Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Janar Jäätma ja Virgo Saarmets
Otsuse tegemise aeg ja koht
30.05.2023, Tallinn
Haldusasja number
3-21-2080
Haldusasi
Leppoja OÜ kaebus kaitseministri 13.08.2021 käskkirja nr 190 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – Leppoja OÜ, esindaja v.adv Eva Mägi Vastustaja – kaitseminister, esindaja EJ Kolmas isik – X
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 13.05.2022 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Leppoja OÜ apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta Leppoja OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 13.05.2022 otsus haldusasjas nr 3-21-2080 muutmata.
Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 29.06.2023, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab
3-21-2080 menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Xle kuulus alates 14.09.1998 Harju maakonnas Kuusalu vallas Tõreska külas asuv Jõeääre kinnistu (kinnistusraamatu registriosa nr 807402; katastritunnus 35206:002:0420; pindala 9,03 ha, sihtotstarve 75% riigikaitsemaa ja 25% ärimaa).
2.FIE X rentis 03.04.2012 lepinguga Jõeääre kinnistul asuva Leppoja puhkekeskuse Leppoja OÜ-le, mille osanik ja juhatuse liige on C, kes on X tütar. Leppoja OÜ üks asutajatest ning varasem osanik ja juhatuse liige on Y, kes on C abikaasa. Jõeääre kinnistu oli registreeritud C, Y ja nende laste elukohana ning nad kasutasid kinnistut oma tegeliku alalise elupaigana.
3.Kaitseminister otsustas 29.11.2019 käskkirja nr 353 (käskkiri nr 353) p-ga 2.1 omandada kokkuleppel omanikuga riigivõimu teostamiseks Jõeääre kinnistu hinnaga 1 307 355 eurot, millest: a) 1 239 291 eurot on kinnisasja väärtus ja hüvitis saamata jääva tulu eest vastavalt kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduse (KAHOS) § 11 lg-le 2; b) 67 938 eurot on KAHOS § 15 lg 3 alusel kinnisasja omanikule makstav hüvitis kinnisasja omandamise kokkuleppe saavutamise eest; c) 126 eurot on KAHOS § 17 lg 1 alusel omanikule makstav hüvitis kinnisasja omandamise menetluses osalemisega kaasnevate asjaajamise kulude eest. Käskkirja p-ga 2.2 otsustati hüvitada kinnistul rendilepingu alusel tegutsevale Leppoja OÜ-le 1203 eurot varalise kahju eest vastavalt KAHOS § 20 lg-le 1.
4.X, tema abikaasa ja Kaitseministeerium, sõlmisid asjaõiguslepingu.
Eesti Vabariik, kelle seadusjärgseks esindajaks oli 10.12.2019 Jõeääre kinnistu notariaalse müügi- ja
5.C ja Y esitasid endi ja Leppoja OÜ nimel 10.01.2020 Kaitseministeeriumile pöördumise seonduvalt Leppoja OÜ poolt Jõeääre kinnistule rajatud elektrisüsteemi eest hüvitise maksmisega.
6.Kaitseminister muutis 12.10.2020 käskkirja nr 227 (käskkiri nr 227) p-ga 2.1.1 oma 29.11.2019 käskkirja p-i 2.1 selliselt, et määras kinnisasja omandamise hinnaks 1 270 503,75 eurot, millest 1 202 439,75 eurot on kinnisasja väärtus ja hüvitis saamata jääva tulu eest. Muud omanikule määratud hüvitised jäid muutmata. Käskkirja p-ga 2.1.2 muudeti 29.11.2019 käskkirja p-i 2.2 ning otsustati hüvitada Leppoja OÜ-le 49 861,80 eurot, millest: a) 1203 eurot on hüvitis varalise kahju eest vastavalt KAHOS § 20 lg-le 1; b) 36 851,25 eurot on hüvitis elektripaigaldise eest vastavalt KAHOS § 20 lg-le 1; c) 11 807,55 eurot on hüvitis kolimiskulude eest vastavalt KAHOS § 20 lg-le 1. Sama käskkirja p 2.2 järgi tuli Riigi Kaitseinvesteeringute Keskusel (RKIK) nõuda kinnisasja endiselt omanikult enam saadud hüvitis tagasi ning tasuda p 2.1.2 alap-des b ja c nimetatud hüvitis Leppoja OÜ-le. Käskkirja põhjenduste kohaselt hüvitati eelmise käskkirja alusel ekslikult Xle Leppoja OÜ poolt tehtud kulutused riigile üle läinud autonoomse EnergoGen päikeseenergia süsteemi rajamiseks.
7.Tallinna Halduskohus rahuldas 10.06.2021 otsusega haldusasjas nr 3-20-2213 X kaebuse ning tühistas kaitseministri 12.10.2020 käskkirja nr 227 p-d 2.1.1 ja 2.2. Kohus leidis, et kaitseministril puudus õiguslik alus Xle 29.11.2019 käskkirjaga määratud tasu vähendada.
8.Kaitseminister tühistas 13.08.2021 käskkirja nr 190 (käskkiri p 190) p-ga 1.1 enda 29.11.2019 käskkirja p-i 2.2 (mida oli muudetud 12.10.2020 käskkirja p-ga 2.1.2) alap-i b ja luges õigeks käskkirja p-i 2.2 järgmises sõnastuses: „2.2 Hüvitada Jõeääre kinnistul rendilepingu alusel tegutsevale ettevõttele 13 010 eurot ja 55 senti, millest: a) 1203 eurot on 2(10)
3-21-2080 hüvitis varalise kahju eest vastavalt KAHOS § 20 lõikele 1; c) 11 807 eurot ja 55 senti on hüvitis kolimiskulude eest vastavalt KAHOS § 20 lõikele 1.“ Ühtlasi otsustati käskkirja p-ga 1.2 nõuda rentnikult (Leppoja OÜ) tagasi talle alusetult makstud hüvitis elektripaigaldise eest summas 36 851,25 eurot.
9.Leppoja OÜ esitas 13.09.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse (täiendatud 08.04.2022) käskkirja nr 190 tühistamiseks. Vastustaja on tuginenud käskkirjas nr 190 Tallinna Halduskohtu 10.06.2021 otsusele haldusasjas nr 3-20-2213, mis jõustus 13.07.2021. Käskkirja kohaselt on kohtuotsuse p-s 14 tuvastatud, et Leppoja OÜ-l on uue elektrisüsteemi rajamise kulude osas hüvitamise nõue rendileandja, mitte riigi kui kinnistu uue omaniku vastu. Kohtuotsusest nähtuvalt oli vastustaja 12.10.2020 käskkirja andes seisukohal, et kinnistul asuv elektripaigaldis ei ole kinnistul asuva hoone osa ja selle eest hüvitise saamise õigus on kaebajal kui paigaldise omanikul. Seda seisukohta muudeti pärast halduskohtu 10.06.2021 otsuse jõustumist. Leppoja OÜ ei olnud haldusasjas nr 3-20-2213 kohtumenetluse pooleks ja teda ei kaasatud menetlusse kolmanda isikuna. Seetõttu ei olnud tal võimalik realiseerida HKMS § 27 lg-s 1 loetletud menetlusosalise õigusi. Ei saa välistada, et kohtuotsus olnuks teistsugune, kui Leppoja OÜ olnuks menetlusse kaasatud ja tal avanenuks võimalus avaldada kohtule praeguses asjas kirjeldatud asjaolud ja nende esinemist tõendavad tõendid. Tallinna Halduskohtu 10.06.2021 otsuse resolutsioon ei mõjutanud kaebaja õigusi, kuna sellega rahuldati X kaebus ja tühistati kaitseministri 12.10.2020 käskkirja p-d 2.1.1 ja 2.2, mis ei puudutanud Leppoja OÜ-d ega talle eelnimetatud haldusaktiga määratud hüvitist. Nimetatud käskkiri jäi pärast kohtuotsust jätkuvalt kehtima p 2.1.2 osas, millega muudeti kaitseministri 29.11.2019 käskkirja p-i 2.2 selliselt, et kaebajale kui Jõeääre kinnistul rendilepingu alusel tegutsenud ettevõtjale määrati 36 851,25 euro suurune hüvitis elektripaigaldise eest vastavalt KAHOS § 20 lg-le 1. Riigikohus on selgitanud, et menetlusosalistele toob õiguslikud tagajärjed kaasa üksnes kohtuotsuse resolutsioon. Vastustaja on ignoreerinud kaebaja 11.08.2021 arvamuses (mis esitati kaebajale saadetud käskkirja mustandi kohta) avaldatud ning selles viidatud tõenditest ilmnevaid asjaolusid, mis võimaldavad jõuda haldusasjas nr 3-20-2213 tehtud otsuses märgitust erinevale järeldusele. Kaebaja soetatud ja kinnistule paigaldatud elektrisüsteem oli olemuselt selline, mida ei saa pidada kinnistu/hoone oluliseks osaks. Seda on võimalik hoonest eraldada selliselt, et hoone ise ja laiemalt võttes Jõeääre kinnistu sellest tingituna olulises ulatuses ei muutu. Kuni 2012. a-ni varustati Jõeääre kinnistut elektriga generaatori ja akupanga tööl põhineva elektrisüsteemiga. Selle ülalpidamine oli rahaliselt kulukas ja ekspluateerimisega kaasnes müra, mistõttu otsustas kinnistul rentnikuna tegutsev ja kinnistul majutusteenust pakkunud kaebaja hankida kaasaegsema ja ökonoomsema voolusüsteemi. Seeläbi vähenesid kinnistu ülalpidamiskulud kinnistu omaniku X jaoks, mistõttu lisati omaniku ja rentniku vahel 03.04.2012 sõlmitud rendilepingusse punkt, millega igakuiselt tasumisele kuuluvat rendisummat vähendati. Sellise lepingutingimuse nägid lepingupooled ette selle asemel, et rentnik oleks hakanud nõudma rendileandjalt mõistlikku hüvitist võlaõigusseaduse (VÕS) § 359 alusel. Samas ei sõlmitud poolte vahel kokkulepet, et rendileandja omandab elektrisüsteemi või ostab selle kaebajalt välja. Juhul kui rendileping oleks ühe lepingupoole poolt üles öeldud või poolte kokkuleppel lõpetatud, saanuks Leppoja OÜ kinnistule paigaldatud elektrisüsteemi sealt eemaldada ja kinnistu elektriga varustamine jätkunuks algse süsteemi abil. Jõeääre kinnistu avalikes huvides omandamise menetluse raames toimunud kohtumistel RKIKi ja Kaitseministeeriumi esindajatega, mida vaatamata Leppoja OÜ juhatuse liikmete soovile ei protokollitud, andsid kaebaja esindajad korduvalt teada, et Jõeääre kinnistul olev elektrisüsteem kuulub just kaebajale, mitte kinnistu omanikule Xle. Täiendavalt pöördusid C ja Y 10.01.2020 Kaitseministeeriumi poole, selgitades, et Leppoja turismitallu paigaldati 2012. a kevadel 3(10)
3-21-2080 autonoomne elektrisüsteem, kuid riik omandas selle, tasudes süsteemi eest kolmandale osapoolele ehk kinnistu omanikule kaebaja nõusolekuta. Sellise käsitlusega nõustus ka vastustaja, kes muutis käskkirjaga nr 227 enda käskkirja nr 353 selliselt, et kaebajale määrati 36 851,25 euro suurune hüvitis elektripaigaldise eest vastavalt KAHOS § 20 lg-le 1. Eesti Päikeseelektri Assotsiatsiooni juhataja kirjalikust seletusest nähtub, et külalistemajale paigaldatud päikeseelektrisüsteem on hoonelt eemaldatav ja eraldatav hoone tehnosüsteemist nii, et hoone kui toimiv tervik säilib ka ilma päikeseelektrisüsteemita. Ka Leppoja külalistemaja autonoomse energiasüsteemi tehnilise lahenduse kirjeldus koos illustreerivate fotode ja skeemiga võimaldab aru saada süsteemi tööpõhimõttest ja koostisosadest. Vastustaja ei ole eelnevalt kirjeldatud asjaolusid ja nende esinemist kinnitavaid tõendeid arvestanud, jättes samas esitamata põhjenduse, miks need tähelepanu ei vääri. Selleks, et elektrisüsteemi saaks käsitada kinnisasja olulise osana, peab see vastama tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 53 lg-s 1 sätestatud tunnustele – paigaldis peab olema koostisosa, mida ei saa kinnisasjast eraldada, ilma et asi või sellest eraldatav osa häviks või oluliselt muutuks. Nimetatud aspekti ei ole vastustaja kaevatavas käskkirjas analüüsinud. Eelnevast tulenevalt on käskkirja nr 353 alusel õiguspäraselt määratud ja makstud kaebajale hüvitis 36 851,25 eurot Jõeääre kinnistul asuva elektripaigaldise eest. Seega puudus alus muuta käskkirja nr 353 vastavalt käskkirjas nr 190 märgitule. Kuna Jõeääre kinnistul asuv elektripaigaldis ei ole vaadeldav kinnisasja või sellel asuva hoone olulise osana ja seda ei saanud seetõttu käsitada kinnistu endisele omanikule Xle kuuluvana, puudub alus väita, et riik maksis kaebajale hüvitist Jõeääre kinnistule paigaldatud elektripaigaldise eest alusetult. Vastustaja ei ole käskkirja nr 190 andmisel arvestanud kaebaja usalduse kaitset. Haldusakti põhjendustest ei nähtu, et vastustaja oleks analüüsinud HMS § 64 lg-s 3 loetletud asjaolusid, mida tuleb haldusorganil arvesse võtta haldusakti või selle osa kehtetuks tunnistamise kaalumisel. Seega ei ole täidetud HMS §-s 54 sätestatud haldusakti õiguspärasuse eeldused ega järgitud HMS § 56 lg-tes 2 ja 3 sätestatud haldusakti põhjendamise kohustust. Isiku kahjuks haldusakti kehtetuks tunnistamisel tuleb alati kasutada kaalutlusõigust, võttes avaliku huvi kõrval arvesse nii isiku usalduse kaitset kui ka HMS § 64 lg-s 3 sätestatud asjaolusid. Olukorras, kus haldusakti põhjendustest ei nähtu selliste kaalutluste arvessevõtmist ega kaalutlusõiguse teostamist üleüldse, on haldusakt õigusvastane ning tuleb tühistada. Kaevatavast haldusaktist ei selgu, millistest asjaoludest nähtuvalt pidanuks kaebaja olema kaitseministri käskkirja nr 227 andmise ajal teadlik selle õigusvastasusest või millised faktilised asjaolud osutasid sellele, et kaebaja ei arvestanud selle kehtimajäämisega. Kaebaja ei vaidlustanud nimetatud haldusakti ning ka vastustaja oli nii käskkirja andmise ajal kui sellele järgnenud kohtumenetluses seisukohal, et Jõeääre kinnistul asuv autonoomne elektripaigaldis kuulub Leppoja OÜ-le, kes on õigustatud saama selle eest hüvitist vastavalt KAHOS § 20 lg-le
1.X ei vaidlustanud käskkirja nr 227 Leppoja OÜ-le hüvitise maksmist puudutavas osas. Lisaks on kaebaja jaoks soodsa tingimuse kehtetuks tunnistamine (muutmine) välistatud tulenevalt HMS § 67 lg-st 2. Käesolevaks ajaks on kaebaja tarvitanud valdavas osas ära kaitseministri käskkirja nr 227 p-s 2.1.2 loetletud ja talle väljamakstud hüvitise, sh 36 851,25 eurot elektripaigaldise eest. Hüvitise summad kulusid kulude katmiseks, mis kaasnesid sunnitud kolimisega Jõeääre kinnistult, samuti uues asukohas enese sisseseadmiseks. Lisaks tuli tasuda õigusabikulud haldusasjas nr 3-20-1579, milles 10.11.2020 tehtud otsusega rahuldati Leppoja OÜ kaebus üksnes osaliselt ja jäeti tekkinud menetluskulud 94,4% ulatuses tema enda kanda. Kaebaja ei saanud eeldada, et ta peab saadud hüvitise alles hoidma, kuna seda võidakse hakata peaaegu aasta hiljem tagasi nõudma.
4(10)
3-21-2080 HMS § 69 lg 1 rakendamine saab tulla kõne alla siis, kui haldusakt tunnistatakse tagasiulatuvalt kehtetuks õiguspäraselt, st kaalutlusõigust rakendades, HMS § 64 lg-s 3 mitteammendavalt loetletud asjaolusid arvestades ja menetlusosalise tõendeid arvestades või nende arvestamata jätmist põhjendades. Kaitseminister seda nõuetekohaselt ja kaevatavast käskkirjast tuvastavalt praegu teinud ei ole.
10.Kaitseminister palus 25.10.2021 vastuses (täiendatud 20.04.2022) jätta kaebus rahuldamata. Tulenevalt Tallinna Halduskohtu 10.06.2021 otsusest nr 3-20-2213 ei olnud kaebajal õigust saada riigilt hüvitist Jõeääre kinnistule paigaldatud elektrisüsteemi eest. Kohtuotsusega on tuvastatud, et kaebajal on elektrisüsteemi rajamise kulude osas hüvitamise nõue kolmanda isiku, mitte riigi kui kinnistu uue omaniku vastu. Seega on riik tasunud kaebajale alusetult hüvitist elektrisüsteemi eest, mistõttu tuli käskkirja säte, mille alusel maksti rentnikule hüvitist Jõeääre kinnistule paigaldatud elektrisüsteemi eest, tühistada ja rentnikule alusetult välja makstud summa tagasi nõuda. Käskkirja nr 353 p 2.2 alap b (12.10.2020 käskkirja redaktsioonis) oli õigusvastane, kuna hüvitis oli ekslikult määratud õigusliku aluseta. Seaduslikkuse põhimõttest lähtuvalt tuli eelnimetatud punkt tühistada ja enammakstud summa tagasi nõuda. On usutav, et kaebaja oli teadlik, et kolmas isik vaidlustas käskkirja nr 227 p-d 2.1.1 ja 2.2, kuna kaebaja juhatuse liige on kolmanda isiku tütar. Seega ei saanud kaebajal olla usaldust käskkirja nr 227 p-ga 2.1.2 muudetud käskkirja nr 353 p-i 2.2 alap b kehtima jäämise suhtes. Kaitseminister sidus käskkirja p 2.2 alapi b hüvitisega elektrisüsteemi eest ja samas muutis kolmandale isikule makstavat summat käskkirja nr 353 p-s 2.1, võttes hüvitisest maha hüvitise elektrisüsteemi eest. Kuna riik omandas kinnisasja koos elektrisüsteemiga, sai elektrisüsteemi pidada kinnisasja oluliseks osaks, kuid vaidlus tekkis sellest, kes oli õigustatud saama hüvitist riigi omandatud elektrisüsteemi eest. Alguses nõustus vastustaja kaebaja seisukohaga, et tal on õigus selle elektrisüsteemi eest saada hüvitist, kuna on selle rajanud, kuid kuna kohus jõudis teisele järeldusele, tekkis riigil kohustus enammakstud summa kaebajalt tagasi nõuda. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et arvesse ei ole võetud kaebaja tõendeid, et elektrisüsteem on kinnisasjalt eemaldatav ja ei saa seega olla kinnisasja oluline osa. Vastustaja on viidanud käskkirjas nr 190 kohtuotsusele, mis tervikuna on tuginenud asjaolule, et elektrisüsteem on riigi omandatud kinnisasja oluline osa. Seda tõendab ka asjaolu, et elektrisüsteemi võeti arvesse kinnisasja omandamisel makstava hüvitise arvutamise aluseks olnud hindamisaktides. Kaitseminister määras käskkirjaga nr 353 (käskkirja nr 227 redaktsioonis) kaebajale kolimiskulude hüvitamiseks 11 807,55 eurot. Seega ei ole põhjendatud kaebaja väide, et ta on kulutanud suure osa summast kolimiskulude katmisele. Põhjendatud ei ole ka arvesse võtta, et kaebaja on tasunud saadud hüvitise eest kohtukulusid, mida tal ei olnud võimalik riigilt sisse nõuda. Veelgi enam, kuna kaebaja ei olnud õigustatud riigilt hüvitist saama, tuleb kaebajal riigilt saadud hüvitis tagastada HMS § 69 lg 1 alusel alusetu rikastumise kohta kehtivate sätete kohaselt. Vastustaja tasus kaebajale hüvitise elektrisüsteemi eest, kuna eeldas ekslikult, et tal on kohustus omandatud elektrisüsteemi eest kaebajale hüvitist maksta vastavalt KAHOS § 20 lg-le 1. Halduskohus tuvastas, et kuna elektrisüsteemi näol oli tegemist lepingulises suhtes tehtud kulutustega ja riik ei olnud lepingu pooleks, ei olnud vastustajal KAHOS § 20 lg 1 alusel kohustust omandatud elektrisüsteemi eest kaebajale hüvitist maksta. Kohus tuvastas ka, et elektrisüsteem on omandatud kinnisasja oluline osa ja selle väärtus on arvestatud omanikule makstava hüvitise sisse. Seega oli vastustajal kohustus hüvitada omandatud elektrisüsteem kolmandale isikule vastavalt KAHOS §-le 11 ja vastustaja täitis ekslikult kohustuse, mida ei ole olemas. Eeltoodust tulenevalt on vastustajal õigus kaebajalt makstud hüvitis tagasi nõuda 5(10)
3-21-2080 vastavalt VÕS § 1028 lg-le 1 ja kaebajal on kohustus riigile hüvitis tagastada vastavalt HMS § 69 lg-le 1. Vaidlusalune käskkiri on õiguspärane, kuna halduskohus on 10.06.2021 otsusega haldusasjas nr 3-20-2213 tuvastanud, et riigil ei olnud õiguslikku alust kaebajale kaitseministri käskkirjaga nr 353 määrata hüvitist autonoomse elektrisüsteemi eest. Haldusasjas nr 3-20-2213 tehtud kohtuotsuses on ammendavalt ja lõplikult lahendatud vaidlus selle üle, et autonoomne elektrisüsteem on kinnistu oluline osa.
11.X kaebusele vastust ei esitanud.
12.Tallinna Halduskohus jättis 13.05.2022 menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
otsusega
kaebuse
rahuldamata
ja
Kogutud teave võimaldab teha järelduse, et kaitseministri käskkirjas nr 353 ja 10.12.2019 notariaalses müügilepingus kajastuv Jõeääre kinnistu ostu-müügihind (1 307 355 eurot) sisaldas kõnealuse päikeseelektrisüsteemi maksumust. Kaebaja ega kolmas isik ei ole esitanud seisukohti ega tõendeid, mis annaksid aluse järeldada, et kaitseministri käskkirjas nr 353 viidatud 20.11.2019 pakkumus, millega Jõeääre kinnistu omanik 20.11.2019 nõustus, poleks hõlmanud kinnistu elektrisüsteemi (sh vaidlusalust päikeseelektrisüsteemi). Seda ei ole kolmas isik väitnud ka hilisemas kirjavahetuses RKIK-ga, kui sellekohane küsimus esitati (vastustaja 25.10.2021 menetlusdokumendi lisa 8). Vaidlust ei ole, et kinnistu omandamise läbirääkimiste käigus kinnistu omaniku ja RKIK-i poolt tellitud Jõeääre kinnistu maksumushinnangud (vastustaja 25.10.2021 menetlusdokumendi lisad 4 ja 5) hõlmasid kõnealuse elektrisüsteemi väärtust, st lugesid selle kinnistu oluliseks osaks. Olgugi, et kinnistu omandamises lepiti kokku madalama hinnaga kui RKIK-i tellitud hinnang (samas suuremas summas kui kinnistu omaniku tellitud hinnang), puuduvad tõendid selle kohta, et madalamas hinnas kokkuleppimise aluseks oleks olnud elektrisüsteemi väärtuse müügihinnast välja jätmine. Seda kinnitab muu hulgas asjaolu, et samaaegselt ostu-müügihinnaga lepiti kokku kinnistul rendilepingu alusel tegutsenud Leppoja OÜ-le makstav hüvitis ja kinnistu müüja ega Leppoja OÜ kaitseministri 29.11.2019 käskkirja ei vaidlustanud. Asjaolu, et kinnistu omanikule makstud ostu-müügihind hõlmas elektrisüsteemi maksumust, on kinnitanud ka kaebaja 10.01.2020 Kaitseministeeriumile esitatud pöördumises (pöördumisele lisatud kronoloogias (kaebuse lisa 9, kronoloogia p 4). Samuti nähtub Kaitseministeeriumi edasisest tegevusest, et elektrisüsteemi hüvitist ei ole loetud kinnistu müügihinnale lisanduvaks väärtuseks. Käskkirjade muutmised on seondunud vara omandamise maksumuse jagunemisega omaniku ja rentniku vahel, mitte vara koguväärtuse suurusega. Kohus asus haldusasjas nr 3-20-2213 tehtud 10.06.2021 otsuses seisukohale, et: „Kohtu hinnangul on elektrisüsteem kinnistu/hoone oluline osa (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 53), mis tähendab, et sellel ei saa olla kinnistu/hoone omanikust erinevat omanikku“ (p 13). Praeguses vaidluses ei ole ilmnenud asjaolusid, mis lükkaksid viidatud järeldused ümber. Kaebaja on esitanud tõendina Eesti Päikeseelektri Assotsiatsiooni juhataja 09.08.2021 kirjaliku selgituse ja samuti elektrisüsteemi paigaldaja koostatud Leppoja külalistemaja off-grid energiasüsteemi tehnilise lahenduse kirjelduse koos illustreerivate fotode ja skeemiga (kaebuse lisad 10 ja 11). Need ei anna alust asuda haldusasjas nr 3-20-2213 tehtud kohtuotsusega võrreldes erinevatele järeldustele. Ehitise olulise osa määratlemisel (TsÜS § 55) ei ole niivõrd määrav see, kas ehitise osa (sh nt päikeseenergiasüsteem) on teoreetiliselt ehitisest eemaldatav ja kasutatav mujal, vaid kas ehitis täidab osade eraldamise tagajärjel jätkuvalt sama funktsiooni. Isegi kui ehitises on päikeseenergia süsteemi eraldamise järgselt võimalik taastada muust allikast pärinev elektriühendus, ei saa olla vaidlust selles, et päikeseenergia süsteemist tingitud kasutuseeliseid (sh kuluefektiivsus) ehitisel vastava süsteemi eraldamise järgselt enam olla ei 6(10)
3-21-2080 saa. Seega ei saa ka asuda seisukohale, et päikeseenergia süsteemi eraldamine ei saa ehitise funktsiooni mõjutada. Vaidlust ei ole seejuures selles, et Jõeääre kinnistul asuvad ehitised, millega elektrisüsteem on ühendatud, on Jõeääre kinnistu olulised osad (TsÜS § 54). Sõltumata sellest, kas tegemist on asja osaga või olulise osaga (TsÜS § 53), käibivad need reeglina peaasjaga koos. Erandid saavad tuleneda piiratud asjaõigusest (kinnisasjadega seonduvalt) või vähemalt mingit liiki kokkuleppest, mis välistab asja osa käibimise koos peaasjaga. Halduskohus on haldusasjas nr 3-20-2213 tehtud kohtuotsuses põhjendatult tuvastanud, et: „Menetlusosalised ei ole väitnud ega tõendanud, et viidatud elektrisüsteemi osas oleks seatud kinnistule piiratud asjaõigus, mis põhimõtteliselt võimaldaks sellel erinevat omanikku“ (p 13). Kohtule esitatud materjalid ei näita, et pooled oleksid enne kaebajale makstava tasu kindlaks määramist vaielnud selle üle, kellele tuleb selle süsteemi rajamisega seotud kulud hüvitada. Selline küsimus kerkis päevakorda alles pärast riigi poolt Jõeääre kinnistu omandamist, kui Leppoja OÜ pöördus kulude ja kahjude hüvitamise taotlusega riigi poole, taotledes mh ka elektrisüsteemi rajamise kulude hüvitamist“ (p 12). Kuivõrd Jõeääre kinnistu endine omanik ega rentnik ei eristanud kinnisasja avalikes huvides omandamise protsessis (enne käskkirja nr 353 tegemist) kinnistu ja päikeseenergia süsteemi omandit ega informeerinud sellest omandajat, puudub alus järeldada, et hiljem saaks ilmneda või tekkida rentniku vastav nõudeõigus uue omaniku (Eesti Vabariigi) vastu. Kohus on haldusasjas nr 3-20-2213 põhjendatult leidnud, et: „Seega on Leppoja OÜ-l uue elektrisüsteemi rajamise kulude osas hüvitamise nõue kaebaja kui rendileandja, mitte riigi kui kinnistu uue omaniku vastu. Tegemist oli lepingulises suhtes tehtud kulutustega, mille hüvitamise eest vastutab teine lepingupool. Riik ei olnud selle lepingu pooleks, seega puudub tal kohustus selliseid kulutusi Leppoja OÜ-le hüvitada. Tegemist ei olnud varalise kahjuga KAHOS § 20 lg 1 tähenduses, mille hüvitamist rentnik saaks riigilt nõuda. Riik omandas küll uuendatud elektrisüsteemi võrra väärtuslikuma kinnistu, kuid tasus selle kinnistu väärtuse (KAHOS § 11 lg 2) eest tasu kaebajale. Oma lepingulised suhted peavad kaebaja ja tema rentnik omavahel ise lahendama.“ Kohus jääb jätkuvalt sellele seisukohale. Praeguse vaidluse esemeks olev käskkiri nr 190 on kooskõlas eeltoodud käsitlusega. Vaidlustatud käskkirja ei saa vaadata lahus sellele eelnenud käskkirjadest nr 353 ja nr 227 ning käskkirja nr 227 osalisest tühistamisest kohtu poolt. Vaidlustatud käskkirja andmise tingis asjaolu, et kaitseminister oli muutnud õigusvastaselt (tulles vastu Leppoja OÜ palvele) käskkirjaga nr 227 käskkirja nr 353. Kaitseministri eksimuse on tuvastanud halduskohus 10.06.2021 kohtuotsusega haldusasjas nr 3-20-2213, mis jõustus 13.07.2021. Kaitseministril puudus kohtulahendi jõustumise järgselt seaduslik alus kohtulahendit eirata, isegi kui kaitseminister oli varasemas menetluses kohtust erineval seisukohal. Teisisõnu puudus kaitseministril pärast kohtulahendi jõustumist alus asuda seisukohale, et Jõeääre kinnistule rajatud elektrisüsteemi eest tuleks maksta hüvitist nii kinnistu eelmisele omanikule kui ka endisele rentnikule. Olgugi, et viidatud haldusasjas oli vaidlustatud ja tühistati kaitseministri käskkiri nr 227 vaid kinnistu omaniku hüvitist puudutavas osas, viiks kaebajalt elektrisüsteemi hüvitise tagasi nõudmata jätmine just sellise tulemuseni (kahekordne hüvitise maksmine). Tegemist ei oleks avalike vahendite õiguspärase kasutamisega (HMS § 69 lg 1, VÕS § 1028 lg 1). Kaebajal ega kinnistu endisel omanikul ei saanud üheski kinnisasja avalikes huvides omandamise protsessi etapis ega pärast seda tekkida õigustatud ootust, et Jõeääre kinnistu uuel omanikul (Eesti Vabariik) oleks kohustus lisaks viidatud käskkirjas fikseeritud summadele tasuda täiendavalt Jõeääre kinnistu päikeseenergia süsteemi eest. Seejuures ei ole kaitseministri käskkiri nr 190 võtnud kaebajalt võimalust nõuda jätkuvalt Jõeääre kinnistu päikeseenergia süsteemi eest hüvitist. Hüvitist on võimalik nõuda kinnistu endiselt omanikult, kellele tasuti
7(10)
3-21-2080 riigi poolt uuendatud elektrisüsteemiga arvestav kinnistu väärtusele vastav tasu. Seega ei ole usalduse kaitse põhimõtet (HMS § 67) kaebaja osas rikutud. Vaidlustatud käskkiri vastab HMS §-s 54 sätestatud haldusakti õiguspärasuse eeldustele. HMS § 56 lg-test 2 ja 3 ega ka § 64 lg-st 3 ei saa järeldada, et haldusakti põhjendus peaks kajastama ka selliste asjaolude formaalset analüüsimist/kaalumist, mis ei saa mõjutada haldusakti andmise põhialust. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
13.Leppoja OÜ palub 13.06.2022 apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 13.05.2022 otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus ning jätta menetluskulud vastustaja kanda. Kaebaja nõustub halduskohtuga selles, et kinnistu omanikule Xle Jõeääre kinnistu eest makstud müügihind hõlmas elektrisüsteemi maksumust. Käskkirja nr 353 kaebajale kätte ei toimetatud ja ta sai sellest teadlikuks alles 2020. a jaanuari alguses X kaudu. Pärast seda pöördus ta 10.01.2020 avaldusega Kaitseministeeriumi poole. Jõustunud Tallinna Halduskohtu 10.11.2020 otsusest nr 3-20-1579 tulenevalt ei pidanud kaebaja käskkirja nr 353 vaidlustama, et nõuda hüvitist talle kuulunud elektripaigaldise eest. Halduskohtu 10.11.2020 otsuses on kirjas, et kaebajale ei toimetatud kaitseministri käskkirja nr 353 kätte. Pelgalt asjaolu, et kaebaja soetatud ja hiljem paigaldatud elektrisüsteem on varasemast lahendusest kuluefektiivsem, ei anna põhjust järeldada, et Jõeääre kinnistul asuvad ehitised kui kinnistu olulised osad ei täidaks pärast süsteemi eraldamist enam sama funktsiooni ehitistena, mida on võimalik kasutada elamiseks, külaliste majutamiseks, saunaks ja toidu valmistamiseks (grillimaja). MM selgitas oma 09.08.2021 kirjalikus selgituses, et Jõeääre kinnistu hoonele paigaldatud päikeseelektrisüsteem on hoonelt eemaldatav ja eraldatav hoone tehnosüsteemist nii, et hoone kui toimiv tervik säilib ka ilma päikeseelektrisüsteemita. Praeguses asjas esitatud tõendite valguses on kaebaja õigustatud saama elektripaigaldise eest hüvitist KAHOS § 20 lg 1 alusel, nagu määrati käskkirja nr 227 p-ga 2.1.2. Halduskohus on jätnud arvestamata olulised asjaolud ja on lähtunud eeldusest, et õigeks tuleb pidada just halduskohtu 10.06.2021 otsust nr 3-20-2213 koos selles esitatud põhjendustega. Leppoja OÜ-d ei kaasatud haldusasja nr 3-20-2213 menetlusse, mistõttu ei olnud tal võimalik nimetatud menetluses esitada selgitusi ega tõendeid. Ei saa välistada, et kui kaebajal oleks vastav võimalus olnud, võinuks kohtuotsus asjas nr 3-20-2213 kujuneda teistsuguseks. Vaidlustatud käskkirjas ei ole viidatud HMS § 69 lg-le 1 ega VÕS § 1028 lg-le 1. HMS § 69 lg 1 rakendamine saab tulla kõne alla siis, kui haldusakt tunnistatakse tagasiulatuvalt kehtetuks õiguspäraselt, s.t kaalutlusõigust rakendades, HMS § 64 lg-s 3 mitteammendavalt loetletud asjaolusid arvestades ja menetlusosalise tõendeid arvestades või nende arvestamata jätmist põhjendades. Kaitseminister seda teinud ei ole. Käskkirja nr 190 põhjendus on puudulik määral, mis tingib selle tühistamise. Kaebaja ei nõustu kohtu seisukohaga, et HMS § 56 lg-test 2 ja 3 ega § 64 lg-st 3 ei saa järeldada, et haldusakti põhjendus peaks kajastama ka selliste asjaolude formaalset analüüsimist/kaalumist, mis ei saa mõjutada haldusakti andmise põhialust. Käskkirja nr 190 põhjendustest ei nähtu, et vastustaja oleks analüüsinud HMS § 64 lg-s 3 loetletud asjaolusid, mistõttu ei saa pidada täidetuks HMS §-s 54 sätestatud haldusakti õiguspärasuse eeldusi ega järgituks HMS § 56 lg-tes 2 ja 3 sätestatud haldusakti põhjendamiskohustust. Halduskohus on jätnud arvestamata, et isiku kahjuks haldusakti kehtetuks tunnistamisel tuleb alati kasutada kaalutlusõigust, võttes avaliku huvi kõrval arvesse nii isiku usalduse kaitset kui ka HMS § 64 lg-s 3 sätestatud asjaolusid 8(10)
3-21-2080 (Riigikohtu 22.03.2007 otsus nr 3-3-1-6-07, p 14). Kaebaja ei pidanud aru saama talle hüvitise määramise väidetavast õigusvastasusest, tegemist oli keeruka ja aja jooksul muutunud õigusliku olukorraga ning kaebaja võis usaldada vastustaja pädevust. Kohus on jätnud analüüsimata kaebaja põhjendused seoses HMS § 67 lg 2 kohaldamisega. Halduskohus ei esitanud kohtuotsuses põhjendust, miks ei vääri kaebaja väidetud asjaolud analüüsimist.
14.Kaitseminister palub 14.07.2022 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja nõustub halduskohtu põhjendustega. Kaebaja ei ole õigustatud saama riigilt elektripaigaldise eest hüvitist KAHOS § 20 lg 1 alusel. Tallinna Halduskohtu 10.06.2021 otsus nr 3-20-2213 on jõustunud ja täidetud ning selle osas ei saa olla vaidlust. Halduskohus ei oleks saanud kaebust rahuldada, kuna viidatud halduskohtu otsuses on tuvastatud, et riik on kohustatud tasuma hüvitise elektrisüsteemi eest omandatud kinnisasja omanikule, mitte rentnikule. Halduskohus on õigesti sidunud käskkirja nr 190 vaidlustamise asjas nr 3-20-2213 tehtud otsuse resolutsiooni ja põhjendustega. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et kaevatava käskkirja põhjendus on puudulik määral, mis tingib selle tühistamise.
15.X apellatsioonkaebusele vastust ei esitanud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
16.Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks ei ole alust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega neid kordamata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
17.Küsimusel, kas kaebaja vaidlustas või ei vaidlustanud käskkirja nr 353, pole asja lahendamisel määravat tähtsust. Iseenesest on õige kaebaja väide, et ainuüksi sellest, et kaebaja jättis vaidlustamata kaitseministri 29.11.2019 käskkirja nr 353, ei saa järeldada, et Xle Jõeääre kinnistu eest makstud müügihind hõlmas ka elektrisüsteemi maksumuse või et kaebaja oli käskkirjaga nõus (kaebaja esitas 10.01.2020 Kaitseministeeriumile pöördumise seonduvalt Leppoja OÜ poolt Jõeääre kinnistule rajatud elektrisüsteemi eest hüvitise maksmisega). Halduskohus ei olegi käskkirja vaidlustamata jätmist määravaks pidanud, vaid on seda fakti hinnanud koos teiste asjakohaste tõenditega. Lisaks nõustub kaebaja halduskohtu järeldusega, et Jõeääre kinnistu müügihind hõlmas elektrisüsteemi maksumuse. Asjaolu, et kaebajale ei toimetatud viidatud käskkirja kätte, ei välistanud siiski selle vaidlustamist kohtus, kuna võimalik oleks olnud taotleda kaebetähtaja ennistamist. Seda, et kaebaja valis probleemi lahendamiseks kohtuvälise tee, ei saa talle siiski ette heita.
18.Halduskohus ei ole eksinud ka elektrisüsteemi olemuse hindamisel (kinnisasja oluline osa või mitte). Asjas esitatud tõendite (MM 09.08.2021 selgitus, dtl 31; elektrisüsteemi tehniline lahendus, dtl 51) valguses võib asuda seisukohale, et Leppoja OÜ rajatud elektrisüsteemi on võimalik hoonest eraldada selliselt, et hoone jääb terveks. Sellest ei saa aga automaatselt teha järeldust, et praeguse vaidluse kontekstis ei oleks tegemist asja (ehitise) olulise osaga (TsÜS § 53 lg 1, § 55 lg 1). Halduskohus on põhjendatult selgitanud, et asja olemuse määratlemisel pole niivõrd oluline see, kas ehitise osa oleks teoreetiliselt ehitisest eemaldatav ja kasutatav mujal. Ringkonnakohtu hinnangul oleks ehitis praegusel juhul pärast elektrisüsteemi eemaldamist oluliselt muutunud (TsÜS § 53 lg 1), sest ehitis poleks endisel moel (st päikesepaneelidel põhineva elektrisüsteemiga) enam kasutatav, olgugi, et sinna on võimalik paigaldada alternatiivne elektrisüsteem. Oluline on lisaks, et X ja Leppoja OÜ vahel oli lepinguline suhe, kus sõlmitud lepingust saab järeldada, et lepingupooled ise käsitasid elektrisüsteemi ehitise olulise osana. Nii on halduskohus 10.06.2021 otsuse nr 3-20-2213 p-s 14 õigesti viidanud, et X ja Leppoja OÜ peavad oma lepingust tuleneva vaidluse ise lahendama (VÕS §-d 286 ja 359). 9(10)
3-21-2080 03.04.2012 rendilepingu p-st 7.5 (dtl 13 jj) nähtub, et päikesepaneelidel põhineva elektrisüsteemi ehitamise tarbeks võetud pangalaen on tasaarveldatud Xle makstava rendiga, mis tähendab, et X on vähemalt osaliselt selle süsteemi rajamise kulud juba kaebajale hüvitanud. Tegemist oli Leppoja OÜ investeeringuga puhkekeskuse parendamiseks (lepingu p 9.4), mille hüvitamises peavad lepingu osapooled ise kokku leppima. Riik ei pea sekkuma X ja Leppoja OÜ vahelisse lepingulisse suhtesse. Eelnevast tulenevalt ei lükka kaebaja poolt praeguses asjas esitatud tõendid elektrisüsteemi kohta (mida asjas nr 3-20-2213 ei esitatud) ümber halduskohtu järeldusi haldusasjas nr 3-20-2213.
19.Asjaolu, et vastustaja oli enne haldusasjas nr 3-20-2213 tehtud kohtuotsuse jõustumist ekslikul seisukohal, et Jõeääre kinnistul asuva elektrisüsteemi eest on õigustatud saama hüvitist Leppoja OÜ, ei muuda vastustaja 13.08.2021 käskkirjas nr 190 avaldatud seisukohti ja järeldust õigusvastasteks. Vastustaja ekslik seisukoht sai korrigeeritud kohtuvaidluses ja kohtuotsuse jõustumisel lasus vastustajal kohustus seda täita. Kuna kohtuotsuse täitmise tulemusel ei saanud jääda kehtima olukord, kus elektrisüsteemi eest oleks hüvitist makstud nii Xle kui ka kaebajale, tuli vastustajal anda haldusakt kaebajale alusetult välja makstud summa tagastamiseks (HMS § 69 lg 1 ja VÕS § 1028 lg 1). Ainuüksi õiguslikule alusele viitamata jätmine või valele õiguslikule alusele viitamine ei ole haldusakti tühistamise aluseks, kui akt on sisuliselt õiguspärane ja aktist on arusaadav, millele tugineti. Kuna kaebajal ei saanud käesoleva otsuse p-s 18 toodud põhjendustel olla elektrisüsteemi eest hüvitise saamise suhtes õigustatud ootust ega seega ka järelikult kaitstavat usaldust, ei olnud vastustajal õiguspärase tulemuse saavutamiseks võimalik teistsugust toimimisviisi valida ja kaalutulusõiguse teostamisel ei eksitud. Enne akti andmist kuulati kaebaja ära (kaebaja 11.08.2021 seisukoht, dtl 27 jj). Eelnevast tulenevalt on alusetud kaebaja etteheited akti põhjendamiskohustuse rikkumisest määral, mis tingib selle tühistamise.
20.HMS § 67 lg 2 kohaldamisel ei ole oluline üksnes see, mida kaebaja talle õigusvastaselt makstud rahaga on ette võtnud, vaid ka see, kas tema huvi haldusakti kehtima jäämiseks kaalub üles avaliku huvi haldusakti kehtetuks tunnistamiseks. Arvestades seda, et kõnealuse elektrisüsteemi eest on kaebajale juba X poolt tasaarvelduse vormis vähemalt osaliselt tasutud ja ülejäänud osas on kaebajal õigus nõuda hüvitist Xlt, ei saa korralduse nr 190 tagajärjel tekkida kaebajale kahju. Kaebaja alusetu rikastumine vastustaja eksimuse tõttu ei kaalu üles avalikku huvi õigusvastaselt makstud raha tagasi saada.
21.Eelnevast tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata (HKMS § 200 p 1). Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 jäävad kaebaja apellatsiooniastme menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ja kolmas isik ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud (HKMS § 109 lg 1).
(allkirjastatud digitaalselt)
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.