OÜ Haapsalu Linna Spordibaasid kaebus Riigi Tugiteenuste Keskuse 14.06.2022 finantskorrektsiooni otsuse nr 11.228/0556 punktide 1-3 ning vaideotsuse nr 11.2-28/0816 tühistamise nõudes
Menetlusosalised
Kaebaja OÜ Haapsalu Linna Spordibaasid (registrikood 10792290), seaduslik esindaja Sulev Vare Vastustaja Riigi Tugiteenuste Keskus, volitatud esindaja Marliis Elling
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta OÜ Haapsalu Linna Spordibaasid kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 26.06.2023 (halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva
(HKMS § 184).
Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6). HKMS § 52 lg 1 kohaselt tuleb avaldus sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt.
1.Riigi Tugiteenuste Keskus (RTK) rahuldas 07.09.2021 otsusega nr 11.2-28/0556 OÜ Haapsalu Linna Spordibaasid taotluse projektile „Multifunktsionaalse aastaringselt kasutatava kunstmuru kattega jalgpalliväljaku ja laohalli ehitamine ning hooldustraktori soetamine“ (struktuuritoetuste registris nr RE.3.01.20-0923) toetuse saamiseks. Toetus anti riigihalduse ministri 07.05.2019 määruse nr 25 „Maakondade arengustrateegiate elluviimise toetusmeede“ (edaspidi määrus nr 25 või meetme määrus) alusel.
2.RTK tuvastas projekti kulude kontrollimise käigus, et kaebaja on kajastanud projektis mitteabikõlblikku käibemaksu.
3.RTK 14.06.2022 finantskorrektsiooni otsusega nr 11.2-28/0556: 1) loeti projekti „Multifunktsionaalse aastaringselt kasutatava kuntsmuru kattega jalgpalliväljaku ja laohalli ehitamine ning hooldustraktori soetamine raames mitteabikõlblikuks kuluks 68 703,26 eurot, millest toetus moodustab 50 868,35 eurot ja omafinantseering 17 834,91 eurot; 2) vähendati projekti eelarvet tegevuses 8 „Kunstmuruväljaku rajamine“ 62 709,26 euro võrra ja tegevuses 10 „Laaduri Multione 8,4S soetamine“ 5994 euro võrra; 3) muudeti 07.09.2021 taotluse rahuldamise otsuse nr 11.2-28/1115 punkte 3, 4 ja 5 järgmiselt: „3. Projekti abikõlblikud kogukulud on 426 642,74 (nelisada kakskümmend kuus tuhat kuussada nelikümmend kaks eurot ja seitsekümmend neli senti) eurot. 4. Toetuse maksimaalne määr on 75 protsenti projekti abikõlblikest kuludest ja maksimaalne suurus on 315 889,15 (kolmsada viisteist[...] tuhat kaheksasada kaheksakümmend kaheksa eurot ja viisteistkümmend senti) eurot. 5. Omafinantseeringu minimaalne määr on 25 protsenti abikõlblikest kuludest ja suurus vähemalt 110 753,59 (ükssada kümme [tuhat] seitsesada viiskümmend kolm eurot ja viiskümmend üheksa senti) eurot.“; 4) tasaarveldati 03.02.2022 esitatud kuludokumendi alusel väljamakstavast summast osa tagasinõudmisele kuuluvast toetusest summas 10 679,02 eurot; 5) nõuti toetuse saajalt tagasi projekti raames väljamakstud toetus summas 40 189,33 eurot (50 868,35 eurot – 10 679,02 eurot); 6) kohustati toetuse saajat tagasinõutav toetus summas 40 189,33 eurot kandma 60 kalendripäeva jooksul otsuse kehtima hakkamise päevast arvates Rahandusministeeriumi pangakontole /.../.
4.OÜ Haapsalu Linna Spordibaasid esitas RTK 14.06.2022 otsuse nr 11.2-28/0556 peale vaide, mis jäeti vaideotsusega nr 11.2-28/0816 rahuldamata.
5.OÜ Haapsalu Linna Spordibaasid esitas 26.09.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse RTK 14.06.2022 finantskorrektsiooni otsuse nr 11.2-28/0556 punktide 1-3 ning vaideotsuse nr 11.2-28/0816 tühistamise nõudes.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
6.Kaebaja leiab, et vaidlusaluse otsuse punktid 1, 2 ja 3 on kaalutlusvigadega ning ebaproportsionaalsed. Samuti on õigusvastane vaideotsus.
6.1.Kaebaja tunnistab enda viga, et 08.10.2021 (esitatud 4 kuludokumenti), 19.11.2021 ja 24.11.2021 kuludokumentide esitamisel näitas inimliku eksimuse tõttu abikõlblikuks ka käibemaksu, mis määruse kohaselt on mitteabikõlbulik. Kaebaja tegi vastustajale ettepaneku enammakstud toetuse osas teha tasaarvestus tulevikus makstavate veel välja maksmata toetuse
2(9)
3-22-2031
osaga ning kui tasaarvestust ei ole võimalik teha, siis enam makstud osa tagasi maksta. Käesolevaks ajaks on mitteabikõlbulik enammakstud osa tagastatud vastustajale.
6.2.Arvestades, et vastustaja rahuldas kõik maksetaotlused ning ühtegi teadet ebatäpsuse kohta ei esitatud (vastasel korral oleks koheselt esitatud parandatud maksetaotlus) ning vastustaja teostas väljamaksed, oli kaebaja veendumusel, et kõik maksetaotlused on esitatud korrektselt ning vastavad määruses nr 25 ja projektis esitatud nõuetele (vt määrus nr 25 § 21 lg 2). Selgusetuks jääb, miks annab määrus nr 25 kuni 10 päevase tähtaja puuduste parandamiseks kui rikkumine mõjutab juba eos kogu projekti kulgu. Määruse nr 25 § 25 p 5 kohaselt on vastustaja kohustatud heaks kiitma või tagasi lükkama § 21 lg-s 2 nimetatud maksetaotluse. Seega lasus vastustajal kohustus teostada piisav kontroll, kas ei esine asjaolusid, mis oleks takistuseks maksetaotluse rahuldamiseks. Kuna ebatäpsed maksekorraldused esitati kolm korda kahe kuu jooksul, siis tekib toetuse saajal kahtlus, et teda hoiti meelevaldselt teadmatuses, et rikkumine korduks. Sellega on rikutud head halduse tava. Vaidlusalusest otsusest ei selgu, millisel objektiivsel põhjusel ei täitnud vastustaja temale pandud kohustust viia läbi esmane kontroll.
6.3.Vaidlusalusest otsusest ei selgu, millistel kaalutlustel kasutas vastustaja temale pandud õigust nõuda toetus osaliselt või täielikult tagasi (vt määrus nr 25 § 23 lg 1 p 2). Vastustaja on jätnud finantskorrektsiooni määra põhjendamise nõude täitmata (vt määrus nr 25 § 23 lg 2). Eelnõust ei selgu, miks ei ole kaalutud näiteks 0 määra või toetuse saajat vähemkoormavat määra. Määruses nr 25 ei ole sätestatud ühtegi numbrilist määra ning seetõttu tuleb asuda seisukohale, et „määr“ tuleb sisustada rakendusüksuse poolt. Vaidlustatud otsuses on õigusliku alusena viidatud HMS § 69 lg-le 1. Kaebajal ei olnud kavatsust alusetult rikastuda ning oli koheselt nõus mitteabikõlbuliku toetuse osa tagasi maksma.
6.4.Vastustaja ei ole enne vaideotsuse tegemist andnud kaebajale võimalust oma seisukoha esitamiseks. Vaideotsus on oluliste põhjendamispuudustega. Vaideotsuses ei põhjendata, miks ei ole vastustaja täitnud määruse nr 25 § 21 lg-st 2 tulenevat kohustust. Selgusetuks jääb vaideotsuse punktis 3.10 toodud seisukoht. Kaebaja ei ole kordagi asunud seisukohale, et kaebaja ei vastuta enda tegevuste eest. Vaideotsuses ei ole põhjendatud määruse nr 25 § 23 lg 1 p-s 2 sätestatud õiguse kohaldamist. Vaideotsuses ei ole vastatud kaebaja seisukohale, millisel põhjendusel on vähendatud kogu eelarvet.
7.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.
7.1.Vaidlust ei ole selles, et kaebaja on käibemaksukohustuslane alates 01.11.2001 ning meetme määruse alusel on käibemaks projektis vaid siis abikõlbulik, kui käibemaks ei ole käibemaksuseaduse (KMS) alusel tagasi saadav (vt määrus nr 25 § 5 lg 6). See tähendab, et tasutud käibemaksust ei ole õigus sisendkäibemaksuna maha arvata ega tagasi taotleda ning käibemaksu ei hüvitata muul moel. Kui selles osas ei ole võimalik kindlust saavutada, siis tuleb käibemaksu käsitada mitteabikõlbliku kuluna. RTK algatas 28.03.2022 järelevalvemenetluse ning tuvastas kulude kontrollimise käigus, et kaebaja on esitanud 2021. a projektiga seoses kuludokumente, mille puhul on näidatud abikõlblikuna ka käibemaksu. Kaebaja poolt deklareeritud andmete alusel on toimunud ka toetussummade osaline väljamaksmine, milles on näidatud abikõlblikuna ka käibemaksu.
7.2.Vaidlusaluses projektis on käibemaks mitteabikõlblik kulu, sest toetuse saaja on käibemaksukohustuslane ning tal on sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus.
7.3.Projekti kohustuste täitmine on üheks toetuse saamise eelduseks. Taotluse rahuldamise otsuse punktis 8 on fikseeritud, et toetuse saaja on kohustatud toetust kasutama ja projekti ellu viima kooskõlas toetuse taotlusega ning meetme määruses sätestatud nõuetele ning et eelkõige täidab toetuse saaja meetme määruse §-s 24 sätestatud kohustusi. Taotluse rahuldamise otsuse punkt 8.1 täpsustab, et toetuse saaja on kohustatud tagama toetuse kasutamise taotluses 3(9)
3-22-2031
kirjeldatud projekti elluviimise vastavalt taotluses esitatud projekti eelarvele, tegevusplaanile ning ajakavale. Lähtudes meetme määruse § 5 lg 6 nõudest, et käibemaks ei ole abikõlblik, ei oleks kaebaja tohtinud käibemaksu sisaldavat summat näidata abikõlbuliku kuluna.
7.4.Vastustaja kui rakendusüksuse roll on vaid nõustada toetuse saajat projekti elluviimisel. Rakendusüksus ei saa asuda toetuse saaja asemel projekti ellu viima ega võtta endale toetuse saaja vastutust järgida meetme määruse ja otsusega pandud kohustusi. Vastutus projekti korraldamise ja läbiviimise eest lasub toetuse saajal. Rakendusüksuse poolt teostatud väljamakse tulemusena ei saa toetuse saajal tekkida õiguspärast ootust, et rakendusüksuse väljamaksest või mõnest varasemast edukast kontrolli läbimisest ei tulene, et hiljem ei leita vigu.
7.5.Ekslik on kaebaja käsitlus, et vastustaja on kaebajat hoidnud meelevaldselt teadmatuses, et rikkumine korduks. Kaebajale oli teada, et ta on käibemaksukohustuslane ja seega ei ole käibemaks projektis abikõlblik kulu. Käesolevas vaidluses oli kulude kontroll hilisemas etapis, kus RTK ei saanud enam rikkumist ära hoida – kahju oli juba tekkinud.
7.6.Vaidlusalune otsus ei ole kaalutlusvigadega, sest RTK-l puudus õigus kaaluda, kas finantskorrektsiooni otsus teha või mitte ning rikkumise summa oli täpselt välja arvutatav (vt meetme määruse § 23 lg 1 p 2). Juhul, kui finantskorrektsiooni otsuse tegemisel ei ole kohustuse või nõude täitmata jätmise laadist tulenevalt võimalik selle rahalise mõju suurust hinnata, kuid esineb põhjendatud oht, et kohustuse või nõude täitmata jätmine tõi kaasa rahalise mõju, siis on rakendusüksusel õigus kaalutleda, kui suures ulatuses finantskorrektsioon teha. Käesoleval juhul on mitteabikõlblik käibemaks välja arvutatav ning tagasinõue nn määra alusel ei ole vajalik. 2021. a esitatud kuludokumentide puhul on toetuse saaja näidanud abikõlblikuna käibemaksu kogusummas 68 703,26 eurot.
7.7.Rikkumisega seotud ja välja makstud kulude osas tuleb rakendusüksusel teha finantskorrektsiooni otsus summade tagasi nõudmiseks ja eelarve vähendamiseks. Samuti ei näe meetme määrus ette võimalust finantskorrektsiooni otsuse puhul toetuse summa tagastamise järgselt n.ö taaskasutada muul abikõlblikul otstarbel. Tagasimakstavat toetuse summat ei saa teistkordselt enam kasutada. Vastasel korral võib mitteabikõlblikuks osutunud kuluartikli asendada projekti keskel järgmise kuluartikliga, mis tähendaks tagasinõude aluse ilmnemisel projekti muutmist menetluse kestel. See ei ole meetme määruses projekti muutmise põhjusena võimaldatud. Samuti oleks see ebavõrdne kohtlemine teiste toetuse saajatega võrreldes, kuna sellisel viisil taotluse täiendamine ei ole kooskõlas taotluse rahuldamise otsuse punktiga 8.1. Toetussumma osaline või täielik tagasinõue tähendab paratamatult seda, et esineb mingi alus, mille tõttu toetust poleks kas projektile tervikuna või mingiks kindlaks tegevuseks või kuluartikli tarbeks antud. Seega on toetuse tagasinõudmise puhul tegemist taotluse rahuldamise otsuse muutmisega haldusorgani poolt ning see toob kaasa ka projekti eelarve vähendamise.
7.8.Vastustajale jääb arusaamatuks kaebaja seisukoht, et vaideotsuse tegemisel on vastustaja rikkunud ärakuulamiskohustust. Vastustaja on vaiet lahendanud kaebaja poolt vaides esitatud seisukohtadest lähtudes ning veelkordne ärakuulamine ei oleks vaidemenetluses vajalik ega tulemuslik.
KOHTU PÕHJENDUSED
8.Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.
9.Menetlusosaliste vahel on vaidlusaluseks küsimuseks, kas vastustaja on õiguspäraselt vähendanud projekti eelarvet sama suures summas, kui finantskorrektsiooni otsusega
4(9)
3-22-2031
mitteabikõlblikuks kuluks loetud 68 703,26 eurot ning muutnud vastavalt ka 07.09.2021 taotluse rahuldamise otsust nr 11.2-28/1115.
10.Vaidlusaluse otsuse õiguslikeks alusteks on määruse nr 25 § 5 lg 6, § 23 lg 1 p 2 ning § 24 p-d 1 ja 2. Vastavalt määruse nr 25 § 5 lg-le 6 on käibemaks abikõlblik kulu juhul, kui on võimalik näidata, et vastavalt käibemaksu reguleerivatele õigusaktidele ei ole projektis tasutud käibemaksu sisendkäibemaksuna õigust maha arvata või käibemaksu tagasi taotleda ning käibemaksu ei hüvitata ka muul moel. Menetlusosaliste vahel puudub vaidlus, et käesoleval juhul on kaebaja käibemaksukohustuslane, mistõttu käibemaks ei ole abikõlblik kulu ning seetõttu on vastustaja õiguspäraselt leidnud vaidlusaluses otsuses, et toetuse saaja on projekti tegevuses nr 8 („Kunstmuruväljaku rajamine“) deklareerinud oma abikõlblikke kulusid kogusummas 511 290,15 eurot, sh on abikõlblikuna deklareeritud ka mitteabikõlblik kulu käibemaksu näol summas 62 709,26 eurot; projekti tegevuses nr 9 („Laohalli soetamine ja paigaldamine“) on toetuse saaja deklareerinud abikõlblikke kulusid projekti eelarves ettenähtust rohkem (tegevuse nr 9 eelarves kajastuv abikõlblik maksumus on 18 470,00 eurot, abikõlblikuna on aga deklareeritud 19 000,00 eurot); projekti tegevuse nr 10 („Laaduri Multione 8.4S soetamine“) osas on toetuse saaja ületanud eelarvet 20% võrra (kulude täituvus 120%); tegevuse nr 10 eelarve ongi ületatud seetõttu, et tegevuse osas on deklareeritud abikõlbliku kuluna ka käibemaks summas 5994,00 eurot (vt kaebuse lisa 3; dtl-d 17-18). Sisuliselt tähendab eelnev, et rikkumise asjaoludes menetlusosaliste vahel vaidlust ei ole (vt vaidlusaluse otsuse p 1.1; dtl-d 16-18).
11.Tulenevalt määruse nr 25 § 23 lg 1 punktist 2 on rakendusüksusel õigus nõuda toetus osaliselt või täielikult tagasi, kui toetust ei ole kasutatud ettenähtud korras ja tingimustel. Toodud sättes on silmas peetud rakendusüksuse pädevust nõuda toetus osaliselt või täielikult tagasi, mitte otsustusdiskretsiooni, kas nõuda tagasi või mitte. Vaidlusaluses otsuses on õigesti märgitud, et määrus nr 25 ei võimalda mitteabikõlblike kulude puhul jätta toetus tagasi nõudmata või nõuda seda osaliselt tagasi. Määruse nr 25 § 23 lg 1 p-s 2 on silmas peetud, et kui toetust on kasutatud selleks mitte ettenähtud korras ja tingimustel (ning see võib olla nii toetuse osaliselt mitte selleks ettenähtud korras ja tingimustel kasutamine, kui ka kogu toetuse kasutamine selleks mitte ettenähtud korras ja tingimustel), siis nõutakse vastavalt tagasi kas kogu ulatuses või üksnes osaliselt. Seadusandja on määratlenud mõlemad juhud, mil toetust on võimalik tagasi nõuda, sõltuvalt rikkumise ulatusest.
12.Tähelepanuta ei saa jätta ka asjaolu, et tegemist on riigiabiga, millele kohaldatakse komisjoni määrust (EL) nr 651/2014, 17.06.2014, ELi aluslepingu artiklite 107 ja 108 kohaldamise kohta, millega teatavat liiki abi tunnistatakse siseturuga kokkusobivaks (ELT L187, 26.06.2014, lk 1-78) (muudetud komisjoni määrusega (EL) 2017/1084 (ELT L156, 20.06.2017, lk1-18) (edaspidi üldine grupierandi määrus) ja konkurentsiseaduse §-i 342 (vt kaebuse lisa 1, p 7; dtl 9). Üldise grupierandi määruse art 55 lg 1 kohaselt on spordi- ja mitmeotstarbelisele vaba aja veetmise taristule antav abi aluslepingu artikli 107 lg 3 tähenduses siseturuga kokkusobiv ja vabastatakse aluslepingu artikli 108 lg 3 kohasest teavitamiskohustusest, kui täidetud on artiklis 55 ja grupierandi määruse I peatükis sätestatud tingimused. Vastavalt art 55 lõikele 8 on spordi- ja mitmeotstarbelisele vaba aja veetmise taristule antava investeeringuteks ettenähtud abi abikõlblikud kulud materiaalsesse ja immateriaalsesse varasse tehtud investeeringute kulud.
13.Rahandusministeeriumi 03.02.2023 koostatud juhises „Korduma kippuvad küsimused riigiabi ja vähese tähtsusega abi kohta“1 on selgitatud, et kui tegemist ei ole struktuuritoetusega ja puudub muu toetuse andmist reguleeriv siseriiklik õigusakt, tuleb lähtuda HMS §-st 69, Kättesaadav arvutivõrgust: https://www.fin.ee/riigihanked-riigiabi-osalused-kinnisvara/riigiabi/riigiabimaterjalid?view_instance=0¤t_page=1
5(9)
3-22-2031
milles reguleeritakse haldusakti kehtetuks tunnistamisega seotud tagastamist ja hüvitamist (vt lk 9). Käesoleva juhul ei ole tegemist struktuuritoetusega, vaid määrus nr 25 (redaktsiooni kehtivusega 29.11.2020-05.11.2021, mil tehti toetuse rahuldamise otsus) on kehtestatud riigieelarveseaduse (RES) § 531 lg 1 ja hasartmängumaksu seaduse § 7 lg 31 alusel.
14.Vastavalt RES § 531 lg-le 1 kehtestab minister määrusega tingimused ja korra ministeeriumi valitsemisala vahendite arvelt riigisisese toetusprogrammi elluviimiseks, toetusprogrammist vahendite saamiseks ning saadud vahendite kasutamiseks, kui nimetatud tingimused ja kord ei tulene muust õigusaktist. Riigieelarve seaduse muutmise seaduse eelnõu 456 SE seletuskirjas on § 531 osas märgitud järgmist: „Ministrid jagavad mitmesuguseid siseriiklikke toetusi, mis ei allu perioodi 2014-2020 struktuuritoetuste seaduse regulatsioonile ega tulene ka teistest seadustest. Selliste toetuste näiteks võib tuua Rahandusministeeriumi poolt elluviidavad regionaalarengut toetavad programmid nagu hajaasustuse, kohaliku omaalgatuse, väikesaarte programm jne. Seaduses puuduva volitusnormi tõttu on toetusprogrammide aluseks olevad tingimused kehtestatud erinevatel õiguslikel alustel ja sageli üksikaktidega (ministrite käskkirjad). Juhul kui toetust antakse välja konkreetses valdkonnas, mida reguleerib eriseadus, oleks korrektne toetusprogrammi alused reguleerida vastavas eriseaduses. Kuna aga selline eriseadus mitmetes valdkondades puudub, teeme ettepaneku lisada RES-i üldine volitus, mis võimaldab ministril ministeeriumi eelarvest makstavate riigisiseste toetuste puhul kehtestada tingimused ja kord. Riigisiseste toetusprogrammidena käsitatakse eelnõus toetusprogramme, mille maksmiseks ei kasutata välisvahendeid. Olemuslikult ei erine riigieelarveliste vahenditega loodud toetusmeede struktuurivahendeid kasutavast toetusmeetmest (programmist), kui finantseerimise allikas välja arvata. Seega ei ole sisulist põhjendust erineva korra kehtestamiseks ministri loodud programmidele, mida finantseeritakse riigieelarvest, vaid /.../ tuleks kasutada struktuuritoetuste seaduses sätestatuga analoogset lähenemist.“2 Eeltoodust lähtuvalt on vaidlusaluse otsuse tegemisel asjakohaselt lähtutud siseriiklikust õigusest.
15.Määruse nr 25 § 5 lg-s 6 on selgelt sätestatud, et käibemaks on abikõlblik üksnes juhul, kui on võimalik näidata, et vastavalt käibemaksu reguleerivatele õigusaktidele ei ole tasutud käibemaksu võimalik tagasi taotleda ega maha arvata. Vastasel korral loetakse määruse nr 25 § 5 lg 6 tähenduses käibemaks mitteabikõlbulikuks. Olukorras, kus toetuse saajale on makstud toetust ka mitteabikõlblike kulude osas, on toetuse andjal kohustus toetus selles osas tagasi nõuda (vt määrus nr 25 § 23 lg 1 p 2).
16.Nagu vaidlusaluses otsuses on selgitatud, siis ei ole käesoleval juhul kasutatud toetust ettenähtud korras ja tingimustel, vaid see on välja makstud mitteabikõlblike kulude hüvitamiseks (vt vaidlusaluse otsuse p 1.2, kaebuse lisa 3; dtl 18). Vastavalt määruse nr 25 § 24 lg 1 punktile 2 kohustub toetuse saaja kasutama toetust vastavuses taotluse rahuldamise otsuses tooduga. RTK 07.09.2021 otsuse nr 11.2-28/1115 punkti 8 kohaselt on toetuse saaja kohustatud toetust kasutama ja projekti ellu viima kooskõlas toetuse taotlusega ning meetme määruses sätestatud nõuetele; eelkõige täidab toetuse saaja meetme määruse §-s 24 sätestatud järgmisi kohustusi: 8.1. tagab toetuse kasutamise taotluses kirjeldatud projekti elluviimise vastavalt taotluses esitatud projekti eelarve, tegevusplaanile ning ajakavale. Vastustaja on põhjendatult leidnud, et kuivõrd käibemaks ei ole abikõlblik kulu, kuid kuludokumentides kajastati seda kui abikõlblikku kulu ning vastavas osas maksti kaebajale ka toetus välja, siis ei ole kaebaja kasutanud toetust selleks ettenähtud tingimustel ja korras. Ühtlasi on vaidlusaluses otsuses selgitatud, miks kaasnes toetuse osaliselt tagasinõudmisega taotluse rahuldamise otsuse muutmine ja projekti eelarve vähendamine (vt vaidlusaluse otsuse p 1.2, lk 3; kaebuse lisa 3; dtl 19).
17.Riigiabi andmine on reeglina keelatud ning lubatud väga piiratud juhtudel. Riigiabi andmise tingimusi tuleb seetõttu tõlgendada kitsendavalt. Riigil on väga ulatuslik kaalutlusõigus otsustamaks, kas, kellele ja millistel tingimustel toetust anda. Praeguse juhul nägi määruse nr 25 § 23 lg 1 p 2 ette toetuse tagasinõudmise, kui toetust ei ole kasutatud selleks ettenähtud korras ja tingimustel. Samuti puudub vaidlus, et hüvitatud olid kaebajale mitteabikõlblikud kulud, mis ei ole kooskõlas üldise grupierandi määrusega (vt üldise grupierandi määrus, preambula p-d 22-23 ja 74). Vastavalt üldise grupierandi määruse preambula punkti 74 viimasele lausele peab ülemäärane hüvitamine olema välistatud.
18.Juhindudes RES § 531 osas seletuskirjas toodud selgitustest ning eeltoodust on vaideotsuses õigesti märgitud, et rikkumisega seotud ja välja makstud kulude osas tuleb rakendusüksusel teha finantskorrektsiooni otsus summade tagasi nõudmiseks ja eelarve vähendamiseks (vt kaebuse lisa 5, p 3.16; dtl 29). Vastavalt perioodi 2014-2020 struktuuritoetuse seaduse (STS2014_2020) § 45 lg 1 punktile 2 tehakse finantskorrektsiooni otsus toetuse vähendamiseks või tühistamiseks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1303/2013 artikli 143 alusel ja sellega kooskõlas, kui toetus on makstud mitteabikõlbliku kulu hüvitamiseks. Finantskorrektsiooni otsuse tegemisel vähendatakse toetust ja omafinantseeringut vastavalt finantskorrektsiooni otsuse tegemise ajal taotluse rahuldamise otsuses, toetuse andmise tingimuste käskkirjas, rahastamisvahendi rakendamiskäskkirjas või rahastamisevahendi rakendamise lepingus kehtivale proportsioonile. Kui vähendamise aluseks oleva kulu katteks on toetus välja makstud, märgitakse otsuses tagastamisele kuuluv toetuse summa ja vähendatav omafinantseeringu summa (STS2014_2020 § 46 lg 3). Seega on lähtutud STS2014_2020-s sätestatuga analoogsest lähenemisest. Vaidlusalune finantskorrektsiooni otsus lähtub ka avalike vahendite säästliku kasutamise põhimõttest, millele on viidatud ka määruse nr 25 § 23 lg-s 5. Siiski tuleb siinkohal märkida, et õiguskindluse põhimõttest tulenevalt võiks olla määruses nr 25 selgemini reguleeritud finantskorrektsiooni otsuse tegemine ning juhindumine sarnastest põhimõtetest nagu struktuuritoetuste puhulgi. Kuivõrd praegusel juhul puudub õigusaktides erinorm alusetult saadud toetuse tagasinõudmiseks, siis on õiguspäraselt lähtutud mh HMS § 69 lg-st 1. Viimati nimetatud normi kohaldamise eelduseks ei ole tuvastada asjaolu, et kaebaja tahtluseks oli alusetult rikastuda.
19.Toetuse tagasinõudmine ei saa olla meelevaldne, vaid finantskorrektsiooni otsusest peab selgelt nähtuma, miks nõutakse osaliselt toetus tagasi ning miks just konkreetselt sellises ulatuses (vt määrus nr 25 § 23 lg 2). Käesoleval juhul on see nõue täidetud.
20.Kohus ei nõustu kaebajaga, et vaidlusalune otsus on põhjendamispuudustega (HMS § 56). Vaidlusaluse otsuse põhjenduste punktis 1.3 on selgitatud, kuidas on muudetud RTK 07.09.2021 otsuse nr 11.2-28/1115 resolutsiooni punktis 4 sätestatud toetuse määra proportsionaalselt mitteabikõlbliku summa ulatuses ning vaidlusaluse otsuse resolutsiooni punktis on välja toodud konkreetsed muudetud summad (vt kaebuse lisa 3; dtl-d 19-20). Kuigi vaidlusaluse otsuse põhjendustes oleks võinud selgemini välja tuua summade muutmise arvutuskäik kogu eelarve ning abikõlblike summade ulatuses, siiski on lõppkokkuvõttes summade muutumise kujunemine arusaadav. Samas ei ole kaebaja seadnud kahtluse alla, miks just sellises ulatuses projekti abikõlblikke kogukulusid, toetuse maksimaalset suurust ning omafinantseeringu suurust on vähendatud. Siiski peab kohus vajalikuks selgitada järgmist.
21.Võrreldes taotluse rahuldamise otsusega on projekti abikõlblikest kogukuludest (495 346,00 eurot) lahutatud maha mitteabikõlblik kulu (68 703,26 eurot) ning saadud summast arvutatud vastavalt taotluse rahuldamise otsuses proportsionaalselt samas ulatuses määratud omafinantseeringu määr (110 753,59) ning toetuse maksimaalne määr (315 889,15). Seejuures on vaidlusaluses otsuses selgitatud järgmist: „Kuna toetuse saajale on juba välja makstud toetus summas 305 210,13 eurot ning projekti eelarve vähenemise tõttu on välja maksmata toetuse
7(9)
3-22-2031
summaks 10 679,02 eurot (315 889,15 eurot – 305 210,13 eurot), siis ülejäänud summa, mida pole võimalik tasaarveldada, tuleb toetuse saajal tagasi maksta.“ (vt kaebuse lisa 3; dtl 19).
22.Eeltoodust lähtuvalt ei ole vastustaja rikkunud ka kaalutlusõigust. Kohus nõustub vaideotsuse punktides 3.15.-3.17 märgituga ega pea vajalikuks seda üle korrata (HKMS § 165 lg 2).
23.Samuti ei nõustu kohus kaebajaga osas, et vastustaja ei ole täitnud määruse nr 25 § 21 lg-st 2 ja § 25 p-st 5 tulenevat kohustust kontrollida maksetaotluste nõuetelevastavust. Selles osas nõustub kohus vaideotsuse punktides 3.13.-3.14. märgituga ega pea vajalikuks seda korrata (HKMS § 165 lg 2). Määruse nr 25 § 21 lg 2 viimases lauses on sõnaselgelt öeldud, et kui ilmneb ebatäpsusi, siis teavitatakse sellest viivitamata toetuse saajat ja määratakse kuni 10 päevane tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks. Dokumentides esinevat ebatäpsust ei saa võrdsustada sisulise kuludokumentidega kontrolliga, st kas esitatud kuludokumentides taotletud kulud on kõik abikõlbulikud. Normi sisustamisel saab abiks võtta HMS §-i 59, kus on sätestatud haldusaktis esineva kirjavea ja muu ilmse ebatäpsuse parandamise kord. Vastavalt HMS §-le 59 parandab haldusorgan seadusega haldusakti muutmiseks ettenähtud menetluskorda järgimata haldusaktis kirjavea ja muu ilmse ebatäpsuse, mis ei mõjuta haldusakti sisu. Kohtu hinnangul tuleb määruse nr 25 § 21 lg 2 viimases lauses sätestatud ebatäpsust mõista viisil, et tegemist on veaga, mis ei saanud mõjutada sisuliselt asjaolu, millised on abikõlblikud kulud ja millised mitte. Aga ka juhul, kui nõustuda kaebaja käsitlusega määruse nr 25 § 21 lgst 2, siis ei saa haldusorgani eksimus tekitada kaebajale õiguspärast ootust, et mis tahes rikkumist tulevikus ei avastata. See tähendab, et haldusorgani võimalik eksimus ei saanud mõjutada ka vaidlusaluse otsuse õiguspärasust.
24.Kaebaja leiab, et vaideotsus on õigusvastane, kuivõrd vastustaja on rikkunud ärakuulamiskohustust (HMS § 40).
25.Ärakuulamisõigust reguleerib vaidemenetluses HMS § 83 lg 2. Viidatud normi kohaselt uuritakse vaiet läbi vaadates dokumentaalseid tõendeid, kuulatakse ära asjas huvitatud isikute seletused ja ekspertide arvamused ning tunnistajate ütlused, vaadeldakse asitõendeid ja teostatakse paikvaatlusi. Asjast huvitatud isikuks on isik, kelle õigusi või kohustusi võib vaideotsus puudutada, kuid kes ei ole vaide esitaja. Normi mõte on tagada ka nende isikute ärakuulamisõigus, kes ei ole vaidemenetlust algatanud, kuid keda tehtav vaideotsus võib puudutada. Käesoleval juhul sellise olukorraga tegemist ei ole. Kaebaja on saanud esitada vaides oma seisukohad ning nendest on vaideorgan ka vaide lahendamisel lähtunud. Eeltoodust lähtuvalt leiab kohus, et vastustaja ei ole vaidemenetluses kaebaja kui vaide esitaja ärakuulamisõigust rikkunud.
26.Kaebaja leiab, et vaideotsuses ei põhjendata, miks ei ole vastustaja täitnud määruse nr 25 § 21 lg-st 2 tulenevat kohustust ega § 23 lg 1 p-s 2 sätestatud õiguse kohaldamist; selgusetuks jääb vaideotsuse punktis 3.10 toodud seisukoht; vaideotsuses ei ole vastatud kaebaja seisukohale, et millisel põhjendusel on vähendatud kogu eelarvet.
27.Kohus kaebaja toodud väidetega ei nõustu. Vaideotsuse punktides 3.8-3.12 on selgitatud vastustaja ülesandeid, sh asjaolu, et vastutus projekti korraldamise ja läbiviimise eest lasub kaebajal; vastustaja roll on olla vaid abistav ning õiguspärase ootuse põhimõte ei saa kaitsta isikut määruses nr 25 kehtestatud tingimuste eiramise eest. Vaideotsuse punktides 3.13-3.17 on põhjendatud, miks vähendati projekti eelarvet.
28.Eeltoodust lähtuvalt on vaidlusalune otsus ning vaideotsus õiguspärased ning kaebus rahuldamisele ei kuulu.
29.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesoleval juhul on otsus tehtud kaebaja kahjuks, mistõttu menetluskulud jäävad kaebaja enda
8(9)
3-22-2031
kanda. Kuivõrd vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmiseks taotlust esitanud, siis jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HMS § 109 lg 1).
(allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.