Omandireform › Muu omandireform

3-21-1586 Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-21-1586 esialgset plaanimaterjali alusel määratud piirisirget piiripunktide 4 ja 5 (numeratsioon vastavalt Klemeti katastriüksuse plaanile) vahel. X ei nõustunud piiride kindlakstegemise tulemusega ega kirjutanud alla piiriprotokollile. X pöördus 20.05.2020 kahe e-kirjaga Maa-ameti poole, esitades vastuväited piiride kindlakstegemise tulemusele piiripunktis nr 17.

3(14)

3-21-1586 Vastustaja ei ole järginud uurimispõhimõtet. Puudub argumentatsioon, mille põhjal oleks võimalik kindlaks teha, millised olid vastustaja jaoks kõige tähtsamad kaalutlused. Settekaevu asukoha kindlakstegemine tooks selgust sirgjoonelise piiri vajadusele.

Maa-amet palus jätta kaebuse rahuldamata.

Vastustaja on vaidlusaluses korralduses põhjendanud, et Klemeti ja Pajuvälja kinnistute vahel kulgeb ajalooline kiviaed. Ajalooliselt on teada, et hajaasustuses tähistati kinnistute vahelisi piire mh kiviaedadega. Pajuvälja ja Klemeti katastriüksuste vahel on metsas säilinud ca 80 m pikkune kiviaed, mis tähistab ajaloolist endiste kinnistute Pajuvälja 17 ja Klemeti 16 vahelist piiri. Põhjusel, et maa erastamise toimikutes olevatelt asendiplaanidelt nähtub, et vaidlusaluses lõigus ühtib erastatava maa piir endise kinnistu piiriga, tuleb katastriüksuste piiride looduses tähistamisel arvestada mh maastikult leitud kiviaia asukohaga. Nii Pajuvälja kui Klemeti kinnisasjad moodustati plaani- ja kaardimaterjali alusel, mis tähendab, et maastikul piiritähiseid ei koordineeritud ja nende asukohti riikliku geodeetilise põhivõrgu suhtes ei määratud. Maastikul olevad piiritähised märgiti katastriüksuse plaanile situatsiooniobjektide kaudu ligikaudselt. Lisaks ei määratud plaani- või kaardimaterjali alusel katastriüksuste moodustamisel maastikul kahe raudtoru vahelist piiri kulgemise viisi, mistõttu ei leitud katastriüksuste esmamoodustamise käigus maastikult kiviaeda ega arvestatud selle kui piiriobjektiga. Tegemist on ebatäpse katastriüksuse moodustamise viisiga ja piiri asukoha kindlaksmääramiseks tuli läbi viia katastrimõõdistamine vastavalt MaaKatS § 20 lg-le 14. Tulenevalt aluskaardi ebatäpsusest võib katastriüksuse piir maastikul erineda kaardimaterjalist MaaKS § 20 lg 2 kohaselt kuni 50 m. Praegusel juhul on erinevus 8‒10 m. Kiviaed on looduses tuvastatav. Reljeefkaardil ei ole aed tuvastatav, sest see on kitsas. 1951. a-l Geoloogiakeskuse pildistatud aerofotolt on tunnetatav tõenäoline kahe talu vaheline piir, mis kulgeb tänaseni säilinud kraavi käänukohast kuni maanteeni kiviaeda mööda. Kraavi servas kasvavad kõrged puud. Kõrgemate puude rivi on mh tuvastatav 2002. a aerofotolt ja see ühtib maastikul tähistatud piiri asukohaga piirilõigus 15-16-17. Kõrgemate puude rivi ühtib maastikul kiviaia asukohaga. Kõrvutades 1951. a ja 2002. a aerofotosid, nähtub, et 2002. a fotol olevate kõrgemate puude rivi ühtib 1951. a aerofotol oleva metsa piiriga, mis on ajalooline maakasutuse piir. Mais 2019 koostatud kontrollmõõdistamise jooniselt nähtub, et maastikul olemasolev kiviaed on paralleelne nii endise Klemeti 16 ja Pajuvälja 17 kinnistute vahelise piiriga kui ka katastriüksuse piiridega, mis kanti maakatastri kaardile maareformi käigus plaanija kaardimaterjali alusel. Seega ei ole kiviaia puhul tegemist sõjaaegse kaitsevarjega, kuivõrd see on ajalooliselt olnud mh piiriobjektiks. Kiviaia suund ühtib katastriüksuste erastamise aluseks oleval asendiplaanil kujutatud endiste kinnistute piirisuunaga. Juba maareformi läbiviimise ajal oli õueala samas asukohas ja kohalik omavalitsus pidi katastriüksuse esmamoodustamisel sellega arvestama. Õuealasid eraldab võrkaed ja puittaimede rivi. Lisaks oli enne 2018. a katastrimõõdistamist istutatud puuderivi Klemeti kinnisasja teenindava juurdepääsutee serva juurdepääsutee ja riigimaantee vahelisele maa-alale. Istutamisel on arvestatud katastrikaardile kantud ebatäpset piirjoone asukohta. Seega tähistas maakorralduse läbiviija metalltoru Klemeti, Pajuvälja ja Tallinn-Tartu-Luhamaa maantee katastriüksuste ühisesse piiripunkti vastavalt maaomanike kokkuleppele, arvestades väljakujunenud maakasutusega. Maa-ameti reljeefkaardi rakendusest ega 2018. a katastrimõõdistamise dokumentidest ei nähtu, et maastikul oleks olemasolev piirikraav, mis järgiks kahe kinnisasja vahelist piirisuunda. Reljeefkaardilt tunnetatav kraav või madalam ala ristub piirjoonte suunaga, kuid ei järgi seda ega ole katastrimõõdistamise käigus määratud piirisuunaga ega ka plaanimaterjali alusel määratud ebatäpse piirisuunaga paralleelne. Kaebaja informatsioon settekaevu olemasolu kohta on esmakordselt mainitud kohtumenetluses. Vastustajal puudub teadmine settekaevu asukohast, 4(14)

3-21-1586 seda ei nähtu ka ühestki dokumendist. Kaebaja on esitanud vastuväiteid üksnes piiripunkti nr 17 asukoha osas. Puittikk ei näita tegelikku kahe kinnisasja vahelist maakasutust. See on paigaldatud ebatäpsele piirjoonele ega ühti ühegi situatsiooniobjektiga. Plaanimaterjali alusel moodustatud ebatäpne piirjoon läbib Pajuvälja kinnisasja ajaloolist õueala. Võttes arvesse hoonete asukohad ja võrreldes omavahel erinevate aastate aerofotosid, ei ole Pajuvälja katastriüksuse õueala asukoht pärast katastriüksuste esmast maakatastrisse kandmist suurel määral muutunud. Põhjusel, et plaani- või kaardimaterjali alusel katastrikaardile kantud piirjoon läbis Pajuvälja katastriüksuse õueala, ei saanud nimetatud joon katastrikaardil paikneda korrektses asukohas. Paide linna maanõuniku 16.12.2021 e-kiri on edastatud kaebajale. Pajuvälja kinnistu omanik ei nõustunud nimetatud ettepanekuga, mistõttu maamõõtja seda maastikul ei tähistanud. Kohalik omavalitsus on hiljem kooskõlastanud piiripunkti nr 17 asukoha ajaloolisel kiviaial. Klemeti kinnisasjal on toimunud omanikuvahetus ja kaebaja ei ole kinnisasja omanik, kellele maareformi käigus piirid kätte näidati. Klemeti kinnisasja esmane omanik Y on allkirjastanud Klemeti kinnisasja piiriprotokolli, millega näidati maaüksuste ühine piir plaanimaterjalil kätte. Klemeti katastriüksuse piiriprotokolli kohaselt ühtib maareformi käigus moodustatava katastriüksuse piir varem maakatastris registreeritud Pajuvälja katastriüksuse piiriga. Klemeti kinnisasja omanik kinnitas nõusolekut plaanimaterjali alusel moodustatud katastriüksusega 12.12.2004 koostatud ja allkirjastatud piiriprotokollis.

otsusega

kaebuse

rahuldamata

ja

OÜ Geodeesia Sar poolt tehtud mõõdistustööde tulemusel mõõdistati ja viidi 03.02.2020 läbi piiri kindlakstegemine Pajuvälja piiripunktis nr 17. Piiriprotokolli kantud info kohaselt (dtl 87 ja selle lisa 2 (joonis dtl 90)) tekkis piiride kindlakstegemise vajadus Pajuvälja katastriüksuse jagamise käigus, mil selgus, et plaani- või kaardimaterjali alusel sirgjoonelisena kirjeldatud Pajuvälja katastriüksuse piir piiripunktide 1 ja 12 (numeratsioon vastavalt 08.06.2000 registreeritud Pajuvälja katastriüksuse plaanile) vahel ei sobinud looduses oleva situatsiooniga, läbides Pajuvälja katastriüksuse võrkaiaga piiratud õueala. Sellest tulenevalt paigaldati Pajuvälja katastriüksuse jagamise käigus Pajuvälja ja Klemeti katastriüksuste ühisele piirile lisa piirimärgid nr 16, 17, 18, 19, 20 ja 21. Piirimärgid nr 18, 19, 20 ja 21 paigaldati vastavalt võrkaia kulgemisele võrkaia äärde, piirimärk nr 17 paigaldati vanale kiviaiale. Piirimärk nr 16 paigaldati

5(14)

3-21-1586 Pajuvälja kinnistu omaniku ettepanekul ja soovil kõlvikute piirile, piirimärkide nr 15 ja nr 17 vahelisele piirjoonele. Vaidlus seisneb selles, kas katastriüksuste ühine piiripunkt nr 17 paikneb vaidlustatud korralduse lisaks oleval 16.05.2019 kontrollmõõdistamise joonisel (dtl 6) näidatud asukohas. Nii Pajuvälja kui ka Klemeti katastriüksus moodustati plaani- või kaardimaterjali alusel. Kuni 01.07.2018 kehtinud Vabariigi Valitsuse 29.04.1997 määruse nr 88 „Plaani- või kaardimaterjali alusel katastriüksuse moodustamise korra kinnitamine“ p-i 3 kohaselt moodustati katastriüksus plaani- või kaardimaterjali alusel, kui katastriüksuse moodustamist taotlev isik ei avaldanud soovi katastriüksuse moodustamiseks katastrimõõdistamise teel, p-i 4 viimase lause kohaselt pidi kaarditäpsus (situatsioonielemendi täpsus) hajaasustusega aladel olema vastavalt mõõtkavale vähemalt 2 mm, mis maastikul vastab 20 meetrile. Nimetatud normid tähendavad, et nii Pajuvälja kui ka Klemeti esmamoodustamisel määrati maaüksuste pindala ja piirid kindlaks plaanil või kaardil ning looduses piiride ega situatsiooni mõõdistamist ei toimunud. Piiritähiseid ei koordineeritud ja nende asukohti riikliku geodeetilise põhivõrgu suhtes ei määratud ning maastikul olevad piiritähised märgiti katastriüksuste plaanidele situatsiooniobjektide kaudu ligukaudselt. Sellisel juhul sõltubki kinnisasjade vahelise tegeliku piiri asukoht maakatastris registreeritud katastrimõõdistamise teel moodustatud katastriüksuste piiride asukohast. Kuivõrd mõlemad katastriüksused moodustati plaani- ja kaardimaterjali alusel, siis ei saanudki katastripidaja leida looduses kiviaeda, kuivõrd looduses ei käidud. Looduses käidi alles piiride kättenäitamisel, st pärast katastriüksuste moodustamist. Ka praeguses asjas ei ole maaüksuste ostueesõigusega erastamise aluseks olevate plaanimaterjalide alusel üheselt tuvastatav kinnisasjade vahelise piiri asukoht. Erinevus plaanimaterjali alusel maakatastrisse kantud maaüksuste piiri ja katastrimõõdistamise teel määratud piiri vahel on nähtav 16.05.2019 kontrollmõõdistamise joonisel. Esimesena registreeriti maakatastris 08.06.2000 Pajuvälja maaüksus ja 14.07.2006 maa ostueesõigusega erastamise tulemusel Pajuvälja katastriüksusega piirnev Klemeti katastriüksus. Klemeti katastriüksuse registreerimisel tuli katastriüksuse moodustamisel arvestada varem maakatastris registreeritud Pajuvälja katastriüksuse omandi ulatust. Klemeti maaüksuse 12.12.2005 piiriprotokolli (kaebaja 08.11.2021 menetlusdokumendi lisa 3) kohaselt on piiripunktide 4 ja 5 vahel näidatud piir kulgema sirgjooneliselt ja piirikirjelduses on märgitud, et piiripunktide 4-56 vahel on naabruses Pajuvälja kinnistu. Ka maa ostueesõigusega erastamise aluseks oleval 14.07.2006 asendiplaanil (kaebaja 11.02.2022 menetlusdokumendi lisa 2) on piir näidatud sirgelt piiripunktist piiripunkti. Piiriprotokollist nähtuvalt on piiriprotokoll koostatud looduses, mis tähendab, et Klemeti kinnisasja endisele omanikule Y näidati piirid tegelikkuses kätte. Pajuvälja maaüksuse asendiplaanil (dtl 28) on samuti näidatud piir piiripunktide 1 ja 12 vahel kulgema sirgjooneliselt. Klemeti kinnistu tolleaegne omanik Z on kinnitanud, et nõustub plaanil olevate piiridega. 17.06.1999 piiriprotokolli (dtl 44) kohaselt on piiripunktide 1 ja 12 vahel sirglõik. Samuti nähtub maareformi dokumentidele lisatud asendiplaanilt (dtl 83), et piiripunktide 12-1 vahel ühtib maaüksuse piir valdavalt endiste kinnistute Pajuvälja 17 ja Klemeti 16 piiriga. Nimetatud piiripunktide vahele jääb ka uus kindlaks tehtud piiripunkt nr 17. Ka kaebaja poolt esitatud Klemeti kinnisasja ajaloolistel plaanidel (kaebaja 08.11.2021 menetlusdokumendi lisa 4) nähtub, et piir kulges sirgjooneliselt. On usutav, et kinnisasjade piirid määrati valdavas osas seotuna endiste kinnistute piiridega, kuid kuna mitte ühelgi maa ostueesõigusega erastamise plaanil ei ole märgitud piiri kulgemist vastavalt kiviaia telgjoonele ja võrkaia paiknemisele, ei tõenda nimetatud plaanid seda, et kontrollmõõdistamise joonisele plaanimaterjali alusel kantud piir on ebatäpne. Praeguses vaidluses ei saanud lähtuda ainuüksi maatükkide ostueesõigusega erastamisel maakatastrisse kantud piiridest, vaid hinnata tuli piiriandmeid kogumis, sh tegeliku maakasutuse ulatust (vt Riigikohtu 05.12.2012 otsus nr 3-21-143-12). 6(14)

3-21-1586 Kontrollmõõdistamise käigus koostatud piiriprotokollist (dtl 87) nähtuvalt selgus Pajuvälja katastriüksuse jagamistööde käigus, et piirimärkide vahel sirgjoonelisena kulgenud piir ei sobi looduses oleva situatsiooni ja olemasoleva kasutuskorraga, läbides Pajuvälja katastriüksuse võrkaiaga piiratud õueala ja kasvuhoonet. See tähendab, et kui ostueesõigusega erastamisel määratud piiri kulgemine Pajuvälja kinnisasjal paikneva võrkaia suhtes osutub ebatäpseks (kontrollmõõdistamise joonisel p-d 19 ja 18), siis ei saa piir nimetatud piiripunktist edasi kulgeda enam sirgjooneliselt maa ostueesõigusega erastamise dokumentidel näidatud piiripunktide vahel. Nimetatu tähendaks omakorda seda, et maa ostueesõigusega erastamise tulemusel maakatastrisse kantud maaüksuste piirid ei pruugi olla õiged. Puudub vaidlus selles, et ei Klemeti ega Pajuvälja maaüksuse ostueesõigusega erastamise plaanidel ei ole ajaloolist kiviaeda tähistatud. Samuti ei ole kiviaeda märgitud kinnisasjade vahelise piirina kummagi kinnisasja piiriprotokollil. Samas veendus kohus paikvaatlusel nimetatud kiviaia olemasolus looduses. Nimetatud korrapäraselt paigutatud kivide rivi on ilmselgelt tekkinud inimtegevuse tulemusel ja usutav on, et aial on ajalooliselt olnud kindel eesmärk. Ei ole usutav, et sellise suhteliselt madala kiviaia puhul on tegemist kaitserajatisega. Kiviaia paiknemine looduses on nähtav 16.05.2019 kontrollmõõdistamise joonisel ja fotod kiviaiast on lisatud kolmanda isiku 03.03.2022 menetlusdokumendile. Ajalooliselt tähistati hajaasustuses kinnistute vahelisi piire mh kiviaedadega. Vastustaja esitatud 1951. a-l Geoloogiakeskuse pildistatud aerofotolt (dtl 85) nähtub tõenäoline ajalooline kahe maaüksuse vaheline piir, mis kulgeb säilinud Nurmsi kraavi käänukohast maanteeni mööda tumedamat sirget ala, mis võib olla kiviaed. Kraavi servas kasvavad kõrgemad puud on tuvastatavad nii 1951. a aerofotol kui ka 2002. a ortofotol (dtl 86). Kui võrrelda 1951. a ortofotol tajutavat kiviaia suunda 16.05.2019 koostatud kontrollmõõdistamise joonisel tähistatud kiviaia suunaga, siis on tuvastatav, et maastikul säilinud kiviaia suund ühtib kuni piiripunktini nr 17 kontrollmõõdistamise joonisele kantud kiviaia suunaga. Ortofotodelt nähtub, et kiviaia kõrval kasvavad kõrgemad puud ja ka 2002. a ortofotol tähistatud puuderivi ühtib 1951. a ortofotol kajastatud metsa piiriga. Seega võisid kiviaed ja kõrgemate puude rivi ajalooliselt tähistada kahe talu vahelist ajaloolist maakasutust. Ajalooline maakasutus on kantud Pajuvälja asendiplaanile (dtl 83). Võrreldes nimetatud asendiplaanil rohelisega tähistatud endiste kinnistute piire fotodel toodu ja kontrollmõõdistamisel kaardile kantud kiviaia asukohaga, ei saa välistada, et kiviaed võis paikneda kahe kinnistu vahelisel piiril. Seega ei ole õige kaebaja väide, mille kohaselt ei saa katastriüksuse piiri määramisel võtta aluseks ligikaudu 80 m pikkust kiviaeda. Kaebaja jätab tähelepanuta, et kinnistute vahelist piiri ei määratud praegusel juhul üksnes kiviaia asukohaga, vaid hinnati piiriandmeid kogumis, sh arvestati valduse ulatust. Pajuvälja ja Klemeti õuealad on ajalooliselt paiknenud samas kohas ega ole muutunud. Seda kinnitavad 1951. ja 2002. a fotod. Seega tuli õuealade paiknemisega katastrimõõdistamisel arvestada. Õuealasid eraldab üksteisest vana võrkaed ja puude rivi. Võrkaia olemasolu oli tuvastatav ka paikvaatlusel. Sisuliselt ei ole poolte vahel ka vaidlust selles, et nimetatud võrkaed on ajalooliselt paiknenud alati samas kohas, nagu see nähtub kontrollmõõdistamise jooniselt. Kolmas isik kinnitas kohtuistungil, et võrkaed oli samas kohas juba 1999. a-l, kui toimus erastamine, ning see on tähistanud valduse ulatust. Ka kaebaja ei vaielnud kohtuistungil vastu sellele, et võrkaed on ajalooliselt olnud samas kohas. Eluliselt ei ole usutav kaebaja esindaja poolt kohtuistungil avaldatu, mille kohaselt paiknes võrkaed küll ajalooliselt samas kohas, nagu see on näidatud kontrollmõõdistamise joonisel, kuid valdus ulatus siiski teisele poole võrkaeda 2‒3 m Pajuvälja kinnistu poole, kuhu oli istutatud hekk. Nimetatu tähendaks, et hekk oli justkui istutatud kaebaja poolt teisele poole võrkaeda, mille tulemusel tekkis koridor võrkaia ja heki vahele. Sellise olukorra tekitamine looduses ning sellisel viisil maa kasutamise kokkuleppimine ei ole eluliselt usutav. Pigem on usutav kolmanda isiku väide, et hekki ei ole kunagi olnud ja 7(14)

3-21-1586 maakasutus toimus vastavalt võrkaiale. Eeltooduga on ümber lükatud kaebaja väide, mille kohaselt toimus faktiline maakasutus plaanimaterjali alusel tähistatud piirides. Kolmas isik selgitas kohtuistungil, et Pajuvälja piiri kättenäitamine 1999. a-l toimus looduses. Ei ole usutav, et kinnisasjade piir oleks pooltele looduses näidatud kätte selliselt, et see läbis Pajuvälja maaüksusel asuvat võrkaeda ja kasvuhoonet. Usutav on, et piir näidati kontrollmõõdistamise joonisel tähistatud piirilõigus 17-18-19-20-21 pooltele kätte selliselt, nagu see on tähistatud kontrollmõõdistamise joonisel. Samuti ei ole usutav Klemeti kinnistu endise omaniku Y poolt paikvaatlusel väljendatu, mille kohaselt ei ole ta kunagi käinud vaatamas kinnistu osa, kuhu jääb kiviaed ega tea sisuliselt midagi piiri kulgemisest nimetatud lõigus. Kiviaed jääb Klemeti kinnisasja õueala lähedusse, mistõttu pidi Y seda ka märkama. Kiviaial olid nähtavad vana okastraadi jäänused, mis kinnitab kolmanda isiku väidet, et kiviaiast Pajuvälja kinnistu poole jääv maa-ala oli Pajuvälja kinnistu omaniku valduses ja nimetatud valduse ulatusest lähtuti kui kinnistute vahelisest piirist. Kolmanda isiku seletustega on tõendatud, et ala kiviaiast Pajuvälja kinnistu poole oli vaid kolmanda isiku valduses. Kui ka pidada Y väiteid õigeks, siis kinnitab see vaid seda, et ta tegelikkuses ei tundnud valduse ulatuse suhtes huvi ega saanud seega ka kaebajale anda edasi teavet, et kiviaed paikneb just Klemeti kinnisasja maa peal. Tunnistaja ei kinnitanud kohtule ka seda, et piir paikneb puittähise asukohas. Seega ei saanud ka kaebajal tekkida arusaama, et piir läheb teiselt poolt kiviaeda ja piiripunkt on hoopis puittähise asukohas. Usutavad on kolmanda isiku väiteid, mille kohaselt ulatus faktiline maakasutus kiviaiani ja selliselt näidati piir kätte ka 1999. a-l. Kahetsusväärselt ei ole kiviaeda piiriprotokollis kajastatud, mistõttu on tekkinud ka praegune vaidlus. Maamõõtja arvestas piirilõigus 17-18-19-20-21-8-1 enne katastrimõõdistamise teostamist väljakujunenud maakasutust ja puittikk ei näita tegelikku maakasutust. Puittikk on paigaldatud küll maastikul katastrikaardil näidatud ebatäpsele piiri asukohale, kuid ei näita tegelikku maakasutust. Praegusel juhul on katastriüksuste piiri määramisel arvestatud maastikul reaalselt olemas oleva kiviaia suunaga, mida on pikendatud kuni Pajuvälja õueala piirava võrkaiani piiripunktis nr 18, millest edasi arvestab katastriüksuse piir Pajuvälja katastriüksuse õueala ja Klemeti katastriüksusele istutatud puuderivi. Sellisel viisil kulgeb piir sirgjooneliselt, nagu see on tähistatud maa ostueesõigusega erastamise plaanidel. Seega näitab piiripunkti nr 17 paiknemine ajaloolisel kiviaial tegeliku maakasutuse ulatust ja tähistab ajalooliselt kinnisasjade vahelist piiri. Kaebaja on oma 11.02.2022 menetlusdokumendis viidanud settekaevule, mis väidetavalt asus Klemeti maaüksusel. Väidetav settekaev on kantud paikvaatluse protokolli p-na 3 ja tähistatud Maa-ameti poolt kohtule 03.03.2022 esitatud täiendatud paikvaatluse plaanil. Paikvaatluse käigus ei tuvastanud kohus settekaevu olemasolu. Näha oli vaid väike lohk maastikul, mis ei ole settekaev. Kolmas isik selgitas kohtuistungil, et ta ei ole settekaevu näinud ning väidetava settekaevu asukohas paiknes prügimägi. Ka vastustaja ei ole tuvastanud settekaevu olemasolu väidetavas asukohas. Kaebaja 11.02.2022 menetlusdokumendis toodud viide Paide Linnavalitsuse esindaja 16.12.2021 kirjale (kolmanda isiku 16.12.2021 menetlusdokumendi lisa 1), milles on selgitatud, et linnavalitsuse esindaja ei tuvastanud settekaevu olemasolu, kuid selle olemasolu ei saa välistada, kinnitab koosmõjus kirjeldatud asjaoludega, et settekaevu ei ole tegelikkuses olemas. Kaebaja poolt settekaevu asukohana näidatud madalam lohk võis olla osa Pajuvälja maatüki madalamast kohast. Väidetava settekaevu asukoht ei nähtu üheltki asja materjalide juurde lisatud plaanilt. Puuduvad ka andmed selle kohta, et kaebaja kinnistul asuv elamu on olnud ühendatud väidetava settekaevuga. Väidetavast settekaevust edasi kulges ka madalam ala edasi mööda Pajuvälja võrkaeda, mis tähendab, et settekaevust voolav reovesi oli teadlikult suunatud naaberkinnisasjale. Ei ole usutav, et kolmas isik ei oleks seda märganud. Seega ei kinnita väidetava settekaevu paiknemine Pajuvälja kinnistul kaebaja väidet, et ajalooline maakasutus toimus teisiti, kui see nähtub kontrollmõõdistamise jooniselt. 8(14)

3-21-1586 Paikvaatlusel ei tuvastatud sellise objekti olemasolu, mida võiks nimetada kraaviks. Paikvaatluse päeval oli küll maas lumi, kuid olukorras, kus tegemist oleks kinnisasjade piirile rajatud kraaviga, peaks see nähtav olema ka lume tingimustes. Ka asjas esitatud materjalidest ei nähtu, et maastikul oleks olemas piirikraav, mis tähistaks kahe kinnisasja vahelist piiri. Sellest tulenevalt jääb ebaveenvaks tunnistaja Y väide, mille kohaselt saab kinnistute vaheline piir alguse kraavist ja kulgeb sealt edasi. Seega ei paikne kinnistute vaheline piir kohas, mis paikvaatluse protokollil on tähistatud numbriga 1. Kaebaja viide, et Klemeti kinnisasja pindala väheneb piiride kindlakstegemise tõttu, ei ole asjakohane. Kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 13 kohaselt kantakse kinnistusraamatu registriosa esimesse jakku „kinnistu koosseis“ mh kinnistu katastritunnus, sihtotstarve, asukoht ja pindala. Need andmed esitab katastripidaja ja need ei ole kanneteks asjaõigusseaduse (AÕS) ega KRS-i tähenduses ning neil ei ole õigusloovat või seadusega kaitstud tähendust. Seega ei kehti kinnistusraamatus kuvatavatele maakatastri andmetele kinnistusraamatu kande õigsuse eeldamise ega heauskse omandamise printsiip AÕS §-de 56 ja 561 tähenduses. See tähendab, et kui kinnisasja tegelik pindala osutub kinnistusraamatu esimeses jaos märgitust erinevaks, omab õiguslikku tähendust tegelik pindala. Seega ei pidanud vastustaja piiride kindlaksmääramisel arvestama Klemeti kinnisasja pindala võimaliku vähenemisega piiride kindlakstegemise tulemusena. Vaidlustatud korraldus on nõuetekohaselt motiveeritud ja sellest nähtuvad selgelt haldusorgani põhjendused ning tõendid, millele asja lahendamisel tugineti. Uurimisprintsiipi ei ole rikutud, kuivõrd kõiki asjas esitatud tõendeid on hinnatud. Ka Maa-ameti 06.04.2021 korraldus on õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus. Kuna piiripunkti nr 17 asukoht on määratud õigesti, puudub alus rahuldada ka kohustamisnõuet. Kuivõrd kaebaja ei väida, et vaidemenetluses oleks rikutud tema õigusi sõltumata menetluse tulemusest, jääb rahuldamata kaebaja nõue 15.06.2021 vaideotsuse tühistamiseks. Kaebus jääb tervikuna rahuldamata. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

3-21-1586 kinnistu omanikud 1987. a-l loomade koplisse ajamiseks. Arusaamatutel põhjustel ei ole kohus arvestanud tunnistaja Y ütlustega paikvaatlusel, et kraav ja settekaev olid piiriks. Väidetava kiviaia ja Pajuvälja kinnistu võrkaia (kus on paigaldatud puittikk) vahele jääb ebamäärane maamoodustis. Sellele olukorrale on viidanud ka Paide maanõunik Elliko Kõiv. Kohtuotsuses ei ole selgitatud, kuidas saab kolmas isik seda ebamäärast maad hallata olukorras, kui kaebaja väidetavalt ei saanud. Kaebaja on esitanud kohtule Maa-ameti kontrollmõõdistamise joonise, millelt on näha, et puittikk asub plaanimaterjali alusel oleval piiril. Kohus ei ole kaebajalt palunud andmeid selle kohta, kas „kaebaja kinnistul asuv elamu on olnud ühendatud väidetava settekaevuga“. Selles osas on kohtuotsus üllatav. Kaebaja esitab ringkonnakohtule tõendid selle kohta, et settekaev on elamuga ühendatud. Nõustuda ei saa kohtu järeldusega, et paikvaatlusel oli näha vaid väike lohk maastikul, mis ei ole settekaev. Paikvaatluse ajal oli tuisk ja palju lund. Seega ei saanud kohus veenduda settekaevu olemasolus. Settekaev oli olemas juba enne 1988. a-t. Eelnevatest paikvaatlustest kohaliku omavalitsuse ja maamõõdubüroodega on olemas märkmed, et kaebaja on juhtinud tähelepanu settekaevule. Kaebaja esitatud videomaterjalis on toru ots selgelt nähtav. Settekaevu toru kulgeb Pajuvälja kinnistu poole. See kinnitab, et piir on varem Pajuvälja kinnistu pool olnud. Kohus ei ole andnud hinnangut kaebaja foto- ja videomaterjalile. Kraav on ajalooline piir, mis on moodustatud enne 1987. a-t. Rohkem kui 35 aastat ei ole keegi käinud kraavi puhastamas või hooldamas ning aeg on teinud oma töö. Küll nähtub kraav Maaameti reljeefkaardilt. 21.01.2022 paikvaatluse protokolli p-s 1 kinnitas tunnistaja Y, et piir saab alguse kraavist ja kulgeb sealt edasi. Kohtuotsusest ei selgu, mille alusel jääb tunnistaja väide ebaveenvaks.

3-21-1586 ole lükanud ümber Klemeti katastriüksuse praegune ega endine omanik. Seega on ka lähiajal olnud kahe kinnisasja vaheline maakasutus kiviaiani. Asjaolu, et mõned lõigud kiviaiast on hävinenud, ei muuda seda olematuks. Tähelepanuta tuleb jätta kaebaja väide, et kuna tunnistaja Y ei teadnud kiviaia olemasolust, siis seda ei saanud kinnistul olla. Tunnistaja kinnitas paikvaatlusel kiviaia juures, et ta ei ole kunagi kinnistul selles asukohas viibinud. Kokkuvõttes on maamõõtja määranud piiride kindlakstegemise toimingu käigus piiripunkti nr 17 ajaloolisele kiviaiale õigesti. Maa-amet ei nõustu kaebaja käsitlusega, justkui oleks settekaevu olemasolu tõendatud ja see asjaolu omaks kinnisasjade piiri kindlakstegemisel olulist tähtsust. Maa-amet on esitanud Pajuvälja ja Klemeti katastriüksuste kontrollmõõdistamise joonise, mida täiendati 28.02.2022 paikvaatluse tulemusel, ning millele on märgitud väidetava settekaevu asukoht. Paikvaatlusel ei olnud võimalik tuvastada settekaevu olemasolu, maastikul oli väidetava settekaevu asukohas tuvastatav lohk, mis ei tõenda settekaevu olemasolu. Kaebaja näidatud madalam lohk oli osa madalamas kohast Pajuvälja kinnisasjal. Settekaevu ei nähtu ka kitsenduste kaardirakendusest ega ühestki katastrimõõdistamise dokumendist. Lisaks ei olnud tuvastatav toruots, mis kaebaja hoonest settekaevuni kulgeb. Settekaevust kulges madalam ala edasi mööda Pajuvälja võrkaeda. Seega oleks settekaevu voolav reovesi suunatud teadlikult naaberkinnisasjale, mis on rangelt keelatud. Apellatsioonkaebuse lisaks olev 31.05.2022 kiri nr 7-3/22/39-5 ei tõenda settekaevu olemasolu, samuti ei ole tõendatud kõnealuse toru funktsioon ega kõigi nende rajatiste õiguslikul alusel rajamine. Isegi kui seesugused rajatised eksisteerivad ja on rajatud õiguslikul alusel, ei ole kaebaja tõendanud, et need oleks katastriüksuste piiride määramise aluseks. Kuna vaidlus toimub piirilõigu 17-18 kulgemise üle, ei ole väidetav settekaev vaidlusaluse lõiguga ka seotud. Paikvaatlusel ei olnud kaebaja viidatud maastikul midagi sellist, mida saaks pidada kraaviks. Paikvaatluse hetkel ei olnud väidetava kraavi asukohas puude all niivõrd suures koguses lund, et võiks arvata, et kraav oli lund täis tuisanud. Ka Maa-ameti reljeefkaardi rakendusest ega 2018. a katastrimõõdistamise dokumentidest ei nähtu, et maastikul oleks piirikraav, mis järgiks kahe kinnisasja vahelist piirisuunda. Katastrimõõdistamise teel katastripiiride määramisel tuleb arvestada ka MaaKS § 5 lg 2 p-st 5 tulenevaid maakorralduse nõudeid, et kinnisasja piirid oleksid selged ja lihtsad. Juhul kui maamõõtja oleks määranud katastriüksuste ühiseks piiripunktiks lisaks Pajuvälja õueala läänepoolseima võrkaia nurga ning sealt edasi kulgeks piir piiripunkti nr 17, ei arvestaks katastriüksuste piir kiviaia asukohaga ja tekiks ebamõistliku kolmnurkse kujuga piirilõik piiripunktide nr 17 ja 18 vahele. Katastripidaja ei ole eksinud Pajuvälja katastriüksuse jagamisel 2018. a-l tehtud kannete osas ega hilisema piiride kindlakstegemise haldusakti andmisel, kuna mõlemad katastritoimingud vastavad alusdokumentidele ning on tehtud kooskõlas kehtiva õigusega.

11(14)

3-21-1586 kinnistule (Paide Linnavalitsuse linnamajandusosakonna 31.05.2022 kiri). Sellise tegevuse kohta on kolmas isik esitanud teabe ka Keskkonnaametile (15.06.2022 kiri).

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-21-1586 mõõdistusandmetele. Kaebaja taotles 03.05.2021 vaides (dtl 25 jj) Maa-ameti 06.04.2021 korralduse kehtetuks tunnistamist ja nõudis piiri vastavusse viimist 18.07.2014 algandmetega, st viia piiripunkt nr 17 Pajuvälja katastriüksuse õueala võrkaia nurka. Täpselt sama taotles kaebaja ka kaebuses halduskohtule, lisaks veel Maa-ameti 15.06.2021 vaideotsuse (dtl 19 jj) tühistamist. Halduskohus võttis 28.07.2021 määrusega kaebuse menetlusse Maa-ameti 06.04.2021 korralduse nr 1-17/21/903 ja 15.06.2021 korralduse nr 1-17/21/1566 tühistamise nõuetes ning Maa-ameti kohustamise nõudes vaadata uuesti läbi kaebaja taotlus Klemeti ja Pajuvälja katastriüksuste ühiste piiripunktide määramiseks katastriüksuste ühises piiripunktis nr

3-21-1586 198 ja lisaks helifailid) ei saa aga üldse kiviaiaga seonduvalt midagi järeldada, sest tunnistaja ütles selge sõnaga, et kiviaia kohta ega piiri kulgemise kohta sellel ei oska ta midagi öelda ja kinnistu selles kohas ta pole üldse kunagi käinudki. Kiviaia puudumine Maa-ameti reljeefkaardil (dtl 219) on aga loogiliselt seletatav sellega, et aed on madal ja kitsas ning osaliselt hävinenud.

(allkirjastatud digitaalselt)

14(14)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.