Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Monika Laatsit ja Kristjan Siigur
Määruse tegemise aeg ja koht
17. märts 2026, Tallinn
Haldusasja number
3-25-2674
Haldusasi
X kaebus Viimsi Vallavalitsuse 17. detsembri 2002. a korralduse nr 1050 osaliseks tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 8. septembri 2025. a määrus
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Viimsi vald, esindaja Gunnar Kender Eeldatav kolmas isik – Y
Menetluse alus ringkonnakohtus
X määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Võtta menetlusse X määruskaebus Tallinna Halduskohtu 8. septembri 2025. a määruse peale haldusasjas nr 3-25-2674.
Jätta X määruskaebus rahuldamata.
Tühistada Tallinna Halduskohtu 8. septembri 2025. a määrus haldusasjas nr 3-252674 ja teha uus määrus, millega lugeda X kaebus mittetähtaegseks, jätta kaebetähtaeg ennistamata ja lõpetada haldusasja nr 3-25-2674 menetlus.
Tagastada X kaebuselt (kakskümmend) eurot.
Määruse avaldamisel asendada füüsiliste isikute (v.a vastustaja esindaja) nimed tähemärgiga.
haldusasjas
nr
3-25-2674
tasutud
riigilõiv
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 71 lg 6, § 121 lg 4, § 124 lg 3, § 155 lg 5, § 235 lg-d 1 ja 3).
1.Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise (ÕVVTK) Harju Maakonnakomisjon tunnistas 13.09.1995 otsusega nr 8321 (ÕVVTK toimik nr 28335) Viimsi
3-25-2674 vallas asuva Lepiku nr 117 maaüksuse (kinnistu nr 12404; pindala 2,64 ha) ja LIT.A maaüksuse (kinnistu nr puudus; pindala 1,38 ha) osas omandireformi õigustatud subjektiks terves ulatuses Y tema vanaisa Q pärijana.
2.Viimsi Vallavalitsus tagastas 07.01.1997 korraldusega nr 1 Pringi külas asuvatest Lepiku nr 117 ja LIT.A maaüksusest Yle 2,6876 ha suuruse osa (2,0859 ha suuruse Lepiku maaüksuse, 0,1608 ha suuruse Lepiku-I maaüksuse ja 0,4409 ha suuruse Rohuneeme tee 48 maaüksuse).
3.ÕVVTK Harju Maakonnakomisjon tühistas 16.10.1997 otsusega nr 11318 uute asjaolude ilmnemise tõttu oma 13.09.1995 otsuse nr 8321 ning tunnistas Lepiku nr 117 maaüksuse osas omandireformi õigustatud subjektideks Y, D, F ja C (igaüks 1/4 osas).
4.Viimsi Vallavalitsus kinnitas 08.01.2002 korraldusega nr 13 endise Lepiku nr 117 maaüksuse osas õigusvastaselt võõrandatud vara maksumuseks 285 600 krooni ning määras mittetagastatava vara 1,98 ha eest Dle, Qle ja Cle kompensatsiooni igaühele 26 400 krooni.
5.Viimsi Vallavalitsus muutis 17.12.2002 korraldusega nr 1050 oma 07.01.1997 korraldust nr 1 selliselt, et tagastas Viimsi valla haldusalal 2,6876 ha suuruselt maa-alalt Yle Lepiku, Lepiku-I ja Rohuneeme tee 48 maaüksused 1/4 mõttelises osas. Korralduses märgiti, et Rohuneeme tee 48 maaüksusel asuvad hooned kuuluvad Yle.
6.X esitas Tallinna Halduskohtule 12.08.2025 kaebuse Viimsi Vallavalitsuse 17.12.2002 korralduse nr 1050 tühistamiseks osas, milles Yle tagastati 0,4409 ha suurune Rohuneeme tee 48 maaüksus 1/4 mõttelises osas. Kaebaja ja Z sõlmisid 15.01.1996 notariaalse kinkelepingu, millega Z kinkis kaebajale Rohuneeme tee 48 maaüksusel asuvad hooned ja rajatised 1/2 mõttelises osas. Kinkelepingu järgi kuulus lepingu objekt Zle omandiõiguse alusel vastavalt Harju Maavalitsuse hooneregistritalituse 11.01.1996 õiendile nr 1135. Seega omandas kaebaja kinkelepingu alusel 1/2 mõttelise osa Rohuneeme tee 48 elamust ja abihoonest. Kaebaja ei ole temale kingitut hiljem võõrandanud ega koormanud. Ülejäänud 1/2 mõttelises osas kuuluvad Rohuneeme tee 48 kinnistul (praegu Sirge tee 6; registriosa nr 423002; katastritunnus 89001:001:1254) asuvad elamu ja abihoone kaebaja isale Yle, kes seal siiani elab. Kaebaja ise elab juba viimased 20 aastat Tartumaal ja isaga suhtleb harva. Kaebaja sai 2025. a juulis kinnisvaraportaalis avaldatud kuulutusest teada, et Rohuneeme tee 48 elamu on müügis. Pärast isaga suhtlemist sai kaebaja 31.07.2025 teada Viimsi Vallavalitsuse 17.12.2002 korraldusest, millega tagastati mh kaebajale kuuluv 1/2 mõtteline osa hoonetest koos Rohuneeme tee 48 kinnistuga tervikuna Yle. Korralduses on ebaõigesti märgitud, et maal asuvad hooned kuuluvad Yle. Kaebajale teadaolevalt oli tema omandiõigus hooneregistris registreeritud. Korraldus on õigusvastane, sest maareformi seaduse (MaaRS) § 6 lg 2 p 3 kohaselt ei tohtinud maad tagastada. Kaebaja on õigusliku aluseta jäetud ilma temale kuulunud Rohuneeme tee 48 elamust ja talle ei ole selle eest makstud ka hüvitist. Korralduse tühistamine on kaebajale vajalik ka võimaliku kahjunõude esitamiseks.
7.Viimsi vald selgitas 28.08.2025 seisukohas, et ÕVVTK toimikust nr 28335 ei nähtu Z nime ega kinkelepingut. Samuti ei ole teada, kas ja millal nimetatud kinkeleping vallale esitati. ÕVVTK Harju Maakonnakomisjoni 13.09.1995 otsus nr 8321, millega Y tunnistati omandireformi õigustatud subjektiks, tehti enne 15.01.1996 kinkelepingu sõlmimist. Maavalitsuse ja õiguskantsleri järelevalve tulemusel muudeti hiljem omandireformi õigustatud subjektide ringi ning määrati kompensatsioon mittetagastatava vara eest. Seega on kogu vara tagastamise ja kompenseerimise protsess olnud pideva kontrolli all. Kaebaja ei ole teadaolevalt kunagi pöördunud valla poole seoses Rohuneeme tee 48 hoonega. Kuna 2(6)
3-25-2674 vaidlusega seonduvad otsused tehti 23–30 aastat tagasi, siis oleks kaebaja pidanud juba tunduvalt varem huvi tundma ning vajadusel vaidlustama tema õigusi rikkuvad otsused. Vaidlustatud otsuse tühistamine ei tooks kaasa mingeid tagajärgi, sest endiselt jääks kehtima ÕVVTK Harju Maakonnakomisjoni 16.10.1997 otsus nr 11318. Seonduvalt võimaliku kahjunõude esitamisega tuleb arvestada, et HKMS § 46 lg 4 kohaselt ei saa hüvitamiskaebust esitada pärast 10 aasta möödumist kahju või tagajärjed tekitanud haldusakti andmisest. Seega tuleks kaebus tagastada selle eesmärgipäratuse tõttu või lõpetada haldusasja menetlus kaebetähtaja ületamise tõttu.
8.Tallinna Halduskohus tagastas 08.09.2025 määrusega kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel läbivaatamatult. Kaebaja eesmärk on saada Rohuneeme tee 48 kinnisasjal asuva hoone 1/2 omandiõiguse kaudu hoone aluse maa kaasomanikuks. Kuna tegemist on õigusvastaselt võõrandatud varaga ning kinkeleping on sõlmitud 15.01.1996, siis omab tähtsust, kas kinkija Z oli esitanud seaduses sätestatud tähtaja jooksul avalduse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks. Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 16 lg 1 kohaselt oli vastava taotluse esitamise tähtajaks 17.01.1992. Vabariigi Valitsuse 28.08.1991 määrusega nr 161 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise kord“ kohaselt ei ole vara võimalik tagastada isikule, keda ei ole tunnistatud õigustatud subjektiks. Ehkki seadus „Avalduste esitamise tähtaegade ennistamise korrast õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisel ja kompenseerimisel“ nägi ette võimaluse taotleda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avalduse esitamise tähtaja ennistamist, sai ka seda teha üksnes kuni 31.03.1993. Praegu ei ole vastava avalduse esitamise tähtaja ennistamine enam võimalik. Kuigi vara tagastamise nõudeõigus oli nii päritav kui ka loovutatav (ORAS § 161), pidi selleks olema nõudeõigus esmalt tekkinud. Asja materjalidest nähtuvalt esitasid Lepiku nr 117 maaüksuse tagastamiseks avalduse Y, D, Q ja C. Z ei esitanud avaldust õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks ning pädevad haldusorganid ei saanud menetlust alustada enda algatusel. Kuna Z ei esitanud avaldust õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks, siis ei saanud ta anda kaebajale üle nõudeõigust nimetatud vara tagastamiseks ning kaebajal ei ole võimalik saada omandireformi objektiks olnud maa kaasomanikuks. Vara tagastamise menetluse õiguspärasust on kontrollinud Harju Maavalitsus ja õiguskantsler. Seega ei ole usutav, et Z avaldus jäi menetluse käigus tähelepanuta. Järelikult ei riku vaidlusalune 17.12.2002 korraldus kaebaja õigusi, kuna tal ei oleks õiguslikult võimalik omandada maad MaaRS § 6 alusel. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg-st 3 tuleneva tähtajalise piirangu tõttu ei saaks kaebaja enam nõuda ka kahju hüvitamist. Eluliselt ei ole usutav, et kaebaja ei teadnud omandireformi läbiviimisest ja uskus kuni 2025. a suveni, et Viimsi vald viib Rohuneeme tee 48 maaüksuse osas jätkuvalt läbi omandireformi. Kui kaebaja tõepoolest soovis saada maaüksuse omanikuks, pidanuks ta oluliselt varem astuma samme ja viima end asjaoludega kurssi. Kaebaja ei ole aga midagi teinud ning on olnud kohtu hinnangul teadlikult passiivne. Kinnistusraamatu andmetel kuulub kaebajale kuus kinnisasja ning ei ole usutav, et talle ei ole teada ehitise aluse maa kinnistamise vajadus. Seega esineb ka HKMS § 46 lg-s 7 sätestatud olukord ehk kaebaja pidi olema maa tagastamise menetlusest teadlik oluliselt varem, kuid ei ole astunud mõistliku aja jooksul samme, et haldusakt talle teatavaks tehtaks. Kuna kaebaja on ebamõistlikult viivitanud kaebuse esitamisega, kuuluks menetlus ka HKMS § 152 lg 1 p 2 alusel kaebetähtaja ületamise tõttu lõpetamisele.
9.X palub 17.09.2025 määruskaebuses tühistada halduskohtu määrus ja saata asi halduskohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. Halduskohus ei saanud kaebust tagastada HKMS § 121 lg 1 p 2 alusel, sest enne kaebus tagastamist ei viidatud ühelegi puudusele, mida 3(6)
3-25-2674 kaebajal tulnuks kõrvaldada. Määruse põhjendustes on samas viidatud, et kaebuse tagastamise aluseks on kaebeõiguse puudumine. Seega pole arusaadav, millisel alusel on kaebus tagastatud. Kaebeõiguse kontrollimise osas on jäetud kaebaja väited täielikult arvestamata. Kaebus esitati põhjusel, et vastustaja tuvastas vaidlustatud korralduses, et Rohuneeme tee 48 maaüksusel asuvad hooned kuuluvad täies ulatuses Yle. Vaidlustatud korraldus rikub kaebaja õigusi, välistades kaebaja omandiõiguse 1/2 mõttelisele osale hoonetest. Halduskohus ei ole arvestanud MaaRS § 6 lg 2 p-s 3 sätestatud maa tagastamise keeldu. Vaidlustatud korralduse tõttu puudub kaebajal võimalus nõuda MaaRS § 3 lg 2 alusel hoonestusõiguse seadmist Rohuneeme tee 48 kinnistule. Haldusasja materjalidest ei nähtu, mille alusel tuvastasid vastustaja ja halduskohus hoonete kuulumise Yle. Kuna maa tagastamise hetkel oli MaaRS § 6 lg 2 p-st 3 tulenevalt keelatud maad tagastada, siis ei oma tähtsust, kas kaebaja või Z oli esitanud avalduse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks või kompenseerimiseks. Kaebaja eesmärk ei ole saada Rohuneeme tee 48 kinnistu (kaas)omanikuks. Vaidlustatud korralduse tühistamine on vajalik võimaliku hüvitamisnõude esitamiseks. Kohatu on heita kaebajale ette tegevusetust. Viimsi valla vastusest ei nähtu, et vaidlustatud korraldus oleks kaebajale üldse kätte toimetatud, arvestades, et tagastatud maal asusid kaebajale kuuluvad hooned. Kaebetähtaja kontrollimisel ei saa lähtuda hinnangust, kas kaebaja võis saada millalgi vaidlustatud korraldusest teada, vaid kontrollida tuleb reaalset teadasaamise hetke. Kokkuvõttes ei saa väita, et kaebajal ilmselgelt puudub kaebeõigus, samuti ei ole tõendeid, et kaebaja sai korralduse kätte enne 31.07.2025.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Määruskaebus tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 121 lg 4), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab selle läbivaatamist võimaldaval määral HKMS §-de 52–54 ja 205 nõuetele. Määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 6).
11.Kaebaja on soovinud vaidlustada Viimsi Vallavalitsuse 17.12.2002 korraldust nr 1050 (dtl 12–13), millega muudeti Viimsi Vallavalitsuse 07.01.1997 korraldust nr 1 (dtl 50) ning tagastati kaebaja isale Yle 1/4 mõttelises osas Lepiku, Lepiku-I ja Rohuneeme tee 48 maaüksused. Kaebaja väitel rikub Rohuneeme tee 48 maa tagastamine tema õigusi, kuna ta oli 15.01.1996 kinkelepinguga (dtl 14–15) omandanud 1/2 mõttelise osa sellel maaüksusel asuvast elamust ja abihoonest.
12.Ringkonnakohus märgib esmalt, et halduskohtu 08.09.2025 määruse p-s 16 tehtud viide HKMS § 121 lg 1 p-le 2 oli ilmselgelt ekslik ning kaebuse muudest põhjendustest nähtuvalt on üheselt arusaadav, et kaebuse tagastamise aluseks oli HKMS § 121 lg 2 p 1 ehk kaebeõiguse ilmselge puudumine. Halduskohus on analüüsinud, kas kaebajal sai olla Rohuneeme tee 48 maa tagastamise nõudeõigust, kuid kaebaja ei olegi seda väitnud. Ehkki 17.12.2002 korraldusega on üksnes muudetud 07.01.1997 korraldust, millega oli endine Lepiku nr 117 maaüksus tagastatud kogu ulatuses Yle, otsustati sellega sisuliselt maa tagastamise küsimus uuesti. Z ei pruukinud olla maa tagastamise õigustatud subjekt, kuid ta võis olla Rohuneeme tee 48 maaüksusel asuvate hoonete kaasomanik. Nagu kaebaja on viidanud, siis MaaRS § 6 lg 2 p 3 kohaselt maad ei tagastata, kui sellel asuvad teisele isikule kuuluvad hooned või rajatised ning isikute vahel puudub kokkulepe nt hoonestusõiguse seadmise või ehitise võõrandamises õigustatud subjektile. Ehitise omanikul oli MaaRS § 22 lg 1 järgi võimalik ostueesõigusega erastamise korras omandada hoone alune ja selle teenindamiseks vajalik maa. Ostueesõigusega erastatava maa suuruse ja piiride küsimus tuli 4(6)
3-25-2674 lahendada enne maa tagastamise otsustamist (nt Riigikohtu 20.06.2000 otsus nr 3-3-1-31-00, p 2).
13.Kui pidada õigeks, et Rohuneeme tee 48 maa tagastamise ajal oli Y omandis üksnes 1/2 mõttelist osa sellel maaüksusel asunud hoonetest, ning 1/2 mõttelist osa hoonetest kuulus 15.01.1996 kinkelepingust tulenevalt kaebajale, siis ei ole alust väita, et Viimsi Vallavalitsuse 17.12.2002 korraldus nr 1050 ei saanud rikkuda kaebaja õigusi. Eeltoodut ei muuda ka asjaolu, et kinnistusraamatust nähtuvalt on endine Rohuneeme tee 48 (praegune Sirge tee 6) maaüksus esmakinnistatud 01.12.1997, sest Sirge tee 6 kinnistu (registriosa nr 423002) omanikuks oli ja on jätkuvalt Y ning seega oli maa kinnistamine (millega hooned muutusid maa oluliseks osaks) asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 10 lg 5 kohaselt n-ö tagasi pööratav. Samuti olnuks hoonete (kaas)omanikul, kelle omandiõigust on hoonete alla jääva ja hoonete teenindamiseks vajaliku maa tagastamisega rikutud, võimalus nõuda kahju hüvitamist. Kuna seni esitatu põhjal ei saa tekkida veendumust, et Z ei olnud Rohuneeme tee 48 hoonete 1/2 mõttelise osa omanik ning ei saanud seda järelikult ka kaebajale edasi kinkida, siis ei olnud kaebust alust tagastada kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu.
14.Kaebust ei ole siiski alust saata halduskohtule ettevalmistava menetluse jätkamiseks, sest nagu ka halduskohus õigesti viitas, on kaebus esitatud kohtusse pöördumise tähtaega oluliselt ületades, mistõttu tuleb haldusasja menetlus HKMS § 124 lg 2 ning § 152 lg 1 p 2 ja lg 3 alusel lõpetada ilma kaebust menetlusse võtmata.
15.Kaebuses on taotletud Viimsi Vallavalitsuse 17.12.2002 korralduse nr 1050 tühistamist. HKMS § 46 lg 1 kohaselt võib tühistamiskaebuse esitada 30 päeva jooksul kaebajale haldusakti teatavaks tegemisest arvates. HKMS § 46 lg-st 7 tuleneb, et kui haldusakti ei ole kaebajale teatavaks tehtud, kuid ta on haldusaktist muul viisil teada saanud, ent viivitanud ebamõistlikult tühistamiskaebuse esitamisega, loetakse kaebetähtaeg möödunuks (nt Riigikohtu 16.06.2021 määrus nr 3-20-999, p 19). Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et kaebetähtaeg hakkas kulgema 31.07.2025, mil kaebaja sai Y käest väidetavalt esmakordselt teada 17.12.2002 korralduse olemasolust ja sellega tutvuda. Iseenesest on tõenäoline, et vaidlusalust korraldust ei ole kaebajale kätte toimetatud, kuna ei nähtu, et kaebaja väidetav omandiõigus 1/2 mõttelisele osale Rohuneeme tee 48 hoonetest olnuks omandireformi menetlust korraldanud ametiasutustele teada. Viimsi Vallavalitsuse 07.01.1997 korralduses nr 1 (p 2) ja 17.12.2002 korralduses nr 1050 (p 3) on märgitud, et sellel maaüksusel asuvad hooned kuuluvad Yle.
16.Kuigi asjas puuduvad tõendid selle kohta, et kaebaja oleks saanud 17.12.2002 korralduse (või sellega muudetud 07.01.1997 korralduse) kätte enne 31.07.2025, leiab ringkonnakohus, et kaebaja oli või pidi olema juba oluliselt varem teadlik sellest, et Rohuneeme tee 48 maaüksuse osas on maareform lõppenud ning Y on saanud kinnistu ja seega ka hoonete omanikuks. Y on 28.08.2025 vastuse (dtl 51) kohaselt olnud arusaamisel, et maa temale tagastamine ei mõjuta kaebaja omandiõigust 1/2 mõttelisele osale Rohuneeme tee 48 hoonetest, kuid see ei saa kuidagi õigustada kaebaja tegevusetust. Kaebaja omandas 1/2 mõttelise osa hoonetest juba 05.01.1996 kinkelepinguga ning on täiesti ebausutav, et ta ei olnud ligi 30 aastat teadlik maa kinnistamisest tema isale Yle ning ei püüdnudki enda omandiõigust maksma panna (nt esitades taotluse hoonestusõiguse seadmiseks või avalduse maa ostueesõigusega erastamiseks). Y on endise Rohuneeme tee 48 maaüksuse omanikuna kinnistusraamatusse sisse kantud 01.12.1997. Ehitised kui vallasasjad ei saanud üldjuhul olla iseseisvalt käibes alates 01.03.2006 (vt AÕSRS § 13 lg 6) ehk praeguseks juba üle 20 aasta. Kaebaja on ka ise kinnistuomanik ning pelgalt õigusteadmiste puudumisele viidates ei ole alust väita, et kaebajale ei pidanudki olema arusaadav, et välja võib olla antud tema õigusi 5(6)
3-25-2674 rikkuv haldusakt. Kuna kaebaja teadis või pidi teadma endise Rohuneeme tee 48 maaüksuse tagastamisest Yle ja selle kinnistamisest juba aastaid tagasi, siis on ta ebamõistlikult viivitanud vaidlustatud haldusakti väljanõudmisega ning kaebetähtaeg tuleb HKMS § 46 lg 7 kohaselt lugeda möödunuks.
17.Ringkonnakohus ei pea otstarbekaks anda kaebajale võimalust esitada HKMS § 71 lg 1 alusel eraldi taotlus kohtusse pöördumise tähtaja ennistamiseks, sest kaebetähtaega on ületatud sedavõrd pikalt, et tähtaja ennistamiseks ei ole ilmselgelt alust. Ringkonnakohus eeldab siiski, et kaebaja soovib tähtaja ennistamist. Tähtaja ennistamist saaksid eeskätt õigustada objektiivsed takistused (vrd HKMS § 150 lg 1), mille esinemist siinses asjas ei nähtu. Puuduvad ka andmed, et tähtaja möödalaskmise sai tingida haldusorgani eksitav käitumine (nt Riigikohtu 18.01.2024 määrus nr 3-22-2296, p 17), sest kaebaja ei ole väitnud, et ta oleks Rohuneeme tee 48 hoonete omandiõiguse küsimuses üldse Viimsi valla poole pöördunud. Erandina on peetud võimalikuks, et kaebetähtaja ületamist saab õigustada mh kogenematusest põhjustatud eksimus, kuid tähtaja ületamine ei ole isegi kogenematu isiku puhul vabandatav, kui selle põhjustas kaebaja enda hooletus (nt Riigikohtu 11.05.2016 määrus nr 3-3-1-18-16, p 13; 16.01.2009 määrus nr 3-3-1-75-08, p-d 16–17; 01.10.2002 määrus nr 3-3-1-57-02, p 19). Praegusel juhtumil oli kaebuse esitamise ajaks vaidlustatud haldusakti andmisest möödunud rohkem kui 22 aastat ning ka õiguslikult kogenematu kaebaja ei saanud mõistlikult eeldada, et tal on võimalik oma õiguste kaitseks pöörduda halduskohtusse sisuliselt tähtajatult. Sedavõrd oluliselt ületatud kaebetähtaja ennistamine riivaks ilmselgelt ülemääraselt ka Y usalduse kaitset.
18.Eelneva põhjal jääb X määruskaebus rahuldamata, kuid ringkonnakohus tühistab Tallinna Halduskohtu 08.09.2025 määruse ja teeb uue määruse, millega loeb X kaebuse mittetähtaegseks, jätab kaebetähtaja ennistamata ning lõpetab HKMS § 124 lg 2, § 152 lg 1 p 2 ja lg 3 alusel haldusasja menetluse.
19.X on 12.08.2025 maksekorralduse (dtl 16–17) kohaselt tasunud kaebuse esitamisel riigilõivu 20 eurot. Haldusasja menetluse HKMS § 152 lg 1 p 2 alusel lõpetamise tõttu tuleb tasutud riigilõiv HKMS § 104 lg 5 p 4 ja lg 8 alusel maksjale tagastada.
20.HKMS § 175 lg 3 ja § 179 lg 4 alusel tuleb jõustunud määruse arvutivõrgus avaldamisel asendada füüsiliste isikute (v.a vastustaja esindaja) nimed tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.