X kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses 30. juulil 2022 kaebaja suhtes füüsilise jõu kasutamisega
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Tartu Vangla, seaduslik esindaja Edvard Remsel
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta X kaebus rahuldamata.
2.Jätta kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv 300 eurot Eesti Vabariigi kanda. Muud võimalikud menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda.
3.Delikaatsete isikuandmete kaitseks asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 7. juunil 2023. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Tartu Vangla vahistatu X esitas 2. augustil 2022 Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse, milles nõudis mittevaralise kahju hüvitamist 30. juulil 2022 kell 20.20 toimunud rünnaku, valu ja moraalsete kannatuste põhjustamise eest (dtl 19).
2.Tartu Vangla jättis 3. oktoobri 2022. a otsusega nr 1-13/246-2 X kahju hüvitamise taotluse rahuldamata (dtl-d 21-22).
3.X esitas 6. oktoobril 2022 Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 60 000 eurot seoses 30. juulil 2022 kaebaja suhtes füüsilise jõu kasutamisega (dtl-d 1, 33). Koos kaebusega esitas kaebaja menetlusabi taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks (dtl-d 2-10).
4.Tartu Halduskohus tagastas 1. novembri 2022. a määrusega X kaebuse osas, milles kaebaja nõudis kahju hüvitamist au teotamise eest, vabastas kaebaja kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest, võttis menetlusse X kaebuse Tartu Vangla vastu kahju hüvitamiseks seoses tervise kahjustamise ja inimväärikuse alandamisega, tunnistas vastustajaks Tartu Vangla ning kohustas vastustajat kaebusele vastama. Lisaks kuulutas kohus menetluse Tartu Vangla
12.oktoobri 2022. a vastuse lisaks oleva videosalvestise osas kinniseks ning piiras kaebaja õigust tutvuda mainitud videosalvestisega ja saada sellest koopiaid (dtl-d 37-41).
5.Tartu Vangla esitas 2. detsembril 2022 vastuse kaebusele (dtl-d 63-65).
6.Tartu Halduskohus jättis 23. jaanuari 2023. a määrusega kaebuse läbi vaatamata osas, milles kaebaja esitas mittevaralise kahju hüvitamise nõude tervise kahjustamise eest seoses uue käemurru tekitamisega (dtl-d 73-75).
7.Kaebaja esitas 24. jaanuaril ja 1. veebruaril 2023 täiendavad selgitused (dtl-d 76, 82).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
8.Kaebaja nõuab Tartu Vanglalt kahju hüvitamist summas 60 000 eurot põhjendades, et
30.juulil 2022 kella 20.20 paiku, mil kaebajat ümber paigutati, väänasid kuus valvurit kaebajat. Kaebajal oli vasaku käe luumurd ja kaebajale tehti suurt valu. Kaebajale astuti saabastega mõlema jala peale, hing suruti kinni, mõlemad käed väänati seljale, pea löödi vastu põrandat jne. Eelnevaga alandati kaebaja inimväärikust ja kahjustati tervist.
9.Tartu Vangla vaidleb kaebusele vastu ning leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastuses kaebusele märkis vastustaja järgmist. 1) Vangistusseaduse (VangS) § 71 lg 2 kohaselt võib vanglateenistuse ametnik kasutada teenistusülesannete täitmisel ja enda ohutuse tagamiseks enesekaitsevahendeid ning füüsilist jõudu. Valvur Janno Melotškovi 30. juuli 2022. a ettekande nr 2-22-4249 (dtl 45) kohaselt teostati kella 20.20 paiku kaebaja ümberpaigutamist kambrisse nr 1191. Paigutuse ajal tegi kambri nr 1192 juures kaebaja vanemvalvur Sander Siniaasa suunas peaga löögi liigutuse. Vanemvalvurid J. Melotškov ja S. Siniaas tundsid ennast löögiliigutuse tõttu ohustatuna, kuna eelnevalt loenduse ajal oli vahistatu küsinud S. Siniaasa käest kõrgendatud ja ähvardaval toonil, kas vanemvalvur tahab temaga poksida.
3-22-2124 2) Asjaolu, et füüsilise jõu kasutamise käigus võivad jõu subjektile tulenevalt jõu intensiivsuse astmest kaasneda kergemad või raskemad vigastused, on paratamatu. Kaebajal esinenud vigastuste raskus ja laad, samuti teenistusülesannete täitmiseks kulunud jõu kasutamise aeg viitavad asjaolule, et see jäi vajalikkuse piiridesse ja oli vastavuses saavutatava eesmärgiga. 3) Kuna kaebaja oli eelnevalt ametnike suhtes negatiivselt meelestatud, pidi ametnik pealöögile viivitamatult reageerima, et hoida ära ohtu enda ja teiste ametnike tervisele. Tartu Vangla hinnangul ei nähtu ka ühestki tõendist, et vanglaametnikud oleksid kasutanud kaebaja suhtes liigset füüsilist jõudu või tekitanud talle rohkem kannatusi, kui oli tema enese käitumist arvestades vältimatult vajalik. Et kaebaja on võimeline ettearvamatult käituma ning varasemalt on ta ka sülitanud ametnike suunas, siis ei saanud kaebaja järsku liigutust ametniku suunas alahinnata ja sellele tuli reageerida koheselt, efektiivselt ja proportsionaalselt. 4) Kuigi kaebajale tekkisid ametnike poolt füüsilise jõu kasutamise tagajärjel kergemaliigilised vigastused ja ta võis kannatada teataval määral valu, ei olnud ametnike tegevus õigusvastane. 5) Videosalvestis ei kinnita, et jõu kasutamise käigus oleks keegi ametnikest jalanõudega kaebaja jala peale astunud või et kaebaja pead oleks vastu põrandat löödud.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
10.Kohtu menetluses on X kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 60 000 eurot seoses 30. juulil 2022 kaebaja suhtes füüsilise jõu kasutamise ning sellest tuleneva kaebaja inimväärikuse alandamise ja tervise kahjustamisega.
11.Kohus on seisukohal, et kaebaja hüvitamisnõue on alusetu ja tema kaebus ei kuulu rahuldamisele.
12.Avalik-õiguslike ülesannete täitmisel tekitatud kahju hüvitamise alused on sätestatud riigivastutuse seaduses (RVastS). RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.
13.Eeltoodud sätetest tulenevalt on kahju hüvitamise eeldused seega haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes, isiku subjektiivse õiguse rikkumine, kahju tekitamine, põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel, esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus ja mittevaralise kahju korral ka avaliku võimu kandja süü. Juhul, kui üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.
14.Avaliku võimu kandja poolt tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine on Eestis erandlik ja piiratud. RVastS § 9 lg 1 näeb selle võimaluse ette vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral (Riigikohtu 9. detsembri 2015. a otsus asjas nr 3-3-1-42-15, p 29). Selleks, et mingi tegu kvalifitseeruks väärkohtlemiseks, peab see Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika kohaselt saavutama teatava minimaalse raskusastme. Täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust
3-22-2124 alandavaks kohtlemiseks, pole kohtu hinnangul võimalik määrata. EIK on väärikust alandavateks kinnipidamistingimusteks pidanud näiteks täielikku sotsiaalset isolatsiooni; vaimse tegevuse (nt ajalehtede ja ajakirjade lugemise) võimatust; erivajaduste ignoreerimist; arstiabi andmata jätmist, millega kaasnevad rasked tervisekahjustused või surm; põhjendamatut jõu kasutamist; pesemistingimuste puudulikkust; värskes õhus viibimise ja jalutamistingimuste puudumist; ülerahvastatust kambris; alasti kinnipeetava läbiotsimist vastas soost vanglaametniku juuresolekul; paigutamist kolmeks kuuks pimedasse väiksesse kambrisse ilma jalutamis võimaluseta; halbu sanitaartingimusi kogumis (Riigikohtu 17. juuni 2010. a otsus asjas nr 3-3-1-41-10, p 23 koos viidetega EIK praktikale). Seega on põhjendamatu jõu kasutamist peetud teatud juhtudel inimväärikust alandavaks kohtlemiseks.
15.VangS § 67 p 2 kohustab kinnipeetavat mitte takistama vanglateenistuse ametnike kohustuste täitmist. VangS § 71 lg 2 kohaselt võib vanglateenistuse ametnik kasutada teenistusülesannete täitmisel ja enda ohutuse tagamiseks enesekaitsevahendeid ning füüsilist jõudu. VangS § 71 lg 2 ei täpsusta füüsilise jõu kasutamise eesmärki ega selle läbiviimise menetlust. Riigikohus on 2. oktoobri 2014. a otsuses asjas nr 3-3-1-47-14 VangS § 71 lg-t 1 tõlgendades leidnud, et erivahendite ja teenistusrelvade kasutamiseks peab esinema oht vangla julgeolekule, äärmine vajadus kasutada julgeoleku tagamiseks erivahendeid või teenistusrelva ning nende kasutamine peab vastama proportsionaalsuse põhimõttele. Tartu Ringkonnakohus on 6. juuni 2017. a otsuses asjas nr 3-15-2915 p-s 13 leidnud, et füüsilise jõu kasutamiseks VangS § 71 lg 2 alusel peab samuti esinema oht vangla julgeolekule ning jõu kasutamine peab vastama proportsionaalsuse põhimõttele. Jõu kasutamine on väga intensiivne põhiõiguste riive, kuid VangS § 71 lg-s 2 sätestatud jõu kasutamise regulatsioonitihedus on selle jaoks äärmiselt madal. Kuigi korrakaitseseadus (KorS) ei ole selle § 1 lg 9 järgi kohaldatav vanglateenistuse tegevusele kinnipeetava suhtes vangistuse täideviimise korraldamisel, leidis ringkonnakohus viidatud otsuses, et KorS kui üldseaduse vahetu sunni regulatsiooni on võimalik analoogia korras kohaldada juhtumil, kus VangS ise jõu kasutamise piisavat regulatsiooni ei sisalda. KorS § 76 lg 1 järgi võib politsei või seaduses sätestatud juhul muu korrakaitseorgan kohaldada vahetut sundi ainult juhul, kui isikule kehtiva haldusaktiga ohuväljaselgitamiseks, tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks pandud kohustuse täitmise tagamine muu haldussunnivahendiga ei ole võimalik või ei ole õigel ajal võimalik; kui KorS§ 78 lg-s 1 nimetatud hoiatusega määratakse isikule haldusakti täitmise tähtaeg, võib vahetut sundi kohaldada, kui isik jätab haldusakti tähtaegselt täitmata. KorS § 76 lg 2 sätestab, et vahetut sundi on lubatud kohaldada ilma eelneva kohustava haldusaktita, kui haldusakti andmine ei ole võimalik vahetu kõrgendatud ohu tõrjumise või korrarikkumise kõrvaldamise kiire vajaduse tõttu. KorS § 78 lg 1 sätestab, et enne vahetu sunni kohaldamist on korrakaitseorgan kohustatud hoiatama isikut, kelle suhtes või kelle omandis või valduses oleva looma või asja suhtes ta kavatseb vahetut sundi kohaldada. KorS § 78 lg 4 ls 1 järgi võib hoiatamisest loobuda ainult juhul, kui hoiatamine ei ole võimalik vahetu kõrgendatud ohu tõrjumise või korrarikkumise kõrvaldamise kiire vajaduse tõttu. Kohus leiab, et need põhimõtted on kohaldatavad ka praeguses haldusasjas.
16.Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et 30. juulil 2022 kasutati kaebaja suhtes füüsilist jõudu ning vahetult enne kaebaja suhtes füüsilise jõu kasutamist tegi kaebaja temast paremal viibiva valvuri suunas peaga äkilise liigituse. Ka ei ole vaidlust selles, et füüsilise jõu kasutamise hetkel oli kaebaja vasak käsi luumurruga, kaebaja suhtes kasutasid füüsilist jõudu kokku kuus vanglaametnikku ning enne jõu kasutamist kaebajat sellest ei hoiatatud. Pooled on erineval seisukohal küsimuses, kas kaebaja suhtes füüsilise jõu kasutamine oli õigustatud ning kas füüsilise jõu kasutamine oli ülemäärane või mitte.
3-22-2124
17.Valvur J. Melotškovi 30. juuli 2022. a ettekande nr 2-22-4249 (dt 45) kohaselt teostati kella 20.20 paiku kaebaja ümberpaigutamist kambrisse nr 1191. Paigutuse ajal tegi kambri nr 1192 juures kaebaja vanemvalvur S. Siniaasa suunas peaga löögi liigutuse. Vanemvalvurid J. Melotškov ja S. Siniaas tundsid ennast löögiliigutuse tõttu ohustatuna, kuna eelnevalt loenduse ajal oli vahistatu küsinud S. Siniaasa käest kõrgendatud ja ähvardaval toonil, kas vanemvalvur tahab temaga poksida. Füüsilise jõu, teenistusrelva, erivahendi või ohjeldusmeetme kasutamise ja õigusrikkuja terviseseisundi kontrollimise protokolli nr 6-16/26 (dtl-d 46-48) kohaselt haaras S. Siniaas koheselt peale kaebaja poolt tehtud ähvardavat pealööki kaebaja kaelast ning tõmbas koos vanemvalvur J. Melotškoviga kaebaja maha. S. Siniaas hoidis kaebaja pead, J. Melotškov kontrollis kaebaja paremat kätt, valvur Edgar-Norman Kaasik kontrollis kaebaja vasakut kätt, valvurid Johannes-Markus Boikov ja Tõnu Mirka hoidsid kaebaja jalgu kontrolli all. Valvur Dmitri Skidon paigaldas kaebajale käerauad ning teavitas kohe peavalvekeskust vajadusest meediku järele, kes kaebaja üle vaataks. Kaebajat ei hoiatatud vahetu jõu kasutamise eest, kuna oht ametnike ründele oli vahetu. Protokollist nähtuvalt kontrollis meedik kella 20.25 ajal kaebaja terviseseisundit ja tuvastas, et kaebaja vasakul kõrval on marrastus ja käeraudade kasutamisest on muljumisjäljed, kuid tema seisund ei vaja meditsiinilist sekkumist.
18.Seega nähtub kohtule esitatud materjalidest, et ametnikud kasutasid jõudu, et suruda kaebaja põrandale, hoida kaebajat põrandal kõhuli ning et paigaldada kaebajale käerauad. Kohus ei välista, et mainitud tegevus võis kaebaja jaoks olla ebamugav ja tekitada valu. Siiski ei saa kirjeldatud jõu kasutamist pidada ebaproportsionaalseks ega inimväärikust alandavaks ning jõu kasutamisest hoiatamata jätmist pidada õigusvastaseks arvestades, et kaebaja oli vahetult enne ametnike suhtes agressiivselt meelestatud ja oma pealiigutusega näitas kaebaja oma valmidust vanglaametnike suhtes füüsilist jõudu kasutada.
19.Kohtupraktikas on selgitatud, et vanglaametniku pahausklikku käitumist ning ettekandes tõele mittevastavate asjaolude märkimist ei saa eeldada ning sellise väite esitaja peab esitama veenvad põhjendused oma seisukohtade kinnitamiseks (vt Tartu Ringkonnakohtu 24. jaanuari 2019. a otsus haldusasjas nr 3-18-58, p 14). Kaebaja selliseid veenvaid põhjendusi ei ole esitanud. Arvestades eeltoodut ning asjaolu, et vangla on kohtule esitanud tõendeid (dtl-d 5862), mis kinnitavad kaebaja ettearvamatut käitumist ja negatiivset suhtumist vanglaametnikesse, peab kohus usutavaks, et eelnevalt loenduse ajal kaebaja poolt öeldu ja kaebaja pealiigutuse koosmõjul võisid vanglaametnikud tunda end ohustatuna. Vanglaametnike ohutunnetust ei saa kohtu hinnangul olematuks teha ka kaebaja luumurrus käsi.
20.Kuna kaebaja tegi ümberpaigutamise ajal temast paremal viibinud valvuri suunal äkilise pealiigutuse, olles eelnevalt enne ümberpaigutamist vanglaametnike suhtes agressiivselt meelestatud, oli põhjendatud vanglaametnike poolt jõu kasutamine. Seejuures viitab kohus, et ükski kohtuasja materjalides sisalduv tõend (sh videosalvestis) ei kinnita kaebaja väidet, mille kohaselt astuti saabastega kaebaja mõlema jala peale. Ka ei nähtu videosalvestiselt seda, et kaebaja pea löödi vastu maad. Kohus nõustub, et füüsilise jõu kasutamise ja kaebaja maha surumise käigus võis kaebaja pea tugevamini vastu põrandat minna, kaebaja võis tunda valu, tal ei olnud võimalik hingata nii hästi kui muidu ning kaebaja suhtes käeraudade kasutamisega ja kaebaja luumurrus käe tõttu tuli kaebaja käsi väänata, et need kaebaja selja taha käeraudadesse panna, kuid esitatud tõenditest ei nähtu, et kaebaja suhtes oleks liigset jõudu kasutatud ning alandanud kaebaja inimväärikust. Eelnevat kinnitab mh protokollis nr 6-16/26 meediku poolt fikseeritu, mille kohaselt oli kaebaja vasakul kõrval marrastus ja randmetel muljumisjäljed, ning ka kaebaja tervisekaardist nähtuv, milles on märgitud füüsilise jõu
3-22-2124 kasutamise tagajärjena vähene turse parema käe küünarliigese piirkonnas (dtl 27). Kohtu hinnangul ei viita eelmainitud kergemad vigastused jõu ülemäärasele kasutamisele.
21.Kohtu hinnangul ei saa vanglale ette heita kaebaja kätele käeraudade paigaldamist kaebaja selja taha. Isegi, kui kaebaja vasak käsi oli luumurruga, oli vanglal vajalik enda ohutuse tagamiseks ka kaebaja haige käsi fikseerida. Luumurrus käsi ei tähenda, et isik ei saa seda liigutada ega kasutada, mistõttu oli ka kaebaja vasaku käe kaebaja selja taha surumine ja selle käerauda paigutamine vanglaametnike ohutuse tagamiseks õigustatud.
22.Kuna vanglaametnikud täitsid kaebaja ümberpaigutamisel teenistusülesandeid ja sellel hetkel aset leidnud kaebaja järsk pealiigutus vanglaametniku suunas põhjustas vanglaametnikele ohutunde, oli seega vanglaametnikel enda ohutuse tagastamiseks nii õiguslik alus kui põhjus füüsilise jõu kasutamiseks. Kuna käesoleval juhul ei olnud jõu kasutamine põhjendamatu ning tegemist ei olnud ka ülemäärase jõu kasutamisega kaebaja suhtes, mille tulemusena oleks tal tekkinud oluline tervisekahju, on kohus seisukohal, et kaebajale ei tekitatud mittevaralist kahju, mis kuuluks hüvitamisele. Seetõttu jääb rahuldamata X kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 60 000 eurot.
23.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 5 kohaselt määrab kohus otsuses kindlaks menetluskulude jaotuse ja menetlusosalistelt väljamõistetavad menetluskulud. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Seega jääb kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv 300 eurot, mille tasumisest kohus kaebaja 1. novembri 2022. a määrusega vabastas, Eesti Vabariigi kanda. Kaebaja võimalikud muud menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Ka vastustaja võimalikud menetluskulud jäävad tema enda kanda, sest kohtule pole esitatud kuludokumente ja menetluskulude nimekirja (HKMS § 109 lg 1 ls 4).
24.Avaldatavas otsuses tuleb kaebaja nimi asendada tähemärkidega (HKMS § 175 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.