3-22-889/10 - Majandushaldusõigus - Muu majandushaldusõigus - Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja - lahend.ee

1.Riigi Tugiteenuste Keskus (RTK / rakendusüksus) tegi Haljala Vallavalitsusele 25.01.2022 otsuse nr 11.2-14/0037, millega luges projekti „Võsu ranna puhkeala tugitaristu rajamine“ raames mitteabikõlblikuks kuluks 170 700 eurot, millest toetus moodustab 143 884,21 eurot ja omafinantseering 26 815,79 eurot (p 1), vähendas abikõlblikke kulusid 25% võrra ehk summas 63 907,86 eurot (p 2), nõudis toetuse saajalt tagasi väljamakstud toetuse summas 79 976,35 eurot (p 3); tasaarveldas otsuse resolutsiooni p 3 alusel tagasinõutava summa toetuse saaja poolt esitatud kuludokumentide arvelt, vähendades täiendavalt väljamakstavat toetust 79 976,35 euro võrra (p 4), vähendas projekti eelarvet tegevuses „Külastusobjektide tugitaristu arendamisega seotud kulud_POLE RA“ otsuse resolutsiooni p-s 1 märgitud summade ulatuses (p 5) ning muutis 21.02.2018 taotluse rahuldamise otsust nr 1.15.1/18/182 p 2 järgnevalt: „Projekti kogumaksumus on 555 780 eurot, millest toetuse saaja omafinantseering on minimaalselt 83 969,47 eurot ja toetus on maksimaalselt 471 810,53 eurot“. 1) Toetuse saaja viis avatud hankemenetlusena läbi riigihanke nr 221020 „Võsu ranna-ala rajatiste ehitustööd“, mille raames esitati 14 pakkumust. Menetluse tulemusena sõlmis hankija pakkujaga Revin Grupp OÜ 21.05.2020 hankelepingu maksumusega 569 000 eurot (käibemaksuta) ja täitmise tähtajaga 20.10.2020. 2) Hankelepingu p 11.1 kohaselt oli töövõtja kohustatud andma tellijale enne tööde algust, kuid hiljemalt 14 kalendripäeva jooksul peale lepingu sõlmimist täitmistagatise, milleks on kindlustusandja või krediidiasutuse garantiikiri summale, mis vastab 10% lepingu käibemaksuta hinnast. Sama nõue sisaldus ka riigihanke alusdokumentides. Pakkuja aga ei esitanud hankelepingus ettenähtud tähtaja jooksul nõuetekohast ehitusperioodi kohustuste täitmise tagatist. Seega on oluliselt muudetud hankelepingu tingimusi. Täitmistagatise esitamata jätmise aktsepteerimine võinuks laiendada võimalike riigihankes osalevate pakkujate ringi, mistõttu ei vasta muudatus riigihangete seaduse (RHS) § 123 lg 1 p-le 7. Toetuse saaja märkis, et tema hinnangul oleks hankelepingu p-s 11.1 tagatisena nõutud garantiikiri töövõtja jaoks maksnud ca 2500 eurot. Võimaliku töövõtja jaoks on sellise summa näol tegemist arvestatava kuluga, mis võis mõjutada nii tema hankes osalust kui pakkumuse maksumust. Lubamatu hankelepingu muutmine on tinginud ka RHS § 3 p-des 1 ja 2 toodud riigihanke korraldamise üldpõhimõtete rikkumise. Hankija poolt talle pandud kohustuse eiramise tulemusena on tekkinud kahju, kuid selle suurust ei ole võimalik hinnata, sest ei ole teada, milliseks oleks kujunenud pakkujate ring ja pakkumuste maksumused, kui potentsiaalsed pakkujad oleksid teadnud, et hankelepingu täitmisel täitmistagatist ei nõuta. 3) Lisaks tuvastas rakendusüksus, et hankelepingus kehtestatud maksetingimusi on muudetud pakkujale soodsamaks ning muudatus ei vasta RHS § 123 lg-s 1 sätestatud alustele. Hankelepingu p 4.2 kehtestab järgmised maksetingimused: „Tehtud tööde eest tasutakse vastavalt tehtud tööde aktidele. Töövõtjal on õigus arve esitamiseks, kui tehtud tööde maksumus ületab 10% tööde hinnast. Lõppmakse on vähemalt 10% tööde hinnast ning tellija 2(18)

3-22-889 tasub selle pärast garantiiperioodi tagatise esitamist, lepingu objektile kasutusloa väljastamist ja valmis töö aktiga üleandmist tellijale.“ Tehtud tööde alusel on töövõtja esitanud hankijale kokku 5 akti: 1) akt 1 summas 113 800 eurot, töövõtjale tasutud 16.07.2020; 2) akt 2 summas 265 130,40 eurot, töövõtjale tasutud 19.08.2020; 3) akt 3 summas 102 933,70 eurot, töövõtjale tasutud 09.09.2020; 4) akt 4 summas 48 541,40 eurot, töövõtjale tasutud 19.10.2020; 5) akt 5 summas 38 594,50 eurot, töövõtjale tasutud 26.11.2020. Seega aktide nr 4 ja 5 alusel esitatud arved ja maksed ei vasta hankelepingu p-s 4.2 toodud nõuetele. Mõlema akti arve on väiksem kui 10% lepingujärgsete tööde koguhinnast, samuti on akti nr 5 arve tasutud enne lepingu objektile kasutusloa väljastamist (ehitisele väljastati kasutusluba 14.12.2020) ja valmis töö aktiga üleandmist tellijale. Maksetingimuste muutmine tõi edukale pakkujale kaasa finantskoormuse vähenemise. Kui hankija oleks esialgsetes hankelepingu tingimustes kehtestanud maksetele väiksema protsendimäära tööde koguhinnast, siis oleks saanud hankes osaleda pakkujad, kellele sobinuks arveid esitada väiksemas mahus kui 10% tööde kogumaksumusest, mis omakorda tähendab töötasu ajaliselt kiiremat tasumist töövõtjale. Ei ole teada, millised oleksid olnud pakkujad, pakkumuste maksumused ning milline pakkuja oleks valitud edukaks, kui hankija oleks hankemenetluse käigus seadnud leebemad maksetingimused. Seega võib esineda olukord, et teiste turul olevate pakkujate jaoks olid sätestatud maksetingimused need, mistõttu loobusid nad pakkumuse esitamisest. Pakkujate arv iseenesest ei pruugi mõjutada pakkumuste maksumust odavnemise suunas, samas pole võimalik täielikult välistada võimalust, et pakkuja, kes leebemate maksetingimuste korral oleks olnud huvitatud hankes osalemisest, oleks teinud ka parima pakkumise. Seega on hankija muutnud oluliselt hankelepingu tingimusi ning eeltoodu tõttu ei vasta muudatus ka RHS § 123 lg 1 p-le 7. Samuti on lubamatu hankelepingu muutmine tinginud RHS § 3 p-des 1 ja 2 toodud üldpõhimõtete rikkumise. 4) Mõlema rikkumise osas esinevad Vabariigi Valitsuse 01.09.2014 määruse nr 143 „Perioodi 2014–2020 struktuuritoetusest hüvitatavate kulude abikõlblikuks lugemise, toetuse maksmise ning finantskorrektsioonide tegemise tingimused ja kord“ (määrus nr 143) § 227 lg-s 2 toodud asjaolud. Seega rakendab rakendusüksus tervikuna finantskorrektsiooni määra 25% ulatuses.

3-22-889 muul põhjusel garantiiandjale atraktiivne, siis pidi selline ettevõtja hankes osalemisest loobuma. Lisaks, vaidlusaluse muudatuse maksimaalset väärtust ei saa taandada ka üksnes 10%-le hankelepingu maksumusest ning see võib osutuda veelgi suuremaks. Nimelt võinuks pakkujate ring olla garantii nõudmata jätmisel oluliselt laiem, mistõttu ei saa välistada, et hankes oleks osalenud pakkuja, kelle pakkumuse hind olnuks soodsam kui garantii väärtus. Eeltoodust tulenevalt polnud hankelepingu muutmine õiguspärane RHS § 123 lg 2 p 1 ega ka RHS § 123 lg 1 p 7 alusel. Samuti ei ole kohaldatavad teised RHS §-s 123 nimetatud hankelepingu muutmise alused. 2) Vaidlusalune muudatus ei vasta ka RHS § 123 lg 1 p 1 toodud tingimustele, sest see mõjutab hankelepingu üldist olemust. Hankija oli kohustuslikuna ette näinud, et töövõtja peab täitmistagatise esitama ning tegemist on hanke olemuslikult lahutamatu kohustusega, mille puhul võis eeldada mõju hankemenetluse tulemusele. Jääb arusaamatuks vaide esitaja seisukoht, et garantiikirja esitamata jätmine ei saa olla oluline või lubamatu muudatus olukorras, kus see oleks katnud vaid 10% hankelepingu kogumaksumusest ning samahästi oleks võinud hankija sama suures mahus (nagu garantii pidi katma) tööd üldse tellimata jätta ehk muuta lepingu mahtu ja maksumust 10% võrra väiksemaks. Sisutühi on ka vaide esitaja seisukoht, et töövõtja poolt täitmistagatise esitamata jätmise väärtus on maksimaalselt 2500 eurot ning see mahub RHS § 123 lg 1 p-s 1 sätestatud lubatava 15% muudatuse sisse. Oluline ei ole täitmistagatise rahaline suurus hankelepingu muudatuse üldise olemuse hindamisel, vaid täitmistagatise nõudmata jätmisega muutis hankija hankelepingut, mille puhul võib eeldada hüpoteetilist mõju esialgsele hankemenetluse tulemusele. Samuti ei ole vaidlusaluse muudatuse väärtust täpse summana võimalik välja arvutada, seega on RHS § 123 lg 1 p 1 kohaldamine välistatud. 3) Hankelepingus on vaide esitaja tasunud teostatud tööde eest hankelepingus kokkulepitud tingimustest varasemalt ja/või erinevas suuruses. Vaide lahendaja on seisukohal, et isegi, kui muudatus mahub 15% sisse, siis ei tohi ta olla oluline RHS § 123 lg 1 p 7 mõistes. Olulise muudatuse mõiste avab RHS § 123 lg 2 ning praegusel juhul tuleb muudatust pidada oluliseks põhjusel, et muudatusega lisati tingimus, mis laiendanuks võimalike riigihankes osalejate või vastavaks tunnistamisele kuuluvate pakkumuste hulka, kui riigihanke alusdokumendid oleks sellist tingimust sisaldanud (RHS § 123 lg 2 p 1). Kui hankija oleks esialgsetes hankelepingu tingimustes kehtestanud maksetele väiksema protsendimäära tööde koguhinnast, siis oleks saanud hankes osaleda pakkujad, kellele sobinuks arveid esitada väiksemas mahus kui 10% tööde kogumaksumusest, mis omakorda tähendab töötasu ajaliselt kiiremat tasumist töövõtjale. Lisaks, hankelepingu p 4.2 kohaselt on lõppmakse vähemalt 10% tööde hinnast ning tellija tasub selle pärast garantiiperioodi tagatise esitamist, lepingu objektile kasutusloa väljastamist ja valmis töö aktiga üleandmist tellijale. Riigihangete registri andmetel on hankelepingu lõpetamise kuupäev 10.12.2020. Ehitisele väljastati kasutusluba 14.12.2020. Aktiga nr 5 (lõppmakse) on tasutud töövõtjale 26.11.2020. Seega tasuti töövõtjale lepingust ettenähtud ajast 18 päeva varem. 4) Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et hanketingimuste rikkumise korral ei ole konkreetse finantsmõju tõendamine nõutav ja see ei pea olema nähtav (nt kohtuasjad nr C-743/18 ja C-406/14). Piisab sellest, kui asjasse puutuva fondi eelarve mõjutamise võimalus ei ole välistatud. Rakendusüksus on õigesti asunud seisukohal, et hankija poolt talle pandud kohustuse eiramise tulemusena on tekkinud kahju, kuid selle suurust ei ole võimalik hinnata, sest ei ole teada, milliseks oleks kujunenud pakkujate ring ja pakkumuste maksumused, kui potentsiaalsed pakkujad oleksid teadnud, et hankelepingu täitmisel hanketingimuste kohast täitmistagatist ei nõuta ning maksetingimused on võrreldes hankelepingus kehtestatuga töövõtjale soodsamad. Rakendusüksus on õigesti rakendanud 25%-list finantskorrektsiooni määra. 4(18)

1.Haljala vald esitas 20.04.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse (täiendatud 22.03.2023) RTK 25.01.2022 otsuse ja 21.03.2022 vaideotsuse tühistamiseks. 1) RTK on ebaõigesti hinnanud hankelepingu muudatust RHS § 123 lg 1 p 7 kontekstis, sest täitmistagatise esitamata jätmine vastab RHS § 123 lg 1 p-le 1. Kui hankelepingu muudatus läheb vähemalt ühe RHS § 123 lg 1 loetletud tingimuse alla, tuleb muudatus lugeda RHS tingimustega kooskõlas olevaks ehk lubatavaks. RHS § 123 lg 1 p-des 1-6 toodud tingimustele vastavate koosseisude puhul muudatuse olulisust (st p 7) eraldi kaaluma ega hindama ei pea. RHS § 123 lg 1 p-s 1 nimetatud hankelepingu üldist olemust muutvana on kirjeldatud selliseid muudatusi, mille puhul võib eeldada hüpoteetilist mõju esialgse hankemenetluse tulemusele – nt riigihanke eseme asendamine või riigihanke liigi muutmine (vt RHS-i kommenteeritud väljaannet, § 123, p 13). Töövõtja poolt täitmistagatise esitamata jätmise kui hankelepingu muudatuse väärtus saab olla maksimaalselt üksnes 2500 eurot ehk garantiikirja maksumus. See moodustab hankelepingu kogumaksumusest oluliselt vähem, kui RHS § 123 lg 1 p 1 sätestatud 15% ning seetõttu ei ületa see lubatavat muudatuse väärtust. RTK ei ole eeltoodud kaebaja seisukohta kummutanud, vaid märkinud lakooniliselt, et garantiikirja taotlemise maksumus summas 2500 eurot on subjektiivne hinnang ega ole tegelikkuses väljaarvutatav. RTK seisukohad on ka vastuolulised, sest samaaegselt on RTK leidnud, et garantiikirja maksumus 2500 eurot on arvestatav kulu, mis võis mõjutada hankes osalust. Järelikult hindab RTK ka ise muudatuse väärtust 2500 euro suuruseks. Kui RTK on siiski seisukohal, et garantiikirja maksumus ei olegi väljaarvutatav, jääb arusaamatuks, millele tuginedes hindas RTK garantiikirja esitamata jätmist oluliseks muudatuseks. Pelgalt muudatuse esinemine ei muuda seda lubamatuks. Töövõtja esindaja on uurinud täitmistagatiste maksumuse tausta ning saanud usaldusväärsetest allikatest teavet, mille kohaselt saab tagatise maksimaalne maksumus olla 2500 eurot. Sealjuures RTK seisukoht, mille kohaselt võis garantiikirja maksumuse kulu mõjutada hankes osalust, on spekulatiivne ega tugine millelegi ning sellega on RTK rikkunud haldusakti põhjendamiskohustust ning haldusakt on kaalutlusvigadega. 2) RHS § 123 lg 1 p 1 lubatav muudatus peab ehitustööde korral mahtuma 15% hankelepingu maksumuse sisse. Garantiikiri ehk tagatis pidi olema 10% hankelepingu käibemaksuta hinnast. Garantiikirja esitamata jätmine ei saa olla oluline või lubamatu muudatus olukorras, kus see oleks katnud vaid 10% hankelepingu kogumaksumusest ning samahästi oleks võinud hankija sama suures mahus (nagu garantiikiri pidi katma) tööd üldse tellimata jätta ehk muuta lepingu mahtu ja maksumust 10% võrra väiksemaks. Ka see on kaebaja hinnangul oluliseks hindamise lähtekriteeriumiks, et jõuda järeldusele, mille kohaselt täitmistagatise esitamata jätmine on lubatav muudatus RHS § 123 lg 1 p 1 mõttes. Ka ei muudetud hankelepingu üldist olemust. Hankelepingu esemeks oli Võsu ranna puhkeala tugitaristu rajamine ning lepingu eset sellega ei muudetud. Tänaseks on Võsu ranna puhkeala tugitaristu nõuetekohaselt ehitatud ning mistahes täitmistagatist rakendada ei olnud tarvis. Samuti ei mõjutanud täitmistagatise esitamata jätmine esialgset hanke liiki. 3) Kuigi kaebaja on seisukohal, et täitmistagatise esitamata jätmist tuleb käsitleda lubatava muudatusena RHS § 123 lg 1 p 1 mõttes, märgib kaebaja siiski täiendavalt, et tegemist ei ole ka hankelepingu olulise muutmisega RHS § 123 lg 1 p 7 mõistes. Muudatuse olulisust RHS § 123 lg 1 p 7 alusel tuleb hinnata ka RHS § 123 lg-st 2 lähtudes. RHS § 123 lg-s 2 sätestatud keelud ei piira nende muudatuste tegemist, mis on lg 1 p-de 1-6 kohaselt lubatud (vt RHS-i kommenteeritud väljaanne, § 123, p 54). Majandustegevust omaval ettevõtjal peab olema 2500 euro suuruses summas vaba raha, millega katta ettevõtluses vajalikke tekkivaid kulusid. Viidatud summa suurus saaks olla takistuseks pakkujana osalemisele üksnes pankrotistunud äriühingule, kes tuleks sellisel juhul niikuinii hankemenetluses kõrvaldada. Seega ei saanud garantiikirja esitamise kohustus mõjutada pakkujate ringi. Eeltoodud seisukohta toetab ka 5(18)

3-22-889 maakohtu 10.12.2021 lahend asjas nr 2-21-19337, kus kohus leidis, et juriidilisel isikul peavad eelduslikult olema oma tegevuskulude katteks mõningased rahalised vahendid. Sellisteks juriidilise isiku minimaalseteks vahenditeks pidas kohus summat 2250 eurot, mis on analooges suuruses käesoleva asja garantiikirja maksumusega. Seega kehtib eeldus, et majandustegevust omaval äriühingul peab olema krediidivõimekus ning teatud minimaalsed vabad rahalised vahendid, millega oleks võimalik tegevuskulusid katta. Selliseks tegevuskuluks tuleb lugeda ka ehitustööde läbiviimiseks vajaliku garantiikirja saamist hinnaga 2500 eurot. Garantiikirja kohustuse puudumisel 2500 euro tasumisest vabanemine ei ole summa, mille tõttu oleks hankes osalenud mõni pakkuja rohkem või mõni pakkuja jätnud hankes 2500 eurot maksva garantiikirja tõttu osalemata. Kui ettevõtja on teadlik, et tal puudub vajalik krediidivõimekus või tal ei ole piisavalt tagatisi, siis selline ettevõtja ei osale ehitushankes, sõltumata garantiikirja andmise kohustusest. 4) Maksetingimused muutusid ebaolulises mahus ning vastavad RHS § 123 lg 1 p-le 1. Vastustaja märgib ebaõigesti, et isegi, kui muudatus mahub 15% sisse, siis ei tohi ta olla oluline RHS § 123 lg 1 p 7 mõistes. See RTK arusaam on vale, sest RHS-i kommenteeritud väljaande kohaselt juhul, kui muudatus vastab kasvõi ühele p-des 1-6 toodud tingimusele, siis p 7 enam kaaluda ei tule. Seetõttu on RTK jätnud ebaõigesti hindamata muudatuse lubatavuse RHS § 123 lg 1 p 1 mõistes. Ühtlasi, RTK seisukoht kinnitab seda, et RTK möönab ka ise, et maksetingimuste muudatus mahub 15% sisse. Aktide nr 4 ja 5 alusel tehtud maksed olid küll väiksemad, kuid mahtusid lubatava 15%-suuruse mahu muudatuse sisse. Hankelepingu p 4.1. kohaselt oli tööde kogumaksumuseks 569 000 eurot käibemaksuta ning RTK otsusest nähtuvalt täpselt sama suure summa hankija töövõtjale 5 akti alusel kokku ka tasus. Seega maksti töövõtjale täpselt hankelepingus kokku lepitud summa. Jääb arusaamatuks, millele tuginedes väidab RTK, et tegemist on olnud olulise hankelepingu tingimuste muudatusega. Hankelepingu p-s 5 on toodud maksete kord, mille kohaselt peab tellija tööd üle vaatama ja seejärel aktsepteerima ning töövõtja esitab tellijale arve pärast akti allkirjastamist tellija poolt. Seejärel toimub arve tasumine 21 päeva jooksul arve saamisest. Hankeleping ei näe ette konkreetseid ajavahemikke, kuupäevi või tähtaegu, millal hankija töövõtjale makseid tegema peaks. Seetõttu on ebaproportsionaalne RTK seisukoht, et akti nr 5 arve tasumist enne töö aktiga üleandmist tellijale oleks lubamatu muudatus. Samuti ei ole muudatus muutnud hankelepingu üldist olemust ega mõjutanud ka esialgset hanke liiki. 5) Kuigi maksetingimuste muutumist tuleb käsitleda lubatava muudatusena RHS § 123 lg 1 p 1 mõttes ning täiendavalt p 7 tingimusi hinnata ei tuleks, siis märgib kaebaja täiendavalt, et tegemist ei ole ka hankelepingu olulise muutmisega RHS § 123 lg 1 p 7 mõistes. Rahandusministeeriumi suuline seisukoht on olnud, et muudatuste olulisuse hindamisel võiks võtta aluseks muudatuste mahu, mis ei tohiks ületada 10%. Seega, siin tuleb hindamise aluseks võtta muudatuste maht n-ö ehituslikust aspektist. Kui muudatustööde maht võrreldes kogu tööde mahuga jääb 10% piiresse, siis vähemalt Rahandusministeeriumi suulise seisukoha alusel võiks neid muudatusi käsitleda lubatavatena RHS hankelepingu muutmise kontekstis. Kaebaja selgitab, et aktide nr 4 ja 5 alusel tehtud maksed olid küll väiksemad, kuid vähenemine mahtus 10%-suuruse mahu muudatuse sisse, st muudatuse maht võrreldes kogu tööde mahuga jäi 10% piiresse. Kuigi RHS § 123 lg 1 p 7 kohaselt ei mängi muudatuse väärtus otseselt rolli, siis kaebaja on siiski seisukohal, et tööde mahu suuruse hindamisel on võimalik võtta aluseks ka ehitustööde muudatuse rahalist väärtust, mis jäi samuti 10% piiresse. Eeltoodust tulenevalt on muudatuste maht nii ehituslikust aspektist kui ka muudatustööde maksumuse poolest väiksem kui 10%, mistõttu on tegemist lubatava muudatusega RHS § 123 lg 1 p 7 mõttes. 6) Hankeleping ei näinud ette konkreetseid maksete tegemise kuupäevi, mida hankijal oleks tulnud järgida ning mille tõttu saaks öelda, et akti nr 5 arve alusel tehtud varasem makse on 6(18)

3-22-889 oluline muudatus. Veelgi enam, akti nr 5 alusel tehti makse üksnes 18 päeva varem, mis ei saa olla oluliseks muudatuseks. Kõnealune erisus maksetingimuses ei oleks muutnud pakkujate ringi koheselt hankelepingutes sisaldumise korral suuremaks, sest kokkuvõttes tasuti töövõtjale hankelepingus kokku lepitud summa. Kui hankes osalejatel oleks hankemenetluses enne pakkumuste esitamist teave, et nad saavad kokkuvõttes täpselt sama suure summa, kui algne hankelepingu maksumus, ei tooks pakkujaid hankemenetlusse juurde. Samuti ei saa olla viimase arve 18 päeva varem tasumine asjaoluks, mis tingimata tooks pakkujaid hankemenetlusse juurde. 7) Isegi juhul, kui leida, et RTK-l oli õigus finantskorrektsiooni teha (millega kaebaja ei nõustu), on finantskorrektsiooni tegemine võimalik maksimaalselt summas 20 286,89 euro ulatuses või alternatiivselt 5% ulatuses. 8) Kaebaja esitas 22.03.2023 menetlusdokumendi, milles palub RTK-lt välja mõista kaebaja poolt vaidemenetluses kantud õigusabikulud summas 6366 eurot kahjuna riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 alusel. Vastustaja on avaliku võimu kandja, kes viib rakendusüksuse ülesandeid täites ellu avalikku ülesannet. Vaidlustatud RTK otsused on õigusvastased. Kaebaja on RTK õigusvastase otsuse vaidlustanud kohustuslikus vaidemenetluses ning kandnud sellega seoses õigusabikulusid, st otsest varalist kahju. Kuivõrd tegemist oli kohustusliku kohtueelse vaidemenetlusega, ei olnud kaebajal võimalik valida teist õiguskaitsevahendit ega kahju tekkimist vältida (HKMS § 47 lg 1). Arvestades vaidluse sisu, tuleb välise õigusabi kasutamist pidada põhjendatuks. Ehkki kaebajal on mh kohustus oma tegevuse korraldamisel järgida RHS sätestatud norme, ei saa eeldada, et kaebajal peaks olema võimekus end käesolevas asjas ise esindada. Finantskorrektsioonide ja nendega seonduvad riigihankeõiguslikud vaidlused on keerukad, kuivõrd on korraga vaja tunda nii STS-i, selle alusel kehtestatud määrusi, RHS-i kui ka EL õigust. Nende spetsiifiliste valdkondade tundmine nõuab isegi professionaalse õigusabi osutajatelt valdkondlikku spetsialiseerumist.

3-22-889 oleks sisaldanud kõnesolevat tingimust, siis oleks hankes saanud osaleda ka sellised pakkujad, kellel kindlustusandja või krediidiasutuse garantiikirja esitamise võimalust ei olnud või oleks see konkreetsel ajahetkel olnud ajakriitiline või kulukas. Muudatus on oluline ka RHS § 123 lg 2 p 2 mõistes ning seda põhjusel, et täitmistagatise nõudmata jätmisega on lepinguliste kohustuste vahekord muutunud hankelepingus sätestamata viisil eduka pakkuja kasuks. Nii hankelepingu täitmise kui ka hankes osalemise perspektiivilt on garantiikirja esitamata jätmine pakkujale soodsam, sest krediidiasutuse või kindlustusseltsi garantiinõue täitmiseks tuleb pakkujal arvestada konkreetsete toimingute tegemisega, sh saavutada garantii väljastamise osas kokkulepe garantiiandjaga. Krediidiasutuse või kindlustusseltsi garantii näol on tegemist sisuliselt garantiivõtja võlakohustusega, mille saamiseks peab garantiivõtja täitma garantiiandja tingimused, mis üldjuhul eeldavad garantiivõtja krediidivõimekuse hindamist ja vajadusel piisavate tagatiste olemasolu. Olukorras, kus ettevõtja on teadlik, et ta ei suuda kindlustusandjale mingil põhjusel oma krediidivõimet nõuetekohaselt tõendada või tal ei ole piisavalt tagatisi või ei ole konkreetse garantii andmine muul põhjusel garantiiandjale atraktiivne, siis pidi selline ettevõtja hankes osalemisest loobuma. Seega ei ole välistatud, et hankes võinuks osaleda pakkujad, kellel puudus võimalus esitada nõutud krediidiasutuse või kindlustusseltsi garantii, kuid kes oleks saanud osaleda hankes tingimusel, kui vastavat garantiikirja ei oleks küsitud. 2) Vastustaja ei nõustu, et lepingu muudatuseks esineb RHS § 123 lg 1 p-s 1 sätestatud alus. RHS § 123 lg 1 p 1 võtab üle n-ö de minimis-reegli. De minimis-reegli kohaldamise üheks eeltingimuseks on, et muudatus, mille rahaline maksumus on küll väike, ei tohi mõjutada hankelepingu üldist olemust. RHS § 123 lg-s 1 sätestatud hankelepingu üldine olemus on määratlemata õigusmõiste. RHS-i aluseks oleva hankedirektiivi põhjenduste p-s 107 on toodud välja, et: „Uut hankemenetlust on vaja juhul, kui esialgsesse lepingusse tehakse olulisi muudatusi, eelkõige seoses lepingupoolte vastastikuste õiguste ja kohustustega, sealhulgas intellektuaalomandi õiguste jaotumisega. Sellised muudatused näitavad lepingupoolte kavatsust lepingu olulised tingimused uuesti läbi rääkida. Eelkõige tuleb seda teha juhul, kui muudetud tingimused oleksid menetluse tulemusi mõjutanud, kui need oleksid kehtinud esialgse menetluse ajal.“ Lisaks toob direktiivi põhjenduste p 109 välja, et riigihanke olemuse muudatusena tuleb käsitelda selliseid, mille puhul võib eeldada hüpoteetilist mõju esialgse hankemenetluse tulemusele. Seega tuleks hanke üldist olemust muutvaks nimetada selliseid muudatusi, mille puhul võib eeldada hüpoteetilist mõju esialgsele hankemenetluse tulemusele (nt oleks pakkujate ring olnud laiem) ning mille puhul tuleb igal juhul hankedirektiivist tulenevalt läbi viia uus hankemenetlus. Vastustaja hinnangul muudab täitmistagatise nõudmata jätmine hankelepingu üldist olemust, kuivõrd hankija oli kohustuslikuna ette näinud, et edukas pakkuja peab täitmistagatise esitama ning tegemist on hanke olemuslikult lahutamatu kohustusega, mille puhul võis eeldada mõju hankemenetluse tulemusele. Seega mõjutab muudatus hankelepingu üldist olemust. 3) Lisaks, täitmistagatise nõudmata jätmise väärtust ei saa taandada üksnes garantiikirja väljastamise maksumusele (2500 eurot) või 10%-le hankelepingu maksumusest ning see võib osutuda veelgi suuremaks. Kaebaja hüpotees, et kokkulepe oleks õiguspärane ja mahuks lubatud 15% alla, kui selle väärtus oleks täitmistagatise väärtus, ei ole reaalselt kontrollitav ning tuleb jätta tähelepanuta. Objektiivselt ei ole võimalik välistada, et muudatuse väärtus võinuks olla suurem ning ületada 15% hankelepingu maksumusest. Seega on RHS § 123 lg 1 p 1 kohaldamine välistatud. 4) Teiseks põhiküsimuseks on see, kas maksetingimuste muutmine on lubatud muudatus RHS § 123 lg 1 p-de 1 ja/või 7 alusel. Kui hankelepingu muudatus on oluline RHS § 123 lg 2 tähenduses, siis RHS § 123 lg 1 p 7 kohaldada ei saa. Tuginedes RHS § 123 lg 2 p-le 1 tuleb vaidlusalust maksetingimuste muudatust pidada oluliseks põhjusel, et muudatusega lisati 8(18)

3-22-889 tingimus, mis laiendanuks võimalike riigihankes osalejate või vastavaks tunnistamisele kuuluvate pakkumuste hulka, kui riigihanke alusdokumendid oleks sellist tingimust algselt sisaldanud. Samuti tingib muudatus hankelepingust tuleneva lepinguliste kohustuste vahekorra muutumise töövõtja kasuks hankelepingus sätestamata viisil (RHS § 123 lg 2 p 2). Maksetingimused on olulised hankelepingu tingimused, kuivõrd hanke finantseerimise tingimused avaldavad reeglina otsest mõju pakkujate ringile ning pakkumuste maksumustele. Lepingu maksetingimuste hilisem muutmine tõi edukale pakkujale kaasa finantskoormuse vähenemise. Kui hankija oleks esialgsetes riigihanke alusdokumentides ja hankelepingu tingimustes kehtestanud maksetele väiksema protsendimäära tööde koguhinnast, siis oleks saanud hankes osaleda pakkujad, kellele sobinuks arveid esitada väiksemas mahus kui 10% tööde kogumaksumusest, mis omakorda tähendab töötasu ajaliselt kiiremat tasumist töövõtjale. Sama põhimõte kehtib ka maksete teostamise tähtaja puhul. Seega võib esineda olukord, et teiste turul olevate pakkujate jaoks olid sätestatud maksetingimused just need, mistõttu loobusid nad pakkumuse esitamisest. Lisaks, isegi kui konkreetne muudatus mahub hankelepingu algsest maksumusest arvestatava 15% sisse, siis ei tohi see muudatus hankelepingu üldist olemust muuta. Vastustaja hinnangul tuleb hankelepingu üldist olemust muutvaks lugeda ka vaidlusaluste maksetingimuste muutmist, kuivõrd tegemist on hanke olemuslikult lahutamatu kohustusega, mille puhul võis eeldada mõju hankemenetluse tulemusele. 5) Hankija poolt talle pandud kohustuse eiramise tulemusena on tekkinud kahju, kuid selle suurust ei ole võimalik hinnata, sest ei ole teada, milliseks oleks kujunenud pakkujate ring ja pakkumuste maksumused, kui potentsiaalsed pakkujad oleksid teadnud, et hankelepingu täitmisel hanketingimuste kohast täitmistagatist ei nõuta ning maksetingimused on võrreldes riigihanke alusdokumentides ja hankelepingus kehtestatuga edukale pakkujale soodsamad. Täitmistagatise nõudmata jätmise ja/või soodsamate maksetingimuste korral ei saa välistada, et hankes oleks osalenud pakkuja, kelle pakkumuse hind olnuks soodsam mitte üksnes garantii väärtusest, vaid ka ehitustööde ja -materjalide sisulises maksumuses. Seetõttu on ekslik kaebaja seisukoht, et finantskorrektsiooni otsuses käsitletud hankerikkumiste puhul on kahju üheselt väljaarvutatav ja finantskorrektsiooni otsus tulnuks teha määruse nr 143 §-des 22–22 8 sätestatud protsendimäärasid kohaldamata. 6) Määruses nr 143 sätestatud tagasinõude määradega on juba kohustuse eiramise võimalikku mõju kaalutud. Määruse nr 143 §-dega 22–227 on üle võetud võimalikult üheselt Euroopa Komisjoni 14.05.2019 rikkumiste juhendis nr C(2019) 3452 kirjeldatud rikkumisjuhtumid, mida loetakse igal juhul finantsmõju omavaks, mis väljendub juhendis märgitud finantskorrektsiooni määrades. Kui rikutakse hankereegleid, siis sellest piisab järeldamaks, et toetust ei ole kasutatud abikõlblikuks loetava kulu osas säästlikult, kahjustades sellega EL reguleeritud konkurentsipoliitikat ning seeläbi ka EL eelarvet ja siseturgu. Finantskorrektsiooni otsuses käsitletud rikkumiste osas esinevad määruse nr 143 § 22 7 lg-s 2 toodud asjaolud. Määruse nr 143 § 227 ei näe ette vastustajale kaalutlusõigust. 7) Alusetu on kaebaja vaidemenetluses kantud õigusabikulude hüvitamise nõue, sest tõendamata on RTK 25.01.2022 finantskorrektsiooni otsuse õigusvastasus. Kaebaja ei ole esitanud põhjendatud argumente ega tõendeid, mis kinnitaksid tema väiteid finantskorrektsiooni otsuse õigusvastasuse kohta. Viimast toetab RTK 21.03.2022 vaideotsus. Isegi juhul kui halduskohus tühistab vaidlusaluse finantskorrektsiooni otsuse, siis ei ole kahju hüvitamine summas 6366 eurot põhjendatud. RVastS § 13 lg 1 p-de 4 ja 5 alusel tuleb hüvitise suuruse määramisel arvestada mh eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekkimisel, samuti muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane. Teisisõnu kui finantskorrektsiooni otsus jääb osaliselt kehtima, tuleb selle võrra proportsionaalselt vähendada ka kaebajale hüvitatavat kahju summat. Ühtlasi hindab 9(18)

6.Esmalt märgib kohus, et hankelepingute muutmisel on peamine reegel vältida olulisi muudatusi (vt ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/24/EL, 26.02.2014, riigihangete kohta ja direktiivi 2004/18/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta / hankedirektiiv, art 72 lg 4 ja RHS § 123 lg 2). RHS § 123 lg 1 sisaldab hankedirektiivi eeskujul loetelu sellistest muudatustest, mis seadus oluliseks ei pea ja mida sellisena on lubatud teha hankelepingu poolte kokkuleppel ilma riigihanke menetlust korraldamata. Kohtu hinnangul on kaebaja asjakohaselt viidanud RHS kommenteeritud väljaandes toodud seisukohale, mille järgi RHS § 123 lg 1 p-des 1-6 toodud tingimustele vastavate koosseisude puhul muudatuse olulisust RHS § 123 lg 2 järgi eraldi kaaluma ega hindama ei pea (eelduslikult on tegemist seadusliku muudatusega) ning samuti loetakse aktsepteeritavaks igasugune muu muudatus, mis ei ole oluline (RHS § 123 lg 1 p 7, § 123 lg 2). See seisukoht tuleneb kohtu hinnangul otsesõnu hankedirektiivi art-st 72, mis on RHS § 123 aluseks (vt ka Riigikohtu 31.05.2022 otsuse nr 320-1150 p 19). Nimelt näeb hankedirektiivi art 72 lg 1 ja 2 ette juhud / alused, millal võib hankelepingut muuta ning lg-s 4 on sätestatud hankelepingu olulised muudatused, mille tegemise asemel tuleks läbi viia uus riigihanke menetlus. Hankedirektiivi art 72 lg 2 sõnastusest tuleneb, et „lisaks ja ilma et oleks vaja kontrollida, kas lõike 4 punktides a–d sätestatud tingimused on täidetud, võib lepinguid ilma käesoleva direktiivi kohaselt uut hankemenetlust korraldamata muuta, kui .. /.../“. Ka hankedirektiivi art 72 lg 4 teise lause sõnastusest tuleneb, et „Ilma et see piiraks lõigete 1 ja 2 kohaldamist, käsitatakse muudatust igal juhul olulisena, kui on täidetud üks või mitu järgmist tingimust /../“. Samuti on RHS kommenteeritud väljaandes selgitatud, et kui konkreetne muudatus vastab samal ajal nii lubatud kui ka keelatud muudatuste loetelus toodud mõne koosseisu tunnustele, siis on muudatuse tegemine ilma uut hankemenetlust korraldamata ikkagi lubatud. Seega on mõistlik hankelepingu muudatuse õiguspärasuse tuvastamiseks esmalt kontrollida, kas konkreetne muudatus vastab mõne RHS § 123 lg 1 p-des 1-6 antud lubatud muudatuse tunnustele, ning kui ei, siis selgitada, kas on tegemist olulise muudatusega RHS § 123 lg 2 mõistes (vt RHS kommenteeritud väljaande § 123, p 54).

3-22-889 selgitatud, et „hankelepingu muutmine, mille tulemusena muutub lepingu maksumus teatava summani, peaks olema alati võimalik, ilma et oleks vaja korraldada uut hankemenetlust. Sel eesmärgil ja käesoleva direktiivi õiguskindluse tagamiseks tuleks näha ette miinimumkünnised, millest allpool ei ole uue hankemenetluse korraldamine vajalik. Nende künniste ületamise korral hankelepingusse tehtavad muudatused peaksid olema võimalikud, ilma et oleks vaja korraldada uut hankemenetlust, kui need muudatused vastavad käesolevas direktiivis sätestatud asjakohastele tingimustele.“ Lisaks on eelviidatud sätte osas Riigikohus oma 30.05.2022 otsuses asja nr 3-20-1150 p-s 17 selgitanud järgmist: „Mistahes hinnatingimuste muutmine lepingus ei ole lepingu üldise olemuse muutmine, kuigi muudatus võib seejuures olla oluline RHS § 123 lg 2 p-de 1 või 2 kohaselt. Hankelepingu olulise muutmisega on üldistatult alati tegemist, kui muudetakse lepingu tingimusi, mis on olulised oma sisu poolest (kvalitatiivselt), nt lepingutasu (vt Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-454/06: Pressetext, p 59). Sisult ebaolulised muudatused on lubatavad ilma lisatingimusteta, mh nende rahalist väärtust arvestamata (RHS § 123 lg 1 p 7). RHS § 123 lg 1 p 1 eesmärk seevastu on tunnistada lubatavaks just nimelt ka sisult olulised muudatused, mis siiski pole märkimisväärsed rahalise väärtuse seisukohast ehk kvantitatiivselt (de minimis muudatused; vrd Pressetext, p 61). Lisatingimusena ei tohi sellised muudatused tuua kaasa hankelepingu üldise olemuse muutmist. See aga on hoopis kolmas muudatuste kategooria, tähistades hankelepingu kõige põhimõttelisemaid muudatusi, nagu lepingu eseme muutmine. Selliseks muudatuseks võiks lugeda ka hankelepingu liigi muutmise (nt teenuselepingu muutmise kontsessiooniks).“ Sama otsuse p-s 18 märkis Riigikohus, et „RHS § 123 lg-ga 2 üle võetud hankedirektiivi art 72 lg-s 4 on hankelepingu oluliseks muutmiseks loetud olukorrad, kus hankeleping muutub „olemuselt olulisel määral“. RHS § 123 lg 1 p-ga 1 üle võetud hankedirektiivi art 72 lg 2 teisest lausest nähtub, et lepingu olemuse oluline muutmine ei tähenda tingimata lepingu üldise olemuse muutmist. Niimoodi tuleb tõlgendada ka RHS § 123 lg 1 p 1 ja lg-t 2. Lepingu üldise olemuse muutmise all peetakse RHS § 123 lg 1 p 1 tähenduses seega silmas lepingu olemuse märksa ulatuslikumaid, läbivaid ja terviklikke, mitte mistahes muid sisulisi või lihtsalt silmatorkavaid muudatusi. Sellele viitab ka RHS § 123 lg 1 p 2, mis selge sõnaga lubab hinna läbivaatamist kui olulist muutust, välistades samal ajal sarnaselt punktiga 1 lepingu mistahes üldise olemuse muutmise“. Lisaks märkis Riigikohus kõnesoleva otsuse p-s 21, et „on selge, et lepingu hilisem muutmine võib riivata läbipaistvust ja võrdset kohtlemist. RHS § 3 p-dest 1 ja 2 ning nendega üle võetud EL normidest ei tulene keeldu neist põhimõtetest vähemalgi määral taganeda. Arvestades lepingu muutmise väikest väärtust, on EL ja Eesti seadusandjad hankedirektiivi art 72 lg-s 2 ja RHS § 123 lg 1 p-s 1 teadlikult lubanud neist üldpõhimõtetest mõõdukal määral kõrvale kalduda.“

3-22-889 maksumusega objektile selle toote ja kogumaksumus oli 4 000 eurot. Ehk siis peaks see olema üsna maksimaalne summa sellise tagatise kohta, kuna seal on ajaline kestvus 15 kuud (Võsul oleks see vastavalt 5 kuud). Pigem peaks see summa olema ca 2500 eurot minu hinnangul.“ Kuigi tegemist on hinnangulise garantiikirja maksumusega, siis ei ole vastustaja selle suurust (suurusjärku) seadnud kahtluse alla (st väitnud, et garantiikirja maksumus ei saaks ilmselgelt olla sellises suurusjärgus). Seega lähtub kohus asja lahendamisel kaebaja esitatud teabest, et praegusel juhul olnuks garantiikirja maksumuseks eeldatavalt 2500 eurot. See tähendab, et kõnesoleva hankelepingu muudatuse maksumus ei ületanud RHS § 14 lg-s 3 sätestatud piirmäära / rahvusvahelist piirmäära1 (sh ei ole poolte vahel vaidlust, et käesoleval juhul ei olnud tegemist rahvusvahelist piirmäära ületava hankega) ega ka mitte 15% hankelepingu algsest maksumusest. Samas isegi juhul, kui leida, et muudatuse maksumuse sisse peaks lisaks garantiikirja enda väärtusele olema arvestatud ka asjaajamise kulu selle saamiseks või muudatuse maksumuse väärtuseks tuleks arvestada 10% lepingu käibemaksuta hinnast (mida garantiiandja pidi tagama / garantii väärtus), mis praegusel juhul oleks 56 900 eurot, siis ei ületa see RHS § 123 lg 1 p-s 1 sätestatud rahalist miinimumkünnist. Samuti ei pea kohus tõenäoliseks ning ka vastustaja ei ole vaidlustatud otsuses veenvalt põhjendanud, et täitmistagatise nõudmata jätmisel oleks kõnesolevas hankes osalenud pakkuja, kelle pakkumuse hind oleks edukaks tunnistatud pakkuja pakkumuse hinnast olnud nii palju soodsam, et ületaks 15% hankelepingu maksumusest. Seega kokkuvõtvalt on kohus veendunud, et kõnesolevat muudatust ei saa pidada märkimisväärseks rahalise väärtuse seisukohast. Lisaks on kohus seisukohal, et kõnesolev muudatus ei muuda hankelepingu üldist olemust. Sellega ei muudetud hankelepingu eset (Võsu ranna puhkeala tugitaristu rajamine / ehitustööd), samuti ei oleks muudetud tingimuse korral tulnud läbi viia mõnda muud liiki riigihanget. Siinjuures nõustub kohus vastustajaga selles, et kõnesolevat muudatust saab / tuleb pidada sisu poolest oluliseks muudatuseks RHS § 123 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi. Seda põhjusel, et ka kohtu hinnangul ei saa välistada, et muudetud tingimuse korral oleks võinud laekuda teistsugused pakkumised (st välistada ei saa hüpoteetilist mõju hankemenetluse tulemusele) ning algselt nõutud garantiikirja esitamata jätmisega muutusid hankelepingu tingimused töövõtjale / ettevõtjale soodsamaks. Küll aga ei saa kohtu hinnangul pidada seda muudatust sedavõrd märkimisväärseks ja ulatuslikuks, mis annaks alust järeldada, et täitmistagatise (garantiikirja) nõude puudumisel oleks hankemenetluses osalejate ring olnud oluliselt suurem (vt ka Riigikohtu 30.05.2022 otsus asjas nr 3-20-1150, p-d 17-20). Vastustaja tõlgendus, et hanke üldist olemust muutvaks tuleb pidada kõiki muudatusi, mille puhul võib eeldada hüpoteetilist mõju esialgse hankemenetluse tulemusele ning millisel juhul tuleb igal juhul läbi viia uus hankemenetlus, välistaks kohtu hinnangul RHS § 123 lg 1 p 1 alusel õiguspäraste muudatuste tegemise. Ka Riigikohus märkis eelviidatud 30.05.2022 otsuses nr 320-1150, et lepingu olemuse oluline muutmine ei tähenda tingimata lepingu üldise olemuse muutmist RHS § 123 lg 1 p 1 tähenduses. Seega tulnuks vastustajal praegusel juhul põhjalikumalt hinnata kõnesoleva muudatuse tõenäolist / eeldatavat mõju hankemenetluse tulemusele (st kas muudatus oleks tinginud oluliselt suurema hankemenetluses osalejate ringi). Käesoleval juhul aga ei veena kohut vastustaja üldsõnalised põhjendused selles, et muudetud tingimuse korral oleks hankemenetluses osalenud oluliselt suurem hulk osalejaid. Sealjuures ei saa märkimata jätta, et hankemenetluses osales 14 pakkujat, st konkurents oli olemas. Kohus märgib täiendavalt, et iseenesest on õige vastustaja seisukoht selles, et hankelepingu tingimuse p 11.1. eesmärgiks saab (mh) pidada pakkuja usaldusväärsuse kaudset kontrolli. Nimelt saab kindlustusandja või krediidiasutuse garantiist järeldada seda taotlenud isiku

8.2.Kohus leiab, et vaidlusaluse maksetingimuste muudatuse näol on tegemist ebaolulise muudatusega RHS § 123 lg 1 p 7 mõttes ning seega saab muudatust pidada lubatavaks / õiguspäraseks. RHS § 123 lg 1 p 7 kohaselt on hankijal õigus sõlmitud hankelepingut muuta uut riigihanget korraldamata, kui muudatuse väärtusest sõltumata ei ole muudatus oluline. RHS § 123 lg 2 pd 1 ja 2 sätestavad, et muudatus on RHS § 123 tähenduses oluline, kui sellega muudetakse hankelepingu üldist olemust märkimisväärselt, eeskätt juhtudel, kui muudatusega lisatakse tingimus, mis laiendanuks võimalike riigihankes osalejate või vastavaks tunnistamisele kuuluvate pakkumuste hulka, kui riigihanke alusdokumendid oleks sellist tingimust sisaldanud (p 1) või muudatus tingib hankelepingust tuleneva lepinguliste kohustuste vahekorra muutumise ettevõtja kasuks hankelepingus sätestamata viisil (p 2). Kohtu hinnangul ei saa maksetingimuste muutmist praegusel juhul vaadelda hankelepingu olulise muudatusena, arvestades muudatuste ulatust ja asjaolu, et kokkuvõttes maksti töövõtjale täpselt hankelepingus kokku lepitud summa. Hankelepingu p 4.2 järgi oleks maksumust arvestades oleks töövõtja saanud hankijale esitada kuni 9 arvet („Töövõtjal on õigus arve esitamiseks, kui tehtud tööde maksumus ületab 10% Tööde hinnast“). Praegusel juhul on töövõtja esitanud hankijale aga kokku 5 arvet / akti, millest esimesed 3 on esitatud oluliselt suuremas summas kui 10% tööde hinnast. Viimased kaks arvet on seevastu mõnevõrra väiksemad kui 10%. Samuti on lõppmakse eest töövõtjale tasutud 18 päeva varem kui hankelepingus algselt ette nähti. Kohus ei näe, et eeltoodut (viimase kahe arve proportsiooni ning lõpparve 18 päeva võrra varasemat tasumist) saab pidada RHS § 123 lg 2 p 2 tähenduses oluliseks maksetingimuse muudatuseks, s.o selliseks muudatuseks, mis muutis lepinguliste kohustuste vahekorda (majanduslikku tasakaalu) töövõtja jaoks märkimisväärselt soodsamaks ning seetõttu oleks tulnud korraldada uus hankemenetlus (vrd ka Euroopa Kohtu otsus liidetud kohtuasjades nr C-721/19 ja C-722/19, p-d 50-53). Teisisõnu, vaidluse asjaolud ei viita sellele, et töövõtja oleks saanud vaidlusalusest lepingumuudatusest sellist rahalist kasu, mis võinuks konkurente kahjustada. Samuti ei veena vastustaja põhjendused kohut selles, et muudetud maksetingimustel oleks olnud mõju riigihanke menetluse tulemusele (st muudetud tingimused oleks võimaldanud hankemenetluses osaleda ka muudel kui menetluses tegelikult osalenud pakkujatel või hankemenetluses osalejate hulk oleks võinud olla suurem / RHS § 123 lg 2 p 1).

14.Kohus leiab, et kaebaja kahju hüvitamise nõue tuleb osaliselt rahuldada. Vastustaja on avaliku võimu kandja, kes viib rakendusüksuse ülesandeid täites ellu avalikku ülesannet (STS § 8 lg 1). Kohus tühistas eelnevalt vaidlusaluse finantskorrektsiooni- ja vaideotsuse põhjusel, et need olid materiaalselt õigusvastased, seega on kohus tuvastanud avaliku võimu kandja tegevuse õigusvastasuse. Isiku õiguste kaitseks õigusabi kasutamisega kantud kulu on käsitatav otsese varalise kahjuna (vt RVastS § 7 lg 4 ja võlaõigusseaduse § 128 lg 3, Tallinna Ringkonnakohtu 30.11.2021 otsuse nr 3-20-895 p 27.3). Kahju tekkimine vaidemenetluses kantud õigusabikulude näol on tõendatud Advokaadibüroo TARK OÜ 31.01.2022 arvega nr 2218012 summas 1095 eurot ning 28.02.2022 arvega nr 2218022 summas 1428 eurot, seega kokku 2523 euro ulatuses. Kaebaja esitatud väljavõte (22.03.2023 seisukohtade lisa 6) tõendab nimetatud arvete alusel õigusabikulude eest tasumist. Ülejäänud kaebaja esitatud arved, s.o 31.12.2021 arve nr 2118103 summas 3588 eurot ja 30.04.2022 arve nr 22118037 summas 255 eurot ei puuduta vaidemenetluses kantud õigusabikulusid. Nimelt 31.12.2021 arve on esitatud perioodil 21.12.2021-27.12.2021 tehtud toimingute eest ehk teisisõnu ajal, mil vastustaja ei olnud veel teinud vaidlusalust 25.01.2022 finantskorrektsiooni otsust. Seega on ilmne, et nimetatud arvel kajastatud õigusabikulud ei ole kantud kohustuslikus vaidemenetluses ning seega ei saa neid õigusabikulusid ka vastustajalt RVastS § 7 lg 1 alusel välja mõista. Samuti, 30.04.2022 arvel kajastatud 22.03.2022 toimingu „RTK 21.03 vaideotsusega tutvumine ja analüüs. Otsuse vaidlustamise perspektiivi hinnang. Ülevaade otsusest/e-kiri kliendile“ eest nõutavat 255 eurot ei saa käsitleda vaidemenetluses kantud õigusabikuluna, kuivõrd vaidemenetlus lõppes 21.03.2022 vaideotsusega. Sealjuures viimasena märgitud kulu välja mõistmist vastustajalt saanuks kaebaja taotleda kohtumenetluses väljamõistetava menetluskuluna (HKMS § 109). Eeltoodust tulenevalt jääb 16(18)

16.Kaebaja taotles 22.03.2022 menetlusdokumendis riigilõivu 1050 eurot ja lepingulise esindaja kulude 4794 (koos käibemaksuga) väljamõistmist. Menetluskulude nimekirja järgi kulus lepingulisel esindajal õigusteenuse osutamisele 25 tundi ja 30 minutit ning õigusteenuse hinnaks oli 170 eurot (ilma käibemaksuta). Kulude tõendamiseks on esitatud Advokaadibüroo TARK OÜ arved nr-tega 2218037, 2218050, 2218067 ja 2318024 ning nende arvete tasumist tõendavad maksekorraldused. Vastustaja esitas 04.04.2023 menetlusdokumendis vastuväited kaebaja menetluskuludele. Vastustaja hinnangul ei saanud kohtuvaidlus olla kaebaja jaoks õiguslikult niivõrd keerukas ja mahukas, mis annaks aluse välja mõista lepingulise esindaja kulud nõutavas suuruses. Kaebaja menetluskulude suurus on seega ülepaisutatud. Samuti on põhjendamatu väidetavalt õigusabile kulunud aeg. Vastustaja hinnangul kordavad kaebus ja täiendavad seisukohad suuresti varasemas vaidemenetluses kaebaja poolt esitatud seisukohti. HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Riigilõivu 1050 eurot väljamõistmine vastustajalt on põhjendatud (HKMS § 101 lg-d 1 ja 2). Praeguse vaidluse sisu ja mahtu arvestades, samuti asjaolu, et kaebaja kaebus kordab suuresti vaides esitatud seisukohti ning kohus mõistis eelnevalt välja vaidemenetluses kantud õigusabikulud 2523 euro ulatuses, saab kohtu hinnangul vajalikuks ja põhjendatuks pidada kaebaja lepingulise esindaja kulusid 3000 euro ulatuses (HKMS § 109 lg 6). Siinjuures selgitab kohus, et menetluskulu põhjendatuse hindamisel ei ole kohus seotud menetluskulu nimekirjas välja toodud üksikute kirjetega, vaid kohus võib hinnata kulu põhjendatust ka üldisemalt. Kuivõrd kaebaja on taotlenud ka menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamist ning on kohtule kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane, siis mõistab kohus vastustajalt kaebaja kasuks välja esindajakulud koos käibemaksuga (vt ka Riigikohtu 11.05.2022 otsuse nr 3-20-663, p 23).