Keskkonnaõigus

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

KAEBAJATE SEISUKOHAD

ole mürahäiringute olulisust ja kumulatiivset mõju Kikepera looduskaitseala kaitsealustele liikidele. Kakulised on terava kuulmisega ja lähim händkaku (Strix uralensis) leiukoht asub mäeeraldisest vaid ca 480 m kaugusel. Tegemist on III kaitsekategooria linnuliigiga, kelle soodsa kaitsestaatuse säilitamine on Kikepera looduskaitseala eraldiseisvaks kaitse-eesmärgiks (vt Vabariigi Valitsuse 17.04.2017 määrus nr 73 „Kikepera looduskaitseala moodustamine ja kaitse-eeskiri“).

vaidemenetluse raames toonud välja mitte mingisugust objektiivset teavet või teaduslikke teadmisi tõenäolise olulise mõju puudumise kohta Natura alale. Otseseid, kaudseid ega kumulatiivseid mõjusid ei saa ilma kohase KMH-ta välistada. Vastustaja on teinud olulise kaalutlusvea, jättes KMH õigusvastaselt algatamata ning kavandatava tegevusega kaasneva mõju Natura alale asjakohaselt hindamata. Samuti ei ole vastustaja hinnanud seda, kas asjas esineb MaaPS § 55 lg 2 p-st 12 tulenev kaevandamisloa andmisest keeldumise alus. Eeltoodu on toonud kaasa õigusvastase kaevandamisloa väljastamise. Natura eelhinnangu andmisel ei saanud KeA mürataseme hindamisel lähtuda keskkonnaministri 16.12.2016 määrusest nr 71 „Välisõhus leviva müra normtasemed ja mürataseme mõõtmise, määramise ja hindamise meetodid“ ja sotsiaalministri 04.03.2002 määrusest nr 42 „Müra normtasemed elu- ja puhkealal, elamutes ning ühiskasutusega hoonetes ja mürataseme mõõtmise meetodid“, mis seavad müra piirväärtused eelkõige inimese tervise ja heaolu kaitseks, kuid lindude kuulmismeel on inimesega võrreldes oluliselt tundlikum. Seejuures võib normi piiresse jääv müra häirida ka inimesi (nt Riigikohtu 11.10.2016 otsus nr 3-3-1-15-16, p 15). Kokkuvõttes on kaevandamisest Natura ala kaitse-eesmärkidele ja terviklikkusele lähtuva mürahäiringute mõju väljaselgitamine olnud asjas selgelt puudulik ning on toonud kaasa õigusvastase kaevandamisloa väljastamise. Vastustajal puudub igasugune objektiivne teave selle kohta, kas kaevandamisest lähtuv müra võiks viia Kikepera linnuala ja looduskaitseala kaitse-eesmärgiks olevate isendite – must-toonekurge, metsise, kaljukotka ja rabapüü – populatsiooni pikaajalise vähenemiseni, liigi leviala vähenemisele või vähenemise ohu suurenemisele või liigi elupaiga suuruse vähenemisele. Natura eelhinnangu andmisel ei tohi võtta arvesse leevendusmeetmeid (nt Euroopa Kohtu 12.04.2018 otsus nr C-323/17: People Over Wind, p-d 25, 36–37), kuid KeA võttis mh arvesse keskkonnameetmeid tolmuhäiringute vähendamiseks. Vastustaja on leidnud, et esineb võimalus või risk, et iga uue Tõitoja liivamaardlas avatava karjääriga võib mõju kumuleeruda, kuid jätnud selle mõju täielikult hindamata ja põhjendamata. Olukorras, kus vastustaja leidis, et võimalus kumulatiivse mõju tekkeks on olemas, pidanuks vastustaja lähtuvalt Euroopa Kohtu praktikale Natura hindamise ehk KMH algatama. Vastustajal lasus kohustus hinnata mürahäiringute olulisust ja kumulatiivsust. Vastustaja on jätnud selle selgelt tegemata ning on järjekindlalt eitanud vastava hindamise vajalikkust. Seega ei vasta KMH eelhinnang määruse nr 31 nõuetele. Ebaõige on vastustaja viide asjaolule, et händkaku leiukoht ei paikne Kikepera looduskaitsealal, mistõttu händkaku ja tema elupaiga kaitse selles leiukohas ei ole Kikepera looduskaitseala kaitse eesmärk ning vastustaja ei pidanud vastava asjaoluga KMH eelhinnangus arvestama. Mäeeraldisest 480 m kaugusel asuv händkaku leiukoht ei asu küll Kikepera looduskaitsealal, kuid see ei tähenda seda, et kaevandamisloa andmisel ei pidanud vastustaja arvestama kaitsealuse liigi leiukoha ning sellele avalduda võiva mõjuga. Ebaõige on vastustaja seisukoht, et 1,1 km on piisav kaugus, et välistada kavandatud tegevuse mistahes mõjud Kikepera linnuala kaitse-eesmärkidele ja Kikepera looduskaitsealale. Ebaõige on vastustaja seisukoht, et kaevandamisest tulenev must-toonekure häirimine on välistatud. Kuna must-toonekure kaitse on Kikepera linnuala kaitse-eesmärgiks ning musttoonekure elupaiga mõiste ja sellele laienevad mõjud ulatuvad kümnete kilomeetrite kaugusele elupaigana registreeritud asukohast, ei saanud vastustajal tekkida objektiivset ja tõsikindlat veenudumust, et välistatud on igasugune kaevandamise mõju Kikepera linnualale ja seal leiduvatele isenditele.

Arvestades seda, et must-toonekurg on I kategooria kaitsealuseks liigiks, kes on selgelt ohustatud seisus ning seejuures äärmiselt tundlik inimtegevusest lähtuva häirimise suhtes, lasus vastustajal igal juhul kohustus hinnata kavandatud kaevanduse mõju must-toonekurele. Ebaõige ja tõendamata on vastustaja seisukoht, et välistatud on igasuguse mõju ulatumine mäeeraldisest 1,1 km kaugusel asuvate laanepüü ja rabapüü elupaikadeni Kikepera looduskaitsealal ja Kikepera linnualal. Metsis on sarnaselt must-toonekurele ja kaljukotkale häirimistundlik lind, kelle häirimise ärahoidmine on Kikepera looduskaitseala üheks eraldiseisvatest eesmärkidest. Metsise elupaigaks loetakse kuni 3 km raadiuses ümber mängu tsentri paiknevat metsaala, mida kasutatakse mängimiseks, sigimiseks, toitumiseks ja puhkamiseks eri aastaaegadel. (vt Vabariigi Valitsuse määruse „Kikepera looduskaitseala moodustamine ja kaitse-eeskiri” eelnõu seletuskiri, lk 15 ja 20) Ebaõige on vastustaja seisukoht, et metsise kaitse tegevuskavajärgne olulisim tingimus tagada mängupaiga keskmest 3 km raadiuses vanade metsade säilitamine kogu ulatuses, ei ole rakendatav väljaspool kaitseala. Isegi juhul, kui kaitsealast ja metsise elupaigast 1,1 km kaugusele jäävale mäeeraldisele otsene raiekeeld ei laiene, on sellel kaevandamisloa andmise ja sellega kaasneva KMH ja Natura eelhinnangu üle otsustamisel oluline tähtsus. Esiteks on kaitseala kaitsekorralduskavas seatud ja kauguselt mäeeraldiseni ulatuv raiekeeld ning selle seadmise eesmärgid selgelt sedavõrd olulisteks asjaoludeks, millega täielik arvestamata jätmine on oluliseks kaalutlusreeglite rikkumiseks. Teiseks näitab raiekeelu 3-kilomeetrine ulatus ühemõtteliselt ära, et kaevandamine metsise elupaigast 1,1 km kaugusel ohustab Kikepera looduskaitseala ja linnuala kaitse-eesmärke. Kokkuvõttes lasus vastustajal Natura hindamise algatamise kohustus, sest Natura hindamise algatamise künnis on madal ning hindamine tuleb algatada isegi juhul, kui esineb risk või võimalus, et tegevusega kaasneb mis tahes oluline mõju Natura ala kaitse-eesmärkidele, olenemata rangete teaduslike tõendite olemasolust (vt C-127/02, Waddenzee, p 41; RKHKo 08.08.2016, 3-3-1-88-15, p 32).

Veelgi enam, vastustaja on jätnud täiesti arvestamata sellega, et kaevandamisega kaasneb vältimatult metsa raadamise vajadus ning sellise raadamise ja kaevandamise kumulatiivset mõju keskkonnale.

VASTUSTAJA SEISUKOHAD

Vastustaja möönab, et lindude mürahäiringute piirväärtuste kohta ei ole ammendavaid uuringuid ning liigid on erineva häirimistundlikkusega. Samas on Dooling & Popper (2016) uuringus leitud, et inimeste ja lindude puhul müratasemed, mis näivad suurendavat stressi ja mõjuvad ebasoodsalt, võivad olla sarnased. Lindude suhtlushelisid ja nende keskkonnahelide jälgimist võib varjutama hakata pidev müratase vahemikus 50 –70 dB5. Dooling & Popper (2007) varasemale uuringule on viidatud ka näiteks Nepste II ja Nepste III liivakarjääride kaevandamise loa taotluste KMH aruandes, kus märgiti, et lindude suhtlushelisid ja nende keskkonnahelide jälgimist võib varjutama hakata pidev müratase vahemikus 50-60 dB(A). Seega on linde ja inimesi häiriv müratase samas suurusjärgus ning KMH eelhinnangus saab lähtuda määruses nr 71 toodud II kategooria ala piirväärtuseks olevast 60 dB, mida Tõitoja II liivakarjääri mäeeraldisest 100 m raadiuses ei ületata. Konkreetne müra modelleerimine viiakse läbi põhjendatud kahtluse korral ning see järel antakse eksperthinnang müra mõjust liikidele. Müra 60 dB tekib keskmise valjusega jutuajamisel. Käesoleval juhul oli vastustaja KMH eelhinnangut koostades kindel, et sellise müramõju, veel vähemhäiriv mõju, ei jõua 1,1 km kaugusel asuva Kikepera linnuala ja looduskaitsealani. Vastustaja hinnangul avaldab häirimistundlikele liikidele mürast olulisemat mõju inimeste viibimine must-toonekure ja kaljukotka pesitsusajal pesapuu läheduses ning metsistel mängu ajal mängualal. Vastustaja peab vajalikuks rõhutada, et kaebajate viidatud III kaitsekategooria linnuliigi händkaku leiukoht (keskkonnaregistri kood KLO9106533) ei paikne Kikepera looduskaitsealal. Händkaku ja tema elupaiga kaitse selles leiukohas ei ole Kikepera looduskaitseala kaitse eesmärk. Looduskaitseseaduse (edaspidi LKS) § 48 lg 3 kohaselt tagatakse III kaitsekategooria liikide vähemalt 10 protsendi teadaolevate ja keskkonnaregistris registreeritud elupaikade või kasvukohtade kaitse kaitsealade või hoiualade moodustamise või püsielupaikade kindlaksmääramisega lähtuvalt alade esinduslikkusest. Piiritlemata III kategooria kaitsealuste liikide elupaikades rakendub isendi kaitse (LKS § 48 lg 4). Isendi kaitse tähendab, et kaitsealuste liikide isendeid ei tohi tahtlikult surmata (LKS § 55 lg 1, välja arvatud LKS § 55 lg 3 juhul), püüda ega tahtlikult häirida paljunemise, poegade kasvatamise, talvitumise või rände ajal (LKS § 55 lg 6). Kaebajate poolt viidatud händkaku leiukoht (keskkonnaregistri kood KLO9106533) asub mäeeraldisest 480 m kaugusel loodes ning KeA ei ole vastava asjaoluga KMH eelhinnangus arvestamata jätnud. KeA on, arvestades kavandatud tegevuse mõjude iseloomu ja ulatust (70100 m) ning händkaku leiukoha kaugust (480 m), jäänud KMH eelhinnangus seisukohale, et kavandatud tegevusel puudub oluline keskkonnamõju händkaku leiukohale. Tulenevalt looduskaitseseaduse § 48 lg 4 rakendub selles leiukohas isendi kaitse, kuna leiukoht ei asu kaitsealal. KeA hinnangul on eksitav ka kaebajate väide, justkui oleks KeA lähtunud automaatotsusest, et 1,1 km kauguse puhul on igal juhul välistatud kavandatud tegevuse mistahes mõju Kikepera linnuala kaitse-eesmärkidele ja Kikepera looduskaitsealale. KeA on selgitanud 11.03.2022 menetlusdokumendi p-s 2.3 liivakarjääri mõju ulatusi (70-100 m) ning 07.04.2022 menetlusdokumendi p-s 3.1.5 esitanud täiendavad selgitused, miks antud juhul kaugus 1,1 km on piisav, et välistada kavandatava tegevuse mõjud Kikepera linnualale ja Kikepera looduskaitsealale. Tegemist ei ole automaatotsustusega. KeA jääb oma seisukoha juurde, et liiva kaevandamisel ei teki selliseid keskkonnamõjusid, mis ulatuks mäeeraldisest 1,1 km kaugusel asuvale Kikepera looduskaitsealale ja Kikepera linnualale ning mõjutaksid seal mh ka must-toonekure, metsise, laanepüü ja rabapüü seisundit.

Lisaks ei leia KeA hinnangul Kikepera looduskaitseala kaitsekorralduskavast nõuet, et metsise mängupaiga keskmest 3 km raadiuses kehtib raiekeeld (nagu leiavad kaebajad). KeA rõhutab, et niisugust piirangut kaitsekorralduskavaga väljaspoole kaitseala seada ei saa. Vastustaja rõhutab, et ei ole asunud vaidemenetluses Natura eelhinnangut läbi viima, vaid on esitanud vaideotsuses selgitusi Natura eelhinnangu ja Natura hindamise algatamata jätmisega seotud küsimustele. Natura hindamise algatamine peab olema samuti põhjendatud. Antud juhul KMH eelhinnangus puudusid asjaolud, mis oleksid tinginud Natura eelhindamise või Natura hindamise algatamise vajalikkuse. Vastustaja selgitab veel, et kui planeeritud tegevus ei paikne Natura alal, ei ole olulise keskkonnamõjuga tegevus KeHJS § 6 mõistes ning KMH eelhinnangu tulemusena nähtub, et keskkonnamõjud ei ulatu Natura alani, ei ole vastsutaja hinnangul Natura eelhindamine KMH eelhinnangu kohustuslik osa ja vastustaja ei ole seetõttu põhjendanud KMH eelhinnangus Natura hindamise algatamata jätmist. Vastustaja on seisukohal, et kui kavandataval tegevusel puuduvad igasugused mõjud Natura alale, siis ei saa esineda ka kumulatiivset mõju Natura ala kaitse-eesmärkidele ja ala terviklikkusele. Seega, kui vastustaja on kindel, et kumulatiivset mõju ei ole, siis mõningal juhul ka sellisest ära nimetamisest piisab. Vastustaja peab vajalikuks taaskord täpsustada, et tolmuhäiringute hindamisel ei ole arvesse võetud leevendusmeetmeid. Ka vaideotsuse on selgitatud, et punktsaasteallikas (nt liiva laadimine) võib põhjustada olulisi saastetasemeid vaid saaste tekitaja vahetus läheduses, maksimaalselt 60–70 m raadiuses. Leevendusmeetmed vähendavad seda raadiust veelgi. Natura 2000 võrgustiku ala asub 1,1 km kaugusel, seega 70 m kauguseni ulatuv mõju ei saa mõjutada 1,1 km kaugusel asuva ala kaitse-eesmärke ja terviklikkust. Asjaolu, et Natura eelhinnangu andmisel ei tohi mõju hindamisel leevendusmeeteid arvesse võtta, ei tähenda, et kaevandamisloas ei võiks leevendusmeeteid ja tingimusi määrata. Leevendusmeede ei ole suunatud mõju vähendamiseks Natura alale. Tolmuhäiringu mõju Natura alale puudub ka leevendusmeedet rakendamata. Vastustaja ei jaga kaebajate arvamust, et liivakarjääri rajamise kavandamisel 1,1 km kaugusele Natura 2000 võrgustiku alast, lasus KeA-l selge kohustus algatada Natura hindamine. Vastustaja on jätkuvalt seisukohal, et KMH eelhinnangus on objektiivselt tuvastatud, et kavandatud tegevus, kas üksi või koosmõjus teiste tegevustega, ei avalda ebasoodast mõju Natura 2000 võrgustiku alal kaitse-eesmärgiks olevatele liikidele ja elupaikadele.

vaideotsuses (p 3.12.) toonud välja, et korrastamistingimuste andmisel arvestatakse ka rohevõrgustiku täiendamisega. Seega ei ole vastustaja teinud olulist ja ilmselget kaalutlusviga ning ei ole jätnud kehtivat Surju valla üldplaneeringut ega koostamisel olevat Saarde valla üldplaneeringut arvesse võtmata. KeA on jätkuvalt seisukohal, et kavandatav tegevus ei ole vastuolus kehtiva ega koostamisel oleva üldplaneeringuga, isegi juhul, kui osa Tõitoja II mäeeraldisest asub rohevõrgustiku koridori äärealal. Kuna mäeeraldis asub rohevõrgustiku äärel, siis ei lõhu see oluliselt rohevõrgustiku terviklikkust ja sidusust ning ei killusta roheala. Arvestades mäeeraldise laiust (ca 200 m) võrreldes rohevõrgustikukoridori laiusega (ca 1,2 km), saab järeldada, et rohekoridor säilib vähemalt 50 m ulatuses ning asenduskoridori ei olnud vaja kavandada. KeA rõhutab, et näiteks keskkonnaseadustiku üldosa seaduse kommentaarides on leitud, et kavandatava tegevuse vastavuse hindamisel õigusaktidega sätestatud nõuetele on keskkonnaloa andja ülesanne eelkõige kontrollida õigusnormide täitmist keskkonda mõjutavast vaatepunktist ning keskkonnaloa keeldumise aluseid tuleks hinnata keskkonnaseadustiku ja keskkonnaloa andja pädevuse valguses. Kommentaaride kohaselt ei tulene KeÜS § 52 lg 1 p 4 sätte sõnastusest vahetult, et keskkonnaloa andjal tuleks KeÜS § 52 lg 1 p 4 keeldumise aluse kontrollimisel kontrollida vastuolu kehtestatud planeeringutega (Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse kommentaarid (2015). KeÜS § 52 kommentaar 2.4.2. Arvutivõrgus kättesaadav https://k6k.ee/keskkonnaseadustik/5-ptk/pg-52). Riigikohtu halduskolleegium on 15.10.2013 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-35-13 (p 19) samuti leidnud, et maapõueseadus ei näe kaevandamisloa andmisest keeldumise alusena ette vastuolu planeeringuga. Kohaliku omavalitsuse üksus on Tõitoja II liivakarjääri keskkonnaloa taotluse menetluses esitanud arvamuse KMH eelhinnangu ja KMH algatamata jätmise eelnõu kohta (vt 11.03.2022 menetlusdokumendi lisa 1, haldusmenetluse toimik dokument nr 9) ning keskkonnaloa andmise eelnõu kohta (vt 11.03.2022 menetlusdokumendi lisa 1, haldusmenetluse toimik dokument nr 15.2). Kummalgil juhul ei leidnud Saarde Vallavalitsus, et kavandatud tegevus oleks vastuolus kehtiva Surju valla või koostamisel oleva Saarde valla üldplaneeringuga. Seega ei olnud vastustajal vaja ka põhjendada, milles seisneb möödapääsmatu vajadus karjääri rajamiseks rohevõrgustiku koridori äärealal ning vastustaja ei ole teinud kaalutlusviga seose üldplaneeringutega.

Üldjuhul, kui keegi pöördub menetluse käigus KeA poole, siis lisatakse ta ka menetlusosaliste nimekirja, kuigi KeA toonitab oma menetlusse võtmise teates, et KeÜS § 46 lg 2 kohaselt teavitatakse kavandatava tegevuse asukoha kinnistuga piirnevaid kinnistuomanikke ja isikuid, kelle õigusi keskkonnaloa andmisega või selle andmisest keeldumisega võidakse rikkuda või kelle kohustusi puudutada, muudest menetlusetappidest vaid siis, kui nad avaldavad selleks sõnaselgelt soovi. Kaebaja II ega ka tegelikult kaebaja I ei ole vaidlusaluses menetluses avaldanud otsest soovi olla menetlusosaline.

KOLMANDA ISIKU SEISUKOHT

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

linnuala jääb mäeeraldisest piisavalt - see on ca 1,1 km - kaugusele. (vastustaja 11.03.2022 vastuse lisa haldusmenetluse toimik dok nr 10, I kd tl 90-96p.) Kohus märkis juba esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel, et kaebajad ei ole tõendanud, et vastustaja oleks eksinud eeltoodud asjaolude tuvastamisel. Kaebajad ei ole vastavaid tõendeid esitanud ka peale esialgse õiguskaitse taotluse lahendamist. Kaebajad viitasid küll mürale, kuid müra küsimust on kohtu arvates arvestades käesoleva kaebuse asjaolusid hinnatud piisavalt ning jõutud põhjendatud järeldusele, et Kikerpera linnuala müra ei mõjuta. Kaebajad ei ole esitanud kohtule ühtegi tõendit, mille alusel võiks asuda teistsugusele seisukohale või mille alusel seada vastustaja järeldused kahtluse alla. Kaebajate enda poolt viidatud haldusasjas 3-18-529, kus Riigikohus asus seisukohale, et mõjude hindamine tuleb läbi viia, oli tegemist Rail Balticu trassiga, mis võis mõjutada linnuala, kuid seda lähemal kui 1 km. Samas kohtuasjas oli näiteks välja toodud järgmine: „RB trassilõik 4A kulgeb Luitemaa linnuala kõrval. KSH aluseks olnud eluslooduse uuringu kohaselt mõjutab raudteemüra ja muu inimtegevus kõige rohkem linde. Uuringus on märgitud, et erinevad häiringud võivad mõjutada metsa- ja märgalalinde (sh kotkaid, must-toonekurgi, metsiseid) kuni ühe kilomeetri raadiuses (uuringu lk 6, digitoimiku leht (dtl) 2010). Luitemaa linnuala eesmärgiks on muu hulgas merikotka, must-toonekure ja metsise kaitse. Kõigi nende liikide elupaigad jäävad KSH aruande kohaselt Luitemaa linnuala kõrvalt mööduva RB trassi ühekilomeetrisesse mõjusfääri (vt KSH lisa IV „Natura hindamine“ tabel 3.1, dtl 2095˗2096). Pärnu MP seletuskirja tabeli 3.6.1 kohaselt asub merikotka pesa 550 m kaugusel raudteest, must-toonekure oma 670 m kaugusel, metsiste tegutsemispiirkonnad jäävad 1000 m piiresse (dtl 2885).“ Käesoleval juhul jääb Kikerpera linnuala planeeritavast liivakarjäärist üle 1 km kaugusele. Lisaks ei ole tegemist võrreldavate objektidega. Liivakarjääri rajamisega ja käitamisega ei kaasne ilmselgelt sellise tugevusega häiringuid nagu raudtee rajamise ja igapäevase kasutamisega. Vastustaja on kohtu arvates viinud läbi põhjendatult eelhindamise ning selle tulemusena järeldanud, et kavandataval tegevusel puudub oluline keskkonnamõju, millest tulenevalt puudub vajadus KMH tegemiseks. Kaebuse esitajad ei ole esitanud kohtule ühtegi tõendit, mis tõendaks vastupidist. Kaebust ei saa põhjendada üldsõnalise viitega uurimiskohustuse täitmata jätmisele sisuliselt viitega, et oleks tulnud täiendavalt uurida mingeid asjaolusid. Sellise väite esitamisel tuleb esitada ka konkreetset tõendid, mille alusel võiks asuda seisukohale, et täiendavad uuringud on vajalikud ja põhjendatud. Tallinna Ringkonnakohus tõi oma 07.06.2022 määruses käesolevas asjas välja järgmist: „KMH eelhinnangus (p 3.1.3) on leitud, et varasema praktika põhjal on teada, et liiva kaevandamisel on müra- ja vibratsiooni häiring praktiliselt olematu, kuna kaevandamisel ei kasutata lõhkamist ega hüdrovasarat ning liiva ei purustata. Masinate (ekskavaatori, kopplaaduri ja kallurite) müratase jääb vahemikku 80–83 dB, pinnasepumba müra veelgi madalamaks. Tööpäeva keskmisena jääb müratase eespool märgitud piiridest väiksemaks, sest masinad ei tööta pidevalt täisvõimsusel. Müraallikast eemaldudes müratase alaneb ning avamaal 100 m kaugusel alaneb müratase 32 dB, 200 m kaugusel 38 dB ja 300 m kaugusel on sumbumine 5 dB iga 50 m kohta. Tõitoja II karjääris on müra summutavateks täiendavateks teguriteks karjääri seinad ja ajutised katendist vallid. Müra levikut takistab ka ümbruskonnas kasvav mets. KMH eelhinnangus kasutatud mürataseme valemi Lp1 = Lp2 + 20log10(r1) – 20log10(r2) kohaselt (mis ei arvesta müra levikut mõjutavate teguritega) oleks nt kolme 80 dB müra tekitava masina (ekskavaator, kopplaadur, kallur) korraga töötamise korral maksimaalne müratase ca 480 m kaugusel (lähim händkaku leiukoht) 51,9 dB ja 1100 m kaugusel (Kikepera looduskaitseala piir) 44,7 dB. Arvestades täiendavalt müra levikut mõjutavaid asjaolusid (sh looduslikke takistusi), jääks tegelik müratase tõenäoliselt oluliselt väiksemaks. Lisaks ei tööta kõik masinad korraga ühes kohas ja täisvõimsusel.

KeA leidis KMH eelhinnangus, et kui müra ei ületa mäeeraldise lähialal 100 m raadiuses määruses nr 71 toodud II kategooria ala piirväärtuseks olevat 60 dB, siis ei saa seda pidada oluliseks keskkonnamõjuks. Kuigi kaebajatega võib nõustuda, et hindamisel, milline müratase võiks häirida loomi ja linde, ei saa otseselt lähtuda määrustest nr 71 ja nr 42, mis seavad müra normtasemed eeskätt inimeste tervise kaitseks, on KeA 07.04.2022 vastuses kaebusele viidanud ka Ameerika Ühendriikide California osariigi transpordiameti 2016. a juhisele „Technical Guidance for Assessment and Mitigation of the Effects of Highway and Road Construction Noise on Birds“ (Dooling, R. J. & Popper, A. N. 2016. Technical Guidance for Assessment and Mitigation of the Effects of Highway and Road Construction Noise on Birds, lk 7. Arvutivõrgus https://dot.ca.gov/-/media/dot-media/programs/environmentalkättesaadav: analysis/documents/env/noise-effects-on-birds-jun-2016-a11y.pdf), mille kohaselt võib lindude suhtlushelisid ja nende keskkonna helide jälgimist hakata varjutama pidev müratase vahemikus 50–70 dB. KMH eelhinnangut ja muid andmeid arvestades ei ole usutav, et Tõitoja II liivakarjääris töötavatest masinatest põhjustatud müratase Kikepera looduskaitseala servas saaks ületada 50 dB. Sellist taset ületava müra levimine on pigem teoreetiline ka lähemal asuva händkaku leiukoha puhul (mh eeldab mitme masina samas punktis koos töötamist). Kõnealune händkaku leiukoht ei kuulu ka Kikepera looduskaitseala (ega Kikepera linnuala) koosseisu, mistõttu ei ole kaebajate viide Kikepera looduskaitseala kaitse-eeskirjale selles osas asjassepuutuv. LKS § 48 lg 4 kohaselt rakendub piiritlemata (s.o LKS § 48 lg 3 kohaldamisalast välja jäävate) III kaitsekategooria kaitsealuste liikide puhul isendi kaitse. Ringkonnakohtule ei ole äratuntav, kuidas saaks kaevandamisest tekkiv ja händkaku leiukohani jõudev mõningane müra rikkuda LKS §-s 55 sätestatud isendi kaitse nõudeid.“ Halduskohus nõustub täielikult eeltoodud seisukohtadega ning leiab, et need on kohaldatavad ka otsuse tegemisel. Kaebajad ei ole esitanud ka ühtegi täiendavat tõendit, mis lükkaks eeltoodu ümber ka peale kohtu poolt esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel avaldatud seisukohtade teada saamist.

2 ja KeÜS § 41 lg 1 p 4) anda vaid tingimusel, kui otsustaja on veendunud, et kavandatav tegevus ei mõjuta ebasoodsalt Natura 2000 ala terviklikkust ega kaitse-eesmärki (nt Riigikohtu 18.02.2021 otsus nr 3-17-2565, p 12). Üheks võimaluseks sellise ebasoodsa mõju puudumise väljaselgitamiseks on Natura hindamine. Euroopa Kohtu praktika ja loodusdirektiivi art 6 lg 3 ls 1 kohaselt tuleb Natura hindamine korraldada, kui kavandatava tegevuse oluline mõju Natura alale pole objektiivsete asjaolude põhjal välistatud. Natura hindamise rakendamise eelduseks ei ole mitte üksnes veendumus, et kava või projekt avaldab kõnealusele alale olulist mõju, vaid ka ainult võimalus või risk, et kava või projektiga selline mõju kaasneb. Ettevaatusprintsiipi arvestades on selline võimalus või risk olemas, kui objektiivsete asjaolude alusel ei saa välistada, et kava või projekt avaldab asjaomasele alale olulist mõju. Seega tuleb hindamine läbi viia alati, kui objektiivse teabe (sh Natura eelhinnangu) põhjal pole välistatud, et kavandataval tegevusel on eraldi või koos muude kavade või projektidega Natura alale oluline mõju. Mõju olulisuse üle otsustades tuleb eelkõige arvestada asjaomasele alale iseloomulikke tunnuseid ja keskkonnatingimusi. Natura hindamise võib tegemata jätta kahel juhul: (1) kui on kahtlusteta selge, et kavandatav tegevus ei mõjuta ala neid tunnuseid, mis on selle kaitse eesmärkide seisukohalt olulised, või (2) kui tegevus võib küll mõjutada ala sellised tunnuseid, kuid mõju on selgelt ebaoluline, arvestades ka alal valitsevat olukorda ning kaitstavate elupaikade ja liikide haavatavust (nt Euroopa Kohtu 07.09.2004 otsus nr C-127/02: Waddenzee, p-d 43–45, 47–49; Riigikohtu 19.05.2020 otsus nr 3-18-529, p 18; 28.11.2019 otsus nr 3-17740, p-d 14–15; 06.12.2012 otsus nr 3-3-1-56-12, p 14) (vt Tallinna Ringkonnakohtu 07.06.2022 määrus käesolevas asjas).

kaevandamisega kaasnevad tolmu- ja vibratsioonihäiringud lokaalse mõjuga ehk avaldavad mõju ca 60–70 m raadiuses, siis võis KeA põhjendatult järeldada, et need tegurid ei avalda olulist keskkonnamõju rohkem kui 1,1 km kaugusel. KeA on lisaks välja toonud (vt 07.04.2022 vastuse p 3.1.5), et lähimad Kikepera linnualal asuvad must-toonekure elupaigad asuvad mäeeraldisest vastavalt 6,2 km ja 8,4 km kaugusel ning linnualast välja jäävad must-toonekure elupaigad paiknevad mäeeraldisest 3,3 km, 3,8 km ja 4,3 km kaugusel. Lähim kaljukotka elupaik asub mäeeraldisest 13,5 km kaugusel. Kikepera looduskaitsealal ja Kikepera linnualal inventeeritud ja kaitse all olev metsise elupaik ja laanepüü leiukoht asuvad karjäärist 1,1 km kaugusel. Lähtudes KMH eelhinnangu järeldustest müra osas ning arvestades mh KeA hilisemaid selgitusi, võis KeA ka mürast lähtuvat keskkonnamõju arvestades jätta Natura eelhinnangu andmata, sest eeldatavalt ei jõua kaevandamisest Kikepera linnualani müra, mis võiks seal kaitstavaid I kaitsekategooria linnuliike oluliselt häirida.“

Kohus leiab esiteks, et kaebajad on Surju valla ÜP maakasutuskaardilt (Kättesaadav arvutivõrgus: https://saarde.ee/documents/119303/24917646/Surju_plaan.pdf/34de8362-0f084c11-9f50-868299d102b0?version=1.0) ekslikult järeldanud, et Tõitoja II liivakarjääri mäeeraldis asub vääriselupaiga maa-alal. Maakasutuskaardi järgi asub mäeeraldis riigimetsa alal. Maakasutuskaardil on vääriselupaigad tähistatud tumedama rohelisega. Eeltoodud seisukohta on kinnitanud ka Tallinna Ringkonnakohus oma 07.06.2023 määruses käesolevas asjas. Veel märkis ringkonnakohus samas määruses, et: „Üheselt ei ole selge, kas mäeeraldis asub koostamisel oleva Saarde valla ÜP maakasutusplaani järgi osaliselt rohelise võrgustiku koridori alal või kattub mäeeraldise välispiir rohekoridori välispiiriga, sest ÜP kaart ei kajasta praeguse Tõitoja karjäär 2 katastriüksuse paiknemist. Pigem saab siiski järeldad, et mäeeraldis ulatub tõepoolest osaliselt kavandatavasse rohekoridori. Samas on tegemist alles koostatava ÜP-ga ning ka selle seletuskirja (vt p-d 4.17 ja 5.2.2) kohaselt ei ole rohevõrgustiku alal kaevandamine täielikult välistatud, kui seda on võimalik muude meetmetega kompenseerida või leevendada. Koostatava ÜP maakasutusplaanil on nt Tõitoja II liivakarjääri mäeeraldise läheduses samuti osaliselt rohekoridori ulatuvana eraldi tähistatud ka mäetööstuse maa-ala.“ Seega isegi juhul, kui esineb teatav vastuolu koostamisel oleva Saarde valla üldplaneeringuga, ei too see veel kaasa kaevandamisloa õigusvastasust ega tühistamist. Esiteks ei ole tegemist veel kehtiva haldusaktiga. Teiseks ei ole (nagu ka ringkonnakohus märkis) rohevõrgustiku alal kaevandamine täiesti välistatud. Kolmandaks on vastustaja asjakohaselt välja toonud, et isegi juhul, kui osa Tõitoja II mäeeraldisest asub rohevõrgustiku koridori äärealal, ei lõhu see oluliselt rohevõrgustiku terviklikkust ja sidusust ning ei killusta roheala. Arvestades mäeeraldise laiust (ca 200 m) võrreldes rohevõrgustikukoridori laiusega (ca 1,2 km), saab järeldada, et rohekoridor säilib vähemalt 50 m ulatuses ning asenduskoridori ei olnud vaja kavandada. Lisaks on vastustaja põhjendatult viidanud, et Riigikohus leidis oma lahendis nr 3-3-1-35-13 järgmist: „MaaPS § 34 ei näe kaevandamisloa andmisest keeldumise alusena ette vastuolu planeeringuga. Seetõttu on kolleegium seisukohal, et kaevandamist välistav planeering ei muuda kaevandamisluba õigusvastaseks, ega pea vajalikuks korrata selles osas kohtute põhjendusi. Kaevandamisluba ei anna reservatsioonideta õigust kaevandamiseks. Kaevandamisluba ei asenda muid kaevandamiseks vajalikke haldusakte. Juhul kui kaevandamine on vastuolus õigusaktidega, tuleb vastuolu enne kaevandamistegevusega alustamist kõrvaldada.“. Ka kehtiv maapõueseadus ja keskkonnaseadustiku üldosa seadus (vt MaaPS § 55 ja KeÜS § 52) ei näe ette kaevandamisloa andmisest keeldumise alusena ette vastuolu planeeringuga, rääkimata siis veel menetluses oleva ja mitte kehtiva planeeringuga. Lisaks on käesoleval juhul kohalik omavalitsus, kelle pädevuses on hinnata kavandatava tegevuse vastavust planeeringutele, kaevandamisloa menetluses oma arvamuse esitanud. Kohalik omavalitsus ei pole asunud seisukohale, et kaevandamisluba oleks vastuolus kehtiva või koostamisel oleva üldplaneeringuga. Eeltoodust tulenevalt on kaebajate vastavad väited kaevandamisloa vastuolust strateegiliste planeerimisdokumentidega alusetud ega saa kaasa tuua kaevandamisloa tühistamist. Samuti ei nõustu kohus kaebajatega selles, et vastustaja oleks selles osas teinud kaalutlusvea. Olukorras, kus planeeringutega vastuolu puudub, ei pidanud vastustaja hakkama ka kaaluma ja põhjendama, milles seisneb vajadus karjääri rajamiseks rohevõrgustiku koridori äärealale nagu leiavad ekslikult kaebajad.

Kaebajad heitsid vastustajale ette avalikkuse puudulikku teavitamist ja kaebajate ära kuulamata jätmist. KeA on kohtu arvates põhjendatult välja toonud, et jättis kaevandamisloa menetlusse võtmise teate kohalikus ja maakondlikus ajalehes avalikustamata põhjusel, et oli ja on veendunud, et kavandatav tegevus on väikese mõjuga ja sellega kaasnev keskkonnahäiring või keskkonnarisk on väike ning antud tegevuseks puudub piisav avalik huvi (KeÜS § 47 lg 2 teine lause). Eeltooduga nõustus ka kohus leides, et keskkonnaloa realiseerimisega ei kaasne ilmselt olulist keskkonnamõju. Järelikult ei tuginenud vastustaja ilmselgelt põhjendamatult KeÜS § 47 lg 2 ls-le 2. Kaevandamisloa menetluse algatamise teade avaldati nõuetekohaselt väljaandes Ametlikud Teadanded. Mis puudutab kaebajate menetlusse kaasamist ja ära kuulamist, siis üksnes MTÜ Roheline Pärnumaa taotles 08.11.2021 enda kaasamist kaevandamisloa menetlusse ja kaevandamisloa andmise korralduse eelnõu esitati 10.12.2021 talle arvamuse avaldamiseks. Samuti on MTÜ Roheline Pärnumaa seisukoha kohaselt edastatud KeA poolt talle 03.12.2021 KMH algatamata jätmise eelnõu (vt I kd tl 127 p 2.2). Päästame Eesti Metsad MTÜ enda menetlusse kaasamist ei ole taotlenud, millest tulenevalt tuleb tema osas jätta vastavad väited üldse tähelepanuta. Tallinna Ringkonnakohus märkis oma 07.06.2022 määruses käesolevas asjas, et: „KeA 10.12.2021 kirjast nr DM-117127-11 (vt haldusmenetluse toimik dok nr 11, I kd tl 97-98p) järeldub, et arvamusi kaevandamisloa eelnõule oodati kahe nädala jooksul eelnõude kättesaamisest arvates. Seega, isegi kui eeldada, et kõik kirja adressaadid said selle kätte samal päeval, siis arvestades, et 24. detsember on riigipüha, olnuks viimane päev arvamuse avaldamiseks 27.12.2021. MTÜ Roheline Pärnumaa 27.12.2021 kell 17.21 esitatud seisukoht oli sellest tulenevalt tähtaegne, kuid see jäi arvestamata põhjusel, et KeA oli vaidlustatud haldusakti andnud juba 27.12.2021 kell 11.10. Tegemist oli vastustaja menetlusveaga, kuid ringkonnakohtu hinnangul ei tingiks ainuüksi see siiski vaidlustatud korralduse (kaevandamisloa) tühistamist (vt riigivastutuse seaduse § 3 lg 3 p 1; HMS § 58). Eelkõige ei oleks 27.12.2021 esitatud arvamuses toodud argumendid ilmselt mõjutanud menetluse lõpptulemust. KeA on kaebajate väidetele vastanud nii 24.01.2022 kirjas nr DM-118684-2 (I kd tl 131-133p) kui ka 03.02.2022 vaideotsuses nr 1-1/22/19 (I kd tl 150-155).“ Kohus nõustub täielikult eeltoodud seisukohtadega. Lisaks on vastustustaja viidanud KeÜS § 46 lg 2, mis sätestab, et muudest menetlusetappidest, välja arvatud käesoleva seaduse §-s 51 sätestatud haldusakti andmisest ja loa andmisest või sellest keeldumisest, sealhulgas keskkonnaloa osalisest kehtestamisest vastavalt käesoleva seaduse §-le 56 või 57, teavitatakse isikuid § 46 lõikes 1 sätestatud viisil vaid siis, kui nad avaldavad selleks sõnaselgelt soovi. Kaebajad pole vastavat soovi avaldanud ja vastustaja ei pidanud neid täiendavalt teavitama.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.