MTÜ Roheline Pärnumaa ja Päästame Eesti Metsad MTÜ kaebus Keskkonnaameti 27. detsembri 2021. a korralduse nr DM-117127-16 ja selle alusel väljastatud keskkonnaloa nr KL513784 (kaevandamisloa) ning
3.veebruari 2022. a käskkirja nr 1-1/22/19 (vaideotsuse) tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 16. märtsi 2022. a määrus
Menetlusosalised
Kaebajad – MTÜ Roheline Pärnumaa ja Päästame Eesti Metsad MTÜ, esindaja v.adv Villy Lopman Vastustaja – Keskkonnaamet, esindaja EJ Kolmas isik – AS TREV-2 Grupp, esindaja VK
Menetluse alus ringkonnakohtus
MTÜ Roheline Pärnumaa ja Päästame Eesti Metsad MTÜ määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta MTÜ Roheline Pärnumaa ja Päästame Eesti Metsad MTÜ määruskaebus rahuldamata ja Tallinn Halduskohtu 16. märtsi 2022. a määrus haldusasjas nr 3-22-550 muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale ei saa edasi kaevata (HKMS § 252 lg 7).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Keskkonnaamet (KeA) väljastas 27.12.2021 korraldusega nr DM-117127-16 AS-le TREV-2 Grupp keskkonnaloa nr KL513784 maavara kaevandamiseks Saarde vallas Kalda külas Lodja metskond 3 kinnistul (registriosa nr 16487750; katastritunnus 75601:005:0397; pindala 1019,31 ha; sihtotstarve 100% maatulundusmaa) asuvas Tõitoja liivamaardla Tõitoja II liivakarjääri mäeeraldisel (pindala koos teenindusmaaga 14,1 ha) kehtivusega 15 aastat (p 1) ning seadis kaevandamisloale kõrvaltingimuse, mille kohaselt tuleb kuival aastaajal tolmu tekke ja leviku vältimiseks karjäärisiseseid teid kasta või töödelda vastavate vahenditega (p 2).
3-22-550 Mäeeraldise alast on moodustatud eraldi Tõitoja karjäär 2 kinnistu (registriosa nr 16487750; katastritunnus 71201:001:0533; pindala 14,1 ha; sihtotstarve 100% mäetööstusmaa).
2.MTÜ Roheline Pärnumaa ja Päästame Eesti Metsad MTÜ esitasid KeA-le 26.01.2022 vaide keskkonnaloa nr KL513784 kehtetuks tunnistamiseks. KeA jättis 03.02.2022 käskkirjaga nr 1-1/22/19 vaide rahuldamata, lugedes vaideotsuses esitatud selgitused KeA 27.12.2021 korralduse täiendavateks põhjendusteks.
3.MTÜ Roheline Pärnumaa ja Päästame Eesti Metsad MTÜ esitasid Tallinna Halduskohtule 04.03.2022 kaebuse KeA 27.12.2021 korralduse nr DM-117127-16 ja selle alusel väljastatud kaevandamisloa nr KL513784 ning 03.02.2022 vaideotsuse nr 1-1/22/19 tühistamiseks. Kaebajatel on kaebeõigus keskkonnaorganisatsioonidena (keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) § 30 lg 2). KeA jättis keskkonnamõju hindamise (KMH) õigusvastaselt algatamata (vt keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (KeHJS) § 3 lg 1 p 1), sest kaevandamisega võib eeldatavalt kaasneda oluline keskkonnamõju Kikepera looduskaitsealale. KMH eelhinnang (KeA 10.12.2021 otsus nr DM-117127-10) on puudustega, sest hinnatud ei ole mürahäiringute olulisust ja kumulatiivset mõju Kikepera looduskaitseala kaitsealustele liikidele. Kakulised on terava kuulmisega ja lähim händkaku (Strix uralensis) leiukoht asub mäeeraldisest vaid ca 480 m kaugusel. Tegemist on III kaitsekategooria linnuliigiga, kelle soodsa kaitsestaatuse säilitamine on Kikepera looduskaitseala eraldiseisvaks kaitse-eesmärgiks (vt Vabariigi Valitsuse 17.04.2017 määrus nr 73 „Kikepera looduskaitseala moodustamine ja kaitse-eeskiri“). KeA ei ole andnud nõuetekohast Natura eelhinnangut Natura 2000 võrgustikku kuuluvale Kikepera linnualale, millel kaitstakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30.11.2009 direktiivi 2009/147/EÜ (linnudirektiiv) I lisas nimetatud kaljukotka (Aquila chrysaetos), must-toonekure (Ciconia nigra), rabapüü (Lagopus lagopus) ja metsise (Tetrao urogallus) elupaiku, ning mis asub Tõitoja II liivakarjääri mäeeraldisest ca 1,1 km kaugusel (vt KeHJS § 3 lg 1 p 2, § 6 lg 2 p 22; Vabariigi Valitsuse 29.08.2005 määruse nr 224 „Tegevusvaldkondade, mille korral tuleb anda keskkonnamõju hindamise vajalikkuse eelhinnang, täpsustatud loetelu“ § 15 p 8). Nõuetekohaseks Natura eelhinnanguks ei saa pidada alles 03.02.2022 vaideotsuses (p-d 1.2 ja 3.3) esitatud põhjendusi, kuna igasugune mõjude hindamine peab toimuma ajaliselt enne kavandatava tegevuse lubamist (Euroopa Kohtu 07.09.2004 otsus nr C-127/02: Waddenzee, p 53). Ka vaideotsuses ei ole KeA lähtunud objektiivsetest andmetest ja parimast teaduslikust teadmisest. Olulise mõju avaldumist ei välista see, kui kavandatav tegevus toimub väljaspool Natura ala, kuna arvestada tuleb ka kaudse mõjuga. Tõitoja II liivakarjääri mäeeraldise asukohta arvestades tuleb pigem eeldada, et kavandatav tegevus võib avaldada märkimisväärset mõju Kikepera linnualale ja selle kaitse-eesmärgile (vt KeHJS § 29 lg 1 p 1 ja lg 2; nt Riigikohtu 06.12.2012 otsus nr 3-3-1-56-12; 19.05.2020 otsus nr 3-18-529, p-d 18 ja 20). Must-toonekurg, metsis ja kaljukotkas on äärmiselt häirimistundlikud liigid ning kaevandamisega kaasnevad müra, tolm ja õhusaaste võivad nende elupaiku oluliselt mõjutada, kusjuures elupaiku tuleb vaadelda laiema territooriumina. Natura eelhinnangu andmisel ei saanud KeA mürataseme hindamisel lähtuda keskkonnaministri 16.12.2016 määrusest nr 71 „Välisõhus leviva müra normtasemed ja mürataseme mõõtmise, määramise ja hindamise meetodid“ ja sotsiaalministri 04.03.2002 määrusest nr 42 „Müra normtasemed elu- ja puhkealal, elamutes ning ühiskasutusega hoonetes ja mürataseme mõõtmise meetodid“, mis seavad müra piirväärtused eelkõige inimese tervise ja heaolu kaitseks, kuid lindude kuulmismeel on inimesega võrreldes oluliselt tundlikum. Seejuures võib normi piiresse jääv müra häirida ka inimesi (nt Riigikohtu 11.10.2016 otsus nr 3-3-1-15-16, p 15). Natura eelhinnangu andmisel ei tohi võtta arvesse leevendusmeetmeid (nt Euroopa Kohtu 12.04.2018 otsus nr C-323/17: People Over Wind, p-d 25, 36–37), kuid KeA võttis mh arvesse keskkonnameetmeid tolmuhäiringute vähendamiseks. 2(12)
3-22-550 Kavandatav kaevandamine on vastuolus ka erinevate planeeringutega. Vaidlusalune mäeeraldis asub kehtiva Surju valla üldplaneeringu (ÜP) kohaselt vääriselupaiga maa-alal ning Pärnu maakonnaplaneeringu ja koostamisel oleva Saarde valla ÜP maakasutusjoonise kohaselt mh rohevõrgustiku vahetus läheduses. Mäeeraldis jääb ka osaliselt koostamisel oleva Saarde valla ÜP rohevõrgustiku rohekoridori. KeA on oluliselt rikkunud haldusmenetluse põhimõtteid, sest kaevandamisloa menetlusse võtmise teade jäeti kohalikus või maakondlikus ajalehes avaldamata ning KeA-l puudus seejuures alus kohaldada KeÜS § 47 lg-t 2. KeA jättis kaebajad õigusvastaselt ära kuulamata (KeÜS § 28 lg 1) ning ei arvestanud nende 27.12.2021 seisukohtadega KMH algatamata jätmise otsusele ja kaevandamisloa eelnõule. Kaebajad palusid esialgse õiguskaitse taotluses kuni kohtuotsuse jõustumiseni peatada KeA 27.12.2021 korralduse nr DM-117127-16 ja selle alusel antud kaevandamisloa nr KL513784 kehtivus ning keelata nende alusel teha Tõitoja II liivakarjääri mäeeraldisel mis tahes töid, mis muudavad faktilist olukorda looduses. Kaebajatel on esialgse õiguskaitse vajadus, sest nende eesmärk on kaitsta Kikepera looduskaitse- ja linnualal leiduvate üleeuroopalise tähtsusega ning kaitsealuseid liike ning säilitada nende soodne kaitsestaatus ja elupaikade terviklikkus. Juba kaevandamise ettevalmistustöödega alustamise korral muutuks kaebus ainetuks, sest sellega muutub faktiline olukord looduses. Kaebus on perspektiivikas ja esialgse õiguskaitse saaks jätta kohaldamata üksnes igasuguste eduväljavaadete puudumisel. Avalik looduskaitsealane huvi, mis võrsub ala kaitse-eesmärkidest ning kehtivatest ja koostamisel olevatest planeeringutest, räägib samuti esialgse õiguskaitse kohaldamise poolt. Esialgse õiguskaitse kohaldamisel tuleks lähtuda ettevaatuspõhimõttest (KeÜS § 11) ja säilitada vaidluse ajaks olemasolev olukord.
4.Keskkonnaamet palus 11.03.2022 seisukohas jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata või alternatiivselt rahuldada see osaliselt, keelates kaevandamisloaga hõlmatud mäeeraldisel teha mis tahes tegevusi, mis muudavad faktilist olukorda looduses. Vastustaja on KMH eelhinnangus objektiivselt hinnanud keskkonnamõju olulisust, jättes KMH õiguspäraselt algatamata. Nii KMH eelhinnangust kui ka 03.02.2022 vaideotsusest nähtub, et kaevandamisel puudub oluline mõju Natura alale. Lähim Natura ala ehk Kikepera linnuala jääb mäeeraldisest ca 1,1 km kaugusele ning linnualal kaitstava liigi lähim elupaik on metsise elupaik, mis ulatub linnuala piirini. Kikepera linnualal asuv must-toonekure elupaik jääb mäeeraldisest ca 8,5 km kaugusele, kaljukotka ja rabapüü elupaik ca 13 km kaugusele. Liiva kaevandamine on üldjuhul väikese keskkonnamõjuga, sest selle puhul ei toimu karjäärist vee väljapumpamist, mis tekitaks ümbruskonnas veealanduslehtri ja mõjutaks salvkaevude veetaset või lähiümbruse taimestikku. Liiva kaevandamisel ei kasutata lõhkamist ega hüdrovasarat ning liiva ei purustata, mistõttu on müra- ja vibratsiooni häiring praktiliselt olematu. Varasemate analoogsete õhusaaste modelleerimiste tulemustest nähtub, et punktsaasteallikas (nt liiva laadimine) võib põhjustada olulisi saastetasemeid vaid saaste tekitaja vahetus läheduses, maksimaalselt 60–70 m raadiuses. Müraarvutuste põhjal ei ületa maksimaalne müratase (olukorras, kus kõik masinad töötavad samaaegselt ja maksimaalse võimsusega, mis on vähetõenäoline) mäeeraldise lähialal 100 m raadiuses määruses nr 71 toodud II kategooria ala (elamumaa-alad, maatulundusmaa õuealad, rohealad) piirväärtuseks olevat 60 dB. Müratase alaneb müraallikast eemaldudes veelgi. Kaevandamisluba ei ole vastuolus Saarde valla koostatava ÜP-ga, kuna maakasutusplaanilt nähtuvalt kattub mäeeraldise piir rohekoridori välispiiriga, s.o mäeeraldis ei asu rohekoridoris. KeA jättis kaevandamisloa menetluse alustamise teate kohalikus ja maakondlikus ajalehes avalikustamata, olles veendunud, et kavandatava tegevusega kaasnev keskkonnahäiring või keskkonnarisk on nii väike, et selle vastu puudub piisav avalik huvi (KeÜS § 47 lg 2 ls 2). KeA ei saanud arvestada kaebajate 27.12.2021 seisukohaga, sest selle saabumise ajaks (kell 17.21) oli kaevandamisluba juba väljastatud. KeA vastas sellele 24.01.2022 kirjaga nr DM-118684-2.
3(12)
3-22-550 Vaidlustatud korralduse ja kaevandamisloa kehtivuse peatamine ei ole eesmärgipärane ega proportsionaalne abinõu, kui kaebajate tegelik eesmärk on ära hoida kaevandamise ja ning selle ettevalmistavatest töödest tulenevaid tagajärgi looduses. Sellisel juhul on eesmärgipärasem keelata mäeeraldisel teha mistahes töid, mis muudavad faktilist olukorda looduses, ning see on ka proportsionaalsem, kuna võimaldab kaevandamisloa omanikul teha muid ettevalmistavaid töid, mis võtavad aega, kuid ei muuda faktilist olukorda looduses (nt sõlmida maa kasutamise leping, tellida ja koostada kaevandamis- ning korrastamisprojekt). Nimetatud tegevustega ei kaasneks tagajärgi, mis muudaksid kaebuse eesmärgi saavutamise võimatuks.
5.AS TREV-2 Grupp palus 11.03.2022 seisukohas jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. Kaebuse edulootused on kasinad või olematud. Isegi kui kohus peaks tuvastama mõne ebaolulise menetlusvea, ei tingiks see vaidlustatud haldusaktide tühistamist. Kaebajate kirjeldatud negatiivsed mõjud on oletuslikud ja paljasõnalised. KMH ei olnud kohustuslik, sest mäeeraldise pindala jääb alla 25 ha (KeHJS § 6 lg 1 p 28) ning KeA koostatud KMH eelhinnang käsitles võimalikke keskkonnamõjusid põhjalikult. Seejuures võimaldab kehtiv õigus teatud ulatuses keskkonnakahju tekitamist ja tuleb arvestada, et kaevandusalune ala tuleb pärast pärast kaevandamist korrastada, misjärel ei ole see algsest alast vähemalgi määral halvem. Esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmise kasuks räägib ülekaalukas avalik huvi, sest Pärnu maakonna liivavarud on kriitilises seisus (vt Eesti Geoloogiateenistuse 2020. a uuring „Ehitusmaavarade levik, kaevandamine ja kasutamine Pärnu maakonnas“, lk-d 8–9; Teede Tehnokeskuse 2017. a lõpparuanne „Rail Balticu ehitamiseks vajalike ehitusmaavarade varustuskindluse uuring“, lk-d 20 ja 87). Tõitoja II liivakarjääris kaevandamise eesmärk on varustada lokaalse kvaliteetse liivaga nii Transpordiameti kui ka Rail Balticu ehitusobjekte. Rail Balticu kui olulise avaliku huviga taristuprojekti rajamiseks kohaliku ehitusmaterjali kasutamise kasuks räägib ka keskkonnakaitsealane huvi, kuna vajamineva liiva jms materjalide tarnspordiga kaugemalt kaasneks suurem ökoloogiline jalajälg. Transpordiamet on avaldanud ka hanketeate riigihankes „Riigitee nr 4 Tallinn–Pärnu–Ikla km 133,4–143 Pärnu–Uulu 2+2 teelõigu ehitus“ (viitenumber 244751), milles pakkumuste esitamise tähtpäev on 29.03.2022. Riigihanke eeldatav maksumus on 38 400 000 eurot ning vajamineva liiva maht on ligikaudu 500 000 m3. Tõitoja II liivakarjäär on kõnealusele ehitusobjektile kõige lähemal paiknev liivakarjäär, kus liiva kvaliteet vastab hanke alusdokumentides nõutud tingimustele. Ka selle ehitusobjekti puhul tuleks keskkonnakaitse seisukohast eelistada liiva transporti võimalikult lähedalt. OÜ Rail Balticu riigihankes „Rajatiste ehitustööd Rail Baltica trassil 2020–2023“ (viitenumber 227071) kuulutatakse lähiajal välja hanked Kõnnu ökodukti, Sanga Pärnu 1 ökodukti ja Tammiste Pärnu 1 ökodukti ehitamiseks, mille puhul on varasematest analoogsetest rajatistest teada, et nende ehitamiseks kulub märkimisväärne kogus täitematerjali. Kokkuvõttes ei ole esialgse õiguskaitse kohaldamine ülekaalukat avalikku huvi arvestades proportsionaalne. Kolmas isik on vastutustundlik kaevandaja, kes minimeerib kaevandamise keskkonnamõjusid ning korrastab hiljem kaevandamisala, et taastada ja suurendada bioloogilist mitmekesisust. Kaevandamise järel luuakse liivakarjääri veekogu, mille kaldaalale saab luua madalaveelisi lodualasid, mis omakorda on liigirikkuse (erinevad taime- ja putukaliigid, kahepaiksed ja selgrootud) ja veekogu elujõulisuse jaoks väga olulise tähendusega.
6.Tallinna Halduskohus jättis 16.03.2022 määrusega esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Kaebajatel on esialgse õiguskaitse vajadus vähemalt osas, milles nad taotlevad liivakarjääri maa-alal mis tahes tööde tegemise keelamist, mis mõjutavad faktilist olukorda looduses. Samas tuleb nõustuda vastustaja ja kolmanda isiku seisukohtadega, et kaebuse eduväljavaated on vähesed. KMH algatamata jätmist on KMH eelhinnangus põhjalikult põhjendatud ja kuigi eelhinnangus puuduvad eraldi põhjendused Natura hindamise algatamata jätmise kohta, leiab vastustaja õigesti, et KMH eelhinnangu põhjal ei olnud Natura hindamine 4(12)
3-22-550 otstarbekas. KMH eelhinnangus järeldati, et kaevandamisel puudub oluline keskkonnamõju, kuna see ei mõjuta väljakujunenud põhjaveerežiimi ja sellega ei ületata piirmäärasid õhusaaste, müra ja vibratsiooni osas. Punktsaasteallikas (nt liiva laadimine) võib põhjustada olulisi saastetasemeid maksimaalselt üksnes 60–70 m raadiuses ning maksimaalne müratase olukorras, kus kõik masinad korraga töötavad, jääb 100 m raadiuses 60 dB piiresse, mis on määruses nr 71 toodud II kategooria ala (elamumaa, maatulundusmaa õueala, roheala) piirväärtuseks. Tahkete osakeste ja müra kandumine kaitsealale on välistatud, sest lähim Natura ala ehk Kikepera linnuala jääb mäeeraldisest piisavalt kaugele (ca 1,1 km). Kaebajad ei ole tõendanud (sh müra osas), et vastustaja oleks eeltoodud asjaolude tuvastamisel eksinud. Viide haldusasjale nr 3-18-529 ei ole asjakohane, sest Kikepera linnuala jääb liivakarjäärist kaugemale kui 1 km ning tegemist ei ole võrreldavate objektidega. Liivakarjääri rajamise ja kasutamisega ei kaasne selliseid häiringuid nagu raudtee puhul. Kokkuvõttes ei ole kaebajad esitanud ühtegi tõendit, millest nähtuks olulise keskkonnamõju esinemine ning KMH ja Natura hindamise vajadus. Kaebust ei saa põhjendada üksnes üldise viitega uurimispõhimõttele. Kuna vaidlusalune liivakarjäär ei asu Natura alal, ei saa see mõjutada Natura ala terviklikkust, mistõttu ei pidanud vastustaja seda eraldi hindama. Kuna kavandatav tegevus ei asu kaitsealal ega Natura alal ning sellega ei mõjutata neid alasid, siis võis KMH eelhinnangus arvestada ka leevendavate meetmetega. Planeeringutega vastuolu osas nõustub halduskohus vastustajaga, et Saarde valla koostatava ÜP maakasutusplaanilt nähtuvalt kattub mäeeraldise piir rohekoridori välispiiriga ehk mäeeraldis ei asu rohekoridoris. Haldusmenetluse põhimõtteid ei ole oluliselt rikutud. Vastustaja on põhjendanud kaevandamisloa menetluse alustamise teate kohalikus või maakondlikus ajalehes avaldamata jätmist KeÜS § 47 lg 2 ls 2 kohaselt vähese keskkonnamõju ja avaliku huvi puudumisega ning samal põhjusel ei olnud vastustajal ka kohustust kaasata kaebajaid KMH menetlusse. Vastasel juhul oleks seaduse see regulatsioon sisuliselt mõttetu. Vastustaja põhjendas, miks ta ei saanud arvestada kaebajate 27.12.2021 kell 17.21 esitatud seisukohaga. Kaebajate 27.12.2021 seisukohale on vastatud 24.01.2022 kirjaga. Praeguses asjas eksisteerivad kaks konkureerivat avalikku huvi – ühelt poolt avalik huvi looduskeskkonna säilimise vastu ning teiselt poolt avalik huvi kaevandamise ja ehitusliiva saamise vastu. Kaebuse väheste eduväljavaadete tõttu kaalub avalik huvi kaevandamisloa realiseerimiseks, mille osas halduskohus nõustus kolmanda isiku seisukohtadega, selgelt üles avaliku huvi olukorra säilitamiseks. Eelnev ei tähenda siiski, et uute asjaolude ilmnemisel ei võiks kohus esialgse õiguskaitse kohaldamist uuesti otsustada (HKMS § 253 lg 1).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
7.MTÜ Roheline Pärnumaa ja Päästame Eesti Metsad MTÜ paluvad 31.03.2022 määruskaebuses tühistada halduskohtu 16.03.2022 määrus ja uue määrusega rahuldada nende esialgse õiguskaitse taotlus. Halduskohus kohaldas valesti HKMS § 249 lg-t 3 ning hindas ebaõigesti kaebuse perspektiive. Esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmise saab tingida üksnes kaebuse ilmselge perspektiivitus (nt Riigikohtu 18.09.2018 määrus nr 3-17-1545; 09.02.2006 määrus nr 3-3-1-10-06). Praegusel juhul ei saa kaebust pidada ilmselgelt perspektiivituks. KeA ei arvestanud KMH eelhinnangu koostamisel keskkonnaministri 16.08.2017 määruses nr 31 „Eelhinnangu sisu täpsustatud nõuded“ toodud põhimõtetega, sest puudus kontrollitav analüüs, mille põhjal saaks veenduda olulise keskkonnamõju puudumises Kikepera looduskaitsealale ja selle kaitse-eesmärkidele. Täiesti hindamata on mürahäiringute olulisus ja kumulatiivne mõju Kikepera looduskaitseala kaitsealustele liikidele (nt händkakk). Kumulatiivset mõju hindas halduskohus üksnes Kikepera linnuala osas, mitte aga looduskaitseala kaitse-eesmärkidega hõlmatud liikide osas. Halduskohus leidis ebaõigesti, et praeguses asjas on antud nõuetekohane Natura eelhinnang. KMH eelhinnangus on Natura hindamise osas piirdutud tõdemusega, et 5(12)
3-22-550 mäeeraldise piires ega 1,1 km raadiuses ei asu Natura alasid, millest on järeldatud negatiivse keskkonnamõju puudumist kaitstavatele loodusobjektidele. Natura eelhinnangu andmata jätmine ning võimalike mõjude hindamine alles pärast kaevandamisloa väljastamist on vastuolus nii Euroopa Kohtu praktika (otsus nr C-127/02) kui ka ettevaatuspõhimõttega (KeÜS § 10). Kuna KMH eelhinnangu ja Natura eelhinnangu eesmärgid ja põhimõtted on erinevad, ei saanud Natura hindamise vajalikkust hinnata KMH eelhinnangu pinnalt. Nõuetekohase eelhindamise läbi viimata jätmine on aluseks vaidlustatud haldusaktide tühistamisele (vt Riigikohtu 06.12.2012 otsus nr 3-3-1-56-12, p-d 12 ja 18). Määruse nr 224 p 15 p 8 kohaselt on Natura eelhindamine kohustuslik, kui kavandataval tegevusel võib olla lähedal asuvale Natura 2000 võrgustiku alale mingisugunegi oluline mõju. Kaebajad tõid kaebuses välja konkreetsed asjaolud, mille KeA jättis õigusvastaselt tuvastamata. Nii on mürauuring selgelt puudulik, sest selle aluseks võetud määrused nr 71 ja nr 42 seavad müra piirmäärad inimese tervise kaitseks. Lindude puhul ei ole kohane neist määrustest lähtuda, sest linnu kuulmismeel on oluliselt tundlikum, seda eelkõige heli intensiivsuse ja rütmi suhtes. Nõuetekohase eelhinnangu saanuks anda väliuuringutel kogutud piirkonna lindude pesitsemise ja elupaigakasutuse info alusel. KeA on küll märkinud, et iga uue Tõitoja liivamaardlas avatava karjääriga võib mõju kumuleeruda, kuid jättis selle mõju täielikult hindamata ja põhjendamata. Asjaolude puuduliku uurimise korral ei saa tõendamiskoormust panna kaebajatele ja see oleks vastuolus keskkonnainfo kättesaadavuse ja keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsiooni (Århusi konventsioon) art 9 lg-ga 3. Natura alale negatiivse mõju avaldumist ei välista üksnes asjaolu, et kavandatav tegevus ei toimu Natura alal. Kikepera linnuala asumine mäeeraldisest ca 1,1 km kaugusel näitab pigem märkimisväärse mõju avaldumist. Metsise kaitse tegevuskavas ja Kikepera looduskaitseala kaitsekorralduskavas on peetud oluliseks metsise mängupaiga keskmest 3 km raadiuses vanad metsad kogu ulatuses säilitada. Metsise puhul on üheks suurimaks ohuteguriks peetud just lageraiet, mis sunnib linde otsima uut mänguala. Enamik metsiseid elab väljaspool kaitstavaid alasid. Kaljukotkas on Eesti inimpelglikum kotkaliik ja kaljukotka pesitsemise võib nurjata ka ühekordne inimtegevus paarisaja meetri kaugusel pesapaigast. Must-toonekurg on loodusliku metsamaastiku lind, kelle elupaikadeks on eelkõige vanad, minimaalse häirimise ja soodsate toitumispaikadega looduslikult mitmekesised metsamassiivid. Kikepera looduskaitseala kaitsekorralduskava ega kaitstavate liikide tegevuskavasid ei ole sisuliselt üldse analüüsitud. Halduskohus hindas valesti ka leevendusmeetmetega arvestamise lubatavust. Euroopa Kohtu praktika järgi on Natura eelhindamisel keelatud arvestada või kaaluda leevendusmeetmeid ning seda sõltumata sellest, millises vormis Natura eelhinnang antakse (st kas eraldiseisvalt või integreeritult KMH eelhinnangu raames). Praegusel juhul leidis KeA, et tolmuhäiringutest lähtuv mõju ei ole oluline, sest kaevandamisloas on ette nähtud leevendusmeede tolmu tekke ja leviku vältimiseks. Kaebajad ei nõustu, et vaidlusaluse mäeeraldise piir ja Saarde valla koostatava ÜP kohase rohekoridori välispiir üksnes kattuvad. Pigem asub mäeeraldis osaliselt rohekoridori maa-alal. Halduskohus jättis arvestamata, et vaidlusalune mäeeraldis asub kehtiva Surju valla ÜP järgi vääriselupaiga maa-alal. Haldusmenetluse nõuete rikkumise osas jäävad kaebajad varasematele seisukohtadele. Kaebajate vastuväidete õigeaegne ärakuulamine oli vajalik õiguspärase otsuse tegemiseks ning MTÜ Roheline Pärnumaa eriline huvi pidi olema äratuntav, sest ta taotles enda kaasamist kaevandamisloa menetlusse (vt KeÜS § 28 lg 1 ja haldusmenetluse seaduse (HMS) § 49 lg 1). Kuna KeA andis kaevandamisloa eelnõule vastamiseks aega kaks nädalat ehk kuni 27.12.2021 kell 23.59, siis oli kaebajate 27.12.2021 kell 17.21 seisukoht tähtaegne, kuid KeA väljastas kaevandamisloa enne seisukohtade esitamise tähtaja saabumist. Halduskohus tugines avaliku huvi hindamisel üksnes kolmanda isiku seisukohtadele ja seadis esikohale liivavarude varustuskindluse tagamise, kuid pidanuks arvestama ka keskkonnakaitselise avaliku huviga (vt 6(12)
3-22-550 põhiseaduse §-d 5 ja 53). Lähtuda tuleks ettevaatusprintsiibist (KeÜS § 11) ning vaidluse ajaks säilitada olemasolev olukord (nt Tallinna Ringkonnakohtu 09.11.2021 määrus nr 3-21-2074, p 15). Tallinna Halduskohus peatas 19.01.2022 määrusega nr 3-22-124 esialgse õiguskaitse korras mh metsateatise nr 50000520663 kehtivuse, mis oli antud harvendusraieks sama metsise elupaiga ja Kikepera linnuala kõrvale jäävale katastriüksusele, kus asub Tõitoja II liivakarjääri mäeeraldis.
8.Keskkonnaamet palub 14.04.2022 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata või alternatiivselt kohaldada esialgset õiguskaitset osaliselt, keelates vaidlustatud korralduse ja kaevandamisloa alusel selliste tööde tegemine, mis muudavad faktilist olukorda looduses. KeA jääb oma varasemate seisukohtade juurde. Halduskohus jättis kaebuse väheste eduväljavaadete tõttu esialgse õiguskaitse õigesti kohaldamata. KMH eelhinnangus käsitleti kõiki kavandatava tegevusega kaasneda võivaid tegureid (heide vette, pinnasesse ja õhku, müra, vibratsioon, valgus, soojus, kiirgus, lõhn, jäätmete teke ja käitlemine) ning nendest teguritest tuleneva mõju ulatust. KeA on varasemale kogemusele tuginedes selgitanud, et liivakarjääri mõjud ulatuvad 70–100 m kaugusele mäeeraldisest. KMH eelhinnangus arvestati ka sellega, et mäeeraldisest 480 m kaugusel asub händkaku leiukoht. Samas ei ole händkaku ja tema elupaiga kaitse selles kohas Kikepera looduskaitseala kaitse-eesmärk. Piiritlemata III kategooria kaitsealuste liikide elupaikades rakendub isendi kaitse (vt looduskaitseseaduse (LKS) § 48 lg 4; § 55 lg-d 1, 3 ja 6; KeA 07.04.2022 vastuse p 3.1.4). Arvestades kavandatud tegevuse mõjude iseloomu ja ulatust (70–100 m) ning leiukoha kaugust (480 m) jäi KeA KMH eelhinnangus seisukohale, et oluline keskkonnamõju puudub. KeA ega halduskohus ei ole väitnud, et praeguses asjas oleks antud Natura eelhinnang, vaid KeA on seisukohal, et ka Natura eelhindamise vajadus peab olema põhjendatud. KMH eelhinnangu tulemusi arvestades ei olnud Natura hindamise algatamine otstarbekas. KeA ei asunud ka vaidemenetluses viima läbi Natura eelhindamist, vaid selgitas Natura eelhinnangu andmata ja Natura hindamise algatamata jätmise küsimusi. Kaitstava elupaiga kahjustamiseks ei ole põhjust pidada tegevust, mille kahjuliku mõju intensiivsus ja ulatus on väga väike. Kui olulist mõju ei avaldata ühelegi elupaigatüübile ega liigile, mille kaitseks ala on määratud, siis võib otsustada, et ala terviklikkusele ei avaldata negatiivset mõju (nt Riigikohtu 28.11.2019 otsus nr 3-17-740, p-d 17 ja 23). Täiendavate mõõtmiste, välitööde ja eksperthinnangute koostamine peab olema põhjendatud ning need ei ole asjakohased väikese ja lokaalse keskkonnamõjuga karjääri puhul, kui looduskaitseala ja Natura ala asuvad 1,1 km kaugusel. Müraga seoses on KeA esitanud täiendavad selgitused 07.04.2022 vastuses (p 3.2.2). Võimaliku kumulatiivse mõju osas selgitas KeA vaideotsuses (p 3.5), et kumuleeruda võib mõju kahe karjääri vahelisel ala, kuid see ei ulatu Kikepera linnualani. Kaebajate väide leevendusmeetmetega arvestamisest on ekslik. Tolmuhäiringute hindamisel ei võetud arvesse leevendusmeetmeid. Kuna Natura ala asub karjäärist 1,1 km kaugusel, ei saa maksimaalselt 70 m raadiusega punktsaasteallikas selle kaitse-eesmärkidele ja terviklikkusele mõju avaldada. See, et Natura eelhindamisel ei tohi arvestada leevendusmeetmeid, ei tähenda, et kaevandamisloas ei võiks leevendusmeetmeid ja -tingimusi määrata. Leevendusmeede ei ole suunatud mõju vähendamiseks Natura alale, sest tolmuhäiringu mõju Natura alale puudub ka ilma leevendusmeedet rakendamata. Surju valla ÜP maakasutuskaardi järgi asub mäeeraldis riigimetsas, mitte vääriselupaiga maa-alal. Koostatava Saarde valla ÜP maakasutuskaardi kohaselt ei asu mäeeraldis rohekoridori maa-alal, sest selles piirkonnas ei ole metsamajandusala kogu ulatuses rohevõrgustiku tuumalaks ega koridoriks. Haldusmenetluse nõuete rikkumise osas jääb KeA varasemate seisukohtade (sh 07.04.2022 vastuse p 3.4) juurde. Olulist avalikku huvi kinnitab Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi (MKM) 16.11.2021 seisukoht nr 17-1/21-0083/6174-2, mille kohaselt on Tõitoja II liivakarjääri kaevandamisloa puhul riigi huvi põhjendatud, sest kaevandatav materjal on sobilik kasutamiseks täitematerjalina Rail Balticu taristu muldkehas ja varud asuvad Rail Balticu trassikoridori vahetus läheduses, mis muudab 7(12)
3-22-550 nende kasutamise soodsamaks. Arvestada tuleb ka Euroopa Liidu roheleppest tulenevat CO2 emissiooni vähendamise vajadust (st mida lähemalt maavara transportida, seda vähem tekib emissiooni).
9.AS TREV-2 Grupp palub 18.04.2022 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata. Kolmas isik jääb varasemate seisukohtade juurde. Halduskohus arvestas esialgse õiguskaitse küsimuse lahendamisel kõigi asjas tähtsust omavate asjaoludega. Kaebajate esialgse õiguskaitse vajaduse osas tuleb arvestada, et kaebuses kirjeldatud negatiivsed mõjud on paljasõnalised ja oletuslikud, samas kui negatiivsete mõjude puudumise on vastustaja haldusmenetluses tuvastanud. Avaliku huviga seoses ei saa pidada ühelgi juhul mõistlikuks, et juba arvele võetud liiva varud jäetakse kaevandamata olukorras, kus riikliku või veel laiema tähtsusega ehitusobjektide ehitamiseks liiva napib.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Esialgne õiguskaitse on HKMS § 249 lg-st 1 tulenevalt ajutine abinõu, mida kohaldatakse kaebaja õiguste kaitsmiseks enne põhiasjas peetava kohtuvaidluse lõppu, s.o kohtumenetluse ajaks. Esialgse õiguskaitse kohaldamine on põhjendatud siis, kui kaebajat ähvardab tagajärg, mille kõrvaldamine põhiasjas tehtava hilisema kohtulahendiga on võimatu või ebamõistlikult raske. Esialgse õiguskaitse kohaldamise eesmärk on hoida üksnes ära kaebaja oluliste õiguste pöördumatu kahjustamine kohtumenetluse ajal, mitte tekitada kaebajale täiendavaid õigusi. Esialgset õiguskaitset tuleb kohaldada vaid sel määral, kui see on kaebaja õiguste kaitseks hädavajalik (nt Riigikohtu 08.02.2021 määrus nr 3-20-915, p 20; 13.11.2020 määrus nr 3-20349, p 12). Vajaduse korral tuleb esialgset õiguskaitset kohaldada ka siis, kui pöördumatute tagajärgede saabumine pole kindel (nt Riigikohtu 11.12.2020 määrus nr 3-20-605, p 11). Faktilised ja õiguslikud asjaolud võivad olla esialgse õiguskaitse taotluse lahendamise ajal veel ebaselged, kuid kaebus ei tohi olla ilmselgelt perspektiivitu. Esialgse õiguskaitse kohaldamisel peab kohus HKMS § 249 lg 3 kohaselt arvestama kaebuse eduväljavaateid ning erinevate lahenduste tagajärgi kaebajale, avalikule huvile ja kolmandatele isikutele (nt Riigikohtu 27.06.2017 määrus nr 3-3-1-19-17, p 15). Kohus ei pruugi määruse tagajärgi tuvastada tõendite alusel, kuid faktilised asjaolud peavad olema põhistatud ja prognoosid peavad olema põhjendatud (vt Riigikohtu 25.11.2021 määrus nr 3-21-2241, p 15).
11.Halduskohus leidis, et kaebajatel esineb esialgse õiguskaitse vajadus ulatuses, milles nad on palunud keelata KeA 27.12.2021 korralduse nr DM-117127-16 ja sellega väljastatud kaevandamisloa nr KL513784 (mis on käsitatavad ühtse haldusaktina) alusel mis tahes tööde tegemine, mis muudavad faktilist olukorda looduses. Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtuga, et kaebajatel puudub vajadus taotleda 27.12.2021 korralduse ja kaevandamisloa kehtivuse peatamist (HKMS § 251 lg 1 p 1), vaid nende õiguste kaitseks piisab, kui esialgse õiguskaitse korras keelata kolmandal isikul tööde tegemine, mis muudaks faktilist olukorda looduses (HKMS § 251 lg 1 p 5). See võimaldaks kolmandal isikul teha muid toiminguid, mis ei kahjustaks kaebajate huve ega õigusi (nt Tallinna Ringkonnakohtu 30.09.2020 määrus nr 320-1657, p 18).
12.Esialgse õiguskaitse kohaldamine ei eelda seda, et kaebusel peaksid tingimata olema väga head eduväljavaated, vaid esialgse õiguskaitse kohaldamise saaks iseseisvalt välistada üksnes kaebusel igasuguste usutavate eduväljavaadete puudumine (nt Riigikohtu 14.12.2004 määrus nr 3-3-1-85-04, p 16; 22.11.2004 määrus nr 3-3-1-76-04, p 8). Kui aga esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamise vastu räägib ülekaalukas avalik huvi, saab esialgse õiguskaitse taotluse
8(12)
3-22-550 rahuldamine olla põhjendatud üksnes tingimusel, et kaebusel on pigem head eduväljavaated (nt Tallinna Ringkonnakohtu 02.12.2021 määrus nr 3-21-2412, p 7).
13.Halduskohus ei ole välistanud esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamist kaebuse ilmselge perspektiivituse tõttu, vaid jättis taotluse rahuldamata, sest kaebuse eduväljavaated ei ole nii head, et kaaluda üles kaebajate kaitstavale avalikule huvile vastanduva ja samuti olulise avaliku huvi kahjustamise. Praeguses asjas esinevad kaks konkureerivat avalikku huvi, milleks on ühelt poolt tagada ehitusliiva varustuskindlus ning teiselt poolt tagada kaitsealuste liikide ja nende elupaikade kaitse. Kolmas isik on välja toonud, et erinevate uuringute ja aruannete järgi on ehituseks kasutatava liiva varud Pärnu maakonnas kriitilised ja varustuskindluse tagamiseks tuleks võtta kasutusele täiendavaid karjääre. Tõitoja II liivakarjäärist kaevandatav liiv vastab kvaliteedilt erinevate ehitusprojektide vajadustele ning samuti asub see erinevate suurobjektide läheduses (vt Eesti Geoloogiateenistuse 2020. a uurimistöö aruanne „Ehitusmaavarade levik, kaevandamine ja kasutamine Pärnu maakonnas“, lk-d 8–9; Teede Tehnokeskuse 2017. a lõpparuanne „Rail Balticu ehitamiseks vajalike ehitusmaavarade varustuskindluse uuring“, lkd 20 ja 87; MKM-i 16.11.2021 vastuskiri nr 17-1/21-0083/6174-2, dtl 333–334). Kvaliteetset ehitusliiva on vaja nii Rail Balticu trassi ja muude rajatiste ehitamiseks (vt riigihange nr 227071 ja sellega seotud hanked) kui ka Tallinn–Pärnu–Ikla maantee Pärnu–Uulu 2+2 teelõigu ehitamiseks (vt riigihange nr 244751), mis on mahukad ja suure avaliku huviga taristuprojektid. Kui projektide elluviimine lükkub ehitusmaterjalide puuduse tõttu edasi, oleks sellel olulised sotsiaal-majanduslikud negatiivsed tagajärjed. KeA märgib õigesti, et Tõitoja II liivakarjääri kasutusele võtmata jätmisel tuleks ehitusobjektidele liiva transportida kaugemalt, mis tooks omakorda kaasa negatiivse keskkonnamõju suuremate CO2 emissioonide ja muude mõjutuste (transportimisest tingitud õhusaaste, müra jms) näol. Kaebajad ei väida, et selline avalik huvi puudub, ega selgita, kuidas saaks neid negatiivseid tagajärgi leevendada. Kaebajate kaitstava avaliku huvi kahjustumine on seevastu üksnes hüpoteetiline.
14.Kaebajad on heitnud esmalt ette olulise keskkonnamõju välja selgitamata ja hindamata jätmist, s.o KeHJS § 3 lg 1 p 1 rikkumist. Vaidlust ei ole selles, et praegusel juhul ei olnud kaevandamisloa menetluses KMH kohustuslik (tegemist ei olnud KeHJS § 6 lg 1 p-s 28 nimetatud olukorraga), kuid sellegipoolest tuli KeA-l anda KMH eelhinnang (KeHJS § 6 lg 2 p 2, määruse nr 224 § 3 p 4). Asjas seni esitatud materjalid ei kinnita kaebajate väidet, et KeA oleks KMH eelhinnangu andmisel jätnud arvestamata oluliste asjaoludega, mis on mõjutanud asja otsustamist. Kaebajad on peamiselt heitnud ette mürahäiringutega ja kumulatiivse mõju avaldumisega arvestamata jätmist Kikepera looduskaitsealale. Vaidlust ei ole selles, et Tõitoja II liivakarjääri mäeeraldis (praegune Tõitoja karjäär 2 kinnistu, katastritunnus 71201:001:0533) ei asu Kikepera looduskaitsealal, vaid asub sellest ligi 1,1 km kaugusel.
15.KMH eelhinnangus (p 3.1.3) on leitud, et varasema praktika põhjal on teada, et liiva kaevandamisel on müra- ja vibratsiooni häiring praktiliselt olematu, kuna kaevandamisel ei kasutata lõhkamist ega hüdrovasarat ning liiva ei purustata. Masinate (ekskavaatori, kopplaaduri ja kallurite) müratase jääb vahemikku 80–83 dB, pinnasepumba müra veelgi madalamaks. Tööpäeva keskmisena jääb müratase eespool märgitud piiridest väiksemaks, sest masinad ei tööta pidevalt täisvõimsusel. Müraallikast eemaldudes müratase alaneb ning avamaal 100 m kaugusel alaneb müratase 32 dB, 200 m kaugusel 38 dB ja 300 m kaugusel on sumbumine 5 dB iga 50 m kohta. Tõitoja II karjääris on müra summutavateks täiendavateks teguriteks karjääri seinad ja ajutised katendist vallid. Müra levikut takistab ka ümbruskonnas kasvav mets. KMH eelhinnangus kasutatud mürataseme valemi Lp1 = Lp2 + 20log10(r1) – 20log10(r2) kohaselt (mis ei arvesta müra levikut mõjutavate teguritega) oleks nt kolme 80 dB müra tekitava masina (ekskavaator, kopplaadur, kallur) korraga töötamise korral maksimaalne müratase ca 480 m kaugusel (lähim händkaku leiukoht) 51,9 dB ja 1100 m kaugusel (Kikepera 9(12)
3-22-550 looduskaitseala piir) 44,7 dB. Arvestades täiendavalt müra levikut mõjutavaid asjaolusid (sh looduslikke takistusi), jääks tegelik müratase tõenäoliselt oluliselt väiksemaks. Lisaks ei tööta kõik masinad korraga ühes kohas ja täisvõimsusel.
16.KeA leidis KMH eelhinnangus, et kui müra ei ületa mäeeraldise lähialal 100 m raadiuses määruses nr 71 toodud II kategooria ala piirväärtuseks olevat 60 dB, siis ei saa seda pidada oluliseks keskkonnamõjuks. Kuigi kaebajatega võib nõustuda, et hindamisel, milline müratase võiks häirida loomi ja linde, ei saa otseselt lähtuda määrustest nr 71 ja nr 42, mis seavad müra normtasemed eeskätt inimeste tervise kaitseks, on KeA 07.04.2022 vastuses kaebusele viidanud ka Ameerika Ühendriikide California osariigi transpordiameti 2016. a juhisele „Technical Guidance for Assessment and Mitigation of the Effects of Highway and Road Construction Noise on Birds“ (lk 7), mille kohaselt võib lindude suhtlushelisid ja nende keskkonna helide jälgimist hakata varjutama pidev müratase vahemikus 50–70 dB. KMH eelhinnangut ja muid andmeid arvestades ei ole usutav, et Tõitoja II liivakarjääris töötavatest masinatest põhjustatud müratase Kikepera looduskaitseala servas saaks ületada 50 dB. Sellist taset ületava müra levimine on pigem teoreetiline ka lähemal asuva händkaku leiukoha puhul (mh eeldab mitme masina samas punktis koos töötamist). Kõnealune händkaku leiukoht ei kuulu ka Kikepera looduskaitseala (ega Kikepera linnuala) koosseisu, mistõttu ei ole kaebajate viide Kikepera looduskaitseala kaitse-eeskirjale selles osas asjassepuutuv. LKS § 48 lg 4 kohaselt rakendub piiritlemata (s.o LKS § 48 lg 3 kohaldamisalast välja jäävate) III kaitsekategooria kaitsealuste liikide puhul isendi kaitse. Ringkonnakohtule ei ole äratuntav, kuidas saaks kaevandamisest tekkiv ja händkaku leiukohani jõudev mõningane müra rikkuda LKS §-s 55 sätestatud isendi kaitse nõudeid.
17.Kikepera looduskaitsealale avalduva kumulatiivse mõju osas on KeA 03.02.2022 vaideotsuses (p 3.5) märkinud, et Tõitoja liivamaardla piires on moodustatud üksnes kaks mäeeraldist, millest esimene asub Tõitoja II liivakarjäärist edela suunas ning seega Kikepera looduskaitsealast veelgi kaugemal. KeA infosüsteemi ja Maa-amet kaardirakenduse andmetel ei ole Tõitoja liivamaardla (reg. nr 946) esimesele mäeeraldisele, mis asub Lodja metskond 21 maaüksusel (katastritunnus 71102:001:0375), veel kaevandamisluba antud, mistõttu ei toimu seal hetkel ka kaevandamist, mille mõju saaks kumuleeruda Tõitoja II liivakarjääri mäeeraldisel kaevandamisega. Samas isegi juhul, kui tulevikus toimuks samadel tingimustel kaevandamine mõlemal mäeeraldisel, võib nõustuda KeA vaideotsuse järeldusega, et ka mõlemal mäeeraldisel korraga kaevandamine ei avaldaks Kikepera looduskaitsealale olulist keskkonnamõju, sest kaevandamise mõjud on müra, õhusaaste ja vibratsiooni osas lokaalsed ning Lodja metskond 21 kinnistul asuv mäeeraldis jääb Kikepera looduskaitsealast veelgi kaugemale (ca 1,9 km).
18.Kaebuses on suures osas keskendutud Natura hindamisega seotud rikkumistele. KeHJS § 29 lg 2 ja Euroopa Nõukogu 21.05.1992 direktiivi nr 92/43/EMÜ (loodusdirektiiv) art 6 lg 3 ls 2 kohaselt võib tegevusloa (sh kaevandamisloa – vt KeHJS § 7 p 2 ja KeÜS § 41 lg 1 p 4) anda vaid tingimusel, kui otsustaja on veendunud, et kavandatav tegevus ei mõjuta ebasoodsalt Natura 2000 ala terviklikkust ega kaitse-eesmärki (nt Riigikohtu 18.02.2021 otsus nr 3-172565, p 12). Üks võimalus sellise ebasoodsa mõju puudumise väljaselgitamiseks on Natura hindamine. Euroopa Kohtu praktika ja loodusdirektiivi art 6 lg 3 ls 1 kohaselt tuleb Natura hindamine korraldada, kui kavandatava tegevuse oluline mõju Natura alale pole objektiivsete asjaolude põhjal välistatud. Natura hindamise rakendamise eelduseks ei ole mitte üksnes veendumus, et kava või projekt avaldab kõnealusele alale olulist mõju, vaid ka ainult võimalus või risk, et kava või projektiga selline mõju kaasneb. Ettevaatusprintsiipi arvestades on selline võimalus või risk olemas, kui objektiivsete asjaolude alusel ei saa välistada, et kava või projekt avaldab asjaomasele alale olulist mõju. Seega tuleb hindamine läbi viia alati, kui objektiivse teabe (sh Natura eelhinnangu) põhjal pole välistatud, et kavandataval tegevusel on eraldi või 10(12)
3-22-550 koos muude kavade või projektidega Natura alale oluline mõju. Mõju olulisuse üle otsustades tuleb eelkõige arvestada asjaomasele alale iseloomulikke tunnuseid ja keskkonnatingimusi. Natura hindamise võib tegemata jätta kahel juhul: (1) kui on kahtlusteta selge, et kavandatav tegevus ei mõjuta ala neid tunnuseid, mis on selle kaitse eesmärkide seisukohalt olulised, või (2) kui tegevus võib küll mõjutada ala sellised tunnuseid, kuid mõju on selgelt ebaoluline, arvestades ka alal valitsevat olukorda ning kaitstavate elupaikade ja liikide haavatavust (nt Euroopa Kohtu 07.09.2004 otsus nr C-127/02: Waddenzee, p-d 43–45, 47–49; Riigikohtu 19.05.2020 otsus nr 3-18-529, p 18; 28.11.2019 otsus nr 3-17-740, p-d 14–15; 06.12.2012 otsus nr 3-3-1-56-12, p 14).
19.Määruse nr 224 § 15 p 8 kohaselt tuleb KMH vajalikkuse eelhinnang anda ükskõik millise tegevuse puhul, mis ei ole otseselt seotud Natura ala kaitsekorraldusega või ei ole selleks otseselt vajalik, kuid mis võib üksi või koostoimes muu tegevusega ala või kaitstavat loodusobjekti eeldatavalt mõjutada. Eelhinnangu andmisel tuleks eelkõige silmas pidada järgmisi tegureid: ala kaitse-eesmärgiks oleva elupaigatüübi või liigi elupaiga pindala vähenemine; killustatuse suurenemine; mõju ala terviklikkusele; häirimise suurenemine; liikide isendite arvu/asustustiheduse vähenemine; veerežiimi või veekvaliteedi muutumine; mõju kestus; elupaiga taastumisvõime; kumulatiivne mõju (nt Riigikohtu 06.12.2012 otsus nr 3-3-156-12, p 15). Loodusdirektiivi järgi ei ole välistatud igasugune negatiivne mõju Natura alale, vaid negatiivne mõju ala terviklikkusele. Kui olulist mõju ei avaldata ühelegi elupaigatüübile ega liigile, mille kaitseks ala on määratud, siis võib otsustada, et ala terviklikkusele ei avaldata negatiivset mõju (nt Riigikohtu 28.11.2019 otsus nr 3-17-740, p-d 14–17). Eelnevast järeldub, et Natura eelhindamine ei ole vajalik, kui objektiivsete andmete põhjal saab välistada negatiivse mõju avaldumise Natura ala terviklikkusele ja kaitse-eesmärkidele.
20.Ringkonnakohus ei nõustu kaebajatega, et Natura eelhindamise otsustamisel ei tohi tugineda KMH eelhindamise käigus kogutud andmetele ja KMH eelhinnangu järeldustele. Kuigi KMH ja Natura hindamise eesmärgid ei ole täies ulatuses kattuvad, arvestatakse nende puhul suuresti samade teguritega. Praegu jättis vastustaja Natura eelhinnangu andmata, sest leidis KMH eelhindamise käigus kogutud objektiivsetele andmetele tuginedes, et Tõitoja II liivakarjääri mäeeraldisel kaevandamine ei mõjuta lähimat Natura ala ehk Kikepera linnuala. Põhjendamatu on kaebajate seisukoht, et ainuüksi ca 1,1 km vahemaad arvestades tuleb eeldada kaevandamise olulist mõju Kikepera linnuala terviklikkusele ja kaitse-eesmärgile. See ei võta arvesse konkreetse kaevandamise iseloomu ja sellega kaasnevate häiringute ulatust. Kaebajad leiavad, et Tõitoja II liivakarjääris kaevandamine ohustaks I kaitsekategooria linnuliikide (metsis, must-toonekurg, laanepüü, kaljukotkas) elupaiku, mille kaitse on hõlmatud Kikepera linnuala kaitse-eesmärgiga. Kuna KMH eelhinnangu (p 3.1.3) kohaselt on kaevandamisega kaasnevad tolmu- ja vibratsioonihäiringud lokaalse mõjuga ehk avaldavad mõju ca 60–70 m raadiuses, siis võis KeA põhjendatult järeldada, et need tegurid ei avalda olulist keskkonnamõju rohkem kui 1,1 km kaugusel. KeA on lisaks välja toonud (vt 07.04.2022 vastuse p 3.1.5), et lähimad Kikepera linnualal asuvad must-toonekure elupaigad asuvad mäeeraldisest vastavalt 6,2 km ja 8,4 km kaugusel ning linnualast välja jäävad must-toonekure elupaigad paiknevad mäeeraldisest 3,3 km, 3,8 km ja 4,3 km kaugusel. Lähim kaljukotka elupaik asub mäeeraldisest 13,5 km kaugusel. Kikepera looduskaitsealal ja Kikepera linnualal inventeeritud ja kaitse all olev metsise elupaik ja laanepüü leiukoht asuvad karjäärist 1,1 km kaugusel. Lähtudes KMH eelhinnangu järeldustest müra osas ning arvestades mh KeA hilisemaid selgitusi, võis KeA ka mürast lähtuvat keskkonnamõju arvestades jätta Natura eelhinnangu andmata, sest eeldatavalt ei jõua kaevandamisest Kikepera linnualani müra, mis võiks seal kaitstavaid I kaitsekategooria linnuliike oluliselt häirida.
11(12)
3-22-550
21.Kuna Natura eelhinnangu andmata jätmine oli ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud, ei saa esineda olukorda, et KeA oleks eksinud leevendusmeetmetega arvestamise keelu vastu (nt Riigikohtu 19.05.2020 otsus nr 3-18-529, p 23). Nimetatud keelu rikkumist ei kujuta asjaolu, et KeA seadis 27.12.2021 korralduse p-ga 2 kõrvaltingimuse tolmu tekke ja leviku vältimiseks (s.o kohustus kuival aastaajal kasta karjäärisiseseid teid või töödelda neid vastava vahendiga). Mitte igasugust abinõu keskkonnamõju vähendamiseks ei saa pidada leevendusmeetmeks, mis on seatud olulise negatiivse keskkonnamõju tasakaalustamiseks. Kavandatud tegevuseks loa andmisel võib ette näha ka meetmeid väheoluliste ja lokaalsete mõjude vähendamiseks.
22.Planeeringute vastu eksimise osas nõustub ringkonnakohus vastustajaga, et kaebajad on Surju valla ÜP maakasutuskaardilt valesti järeldanud, et Tõitoja II liivakarjääri mäeeraldis asub vääriselupaiga maa-alal. Maakasutuskaardi järgi asub mäeeraldis siiski riigimetsa alal (kaardil on vääriselupaigad tähistatud tumedama rohelisega). Üheselt ei ole selge, kas mäeeraldis asub koostamisel oleva Saarde valla ÜP maakasutusplaani järgi osaliselt rohelise võrgustiku koridori alal või kattub mäeeraldise välispiir rohekoridori välispiiriga, sest ÜP kaart ei kajasta praeguse Tõitoja karjäär 2 katastriüksuse paiknemist. Pigem saab siiski järeldad, et mäeeraldis ulatub tõepoolest osaliselt kavandatavasse rohekoridori. Samas on tegemist alles koostatava ÜP-ga ning ka selle seletuskirja (vt p-d 4.17 ja 5.2.2) kohaselt ei ole rohevõrgustiku alal kaevandamine täielikult välistatud, kui seda on võimalik muude meetmetega kompenseerida või leevendada. Koostatava ÜP maakasutusplaanil on nt Tõitoja II liivakarjääri mäeeraldise läheduses samuti osaliselt rohekoridori ulatuvana eraldi tähistatud ka mäetööstuse maa-ala.
23.Haldusmenetluse nõuete rikkumise osas on kaebajad heitnud ette avalikkuse puudulikku teavitamist ja kaebajate ära kuulamata jätmist. Kuna ringkonnakohus nõustus, et keskkonnaloa realiseerimisega ei kaasne ilmselt olulist keskkonnamõju, siis ei olnud ilmselgelt põhjendamatu tugineda KeÜS § 47 lg 2 ls-le 2. Kaevandamisloa menetluse algatamise teade avaldati nõuetekohaselt väljaandes Ametlikud Teadanded. MTÜ Roheline Pärnumaa taotles 08.11.2021 enda kaasamist kaevandamisloa menetlusse ja kaevandamisloa andmise korralduse eelnõu esitati mh temale 10.12.2021 arvamuse avaldamiseks. KeA 10.12.2021 kirjast nr DM-11712711 järeldub, et arvamusi oodati kahe nädala jooksul eelnõude kättesaamisest arvates. Seega, isegi kui eeldada, et kõik kirja adressaadid said selle kätte samal päeval, siis arvestades, et 24. detsember on riigipüha, olnuks viimane päev arvamuse avaldamiseks 27.12.2021. MTÜ Roheline Pärnumaa 27.12.2021 kell 17.21 esitatud seisukoht oli sellest tulenevalt tähtaegne, kuid see jäi arvestamata põhjusel, et KeA oli vaidlustatud haldusakti andnud juba 27.12.2021 kell 11.10. Tegemist oli vastustaja menetlusveaga, kuid ringkonnakohtu hinnangul ei tingiks ainuüksi see siiski vaidlustatud korralduse (kaevandamisloa) tühistamist (vt riigivastutuse seaduse § 3 lg 3 p 1; HMS § 58). Eelkõige ei oleks 27.12.2021 esitatud arvamuses toodud argumendid ilmselt mõjutanud menetluse lõpptulemust. KeA on kaebajate väidetele vastanud nii 24.01.2022 kirjas nr DM-118684-2 kui ka 03.02.2022 vaideotsuses nr 1-1/22/19.
24.Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et kuna kaebuse eduväljavaated ja kaebajate esialgse õiguskaitse vajadus ei ole kuigi suured, siis jättis halduskohus esialgse õiguskaitse põhjendatult kohaldamata, sest see kahjustaks ülemääraselt nii kolmanda isiku huve kui ka samuti olulist avalikku huvi tagada Pärnu maakonnas ehitusliiva varustuskindlus.
25.Eelneva põhjal jääb MTÜ Roheline Pärnumaa ja Päästame Eesti Metsad MTÜ määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 16.03.2022 määrus muutmata. (allkirjastatud digitaalselt)
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.