Eesti Vabariigi nimel Tallinna Halduskohus Kristjan Siigur 21. aprill 2023, Tallinn
Kohus Kohtunik Otsuse avalikult teatavakstegemine Haldusasja number
3-22-2323
Haldusasi
Kaarma Põllumajandus OÜ kaebus Saaremaa Vallavalitsuse 27.09.2022 korralduse nr 2-3/1502 ja 11.10.2022 korralduse nr 2-3/1572 tühistamise ning kaebaja omandis olevate ehitiste teenindamiseks vajaliku maa määramiseks kohustamise nõuetes
Kohtuasja läbivaatamise viis
Kohtuistung 04.04.2023
Menetlusosalised
Kaebaja: Kaarma Põllumajandus OÜ Esindajad: v.adv Ljudmila Tamar ja juh. liige Kalle Hiiuväin Vastustaja: Saaremaa vald Esindajad: Kaire Müür, Pille Pukk Kolmas isik: X.X Esindaja: v.adv Kersti Põld Arvamuse avaldamiseks kaasatud organ: Maaamet Esindaja: Toomas Kutti
RESOLUTSIOON
1.Jätta Kaarma Põllumajandus OÜ kaebus rahuldamata.
2.Tagastada Kaarma Põllumajandus OÜ-le enam tasutud riigilõiv 40 eurot.
3.Mõista Kaarma Põllumajandus OÜ-lt X.X ’i kasuks välja menetluskulu 1826 eurot. Muus osas jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. SELGITUSED: Menetlusosalisel on õigus kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 22. mail 2023 (HkMS § 180, § 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HkMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HkMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada
menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HkMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HkMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
Asjaolud ja varasemad menetlused
1.1.Lääne-Saare vallas Asukülas paiknevad ehitisregistri kohaselt järgmised ehitised: ∙ remonditöökoda (ehitisregistri kood 120262184); ∙ hoiukuur (ehitisregistri kood 120262193); ∙ kütusepaagi ruum (ehitisregistri kood 120300894); ∙ pumbamaja (ehitisregistri kood 120300901); ∙ masinate pesuplats (ehitisregistri kood 220300890); ∙ asfaltplats (ehitisregistri kood 220301419) – pindala ehitisregistri kohaselt 3617 m2; ∙ kruusaplats (ehitisregistri kood 220301415) – pindala ehitisregistri kohaselt 6675 m2; ∙ laoplats (ehitisregistri kood 220301805), pindala ehitisregistri kohaselt 751 m2.
1.2.Punktis 1.1. loetletud objektid paiknevad õigusvastaselt võõrandatud Paadiku talu nr A-16 maal, kus nõukogude okupatsiooni ajal asus Kaarma Kolhoosi Maleva töökoja kompleks, mille omandas 1993. aastal tervikvarana kaebaja; Paadiku talu A-16 maa tagastamise nõudeõigus on kolmandal isikul.
1.3.Mitme kaebajale 1993. aastal Maleva töökoja kompleksi tervikvara hulgas üle antud ehitise osas, mida punktis 1.1. nimetatud ei ole, on varem läbi viidud maa ostueesõigusega erastamise menetluse tulemusena moodustatud X.X-i (katastritunnus 27002:001:0360), Raimo (katastritunnus 27002:001:0245), Platsi (27002:001:0175) ja Angaari (27002:001:0176) kinnistud.
1.4.Ülejäänud Maleva töökoja kompleksi ehitiste teenindamiseks vajaliku maa ostueesõigusega erastamiseks on kaebaja esitanud neli avaldust: kolm neist esitas ta 05.12.1997, märkides seal asjassepuutuvate ehitistena keevitusruumi, remonditöökoja ja remonditöökoja juurdeehituse (dtl. 113), 2 materiaal-tehnilist ladu (dtl. 115) ja naftabaasi (dtl. 117) ning neljanda esitas ta 21.02.2006 (dtl. 374), märkides, et soovib erastada 3,5 ha suurust maad „Asuküla k. Töökoja“ asuvate hoonete juurde. 1.5.1 Kaarma Vallavalitsuse 30.03.2007 korraldusega nr 124 (dtl. 462) määrati
m2 suurune teenindusmaa eespool punktis
1.1.nimetatud remonditöökojale, hoiukuurile, kütusepaagi ruumile, pumbamajale ja asfaltplatsile. Kaarma Vallavalitsus tunnistas eelnimetatud korralduse kehtetuks oma 16.08.2007 korraldusega nr 305 (dtl. 477).
1.5.2.Kaarma Vallavalitsuse andis 06.05.2008 korralduse nr 195 (dtl. 520), mida muutis 02.04.2009 korraldusega nr 219 (dtl. 543), määrates 10 099 m 2 suuruse teenindusmaa eespool punktis 1.1. nimetatud remonditöökojale, hoiukuurile, kütusepaagi ruumile, pumbamajale, masinate pesuplatsile, asfaltplatsile ja kruusaplatsile. Samuti andis Kaarma Vallavalitsus 06.05.2008 korralduse nr 196 (dtl. 518), milles andis kaebajale eespool punktis 1.1. nimetatud laoplatsi kordategemiseks tähtaja ning määras selle ehitise kordategemise tingimusel sellele 1567 m2 suuruse teenindusmaa. Haldusasjas 3-08-1748 tehtud 20.04.2012 kohtuotsusega (dtl. 18) tühistas Tallinna Ringkonnakohus Kaarma Vallavalitsuse 06.05.2008 korralduse täielikult ning korralduse nr 196 osas, mis puudutas teenindusmaa määramist.
1.5.3.Lääne-Saare Vallavalitsus andis 29.12.2015 korralduse nr 739 (dtl. 668) määrates 11 600 m2 suuruse ühise teenindusmaa punktis 1.1. nimetatud remonditöökojale, hoiukuurile, kütusepaagi ruumile, pumbamajale, masinate pesuplatsile, asfaltplatsile ja kruusaplatsile. Nimetatud korraldus tühistati Tallinna Halduskohtu 13.01.2017 kohtuotsusega haldusasjas 3-16-1468 (dtl. 63).
Vaidlustatud haldusaktid
2.1.Saaremaa Vallavalitsus andis 27.09.2022 korralduse nr 2-3/1502, millega lõpetas naftabaasi hoone juurde maa ostueesõigusega erastamiseks kaebaja poolt 05.12.1997 esitatud avalduse menetluse. Korraldust põhjendatakse sellega, et kaebajale 1993. aastal üle antud vara nimekirjas oli naftabaasi kompleks, mis koosnes hoonest, tsisternidest, tankeritest jms, mis kõik on lammutatud hiljemalt 05.02.2007 ning ehitisregistrisse kantud laoplats on rajatud ebaseaduslikult pärast naftalao kompleksi lammutamist, laoplatsi ei ole kaebajale kunagi üle antud ja ta ei ole ka esitanud taotlust selle laoplatsi aluse maa ostueesõigusega erastamiseks ning lisaks sellele ei ole laoplats ka sihipärases kasutuses, mistõttu ei saa seda käsitada ehitisena maareformi seaduse (edaspidi „MaaRS“) § 6 lõike 3 tähenduses.
2.2.Saaremaa Vallavalitsus andis 11.10.2022 korralduse nr 2-3/1572, millega määras eespool punktis 1.1. nimetatud remonditöökojale, hoiukuurile, kütusepaagi ruumile, pumbamajale ja masinate pesuplatsile ühise
teenindamiseks vajaliku maa ligikaudse suurusega 9 267 m . Korralduse põhjendused on kokkuvõttes järgmised: ▪ remonditöökoda, hoiukuur, kütusepaagi ruum, pumbamaja ja masinate pesuplats on Maleva töökoja tervikvara hulka kuulunud ehitistena läinud kaebaja omandisse ning need on sellises seisukorras, et vastavad MaaRS § 6 lõikes 3 sätestatud ehitise määratlusele; ▪ teenindusmaad ei määrata eespool punktis 1.1. nimetatud kruusaplatsile, laoplatsile ja asfaltplatsile, kuna tegemist ei ole iseseisvalt kasutatavate rajatistega, samuti ei ole nende osas tõendatud kaebaja omandiõigus, kaebaja ei ole esitanud nende platside osas maa ostueesõigusega erastamise avaldusi ning igal juhul on need kasutusest väljalangenud – 17.06.2021 paikvaatlusel tuvastati, et kruusaplatsi ja laoplatsi asukohas
kasvab ebatasasel pinnal ca 30-40 cm kõrgune taimkate ning vaadeldud objekte ei saa eristada mistahes muust lagedast maatulundusliku potentsiaaliga alast.
Kaebaja nõuded ja põhjendused
3.1.Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Saaremaa Vallavalitsuse 27.09.2022 korralduse nr 2-3/1502 ja 11.10.2022 korralduse nr 2-3/1572 tühistamist ning Saaremaa Vallavalitsuse kohustamist kaebaja omandis olevate ehitiste kompleksi teenindamiseks vajaliku maa määramise uuesti otsustamiseks ühe kuu jooksul.
3.2.Kaebaja leiab esiteks, et 27.09.2022 korraldus on vastuolus varasemates jõustunud kohtuotsustes vastustajale antud suunisega, et kõik kaebaja poolt Maleva kompleksi kuulunud hoonete juurde maa erastamiseks esitatud avaldused tuleb lahendada koos. Seejuures ei nõustu kaebaja Maa-ameti seisukohaga (vt. allpool punkt 6), et kaebaja esitatud eri avaldustes nimetatud ehitised moodustasid tehnoloogiliselt igaüks omaette ehitiste kompleksi ning jääb seisukohale, et hoolimata mitme avalduse esitamisest on kaebaja kogu aeg taotlenud maa erastamist kõigi Maleva töökoja kompleksi kuuluvate ehitiste juurde tervikuna. Samas leiab kaebaja, et nimetatud korralduse põhjendused on vastuolulised, kuna ühelt poolt on vastustaja tuginenud sellele, et kaebaja teatas 2007. aastal hoone lammutamisest, teisalt on vastustaja 2021. aastal seda ehitist hinnanud ja leidnud, et see ei vasta MaaRS § 6 lõigetes 3 ja 31 sätestatud nõuetele. Teiseks märgib kaebaja, et üheski varasemas kohtumenetluses ei tekkinud vaidlust selles, et naftabaasi kompleks koosnes hoonest, tankeritest ja kütusemahutitest, mis asusid ühisel neid ja tankivaid autosid teenindaval platsil ning kaebaja omandas selle Maleva töökoja tervikvara koosseisus. Kaebaja leiab, et 18,2 m 2 suuruse ehitusaluse pinnaga tanklahoone lammutamise tõttu olukord maa erastamise õiguse seisukohast ei muutunud, sest see hoone asus keset platsi ja selle alune maa jäi platsi koosseisu, liiati ei olnud vaja lammutada kütusetsisterne, kuna need ei olnud maapinnaga kohtkindlalt ühendatud. Kaebaja rõhutab, et kõnealune plats on rajatud 1977. aastal koostatud Maleva töökoja kompleksi heakorrastamise projekti alusel (dtl. 733-734, sama dtl. 1303) ning 25.12.1979 Maleva töökoja heakorra vastuvõtuakti lisas 1 (dtl. 1340) on märgitud, et teed ja platside alused on kaetud killustik-ja kruusakattega, milline võimaldab nende ekspluateerimist. Kaebaja märgib, et 1993. aastal koostatud üleandmise akti kohaselt anti Maleva töökoja tervikvara hulgas kaebajale üle ka need platsid ning mingisugust uut laoplatsi ei ole ta pärast tanklahoone lammutamist rajanud. Kaebaja ei nõustu vastustaja seisukohaga, et laoplats ei vasta MaaRS § 6 lõigete 3 ja 3 1 nõuetele ning osutab sellele, et vastustaja tellitud asjatundja Q on oma töös (dtl. 101) laoplatsi asukoha nurgapunktid üles leidnud ja maha märkinud ning tõdenud samas, et pinnas platsil ja põllul on selgelt eristatav. Kaebaja rõhutab, et laoplatsi näol on tegemist sellise
ehitisega, mis on iga hetk kasutatav materjalide ladustamiseks või suurte masinate parkimiseks ega ole seega kasutusest välja langenud.
3.3.Kaebaja leiab, et 11.10.2022 korralduses on vastustaja õigusvastaselt jätnud teenindusmaa määramata kruusaplatsile, laoplatsile ja asfaltplatsile, olgugi, et varasemates Maleva töökoja kompleksi teenindusmaa määramist puudutavates kohtuotsustes on selgitatud, et sellisele majanduslikus mõttes ühtsele ja terviklikule ehitiste kompleksile tuleb määrata ühine teenindusmaa, mis tagab kompleksi kui terviku sihipärase kasutamise, hooldamise, ohutu ekspluateerimise ja füüsilise säilimise. Kaebaja väitel on vastustaja varem nõustunud, et kõnealused platsid läksid Maleva töökoja tervikvara hulgas kaebaja omandisse, tuginedes dokumentidele, mille alusel kaebaja taotles (ja sai) neile platsidele Kaarma Vallavalitsuselt kasutusload. Kaebaja rõhutab, et ka Pärnu Maakohtu 15.02.2006 kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-1-134/05 on tuvastatud, et 11.02.1993 aktiga andis Kaarma kolhoosi õigusjärglane üle Maleva töökoja tervikvara ning selles kohtuotsuses kirjeldati ka Maleva töökoja heakorda kui kogumit, mis teenis töökoja kompleksi (sh kruusaplats ja laoplats). Kaebaja leiab, et kuna maa kuulub erastamisele kompleksi juurde tervikuna, ei oma tähtsust see, et platsid ei ole iseseisva rajatisena kasutatavad.
3.4.Kaebaja väitel ei ole vaidlusalused platsid kasutusest välja langenud. Esiteks märgib kaebaja, et asfaltplatsi kasutusest väljalangemist ei ole vastustaja üldse põhjendanud, kusjuures vaidlustatud korralduste andmisele eelnevalt, st 02.02.2021 tehtud teenindusmaa määramise ettepanekus (dtl. 42) oli teenindusmaa hulka arvatud kogu asfaltplats ja osa kruusaplatsist, ent vastustaja pole vaidlustatud korraldustes esitanud ühtki põhjendust, miks määrati eelnimetatud 2021. aasta ettepanekus näidatust väiksem teenindusmaa. Kaebaja rõhutab ka, et asjatundja Q tuvastas, et kruusaplats ja laoplats eksisteerivad looduses vähemalt sarnases mahus nagu seda on kajastatud W maamõõdutöös. Kaebaja selgitab, et platsid on igal ajal kasutatavad materjalide ladustamiseks või suuremate masinate parkimiseks, samas ei ole need kasutatavad põllumaana.
Vastustaja seisukoht
4.1.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu, jäädes kokkuvõttes vaidlustatud korraldustes esitatud seisukohtade juurde. Naftabaasiga seoses selgitab vastustaja, et naftabaasi hoone asus kohas, kus praegu on kaks rajatist ehk kruusaplats ja laoplats ning see ei asunud teiste rajatiste vahel. Vastustaja rõhutab, et kaebaja taotles maa erastamist naftabaasi hoone juurde, mitte aga eelnimetatud platside aluse maa erastamist, ent kuna kõnealune hoone on lammutatud, ei ole enam MaaRS § 6 lõikele 3 vastavat ehitist, mille juurde oleks võimalik maad erastada. Vastustaja tõdeb, et asjatundja Q arvamuse pinnalt saab vaid järeldada, et maa sees on tuvastatav killustik, mis võib tähendada
seda, et sellel asukohal on kunagi olnud killustikuga kaetud pind, ent ühtki kasutuses olevat rajatist seal ei ole.
4.2.Vastustaja leiab, et 21.02.2006 esitatud viimane erastamisavaldus ei anna kaebajale õigust 1993. aastal koostatud vara üleandmise aktis nimetamata rajatiste aluse maa erastamiseks, kuna erastatava maa suuruse ja piiride kindlaks määramisel tuleb lähtuda viimasest enne 1. jaanuari 1998 esitatud avaldusest.
4.3.Vastustaja on jätkuvalt seisukohal, et naftabaasi hoone lammutamiseks ei olnud kaebajal nõutavat ehitusluba ega ka õigust pärast naftabaasi lammutamist selle asukohale laoplatsi rajamiseks, kuna õigusvastaselt võõrandatud maal, millele on esitatud tagastamise taotlus oli ehituslubade andmine keelatud kuni maa tagastamise küsimuse otsustamiseni.
4.4.Vastustaja leiab, et platse kui selliseid ei ole kaebajale üle antud, anti üle vaid naftabaasi hoone ning selle juurde taotles kaebaja ka maa erastamist, samas kui platsid, mis teenindasid lammutatud ehitist ei ole MaaRS tähenduses eraldiseisvad rajatised. Vastustaja hinnangul kinnitab 17.06.2021 läbi viidud paikvaatlus (dtl. 93), et vaidlusalused platsid ei vasta MaaRS § 6 lg 3 nõuetele, kuna naftabaasi hoone asukohas kasvas ebatasasel pinnal ca 30-40 cm kõrgune taimkate, alal oli näha ehitusjäätmeid ning vaadeldud objekti ei saanud eristada mistahes muust lagedast maatulundusliku potentsiaaliga maa-alast. Vastustaja viitab ka asjatundja Q arvamusele (dtl. 101), kus samuti leiti, et plats ei ole käsitletav funktsionaalselt iseseisva ehitisena, vaid MaaRS § 6 lõike 31 kohaselt rajatisena, mis võimaldab tagastatava maa otstarbekohast kasutamist. Asfaltplatsiga seoses selgitab vastustaja, et see ei ole kogu ulatuses teenindusmaa määramise ettepanekust välja jäänud.
Kolmanda isiku seisukoht
5.Kolmas isik vaidleb kaebusele vastu, tõdedes esmalt, et naftabaasi hoone on lammutatud ning isegi kui selle juures oli kunagi kolhoosi ajal mingi plats, siis nüüdseks on see rohtunud ja mingit eraldiseisvat rajatist seal enam ei ole ning mingisugust faktilist majandustegevust ei ole endise Maleva töökoja kompleksis viimastel aastakümnetel olnud. Kolmas isik leiab sarnaselt vastustajale, et kaebaja taotles maa erastamist naftabaasi hoone juurde, mida enam ei eksisteeri ning seega ei saa selle juurde maad erastada. Kolmas isik rõhutab, et kruusaplats ja laoplats ei ole looduses silmaga nähtavalt eristatavad muust rohumaast ja ei ole rajatised MaaRS § 6 lõike 3 mõistes. Samuti on kolmas isik seisukohal, et Kaarma Vallavalitsuse poolt vaidlusalustele platsidele antud kasutusload ei oma maa ostueesõigusega erastamise seisukohast tähtsust. Samuti märgib kolmas isik, et naftabaasi kõrval mingisugust kruusaplatsi ajalooliselt olemas olnud ei ole ning seda ei ole kajastatud ka 1977. aasta heakorrastuse projektis. Samuti leiab kolmas isik, et 25.12.1979. aastal koostatud akt objekti ekspluatatsiooni võtmise kohta ei tõenda, et tegemist on kasutuses olevate ehitistega, sest isegi kui Kaarma kolhoos 1979. aasta lõpus Maleva töökoja heakorrastuse ekspluatatsiooni võttis, oli heakorrastus omandireformi alguseks amortiseerunud ning praeguseks ei ole kolhoosiaegsest heakorrastusest midagi alles.
Maa-ameti arvamus
6.Kohtumenetlusse arvamuse andmiseks kaasatud Maa-amet on seisukohal, et vastustaja on jätnud õigesti laoplatsi ja kruusaplatsi maa-ala ehitiste teenindusmaa hulgast välja ning õigesti lõpetanud naftabaasi hoone juurde maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingud. Maa-amet rõhutab, et asja lahendamisel tuleb lähtuda tegelikust olukorrast maaüksusel ja hinnata, kas maaüksusel eksisteerib selliseid ehitisi, mis annaksid nende omanikule maa ostueesõigusega erastamise õiguse – kui ehitise puhul on tegemist rajatisega, siis peab rajatis olema rajatisena ka kavandatud ja ehitatud, s.t iseseisev asi iseseisva funktsiooniga, mitte aga muutunud selleks hoone lammutamise või vandalismi tagajärjel või loodusjõudude mõjul. Maa-amet rõhutab, et naftabaasi hoone, mille aluse ja teenindamiseks vajaliku maa ostueesõigusega erastamiseks on esitatud avaldus, on lammutatud ning seejärel maaalale tekkinud platside näol ei ole tegemist õiguslikul alusel inimtegevuse tulemusena ehitatud terviklike asjadega, mis oleksid ehitisteks asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 13 lõike 3 ja MaaRS-i § 6 lõike 3 tähenduses, millele saaks määrata teenindusmaa ja mida oleks võimalik ostueesõigusega erastada. Maa-amet leiab, et vaidlusaluseid laoplatsi ja kruusaplatsi ei ole võimalik kasutada otstarbel, milleks varasemalt kasutati naftabaasi. Maa-ameti hinnangul on vastustaja ka õigesti leidnud, et kõnealused platsid on ka platsidena kasutusest välja langenud.
KOHTU PÕHJENDUSED
7.Kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb rahuldamata jätta. Vastustaja on kokkuvõttes õigesti leidnud, et ehitisregistrisse kantud laoplatsi, kruusaplatsi ja asfaltplatsi näol ei ole tegemist ehitistega MaaRS tähenduses, mistõttu saab nende aluse maa arvamine Maleva töökoja kompleksi ehitiste teenindamiseks vajaliku maa hulka olla põhjendatud vaid ulatuses, milles see on vajalik sellesse kompleksi kuuluvate ja MaaRS-is sätestatud ehitise määratlusele vastavate hoonete ja rajatiste teenindamiseks. Olles selliste ehitistena tuvastanud remonditöökoja, hoiukuuri, kütusepaagi ruumi, pumbamaja ja masinate pesuplatsi, on vastustaja 11.10.2022 korraldusega määranud neile kui samasse kompleksi kuuluvatele ehitistele ühtse ning piisava suuruse ja maakorralduslikult mõistliku kuju ja juurdepääsuvõimalustega teenindusmaa. Eelnimetatud korraldusega määratust suurema teenindusmaa määramine ilma et see rikuks õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise õigustatud subjektiks oleva kolmanda isiku õigusi, oleks antud asjaoludel välistatud.
8.Kuigi vastustaja on andnud kaks eraldi korraldust, tuleb neid käsitleda koos, kuna sisuliselt lahendatakse mõlemaga neist ühte ja sama küsimust, mis puudutab Maleva töökoja kompleksi juurde ostueesõigusega erastatava maa suuruse ja piiride kindlaks määramist. Kahe eraldi korralduse andmise tingis pelgalt see, et kaebaja oli esitanud maa erastamiseks mitu erinevat avaldust. Ilmselgelt põhjendamatu on aga kaebuses esitatud etteheide, et kahe eraldi korralduse andmisega on vastustaja eiranud kohustust lahendada kogu kompleksi teenindusmaa määramise küsimus üheskoos. Nende kahe
korraldusega, mille kaebaja sai üheskoos vaidlustada, ongi see küsimus tervikuna lahendatud.
9.Esmalt vajavad selgitamist käesoleva vaidluse aluseks olevad asjaolud. Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust selles, et kaebaja omandas endise Kaarma Kolhoosi Asukülas paikneva Maleva töökoja kompleksi tervikvara vastavalt 11.02.1993 koostatud põhivahendite vastuvõtmise-üleandmise aktile (dtl. 145). Nimetatud aktis on loetletud hulk erinevaid hooneid, rajatisi, masinaid, seadmeid, sõidukeid jms. Mõnede endise Maleva töökoja kompleksi kuulunud ning eelnimetatud aktis kajastatud ehitiste aluse ja nende teenindamiseks vajaliku maa osas on maareform läbi viidud, mille tulemusena on moodustatud järgmised kinnistud: X.X-i (katastritunnus 27002:001:0360), Raimo (katastritunnus 27002:001:0245), Platsi (katastritunnus 27002:001:0175) ja Angaari (katastritunnus 27002:001:0176). Vaidlust ei ole ka selles, et ehitisregistrisse on kantud kolm rajatist ehk asfaltplats, kruusaplats ja laoplats, millele Kaarma Vallavalitsus on 2006. aastal väljastanud kasutusload. Eelnimetatud platside täpse paiknemise osas on eelnevalt olnud hulk segadust, ent käesoleva asja lahendamisel saab sellega seoses aluseks maamõõtja W koostatud skeem (töö nr G 09/10 (2020[1]), dtl. 41, sama dtl. 1402), kus rohelisega viirutatud ala tähistab laoplatsi ja kruusaplatsi ning punasega viirutatud alad tähisega „A“ ehitisregistrisse kantud asfaltplatsi. Selliste eraldiseisvate ehitistena ei ole laoplatsi, kruusaplatsi ega asfaltplatsi eespool nimetatud 11.02.1993. aasta aktis (dtl. 145) mainitud, küll aga on seal aktis ühe üle antava objektina nimetatud „Töökoja heakord“. Poolte vahel ei ole vaidlust ka selles, et 11.10.2022 korraldusega määratud teenindusmaa piirist põhja poole jääval alal, kus paikneb ehitisregistrisse kantud laoplats ja osa ehitisregistrisse kantud kruusaplatsist, asus varem tankla (naftaladu, naftabaas), mis koosnes tanklahoonest, maapealsetest kütusemahutitest (tsisternidest), tankuritest ning sõidukite ja põllutöömasinate tanklasse pääsu ja tankla kasutamist võimaldavatest teedest jms liikluspindadest. Vaidlust ei ole ka selles, et hiljemalt 2007. aasta veebruariks oli eelnimetatud naftabaasi hoone lammutatud ning varasemast naftabaasist oli järele jäänud vaid plats ehk inimtegevuse tulemusena teatava täitematerjaliga (kruusa ja/või killustikuga) kaetud maa-ala. Vaidlust ei ole viimaks selles, et ehitisregistrisse kantud laoplats jääb 11.10.2022 korraldusega määratud teenindusmaa piiridest täielikult välja, samas kui kruusaplats ja asfaltplats jäävad välja osaliselt. Sisuliselt taandub vaidlus käesolevas asjas küsimusele, kas vallavalitsus oleks pidanud Maleva töökoja ehitiste teenindamiseks vajaliku maa hulka lisaks 11.10.2022 korraldusega määratud maale arvama täies ulatuses ka maamõõtja W koostatud skeemil (dtl. 1402) näidatud laoplatsi, kruusaplatsi ja asfaltplatsi aluse maa.
10.MaaRS § 221 lg 1 ja § 10 lg 1 kohaselt on väljaspool linna paikneva ehitise juriidilisest isikust omanikul õigus ostueesõigusega erastada ehitiste alune ja nende teenindamiseks vajalik maa. MaaRS § 6 lg 2 punkti 3 kohaselt ei kuulu 1 Arusaadavalt on maamõõtja W asjaomase plaani koostanud 2009. aastal (dtl. 590) ning täiendanud seda 2020. aastal eelkõige koordinaatandmete ja täiendava tähistuse lisamisega. Vaidlusaluste platside asukoha osas 2009. ja 2020. aasta joonis vähemalt käesoleva vaidluse lahendamise seisukohast tähtusust omaval määral siiski ei erine.
selline maa omandireformi õigustatud subjektile tagastamisele. MaaRS § 6 lõikest 3 tuleneb, et ehitiseks MaaRS tähenduses on hoone või rajatis ehk aluspinnasega kohtkindlalt ühendatud ja inimtegevuse tulemusena ehitatud terviklik asi. Sama paragrahvi lõikes 31 on täpsustatud, et teed ning tehnovõrgud ja -rajatised, mis võimaldavad tagastatava maa otstarbekohast kasutamist, ei ole rajatised MaaRS tähenduses, samuti ei käsitata ehitisena lagunenud ja kasutusest väljalangenud ümbrust või maastikupilti tunduvalt kahjustavaid ehitisi. MaaRS § 6 lõike 3 3 esimeses lauses on sätestatud, et ehitise (ehitiste kompleksi) teenindamiseks vajalikuks maaks määratakse ehitisealune ning ehitist ümbritsev vähim tarvilik ja piisav kogus maad, mis tagab ehitise sihtotstarbelise kasutamise, hooldamise, ohutu ekspluateerimise ning füüsilise säilimise. Nagu Maa-amet oma arvamuses haldusasjas nr 3-3-1-57-04 tehtud Riigikohtu otsusele viidates õigesti rõhutab, saab õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamist takistada üksnes selliste ehitiste olemasolu, mida sihtotstarbeliselt kasutatakse või mida on võimalik sihtotstarbele vastavalt kasutada, kusjuures sihipärase kasutuse all tuleb mõista ehitise kasutamist selle püstitamisel või rekonstrueerimisel määratud eesmärgil, mis ehitisel oli omandireformi alguse hetkel ehk 20. juunil 1991. aastal.
11.Samast põhimõttest tuleb juhinduda ka ehitiste kompleksi puhul. See tähendab esiteks seda, et kui enne omandireformi algust mingisugusel terviklikul majanduslikul eesmärgil funktsioneerinud ehitiste kompleks on oma algse funktsiooni kaotanud, ei tule sellesse kompleksi kuuluvate ja eraldiseisvalt ehitise tunnustele vastavate hoonete ja rajatiste juurde erastatava maa suuruse kindlaks määramisel enam juhinduda kunagise kompleksi piiridest. Teisalt tähendab see, et kui vaadeldav ühtset majanduslikku eesmärki täitnud kompleks koosnes omakorda mitmest omaette funktsionaalse terviku moodustanud ehitiste kogumist ning pärast omandireformi algust on mõned neist kogumitest oma funktsiooni kaotanud, samas kui teised kogumid on selle säilitanud, siis ei saa algsel eesmärgil funktsioneerimast lakanud kompleksi osasid enam käsitada sellesse kompleksi kuuluvatena. Just viimati kirjeldatud olukorraga on käesoleval juhul tegemist endise naftabaasi puhul.
12.Poolte selgituste, 1977. aastal koostatud heakorrastustööde asendiplaani (dtl. 733, sama dtl. 1303) ja 1984. aastal koostatud heakorrastuse asendiplaani (dtl. 729 jj) pinnalt saab järeldada, et 11.10.2022 korraldusega määratud teenindusmaast põhja poole jääval alal asus omal ajal küll Maleva töökoja kompleksi kuulunud, ent eraldiseisva funktsiooniga tankla hoonete ja rajatiste kogum. Selle ehitiste kogumi aluse maa erastamine saaks kõne alla tulla juhul, kui see ehitiste kogum oleks jätkuvalt sihipärases kasutuses või vähemalt kasutatav selle püstitamisel või rekonstrueerimisel määratud eesmärgil ehk tankla- ja kütuselaona. On ilmne, et mingisugust tanklat või kütuse ladustamiseks sihipäraselt kasutatavaid objekte kõnealusel alal ei asu. See, et funktsioneerimise ajal kuulus tankla (sh. tanklahoone, mahutid, teed) ühtsesse kompleksi Maleva töökoja muude ehitistega, ei oma siinkohal tähtsust. On ilmne, et remonditöökoja, aga näiteks ka masinate pesuplatsi sihipärane kasutamine ei sõltunud tankla olemasolust ega vastupidi. Olukorras, kus kunagine tankla ei ole enam sihipärases kasutuses ei saa selle kasutusest välja langenud tankla osasid
– st sõidukite ja masinate tanklasse pääsuks ja tankla kasutamiseks vajalikke teid ja platse – käsitada ehitistena MaaRS tähenduses. See, et kaebaja on need platsid pärast tankla likvideerimist kasutusse võtnud mingisugusel muul eesmärgil, nagu näiteks ehitusmaterjalide ladustamiseks või masinate hoiustamiseks, ei oma mingisugust tähtsust. Nagu eespool märgitud, tuleb MaaRS § 6 lõiget 31 mõista selliselt, et maa ostueesõigusega erastamise õiguse annab algsel ehk enne omandireformi algust määratletud eesmärgil sihipäraselt kasutatav ehitis (ehitiste kompleks).
13.Isegi kui Maleva töökoja kompleksi funktsioneerimise ajal kasutati 11.10.2022 korraldusega määratud teenindusmaast põhja poole jäävat ala ka mingisuguste masinate või materjalide hoidmiseks, ei nähtu mitte ühestki dokumendist, et sellele alale jääv tänase kruusaplatsi osa ja laoplats oleksid olnud sellisel eesmärgil omal ajal õiguspäraselt rajatud. Kaebaja on vaidlusaluste platside rajamise õigusliku alusena osutanud 1977. aasta heakorrastustööde projektile (dtl. 733) ja 25.12.1979. aastal koostatud akti lisale 1 (dtl. 1340), kust nähtub, et Maleva töökoja heakorrastuse projektiga on lahendatud teede-platside rekonstrueerimine ning et selles heakorrastusprojektis kajastatud „teede ja platside alused on kaetud killustik- ja kruusakattega, milline võimaldab nende ekspluateerimist“. Võrreldes aga eelviidatud 1977. aasta asendiplaani maamõõtja W koostatud skeemiga, nähtub kohe, et tänased laoplats ja kruusaplats on märksa suuremad kui 1977. aasta projektis kavandatu. 1977. aasta joonisel on näidatud tankla asukoht ning selleni remonditöökoja hoone kõrvalt kulgev tee koos tanklahoone ees oleva ringteega. Nimetatud jooniselt ei nähtu mingisuguste platside rajamist ei ringteega lõppevast teest ei ida ega lääne poole. Kõnealuse tankla juurdepääsutee kõrvale on 1977. aasta joonise kohaselt ette nähtud muru. 1977. aasta joonise ja maamõõtja W skeemi võrreldes saab järeldada, et 1977. aasta joonisel näidatud ringtee paiknes enamvähem W skeemil näidatud kruusaplatsi põhjapoolse osa keskel ehk umbes W skeemil punktiirjoontega tähistatud teeradade ristumiskohas. Maa erastamise toimikus olevalt 1984. aasta jooniselt (dtl. 729) nähtub, et võrreldes 1977. aastaga on tanklaesiselt ringteelt kavandatud või välja ehitatud teine väljasõit masinate pesuplatsile (1984. aasta joonisel pos. 7) ent ka sellelt jooniselt ei nähtu, et oleks rajatud üldse mingisugune laoplatsi funktsiooni täitev rajatis eelnimetatud ringteest kas ida või lääne suunas.
14.W skeemilt ning vastustaja poolt tellitud riiklikult tunnustatud ekspert Q arvamusest (dtl. 101) saab tõepoolest järeldada, et faktiliselt on W skeemil kajastatud alad täidetud kruusa ja/või killustikuga, ent selliste platside rajamise õiguslikku alust ei kinnita mitte ükski dokument, eelkõige ei leia sellele kinnitust kaebaja osutatud 1977. aasta heakorrastustööde asendiplaanilt. See tähendab, et puuduvad igasugused andmed selle kohta, et 11.10.2022 korraldusega määratud teenindusmaast põhja poole jääval alal oleks enne omandireformi algust olnud mingisuguseid selliseid õiguslikul alusel ehitatud rajatisi, mille eesmärgipärane funktsioon seisnes milleski muus kui seal paiknenud tankla käitamise võimaldamises. Kuna kõnealune tankla sihipäraselt kasutatav ei ole, ei ole asjaomased platsid ka käsitatavad ehitistena MaaRS tähenduses. Nende
aluse maa arvamine kaebaja omandis olevate ehitiste teenindusmaa hulka saaks mõeldav olla siis, kui see oleks vajalik kaebaja ehitiste (st. olemasoleva ehitiste kompleksi) sihtotstarbelise kasutamise, hooldamise, ohutu ekspluateerimise ning füüsilise säilimise tagamiseks. On ilmne, et remonditöökoja, kütusepaagi ruumi, hoiukuuri, pumbamaja, masinate pesuplatsist koosneva senini alles oleva kompleksi sihtotstarbelise kasutamise, hooldamise ega säilimise tagamiseks ei ole 11.10.2022 korralduses määratud teenindusmaast põhja poole jääv maa vajalik.
15.Eeltooduga seoses on vastustaja vaidlustatud korraldustes põhjendamatult käsitlenud küsimust, kas ehitisregistrisse kantud platsid on neile ehitisregistris omistatud eesmärgil (st. platsidena) kasutuses või mitte ning erastatava teenindusmaa suuruse seisukohast on samavõrd tähtsusetu menetlusosaliste vaheline vaidlus selle üle, kas, kui sageli või milliseid asju kaebaja (või tema rentnikud) neil platsidel viimastel aastatel või aastakümnetel tegelikult hoiustanud on. Olemasolevatel andmetel saab järeldada, et 11.10.2022 korraldusega määratud teenindusmaast põhja poole jääv ala oli sihipärases kasutuses tankla (naftabaasi) käitamiseks ning sellist funktsiooni ükski seal paiknev objekt enam ei täida, mistõttu on tegemist Maleva töökoja kompleksi kuulunud eraldiseisva ehitiste kogumi kasutusest välja langemisega ning tankla funktsiooni täitmiseks vajalikku maad kaebajale erastatava maa hulka määrata pole mistahes põhjust, sõltumata sellest, kas või kuidas kaebaja pärast tankla kasutusest välja langemist sellel maa-alal laiuvaid platse kasutas.
16.Samamoodi ei ole mingisugust tähtsust ka sellele, et platsid ei ole kasutatavad põllumaana. Maa kasutatavus põllumaana ei ole maa tagastamise eelduseks ega saa õigustada maa ostueesõigusega erastamist. Mis puudutab 1993. aasta aktis kaebajale üle antud objekti „Töökoja heakord“, siis võib eelpool viidatud 1977. aasta heakorrastustööde asendiplaani ja 1979. aasta akti lisa pinnalt järeldada, et üleantava vara hulgas olid ka nende heakorrastustööde raames tehtud n-ö kapitaalmahutused, ent see ei muuda tõdemust, et praegu määratud teenindusmaast põhja poole jääv ala oli kasutuses tankla käitamiseks ning sellisena on see igal juhul kasutusest välja langenud. Arutelu selle üle, et 1993. aastal vastu võetud heakorra on kaebaja mingil ajal „maha kandnud“ ja hiljem jälle „arvele võtnud“, on käesoleva vaidluse seisukohast tähtsusetu – sellise maha kandmise ja arvele võtmise näol oli tegemist puhtalt raamatupidamiskannetega, mis ei anna mingisugust olulist teavet selle kohta, millises seisukorras olid vastavad objektid tegelikult või kas nende näol on tegemist ehitistega MaaRS tähenduses või mitte.
17.Kaebaja on ekslikult mõistnud maa ostueesõigusega erastamise prioriteetsust maareformi kontekstis. Kõnealune prioriteet tähendab vaid seda, et maa ostueesõigusega erastamise ja maa tagastamise konkurentsi korral tuleb esmalt lahendada maa ostueesõigusega erastamise avaldus. Omandireform tervikuna lähtus eelkõige restitutsiooni-ideest ehk soovist taastada võimalikult suures ulatuses okupatsioonivõimu poolt lõhutud omandisuhted, kaitstes samas pikaajalise okupatsiooni vältel Eesti territooriumil faktiliselt kehtinud õiguskorra alusel vara omandanud või maa kasutusse saanud isikute huve. Seda, et
ebakindlas olukorras, kus on kaheldav, kas teatav maatükk oleks õiglane tagastada või ostueesõigusega erastada, tuleb eelistada maa tagastamist, on seadusandja väga selgelt rõhutanud MaaRS § 6 lõike 3 3 esimeses lauses, kust tuleneb, et okupatsiooniperioodil õiguspäraselt omandatud või rajatud ehitiste omanikule erastatakse nende ehitiste juurde ehitist või kompleksi ümbritsev „vähim tarvilik ja piisav kogus maad [...]“. Seega pole õige kaebaja seisukoht, et vastustaja oleks pidanud leidma võimaluse arvata ostueesõigusega erastamisele kuuluva teenindusmaa hulka võimalikult suure osa endise Maleva töökoja kompleksi kasutuses olnud maast.
18.Eelnevat silmas pidades on kaebaja vaidlusaluse teenindusmaa määramist puudutavatest varasematest kohtuotsustest – st Tallinna Ringkonnakohtu 20.04.2012. aasta kohtuotsusest haldusasjas 3-08-1748 ja Tallinna Halduskohtu 13.01.2017. aasta kohtuotsusest haldusasjas nr 316-1468 – teinud põhimõtteliselt vale järelduse, nagu tuleneks sealt, et ta peaks saama erastada kogu kunagise Maleva töökoja kompleksi kasutuses olnud maa. Tallinna Ringkonnakohtu 20.04.2012. aasta kohtuotsusega tühistati teenindusmaa määramist puudutavad vallavalitsuse 2008. aasta korraldused seetõttu, et endise naftabaasi alune ja selle teenindamiseks vajalik maa oli kindlaks määratud eraldi maatükina, mis ei olnud ühenduses ülejäänud Maleva töökoja kompleksi ehitiste juurde määratud teenindusmaaga. Ringkonnakohus ei käsitlenud selles kohtuotsuses küsimust, kas asjaomane laoplats on üldse ehitis MaaRS tähenduses, kuna selles küsimuses ei olnud toona poolte vahel vaidlust 2 – vallavalitsus oli samuti lähtunud sellest, et laoplatsi näol on iseenesest tegemist maa ostueesõigusega erastamise õigust andva ehitisega ja määranud seega sellele teenindusmaa. See vallavalitsuse seisukoht oli vale, ent see polnud kohtuasjas vaidluse all. 13.01.2017. aastal tehtud kohtuotsuses tõdesin samuti, et vallavalitsus on asja uuel läbivaatamisel teinud sama vea, mis tehti 2008. aasta korraldustes, üksnes selle vahega, et kui 2008. aastal määras vallavalitsus laoplatsile eraldi teenindusmaa, siis 2015. aasta lõpus antud korralduses jäeti laoplatsi teenindusmaa küsimus üldse käsitlemata, ilma et seda kuidagi adekvaatselt põhjendatud oleks. Teisisõnu jäi 2015. aasta korraldusest arusaamatuks, milliste MaaRS määratlusele vastavate ehitiste olemasolu on vastustaja tuvastanud ning kus need asuvad, kusjuures 13.01.2017. aasta kohtuotsusega päädinud kohtumenetluses avaldas vastustaja sisuliselt, et plaanib siiski laoplatsile määrata eraldi teenindusmaa, millele on juurdepääs Kuivati kinnistult. Teisisõnu ei olnud Lääne-Saare Vallavalitsuse 29.12.2015. aasta korralduses võetud seisukohta, et laoplatsi alune maa põhimõtteliselt ostueesõigusega erastamisele kuuluda ei saa. Kummaski eelpool nimetatud kohtuotsuses ei ole aga võetud seisukohta, et kaebaja peaks igal juhul saama erastada kogu omaaegse Maleva töökoja kompleksiga hõlmatud maa-ala. Neis kohtuotsustes rõhutatud vajadus määrata kompleksile ühtne teenindusmaa tähendab üksnes seda, et kõik ühtse kompleksi moodustavad ja eraldivõetuna MaaRS määratlusele vastavad ehitised peaksid jääma ühe ringpiiri sisse. Sellest 2 Samamoodi ei ole käesolevas asjas vaidlust näiteks selles, et masinate pesuplats vastab MaaRSis sätestatud ehitise määratlusele, samas kui vaidlusaluse teenindusmaa küsimuse võimaliku uue otsustamise korral võiks see küsimus mõistlikult tekkida.
nõudest on vastustaja käesoleval juhul ka lähtunud. Neis kohtuotsustes ei ole aga võetud seisukohta, et erastatava maa hulka peaks jääma ka sellised kunagise kolhoosi majandusüksuse kasutuses olevad alad, kus enam ühtki sihipärases kasutuses olevat ehitist ei ole ning mis ei ole vajalikud endiselt alles olevate ja sihipäraselt kasutatavate ehitiste kasutamiseks ja säilimise tagamiseks.
19.Samuti on kaebaja põhimõtteliselt vale tähenduse omistanud 2006. aastal antud kasutuslubadele. Nende kasutuslubade olemasolu ja kehtivus ei oma maa ostueesõigusega erastamise seisukohast mitte mingisugust tähtsust. Maa-amet on oma arvamuses õigesti selgitanud, et maa ostueesõigusega erastamise õiguse saab anda üksnes selline ehitis, mis on õiguslikul alusel püstitatud enne omandireformi algust. Vastustaja poolt viidatud Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 17.10.1991 otsusest Eesti Vabariigi maareformi seaduse kehtestamise kohta tuleneb üheselt, et pärast MaaRS jõustumist antud ehitusluba või maakasutusõigus (välja arvatud Vabariigi Valitsuse eriloal) ei anna alust õigusvastaselt võõrandatud maa mittetagastamiseks. Sõltumata kasutusloa õiguslikust tähendusest 2006. aastal ehk ajal, mil Kaarma Vallavalitsus vaidlusalustele platsidele need kasutusload andis, ei tule neid kasutuslubasid ostueesõigusega erastatava maa määramisel arvesse võtta. Vastupidine oleks ilmses vastuolus kogu maareformi üldise loogikaga. Seetõttu ei pidanud ka õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise õigustatud subjekt (st. kolmas isik või tema õiguseellane) jälgima pärast MaaRS vastuvõtmist omandireformi objektiks oleval maal asuvate ehitiste kohta väljastatud kasutuslube ega neid maa tagastamise nõudeõiguse kaitsmiseks vaidlustama. Kõnealused kasutusload on maa erastamise ja tagastamata jätmise seisukohast õigusliku tähenduseta.
20.Nõustuda ei saa ka kaebaja seisukohaga, et teenindusmaa hulka oleks tulnud arvata 11.10.2022 korraldusega määratud teenindusmaa piirist lõuna poole jääv osa maamõõtja W skeemil (dtl. 1402) näidatud asfaltplatsist ja kruusaplatsist. Tegemist on maatükiga, mis jääb praegusest X.X-i kinnistust ida ja Raimo kinnistust põhja poole. 1977. aastal koostatud Maleva töökoja heakorrastustööde asendiplaanilt (dtl. 733) nähtuvalt oli praeguse X.X-i kinnistul asuva hoone (garaaž) kõrvale planeeritud umbes garaažiga sama lai asfaltkattega ala. 1984. aastal koostatud heakorrastuse asendiplaanilt (dtl. 729) nähtuvalt on see asfaltkattega ala mõnevõrra laiem. Kaebaja esitatud 25.12.1979. aasta akti lisast saab järeldada, et selleks ajaks oli 1977. aasta asendiplaanil ette nähtud ala kaetud killustikuga. Seda, kas, millal või millises ulatuses tegelikult realiseeriti 1984. aasta joonisel kajastatu, ei ole võimalik täpselt välja selgitada. Oluline on aga see, et nii 1977. aasta asendiplaanilt kui ka kõnealuselt 1984. aasta plaanilt saab üheselt järeldada, et maamõõtja W skeemil näidatud asfaltplatsi ja kruusaplatsi lõunapoolsed osad (st. osad, mis jäävad 11.10.2022 korraldusega määratud teenindusmaa piirist lõuna poole) olid sisuliselt liikluspinnad (teed), mis ühendasid praegu kaebaja omandis oleva remonditöökoja esist platsi tookord samuti selle kompleksi hulka kuulunud hoonetega, mis praegu paiknevad vastavalt X.X-i ja Raimo kinnistutel. Vaadeldav
ala ühendas praegusel X.X-i kinnistul oleva garaaži ja praegu Raimo kinnistul paikneva töökojahoone ülejäänud kompleksiga. Pole mistahes andmeid, et seal paiknenud tee või plats oleks olnud kuidagi vajalik konkreetselt praegu kaebaja omandis oleva remonditöökoja teenindamiseks. Olukorras, kus vaadeldaval alal paiknev tee või plats oli vajalik juurdepääsu tagamiseks hoonetele, mis praegu kaebaja omandis ei ole ning mille aluse ja mille teenindamiseks vajaliku maa osas on maareform lõppenud, ei ole mingisugust põhjust, miks peaks nende platside aluse maa arvama kaebaja omandis olevate ehitiste teenindusmaa hulka. Kui 11.10.2022 korraldusega määratud teenindusmaast põhja poole jäävate platside puhul välistab nende teenindusmaa hulka arvamise see, et need olid osaks tanklast, mis on sihipärasest kasutusest välja langenud, siis lõunapoolsed platsid (osa asfaltplatsist ja kruusaplatsist) ei ole kunagi täitnud mingisugust iseseisvat funktsiooni ega ole ka spetsiifiliselt seotud praegu kaebaja omandis olevate ehitiste kompleksi sihipärase kasutamise või säilimisega. Kuna Raimo ja X.X-i kinnistutel paiknevad objektid ei moodusta enam ühelgi juhul terviklikku kompleksi kaebaja omandis olevate ehitistega, ei ole neid ehitisi omal ajal ühendanud ja nende vahel liiklemiseks ette nähtud liikluspinnad enam sihipärases kasutuses sel eesmärgil, mis neil oli siis, kui kaebaja omandis olevad ehitised ning Raimo ja X.X-i kinnistul paiknevad hooned moodustasid ühtse kompleksi. Seega isegi kui oleks võimalik tuvastada, et asfaltplats ja kruusaplats sellistena, nagu need on kajastatud maamõõtja W poolt koostatud skeemil, rajati õiguslikul alusel, on ilmne, et need ei ole kasutuses eesmärgil, milleks need rajati ehk toona terviklikuna funktsioneerinud, ent praeguseks erinevateks tükkideks jagatud ja erinevate isikute omandis olevate hooneid ühendava liikluspinnana.
21.Eeltoodut silmas pidades ning võttes arvesse ka seda, et kaebaja omandis olevad ehitised ei ole juba pikki aastaid funktsioneerinud mingisuguse tervikliku ehitiste kompleksina ja igal juhul on osad kunagise kompleksi hulka kuulunud hooned ja koos osaga hoonete vahelistest platsidest võõrandatud teistele isikutele (ja moodustatud eraldi kinnistud), on kahtluseta selge, et vaidlustatud korraldusega määratud teenindusmaa on piisav, et tagada kaebaja ehitiste sihtotstarbeline kasutamine, hooldamine, ohutu ekspluateerimine ning füüsiline säilimine. Selles veendumiseks piisab, kui kujutelda olukorda, kus kaebaja sooviks jätkata talle praegu kuuluvates ehitistest samalaadset tegevust, nagu see, mis toimus kolhoosi ajal neis ehitistes (arvesse võtmata tanklat, kuna see on kasutusest välja langenud ega kolhoosiaegseid tegevusi, mis toimusid praegu X.X-i ja Raimo kinnistul olevates hoonetes). Selleks, et käitada endisega sarnasel määral remonditöökoda, keevitusruumi (nüüdne hoiukuur) ja masinate pesuplatsi, on 11.10.2022 korraldusega määratud teenindusmaa igati piisav – sellele maale on mõistlik juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt ning hoonete vahel on piisavalt ruumi sõidukite ja masinatega manööverdamiseks. Suurema maatüki järgi pole kaebaja omandis olevate ehitiste teenindamiseks mitte mingisugust vajadust.
22.HkMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebaja kahjuks. Vastustaja ei ole enda kasuks menetluskulude välja mõistmist taotlenud. Seega
jäävad kaebaja ja vastustaja menetluskulud nende endi kanda. HkMS § 108 lõikest 7 tuleneb, et kolmanda isiku menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele. Vaieldes kaebusele vastu, osales kolmas isik vastustaja poolel ning tal on seega õigus nõuda menetluskulude välja mõistmist kaebajalt. Kolmas isik esitas kohtuistungil taotluse mõista välja 1725 euro suurune õigusabikulu, 123 euro suurune esindaja sõidukulu ning 123 euro suurune kolmanda isiku enda sõidukulu. Õigusabikulu vastab esitatud taotluse kohaselt 11,5 advokaadi töötunnile, milles 3,5 tundi on arvestatud osalemiseks kohtuistungil. Kohtuistungi protokolli kohaselt kestis kohtuistung 2 tundi ja 35 minutit. Seega tuleb õigusabikulu vähendada 137,50 euro võrra. Muus osas ei saa õigusabikulu põhjendatuse osas vaidluse keerukust ja mahukust silmas pidades olla mingisugust kahtlust. Samuti soovib kolmas isik iseenda ja esindaja sõidukulude hüvitamist. Sõidukulu arvestamine kohtuistungi kohta ja tagasi määraga 0,36 eurot ühe kilomeetri kohta on mõistlik. Kuressaare kesklinna ja Pärnu kohtumaja vahelise maismaatee (st. Kuressaare-Kuivastu ja Virtsu-Pärnu) pikkus ühes suunas on kaardilt mõõtes umbes 150 km (edasitagasi 300 km), on samas ilmne, et ilma praami kasutamata kolmas isik ega tema esindaja Saaremaalt Pärnusse ei pääsenud ning praamipileti maksumus 5,70 eurot ühe sõiduki ja ühe reisija kohta on tõendatud. Neil asjaoludel on kolmanda isiku ja tema esindaja põhjendatud sõidukuluks 2x(300x0,36+2x5,70)=238,80 eurot. Kokku tuleb kolmanda isiku kasuks kaebajalt välja mõista seega 1725137,50+238,80≈1826 eurot.
23.Kaebaja on kaebuse esitamisel tasunud riigilõivu 60 eurot, olles ilmselt ekslikult leidnud, et iga nõude eest tuleb riigilõivu tasuda eraldi. Nõutava riigilõivu summa kaebuse esitamisel oli HkMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 60 lg 1 kohaselt 20 eurot. Seega tuleb 40 euro suurune enammakstud riigilõiv kaebajale tagastada vastavalt HkMS § 104 lg 5 punktile 1.
/allkirjastatud digitaalallkirjaga/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.