X ja Y kaebus Rae valla vastu kahju hüvitamiseks ja viivise tasumiseks
Menetlusosalised
Kaebaja I – X(isikukood xxxxxxxxxxx) Kaebaja II – Y(isikukood xxxxxxxxxxx) Vastustaja – Rae vald, volitatud esindaja Helle Semmel
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kaebus osaliselt ja mõista vastustajalt kaebajate kasuks solidaarselt välja kahjuhüvitis (kaebajad kui solidaarvõlausaldajad) summas 539,52 eurot, mille moodustab põhinõue 516,60 eurot ja viivis 22,92 eurot.
2.Vastustajal tuleb tasuda põhinõudelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates kohtuotsuse kuulutamisele järgnevast päevast kuni põhinõude tasumiseni.
3.Mõista vastustajalt kaebajate kasuks solidaarselt välja menetluskulu 15,69 eurot. Jätta poolte muud menetluskulud nende endi kanda.
Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 17.05.2023. a.
1.Y esitas oma xxxxxxxx sündinud lapsele Rae valla lasteaiakoha saamiseks taotluse 14.09.2020 sooviga saada lasteaiakoht alates 14.09.2020 Peetri piirkonnas (esimese eelistusena Peetri Lasteaed, teise eelistusena Aruheina Lasteaed) (dtl 6). Lapse järjekorda lisamiseks kasutati Rae valla haridusteenuste haldamise süsteemi.
2.Alates 03.08.2020 hakkas kaebaja laps käima eralastehoius (dtl 9). Lastehoiu, Y ja Rae valla vahel 10.11.2020 sõlmitud lapsehoiuteenuse rahastamise lepingu (dtl 146 jj) p 3.1.4 kohaselt oli teenuse kohatasu ühes kuus 450 eurot. Lepingu p 3.1.5 järgi tuli lapsevanemal tasuda teenuse eest kohatasu 111 eurot kuus, ülejäänud osas – 339 eurot, v.a juulikuu eest – kohustus lastehoiu kohatasu maksma Rae vald (p 3.1.7). Lisaks sellele kohustus lapsevanem tasuma lapse toidukulud lastehoius (p 3.1.6). Lastehoiu, Y ja Rae valla vahel 07.04.2021 sõlmitud lapsehoiuteenuse rahastamise 1(10)
lepingu nr 2021-0301 (dtl 129 jj) järgi tuli lapsevanemal tasuda teenuse eest kohatasu 80 eurot kuus. Sama suur oli kohatasu Rae valla koolieelses lasteasutuses Rae Vallavolikogu 17.09.2019 määruse nr 42 „Rae valla koolieelses lasteasutuses lapsevanema poolt kaetava osa määra kehtestamine ja maksmise kord“ (edaspidi määrus nr 42) § 2 alusel. Ülejäänud osas (370 eurot) kohustus lastehoiu kohatasu maksma Rae vald. Lisaks sellele kohustus lapsevanem katma lapse toidukulu.
3.Y ja X pöördusid 31.10.2022 Rae valla poole taotlusega (dtl 5) hüvitada nende lapse eralastehoiuteenuse kasutamisega seotud lisakulutused. Taotluse kohaselt ei taganud Rae vald nende lapsele lapse 1,5-aastaseks saamisel lasteaiakohta valla lasteaias. Erahoiu kasutamisest ajavahemikul august 2020 kuni detsember 2021 tekkisid lisakulud summas 721,80 eurot (enammakstud toiduraha 341,80 eurot ja kohatasu 140 eurot, saamata jäänud tulumaksutagastus 240 eurot). Rae vald keeldus lisakulude hüvitamisest (22.11.2022 e-kiri nr 10-1.1/10274-1; dtl 4).
4.X ja Y esitasid 26.11.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotlevad, et Rae vald hüvitaks tekitatud varalise kahju summas 721,80 eurot. Kahju on tekkinud, sest vald ei taganud kaebajate lapsele lasteaiakohta õigeaegselt ning seetõttu tuli kaebajatel erahoius võrreldes munitsipaallasteaiaga maksta rohkem kohatasu, toiduraha, ühtlasi jäi kaebajatel saamata tulumaksutagastus lastehoiu kohatasult. Kaebajate esitatud kulude arvestustabeli (dtl 123) kohaselt on kaebajad maksnud lapse eest ajavahemikul 03.08.2020–31.12.2021 kohatasu rohkem 140 eurot, toiduraha rohkem 341,80 eurot ja jäänud ilma tulumaksutagastusest summas 240 eurot. Ühtlasi taotlevad kaebajad kahjusummalt viivist seadusjärgses määras alates 31.10.2022. Kaebuse põhjendused:
1.Kaebajate laps hakkas hoius käima 01.06.2020, kui terve pere oli veel sisse kirjutatud Tallinnas. Rae valda kirjutasid kaebajad endid ümber 27.07.2020 ning kaebajate laps jätkas samas hoius. Samal kuupäeval taotleti e-kirja teel lapsehoiuteenuse rahastamist. Enne 14.09.2020 pole kaebajad Rae valla poole taotlusega lapsele lasteaiakoha saamiseks pöördunud. Rae valda kolimisel helistati Rae valla hariduse spetsilistile, kes kinnitas, et septembriks 2020 kindlasti kohta ei saa, reaalne on kohta oodata aastaks 2023. Seda infot arvestades ei kiirustanud kaebajad koha taotlemisega. Kaebaja II esitas taotluse lasteaiakoha saamiseks 14.09.2020, algusajaga samast päevast, et olla kindel, et Rae vald näeks, et kohta soovitakse esimesel võimalusel, mh et lapsel oleks võimalikult pikk aeg kohaneda lasteaia grupiga, kellega ta läheks kooli. Rae valla hariduse spetsialist kinnitas 15.09.2020 e-kirja (dtl 7) teel, et kaebajate laps on lisatud Rae valla Peetri teeninduspiirkonna lasteaiajärjekorda; kohta ei pakutud ning Rae vald ei selgitanud lapsehoiuteenusega kaasnevaid tagajärgi.
2.Kaebajate laps on olnud Rae valla elanike registris alates 03.08.2020. Lasteaiakoha tagamise kohustus tekkis vastustajal 03.08.2020, ja lõppes 26.12.2021, mil laps kolis Kiili valda. Kuigi praktikas lasteaia kohta pole esimesest päevast igal vallal võimalik pakkuda, peab toetust olema võimalik valla elanikele maksta.
3.Vastustajal tekkis lasteaiakoha võimaldamata jätmisest kahju hüvitamise kohustus juba augustikuus, enne kaebaja tahteavaldust lasteaiakoha saamiseks, kuna selle perioodi eest maksti kaebajatele lapsehoiutoetust.
4.Hoid ei teavitanud kaebajaid kohatasu vanema kaetava osa suuruse (80 eurolt 84 eurole) muutusest.
5.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata:
1.Kuigi Rae vald rahastas osaliselt kaebaja lapsehoiuteenust alates augustist 2020, ei olnud vastustajal kohustust tagada kaebaja lapsele lasteaiakoht augustist 2020, kuna lasteaia kohataotlust ei olnud esitatud, ega ka 14. septembrist 2020, mil esitati lasteaia kohataotlus koha kasutuse algusega samast päevast. Kuna kaebajate ja lapse rahvastikuregistri järgne elukoht ei ole alates
2(10)
26.12.2021 Rae vallas, siis on kaebajate laps Rae Vallavalitsuse 20.02.2018 määruse nr 4 1 § 2 lg-le 4 toetudes arvatud lasteaiakoha taotlejate järjekorrast välja.
2.Lapsehoiuteenuse rahastamise 2020. ja 2021. aasta lepingute kohaselt oli lastehoiu söögiraha tasumine lapsevanema kohustus. Seega oli lapsevanem teadlik ja nõustunud tasuma lastehoiu söögiraha. Samuti ei näe KELS ega ka Rae Vallavolikogu 17.02.2015 määrus nr 26 „Rae valla eelarvest lapsehoiuteenuse rahastamise tingimused ja kord“ (edaspidi määrus nr 26) ette eralastehoiu toidukulu osalist katmist.
3.Kaebajad on ajavahemikul september 2021–detsember 2021 tasunud lapsehoiu kohatasu 84 eurot kuus, kuigi vastustaja on hüvitanud lastehoiule kaebaja lapse kohatasu vastavalt 2021. aastal sõlmitud lapsehoiuteenuse rahastamise lepingule selliselt, et lapsevanema tasuda oli 80 eurot kogu 2021. aasta jooksul. Seetõttu ei saa 80 eurot ületava summa puhul olla tegemist enammakstud kohatasuga.
4.Puudub alus tulumaksutagastuse hüvitamiseks. Määrus nr 26 ei näe ette koolituskuludelt tulumaksu tagastamise hüvitamise kohustust.
KOHTU PÕHJENDUSED
6.Koolieelse lasteasutuse seadus (KELS) § 10 lg 1 sätestab, et valla- või linnavalitsus loob vanemate soovil kõigile pooleteise- kuni seitsmeaastastele lastele, kelle elukoht on selle valla või linna territooriumil ning ühtib vähemalt ühe vanema elukohaga, võimaluse käia teeninduspiirkonna lasteasutuses. Pooleteise- kuni kolmeaastase lapse lasteaiakoha võib valla- või linnavalitsus vanema nõusolekul asendada lapsehoiuteenusega. Nimetatud kohustus on olemuslikus osas sellisel kujul kehtinud alates 01.07.2002, s.o ligikaudu 20 aastat. Poolte vahel ei ole vaidlust järgnevas: - kaebajate ja nende lapse elukoht oli 02.08.2021 kuni 25.12.2021 rahvastikuregistri kohaselt Rae vallas, sh tegemist on sama elukohaga; - kaebaja on oma lapsele taotlenud lasteaiakohta teeninduspiirkonna lasteaeda ajaks, kui laps on vähemalt 1,5-aastane. Kaebaja taotles lapsele (snd xxxxxxxx) lasteaiakohta 14.09.2020, sooviga saada koht alates 14.09.2020. Laps hakkas erahoius käima 03.08.2020 ning elukoha vahetamiseni 26.12.2021 ei saanud kohta teeninduspiirkonna lasteasutuses.
7.Tallinna Ringkonnakohus seletas haldusasjas nr 3-13-1457 pärast Riigikohtu otsust nr 3-4-1-63-13 koha tagamise mõistliku aja kohta, et haldusmenetlus lasteaiakoha saamiseks algab nõuetekohase taotluse esitamisega vanema poolt. Menetluse kestust, mis HMS § 5 lg 4 kohaselt peab olema mõistlik, tuleb hinnata kogu ajavahemikku silmas pidades. Arvestades lasteaiakohtade hulga kohati keerukat prognoosimist ja kohtade arvu suurendamiseks kuluvat aega, aga ka üldjärjekorra alusel koha saamiseks õigustatud laste kindlakstegemiseks ja vastava haldusakti teatavakstegemiseks kuluvat aega, võib üldjuhul selline tähtaeg olla umbes kaks kuud. Kaebaja poolt 14.09.2020 esitatud avalduses on kaebaja kohasoov alates 14.09.2020 (DTL 6). Kaebaja on esitanud taotluse sooviga saada koht algusega samal päeval. Ka koha andmise korraldamiseks peab kohalikul omavalitsusel jääma mõistlik ajavaru. Nagu ringkonnakohtu praktikast tuleneb, on selleks mõistlikuks ajaks ligikaudu kaks kuud. Kuivõrd 2 kuud on sisustatud kui mõistlik aeg, siis põhjendatud juhul võib koha andmiseks mõistlik aeg olla ka lühem. Küll aga peab koha taotleja Laste koolieelsesse lasteasutusse vastuvõtu ja sealt väljaarvamise kord: https://www.riigiteataja.ee/akt/408012021002.
3(10)
KOVi teavitama, et ta vajab kohta tavapärasest kiiremini või eriti kiiresti. Kaebaja 16.07.2019 taotlusest (dtl 6) ega ka muust kirjavahetusest ei nähtu, et kaebaja oleks mingit moodi vastustajat teavitanud varasemast või kiiremast kohavahetuse vajadusest. Kui vastustaja ei olnud teadlik perekonna, lapse või lapsevanema kiiremast kohavajadusest, ei saanud vastustaja ka varem koha andmist kaaluda. Kohus möönab, et konkreetsel vastustajal on süsteemne probleem lasteasutuse kohtade tagamisel, millest nähtub, et käesoleval juhul ei suudetud kohta tagada rohkem kui aasta jooksul. Sellegi poolest tuleb lähtuda eeldusest, kuidas saanuks ja pidanuks käituma õiguspäraselt toimiv vastustaja. Kohus peab kaht kuud koha andmisel jätkuvalt mõistlikuks menetlustähtajaks. Menetlustähtaja alguseks loeb kohus taotluse esitamise aega, mitte koha soovimise aega. Vastupidisel juhul tuleks järeldada, et koha andmine soovitust 2 kuud hiljem on enamasti mõistlik. Asjas ei oma tähtsust see, et kaebajatele oli varem teada, et Rae vallas võib olla keeruline lasteaiakohta saada. Vallal puudub kohustus ilma vanema taotluseta lasteaiakoht tagada (erinevalt koolikohast koolikukohustusliku lapse korral). Seega võib lapsevanem teha teadliku ja kalkuleeritud valiku mitte kohta taotleda, eriti kui peres on nooremaid lapsi või vanemad peavad oma pere jaoks parimaks lahenduseks, kui laps läheb lasteaeda hiljem. Kohtule ei ole nähtu ka, et kaebajad olnuks eksituses koha taotlemise võimalikkuse osas. Kaebajad on ise kinnitanud, et laps oli varem lasteaiajärjekorras Tallinnas ning kaebajad on taotlenud lasteaia kohta ka järgmisesse KOVi kolides (haldusasi nr 322-2737). Seega ei saanud vastustaja olla viivituses, kui vastustajat vastustaja korra kohaselt lasteaiakoha soovist ei teavitatud. Samuti ei ole käesolevas asjas oluline see, et kaebaja teavitas vastustajat varem soovist, et lapsehoiuteenust rahastataks. Rae Vallavolikogu 17.02.2015 määruse nr 262 „Rae valla eelarvest lapsehoiuteenuse rahastamise tingimused ja kord“ § 4 lg 1 p 1 kohaselt rahastatakse Rae valla eelarvest lapsehoiuteenust, kui lapsehoiuteenust kasutavale lapsele ei ole pakutud kohta taotleja registrijärgse elukoha teeninduspiirkonna munitsipaallasteasutuses. Sama selgitus on ka Rae valla veebilehel kohtuotsuse tegemise ajal ning oli seal ka samas sõnastuses kolm kuud enne kaebaja poolt toetuse taotlemist3. Seega on ka lapsehoiuteenuse rahastamise vältimatuks eelduseks lasteaiakoha taotlemine. Ka juhul, kui vastustaja asus varem lapsehoiuteenust rahastama, ei olnud vastustajal võimalik kaebajate lapsele kohta pakkuda, sest koha pakkumise aeg ja eelistus oli teadmata. Ka juhul, kui lapsevanemad vahetavad elukohta ja neile on oluline, et jätkuvalt oleks võimalik kasutada lasteaiakohta või lapsehoiuteenust, tuleb sellest uut, n.ö vastuvõtvat kohalikku omavalitsust teavitada. Ilma teavitamata ei ole võimalik ka soovitud avalikku teenust vähemalt konkreetsel juhul KELS § 10 lg 1 sätte sõnastust arvestades saada. Kohus ei nõustu ka kaebajate selgitustega, et vald peab tagama koha sellest ajast, kui emapalk lõppeb ja mõlemad vanemad peavad tööle naasma (dtl 156). KELS § 10 lg 1 seob koha tagamise vanema tahteavaldusega. Tahteavalduseks peab jääma mõistlik aeg, mida kohus enne sedastas. Automaatselt vanemahüvitise lõppemisest ilma vanema taotluseta koha loomise kohustust vastustajal ei ole. Vanemapuhkust on õigus kasutada kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni (TLS § 62 lg 2). Seega peab pere enda valikutest, sh tööle naasmise soovist tulenevast lasteaiakoha vajadusest ise kohta taotlema.
Taotluse ajal kehtinud redaktsioon: https://www.riigiteataja.ee/akt/427052017042 Vastavalt https://www.rae.ee/peretoetused1 ja https://web.archive.org/web/20200411205100/https://www.rae.ee/peretoetused1
4(10)
Eeltoodust tulenevalt võtab kohus arvesse, et vastustaja on õigusvastases viivituses 14.09.2020 arvestades kahe kuu möödumisel ehk alates alates novembrikuu keskpaigast. Seega puudub õigusvastane viivitus ja kaebus tuleb rahuldamata jätta osas, milles kaebaja taotleb: - august-oktoober 2020 tekitatud kahju hüvitamist; - novembris 2020 tekitatud kahju hüvitamist pooles selle kuu kulutuste ulatuses. Hilisemate ajaperioodide osas on vastustaja olnud õigusvastases viivituses.
8.Vastustaja ei ole oma KELS § 10 lg-s 1 sätestatud kohustuse täitnud hoiukoha pakkumisega (lõike teine lause). Viidatud norm ütleb, et lasteasutuse koha võib asendada hoiukohaga vanema nõusolekul. Lastehoid ja lasteasutus (lasteaed) erinevad järgnevas: - Koolieelne lasteasutus võimaldab alushariduse omandamist (KELS § 1 lg 1), samas kui lapsehoiuteenus on sotsiaalteenus, mille eesmärk on toetada last kasvatava isiku toimetulekut või töötamist või vähendada lapse erivajadusest tulenevat hoolduskoormust (SHS § 451 jj). - Koolieelse lasteasutuse tegutsemiseks on vajalik koolitusluba (KELS § 12), mis võimaldab maksustamisperioodist koolituskulud maha arvata (TuMS § 26). Sotsiaalteenusele sellist erisust ette nähtud ei ole. - Koolieelne lasteasutus peab lähtuma riiklikust õppekavast4, mille järgimise kohustust lapsehoiul ei ole. - Koolieelses lasteasutuses tegelevad lastega pedagoogid, kes vastavad kvalifikatsiooninõuetele (KELS § 11 lg 2 p 1, § 22), samas kui lapsehoiuteenuse osutamiseks piisab lapsehoidja kutsest või töökogemusest lastega ja sobivatest isikuomadustest, mida hindab tööandja (SHS § 454 lg 1 p 3 ja lg 2). - Koolieelse lasteasutuse organiks on ka hoolekogu, kuhu kuuluvad vanemad, ning mille ülesanne on mh otsustada toidukulu päevamaksumus (KELS § 24 lg 3 p 5). Munitsipaalomandis oleva lasteasutuse korral võib toidukulu päevamaksumus kujuneda lisaks veel riigihanke läbiviimise käigus. Lapsehoiuteenuse toidukulu ja muude lisanduvate kulude suurus kujuneb vabal turul. Riigikohus selgitas 06.02.2023 otsuses nr 5-22-10, et hoiukohaga nõustumise, peab omavalitsusüksus loobumise vabatahtlikkust ja sellega seotud õiguslikke tagajärgi lapsevanemale selgitama ega tohi jätta muljet, et omavalitsusüksusel on õigus keelduda KELS § 10 lõike 1 esimeses lauses sätestatud kohustuse täitmisest (p 35). Käesolevas asjas ei ole vastustaja tõendanud, et kaebajale selgitati hoiukoha ja lasteasutuse koha erinevusi. Tegemist ei ole üldteada erinevuste loeteludega. Selgituseks ei saa lugeda ka kolmepoolset lepingut (dtl 129 jj), kuna sellest ei nähtu selgitused lapsevanemale, mille poolest hoid lasteasutusest erineb ega ka seda, et kaebajal on igal ajal võimalik nõusolekust loobuda ja saada selle tulemusel koht munitsipaallasteasutuses. Eluliselt on usutav, et vallalt vastust, sh kohta saamata, on keskmine vanem sundseisus ja ta otsib alternatiive, sh ka juhul, kui need on perele kulukamad. Kohtule ei nähtu ka, et nõusolekut andmata oleks kaebajate lapsele tagatud koht munitsipaallasteasutuses, sh selline vaba koht olnuks olemas. Seega oli eluliselt kaebajate ees üksnes valikud, kas panna laps erahoidu või tagada lapse kodus hoidmine. Sellist olukorda ei saa pidada vabatahtlikuks nõusolekuks. Eeltoodust tulenevalt ei ole vastustaja muul viisil oma seadusest tulenevat kohustust täitnud.
9.Ajal, mil kaebaja II soovis oma taotluse lahendamist kehtis Rae Vallavalitsuse 20.02.2018 määrus nr 4 „Laste koolieelsesse lasteasutusse vastuvõtu ja sealt väljaarvamise kord“ (edaspidi määrus nr 4). Riigikohus leidis viidatud määruse kohta 06.02.2023 otsuses järgmist: - tunnistas kehtetuks ja põhiseadusvastaseks lauseosa „ja vaba koht lasteasutuse vastavas vanuserühmas“. See lauseosa välistab lasteaiakoha andmise lapsevanematele, kellel selleks on seadusest tulenevalt subjektiivne õigus. Säte piirab seeläbi KELS § 10 lõikes 1 tagatud õigust viisil, milleks seadus ei ole volitust andnud.
https://www.riigiteataja.ee/akt/13351772
5(10)
- nõuet, mis seab lasteaiakoha andmise sõltuvusse kohataotluste järjekorrast, pidada menetluslikuks normiks, mis reguleerib kohataotluste lahendamist ega vabasta omavalitsusüksust KELS § 10 lõike 1 esimeses lauses sätestatud kohustuse täitmisest. Kui järjekorras olevaid taotlusi pole kohtade puudumise tõttu võimalik rahuldada, ei ole põhjuseks mitte järjekord, vaid kohtade puudumine. Kohataotluste menetlemine järjekorra alusel ei saa seega õigustada lasteaiakoha andmisest keeldumist (sh lasteaiakoha andmise edasilükkamist) neile vanematele, kellel on seadusest tulenevalt tekkinud õigus lasteaiakoht saada. Eeltoodust tulenevalt puudus vastustajal õiguslik alus koha andmisest keeldumiseks nii põhjusel, et järjekord ei olnud kaebaja lapseni jõudnud kui ka vaba koha puudumise tõttu. Riigikohus märkis ka, et lasteaiakoha andmise edasilükkamine (kohajärjekorras olemine kauem kui taotluse lahendamise mõistlik aeg) tähendab selle andmisest keeldumist (p 38).
10.Kuna vastustaja on õigusvastaselt, vastuolus KELS § 10 lg-ga 1 jätnud kaebajate lapsele koha lasteasutuses pakkumata, sh puudus ka vabatahtlik nõusolek hoiukoha saamiseks, on täidetud RVastS § 7 lg 1 esmane tingimus kahju hüvitamiseks ehk vastustaja õigusvastane tegevus. Kahju hüvitamise korral tuleb kaebaja panna olukorda, kus ta oleks olnud siis, kui vastustaja ei oleks kohustust rikkunud. Selliseks olukorraks on see, kui vastustaja oleks pakkunud kaebajate lapsele lasteaia kohta. See on ka põhjus, miks kohus ei käsitle eraldi toiduraha suuruse kujunemist erahoius, vaid lähtekohaks tuleb võtta, kui suur oleks olnud toiduraha juhul, kui laPS oleks saanud koha teeninduspiirkonna lasteasutuses. Sarnaselt on tulumaksutagastuse osas oluline, kas vanemal on võimalik teha mahaarvamisi, kui laps on erahoius ning kui laps on munitsipaallasteasutuses. Tegemist ei ole kohustamisnõudega, kus raha väljamaksmiseks peab olema sellise kulu kandmise kohustus seaduses. Vastustajal tuleb hüvitada kahju terves ulatuses, mis on tekkinud seetõttu, et kaebaja laps ei saanud käia teeninduspiirkonnajärgses lasteasutuses.
11.Järgnevalt kontrollib kohus kahju elementide kaupa kahju tekkimist ja õigusvastast seost. Vastustaja on eraldi vastu vaielnud kahjunõude suurusele ajavahemikul september 2021–detsember 2021 kohatasude vahe osas. Muus osas kahjunõuete suurusele ega nõuete kujunemisele ei ole vastustaja vastu vaielnud. Kohus lähtub kahjuarvestuses mh kaebaja poolt kohtule esitatud maksekorraldustest ja hoiu arvetest.
11.1.Toiduraha lisakulud Vastustaja määrusest nr 4 ei nähtu, et vastustaja oleks teeninduspiirkonna sees seotud vanema valikuga, kuigi vanem võib oma eelistust väljendada. Seetõttu tuleb arvestada vastustaja õiguspärasest käitumisest tuleneva kalleima võimaliku valikuga. Kohus lähtub vastustaja 28.02.2023 esitatud andmetest (dtl 159), mille kohaselt oli Peetri teeninduspiirkonnas lasteaedade toidupäeva kõrgeimaks maksumuseks 2,10 eurot. Kohus esitab järgnevalt kahju arvestuse. Kohus on tabelist välja jätnud kuud august-oktoober 2020 (vt p 7). Ka novembri 2020 osas loeb kohus kahju tekkinud pooles, s.o arvestuse lihtsustamist silmas pidades 8,5 päeva ulatuses (arvete kohaselt 17 arvestatud toidupäeva).
Kaebajad on lapse eest toiduraha tasunud võrreldes munitsipaallasteaiaga 254,10 eurot rohkem.
11.2.Kohatasu lisakulud Kaebajad on kohatasu lisakulu arvestuses lähtunud igas kuus kohatasude vahe ja munitsipaallasteaia kohatasult arvestatud tulumaksutagastuse summast. Kohus käsitleb kohatasu lisakulusid ja saamata jäänud tulumaksutagastust kui kahju erinevaid komponente eraldi. Kaebajate kulude arvestustabeli kohaselt on lapse eest kohtasu makstud munitsipaallasteaiaga võrreldes 140 eurot rohkem. Nagu kohus eelnevalt sedastas, arvestab kohus maha aja, mil vastustaja ei olnud õigusvastases viivituses, s.o august-oktoober 2020 ja pool novembrikuust 2020. Kohus korrigeerib eeltoodust tulenevalt kahjuarvestust. Kohus leiab eeltoodust tulenevalt, et kaebajale on kokku kahju tekkinud kohatasu osas 62,5 euro ulatuses.
Kuu November 2020 Detsember 2020 Jaanuar 2021 Veebruar 2021 Märts 2021 Aprill 2021 Mai 2021 Juuni 2021 Juuli 2021 August 2021 September 2021 Oktoober 2021 November 2021 Detsember 2021
Kohus juhtis 01.12.2022 määruses kaebajate tähelepanu, et kohtule ei ole esitatud veebruari 2021. a toitlustuse arvet ega maksekorraldust või kviitungit. Kaebajate 14.12.2022 esitatud kulude arvestustabelis on veebruaris 2021 arvestatud toidupäevadeks märgitud 0. Kaebajad ei ole kohtule esitanud küsitud arvet ega maksekorraldust, seetõttu järeldab kohus, et kaebajate laps ei käinud veebruaris 2021 hoius.
7(10)
Kohus juhtis 01.12.2022 määruses kaebajate tähelepanu, et kohtule ei ole esitatud märtsi 2021. a kohatasu arvet ega maksekorraldust või kviitungit. Kaebajad ei ole neid esitanud ega nendele viidanud. Kaebajate 14.12.2022 esitatud kulude arvestustabelis on märtsis 2021 hoiu kohatasuks märgitud 0 eurot, munitsipaallasteaias samuti 0 eurot. Rae Vallavolikogu 16.03.2021 otsuse nr 1476 kohaselt olid lapsevanemad ka munitsipaallasteaias kohatasu maksmise kohustusest vabastatud, kui laps sel kuul lasteaias ei käinud. 11.2.2. September 2021–detsember 2021 Vastustaja vaidleb vastu kahjunõude suurusele ajavahemikul september 2021–detsember 2021. Kaebajate kahjuarvestuse kohaselt on kaebajad sellel ajavahemikul tasunud hoius kohatasu 84 eurot, mitte 80 eurot. Vastustaja viitab 07.04.2021 sõlmitud lapsehoiuteenuse rahastamise kolmepoolsele lepingule, mille kohaselt on lapsevanem täisajalise lapsehoiuteenuse (5 päeva nädalas) eest kohustatud maksma kohatasu 80 eurot kuus. Vastustaja kinnitusel kehtis kohatasu nimetatud suuruses kogu 2021. aasta jooksul, seega kohtule arusaadavalt ei ole sel ajal lepingut poolte kirjalikul kokkuleppel muudetud. Vastustaja hinnangul ei saa 2021.aasta septembrist detsembrini 80 eurot ületava summa puhul olla tegemist enammakstud kohatasuga. Kohus on 07.02.2023 määruses palunud kaebajatel täpsustada, miks oli sel ajal kohatasu 4 euro võrra suurem, mida kaebajad pidi maksma vastustaja tegevusest tulenevalt enam. Kaebajad on vastanud, et hoid ei teavitanud kaebajaid kohatasu vanema kaetava osa suuruse (80 eurolt 84 eurole) muutusest. Kuna muutus ei olnud kaebajate jaoks suur, siis kaebajad hoiult selgitusi ei küsinud ning eeldasid, et muutunud on valla toetatav osa. Lapsehoiuteenuse rahastamise lepingu p 1.1 kohaselt sõlmitakse leping KELS § 10 lg 1 ja § 27 lg 3 ja määruse nr 26 alusel. Lepingu p 2.2 kohaselt osalevad teenuse rahastamisel vald ja vanem. Vanema poolt kaetav kohamaksu suurus on sama määruses nr 42 § 2 sätestatud määraga (ehk 80 eurot – kohtu märkus). Ka määruse nr 26 § 5 lg-st 2 tulenevalt rahastatakse lapsehoiuteenust tingimusel, et lapsevanemate poolt kaetav kohamaksu suurus on 80 eurot. Poolte vahel ei ole vaidlust, et kaebajad on eelnimetatud kuudel maksnud hoiu kohatasu 84 eurot kuus. Kohtu hinnangul ei oleks kaebajale kahju (2021. aastal kohatasu lisakulu 16 eurot) tekkinud, kui vastustaja oleks kaebajate lapsele seaduses sätestatud tähtaja jooksul koha taganud. Määruse nr 26 § 7 lg-st tulenevalt saab vastustaja pöörduda lapsehoiuteenuse osutaja poole aluseta makstud lapsehoiutoetuse tagasinõudmiseks.
11.2.2.1.Ajavahemik 26.12.2021 –31.12.2021 Maksekorraldusest nr 375 (dtl 60) nähtuvalt on kaebaja I maksnud detsembris 2021 kohatasu nagu laps oleks teenust kasutanud terve kuu. Kohus palus 07.02.2023 määruses vastustajal täpsustada, millal lõppes vastustaja poolt hoiuteenuse rahastamise kohustus tulenevalt sellest, et kaebaja laps asus 26.12.2021 elama teise valda ning kas ja millised korrektorid tuleks seega vastustaja hinnangul kahjuarvestuses teha. Vastustaja on kohtule vastanud, ent täpsustust esitanud ei ole. Vastustaja on kinnitanud vaid seda, et hüvitas lapsehoiuteenust ajavahemikul august 2020 kuni detsember 2021. Seega arvestab kohus kahjuarvestuses detsembrikuud täies ulatuses.
11.3.Saamata jäänud tulumaksutagastus Kuna munitsipaallasteaed on haridusasutus, oleks kaebajal võimalik igakuine kohatasu tuludeklaratsioonil maha arvata ja selle arvelt tulumaks tagasi saada (TuMS § 26). Kuna erahoiu korral ei ole tegemist koolituskuluga, ei olnud võimalik seda tuludeklaratsioonis maha arvata. Tulumaksutagastuse arvestuses tuleb arvestada kaebaja maksustamisperioodi maksustatava tuluga ja kohatasuga, mida lapse eest oleks makstud, kui laps oleks käinud erahoiu asemel Rae valla munitsipaallasteaias. Tulumaksutagastuse arvestuses saab arvestada üksnes kohatasusid, mida kaebaja oleks maksnud olukorras, kus kaebaja lapsele oleks tagatud koht munitsipaallasteaias ja millelt kaebaja oleks seega saanud tulumaksutagastuse.
http://atp.amphora.ee/raevv/index.aspx?itm=764485
8(10)
Kaebajate esitatud kulude arvestustabeli kohaselt on kaebajad avajavahemikul 03.08.2020– 31.12.2021 jäänud ilma tulumaksutagastusest kokku summas 240 eurot. Kui kaebajate laps oleks ajavahemikul 03.08.2020–31.12.2020 saanud käia munitsipaallasteaias, tasunuks kaebajad tema eest munitsipaallasteaia kohatasu novembris 40 eurot ja detsembris 80 eurot ehk 2020. aastal kokku 120 eurot. Kaebaja I 2020 FIDEK andmetest (dtl 124) nähtuvalt on kaebajal võimalik teha mahaarvamisi 120 euro ulatuses, mis võimaldanuks tasuda tulumaksu vähem 24 euro ulatuses (120x0,2). Kui kaebajate laps oleks ajavahemikul 01.01.2021–31.12.2021 saanud käia munitsipaallasteaias, tasunuks kaebajad tema eest munitsipaallasteaia kohatasu 880 eurot (80×11). Kohtule nähtub aga kaebaja I 2021 FIDEK andmetest (dtl 125), et kaebajal I olnuks võimalik teha täiendavalt koolituskulu mahaarvamisi kogu summa ulatuses ja saada seega tagasi 176 eurot (880x0,2).
11.4.Kahjuarvestuse kokkuvõte Arvestades eelnevat, on kaebajad lapse erahoius käimisega seonduvalt võrreldes munitsipaallasteaiaga: - tasunud rohkem toiduraha – 254,10 eurot; - tasunud rohkem kohatasu – 62,50 eurot; - jäänud ilma tulumaksutagastusest 2020. aastal – 24 eurot; - jäänud ilma tulumaksutagastusest 2021. aastal – 176 eurot; Seega on kaebaja kahju seoses lapse ajavahemikul 03.08.2020–31.12.2021 munitsipaallasteaias käimise asemel eralapsehoius käimisega kokku 516,6 eurot (254,1+62,5+24+176).
12.Avalik-õiguslikus suhtes on võimalik nõuda viivist nõuda RVastS § 7 lg 1 alusel koostoimes VÕS §‐ga 113 RVastS § 7 lg‐s 4 tehtud viite kaudu. Viivitusintressi (viivise) näeb eraõiguslikes suhetes ette VÕS § 113, mille 1. lõike kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi on üldiseks viivisemääraks sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-6614 p 19). Kaebajad taotlevad ka viivise hüvitamist alates 31.10.2022. Kaebajatele lõppes kahju tekkimine 31.12.2021, seega on viivisenõude algusajaks kogu kahjunõue muutunud sissenõutavaks. Viivisenõuet tuleb arvestada eraldi kahe perioodi kohta: - 31.10.2022–31.12.2022 – kokku 62 päeva, mil VÕS § 94 kohane intressimäär oli 0,00%7 ja viivisemäär kokku 8%; - 01.01.2023–17.04.2023 – kokku 107 päeva, mil VÕS § 94 kohane intressimäär oli 2,50%8 ja viivisemäär kokku 10,5%. Kaebaja taotletud kahjusummat arvestades on: - 2022. aastal tekkinud viivis (516,6×0,08×62÷365) 7,02 eurot; - 2023. aastal kohtuotsuse kuulutamiseni tekkinud viivis (516,6×0,105×107÷365) 15,9 eurot. Kokku on viivis (7,02+15,90) 22,92 eurot. Kaebajad on taotlenud viivist alates 31.10.2022. Seega taotlevad kaebajad viivist ka edasiulatuvalt. HKMS § 167 lg 3 sätestab, et viivisenõude võib rahuldada nii, et viivis mõistetakse välja protsendina
põhinõude täitmisest. Sealjuures võib kohus vastustajale teha ettekirjutuse väljamaksmisele kuuluva rahasumma kindlaksmääramiseks ja väljamaksmiseks (HKMS § 167 lg 1).
13.Kohus leiab, et eelnevalt analüüsitud kahju ei oleks tekkinud, kui vastustaja oleks taganud kaebajate lapsele taotluses soovitud ajal koha teeninduspiirkonna lasteasutuses. Seega on vastustaja õigusvastase tegevuse (kohtuotsuse punktid 8-9) ja tekkinud kahju vahel põhjuslik seos. RVastS § 13 lg-te 1 ja 3 koosmõjus tuleb hüvitise suuruse määramisel arvestada vastutust piiravate asjaoludega, nt kahju tekkimise ettenägematus; objektiivsed takistused kahju ärahoidmisel; õiguste rikkumise raskus; eraõiguses sätestatud piirangud seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel ning muud asjaolud, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane. Avaliku võimu kandja vabaneb vastutusest avalike ülesannete täitmisel tekitatud kahju eest, kui kahju tekitamist ei olnud võimalik vältida ka avalike ülesannete täitmisel vajalikku hoolsust täielikult järgides. Kohus leiab, et käesoleval juhul sellised asjaolud puuduvad. Ka varasem lasteaiakohtade alane kohtupraktika kinnitab, et reeglina mõistetakse lapsevanematele tekitatud varaline kahju, s.o rohkem kantud kulutused välja terves ulatuses. KaebajaTE, s.o lapsevanemate vaates on kohustus täitmata ja lasteasutuse koht saamata. Kohustus tagada lapsele lasteaiakoht vanema soovil alates lapse 1,5aastaseks saamisest kehtib juba 20 aastat. Kohtud on konkreetsele vastustajale, s.o Rae vallale selgitanud nimetatud kohustust viimase 10 aasta jooksul ligikaudu 20 kohtuasjas. Konkreetse vastustaja keeldumised lasteaiakohtade tagamisel on toimunud ka varem, mis kinnitab, et tegemist on süsteemse, mitte ühekordse ajutise probleemiga. Seetõttu ei ole vastustajale ettenägematu, et tema tegevusetuse tõttu tekib lapsevanematele kahju, mis mõistetakse kohtu poolt vastustajalt välja. Samuti puuduvad objektiivsed takistused oma kohustuste täitmisel, mida vastustaja ei ole saanud ise mõjutada. Puudub mõistlik põhjus ja ka seadusest tulenev alus, et lasteasutuse koha andmata jäämisest tuleneva riski ja tagajärje peaks enda kandma võtma pere, lapsevanem või laps. Ka ei saa koha andmisest keelduda n.ö võrdse kohtlemise printsiibist tulenevalt põhjusel, et vastustaja on ka teistele lastele jätnud koha tagamata. Enda õigusvastase tegevusetuse alusel ei saa õigustada sama tegevusetuse jätkamist ka kaebaja lapse suhtes. Kohus on varasemates kohtulahendites selgitanud ka vastustaja võimalusi probleemide lahendamiseks ega korda neid käesolevas kohtuotsuses.
14.Kohus mõistab kokku välja 539,52 eurot (516,6+22,92), millele lisandub viivis põhinõudelt kuni põhinõude täitmiseni. Kohus selgitab ka otsuse täitmise tingimusi. Rahasumma väljamõistmist puudutavas osas tuleb kohtuotsus täita 30 päeva jooksul otsuse jõustumisest arvates (HKMS § 168 lg 11). Vastustajal tuleb kuni põhinõude täitmiseni arvestada ise viivist vastavalt VÕS §-s 113 sätestatule, arvestades ka viivisemäära võimalikke muudatusi.
15.Kohus mõistab HKMS § 108 lg 2 alusel vastustajalt välja kaebajate poolt kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu 21,65 eurot osaliselt. Kaebajate kahjunõue on rahuldatud ca 72 % ulatuses (516,6/721,80), mis tähendab, et vastustajalt tuleb kaebajate kasuks solidaarselt välja mõista riigilõivust 15,69 eurot. Menetlusosaliste muud menetluskulud jäävad nende endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt) Kadri Sullin 10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.