Otsuse avalikult teatavaks 14. aprill 2023, Tallinn tegemise aeg ja koht Haldusasja number
3-22-1249
Haldusasi
X kaebus Eesti Töötukassa 19.04.2022 otsuse nr TVH/22/016257 ja Eesti Töötukassa 20.04.2022 otsuse nr TVT/22/021014 ning Eesti Töötukassa 25.05.2022 vaideotsuse nr VO/22/1223 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja - X Vastustaja – Eesti Töötukassa
Asja läbivaatamise viis
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada X kaebus.
2.Tühistada Eesti Töötukassa 19.04.2022 otsus nr TVH/22/016257, Eesti Töötukassa 20.04.2022 otsus nr TVT/22/021014 ja Eesti Töötukassa 25.05.2022 vaideotsus nr VO/22/1223.
3.Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.
4.Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 15.05.2023. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse
päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.X esitas 14.03.2022 Eesti Töötukassale (ETK) töövõime hindamise ja töövõimetoetuse taotlused (dtl 71-80).
2.ETK 19.04.2022 otsusega nr TVH/22/016257 tuvastati X osaline töövõime kestusega üks aasta (dtl 81-83). ETK 20.04.2022 otsusega nr TVT/22/021014 määrati Xe töövõimetoetus perioodil 04.04.2022 – 03.04.2023 (dtl 84-85).
3.X esitas ETK-le 21.04.2022 vaide (dtl 86-87), milles ei nõustunud 19.04.2022 otsusega nr TVH/22/016257 ja 20.04.2022 otsusega nr TVT/22/021014 kuna leidis, et tema töövõime on puuduv. ETK 25.05.2022 vaideotsusega nr VO/22/1223 (dtl 1-7) jäeti X vaie rahuldamata. Vaideotsuse kohaselt on X töövõime osaline kestusega üks aasta.
4.06.06.2022 saabus Tallinna Halduskohtule X kaebus (vene keeles) ETK 25.05.2022 vaideotsuse nr VO/22/1223 tühistamiseks. Kohus tõlgendas kaebust lähtudes kaebuse eesmärgist ja HKMS § 46 lg 4 ning leidis, et kaebaja sooviks on esitada kaebus kohtule ETK 19.04.2022 otsuse nr TVH/22/016257 ja ETK 20.04.2022 otsuse nr TVT/22/021014 ning ETK 25.05.2022 vaideotsuse nr VO/22/1223 tühistamiseks. Kohus võttis kaebuse nimetatud nõuetes menetlusse. 07.03.2023 määrusega määras kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse.
5.1.Kaebaja märgib esmalt, et ei ole nõus sellega, kuidas töövõime kaotuse suuruse määramisel hinnati elutähtsate tegevuste piiranguid ja tehtud otsuse põhjal muudeti puuduv töövõime osaliseks töövõimeks.
5.2.Kaebaja selgitab, et Seropositiivse reumatoidartriidi diagnoos on tal alates 1999. aastast. Kogu maailmas peetakse seda haigust ravimatuks. Raviga on võimalik haiguse arengut vaid pidurdada. Kaebaja viimasel läbivaatusel avaldas raviarst reumatoloog dr Piia Tuvik arvamust, et kaebaja terviseseisund on halvenenud. Kaebaja perearst dr Tatjana Arissova leiab, et kaebaja üldine terviseseisund on viimase kolme aastaga tunduvalt kehvenenud.
5.3.Töövõimet hinnanud ekspert väidab, et meditsiinilisi andmeid õhupuuduse, nõrkuse, tasakaaluhäirete ja kahelinägemise kohta ei ole. Kaebaja on läbinud kõikvõimalikud uuringud ja kaebaja seisundi teisi põhjuseid pole avastatud, kuid probleem ise püsib. Reumatoidartriit on pikaajaline autoimmuunhaigus, mis mõjutab selgroogu ja peamiselt kaelapiirkonda. Sellest tulenevad pidevad peavalud, tasakaaluhäired ja kiire väsimine nii füüsilise kui ka vaimse töö puhul.
5.4.Töövõimet hinnanud ekspert märgib, et kaebaja ei ole kasutanud taastusravi. Kaebaja ei teadnud, et tal on võimalus kasutada taastusravi. Ilmselt seetõttu, et venekeelset teavet ei ole. Kaebaja pöördus mitu korda Sillamäe sotsiaalosakonda, kuid seal keelduti põhjendusega, et linnal ei ole raha. Kaebaja pöördus perearsti poole, kus samuti ei saanud midagi kvootide puudumise tõttu. Töötukassas keegi mitte kordagi ei pakkunud ja kaebaja ise ei teadnud, et tal on õigus just sealt taastusravi taotleda.
5.5.Samuti väitis ekspert, et 2017. aastal oli kaebaja kutsutud bioloogilise ravi arstlikusse konsiiliumisse, kuhu ta ei ilmunud. Kaebaja selgitab, et kuna 2017. aastal möödus aasta onkoloogiajärgsest keemiaravist, otsustati pärast reumatoloogiga konsulteerimist lükata bioloogiline ravi edasi. Bioloogilise ravi konsiilium toimus alles 14.04.2022 ja seal oli kaebaja kohal.
Kaebaja kutsumise kohta bioloogilise ravi konsiiliumile 2017. aastal kohta selgitab kaebaja veel, et see lükati edasi, kuna kaebaja oli just lõpetanud onkoloogias keemiaravi ning kuna on olemas arvamus, mida ei ole seniajani ümber lükatud ega ka kinnitatud (põhjusel, et bioloogiline ravi on üsna uus ja selle kinnitamine või ümberlükkamine võtab aega), et see võib anda tõuke vähirakkude aktiivsuse taastumisele.
5.6.Ekspert väitis ka seda, et 07.04.2022 oli kaebajal arsti kaugvastuvõtt. See ei vasta tõele. See ei ole võib-olla nii oluline, kuid kaebaja käis 07.04.2022 reumatoloogi vastuvõtul Tallinnas. Samuti oli kohal 14.04.2022 bioloogilise ravi konsiiliumis ja käis 01.05.2022 bioloogilise ravi kontrollis.
5.7.Töövõime hindamise ekspert tugineb sellele, et bioloogiliselt ravilt võib oodata terviseseisundi paranemist, kuna säärane ravi on sageli tõhus. Seetõttu kehtib otsus osalise töövõime kohta aastaks ajaks. Kui probleem püsib, siis on kaebajal õigus esitada uus töövõime hindamise taotlus. Kaebaja selgitab, et ei saa praegu bioloogilist ravi jätkata. Pärast kolmenädalast ravi tekkisid tal neerukomplikatsioonid. Kaebajal tekkisid valud ja palavik ning ta katkestas ravi, kuna mistahes põletikuga soovitatakse bioloogiline ravi pooleli jätta. Pärast väikest pausi kaebaja jätkas bioloogilist ravi, kuid pärast järjekordset infektsiooni kordusid valud neerude piirkonnas ja tõusis taas palavik. Praeguseks on ravi taas peatatud ja kaebaja käib uuringutel. 07.06.2022 on kaebajal määratud ultraheli ja alles pärast seda suunatakse ta uroloogi vastuvõtule.
5.8.Kuna töövõimet hinnanud ekspert määras kaebajale puuduva töövõime asemel osalise töövõime (vahemikus 04.04.2018 kuni 03.04.2022 oli kaebajal puuduv töövõime) ja seetõttu vähenes töövõimetoetus kaks korda, ei ole kaebajal võimalik ravimeid välja osta (sh valuvaigisteid retseptiga ja käsimüügist). Selle tulemusena valutavad kaebajal pidevalt eri kehaosad (jalad, selg, õlad, käed) ja on pidevad peavalud. Kestva valu tõttu on kaebajal tekkinud depressiivsus-suitsiidilaadsusseisund, mistõttu on kaebaja endale registreerinud psühhiaatri vastuvõtu 28.07.2022.
5.9.ETK lähtub oma hinnangus kaebaja töövõime kohta ekspertarst Lembi Augi arvamusest, mis on koostatud 05.08.2022. Kaebaja peab seda hinnangut valeks, kuna ekspertarst ei ole reumatoloog, seega ei saa ta objektiivselt ja täies ulatuses hinnata reumatoidartriidi diagnoosiga patsiendi seisundit. 15.08.2022 oli kaebaja plaanilisel vastuvõtul oma raviarsti reumatoloogi dr Piia Tuviku juures. Kaebaja esitas arstile tutvumiseks töötukassa vastuse kohtule. Dr P. Tuvik ei nõustu selle vastusega, nimelt: dr Tuvik ei kirjeldanud ühegi ekspertiisi arvulist näitajat mõõduka aktiivsuse piiranguna liikumisvaldkonnas, vastupidi (dr P. Tuviku sõnul) kirjutas ta liikumise piirangutest tingitud olulistest raskustest igapäevaelus.
5.10.Vastuseks vastustaja seisukohtadele esitab kaebaja täiendavad vastuväited. Esmalt märgib kaebaja, et kui inimese töövõimet ei hinnata otseselt meditsiinilise diagnoosi alusel, vaid reaalsete aktiivsuspiirangute alusel (vastustaja sõnul), siis tekib küsimus, kuidas saab ekspert hinnata tegelikke aktiivsuspiiranguid, kui ta pole kunagi inimest näinud ega võta arvesse epikriisi perearstilt, kes võib näha patsienti sagedamini kui eriarst, kuna kaebaja elab Tallinnast küllaltki kaugel ja tal ei ole võimalust sagedamini reumatoloogi juures käia.
5.11.Kaebaja selgitab veel, et tal on liigeste deformatsioon, mida näitavad röntgenipildid, kaebaja vajab pidevalt retseptiga määratud valuvaigisteid. Ekspert väidab, et kaebaja ei ostnud välja osasid valmisretsepte, kuid samal ajal ei täpsusta, millise osa neist retseptidest kaebaja välja ostis. Kui kaebajal valuvaigistid otsa said, helistas ta kas oma perearstile (T. Arisova) või reumatoloogile (dr P. Tuvik) ja palus ravimeid välja kirjutada. Kaebaja ei tea, mis põhjusel, kuid sageli kirjutati talle välja mitu retsepti mitmele valuvaigistite karbile. Oma piiratud materiaalse seisundi tõttu ei ostnud kaebaja varusid, vaid ainult valuvaigistid, mida sel ajal
vajas. Kui kaebajal oli vaja valuvaigisti varusid uuesti täiendada, olid talle tagavaraks kirjutatud retseptid juba tühistatud ja kaebaja pidi uute retseptide kirjutamiseks taas arstidele helistama. Ühtlasi võib dr P. Tuvik kinnitada, et ta andis kaebajale vastuvõtu ajal põhiravi jaoks mõned ravimid ja osa ravimitest tõi kaebaja sõbranna (sealhulgas retseptiga valuvaigistid), kes elab Soomes ja kellel on kaebajaga sama diagnoos (ravimid, mis sõbranna kaebajale tõi, sealhulgas retseptivaluvaigistid, võttis kaebaja kaasa dr P. Tuviku vastuvõtule, et küsida temalt, kas ta võib neid võtta.
5.12.Perearstiga telefoni teel suhtlemise osas soovib kaebaja eksperdilt küsida – kuidas ta pidi kaheaastase pandeemia tingimustes perearstiga siis suhtlema. Sel põhjusel tühistati visiidid arsti juurde, arst võttis vastu ainult telefoni teel. Ühtlasi oi kaebaja sunnitud reumatoidartriidiga pidevalt võtma immuunsust alandavaid ravimeid, kuna see haigus on autoimmuunne. Seoses sellega, et kaebajal on immuunsust kunstlikult alandatud, ei lubanud perearst T. Arisova kaebajal kategooriliselt hooajaliste haiguste (ägedad respiratoorsed viirusinfektsioonid, gripp jne) puhangu ajal polikliinikut külastada, kuna ilma immuunsuseta nakatub kaebaja kergesti ja tal kulub nende haiguste raviks kuni kaks kuud ja kaebaja vajab antibiootikume.
5.13.Rehabiliteerivat ravivõimlemist teeb kaebaja kodus iseseisvalt, kuna see diagnoos pandi 24 aastat tagasi, siis selleks, et teha ravivõimlemist ei ole kaebajal vajadust minna polikliinikusse, seda enam, et sageli pole kaebajal lihtsalt võimalik polikliinikusse jõuda.
5.14.Kaebaja ei tea, millisest uuest haiglaravist, kus ta eksperdi sõnul ei käinud, käib jutt. Võibolla käib jutt lihtsalt edasilükkamisest, kuna kaebaja olin haiglaravil 2020. aasta septembris ja 13.09.2022 läheb taas Tallinna regionaalhaiglasse.
5.15.Mis puutub asjaolusse, et viimane õlavalust tingitud liikumispiirangutest kaebus oli fikseeritud epikriisis 2019. aastal, kinnitab veel kord, et arst-ekspert ei ole reumatoloogias pädev. Kui kaebused olid 2019. aastal, siis ei kao need kuhugi ei 2020. ega 2022. aastal ning järgnevatel aastatel. Võib konsulteerida arsti-reumatoloogiga.
5.16.Vastustaja arvates on bioloogilise ravi ajutine katkestamine kõrgenenud temperatuuri ja neeruprobleemide tõttu sobimatu ja lõpetamine ise ei ole õigustatud. Kaebaja tahab sellele vastu vaielda, sest just reumatoloogiga bioloogilise ravi alustamise kohta peetud selgitava vestluse ajal öeldi kaebajale, et on vaja jälgida üldist tervislikku seisundit ja temperatuuri tõusuga seotud haiguse või mõne muu nakkushaiguse korral on vaja bioloogiline ravi katkestada üldise või muu haiguse ajaks ning alles pärast arstipoolset läbivaatust või sümptomite kadumist tuleb bioloogilist ravi jätkata.
5.17.Topeltnägemist, pearinglust ja teadvusekaotust ei saa olla objektiivselt kinnitatud, nagu vastustaja märgib, kuna silmaarst Zherdiyeva L. juures olid läbi viidud uuringud ja tema osas rikkumisi ei leitud, kuid just sel eesmärgil uuris silmaarst kaebajat, et välistada silmarõhu ja muude silmahaigustega seotud probleemid ning otsida nende seisundite põhjust mujalt, kuna kõik need sümptomid ei ole iseenesest kadunud, vaid vastupidi, need on alates 2019. aastast muutunud sagedasemaks. Nimelt seetõttu toimus uuring arsti-neuroloogi juures. Kui need põhjused ei ole kaebaja seisundi tagajärg, siis arvab arst-reumatoloog, et nende seisundite põhjus on osteokondroos, nimelt muutused kaela liigestes, mille tagajärjel on häiritud aju vereringe ja hapnikuvarustus. Tõenäoliselt ei ole ekspertiisiarstil selle konkreetse haiguse kohta täielikku teavet, sealhulgas seda, et kõik liigesed, mis inimesel on, võivad muutuda põletikuliseks, samuti kõhre- ja lihaskoed ning ägenemise perioodid tekivad inimesest mitteolenevatel põhjustel ja sageli 1 – 4-päevase intervalliga ning peatatakse ainult valuvaigistite võtmisega, sageli kuni mitu korda päevas.
5.18.Seda, et kaebajal on mingid intellektuaalsed häired, ei ole kaebaja kunagi väitnud, kuid mäluprobleeme ei saa diagnoosida, kuna keegi pole seda kunagi teinud, kuid need on põhimõtteliselt loomulikud, seda eriti vanuses, mis läheneb 60ndatele eluaastatele.
5.19.Töötukassa arst-ekspert väidab, et nüüd on alustatud uut bioloogilist ravi ning on oodata vaevuste vähenemist ja teo- ning töövõime paranemist. Kaebaja reumatoloogi dr P. Tuvik ei mõista, kuidas saab ravi tulemust prognoosida, kui see on alles alanud, ja erinevad inimesed võivad reageerida uutele ravimeetoditele väga erinevalt.
5.20.Mis puudutab ravimite allahindlust, siis jah kaebajal on esialgne soodustus ravimitele, kuid samal ajal toetusega, mida kaebaja tänasel päeval saab 270 – 280 eurot, olles tasunud eluaseme eest jääb tal muudeks kulutusteks, sealhulgas ravimite ja toidu jaoks 3 eurot päeva peale. Selleks, et saada ravimitele täiendavat hüvitist, peab kaebaja need kõigepealt mingite vahenditega välja ostma ja esitama sotsiaalteenistusele tšeki ning alles siis makstakse need kaebajale välja. Kuid tekib küsimus, milliste vahenditega oleks saanud kaebaja neid osta? Isegi 100% allahindlusega (ja mul on selline allahindlus ainult bioloogilistele süstidele) peab kaebaja retsepti eest maksma 2 eurot 50 senti. Selleks, et sõita reumatoloogi vastuvõtule, olles kulutanud raha piletitele Sillamäe-Tallinn ja tagasi (see on vähemalt 20 eurot, pluss 3 eurot Tallinnas haiglasse ja tagasi bussijaama sõiduks, pluss 5 eurot eriarsti vastuvõtule), peab kaebaja 10 päeva jooksul jooma ainult kraanivett.
5.21.Kaebaja toob veel vastuseks vastustaja seisukohtadele välja, et hetkel märkis dr P. Tuvik vastuseks vastustaja pöördumisele, et määratud ravi on seni olnud ebaefektiivne ning selle alusel muudeti kaebaja jaoks raviskeemi ning määrati muud biosüstid. See tähendab lihtsalt seda, et alates 19.04.2022 ei ole kaebaja tervislik seisund muutunud reumatoidartriidi osas, vaid vastupidi, psühho-emotsionaalse seisundi osas on see halvenenud, mida kinnitab ka uuring 13.09.2022 Tallinna regionaalhaigla psühholoogi poolt. Vastustaja ise väidab, et bioloogiline teraapia on uus raviviis, mida tavaliselt ei kasutata. Bioloogiline ravi on näidustatud aktiivse ja progresseeruva haiguse raviks. Ja samal ajal otsustab, et see peaks pakkuma olulist paranemist. Ja küsib, miks ei ole praeguste tõenduspõhiste meditsiini teadmiste põhjal adekvaatset põhjendust, miks ei võiks oodata positiivset ravivastust ja tegevusvõime paranemist. Vastustaja märgib, et dr P. Tuvik märgib oma 20.09.2022 vastuses, et liigeste kahjustuse tõttu on käte talitlus rohkem/olulisemalt häiritud. Ja samal ajal väidab ta, et mõõdukas piirang toimingute sooritamisel kehtestati käte piirkonna liigeste valu ning käte piiratud sirgendamise ja käte täpsete liigutuste tõttu. Kuidas saab olla nii, et kahju on märkimisväärne, aga piirangud mõõdukad? Kaebaja kordab veelkord, et oma vastuses terviseandmete avaldusele väitis dr P. Tuvik, et käte funktsioon on rohkem/olulisemalt kahjustatud. Mõõdukatest piirangutest kätetöö, sirgendamise ja käte liigutuste täpsuse valdkonnas ei räägitud sõnagi. Kaebaja märgib ka, et piiranguid hinnatakse nii, nagu need praegu on, mitte nii, nagu need võiksid olla tulevikus. Samas vastustaja läheb kohe iseendaga vastuollu väitega, et kaebajale määratud bioloogiline ravi võimaldab tõenäoliselt sümptomid kontrolli alla võtta ja suudab olukorda parandada. Kas see pole mitte viide sellele, mis võib tulevikus juhtuda?
5.22.Kokkuvõtvalt juhib kaebaja kohtu tähelepanu sellele, et Eesti Töötukassa, langetades otsust kaebaja töövõime kohta tugines suuresti asjaolule, et talle oli määratud uus bioloogiline ravi, mis oleks pidanud osutuma efektiivseks. Kaebaja on seisukohal, et ei tohi langetada otsust tuginedes seejuures vaid eeldustele. Oodatud oli tegutsemis- ja töövõime paranemine. Selline seisukoht osutus ekslikuks. See leidis kinnitust ka kaebaja raviarsti vastuses. Arst vastas kohtu päringule, et määratud ravi on ebaefektiivne. Kaebaja lisab, et praegusel ajal on ta tervis muutunud oluliselt halvemaks, 2023. aasta jaanuaris oli kaebajal insult. Insuldi tulemusel on kaebajal tekkinud kõnehäire ja parem käsi enam ei tööta.
Praegusel ajal on kaebaja pöördunud Eesti Töötukassa poole uue taotlusega hinnata kaebaja töövõimet juba uue haiguse pinnalt, kuid kaebaja taotluse läbivaatamine on peatatud kuni kohtuvaidluse lahendamiseni.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
6.Vastustaja kaebusega ei nõustu ja vaidleb sellele vastu kogu ulatuses.
6.1.Kaebaja esitas 14.03.2022 töövõime hindamise taotluse. Vastustaja hindas kaebaja töövõime ulatust võttes aluseks tema enda poolt 14.03.2022 esitatud töövõime hindamise taotluses märgitud hinnanguid oma tervisele ja tervise infosüsteemi kantud terviseandmed (lisa 5, väljavõte tervise infosüsteemist viimase viie aasta kohta, dtl 88-151)). Kaebaja ise on 14.03.2022 esitatud töövõime hindamise taotluses märkinud, et tal esinevad piirangud liikumise, käelise tegevuse, teabe edasiandmise ja vastuvõtmise, teadvusel püsimise ja enesehoolduse ning õppimise ja tegevuste sooritamise valdkondades. Tervishoiuteenuse osutaja Sihtasutus Jõhvi Taastusravi Keskus ekspertarst Kaido Kangur (edaspidi TTO), võttes aluseks kaebaja poolt esitatud töövõime hindamise taotluses (edaspidi taotlus) märgitud hinnanguid oma tervisest tulenevate piirangute kohta ja kaebaja terviseandmed, koostas 17.04.2022 eksperdiarvamuse (kaebaja poolt kaebusele lisatud), mille vastustaja võttis töövõime hindamise otsuse koostamisel aluseks. ETK 19.04.2022 otsusega nr TVH/22/016257 tuvastati, et kaebajal on osaline töövõime kestusega üks aasta. Kaebaja esitas töötukassale vaide, milles ei nõustunud töövõime hindamise tulemusega ning esitas täiendavad selgitused temal esinevate tegutsemispiirangute kohta. TTO ekspertarst analüüsis 30.04.2022 vaidemenetluse raames veel kord kaebaja terviseandmeid, kaebaja töövõime hindamise taotluses märgitud hinnanguid oma tervisest tulenevatele piirangutele ja vaides kirjeldatud asjaolusid kogumis ning jäi vaidemenetluse raames oma esialgselt koostatud eksperdiarvamuses toodud hinnangu juurde, mille kohaselt kaebaja töövõime on osaline kestusega üks aasta (lisa 6, dtl 152-163). TTO ekspertarsti seisukoha vaatas üle ja nõustus sellega ka töötukassa töövõime hindamise ekspertarst. Vastustaja rõhutab siinkohal, et juhul, kui isik vaidlustab töövõime hindamise otsuse töötukassas, vaatab kehtiva praktika kohaselt vaidemenetluses isiku taotluse, TIS-i terviseandmed, sh selleks hetkeks lisandunud terviseandmed, vaide, samuti kõik isiku poolt esitatud lisadokumendid ning TTO ekspertarsti eksperdiarvamuse alati üle ka töötukassa ekspertarst. Antud juhul vaatas vaidemenetluses kõik eeltoodud andmed üle töötukassa töövõime hindamise ekspertarst Lembi Aug, kes nõustus TTO toodud põhjendustega eksperdiarvamuses. Töötukassa töövõime hindamise ekspertarst Lembi Aug on ka käesoleva kohtuasja raames kõik kaebaja terviseandmed ja kaebaja kirjeldatud tegutsemispiirangud veelkord üle vaadanud ning on 05.08.2022 allkirjastanud oma kokkuvõtliku seisukoha, milles nõustub TTO ekspertarsti poolt eksperdiarvamuses toodud seisukohtadega (lisa 7, dtl 164-173). TTO ekspertarst hindas kaebajal valdkondade võtmetegevused järgmiselt: 1) Liikumise valdkonna võtmetegevused: liikumine eri tasapindadel – arvväärtusega 2, ohutu ringiliikumine – arvväärtusega 0, seismine ja istumine – arvväärtusega 1, liikumisega seotud muud piirangud – arvväärtusega 0. 2) Käelise tegevuse valdkonna võtmetegevused: käte sirutamine – arvväärtusega 1, asjade liigutamine – arvväärtusega 0, käteosavus - arvväärtusega 2, käelise tegevusega seotud muud piirangud – arvväärtusega 0. 3) Teiste valdkondade piiranguid ei tuvastatud. TTO ekspertarst on eksperthinnangu koostamisel liikumise valdkonnas välja toonud õde KATI UNDRITS 14.04.2022 sissekande ja reumatoloog PIIA TUVIK 07.04.2022 andmed, millele ta on tuginenud.
Kaebajal on liikumise valdkonnas kokkuvõtlikult mõõdukas tegutsemispiirang. TTO ekspertarst on eksperthinnangu koostamisel käelise tegevuse valdkonnas välja toonud õde KATI UNDRITS 14.04.2022 sissekande ja reumatoloog PIIA TUVIK 07.04.2022 andmed, millele ta on tuginenud. Kaebajal on käelise tegevuse valdkonnas kokkuvõtlikult mõõdukas tegutsemispiirang. Teistes valdkondades piiranguid ei tuvastatud. Kuna võtmetegevuste arvväärtusi 0 ja 1 määruse kohaselt ei liideta, on kaebaja töövõime ulatuse tuvastamise aluseks võetav võtmetegevuste arvväärtuste summa 4. Määruse § 8 lg 1 kohaselt hindab eksperdiarvamuse andja töövõime kas osaliseks või puuduvaks, kasutades kaalutlusõigust, kui võtmetegevuste piirangute raskusastmete arvväärtuste summa on neli või suurem. TTO ekspertarst hindas kaalutlusõigust kasutades kaebaja töövõime osaliseks, kuna vaide esitaja igapäevategevused ei ole täielikult takistatud. Osalise töövõime kestus üks aasta on hinnatud, sest see on piisav ajavahemik bioloogilise ravi tulemuslikkuse hindamiseks ning kompleksse taastus- ja adekvaatse valuravi rakendamiseks. ETK töövõime hindamise ekspertarst nõustus vaidemenetluses eeltoodud hinnangutega. Käesoleva kohtumenetluse raames vaatas töötukassa ekspertarst veelkord TTO ekspertarsti eksperdiarvamuse, kaebaja poolt kirjeldatud enesehinnangulised kaebused ja objektiivsed terviseandmed üle ja jäi eeltoodud seisukohtade juurde. Vastustaja selgitab, et ekspertarstid on tutvunud kõigi olemasolevate viimase viie aasta terviseandmetega, kuid oma hinnangutes isiku töövõimele on välja toodud andmed, millele otseselt on tuginetud.
6.2.Vastustaja selgitab täiendavalt, on põhjendatud hinnata kaebaja tegutsemise ja osalemise piirangud liikumise ja käelise tegevuse valdkonnas mõõdukaks ning tema töövõime osaliseks kestusega üks aasta arvestades kaebaja enda hinnanguid tegutsemisvõimele ja terviseandmeid. Olemasolevate andmete alusel ei esine kaebajal vähemalt hetkel sellist seisundit, mis põhjustaks üldise töövõime täieliku puudumise. Vastustaja peab vajalikuks selgitada, et töövõime hindamisel lähtutakse hindamise hetkel isikul esinevatest haigustest põhjustatud reaalsetest tegutsemispiirangutest. Hindamisel võetakse arvesse isiku enda poolt kirjeldatud enesehinnangulised tegutsemispiirangud, mida seostatakse olemasolevate objektiivsete terviseandmetega. Siinkohal ei ole olulised ainuüksi diagnoositud haigused, vaid neist põhjustatud objektiivselt kinnitust leidnud püsivad tegutsemispiirangud. Töövõime hindamise metoodika kohaselt hinnatakse isiku töövõime ulatust mitte otseselt meditsiinilise diagnoosi, vaid sellest põhjustatud ja hindamise ajal olemasolevate reaalsete tegutsemispiirangute põhjal. Lisaks võetakse arvesse kas isiku haigus on talle määratud raviga kompenseeritud. Kokkuvõtlikult esinevad kaebajal ekspertarstide hinnangul püsivad tegutsemispiirangud liikumise ja käelise tegevuse valdkonnas, mis on hinnatavad mõõdukate tegutsemispiirangutena. Põhiliseks töövõimet mõjutavaks haigusseisundiks on reumatoidartriit, kuid arvestades asjaoluga, et esiplaanil on kaebused valudele, liigesmuutused on vähe väljendunud, ägenemised on olnud otseses seoses ravi katkestamisega, ravipotentsiaal on osaliselt kasutamata ja nüüd on alustatud uue efektiivse raviga (bioloogiline ravi), on eeldatav subjektiivsete vaevuste vähenemine ning tegutsemis- ja töövõime paranemine. Kaebajale ei sobi raske, rohke ringiliikumisega seotud või käte peenmotoorikat nõudev töö. Ülejäänud kroonilised terviseseisundid on raviga kompenseeritud ja töövõimet ei mõjuta. Vastustaja on arvesse võtnud kõik kaebaja poolt kirjeldatud tegutsemispiirangud ning kõik kaebaja hindamise hetkel esinenud püsiva seisundina hinnatavad haigused.
6.3.Vastustaja selgitab, et TVTS § 11 järgi makstakse töövõimetoetust isikule, kellel on tuvastatud osaline või puuduv töövõime. Kuna vaide esitaja töövõime on töötukassa 19.04.2022 otsuse nr TVH/22/016257 kohaselt õigesti tuvastatud, puudub alus 20.04.2022 töövõimetoetuse otsuse nr TVT/22/021014 muutmiseks.
6.4.Kaebaja märgib kaebuses, et tal on neerude uuring 07.06.2022 ja peale seda uroloogi vastuvõtt, samuti 28.07.2022 psühhiaatri konsultatsioon. Vastustaja selgitab, et terviseandmeid, mis lisandusid või lisanduvad peale 25.05.2022, st peale vaideotsuse koostamist ei saa vastustaja hindamisel arvesse võtta ja palub jätta tähelepanuta. Kaebaja töövõimet tuleb hinnata vaidlustatud haldusotsuste tegemise seisuga tema enda poolt töövõime hindamise taotluses toodud võtmetegevuste lõikes oma tegutsemisvõimele antud hinnangute ning vaidlustatud otsuse tegemise seisuga olemas olnud objektiivsete terviseandmete alusel. Vastustaja märgib, et halduskohtumenetluse seadustiku § 158 lg 2 kohaselt hindab kohus haldusakti õiguspärasust haldusakti andmise aja seisuga. Vaidlusaluse otsuse õiguspärasuse hindamisel tuleb lähtuda kaebaja tervislikust seisundist ja tegutsemisvõimest töövõime hindamise otsuse tegemise seisuga. Juhul, kui vaide esitaja tervislik seisund edaspidi muutub, lisanduvad uued objektiivsed terviseandmed (teostatud on uued uuringud ja lisandunud diagnoosid), ning vaatamata regulaarsele ravile esinevad püsivad tegutsemispiirangud, on võimalik esitada uus töövõime hindamise taotlus. Vastustaja on sellele ka vaideotsuses viidanud.
6.5.Kaebaja viitab kaebuses, et tal hinnati eelnevalt puuduv töövõime. Vastustaja selgitab, et asjaolu, et vastustaja tuvastas neli aastat tagasi 14.03.2018 otsusega nr TVH/18/012353 kaebajal puuduva töövõime, ei tähenda, et ka 14.03.2022 taotluse kohta tuleks teha samasugune otsus. Ekspertarstid ja töötukassa ei ole otsuse tegemisel seotud varasemate töövõime hindamise otsustega. Lisaks võib inimese tegutsemisvõime sõltuvalt diagnoosist ajas muutuda ning seetõttu tuleb ka tema töövõimet iga kord uuesti hinnata. Vastustaja märgib, et uue töövõime hindamise taotluste alusel toimub uus töövõime hindamine ning uue taotluse esitamisel ei saa isikul tekkida õiguspärast ootust, et varasemalt hinnatud töövõime ulatus ja periood on tagatud ka järgmise otsusega. Sellisele järeldusele on jõutud ka olemasolevas kohtupraktikas. Vastustaja märgib lisaks, et halduskohtumenetluse seadustiku § 158 lg 2 kohaselt hindab kohus haldusakti õiguspärasust haldusakti andmise aja seisuga. Vaidlusaluse otsuse õiguspärasuse hindamisel tuleb lähtuda kaebaja tervislikust seisundist ja tegutsemisvõimest töövõime hindamise otsuse tegemise seisuga. Otsuse tegemisel arvestatakse asjakohaseid tervise infosüsteemis töövõime hindamise otsuse tegemisel olemasolevaid kandeid ja isiku enda poolt esitatud andmed. Vaideotsuses on vastustaja selgitanud, et kui kaebaja töövõime edaspidi oluliselt muutub ning seda kinnitavad olemasolevad või muul moel tõendatavad terviseandmed, on võimalik esitada uus töövõime hindamise taotlus. Seega ei ole välistatud kaebajal käesolevalt osalise töövõime hindamine edaspidi teistsugusele järeldusele jõudmist.
6.6.Vastuseks kaebaja seisukohtadele vastustaja saatis 31.08.2022 Xraviarst reumatoloog dr Piia Tuvikule selgitustaotluse ja palus täpsustada kaebaja tervislikku seisundit kajastava objektiivse leiu kirjeldust (kiri lisatud vastustaja 12.09.2022 kirjale dtl 257-258). Vastustaja esitab käesolevalt töötukassa töövõime hindamise ekspertarsti Lembi Aug (dtl 260265) vastused X21.08.2022 esitatud vastuväidetele. Vastuseks kaebaja seisukohtadele märgib ekspertarst kokkuvõtvalt järgmist.
6.7.1.Töövõime hindamisel ei oma tähendust konkreetse arsti eriala ja antud kohtuasjas on töötukassa ekspertarsti pädevus kinnitatud TÜ poolt peale koolituse läbimist vastava tunnistusega.
6.7.2.Kaebaja on käinud 15.08.2022 täiendavalt reumatoloog dr Pille Tuvik vastuvõtul. Et töövõime hindamise otsus on koostatud 19.04.2022 ja vaideotsus 25.05.2022, siis neid koostades ei olnud võimalik ette näha 15.08.2022 visiidil tuvastatavat ning seetõttu ei ole võimalik neid andmeid antud kohtuasja raames arvestada. Kohtuasja raames on vastustaja poolt 31.08.2022 tehtud täiendav terviseandmete päring raviarst dr Pille Tuvikule ning tema 20.09.2022 vastuses nr 2.1.22/3228-3 (lisatud töötukassa kirjale) leidis veelkordselt kinnitust, et tegemist on mõõdukate liikumispiirangutega: Kaebajal on väheliikuv elustiil, kuigi objektiivselt alajäseme liigesed pole väljendunud liigeskahjustusega, abivahendeid liikumisel ei vaja. Enesehinnanguliselt suudab kaebaja liikuda ~100-200m aeglases tempos, pausidega. Reumatoloogi hinnangul liigespatoloogia tõttu kukkumisohtu ei esine. Püsivat topeltnägemist ega pearinglust ning tasakaaluhäireid terviseandmed objektiivselt ei kinnita. Dr Pille Tuvik on oma 20.09.2022 vastuses märkinud, et liigeskahjustuste tõttu on enam/oluliselt häiritud käeline tegevus. Kaebajal on hinnatud mõõdukas tegutsemispiirang käelise tegevuse valdkonnas liigesvalu tõttu ning on piiratud käte sirutamine ja täppisliigutused. Lihasjõudluse kohta objektiivseid andmeid ei ole (dünamomeetria, elektroneuromüograafia). Eeltoodule tuginedes ei leia jätkuvalt objektiivselt kinnitust, et kaebaja igapäevatoimingud oleksid täielikult takistatud, kaebajal esinevad mõõdukad piirangud nii liikumisel kui ka käelises tegevuses
6.7.3.Töövõime hindamisel arvestatakse olemasolevate terviseandmete ja hindamise hetkel esinevate reaalsete tegutsemispiirangutega. Piiranguid hinnates ei ole oluline ka see, et haigus võib tulevikus korduda. Piiranguid hinnatakse sellisena nagu nad esinevad käesolevalt, mitte nii nagu nad võiksid olla (potentsiaalselt) tulevikus. Tegutsemisvõimet hinnatakse alati koosmõjus stabiilse ja adekvaatse (parima saadaoleva) raviga, mis tähendab, et taotleja tervisehäire kompenseerimiseks on ravi (kui see on võimalik) määratud ning ravimeetodid (ravimid, protseduurid jms) on rakendatud vastavalt arsti poolt ettekirjutatule. Ekspertarst märgib veelkord, et käesoleval vaidlusalusel juhtumil on adekvaatse regulaarse bioloogilise raviga võimalik saavutada sümptomite kontroll.
6.7.4.Töövõime hindamise metoodika alusel teostatakse valdavalt dokumendipõhine ekspertiis s.o töövõime hindamine isiku taotluse ja terviseandmete alusel. Töövõime hindamine teostatakse vastavalt tervise- ja tööministri määruse nr 39 ” Töövõime hindamise taotlusele kantavate andmete loetelu, töövõime hindamise tingimused ja töövõimet välistavate seisundite loetelu“ § 5 lg 1 nimetatud andmete ning sotsiaalkaitseministri ning tervise- ja tööministri määruse nr 15 § 2 lg 4 kehtestatud andmete päringu perioodide alusel. Töövõime metoodikast lähtuvalt teostatakse visiidipõhist hindamist vaid juhtudel, kui töövõime hindamise taotlusel välja toodud piirangud ja terviseandmed erinevad üksteisest olulisel määral või arstide poolt tervise infosüsteemi sisestatud terviseandmed on sisult vastuolulised. Visiidipõhist hindamist ei tehta, kui isik ei ole seoses töövõime hindamise taotlusel välja toodud piirangutega arsti vastuvõtul käinud või taotluses välja toodud piiranguid kirjeldavad terviseandmed on olemas ja terviseandmetes vastuolud puuduvad, samuti uute diagnooside püstitamiseks või ägenemiste ja remissioonidega kulgevatest haigustest tulenevate piirangute tuvastamiseks. Kaebaja on korduvalt käinud reumatoloogi vastuvõttudel, terviseandmed on piisavad hinnangu andmiseks ja neis puuduvad sisulised vastuolud.
6.7.5.Töövõime hindamisel lähtutakse dokumenteeritud terviseandmetest ja ravimretseptid koostatakse personaalsest vajadusest lähtuvalt, mistõttu nende jagamine kolmandate isikutega ei ole aktsepteeritav ning kasutamine kontrollitav. Terviseandmete põhjal püsivalt retseptipõhist valuravi ei ole vajanud (osa koostatud retsepte on kaebaja jätnud välja ostmata nii 2020 kui ka 2021 aastal: formoterool+ budenosiid, kodeiin+ paratsetamool, tisanidiin, meloksikaam, metotreksaat). Lisaks märgib vastustaja, et ka käesolevalt ei ole välja ostetud 30.08.2022 ja 20.09.2022 koostatud reumatoidartriiti mõjutavate ravimite retsepte.
6.7.6.Kaebaja väide ei ole aktsepteeritav, sest vaatamata COVID-19 pandeemiale toimusid vajadusel kontaktvisiidid (aastal 2020, enne vaktsiini kättesaadavaks muutumist eelistati eelkõige kaugvisiite). Et terviseandmetest nähtub, et kaebaja kui riskirühma kuuluv inimene on COVID-19 vastu vaktsineeritud (18.01.2022 ka revaktsineeritud), siis vajaduspõhised kontaktvisiidid olid teostatavad. Terviseandmetest nähtub, et perearstiga toimusid telefonikontaktid peamiselt saatekirjade ja kordusretseptide saamiseks, aeg-ajalt ka viirusinfektsiooni tunnuste ilmnemisel. Eriarstide vastuvõtud toimusid vahetute kontaktvastuvõttudena kohapeal (silmaarst, reumatoloog, neuroloog). Samas ei ole põhimõttelist vahet tervishoiuasutuste vahel viirusnakkuste leviku kontekstis. Pandeemia perioodil kasutati kõigis tervishoiuasutustes individuaalseid isikukaitsevahendeid ning teisi viiruse levikut tõkestavaid meetmeid.
6.7.7.Vastustaja nõustub, et haigus on kestnud pikemat aega ja tõenäoliselt oskab kaebaja teatud võimlemisharjutusi iseseisvalt sooritada, kuid perioodiline taastusravi kontrollitud keskkonnas on oluline tegutsemisvõime täpsemaks hindamiseks dünaamikas, individuaalse treeningkava koostamiseks ja harjutuste õigete soorituste kinnistamiseks ning efektiivsuse hindamiseks. Vähetähtis ei ole ka isiku liikumisele motiveerimine ja töötamiseks ettevalmistamine. Raviarst dr. Pille Tuviku vastusest päringule selgub, et kaebaja on väheliikuva eluviisiga, mistõttu iseseisev võimlemine võib olla ebapiisav tegutsemisvõime parandamiseks.
6.7.8.Vastustaja on juba varem selgitanud töövõime hindamise metoodikat ning asjaolu, et hindaja ei pea olema konkreetse eriala spetsialist. Haiglaravi iseenesest ei ole piirang , vaid üks võimalus isiku seisundi täpsemaks hindamiseks ja ravi korrigeerimiseks. Kaebaja poolt märgitud 13.09.2022 haiglaravi ei ole antud kohtuasja raames arvesse võetav, sest tegemist on tulevikuvisiidiga vaidlusaluse hindamisotsuse suhtes. Piiranguid hinnatakse sellisena nagu nad esinevad käesolevalt, mitte nii nagu nad võiksid olla (potentsiaalselt) tulevikus. Uute, töövõimet mõjutavate terviseandmete lisandumisel on kaebajal võimalik esitada uus töövõime hindamise taotlus. Ekspertarst peab vajalikuks lisada, et ainuüksi asjaolu, et kaebaja on alates 13.09.2022 haiglaravil, ei mõjuta hinnangut kaebaja üldisele töövõimele, kuna püsivate tegutsemispiirangute hindamisel lähtutakse taotleja viimase viie aasta terviseandmetest kogumis. Kõikki asjaolusid kogumis arvestades on kaebajal ägenemistega kulgenud reumatoidartriit, mis määratud raviga suure tõenäosusega vähendab tema subjektiivseid vaevusi ning parandab tegutsemis- ja töövõimet. Juhul, kui kaebaja seisund halveneb ning seda kinnitavad ka uued objektiivsed terviseandmed, on õigus esitada uus töövõime hindamise taotlus.
6.7.9.Vastustaja nõustub, et teatud tingimustel ja lühiaegselt on ravi katkestamine näidustatud ja vajalik. Samas terviseandmetest nähtub, et kaebaja ei ole ka varasemas ravis olnud järjepidev ega järgi adekvaatselt arstlikke korraldusi: Reumatoloog Pille Tuviku 15.04.2022 epikriisis on sissekanne” Määratud korduvalt HMRna kolmikravi, mida pole tarvitanud”. 11.05.2022 perearst TATIANA ARISOVA korranud vajadust jätkata ravi. Pulmonoloog Jelena Vinnikova 25.07.2022 epikriisi kohaselt suitsetab 40 aastat vaatamata soovitustele suitsetamisest loobuda. Vastustaja rõhutab siiski veelkordselt, et töövõime hindamisel on määrava tähtsusega hindamise hetkel esinevad reaalsed tegutsemispiirangud ja metoodika kohaselt hinnatakse tegutsemisvõimet alati koosmõjus stabiilse ja adekvaatse raviga, mis
tähendab, et taotleja tervisehäire kompenseerimiseks on ravi (kui see on võimalik) määratud ning ravimeetodid (ravimid, protseduurid jms) on rakendatud vastavalt arsti poolt ettekirjutatule.
6.7.10.Toodud sümptomite osas ei ole tegemist pikaajalise tervisekahjustusega (püsiv terviseseisund, mis eelduste kohaselt vähemalt kuue kuu vältel oluliselt ei muutu) töövõime hindamise kontekstis. Terviseandmed ei kinnita püsivat (üle kuue kuu kestvat) topeltnägemist, pearinglust ja sagedast teadvusekaotust, kuid töövõime hindamise metoodikast lähtuvalt peavad inimese ütlusi kinnitama terviseandmed. Episoodiline topeltnägemine, pearinglus või ka lühiaegne teadvushäire ei mõjuta üldist töövõimet sel määral, et oleks tuvastatav osaline töövõime. Metoodika kohaselt hinnatakse piiranguid adekvaatse ravi foonil. Lisaks nähtub terviseandmetest et kaebaja jättis neuroloogilised uuringud 2020. aastal pooleli ja kordusvastuvõtule ei ilmunud (neuroloog N.Bojarkina 21.07.2020 epikriis). Lülisamba kaelaosa kulumuslike muutuste korral on subjektiivsete kaebuste ilmnemisel määrava tähtsusega regulaarne võimlemine ja rühi jälgimine.
6.7.11.Kaebaja on ise töövõime hindamise taotluses märkinud vaimse võimekuse piirangud Õppimise ja tegevuste sooritamise valdkonnas: Esineb probleem mäluga, kõike asju panen kirja. Töövõime hindamise metoodikast lähtuvalt peavad inimese ütlusi kinnitama terviseandmed. Terviseandmed ei kinnita töövõimet mõjutavate mäluhäirete esinemist. Terviseandmete alusel kaebajal mälu- ega intellektihäireid ei ole diagnoositud.
6.7.12.Vastustaja selgitab veelkordselt, et tegutsemisvõimet hinnatakse alati koosmõjus stabiilse ja adekvaatse (parima saadaoleva) raviga, mis tähendab, et taotleja tervisehäire kompenseerimiseks on ravi (kui see on võimalik) määratud ning ravimeetodid (ravimid, protseduurid jms) on rakendatud vastavalt arsti poolt ettekirjutatule. Bioloogiline ravi on uut tüüpi ravimeetod, mis ei ole tavapäraselt esmavalik ja mille eesmärgiks on põletikuprotsessi pidurdamine/peatamine. Bioloogiline ravi on näidustatud aktiivse, mõõduka kuni raske ja progresseeruva haiguse raviks ja reumatoidartriidi ravijuhendi põhjal on see näidustatud haigetele, kellel tavapärane kombineeritud ravi, sh MTX (metotreksaat) annuses vähemalt 15mg/nädalas, soovitatavalt kuni 25mg/nädalas, on osutunud ebaefektiivseks, kõrvaltoimete tõttu halvasti talutavaks või on vastunäidustatud ning püsib haiguse kõrge aktiivsus. Kaebajal kasutatud konkreetse ravimi (Etanertsept) toime avaldub meditsiiniteadmiste kohaselt 2-4 nädala pärast ravi alustamise järgselt. Korduval ravimi manustamise katkestamisel pikeneb toime avaldumise aeg ja tõenäoliselt ka efektiivsus. Bioloogiline ravi manustatuna adekvaatses annuses ja küllaldase sagedusega peaks 12 nädala jooksul tagama haiguse aktiivsuse olulise ja dokumenteeritava paranemise. Kõikides teostatud kliinilistes uuringutes ilmes, et bioloogiline ravi pidurdab tõhusamalt ka röntgenoloogilisi muutusi ja parandab funktsionaalset võimekust võrreldes MTX monteraapiana ravitutega. Antud juhul, tuginedes tõenduspõhise meditsiini tänastele teadmistele, puuduvad adekvaatsed põhjendused, mille tõttu ei oleks oodatav positiivne ravivastus ja tegutsemisvõime paranemine.
6.7.13.Vastustaja selgitab veelkordselt, et töövõime hindamise eesmärgiks on pikaajalise tervisekahjustusega isiku töövõime ulatuse tuvastamine ja töövõime hindamisel ei arvestata ravimitele kuluva summaga. Ravimite maksumust reguleerib Eesti Haigekassa ja alates 2018. aastast on kehtestatud haigekassa poolt kompenseeritav täiendav ravimihüvitis, mille kohaselt saavad ravimitele keskmisest rohkem raha kulutavad inimesed haigekassalt täiendavat soodustust. Sotsiaalmajanduslike toimetulekuraskuste korral tuleb pöörduda asjaomaste organite poole (kohalik omavalitsus).
6.8.Vastustaja rõhutab vastuseks kaebaja täiendavatele seisukohtadele veelkordselt, et töövõime hindamise metoodika kohaselt hinnatakse isiku töövõime ulatust mitte otseselt meditsiinilise diagnoosi, vaid sellest põhjustatud ja hindamise ajal olemasolevate reaalsete tegutsemispiirangute põhjal. Töövõime hindamisel ei anta hinnangut ravi efektiivsusele.
Töövõime hindamise käigus võetakse arvesse eelkõige objektiivselt kinnitatud püsivad tegutsemispiiranguid, nende prognoosi ja eeldatavat kestust ning vajaduse korral antakse soovitusi töötingimuste, abivahendite kasutamise ja töövõime toetamise kohta. Siinkohal lähtutakse prognoosi hindamisel sellest, kas haigus on olemasolevate ravivõimaluste ja hea ravisoostumuse korral ajas paranev ning haigustest põhjustatud funktsioonipiirangud eeldatavalt vähenevad ja/või taanduvad ning isiku töövõime selle tulemusena paraneb. Kaebaja töövõime hindamise ajal (seisuga kuni vaideotsuseni 25.05.2022) tervise infosüsteemis olevate terviseandmete kohaselt esinevad püsivad tegutsemispiirangud on hinnatud adekvaatselt, arvestades seejuures raviarsti dr Pille Tuviku 20.09.2022 vastust päringule ja asjaolu et 14.04.2022 alustati bioloogilise raviga. Kaebajale ordineeritud bioloogilise ravi kohta teadaoleva meditsiinilise informatsiooni alusel hinnati prognoos subjektiivsete vaevuste ja tegutsemispiirangute vähenemisele positiivseks. Hilisem haiguse kulg ja uus ägenemine (haiglaravi alates 13.09.2022) ei olnud hindamise hetkel teada, kuid ei mõjuta vaidlustatud otsuste õigsust, sest püsivaid tegutsemispiiranguid ei hinnata haiguse ägenemise foonil. Vastustaja peab vajalikuks märkida, et reumatoloogi dr Piia Tuviku poolt 20.09.2022 saadetud vastuses nr 2.1 22/3228-3 leidis veelkordselt kinnitust, et tegemist on mõõdukate piirangutega, puuduvad viited rasketele või täielikele piirangutele või et igapäevatoimingud oleksid täielikult takistatud. Lisaks on dr Piia Tuvik vastuses märkinud, et kaebajale määratud ravi on seni olnud väheefektiivne. See aga ei kinnita vastustaja hinnangul kaebaja väidet, et ravi on ebaefektiivne. Vastustaja rõhutab, et käesoleval vaidlusalusel juhtumil on adekvaatse regulaarse bioloogilise raviga võimalik saavutada sümptomite kontroll, tingimusel, et raviskeemi järgitakse. Kaebaja ravisoostumus ei ole olemasolevate retseptikeskuse andmetel andmete alusel alati olnud hea, millele on viidanud ka töövõime hindamise ekspertarstid. Puuduvad adekvaatsed põhjendused, mille tõttu ei oleks kaebajal bioloogilise raviga oodatav positiivne ravivastus ja tegutsemisvõime paranemine.
6.9.Vastustaja palub jätta kaebaja seisukoha tähelepanuta, sest kaebajal jaanuaris 2023. aastal aset leidnud insult ja sellest tingitud piirangud ei ole käesolevas vaidlusaluses asjas asjakohased. Vastustaja selgitab, et terviseandmeid, mis lisandusid või lisanduvad peale 25.05.2022, st peale vaideotsuse koostamist, ei saa vastustaja hindamisel arvesse võtta ja palub need jätta tähelepanuta.
6.10.Vastustaja jääb kokkuvõtlikult oma seisukoha juurde, et on kaebaja 14.03.2022 taotluse hindamisel arvestanud kõikide hindamise hetkel tervise infosüsteemi alusel kinnitust leidnud haigusseisunditest põhjustatud püsivate tegutsemispiirangutega. Sellest tulenevalt on vaidlustatud otsused õiguspärased ja kaebus tuleb jätta rahuldamata.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
7.Kohus, tutvunud poolte seletustega ja toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses leiab, et kaebus tuleb rahuldada järgmistel põhjendustel.
8.Tulenevalt HKMS § 158 lg-st 2, teeb kohus juhul, kui seadus ei sätesta teisiti, asjaolud kindlaks kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Sama sätte teise lause kohaselt hindab kohus haldusakti ja toimingu õiguspärasust haldusakti andmise või toimingu tegemise aja seisuga. Seega tuleb kohtul otsuse õiguspärasuse hindamisel lähtuda kaebaja tervislikust seisundist otsuse tegemise eel, s.o enne 19.04.2022.
9.Haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele (haldusmenetluse seadus (HMS) § 54). HMS § 56 lg 1 kohaselt peab kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus (HMS § 56
lg 2). Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud (HMS § 56 lg 3).
10.Eesti Töötukassa (ETK) 19.04.2022 otsuse nr TVH/22/016257 õiguslike alustena on märgitud töövõimetoetuse seadus (TVTS) §-d 5-9. Samuti on korrektselt viidatud tervise- ja tööministri 07.09.2015 määrusele nr 39 „Töövõime hindamise taotlusele kantavate andmete loetelu, töövõime hindamise tingimused ja töövõimet välistavate seisundite loetelu“ (määrus nr 39).
11.TVTS § 5 lg 1 alusel tuvastatakse töövõime hindamisega pikaajalise tervisekahjustusega isiku töövõime ulatus. Töövõime hindamisel võetakse arvesse isiku terviseseisundit ning sellest tulenevaid tegutsemise ja osalemise piiranguid, nende prognoosi ja eeldatavat kestust (TVTS § 5 lg 2). Lisaks võetakse arvesse ka isiku hinnangut oma tegutsemisvõimele. Pikaajaliseks tervisekahjustuseks loetakse tervisekahjustust, mis eeldatavalt kestab 6 kuud või kauem. Kui inimesel esinevad tegutsemis- ja osaluspiirangud, prognoosib töövõimet hindav arst nende piirangute edaspidist ulatust, võimalikku muutust ja eeldatavat kestust. Samuti antakse soovitused töötingimuste või töö iseloomu kohta, mis oleksid inimesele tema terviseseisundist tulenevalt sobivad ja ei kahjusta inimese tervist.1 . TVTS § 5 lg 3 kohaselt tuvastatakse isikul töövõime hindamise tulemusena töövõime ulatus järgmiselt: 1) töövõime ei ole vähenenud, kui tema töötamine ei ole sama paragrahvi lg-s 2 nimetatud asjaolusid arvesse võttes takistatud; 2) osaline töövõime, kui tema töötamine on sama paragrahvi lg-s 2 nimetatud asjaolusid arvesse võttes osaliselt takistatud, 3) puuduv töövõime, kui ta ei ole võimeline sama paragrahvi lg-s 2 nimetatud asjaolusid arvesse võttes töötama. ETK 19.04.2022 otsuses nr TVH/22/016257 on TVTS § 5 lg 3 p 2 alusel tuvastatud, et kaebaja töövõime on osaline. ETK 20.04.2022 otsusega nr TVT/22/021014 määrati kaebajale töövõimeteotus lähtudes ETK 19.04.2022 otsusest nr TVH/22/016257, millega tuvastati kaebajal osaline töövõime. ETK 25.05.2022 vaideotsusega nr VO/22/1223 jäeti kaebaja vaie rahuldamata ning ETK jäi seisukohale, et kaebajal on osaline töövõime. Sellest tulenevalt on määratud õigesti ka töövõimetoetus.
12.TVTS § 7 lg 1 järgi hindab töötukassa isiku töövõimet, kaasates eksperdiarvamuse saamiseks vajaduse korral tervishoiuteenuse osutajaid ja teisi eksperte. Määruse nr 39 § 8 lg 6 järgi tuvastab Töötukassa isiku töövõime ulatuse töövõime hindamisel tehtud eksperdiarvamuse alusel. Määruse nr 39 § 6 lg 1 kohaselt ning koosmõjus § 3 lg 2 antakse eksperdiarvamus isiku tegutsemisvõime kohta võtmetegevuste kaupa: liikumine, käeline tegevus, suhtlemine, teadvusel püsimine ja enesehooldus, õppimine ja tegevuste elluviimine; muutustega kohanemine ja ohu tajumine ning inimestevaheline lävimine ja suhted. Samuti arvestatakse iga valdkonna ja võtmetegevuse kohta hinnangu andmisel määruse nr 39 § 3 lg-s 3 nimetatud asjaolusid. Määruse nr 39 § 3 lg-s 2 nimetatud valdkondades ja võtmetegevustes esinevate piirangute ning § 3 lg-s 3 nimetatud asjaolude kohta annavad hinnangu nii ekspertarst kui ka taotleja ise (vt määruse nr 39 § 3 lg-d 2 ja 3). Määruse nr 39 § 3 lg-s 2 on toodud välja järgmised kehalise ja vaimse võimekuse valdkonnad ja võtmetegevused: 1) liikumine – liikumine eri tasapindadel, ohutu ringiliikumine, seismine ja istumine, muud liikumise piirangud; 2) käeline tegevus – käte sirutamine, asjade ülestõstmine ja liigutamine, käteosavus, muud käelise tegevuse piirangud;
Seletuskiri töövõimetoetuse seaduse eelnõu 678 SE juurde, lk https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/af07a9ca-c54e-4f05-a82b841339be10cf/Töövõimetoetuse%20seadus).
(leitav
arvutivõrgus:
3) suhtlemine – nägemine, kuulmine ja kõnelemine, teiste inimestega suhtlemine, muud suhtlemise piirangud; 4) teadvusel püsimine ja enesehooldus – teadvusel püsimine ärkveloleku ajal, soole ja põie kontrollimine, söömine ja joomine, muud teadvusel püsimise ja enesehoolduse piirangud; 5) õppimine ja tegevuste elluviimine – tegevuste õppimine, tegevuste alustamine ja lõpetamine, muud õppimise ja tegevuste elluviimise piirangud; 6) muutustega kohanemine ja ohu tajumine – väljaskäimine, ohu tajumine, toimetulek muutustega, muud muutustega kohanemise ja ohu tajumise piirangud; 7) inimestevaheline lävimine ja suhted – sotsiaalsete olukordadega hakkamasaamine, olukorrale kohane käitumine, muud inimestevahelise lävimise ja suhete piirangud. Määruse nr 39 § 3 lg-s 3 on toodud sama paragrahvi lg-s 2 nimetatud valdkondades piiranguid mõjutavate asjaoludena välja: 1) alkoholi, narkootiliste, psühhotroopsete ja teiste sõltuvust tekitavate ainete ning ravimite mõju; 2) muud tervisehäired. Määruse nr 39 § 7 lg 1 p-de 1-6 kohaselt koosneb eksperdiarvamus võtmetegevuste kaupa järgmistest andmetest: 1) taotleja täidetud andmete alusel piirangu raskusaste vastavalt käesoleva määruse §-s 6 kirjeldatule; 2) võtmetegevuste kaupa eksperdiarvamuse andja hinnang selle kohta, kas meditsiiniliste andmete alusel taotleja terviseseisund vastab või ei vasta taotleja hinnatud piirangu raskusastmele; 3) võtmetegevuste kaupa piirangu raskusaste koos eksperdiarvamuse andja põhjendusega, kui meditsiiniliste andmete alusel taotleja terviseseisund ei vasta taotleja hinnatud piirangu raskusastmele; 4) võtmetegevuste kaupa diagnoosid, millele eksperdiarvamus tugineb; 5) valdkondade kokkuvõtted; 6) taotleja tegutsemisvõimet kokkuvõttev arvamus. Töövõime hindamiseks koostatakse eksperdiarvamus taotlusel olevate andmete, töövõimetoetuse seaduse § 7 lg 5 alusel sätestatud terviseandmete ja taotleja tegutsemisvõime täpsustamise vajaduse korral andmete alusel, mis on saadud taotlusel nimetatud arstidelt ja spetsialistidelt ning tervishoiuteenuse osutaja poolt eksperdiarvamuse koostamisse kaasatud ekspertiisimeeskonnalt (määrus nr 39 § 5 lg 1). Kui töötukassa on saatnud isiku töövõimetoetuse seaduse § 7 lõike 3 alusel tervishoiuteenuse osutaja vastuvõtule, lähtub tervishoiuteenuse osutaja eksperdiarvamuse andmisel lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmetele järgmistest vastuvõtu käigus saadud andmetest: 1) vaatluse tulemused ja inimese antud selgitused; 2) vajaduspõhiste tegutsemis- ja osalemisvõime testide tulemused (määrus nr 39 § 5 lg 2). Töövõime hindamisel arvestatakse isiku tegutsemisvõimet parandavate või säilitavate abivahendite kasutamist ja määratud ravi järgimist ning kirjeldatakse isikul esinevate piirangute avaldumist, põhjuseid ja mõju tegevusvõimele ning isiku kohanemist piiranguga (määrus nr 39 § 5 lg 3). Ka töövõime hindamise metoodika (edaspidi metoodika) kohaselt hinnatakse tegutsemisvõimet alati koosmõjus stabiilse ja adekvaatse raviga, mis tähendab, et taotleja tervisehäire kompenseerimiseks on ravi (kui see on võimalik) määratud ning ravimeetodid (ravimid, protseduurid jms) on rakendatud vastavalt arsti poolt ettekirjutatule (metoodika lk 6). Eksperdiarvamus antakse isiku tegutsemisvõime kohta määruse nr 39 § 3 lgs 2 nimetatud valdkondade võtmetegevuste kaupa, välja arvatud §-s 4 nimetatud töövõimet välistava seisundi kinnitamisel (määrus nr 39 § 6 lg 1). Eksperdiarvamuses võetakse iga valdkonna ja võtmetegevuse kohta hinnangu andmisel arvesse määruse nr 39 § 3 lg-s 3 nimetatud asjaolusid (määruse nr 39 § 6 lg 2). Eeltoodud sätete alusel tuleb vastustajal töövõime ulatus tuvastada eksperdiarvamuse alusel ning ekspertarvamuses tuleb kajastada muuhulgas taotleja andmeid piirangu raskusastme kohta
ja meditsiinilised andmed ja anda hinnang, kas taotleja terviseseisund vastab või ei vasta meditsiiniliste andmete alusel taotleja hinnatud piirangu raskusastmele. Kui olemasolevate andmete põhjal ei ole võimalik isiku töövõimet hinnata, on töötukassal õigus suunata isik tema töövõime kohta arvamuse saamiseks tervishoiuteenuse osutaja vastuvõtule ning sel juhul tuleb töövõime hindamisel arvestada ka vastava visiidi tulemusi. Kaebaja hinnangul ei nähtu vaidlustatud otsusest, et kaebaja enda hinnangut töövõimele oleks arvestatud ning otsus on tema hinnangul rajatud ebaõigele eksperthinnangule. Esiteks ei hinnanud kaebaja tervislikku seisundit reumatoloog. Teiseks toob kaebaja välja, et töövõime hindamisel oleks pidanud arvestama sellega, et kaebaja tervislik seisund on halvenenud, mitte paranenud. Seropositiivse reumatoidartriidi diagnoos on kaebajal alates 1999 aastast ja tegemist on ravimatu haigusega, mille arengut on võimalik üksnes pidurdada. Kaebaja märgib veel, et viited sellele, et kaebaja ei ole taastusravi kasutanud ei ole asjakohased, kuivõrd kaebaja ei olnud selle kasutamise võimalusest teadlik ning talle ei ole seda võimalust pakutud. Bioloogilise ravi osas selgitab kaebaja, et esimene kord ei olnud võimalik seda kaebajale teha seoses keemiaraviga ja järgmine konsiilium toimus alles 14.04.2022, kus kaebaja käis ja raviga alustas. Ühtlasi tekkisid komplikatsioonid ning ravi tuli katkestada. Vastustaja on ebaõigesti lähtunud sellest, et bioloogilise ravi tulemusena võib kaebaja tervislik seisund oluliselt paraneda ja seetõttu oli põhjendatud määrata osaline töövõime. Osade valuvaigistite välja ostmata jätmine (nii majandusliku seisundi kui ka selle tõttu, et korraga kirjutati mitu retsepti ja kaebajal ei olnud võimalik osta neid korraga välja, kuid hiljem olid retseptid aegunud) ei saa kaasa tuua kaebajal osalist töövõimet ega tähenda tervise paranemist (kaebajal oli määratud töövõime täielik puudumine perioodi 04.04.2018- 03.04.2022). Samuti asjaolu, et kaebaja kasutas kaugvastuvõtu võimalust kahe aastase pandeemia tingimustes. Kaebajale jääb selgusetuks, kuidas sai hinnata piirangud käte ja liikumise valdkonnas mõõdukaks, kui terviseandmete kohaselt on funktsioonid oluliselt kahjustatud/häiritud. Kohus nõustub kaebaja seisukohtadega osaliselt märkides, et vaidlustatud otsusest ega ka vaideotsusest ei nähtu põhjendatud kaalutlusi, miks asus vastustaja seisukohale, et kaebaja töövõime on osaline mitte aga puuduv. Küll aga märgib kohus, et kuigi vaidlustatud otsuses ei ole kaebaja enda hinnanguid lahti kirjutatud ja viidatud on eksperdiarvamuse saamiseks kaasatud tervishoiuteenuse osutajale ning toodud on kokkuvõtlik töövõime ulatuse hinnang, on käesoleval juhul siiski kontrollitav, et vastustaja on otsuse tegemisel lähtunud eksperthinnangust. Samuti ei nähtu aluseks võetud eksperthinnangust ilmselgeid eksimusi seoses piirangute raskusastmete määramisega. Sealhulgas on otsuse aluseks olevas eksperthinnangus arvestatud ka kaebaja enda antud hinnangutega ja põhjendatud nendega mittenõustumist (vt ka 25.05.2022 vaideotsus dtl 2-7). Samuti on kontrollitav, et TIS andmeid on õigesti kajastatud. Kohus analüüsibki alljärgnevalt esmalt lühidalt piirangute raskusastmetega seonduvat ja seejärel kaalutlusõiguse kasutamist.
13.Vaidlustatud otsuse põhjenduste kohaselt TVTS § 5 lg 3 p 2 kohaselt on isikul osaline töövõime, kuna isiku töötamine on tema terviseseisundit ning sellest tulenevaid tegutsemise ja osalemise piiranguid, nende prognoosi ja eeldatavat kestust arvesse võttes osaliselt takistatud. Taotlejal on mõõdukad tegutsemispiirangud liikumise ja käelise tegevuse valdkondades, mille põhjuseks on põletikulised polüartropaatiad. Taotleja kirjeldatud piiranguid teabe edastamise ja vastuvõtmise valdkonnas on hinnatud koos abivahendi (prillid) kasutamisega ning sellest lähtuvalt ei ole tegutsemisvõime piiratud. Taotleja kirjeldatud piirangud teadvusel püsimise ja enesehoolduse ning õppimise ja tegevuste sooritamise valdkondades ei leidnud tervise infosüsteemi andmetel kinnitust.
Taotlejal on liigeste valu tõttu piiratud pikkade vahemaade läbimine, treppidel või muudel ebatasastel pindadel käimine, kehaasendite muutmine ja sundasendite säilitamine. Taotlejal on liigeste valu tõttu piiratud käte sirutamine ja käte täppisliigutused. Arvestades taotleja tervisekahjustuse muutlikku iseloomu, on tema töövõime 1 aasta jooksul raskesti prognoositav. Kohus märgib, et haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud (HMS § 56 lg 1 teine lause). Riigikohus on rõhutanud, et kui haldusaktis on viidatud põhjenduste osas teisele haldusaktile või muule dokumendile, siis peab haldusakt sisaldama vähemalt selle tegemise põhimotiive (Riigikohtu halduskolleegiumi 11.05.2015 otsus nr 3-3-1-90-14, p 17). Käesoleval juhul ühtib kohtu arvates otsuses toodud hinnang otsuse aluseks oleva eksperthinnangu (kaebuse lisa dokumendipõhine töövõime hindamise eksperthinnang 17.04.2022 dtl 13-24) vaidemenetluses K. Kanguri hinnanguga ja kohtumenetluses ETK ekspertarsti L. Aug seisukohtadega kaebaja poolt esitatud töövõime hindamise taotluses, vaides ja kaebuses kirjeldatud piirangutele (vastustaja 09.08.2022 vastuse lisa 6-7 dtl 152-173) põhijäreldustega. Kohus märgib, et kaebaja enda hinnang piirangu raskusastmele on seejuures küll oluline, kuid vastava hinnangu vastavust hindamiskriteeriumitele ja tegelikkusele peavad eelnevalt viidatud sätete alusel kinnitama ka terviseandmed. Kohus kontrollib oma otsuse langetamisel ka seda, kas ekspertarvamuses on esitatud nõutud andmed ja kas kaebaja antud hinnangutega on arvestatud. Kohus ei saa hinnata ekspertarvamust sisuliselt, kuid saab kontrollida, kas aluseks võetud andmed on õiged ning kas on arvestatud kõigi oluliste asjaoludega.
14.Määruse nr 39 § 6 lg 3 kehtestab järgmised võtmetegevuste raskusastmed: 1) 0 – piiranguid ei tuvastatud; 2) 1 – kerge piirang: piirang, mis ei takista eriti isiku igapäevaelu või esineb vähem kui 25% ajast; 3) 2 – mõõdukas piirang: piirang, mis takistab sageli isiku igapäevaelu või esineb 25–50% ajast; tegevus on ilmselgelt raskemini teostatav kui ilma pikaajalise tervisekahjustuseta inimesel; 4) 3 – raske piirang: piirang, mis segab oluliselt isiku igapäevaelu, esineb väga sageli või pidevalt; tegevuse sooritamine on peaaegu võimatu, kuid mingil määral siiski teostatav; 5) 4 – täielik piirang: piirang, mis segab ja takistab pidevalt igapäevaelu; tegevust ei ole võimalik sooritada, vastav funktsioon puudub. Määruse nr 39 § 6 lg-d 4-6 kehtestavad raskusastmetega arvestamise alused. Ühe võtmetegevuse kokkuvõtlik raskusaste võrdub küsimuste punktiväärtustest suurimaga. Valdkonnas esinevate piirangute kokkuvõtlik raskusaste võrdub valdkonna võtmetegevustes esinevatele piirangutele antud raskusastmetest suurimaga. Võtmetegevuste raskusastmed summeeritakse töövõime ulatuse tuvastamiseks, v.a raskusastmed arvväärtustega 0 ja 1. Määruse nr 39 § 8 lg-st 5 nähtuvalt hindab eksperdiarvamuse andja isiku töövõimeliseks, kui võtmetegevuste raskusastmete arvväärtuste summa on 3 või väiksem. Sama paragrahvi lg 1 kohaselt hindab eksperdiarvamuse andja töövõime kas osaliseks või puuduvaks, kasutades kaalutlusõigust, kui võtmetegevuste piirangute raskusastmete arvväärtuste summa on 4 või suurem või erijuhtumi esinemisel või kui suhtlemise valdkonna võtmetegevuse piirangute raskusaste on hinnatud arvväärtusega 4.
15.Kaebaja hinnangul esinevad tal taotluse kohaselt piirangud viies valdkonnas – liikumise valdkonnas, käelise tegevuse valdkonnas, teabe edasiandmise ja vastuvõtmise valdkonnas, teadvusel püsimise ja enesehoolduse valdkonnas ja õppimise ja tegevuste sooritamise valdkonnas (vt kaebaja taotlus, vastustaja 09.08.2022 vastuse lisa 1 dtl 70-80). Kaebaja töövõimet ja kaebaja poolt taotluses antud hinnanguid on hinnanud dokumendipõhiselt 17.04.2022 ja 30.04.2022 (vaidemenetluses) ekspertarst Kaido Kangur Sihtasutus Jõhvi Taastusravi Keskus (ekspertarvamus kaebuse lisa dtl 13-24 ja 09.08.2022 vastustaja seisukoha lisa 6 dtl 152-163).
16.Kohus leiab, et nii 17.04.2022 ekspertiisiaktist kui ka vaidemenetluse käigus tehtud korduvast 20.04.2022 eksperthinnangust nähtub, et hinnang kaebaja töövõimele on antud kõigi määruses nr 39 nimetatud valdkondade ja võtmetegevuste kaupa. Kohus, võrrelnud kaebaja taotlust ja eksperthinnanguid, märgib, et eksperthinnangutes on kaebaja esitatud andmed välja toodud ning olukorras, kus ekspertarst ei ole taotleja hinnanguga nõustunud, on esitatud kaebaja hinnangutele vastuseks ekspertarsti hinnangud ja põhjendused. Seega ei ole õige kaebaja väide justkui kaebaja antud hinnanguid arvesse ei oleks võetud. Kohus leiab, et ekspertarvamustes on esitatud andmed kooskõlas määruse nr 39 § 7 lg 1 p-dega 1-6.
17.Eksperthinnangutest nähtub, et kaebajal hinnati võtmetegevuste kaupa taotleja täidetud andmete alusel piirangu raskusastet vastavalt määruse nr 39 §-s 6 kirjeldatule (määruse nr 39 § 7 lg 1 p 1). Eelnevast nähtub, et eksperthinnangutes on põhjendatud kaebaja hinnangutega mittenõustumist. Seejuures ei ole kaebaja tõendanud, et eksperthinnangutes aluseks võetud TIS andmed oleks ebaõiged. Täievavalt on vastustaja kohtumenetluses esitanud ETK ekspertarst L. Augi 05.08.2022 arvamuse, mis samuti ühtib piirangute raskusastmete määramise osas varasemate eksperthinnangutega. Kohus selgitab siinkohal kaebajale, et töövõime hindamisel ei hinnata mitte iga diagnoosi ja selle suhtes välja kirjutatud ravimeid eraldi, vaid seda, kas vastava diagnoosiga kaasnevad võtmetegevuste sooritamisel piirangud ehk kas esinevad funktsionaalsed tegutsemispiirangud. Ekspertarst on viidanud TIS andmetele ja vastavad andmed on kohtumenetluses üle kontrollinud ETK ekspertarst (dtl 164-173). Kaebaja ei ole eksperthinnangus esile toodud tegevuste sooritamise suutlikkust sisuliselt vaidlustanud ning kohtul ei ole alust kahelda ka arstide poolt tuvastatud asjaoludes. Töötukassa ekspertarsti seisukohad kaebaja poolt esitatud töövõime hindamise taotluses ja kohtukaebuses kirjeldatud piirangutele ühtivad eksperthinnangus märgituga. Seejuures ei ole kaebaja kaebuses välja toonud ega kirjeldanud täiendavaid piiranguid. Arvestades eeltoodud kaebaja tervislikku seisundit käsitlevaid andmeid, ekspertarsti hinnanguid ja ETK ekspertarsti hinnangut, on selge, et kaebaja tegutsemisvõime on mõõdukalt piiratud liikumise ja käelise tegevuse valdkonnas. Selle tulemusena on õigesti jõutud ka järeldusele, et võtmetegevuste piirangute raskusastmete arvväärtuse summa on kaebaja puhul 4 (neli). Kohtul puudub alus kahelda selles osas ekspertarstide arvamuse paikapidavuses.
18.Samas esinevad otsuses ja ka vaideotsuses olulised puudused selles osas, mis puudutab Määruse nr 39 § 8 lg 1 kohaldamist ja mis sätestab, et eksperdiarvamuse andja hindab töövõime, kas osaliseks või puuduvaks, kasutades kaalutlusõigust kui võtmetegevuste piirangute raskusastmete arvväärtuste summa on neli või suurem või erijuhtumi esinemisel või kui teabe edasiandmise ja vastuvõtmise valdkonna võtmetegevuse piirangu raskusaste on hinnatud arvväärtusega neli. Esiteks peab kohus vajalikuks märkida, et olukorras, kus isikul oli varasemalt tuvastatud puuduv töövõime (kaebajale oli määratud perioodil 04.04.2018-03.04.2022 puuduv töövõime ja selle üle vaidlust ei ole) ning uue hindamise käigus leitakse, et isiku tervislik seisund on paranenud ning puuduva töövõime asemel määratakse osaline töövõime, peab isikul (ja ka
kohtul) olema võimalik aru saada, milliste kaalutluste ning millistele terviseandmetele tuginedes täpselt ETK varasemalt erinevale seisukohale on jõudnud. Selliseid põhjendusi ega andmeid vaidlustatud otsusest ega vaideotsusest ei nähtu. Selliseid arusaadavaid põhjendusi ei ole esitatud ka kohtumenetluses. Vastustaja märgib küll õigesti, et vastustaja ei ole seotud varasema otsusega ning seda on kinnitanud ka kohtupraktika (seda eelkõige olukordades, kus hindamine toimus vana regulatsiooni alusel ja hinnati töövõimetust, mis ei ole võrreldav kehtiva regulatsiooniga, kus hinnatakse töövõimet töövõimetoetuse seaduse alusel) ja et isikul ei ole õiguspärast ootust, et hinnang tuleb täpselt sama. Samas olukorras, kus hindamine on läbi viidud sama regulatsiooni alusel ja ETK leiab, et isiku töövõime on paranenud (nagu käesoleval juhul), peab otsusest ja selle põhjendustest olema üheselt arusaadav, milles see paranemine seisneb lähtudes meditsiinilistest andmetest ehk välja tuleb tuua, kas mõni varasem piirang on ära langenud või selle raskusaste muutunud või kui võtmetegevuste piirangute raskusastmed ei ole muutunud ning summa on jätkuvalt sama, siis kuidas ETK jõudis järeldusele, et isikul on nüüd varem tuvastatust erinev (käesoleval juhul siis puuduva asemel osaline) töövõime. Seda eriti olukorras, kus piirangud isikule tulenevad endiselt samast haigusest ehk antud juhul reumatoidartriidist, milline diagnoos on kaebajal kaebuse kohaselt alates 1999 aastast ja millele vastustaja ei ole vastu vaielnud. Käesoleval juhul vastustaja isegi kinnitab, et kaebaja on vastava diagnoosi saanud TIS andmetel juba 1998. Vastustaja ei ole ei kohtumenetluses ega ka varasemas haldusmenetluses sisuliselt ümber lükanud ka kaebaja väidet, et tegemist on sisuliselt ravimatu haigusega, mille arengut on võimalik üksnes pidurdada. Vastustaja peamiseks väiteks ongi nii vaideotsuses kui ka vastuses kaebusele toodud, et tegutsemispiirangud liikumise ja käelise tegevuse valdkonnas on mõõdukad ning põhiliseks töövõimet mõjutavaks haigusseisundiks on reumatoidartriit, kuid arvestades asjaoluga, et esiplaanil on kaebused valudele, liigesmuutused on vähe väljendunud, ägenemised on olnud otseses seoses ravi katkestamisega, ravipotentsiaal on osaliselt kasutamata ja nüüd on alustatud uue efektiivse raviga (bioloogiline ravi), on eeldatav subjektiivsete vaevuste vähenemine ning tegutsemis- ja töövõime paranemine. Seega lähtub vastustaja eeldusest, et bioloogilise ravi tulemusena kaebaja tervislik seisund võrreldes varasemaga paraneb. Samas on vastustaja ise välja toonud, et terviseseisundit tuleb hinnata hindamise hetke seisuga. Vastustaja enda seisukohast nähtub, et hindamise hetkel ei ole kaebaja terviseseisund veel paranenud. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et vastustaja järeldus on ennatlik. Õige on küll see, et töövõime hindamise metoodika kohaselt hinnatakse piiranguid adekvaatse ravi foonil. Kuid olukorda, kus 14.04.2022 toimus bioloogilise ravi konsiilium ning, mille tulemusel alustati bioloogilist ravi halva prognoosiga RA tõttu, mis MTX ravile allumatu ja vastustaja tegi oma otsuse 19.04.2022 (ehk 5 päeva möödumisel konsiiliumi toimumisest) eeldades, et ravi annab häid tulemusi, ei saa pidada õiguspäraseks. Nii nagu taotleja terviseprobleeme ning tema võtmetegevuste piiranguid peavad kinnitama terviseandmed, peavad ka vastustaja väiteid tervise paranemisest kinnitama adekvaatsed terviseandmed. See nõue antud juhul täidetud ei ole. Vastustaja ei saa rajada oma otsust eeldusele, et ravi tulemusena isiku tervis oluliselt paraneb ja sellega seoses paraneb ka töövõime. Vastustaja ise rõhutab oma vastuses kaebusele, et piiranguid hinnatakse sellisena nagu nad esinevad käesoleval ajal, mitte nii nagu nad võiksid olla tulevikus, kuid vaideotsuses lähtub just nimelt sellest, millised need võiksid olla tulevikus. Seejuures on vastustaja ise oma 19.04.2022 otsuses märkinud, et isiku töövõime 1 aasta jooksul on raskesti prognoositav, kuna tervisekahjustus on muutliku iseloomuga. Vastustaja on veel lisanud, et kui aga vaatamata bioloogilise ravi saamisele vaevused endiselt püsivad on isikul õigus esitada uus töövõime hindamise taotlus, mille alusel saab tervisliku seisundi uue raviskeemi foonil üle vaadata. Kohus leiab, et terve mõistusega ei ole kooskõlas ETK vaideotsusest nähtuv, mille kohaselt eeldusel, et ravi mõjub efektiivselt, on isik juba enne selle tegelikku alustamist osalise töövõimega ja peaks töötama (so tegelikult ajal, mil isik alles alustab ravi ja kus tervise paranemine on üksnes prognoos ja seda ei kinnita terviseandmed) ja alles siis, kui peaks
selguma, et ravi ei olnud efektiivne ja seda kinnitavad terviseandmed, tuleks isikul esitada uus taotlus ja ETK saab isiku tervisliku seisundi üle hinnata. Haldusmenetluse üldiste põhimõtete kohaselt tuleb ETK-l hinnata isiku tervislikku seisundit ja sellest lähtuvat töövõimet taotluse esitamise seisuga tuginedes olemasolevatele terviseandmetele (viimase viie aasta terviseandmed, viimase 2 aasta retseptikeskuse andmed ja viimase 2 aasta haiguslehtede episoodid) ja juba rakendatud ravi foonil, mitte võimaliku tulevikus tehtava ravi foonil. Vastustaja viitas veel, et kaebajale pakuti esimest korda uudse bioloogilise ravi võimalust juba 2017 aastal, kuid kaebaja ei ilmunud bioloogilise ravi konsiiliumi. Kaebaja on selgitanud ja põhjendanud, miks tookord otsustati bioloogiline ravi edasi lükata - nimelt oli tal sel ajal üksnes aasta möödas onkoloogiajärgsest keemiaravist. Vastustaja ei ole vastavaid kaebaja väiteid üheselt ümber lükanud. 2017 aasta kohta pole kohtule esitatud täpsemaid terviseandmeid. Küll aga on 12.12.2019 dr P. Tuvik märkinud /.../ 2017 kolmikravi, kutsutud bioloogilise ravi konsiiliumisse, edasised andmed puuduvad, vist ei tulnud. Kuna on onkoloogine minevik. /.../ Kohus leiab, et eeltoodust ei saa järeldada, et isik oleks jätnud pahatahtlikult ravivõimaluse kasutamata. Ka dr P. Tuvik viitab onkoloogilisele minevikule, samuti märgib ta, et vist ei tulnud ja edasised andmed puuduvad. Kui vastustaja soovis tugineda väitele, et isik oleks pidanud juba varasemalt vastavat ravi kasutama ja mh sellest tulenevalt hindas vastustaja kaebaja osaliselt töövõimeliseks oleks vastustaja pidanud rakendama uurimispõhimõtet (HMS § 6) ja selgitama välja täpsed asjaolud seoses antud küsimusega. Vastustaja seda teinud ei ole. Seega ei saa vastustaja teha ka kaebajale etteheiteid kõigi ravivõimaluste kasutamata jätmise kohta ja sellest tulenevalt hinnata isiku töövõimet isikule kahjulikumas suunas. Teisisõnu leiab kohus, et tegemist ei ole asjakohased kaalutlusega. Veel märkis vastustaja vaideotsuses, et kaebaja ei ole osalenud taastusravis, mis on oluline isiku liikumisele motiveerimiseks ja ka töötamiseks ettevalmistumiseks. Kohus leiab, et kuigi õige on vastustaja seisukoht selles, et töövõime hindamisel võetakse arvesse ka isiku enda poolselt panust oma tervise parandamisel, siis käesoleval juhul ei saa pidada vastavat etteheidet asjakohaseks. Kaebaja terviseandmetest ei nähtu, et kaebaja oleks suunatud arsti poolt taastusravile või et kaebajale oleks üldse selgitatud, et ta peab taastusravi võimalusi otsima. Seega jäävad vastustaja kaalutlused seoses taastusravis mitte osalemisega kohtule arusaamatuks ning need ei ole seostatavad vastustaja lõppjäreldusega, et kaebajal on osaline töövõime. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et vastustaja on nii 19.04.2022 otsuse nr TVH/22/016257 kui ka 25.05.2022 nr VO/22/1223 vaideotsuse tegemisel oluliselt rikkunud HMS § 56 lg 3 ning juba üksnes sellest tulenevalt tuleb nimetatud haldusaktid tühistada. Kuivõrd tühistamiskaebus töövõimehindamise hindamise otsuse suhtes on põhjendatud, siis tuleb rahuldada ka tühistamiskaebus ETK 20.04.2022 otsuse nr TVT/22/021014 tühistamiseks, millega määrati kindlaks töövõimetoetuse suurus, kuivõrd töövõime hindamise otsus on aluseks töövõimetoetuse määramisele. Vastustajal tuleb kaebaja taotlus uuesti lahendada ning teha vastavad põhjendatud kaalutletud otsused.
19.Kohus peab vaatamata eeltoodule vajalikuks lühidalt peatuda ka teistel kaebuse esitaja väidetel ning vastustaja vastuväidetel.
19.1.Kaebaja leidis, et kuivõrd ekspertarst, kes viis läbi kaebaja töövõime hindamist, ei ole reumatoloog, siis ei saanud ta objektiivselt ja täies ulatuses hinnata reumatoidartriidi diagnoosiga patsiendi ehk kaebaja seisundit. Kohus selgitab, et kaebaja seisukoht on ekslik. Ühestki õigusaktist ei tulene nõuet, et töövõime hindamisel tuleks kasutada eksperdiarvamuse küsimisel konkreetse diagnoosi puhul just nimelt üksnes sama eriala arsti. Praktikas ei oleks see ka võimalik, sest isikul võib esineda väga erinevaid diagnoose.
Määruse nr 39 § 2 p 3 sätestab, et eksperdiarvamus on töövõime hindamisel tervishoiuteenuse osutaja või arstiõppe läbinud ETK töötaja antud arvamus isiku kehalise ja vaimse võimekuse valdkondades piirangute esinemise või puudumise kohta, töövõime ulatuse, seisundi muutumise prognoosi ja töövõimet välistava seisundi või erijuhtumi esinemise kohta koos asjakohaste põhjenduste ning töötingimusi, abivahendeid ja töövõime toetamist puudutavate soovitustega. Seega ei pidanud kaebaja suhtes eksperdiarvamust andma reumatoloog.
19.2.Veel heitis kaebaja vastustajale ette üksnes dokumendipõhise ekspertiisi tegemist, leides, et isikut üle vaatamata ei ole võimalik teha õiguspärast otsust. Seejuures heitis kaebaja veel ette seda, et vastustaja ei arvestanud perearsti epikriisiga vaatamata sellele, et perearst näeb patsienti tihedamini kui reumatoloog. Lisaks viitas kaebaja mitmele arsti visiidile, mis toimusid pärast vaidlusaluse 19.04.2022 otsuse tegemist. Kohus nõustub siinkohal vastustaja seisusukohaga selles, et lähtuvalt määruse nr 39 § 5 lg 1 teostatakse valdavalt dokumendipõhine ekspertiis. Visiidipõhist hindamist teostatakse üksnes siis, kui olemasolevate andmete põhjal ei ole võimalik isiku töövõimet hinnata (vt TVTS § 7 lg 3). Käesoleval juhul sellise olukorraga tegemist ei olnud. Kohtule ei nähtu ka, et vastustaja oleks jätnud arvestamata epikriisidega, mis olid vaidlusaluste otsuste tegemiste ajaks TIS-s olemas. Küll aga ei saanud ega pidanud vastustaja arvestama epikriisidega ega ka kaebaja poolt välja toodud terviseprobleemidega, mille osas on kaebaja pöördunud arsti poole peale vaidlusaluste otsuste tegemist (näiteks neerude uuring 07.06.2022, psühhiaatri vastuvõtt 28.07.2022). Kohus nõustub selles osas vastustaja seisukohtadega ega pea vajalikuks neid korrata.
19.3.Järgmiseks heitis kaebaja vastustajale ette, et vaidlustatud otsustest ei nähtu, millised valuvaigistid on välja ostmata – kaebaja on selgitanud, miks osad rohud jäid välja ostmata. Kohus märgib, et ei TVH otsuses ega vaideotsuses ei tuginenud vastustaja sellele, et osad valuvaigistid on välja ostmata, millest tulenevalt ei oma nimetatud otsuste õiguspärasuse hindamisel vastav asjaolu tähtsust. Küll aga on tõepoolest vastustaja kohtule esitanud ETK ekspertarsti L. Augi arvamuse, kus vastustaja ekspertarst vastavale asjaolule viitab. Kohus leiab, et kaebaja on asjakohaselt välja toonud, et isegi kui mõned valuvaigisti retseptid jäid välja ostmata, on kaebaja adekvaatselt põhjendanud, miks see nii oli (v.a sõbranna käest saadud ravimid) ja see ei saa olla põhjendatud ja otsustavaks kaalutluseks otsuse tegemisel, kas isikul on osaline töövõime või töövõime puudub. Kaebaja juhib ka asjakohaselt vastustaja tähelepanu sellele, et vastavale seisukohale tuginedes tuleks konkreetselt välja selgitada, kui palju valuvaigisteid kaebajale kirjutati (mitu retsepti korraga) ja kui suure osa ta välja ostis, kas osad retseptid aegusid välja ostmata (kui suur osa) jne. Mis puudutab ravimite soodustuste küsimust, siis väljub see teema käesoleva kaebuse esemest (milleks on töövõime hindamise otsuse, töövõimetoetuse määramise otsuse ja nende suhtes tehtud vaideotsuse õiguspärasus) ning kohus ei pea vajalikuks sellel pikemalt peatuda.
19.4.Pooled on erimeelt veel telefoni teel perearstiga suhtlemise osas. Kohtule jäävad mõlema poole väidete seosed vaidlusaluste otsuste õiguspärasusega ebaselgeks. Kohus leiab, et vaidlustatud otsuste õiguspärasuse hindamisel ei oma asjaolu, kas kaebaja suhtles perearstiga telefoni teel või kontaktvastuvõtul, mingit tähtsust. Vastustaja etteheited selles osas kaebajale on arvestades üldteada olevaid asjaolusid seoses COVID-19 pandeemiaga samuti arusaamatud. Eluliselt on usutav, et perearst soovitas kaebajal kliinikut mitte külastada vaatamata sellele, et kaebaja oli vaktsineeritud, kuivõrd reumatoidartriit on autoimmuunne haigus. Kuidas see aga vaidlustatud otsuseid mõjutas, ei selgu kummagi poole argumentidest. Kohus leiab, et antud küsimus vaidlusaluste otsuste õiguspärasust kuidagi mõjutada ei saa.
19.5.Pooled esitasid kohtule oma seisukohad ka seoses bioloogilise ravi katkestamisega. Kohus selgitab, et arvestades, et bioloogilise ravi konsiilium toimus 14.04.2022 ja TVH otsus tehti 19.04.2022 ja selleks ajaks ei olnud bioloogilist ravi katkestatud, siis ei oma vastavad väited seoses vaidlusaluste otsuste õiguspärasusega tähtsust. Küll aga selgitab kohus, et juhul kui vastustaja soovib tugineda järgmise töövõime hindamise taotluse lahendamisel vastavale asjaolule (kaebajal tuleb läbida kordushindamine perioodil 23.01.2023-03.04.2023), tuleb vastustajal kontrollida, kas ravi katkestamine oli põhjendatud (vajadusel rakendada uurimispõhimõtet) ja hinnata ning kaaluda vastavaid asjaolusid koosmõjus kaebaja terviseandmetega.
19.6.Kaebaja tõi välja, et vaidlustatud otsustes ei ole arvesse võetud, et kaebajal esineb topeltnägemine, pearinglus ja teadvusekaotus. Kohus leiab siinkohal, et vastustaja on asjakohaselt hinnanud antud kaebusi ja leidnud, et terviseandmed vastavaid tegutsemispiiranguid ei kinnita ning vaideotsuses seda ka selgitanud. Nagu kohus juba ülal märkis, siis puudub kohtul alus kahelda selles, et kõikide valdkondade võtmetegevuste piirangute raskusastmed on hinnatud õigesti, küll aga rikkus vastustaja HMS § 56 lg 3, millest tulenevalt kohus kaebuse ka rahuldas. Menetluskulud
20.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus tehti vastustaja kahjuks. Kuivõrd kaebaja ei ole kohtule menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud (sh kaebus oli riigilõivu vaba), siis jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Kohtu selgitused
21.Kohus selgitab siinkohal täiendavalt kaebajale, et kuivõrd kaebaja ei toonud oma 25.10.2022 seisukohas välja ühtegi konkreetset küsimust, mida ta soovis veel dr P.Tuviku käest küsida, vaid märkis üksnes, et kohus saab ise otsustada, millised vastused küsimustele aitavad kohtul teha õiglase otsuse ning kohtul dr P. Tuvikule täiendavaid küsimusi ei olnud, siis ei pidanud kohus vajalikuks dr P. Tuvikult täiendavaid selgitusi küsida.
22.Kohtule jääb arusaamatuks kaebaja poolt väidetu, et ETK otsustas peatada kaebaja uue töövõimehindamise taotluse menetluse, kuivõrd uus hinnang tuleb anda uute asjaolude pinnalt ning kohus leiab, et hindamine ei ole takistatud selliselt, et peaks ära ootama käesolevas asjas tehtava lahendi jõustumise. Vastustaja on seejuures oma viimases vastuses pidanud ka ise vajalikuks märkida, et kaebaja on töötukassale esitanud 14.03.2023 uue töövõime hindamise taotluse, uue taotluse menetluse raames võetakse arvesse kõiki selle hetke seisuga olemasolevaid püsivaid tegutsemispiiranguid põhjustavaid terviseseisundeid, kaebaja poolt esitatud uus taotlus vaadatakse läbi ja hinnatakse lisandunud terviseandmeid arvestades ning tehakse uus otsus. (allkirjastatud digitaalselt) Daimar Liiv Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.