Q kaebused Tallinna linna Nõmme Linnaosa Valitsuse tegevusele toimetulekutoetuse määramisel (2025. a juuni ja september–detsember)
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 14. augusti 2026. a määrus
Menetlusosalised
Kaebaja – Q, esindaja v.adv Anu Toomemägi-Kivistik Vastustaja – Tallinna linn, esindaja Tõnu Polma
Menetluse alus ringkonnakohtus
Tallinna linna määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta Tallinna linna määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 14. augusti 2026. a määruse haldusasjas nr 3-25-2311 resolutsiooni punkt 4 muutmata.
Jõustunud määruse avaldamisel asendada Q, Y, W, F, C ja Z nimed ning aadress XXX tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale ei saa edasi kaevata (HKMS § 252 lg 7).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Nõmme Linnaosa Valitsus (edaspidi Nõmme LOV) määras 13.06.2025 otsusega nr 25278851045 Q-le 09.06.2025 taotluse alusel 2025. a juuni eest toimetulekutoetuse 139,52 eurot (s.o perekonna arvestuslik toimetulekupiir 200 eurot + eluasemekulu 0 eurot ‒ arvesse minev sissetulek 60,48 eurot). Korduvate kodukülastustega on tõendatud, et taotleja ei ela Tallinnas aadressil XXX, mistõttu ei saa taotleja eluasemekuludena arvestada XXX kommunaalkulusid ja üüri kokku 225 eurot. Paikvaatluste põhjal on XXX hoone elamiskõlbmatu, sh puudub pesemis- ja kütmisvõimalus. Eluruumis peab inimesel olema võimalik viibida ööpäevaringselt (vt majandus- ja taristuministri 02.07.2015 määruse nr 85 „Eluruumile esitatavad nõuded“ § 1 lg 2).
2.Nõmme LOV jättis 16.09.2025 otsusega nr 25280457708 Q-le 15.09.2025 taotluse alusel 2025. a septembri eest toimetulekutoetuse määramata, tuginedes 26.08.2025 teatisele nr 5.-2.4/7568-178, mille kohaselt lõpetatakse sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) § 19 lg 1 p 3, § 21 lg 1 p-de 1–2 ja § 22 lg 1 alusel Q-le toimetulekutoetuste määramine, sest ta ei ole korduvatele päringutele vaatamata esitanud tõeseid ja täielikke andmeid ning dokumente toimetulekutoetuse määramiseks oluliste asjaolude väljaselgitamiseks ega teavitanud oluliste asjaolude muutumisest. Sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 132 lg 5 kohaselt ei loeta eluruumi kasutamise õiguslikuks aluseks lepingut, mis on sõlmitud SHS § 131 lg-tes 7 või 8 nimetatud isikute vahel. SHS § 133 lg 8 kohaselt ei võeta üüri toimetulekutoetuse arvestamisel arvesse, kui üürileandjaks ja üürnikuks on SHS § 131 lg 7 p-s 1 või 2 nimetatud isikud. Nõmme LOV esitas taotlejale 23.07.2025 ja 11.08.2025 päringud seoses tema elukohaga, millele taotleja vastas 06.08.2025 ja 18.08.2025. Mh paluti esitada XXX kohta sõlmitud kaasomanike kasutuskorra kokkulepe, milles on reguleeritud kaasomanike õigused ja kohustused ning hoone kasutamise tingimused. Taotleja kasutuskorda ei esitanud, vaid selgitas, et see on esitatud juba sissekirjutuse tegemise ajal. Pole selge, millal, kuidas ja kellele kasutuskorra kokkulepe esitati. Taotleja selgitas lisaks, et XXX kasutamiseks on ta sõlminud 01.08.2016 üürilepingu Y-ga ning üürileping on pärast XXX kaasomanike vahetust (uued kaasomanikud on W ja F) läinud üle uuele üürileandjale. Taotleja ei ole üürileandja vahetumisest viivitamatult teavitanud ega ka selgitanud, kes on uueks üürileandjaks. Taotleja väitel ei ole W talle tuttav isik ja F on tema õetütar, kes ei pea teda ülal pidama. Kuna teada ei ole uus üürileandja ja eluruumi kasutuskorra kokkulepe, siis puudub võimalus taotleja eluasemekuludega arvestada (s.o ei saa kontrollida SHS § 132 lg 5 ja § 133 lg 8 reeglite järgimist). Ühtlasi ei ole taotleja 06.08.2025 ja 18.08.2025 vastuseid digiallkirjastanud ise, vaid taotleja selgitustest saab järeldada, et seda on teinud keegi kolmas isik. Sellisel viisil õiguste teostamist ei saa lugeda tõeseks ega õiguspäraseks.
3.Nõmme LOV tagastas 04.11.2025 kirjaga nr 5.-2.4/7568-195, 03.12.2025 kirjaga 5.2.4/7568-203 ja 16.12.2025 kirjaga nr 5.-2.4/7568-214 Q 20.10.2025, 20.11.2025 ja 04.12.2025 taotlused toimetulekutoetuse maksmiseks vastavalt 2025. a oktoobri, novembri ja detsembri eest. Nõmme LOV 23.07.2025, 11.08.2025, 28.10.2025, 21.11.2025 ja 10.12.2025 päringutele vaatamata ei ole taotleja esitanud toimetulekutoetuse määramisel tähtsust omavaid dokumente ja andmeid (s.o XXX kasutuskorra kokkulepet ja andmeid uue üürileandja kohta). Nõmme LOV jääb 26.08.2025 teatises esitatud seisukohtadele. Nõmme LOV märkis 03.12.2025 ja 16.12.2025 kirjades lisaks, et SHS § 133 lg 7 1 kohaselt võetakse eluasemekulusid toimetulekutoetuse arvestamisel arvesse selle eluaseme korral, kus toimetulekutoetuse taotleja alaliselt elab.
4.Q esitas Tallinna Halduskohtule 12.07.2025, 20.11.2025, 23.12.2025, 13.01.2026 ja 23.01.2026 kaebused mh Nõmme LOV tegevusele toimetulekutoetuse määramisel 2025. a juunis, septembris, oktoobris, novembris ja detsembris (haldusasjad nr 3-25-2311, 3-25-4351, 3-25-4678, 3-26-113 ja 3-26-202). Vastustaja on jätnud 2025. a juuni eest toimetulekutoetuse määramisel õigusvastaselt arvestamata kaebaja eluasemekuludega ning jättis 2025. a septembri kuni detsembri eest toimetulekutoetuse üldse määramata. Kaebaja elab XXX hoones, kus ta saab teisel korrusel kasutada ühte tuba (33,4 m2) ning kuhu ta on sisse kirjutatud alates 13.05.2024. Kaebaja hoones elamine nähtub võrguteenuse ja elektrienergia arvetest. Asjaolu, et XXX ei vasta määruse nr 85 nõuetele, ei tähenda, et kaebaja ei saaks seal viibida ja kasutada seda oma elukohana. Toimetulekutoetuse määramisel eluasemekuludega arvestamine ei eelda seda, et elukoht vastab nõuetele. Inimesed elavad ka onnides, prügimägedel, tänavatel, trepikodades. Kõigil ei olegi võimalust elada eluruumile esitatud nõuetele vastavas eluruumis. Vastustaja peab lähtuma tegelikest asjaoludest ja kaebaja võimalustest. Vastustaja ei ole võtnud midagi ette selleks, et kindlustada kaebajale 2(8)
3-25-2311 elamisväärne ja nõuetele vastav eluruum. Nõmme LOV-i viidatud etteteatamata kodukülastused ei kinnita, et kaebaja ei ela XXX hoones. Kaebajal ei ole kohustust viibida oma elukohas 24/7. Ka naabrid ei saa teada, kas kaebaja seal elab või mitte, sest pole tõendatud, et nad kinnistul toimuvat pidevalt jälgiksid. Kaebaja soovib tõendada enda elamist XXX hoones oma ema C ütlustega. Kaebaja seal elamist tõendab ka asjaolu, et vastustaja on mõningatel etteteatamata või ette teada kodukülastustel (nt 13.03.2024, 07.01.2025) leidnud kaebaja tema elukohast. Kaebaja esitas esialgse õiguskaitse taotlused toimetulekutoetuse maksmiseks. Raske puudega kaebaja on jäetud olukorda, kus tal ei ole rahalisi vahendeid elementaarsete elamistingimuste tagamiseks, sh küttekuludeks. Toimetulekutoetuse määramisel tuleb võtta arvesse ka kaebaja eluasemekulusid. Vastustaja selgitamiskohustuse täitmata jätmise tõttu on kaebajal tulnud oma õiguste kaitseks pöörduda korduvalt (kokku 12 korda) kohtusse. See olukord on kestnud alates 2024. a juulist. Kaebaja raskest majanduslik olukord on vastustajale teada. Kaebaja sissetuleku moodustavad töövõimetoetus (ca 600 eurot kuus) ja sotsiaaltoetus (ca 50 eurot kuus). Kaebaja maksab elatist kahele lapsele (vahemikus 540–570 eurot kuus), tal kulub elektrile 10–30 eurot kuus, sideteenustele 20–30 eurot kuus ja üürile 225 eurot kuus. Vastustaja tegevuse tõttu on kaebajal tekkinud võlad ja suured raskused oma elu korraldamisel.
5.Tallinna Halduskohus liitis 14.08.2026 määrusega haldusasjad nr 3-25-2311, 3-254351, 3-25-4678, 3-26-113 ja 3-26-202 ühte menetlusse, määrates liidetud haldusasja numbriks 3-25-2311 (resolutsiooni p 1), määratles haldusasjas esitatud nõuetena taotlused tühistada Nõmme LOV 13.06.2025 otsus nr 25278851045 ja 16.09.2025 otsus nr 25280457708 ning kohustada vastustajat vaatama kaebaja 2025. a juuni ja septembri toimetulekutoetuse taotlused uuesti läbi ning kohustada vastustajat vaatama kaebaja 2025. a oktoobri, novembri ja detsembri toimetulekutoetuse taotlused läbi (resolutsiooni p 2). Ühtlasi kohustas halduskohus esialgse õiguskaitse korras vastustajat arvutama välja ja tasuma kaebajale toimetulekutoetust lähtudes 2025. a septembrist kuni detsembrini esitatud taotlustest. Vastustajal tuleb arvestada XXX üürikulu 225 eurot ja elektrikulu vastavalt kaebaja esitatud arvetele (resolutsiooni p 4). 2025. a juuni eest toimetulekutoetuse maksmiseks kohustamise kaebuse eduväljavaated on vähesed. Kaebaja taotlus on jäetud osaliselt rahuldamata põhjusel, et vastustaja hinnangul ei ela ta alaliselt XXX hoones. Tallinna Halduskohus luges 14.11.2025 otsuses nr 3-25-1383 tõendatuks, et kaebaja ei elanud 2025. a aprilli ja mai seisuga kõnealuses hoones. 2025. a juuni osas pole suure tõenäosusega alust jõuda teisele seisukohale. Vastustaja on taotlust rahuldamata jättes esitanud asjakohased põhjendused. Olukord võis 2025. a 2025. a sügis- ja talvekuudel siiski muutuda. Vastustaja ei ole 2025. a septembri kuni detsembri eest toimetulekutoetust määramata jättes tuginenud enam sellele, et kaebaja ei ela XXX hoones, vaid sellele, et kaebaja on jätnud täitmata kohustuse esitada menetluses olulist infot ja dokumente. Kaebusel on 2025. a septembri kuni detsembri taotluste osas arvestatavad eduväljavaated, sest vastustaja võib olla eksinud haldusmenetluses menetlusdokumentide kättetoimetamise nõuete vastu ning ületähtsustanud küsitud dokumentide tähendust toimetulekutoetuse taotluse menetluses. Toetuse esialgse õiguskaitse korras väljamaksmine tähendab, et kaebuste rahuldamata jätmise korral tuleb kaebajal saadud summa vastustajale tagastada (HKMS § 254 lg 2). Kaebaja majanduslik seis on halb, mistõttu võib toetusena makstud summade tagasisaamine osutuda raskendatuks. Avaliku huvi võimaliku riive kaalub praegusel juhul siiski üles vajadus tagada raskes majanduslikus seisus ja raske puudega kaebajale minimaalsed vahendid toimetulekuks. 3(8)
3-25-2311 Ringkonnakohus on rõhutanud, et kaebajale tuleb siinses menetluses tagada maksimaalselt tõhus ja inimsõbralik õiguskaitse.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.Tallinna linn palub 28.08.2026 määruskaebuses tühistada halduskohtu 14.08.2026 määruse resolutsiooni p 4 ja uue määrusega jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata või alternatiivselt kohaldada esialgset õiguskaitset viisil, et toimetulekutoetuse maksmisel jäetakse arvesse võtmata XXX eluasemekulud (üür ja elekter). Kaebaja olukord ei muutunud ka 2025. a sügis- ja talvekuudel ning vastustaja leiab jätkuvalt, et kaebaja ei ela alaliselt aadressil XXX. See asjaolu on tuvastatud varasemate taotluste menetluse käigus kogutud tõenditega, nt 13.03.2024 ja 07.01.2025 kodukülastused. See asjaolu loeti haldusasjas nr 3-25-1383 tõendatuks. Ka hiljem on tuvastatud asjaolusid, mis kinnitavad, et kaebaja ei ela aadressil XXX ning sealne hoone on elamiskõlbmatu (nt ei ole sellel aadressil saadetud dokumente korduvalt õnnestunud kaebajale kätte toimetada, sh kaebaja enda küsitud dokumente ega ka kohtudokumente). XXX hoone ei vasta ka määrusega nr 85 eluruumile esitatavatele nõuetele, sh on hoone ohtlik (välistrepp on pehkinud ja lagunenud, ruumides ripuvad lahtised elektrijuhtmed, ahi on lagunenud) ja elamiskõlbmatu (puuduvad vee- ja kanalisatsiooniteenus, loomulik õhuvahetus ja päevavalgus, ei korraldata jäätmevedu). Kuna sellises ruumis ei ole võimalik ööpäevaringselt viibida ega seal alaliselt elada (vt määruse nr 85 § 1 lg 2), siis ei saa sellise ruumi kulusid SHS § 133 lg-st 7 1 tulenevalt ka toimetulekutoetuse määramisel arvestada. Sotsiaalabi andmise eesmärk ei saa olla toetuse maksmine eluruumi eest, mis on antisanitaarne, ohtlik elule ja tervisele ning ei vasta kehtivatele nõuetele. SHS § 6 lg 1 p 4 kohaselt on sotsiaalteenust saavale isikule keelatud asjad, mis võivad kujutada ohtu tema elule ja tervisele. Elamine ohtlikus ja elamiskõlbmatus keskkonnas võib suurendada inimese sotsiaalseid riske ning avaldada negatiivset mõju tema tervisele, toimetulekule jms. Vastustaja on korduvalt pakkunud kaebajale abi sobiva ja elamiskõlbliku elamispinna leidmisel, kuid ta ei ole selle vastu huvi tundnud ega teinud koostööd. Kaebajaga 2026. a kevadeks planeeritud majandamis- ja üürinõustamine ebaõnnestus. Üürinõustamise kokkuvõtte (06.05.2026) järgi on kaebaja peamine fookus privaatsusel ja ruumivajadusel asjade hoiustamiseks, mitte tingimata elamistingimuste parandamisel. Ka see tõendab, et kaebaja ei alaliselt elamiskõlbmatus XXX hoones ning ei ole tegelikult huvitatud sobiva ja ohutu eluruumi leidmisest. Lisaks sellele, et kaebaja varjas asjaolu, et ta tegelikult ei ela alaliselt aadressil XXX, tuvastas vastustaja 2025. a kevadel esitatud taotluste menetlustes, et alates 23.09.2024 muutus XXX kaasomanik, kellega kaebaja oli 01.08.2016 sõlminud üürilepingu. Seega muutus ka üürileandja, kuid kaebaja sellest vastustajat ei teavitanud. Samuti nähtus kinnistusraamatust, et kaasomanikud on sõlminud kasutuskorra kokkuleppe, mida kaebaja ei ole samuti esitanud. Üürileandja andmete väljaselgitamine on oluline, sest seotud isikutega sõlmitud lepinguid ei saa arvesse võtta (vt SHS § 132 lg 5, § 133 lg 8). Kaebaja on vastustaja korduvatele päringutele osaliselt vastanud, kuid ei ole seniajani esitanud küsitud teavet. Kuna hilisematele päringutele kaebaja isegi ei vastanud, siis jäeti 2025. a oktoobri kuni detsembri taotlused läbi vaatamata (vt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 14 lg 6 p 2 ja § 38 lg 3). Seejuures ei olnud vastustajal SHS § 134 lg-st 1 tulenevalt võimalik anda kaebajale vastamiseks pikemat tähtaega kui 4–5 päeva. Samas oli kaebajale juba Nõmme LOV 26.08.2025 teatisest nr 5.2.4/7568-178 teada, millised dokumendid ja andmed tuleb tal vastustajale esitada. Kaebaja kinnitas 07.01.2026 kohtuistungil haldusasjas nr 3-25-3150, et XXX uus üürileandja on tema õetütar F. Kaebaja on 19.01.2026 esitanud vastustajale ka XXX kinnistu kasutuskorra 4(8)
3-25-2311 kokkuleppe. Nendega on arvestatud kaebaja toimetulekutoetuse taotluste lahendamisel alatest 2026. a jaanuarist. Kuigi vastustaja ei tuginenud 2025. septembri kuni detsembri toimetulekutoetust määramata jättes enam sellele, et kaebaja ei ela alaliselt XXX hoones, ei olnud selles osas tegelikult muutusi toimunud, vaid seda kinnitasid ka uuemad tõendid. Lisaks ei teinud taotleja koostööd ja ei esitanud nõutavaid andmeid, mistõttu jäeti taotlused läbi vaatamata. Toimetulekutoetust ei saa maksta ja/või eluasemekulusid hüvitada üksnes taotluse alusel, vaid selleks peavad olema täidetud SÜS-s ja SHS-s sätestatud toetuse saamise tingimused (sh SÜS § 5 lg 2, § 10 lg 1). Isegi kui taotluste menetlemisel esines puudusi, tuleb arvestada, et menetlust raskendas see, et kaebaja ei teinud vastustajaga vajalikul määral koostööd. Võimalikud menetlusvead ei muuda asjaolu, et kaebaja ei ela alaliselt aadressil XXX. Vastustaja on tehtud otsused, teatised, päringud jms edastanud kaebajale vastavalt tema taotlusele elektrooniliselt, mistõttu tuleb ka kättetoimetamisel lähtuda HMS § 27 asemel erinormidest (vt SÜS § 27 lg 1 p 1) ja analoogiast kohtumenetlusega (vt HKMS § 72 lg 4, TsMS § 3141 lg-d 1 ja 2). Toimetulekutoetuse taotluste kohta tehakse igakuiselt tuhandeid otsuseid ning nende muul viisil kättetoimetamine oleks liialt koormav ja vastuolus HMS § 5 lg-s 2 tooduga. Paljasõnalised ja asjassepuutumatud on väited, et kaebajal oli internet viimast päeva 31.10.2025 ja asendusinternet Sauel on alates 18.11.2025 välja lülitatud. Kaebaja on ka hiljem vastustaja ja kohtuga korduvalt elektrooniliselt suhelnud. Kaebaja väide üürivõlast on paljasõnaline ja asjakohatu. Puuduvad nt tavapäraselt oodatavad üürileandja nõuded üürivõla tasumiseks ja hoiatused üürilepingu ülesütlemise kohta. Ilmselgelt on sugulaste vahel sõlmitud üürileping näilik (vt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 lg 1) ning sõlmitud eesmärgiga saada Tallinna linnalt erinevaid hüvesid. XXX, mis on ohtlik ja elamiskõlbmatu ning kus tegelikult keegi ei ela, on oma elukohana registreerinud ka kaebaja ema C ja Z. Näilik tehing on tühine (TsÜS § 89 lg 2) ja lepingut ei saa arvesse võtta ka SHS § 133 lg 8 alusel. Kaebajale esialgse õiguskaitse korras toimetulekutoetuse väljamaksmine oleks ennatlik ja eesmärgipäratu. Vastustaja maksab kaebajale praegu igakuiselt toimetulekutoetust (võtmata arvesse eluasemekulusid), lisaks saab kaebaja töövõimetoetust ja sotsiaaltoetust. Seega on kaebajale tagatud minimaalsed vahendid toimetulekuks. Kui kaebajal tekib kohtumenetluse tulemusel kohustus esialgse õiguskaitse korras saadud summa tagastada, võiks ta sattuda väga raskesse majanduslikku olukorda. Samuti võib sellega kaasneda täiendav kohtumenetlus ning kahjustatakse avalikku huvi kasutada avalikke vahendeid eesmärgipäraselt ja otstarbekalt. Isegi kui kaebajale 2025. a septembrist kuni detsembrini toimetulekutoetuse maksmise lõpetamine ja taotluste tagastamine oli õigusvastane ning vastustajal tuleb taotlused sisuliselt läbi vaadata, tuleb tal ikkagi võtta arvesse, et kaebaja ei ela aadressil XXX.
7.Q palub 04.09.2026 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata. Kaebaja on kogu aeg kinnitanud, et XXX on tema alaline elukoht TsÜS § 14 lg 1 tähenduses. Vastustaja viidatud varasemad tõendid (sh 07.01.2025 kodukülastusel antud selgitused, otsus haldusasjas nr 3-251383) ei saa kinnitada seda, et kaebaja ei elanud 2025. a sügis- ja talvekuudel alaliselt aadressil XXX. Tuleb arvestada, et kaebaja on raske vaimse puudega ning ta soovibki enamuse ajast olla üksi ning pelgab seltskonda ja lärmi. Tähitud posti vastu võtmata jätmine ei saa tõendada, et kaebaja ei ela alaliselt XXX hoones. Seaduses ei ole sätestatud, millal ja millisel perioodil peab inimene eluruumi kasutama, et pidada seda oma alaliseks elukohaks. Eeskätt omab tähtsust kaebaja tahe ja kaebaja on kogu aeg kinnitanud, et tema alaline elukoht on XXX. Selle hoone kasutamist oma kodu ja peamise elukohana kinnitab juba ainuüksi elektrikulu kandmine. Eluruumi nõuetele vastavuse osas jääb kaebaja varasemate seisukohtade juurde. Kaebaja ei ole eitanud, et on viibinud ja ööbinud aeg-ajalt ka nt sõprade 5(8)
3-25-2311 või ema juures, kuid see ei ole määrav (vt Riigikohtu 26.02.2025 otsus nr 5-24-29, p 52). Kohatu on heita ette koostöö puudumist, kui vastustaja leidis alles 2026. a veebruaris võimaluse kaebaja abivajadust sisuliselt hinnata. Kaebaja raske majanduslik olukord ja terviseseisund on vastustajale teada ning küüniline on nõuda kaebajalt elamispinna soetamist, mis vastaks kehtestatud nõuetele. Ka ei ole vastustajal võimalik tagantjärele asuda otsuseid põhjendama väitega, et kaebaja ei ela aadressil XXX, sest toimetulekutoetust määramata jättes sellele ei tuginetud. Üürileandja vahetumine ei mõjutanud asjaolu, et XXX oli kaebaja alaliseks elukohaks, sest üürileping jäi kehtima. Vastustaja päringutele vastamisega seonduvalt on oluline arvestada, et kaebajal on raske puue, mistõttu on tema elukorraldus, -normid ja vajadused, käitumine jne tavapärasest veidi erinevad. See annab omakorda põhjuse kalduda kõrvale mõistliku inimese jaoks kehtestatud üldreeglitest. Vastustajal tulnuks süüvida põhjalikumalt kaebaja vajadustesse ning anda talle ka tavapärasest rohkem selgitusi. Koostöö puudumist ei saa heita ette olukorras, kus tõendatud ei ole päringute kättesaamine. Asjaolu, et kaebajal on e-posti aadress, ei tähenda, et ta saab seda ka kasutada või sellele saadetud kirju avada. Kaebaja on korduvalt selgitanud, et tal puuduvad vahendid internetiteenuse eest tasumiseks ning seetõttu on e-postile juurdepääs piiratud. Samuti on kaebaja korduvalt teavitanud, et ta ei saa avada digitaalselt allkirjastatud dokumente. Vastustaja väited üürilepingu näilikkusest on oletuslikud ja kohatud. Kui vastustaja leiab, et kaebaja ei saa elada nõuetele mittevastavas elamus, siis tulnuks kaebajale õigeaegselt pakkuda kohast meedet (SHS § 15 lg 1). SHS § 133 lg-s 8 on peetud silmas ühist majapidamist omavaid pereliikmeid, kuid kaebajal puudub ühine pereelu üürileandjaga. Kaebaja on jätkuvalt väga raskes majanduslikus olukorras ja esialgse õiguskaitse kohaldamine oli põhjendatud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
HKMS § 210 lg 1 alusel lahendab määruskaebused üks ringkonnakohtunik.
9.Halduskohus kohaldas 14.08.2026 määrusega esialgset õiguskaitset üksnes osas, milles kaebaja on vaidlustanud 2025. a septembri kuni detsembri toimetulekutoetuse taotluste läbi vaatamata või rahuldamata jätmise (st taotlenud vastustaja kohustamist tühistada Nõmme LOV 16.09.2025 otsus nr 25280457708 ja vaadata tema 15.09.2025 taotlus uuesti läbi ning lahendada 20.10.2025, 20.11.2025 ja 04.12.2025 taotlused sisuliselt). Kuna kaebaja ei ole halduskohtu määrust vaidlustanud, siis ei käsitle ringkonnakohus 09.06.2025 toimetulekutoetuse taotlust ja selle kohta tehtud Nõmme LOV 13.06.2025 otsust nr 25278851045. Kuigi asjas on esitatud nn indefinitiivsed kohustamisnõuded, võis halduskohus kohustada vastustajat esialgse õiguskaitse korras maksma kaebajale kindel rahasumma (vt HKMS § 41 lg 3; nt Tallinna Ringkonnakohtu 04.09.2026 määrus nr 3-26-2541, p 11). Arvestades toimetulekutoetuse eripära (abi jooksvate vajaduste rahuldamiseks) ning seda, et toetuse maksmine ei ole reeglina kaalutlusotsus (kuigi teatavate küsimuste puhul on seadusandja haldusorganile kaalutlusruumi jätnud – nt SHS § 133 lg-d 3 ja 6 1; § 134 lg 4), siis ongi üldjuhul põhjendatud teha toetuse tagantjärele maksmiseks kohustamiseks haldusorganile võimaluse korral just kindla sisuga ettekirjutus (vrd nt Tallinna Ringkonnakohtu 12.03.2026 otsus nr 3-23-1095, p 22).
10.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebajal on esialgse õiguskaitse vajadus ning vastupidist ei saa järeldada sellest, et vastustaja kinnitusel kaebajale praegu toimetulekutoetust igakuiselt makstakse. Toimetulekutoetuse maksmise eesmärk on tagada isikule minimaalsed vahendid esmavajaduste rahuldamiseks (vt SHS § 131 lg-d 1–3). Kui kaebajale teatud perioodil toimetulekutoetust ei makstud, kuigi raske majandusliku olukorra 6(8)
3-25-2311 tõttu oleks talle tulnud toetust maksta, siis on alust eeldada, et kaebajal tuli sellel ajal oma minimaalsete esmatarbevajaduste rahuldamiseks vajalik raha näiteks laenata või lükata teatud kulutuste tegemine või kohustuste täitmine edasi. See aga ei tähenda, et kaebaja saakski jätta kohustused täitmata või vajalikud kulutused tegemata või oleks need võimalik lükata edasi kogu kohtumenetluse ajaks. Kuigi SHS § 133 lg-st 7 tulenevalt ei võeta toimetulekutoetuse määramisel arvesse varem tekkinud eluasemekulude võlgnevust, ei järeldu sellest, et ka esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel tuleks jätta kõrvale näiteks üürivõlg, mis on tekkinud vaidlusalustel kuudel toimetulekutoetuse määramata jätmise tagajärjel.
11.Esialgse õiguskaitse kohaldamisel tuleb arvestada kaebuse eduväljavaateid ning erinevate lahenduste tagajärgi kaebajale, avalikule huvile ja kolmandatele isikutele (HKMS § 249 lg 3; nt Riigikohtu 27.06.2017 määrus nr 3-3-1-19-17, p 15). Esialgse õiguskaitse kohaldamine ei ole välistatud mh olukorras, kus kaebaja saavutaks sellega sisuliselt oma eesmärgi (sh osaliselt) juba enne asja sisulist lahendamist, kuid sellisel juhul peaks esialgse õiguskaitse kohaldamiseks esinema ülekaalukas vajadus ning pöördumatute õiguslike või faktiliste tagajärgede loomine ei tohiks samas tekitada olulist kahju avalikule huvile või kolmandatele isikutele (nt Riigikohtu 22.09.2014 määrus nr 3-3-1-59-14, p 19). Kui esialgse õiguskaitse korras kohustada vastustajat maksma kaebajale 2025. a septembri kuni detsembri eest toimetulekutoetust, saavutaks kaebaja kohtusse pöördumise eesmärgi (vähemasti osaliselt ja ajutiselt) enne asja sisulist läbivaatamist. Kuna äärmise materiaalse puuduse korral võivad riivatud saada isiku põhiõigused, siis võibki esialgse õiguskaitse kohaldamine olla põhjendatud (nt Tallinna Ringkonnakohtu 04.09.2026 määrus nr 3-26-2541, p 13; 24.11.2023 määrus nr 3-23-2201, p 10). Asjas esitatud andmetest töövõimetoetuse määramisel arvesse minevate sissetulekute (töövõimetoetus ca 4×600 eurot) ja kulude (elatis ca 4×570 eurot, üür 4×225 eurot, elekter ca 76 eurot) kohta saab eeldada, et kaebajale 2025. a septembri kuni detsembri eest makstava toimetulekutoetuse summa koos XXX üüri- ja elektrikuluga ei ületaks kokku ca 1656 eurot. Tegemist ei ole nii suure summaga, et isegi kui esialgse õiguskaitse korras makstud toetust ei oleks kaebuse rahuldamata jätmise korral võimalik HKMS § 254 lg 2 alusel kaebajalt reaalselt tagasi nõuda, ei põhjustaks esialgse õiguskaitse kohaldamine avalikule huvile ülekaalukat kahju. Sotsiaalhoolekandelise abi andmiseks kasutatavad rahalised vahendid on kahtlemata piiratud avalik ressurss, kuid puuduvad andmed ja pole ka alust eeldada, et praeguses asjas taotletud esialgse õiguskaitse kohaldamisel võiksid mingid Tallinna linna seadusest tulenevad kohustused jääda selle tõttu täitmata. Kuna kaebaja vanem laps saab 2027. a alguses 21-aastaseks ja tal ei ole eeldatavasti enam õigust nõuda kaebajalt ülalpidamist (vt perekonnaseaduse § 97 p 2), siis peaks see mõnevõrra leevendama ka kaebaja majanduslikku olukorda ja võimekust esialgse õiguskaitse määruse alusel saadu vajaduse korral tagastada.
12.Eelnevast lähtudes tuleb esialgse õiguskaitse küsimuse lahendamiseks analüüsida eeskätt kaebuse eduväljavaateid. Halduskohus hindas kaebuse eduväljavaateid 2025. a septembri kuni detsembri osas heaks, sest vastustaja võis teha menetlusvigu. Ringkonnakohus nõustub sellega, et kaebaja terviseseisundist tulenevalt võis vastustajal olla tema taotluste lahendamisel suurem selgitamis- ja abistamiskohustus (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 10.06.2026 määrus). Samuti tuleb arvestada, et vaidluse all on olnud esmajoones kaebaja eluasemekulude arvesse võtmise võimalikkus, kuid isegi juhul, kui jätta XXX üüri- ja elektrikulud kõrvale, jäi kaebaja sissetulek 2025. a septembrist kuni detsembrini pärast makstud elatise mahaarvamist igas kuus oluliselt allapoole kehtestatud toimetulekupiiri. Sellises olukorras on äärmiselt küsitav, kas isegi juhul, kui kaebaja poolt esitamata jäetud andmed (s.o uue üürileandja isik ja kasutuskorra kokkulepe) võisid anda alust jätta taotluses märgitud eluasemekulud arvestamata, sai andmete esitamata jätmise tagajärjeks olla see, et
7(8)
3-25-2311 kaebajale jäetakse toimetulekutoetus üldse määramata või tema taotlus jäetakse läbi vaatamata.
13.Ringkonnakohus leiab siiski, et isegi juhul, kui kohus rahuldab kaebuse ning vastustajal tuleb lahendada kaebaja 2025. a septembri kuni detsembri toimetulekutoetuse taotlused uuesti või sisuliselt, peab esialgse õiguskaitse kohaldamisel mh hindama, milline võiks olla taotluste uue või sisulise läbivaatamise eeldatav tulemus. Halduskohus lähtus üksnes sellest, et kaebaja elukoht võis 2025. a septembrist kuni detsembrini olla XXX, kuid ei võtnud seisukohta küsimuses, kas sellisel juhul saaks eluasemekulusid toimetulekutoetuse määramisel arvestada. Ehkki vastustaja väitel oli eluasemekulude arvestamata jätmise põhjuseks ka 2025. a septembri kuni detsembri puhul mh asjaolu, et XXX ei olnud kaebaja ajaliseks elukohaks (vt SHS § 133 lg 71), on täiendavalt leitud, et kaebaja esitatud 01.08.2016 sõlmitud eluruumi üürileping on näilik ja seega tühine (TsÜS § 89 lg 1) või siis ei saa lepingust tulenevat üürikulu arvestada, kuna see on sõlmitud kaebaja teise astme sugulase ehk vennatütrega (vt SHS § 133 lg 8).
14.Ringkonnakohus selgitab esmalt, et kui XXX eluruumi üürileandjaks on praegu kaebaja õetütar F, siis ei saa SHS § 133 lg 8 välistada üüri arvessevõtmist, sest õetütar ei ole SHS § 131 lg 7 p-s 2 nimetatud isikuks. Teise astme ülenejad sugulased on vanavanemad ja teise astme alanejad sugulased on lapselapsed (vt perekonnaseaduse § 80 lg-d 1 ja 4). Seda, kas XXX hoone oli kaebaja alaline elukoht 2025. a septembrist kuni detsembrini (sh kas eluruumi kasutamiseks sõlmitud üürileping on näilik), tuleb halduskohtul hinnata asja sisulise läbivaatamise käigus. Varasemalt tehtud kohtulahendid (nt haldusasjades nr 3-25-1383 ja nr 3-26-296) võivad olla selles osas tõenditeks, kuid nendes tehtud järeldused ei ole siiski siduvad (sõltumata sellest, et kaebaja ei ole otsuseid vaidlustanud), vaid kohus peab kujundama seisukoha kõiki asjas olevaid tõendeid igakülgselt ja kogumis hinnates (vt HKMS § 61 lg 4). Kaebaja alalise elukohana kasutatava eluruumi võimalik ohtlikkus ja mittevastavus määruse nr 85 nõuetele ei välista iseenesest eluruumiga seotud tegelike kulude arvesse võtmist, vaid võiks anda põhjust kaebaja abivajaduse täiendavaks hindamiseks ning temale muude sotsiaalteenuste pakkumiseks (nt võib taotleja vajada SHS §-des 41–43 sätestatud eluruumi tagamise teenust). Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks hakata esialgse õiguskaitse küsimuse raames halduskohtu asemel vaidlust sisuliselt lahendama, vaid piirdub hinnanguga, et olukorras, kus vastustaja ei ole viidanud ühelegi kaebaja võimalikule alternatiivsele alalisele elukohale SHS § 133 lg 7 1 tähenduses, ei ole alust ilmselgelt välistada, et kaebaja kõige püsivamaks elukohaks võibki olla XXX.
15.Eelneva põhjal jääb Tallinna linna määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 14.08.2026 määruse resolutsiooni p 4 muutmata.
16.Kaebajale määruskaebuse menetluses riigi õigusabi osutanud advokaadi taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks lahendab ringkonnakohus eraldi määrusega.
17.HKMS § 175 lg 3 ja § 179 lg 4 alusel tuleb jõustunud määruse arvutivõrgus avaldamisel asendada Q, Y, W, F, C ja Z nimed ning aadress XXX tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.