1.Tartu Vangla direktor täiendas ja muutis 02.06.2022.a käskkirjaga nr 1-1/57 (edaspidi vaidlustatud käskkiri) Tartu Vangla kodukorda (edaspidi kodukord) alljärgnevalt. - Kodukorda lisati punkt 1.7.20, millega keelati kinnipeetaval eksponeerida oma kehal, riietusel või kambris ja muudes ruumides (nt eluosakonnas, jalutusalas jne) sõda, rahvuste vahelist konflikti õhutavaid või agressor-riikide riigijuhtide kujutisi ja sümboolikat (fotod, pildid, lipud, vapid, sümbolid vms) (käskkirja punkt 1.1). - Kodukorda lisati punkt 1.7.21, millega keelati kinnitada kambrites olevatele liimitahvlitele või muul viisil eksponeerida (sh ka väljaspool kambrit) pilte, reproduktsioone, ajakirjade väljalõikeid jms, mis kujutavad alasti inimkeha (käskkirja punkt 1.2). - Kodukorra punkti 8.3.4 täiendati alapunktidega 19-21, millega piirati kambris korraga hoitavate hügieenitarvete koguseid: hambahari 2 tk; ühekordne raseerija 7 tk; vahetatavate teradega raseerija 1 tk, sellele mõeldud vahetatavad terad 4 tk (käskkirja punkt 1.3). - Kodukorra punkti 19.5.1 muudeti nii, et kindlaks määrati kaelaristi maksimaalne laius ja paksus ning selle kandmiseks ette nähtud kaelapaela pikkus (käskkirja punkt 1.4). Vaidlustatud käskkiri sisaldas ka kodukorra seletuskirja täiendusi kodukorrale lisatud punktide osas, muudatuste teatavaks tegemise korda ja muudatuste jõustumise aega 10.06.2022 (käskkirja punktid 2-6).
2.Kaebaja X esitas Tartu Vangla kaudu Justiitsministeeriumile vaide (reg 06.07.2022 nr 111/239-1) vaidlustatud käskkirja kehtetuks tunnistamiseks. Kaebaja oli Tartu Vangla kinnipeetav. Kaebaja põhjendas, et käskkiri piirab liigselt tema põhiseaduslikke õigusi ja vabadusi.
3.Justiitsministeerium jättis 11.08.2022.a vaideotsusega nr 11-7/5064-2 vaide rahuldamata. Vaie vaadati läbi vaidlustatud käskkirja punktide 1.1-1.4 kehtetuks tunnistamise nõudes.
4.Kaebaja esitas 15.09.2022 Tartu Halduskohtule kaebuse vaidlustatud käskkirja ja vaideotsuse tühistamise nõuetes. Kaebaja taotles ka riigi õigusabi (advokaati), riigilõivu tasumisest vabastamist ja tema nime asendamist tähemärkidega kohtulahendi avaldamisel. Kaebaja leidis, et vaidlustatud käskkiri piirab tema põhiseadusest tulenevaid õigusi ja on vastuolus mitmete põhiseaduse sätetega. Käskkirja kehtestamisel on rikutud volitusnormi ja seaduslikkuse põhimõtet. Piirangud on põhjendamatud ja põhjendused otsitud, s.h julgeolekupõhjendus. Kaebaja hinnangul takistatakse liigselt kinnipeetava õigust kujundada oma elu enda vastutusel ning põhjustatakse rohkem kannatusi kui vangistuses tuleb taluda, s.h alandatakse inimväärikust ja ohustatakse vaimset tervist. Käskkirja punktid 1.1 ja 1.2 on vastuolus keha puutumatuse ja enesemääramisõigusega. Tätoveerimine on üks eneseväljenduse viise. Samuti piiravad punktid 1.1 ja 1.2 kunstivabadust. Kaebaja ei nõustu, et igasugune alasti inimkeha eksponeerimine on vangla kontekstis sobimatu. Vastavad kujutised võivad esineda peale kunsti ka muus eneseväljenduses, mis on suunatud positiivsete väärtuste saavutamisele. Vangla viidatud sümboleid võib olla kus tahes (ajalehed, TV), mis toob kaasa kohustuse pidevalt jälgida, et midagi keelatut poleks näha. Vangla saab juurde rohkem võimalusi kinnipeetavaid karistada. Piirangud ei vähenda kinnipeetavate vahelisi konflikte ja tekitavad juurde konflikte vanglaametnikega. Hügieenitarvete koguse piiramine pigem vähendab julgeolekut. Koguse piiramine soodustab esemetega kauplemist ning ise valmistatavate lõikeriistade hulka. Käskkirjaga lubatud hügieenivahendite kogus ei ole üheks kuuks piisav. Laost oma hügieenitarvete kättesaamiseks kulub kuu aega. Suureneb asjade lattu paigutamise taotluste hulk ja menetlemisele kuluv aeg. Risti suuruse ja kaelapaela pikkuse piiranguid pole vangla põhjendanud. Kaelapaela pikkusega 65 cm ei saa vabalt kaela panna ega ära võtta, see takerdub pea taha ja hakkab igapäevaselt tekitama negatiivseid tundeid. Kohtu seisukoht
5.Kaebaja taotles vaidemenetluses ja taotleb kohtus vaidlustatud käskkirja tühistamist tervikuna. Justiitsministeerium tõlgendas vaiet nii, et kaebaja on vaidlustanud käskkirja punktid 1.1-1.4. Kohtu hinnangul ei ole Justiitsministeeriumi tõlgendus põhjendatud. On tõsi, et muudatused kodukorras tehti vaidlustatud käskkirja punktidega 1.1-1.4. Kuid vaidlustatud käskkirja punktiga 2 anti kodukorra punktide 1.7.20 ja 1.7.21 põhjendused ning punktiga 6 käskkirja jõustumise aeg. Need on sisulise tähendusega olulised osad vaidlustatud käskkirjast. Käskkirja ülejäänud punktid reguleerivad selle teatavaks tegemise viisi. Ka sellel on sisuline tähtsus, kuna haldusakti teatavaks tegemine on selle kehtivuse eelduseks (HMS § 61 lg 1). Kohtupraktikas reeglina ei vaidlustata haldusakte nii, et vaidlustatud osaks loetakse üksnes haldusakti resolutsioon (s.h jättes vaidlustamata haldusakti põhjendused). Kaebuse rahuldamise korral oleks tulemus arusaamatu, kui vaidlustatud käskkirja punktid 1.1-1.4 oleksid tühistatud, kõik
ülejäänud punktid jääksid aga kehtima. Kohus mõistab kaebust nii, et kaebaja soovib vaidlustatud käskkirja tühistamist tervikuna, ning peab seda nõuet lubatavaks.
6.Kohus tagastab kaebuse osas, millega kaebaja vaidlustab kodukorda punkti 1.7.20 lisamise ning kodukorra punktide 8.3.4 ja 19.5.1 muutmise, halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 21 alusel, kuna kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline.
6.1.Kaebusega kaitstava õiguse riivet peetakse väheintensiivseks, kui kaebuse aluseks oleva subjektiivsete õiguste rikkumise tuvastamise korral tuleks asuda seisukohale, et kaebajale tekkinud negatiivne tagajärg on sedavõrd kerge, et kaebuse rahuldamise korral kaebaja saadav kasu või leevendus oleks ebaproportsionaalselt väike võrreldes õigusemõistmisega seotud kuludega (seletuskiri halduskohtumenetluse tõhustamiseks halduskohtumenetluse seadustiku, riigilõivuseaduse ja riigi õigusabi seaduse muutmise seaduse eelnõu 496 SE I juurde, lk 22). Seda, kui kaebajal puudub võimalus eksponeerida konflikti õhutavat või vaenulike riikide sümboolikat, ei saa kuidagi pidada kaebaja õiguste intensiivseks riiveks. Kerged tagajärjed on ka sellel, kui kaebaja saab kanda kaelaristi, kuid peab arvestama sellele kehtestatud mõõtmetega, ning saab kambris hoida hügieeni eest hoolitsemiseks vajalike asjade varu, kuid piiratud koguses. Põhjendatud ei ole täiemahulise kohtumenetluse läbiviimine selleks, et eelnimetatud piirangute õiguspärasust hinnata.
6.2.Kaebuse rahuldamine on ebatõenäoline. Vangistusseaduse § 41 lg 2 järgi allutatakse vanglas kinni peetava isiku vabadus seaduses toodud piirangutele. Kui seadus konkreetset piirangut ei sätesta, võib vangla kohaldada selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla julgeoleku kaalutlustel. Niisugused piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust. Kohus ei näe mingeid eduväljavaateid sellel, et kaebaja vaba eneseteostuse õigusele tuginedes saavutab õiguse eksponeerida sõda või rahvusvahelist konflikti õhutavaid või agressorriikidega seotud kujutisi. See oleks ilmselges vastuolus vabast eneseteostusest kaalukamate põhiseaduslike väärtusega (näiteks põhiseaduse § 12 sätestatud rahvusliku ja poliitilise vihkamise ja vägivalla õhutamise keeld ning § 16 sätestatud õigus elule). Kohtupraktikas tunnustatakse vangla õigust piirata julgeoleku kaalutlustel asjade kogust kambris. Vaidlustatud käskkirjaga ette nähtud asjade kogused (korraga 2 hambaharja, 7 ühekordset raseerijat ning 1 vahetatavate teradega raseerija koos 4 teraga) on mõistlikud. Tegemist ei ole kogusega üheks kuuks, nagu arvab kaebaja, vaid asjade kogusega, mis võib korraga kambris olla. Kodukorra punkti 16.1 kohaselt on kinnipeetaval võimalik sooritada sisseoste üldjuhul kaks korda kuus, kuid mitte harvemini kui kord kuus. Seega saab kaebaja vajalikke esemeid jooksvalt juurde soetada. Pael on kinnipeetavale keelatud ese vangla sisekorraeeskirja § 641 p 1 alusel. Kodukorras seega ei kehtestata piirangut, vaid leevendatakse õigusaktiga (justiitsministri määrusega) kehtestatud piirangut, et anda kinnipeetavale võimalus kasutada paela kaelaristi kandmiseks. See, et 65 cm pikkkuse paela kasutamine võib olla ebamugav, ei ole kaugeltki piisav kodukorra punkti 19.5.1 muutmise tühistamiseks. Kaelaristile kehtis juba alates 2015. aastast piirang, et see ei tohi olla kõrgem kui 5 cm (Tartu Vangla 20.04.2015.a käskkiri nr 1-1/63 p 39). Vaidlustatud käskkirjaga kehtestatud täiendavad piirangud risti laiusele (kuni 5 cm) ja paksusele (kuni 0,5 cm) ei muuda olukorda olulisel määral, arvestades et üldiselt teadaolevalt ei ole ristiusu sümbolina kasutatav rist reeglina laiem kui kõrgem ning milline on kaelas kantava eseme mõistlik paksus.
7.Kohus tagastab kaebuse osas, millega kaebaja vaidlustab kodukorda punkti 1.7.21 lisamise ja vaideotsuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel, kuna kaebajal puudub ilmselgelt kaebeõigus.
7.1.Kohus möönab, et keeld eksponeerida alasti inimkeha kujutist (mille all mõistetakse ka katmata üla- ja/või alakeha või keha, mis on kaetud napi riietusega) võib olla kehtestatud liiga avaralt ning asjakohaste põhjendusteta (põhjendused keskenduvad eeskätt naisekeha eksponeerimisele erootilises või seksistlikus tähenduses). Kodukorra punkti 1.7.21 tühistamise nõuet ei saa pidada perspektiivituks. Kaebajal puudub siiski kaebeõigus kodukorda selle sätte sisseviimise vaidlustamiseks, kuna kaebaja ei viibi enam Tartu Vanglas. Kriminaalasjas 1-12-5781 tehtud Tartu Maakohtu 25.01.2023.a kohtumäärusega (kättesaadav Riigi Teatajas) vabastati kaebaja vangistusest tingimisi enne tähtaega. Kui kaebaja on vanglast vabanenud, siis ei saa kodukorra punkt 1.7.21 enam kuidagi mõjutada kaebaja õigusi. Kohus selgitab, et kui kaebaja peaks uuesti sattuma Tartu Vanglasse ja vangla keelab tal kodukorra punkti 1.7.21 alusel mõne kaebaja soovitud pildi eksponeerimise, siis on kaebajal võimalus läbida kohtueelne menetlus ja esitada kohtule uus kaebus. Tegemist ei ole kaebetähtaja ületamisega, kuna kodukord on haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg 2 tähenduses üldkorraldus ning seda on võimalik vaidlustada koos selle alusel kaebajale pandud konkreetse kohustuse või keelu tähtaegse vaidlustamisega.
7.2.HKMS § 45 lg 4 kohaselt võib vaideotsuse peale ilma vaide esemeks oleva haldusakti või toimingu vaidlustamiseta kaebuse esitada siis, kui vaideotsus rikub kaebaja õigusi sõltumata vaide esemest. Vaideotsus eraldiseisvalt kaebaja õigusi ei riku. Kohtu hinnangul on kaebaja vaidlustanud vaideotsuse vaid seetõttu, et ei nõustu vaide rahuldamata jätmisega. See tähendab, et kui kohus tagastab vaidlustatud käskkirja tühistamise nõude, siis langeb ära ka kaebaja õigus vaidlustada vaideotsus.
8.Kokkuvõttes tagastab kohus kaebuse tervikuna. Sel juhul puudub vajadus lahendada taotlust riigilõivust vabastamiseks või muid menetluslikke taotlusi.
9.Kohus jätab kaebaja riigi õigusabi taotluse rahuldamata riigi õigusabi seaduse § 7 lg 1 p 1 alusel, kuna kaebaja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Kaebaja on iseseisvalt läbinud kohtueelse menetluse ja esitanud käesolevas kohtuasjas arusaadava kaebuse. Kohtu hinnangul on kaebaja võimeline kaitsma oma õigusi iseseisvalt ka edaspidi. Halduskohtumenetluses kehtib uurimispõhimõte (HKMS § 2 lg 4 ja 5). Seetõttu ei ole esmatähtis, et kaebajal oleksid juriidilised teadmised. Halduskohtule esitatavas kaebuses piisab nõude esitamisest ning asjaolude ja kaebaja seisukohtade arusaadavast kirjeldamisest. Halduskohus selgitab vajadusel ka omal initsiatiivil välja asjaolusid ja kogub tõendeid. Vajadusel kohus suunab ja abistab kaebajat. Õigust kohaldab alati kohus, sh selgitab kohus välja kohaldamisele kuuluvad seadusesätted ja võimaliku kohtupraktika.
10.Kohus rahuldab HKMS § 175 lg 3 alusel kaebaja taotluse asendada lahendi avaldamisel tema nimi tähemärgiga. /allkirjastatud digitaalselt/ kohtunik Karin Jõks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.