X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 27.09.2022 Eesti kodaniku passi väljaandmisest keeldumise otsuse nr 15.2-9/339-1 tühistamiseks ja Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks kaebajale Eesti kodaniku passi väljastamist uuesti otsustama
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Mirja Sarap
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.
3.Otsuse avaldamisel jätta lisaks kaebaja nimele välja ka kohtuotsuse kirjeldava osa punktis 1 toodud isikunimed.
Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 26.04.2023 a.
X esitas 10.08.2022 Politsei- ja Piirivalveametile Eesti kodaniku passi taotluse. Politsei- ja Piirivalveameti 27.09.2022 otsusega nr 15.2-9/399-1 keelduti isikule Eesti kodaniku passi väljaandmisest.
1.Isik soovib enda kodakondsust tõendada oma isa Y (sünd aa.aa.aaaa Venemaal) ja vanaisa W (sünd bb.bb.bbbb Cccccccc Ccccccc vallas) kaudu.
2.Rahvusarhiivi teatise kohaselt soovis W Eesti kodakondsust saada optsiooni korras lähtuvalt 02.02.1920 Tartu rahulepingust. Temale anti 30.10.1920 välja ka kodakondsuse tunnistus nr JJJJJ. Kodakondsusesse oli vastu võetud W (52 a) ühes naise D (36 a) ja laste F (17 a), G (16 a, ) H (10 a), Y (9 a) ning K (6 a). Arhiiviteatiselt nähtub, et kodakondsuse tunnistus on välja võetud. Kuigi W soovis koos perekonnaga elama asuda Võru maakonda, ei leitud Võru maakonda 1921. aastal elama asunud optantide nimekirjadest W ega tema perekonnaliikmeid. Mmmmmm vallavalitsuse arhiivifondis säilitatavas 1930. aastal koostatud vallamaksude ja üldises maksuderaamatus aastatest 1919/1940 ei märgita W ja D ega nende lapsi.
3.Sankt-Peterburi Riikliku Ajaloo Keskarhiivi tõendi andmetest nähtus, et perekond E elas 1923. aastal Venemaal. Ka X seletuskirjast nähtus, et perekond elas 1920. aastal Nnnnnn vallas. 1(4)
W represseeriti ning saadeti 1929. aastal koos naise ja nooremate lastega Siberisse. X märkis, et tema isal Y õnnestus pääseda asumisele saatmisest. Eestisse ei saanud ta sõita, sest tal ei olnud välispassi. Seepärast siirdus ta Karjalasse ning 1949. aastal kolis Moskvasse.
4.Tartu rahulepingu art IV andis võimaluse Venemaal elavatele Eesti soost isikutele Eesti kodakondsust opteerida. Pärast sooviavalduse esitamist ja nõusoleku saamist pidi opteerija Venemaalt lahkuma. Dokumentidest nähtub, et taotleja vanaisa, W koos perekonnaga sealhulgas poeg Y ei tulnud Eestisse ning seega ei viinud nad opteerimist lõpule ega realiseerinud oma õigust Eesti kodakondsusele. Sellest tulenevalt ei omandanud W koos naise ja lastega Eesti kodakondsust ja seega ei ole ka nende järeltulijad Eesti kodanikud.
5.Riigikohus on kohtuasjas nr 3-16-1810 leidnud, et kodakondsuse taotlemise tingimuseks oli ka Venemaa piiridest lahkumine (Eestisse sõitmine). Opteerumist tuleb vaadelda kui protsessi, mis ei lõppenud Eesti kodakondsusesse vastuvõtmise tunnistuse väljaandmisega. Kui kodakondsusesse vastuvõtmise tunnistusele märgitud isikud ei viinud opteerimist lõpule ega sõitnud Eestisse, ei loetud neid Eesti kodanikeks. Sellest tulenevalt ei ole ka nende järeltulijad Eesti kodanikud.
6.Kuna taotleja ei ole Eesti kodanik, puudub seaduslik alus talle Eesti kodaniku passi väljaandmiseks.
2.X esitas 29.09.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti 27.09.2022 otsuse nr 15.2-9/339-1 tühistamiseks ja Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks kaebajale Eesti kodaniku passi väljastamist uuesti otsustama.
1.Opteerumise protsess lõppes kodakondsustunnistuse väljastamisega.
2.Tartu rahu leping ei reguleeri sanktsioone, mis määrataks isikule, kes ei täida ümberkolimise tingimust; ka puudub märge, et talt võidaks kodakondsus ära võtta.
3.Halduspraktika on ajas kaebaja kahjuks muutunud.
4.Kaebaja vanaisa elas eesti kogukonnas ja pidas pidevat sidet Eestiga. Kaebaja vanaisa ei ole kaotanud Eesti kodakondsust Venemaa kodakondsuse vastuvõtmisega. Kaebaja pere oli nõukogude võimu repressioonide ohver.
3.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.
KOHTU PÕHJENDUSED
4.Pooled ei vaidle faktiliste asjaolude üle, sh selle üle, et kaebaja vanaisa ei saabunud Eestisse pärast opteerumise soovi avaldamist ja talle kodakondsuse tunnistuse andmist. Pooled vaidlevad üksnes õigusliku tõlgenduse üle. Kohus nõustub haldusaktis tooduga ega korda seda HKMS § 165 lg 2 alusel. Vastustaja seisukohti põhjendab ka käesolevaks ajaks väljakujunenud kohtupraktika. Kohus on käesolevas asjas kaebajale ka väljakujunenud praktikale viidanud, seda seletanud ning võimaldanud ka vastuväidete esitamist. Kohus märgib vastuseks kaebusele üksnes järgmist.
5.Eestis ei ole pretsedendiõigust, st kohtulahendi põhjendustel ei ole reeglina õigustloovat jõudu. Küll aga peab õiguskord olema teatud ulatuses ühtne – s.o sarnaseid olukordi lahendatakse sarnaselt ja õigust tõlgendatakse järjekindlalt, tagades üksikisiku jaoks õigusloome rakendamise ettenähtavuse. Eeltoodu ei takista aga uute faktide või kaalutluste ilmnemisel uute tõlgenduste kasutamist või varasemate tõlgendusvigade kõrvaldamist.
6.Riigikohus selgitas 02.03.2018 kohtuotsuses nr 3-16-1810 järgmist: - Asjas keskse tähendusega Tartu rahulepingu artikkel IV on järgmine: Eesti territooriumil elavatel mitte Eesti soost isikutel, kes üle kaheksateistkümne aasta vanad, on õigus Venemaa kodakondsust opteerida ühe aasta jooksul selle traktaadi ratifitseerimise päevast arvates, kusjuures mehe koda2(4)
kondsuse järele käivad lapsed alla kaheksateistkümne aasta ja naine, kui abikaasade vahel ei järgne kokkulepet selles asjas. Venemaa kodakondsuse opteerijad peavad optatsiooni päevast arvates ühe aasta jooksul Eesti piiridest lahkuma, kuid hoiavad alal õigused liikumata varanduste peale ja on õigustatud kaasa võtma oma liikuva varanduse. - Rahulepingu artikkel IV nägi Eesti kodakondsuse taotlemisel ette kaks tingimust: Eesti kodakondsuse opteerimine, millest oli Eesti valitsusel õigus keelduda, ning Venemaa piiridest lahkumine (Eestisse sõitmine). Seega tuleb kolleegiumi hinnangul opteerumist vaadelda kui protsessi, mis ei lõppenud Eesti kodakondsusesse vastuvõtmise tunnistuse väljaandmisega. Erinevalt eelnevalt kirjeldatud 1922. a kodakondsuse seaduse alusel Eesti territooriumil naturalisatsiooni korras kodakondsuse omandajatele välja antud kodakondsuse tunnistusest ei olnud opteerujatele välja antud Eesti kodakondsusesse vastuvõtmise tunnistusel ka samasugust ühemõttelist viidet, et selle omanik on juba käsitatav Eesti kodanikuna. Opteerujatele välja antud kodakondsusesse vastuvõtmise tunnistus andis isikutele kindluse, et pärast seda, kui ta on saabunud Eestisse, loetakse ta Eesti kodanikuks. Seega ei lõppenud Eesti kodakondsuse saamise protsess tunnistuse väljaandmisega, vaid tuli täita ka teine tingimus, s.o saabuda Eestisse. Eestisse saabumata jätmise tagajärjeks (sanktsiooniks) ei olnud kodakondsuse kaotamine; vaid isik ei täitnud seega kodakondsuse saamise tingimust ega saanudki kunagi Eesti Vabariigi kodanikuks. Seega ei saanud Eesti Vabariigi kodanikuks ka tema järeltulijad, sh kaebaja. Sama seisukohta on järjekindalt väljendanud ka Tallinna Ringkonnakohus (17.08.2017 otsuse nr 3-16-1271 p 10; 28.02.2018 otsuse nr 3-16-1452 p 12, 07.11.2018 otsuse nr 3-17- 1835 p 15; 30.06.2021 otsuse nr 3-20-1455 p-d 10-16; 12.05.2022 otsuse nr 3-20-2498 p 11 jj). Kaebaja ei ole mistahes määral selgitanud, miks ta leiab, et senine tõlgendus on ebaõige või milliste asjaolude tõttu tuleks käesoleval juhul asuda teistsugusele seisukohale.
7.Halduspraktika muutumine ei anna kaebajale subjektiivset õigust nõuda varasema halduspraktika jätkamist kaebaja osas, sh ka kuna kaebaja ei ole kunagi Eesti kodanikuks saanud. Riigikohus selgitas 27.11.2006 otsuses nr 3-3-1-59-06, et võrdse kohtlemise printsiibist ei tulene, et kui üht isikut on õigusvastaselt koheldud soodsamalt, siis tuleb sellist õigusvastast soodustust laiendada jätkuvalt kõigi isikute suhtes. Võrdse kohtlemise põhimõttele toetudes ei saa nõuda ebaõige halduspraktika jätkamist või laiendamist. Põhiseaduse § 3 lg-st 1 tulenevalt teostatakse riigivõimu üksnes Põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel (p 12). Kuigi PPA on rahulepingu art-t IV varasemalt mõistnud teisiti, ei saa kaebaja nõuda ka enda suhtes väära tõlgenduse kohaldamist. Võrdse kohtlemise nõude rikkumisega oleks tegemist vaid juhul, kui PPA väljastaks pärast rahulepingu art IV kohaldamispraktika muutmist ikkagi teatud juhtudel Eesti kodaniku passe isikutele, kelle esivanemad ei lahkunud Venemaalt pärast kodakondsuse tunnistuse saamist (Tallinna Ringkonnakohtu 12.10.2017 otsuse nr 3-16-2683 p 10).
8.Kodakondsuse omandamise aluse määratlemine ei ole kaalutlusotsus, vaid juriidilise fakti tuvastamise küsimus. Inimene kas on (dokumentaalselt tõendatult) sünnijärgne Eesti kodanik või ei ole. Seega ei oma tähtsust asjaolud, miks kaebaja esivanematel ei olnud võimalik opteerimise protsessi lõpule viia. Asjaolu, et VSFNV ametivõimud tegid kodakondsustunnistuse saanud ning Eestisse lahkuvatele isikutele mitmeid takistusi, mis muutsid Eestisse naasmise raskendatuks või võimatuks, ei anna alust kaebuse rahuldamiseks. Kohus ei saa tuvastada kodakondsusesse kuulumist selle põhjal, kas konkreetsel isikul oli lihtne, keeruline või koguni võimatu täita kodakondsuse saamise tingimusi. Sellega asuks kohus seadusandliku võimu asemel kehtestama tagantjärele erisusi, mida toonane normistik ei sisaldanud (Tallinna Ringkonnakohtu 17.08.2017 otsuse nr 3-16-1271 p 11, 28.02.2018 otsuse nr 316-1452 p 13). 3(4)
Sama leidis Riigikohus eelviidatud Riigikohtu lahendis: Eesti riigil ei olnud aga võimalik sekkuda Nõukogude Venemaa (hiljem Nõukogude Liidu) siseasjadesse ega kõrvaldada objektiivseid takistusi, mis ei pruukinud võimaldada optantidel Eestisse saabuda (p 14). Okupeeritud Eestisse elama asumist ei saa samuti käsitada tahteavaldusena viia lõpule Eesti Vabariigi kodakondsuse omandamine. Hoolimata sellest, et Eesti võimud olid mõnel juhul aktsepteerinud rahulepingus ettenähtust hilisemat Eestisse asumist, puudus Eesti võimudel pärast Eesti okupeerimist faktiline võimalus hilisemaid ümberasumisi aktsepteerida (p 16). Kodakondsuse saamise, kaotamise ja taastamise tingimused on riigivõimu teostamise kesksed küsimused, sest sellest sõltub, kes on see isikute ring ehk rahvas, kellel on võimalik kõrgeimat riigivõimu teostada (PS 3. ptk), valida parlamendi liikmeid ja sellega legitimeerida kogu ülejäänud riigivõimu teostamist. Seega on kodanike ringi moodustamine ja sealt isikute välistamine parlamendireservatsiooni osaks, kuhu kohus saab sekkuda erandlikel juhtudel. Üksnes parlament saab otsustada, kas anda naturalisatsiooni korras kodakondsus ka neile, kelle esivanematel ei olnud võimalik mingil põhjusel opteerumise korral Eestisse saabuda.
9.Kui kaebaja käsitleb end eestlasena, siis põhiseaduse § 36 lg 3 kohaselt on igal eestlasel õigus asuda Eestisse. Kaebajal on võimalik pöörduda PPA migratsiooninõustajate1 poole, selgitamaks välja, kas ja kuidas on tal võimalik sellest tulenevaid õiguseid teostada.
10.Vastustaja 27.09.2022 otsus on seega õiguspärane. Kuna haldusakti tühistamiseks puudub alus, tuleb jätta ka kohustamisnõue rahuldamata. Kokkuvõttes jätab kohus kaebuse tervikuna rahuldamata ja poolte menetluskulud nende endi kanda. Kohus leiab, et käesoleval juhul tuleb HKMS § 175 lg 4 alusel jätta kohtuotsuse avaldamisel avaldamata kaebaja pereliikmete nimed, mis on toodud kohtuotsuse kirjeldava osa punktis 1.