MTÜ Eesti Õdede Liit kaebus riikliku lepitaja tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks ja kahju hüvitise väljamõistmiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – MTÜ Eesti Õdede Liit, volitatud esindaja TiiaEdith Tammeleht Vastustaja – riiklik lepitaja, volitatud esindaja vandeadvokaat Triinu Hiob
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Tagastada MTÜ-le Eesti Õdede Liit 15.02.2023 esitatud tõendid.
Võtta asjale juurde dokument „Eesti Tervishoiutootajate Kutseliit pohikiri“.
Jätta MTÜ Eesti Õdede Liit kaebus rahuldamata.
Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 26.04.2023 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tööandjate esindajad Eesti Haiglate Liit ja Eesti Kiirabi Liit ning töötajate esindajad Eesti Arstide Liit, Eesti Tervishoiutöötajate Kutseliit ja Eesti Õdede Liit (kaebaja) sõlmisid kollektiivlepingu1, milles mh lepiti kokku arstide, eriarstide, arst-residentide, õdede, ämmaemandate, tervishoiu tugispetsialistide, kiirabitehnikute, erakorralise meditsiini tehnikute
ja hooldustöötajate töötasu alammäärad alates 01.04.2019 ja 01.04.2020. Leping kehtis kuni 31.12.2020. Lepingut laiendati tööandjate poolel kõigile asutustele ja ettevõtetele, kes osutavad tervishoiuteenuseid Terviseameti poolt väljastatud tegevusloa alusel ja kelle tegevust rahastatakse Eesti Haigekassaga sõlmitud ravi rahastamise lepingu alusel või riigieelarvest, ning töötajate poolel kõigile lepingus nimetatud töötajatele, kes töötavad nimetatud asutustes ja ettevõtetes. Sotsiaalministeerium avaldas laiendatud kollektiivlepingu tingimuste teate kollektiivlepingu seaduse (KLS) § 4 lg 5 alusel 17.12.2018 Ametlikes Teadaannetes.
2.Kaebaja saatis 15.06.2020 Eesti Arstide Liidule ja Eesti Tervishoiutöötajate Kutseliidule kirja2, milles tegi ettepaneku minna ühiselt kollektiivläbirääkimistele. Selle tingimuseks oli, et adressaadid aktsepteerivad kaebaja palgasoovi. Eesti Tervishoiutöötajate Kutseliit vastas 18.06.20203, et ei pea mõistlikuks minna läbirääkimistele märtsis kokkulepitud tunnitasudega. Eesti Arstide Liit vastas 18.06.20204, et kaebaja esitatud palgasoov ei lähtu viimase kohtumise arutelust, mistõttu ei peeta võimalikuks ühises delegatsioonis selliseid nõudmisi kaitsta.
3.Kaebaja esitas 25.06.2020 Eesti Haiglate Liidule ettepaneku alustada läbirääkimisi üleriigilise kollektiivlepingu sõlmimiseks aastateks 2021-2022. Eesti Haiglate Liit teavitas 02.07.2020 kirjas5 valmisolekust alustada läbirääkimisi, kuid teatas 29.01.2021 kirjas6, et Eesti Haigekassa 2021. a eelarveprognooside põhjal ei ole võimalik kaebajale soovitud pakkumist teha.
4.Eesti Arstide Liit, Eesti Tervishoiutöötajate Kutseliit ja Eesti Kliiniliste Psühholoogide Kutseliit esitasid 22.03.2021 riiklikule lepitajale (vastustaja) avalduse7 kollektiivse töötüli lahendamiseks. Nimetatud töötajate esindajad olid esitanud 19.06.2020 tööandjate esindajatele Eesti Haiglate Liidule ja Eesti Kiirabi Liidule ettepaneku läbirääkimiste alustamiseks ja esitasid kollektiivlepingu projekti. Kohtumised toimusid 22.09.2020 ja 03.11.2020. Konsulteeriti Sotsiaalministeeriumi ja Eesti Haigekassaga. Tööandjate liidud ei nõustunud kollektiivlepingu projektiga ega esitanud omapoolset pakkumist. 2020. a detsembris soovisid tööandjad läbirääkimised peatada ja neid ei ole õnnestunud enam jätkata.
5.Kaebaja esitas 19.04.2021 vastustajale avalduse8 kollektiivse töötüli lahendamiseks kaebaja ning tööandjate (Eesti Haiglate Liit ja Eesti Kiirabi Liit) vahel.
6.Tööandjate esindajad Eesti Haiglate Liit ja Eesti Kiirabi Liit ning töötajate esindajad Eesti Arstide Liit, Eesti Tervishoiutöötajate Kutseliit ja Eesti Kliiniliste Psühholoogide Kutseliit sõlmisid 28.04.2021 kollektiivlepingu9, milles mh lepiti kokku arstide, eriarstide, arstresidentide, abiarstide, õdede, ämmaemandate, tervishoiu tugispetsialistide, kiirabitehnikute, erakorralise meditsiini tehnikute, kliiniliste psühholoogide ja hooldustöötajate töötasu alammäärad alates 01.04.2021 ja 01.04.2022. Leping kehtis kuni 31.12.2022. Lepingut laiendati tööandjate poolel kõigile asutustele ja ettevõtetele, kes osutavad tervishoiuteenuseid Terviseameti poolt väljastatud tegevusloa alusel ja kelle tegevust rahastatakse Eesti Haigekassaga sõlmitud ravi rahastamise lepingu alusel või riigieelarvest, ning töötajate poolel
Vastustaja 03.02.2022 esitatud lisa 2. Vastustaja 03.02.2022 esitatud lisa 3.
Vastustaja 03.02.2022 esitatud lisa 4.
Kaebaja 15.12.2021 esitatud lisa 2.
Kaebaja 15.12.2021 esitatud lisa 3.
Vastustaja 03.02.2022 esitatud lisa 7.
Kaebaja 15.12.2021 esitatud lisa 5.
Vastustaja 03.02.2022 esitatud lisa 6.
2(13)
3-21-2905
kõigile lepingus nimetatud töötajatele, kes töötavad lepingus nimetatud asutustes ja ettevõtetes. Sotsiaalministeerium avaldas laiendatud kollektiivlepingu tingimuste teate KLS § 4 lg 5 alusel 12.05.2021 Ametlikes Teadaannetes.
7.Vastustaja tegi 17.05.2021 kaebajale ettepaneku10 ühineda 28.04.2021 sõlmitud tervishoiusektori laiendatud kollektiivlepinguga. Sama ettepanekuga ühines ka Eesti Haiglate Liit 25.05.2021 kirjas11.
8.Kaebaja teatas 20.05.2021 kirjas12, et volikogu tegi 19.05.2021 otsuse mitte ühineda kollektiivlepinguga, kuna sõlmitud kollektiivlepingus puuduvad kaebaja jaoks olulised kokkulepped. Seetõttu sooviti jätkata kollektiivläbirääkimisi.
9.Vastustaja otsustas 04.06.2021 otsusega13 nr 3-1/3.13 lõpetada kollektiivse töötüli lepitusmenetluse kaebaja ning Eesti Haiglate Liidu ja Eesti Kiirabi Liidu vahel kollektiivlepingu sõlmimise küsimuses leppimust saavutamata. Vastustaja kohtus töötüli osapooltega 06.05.2021 ning pidas lepituskoosoleku 17.05.2021 ja 31.05.2021. Tööandjate esindajad nõustusid vastustaja ettepanekuga, kaebaja mitte. Vastustaja 01.06.2021 eriarvamuste protokollist14 nr 3-1/3.12 nähtub, et kaebaja taotles kollektiivlepingu projektiga õdede miinimumtunnitasu tõusu 2021. a-l 17,5% ja 2022. a-l 10,6%, samuti eriõdede ja kutsega hooldustöötajate miinimumtunnitasu fikseerimist. Lahendamaks kollektiivse töötüli osapoolte erimeelsused ja arvestades Eesti Haigekassa teavet ravikindlustuse eelarve võimalustest 2021.-2022. a-ks, samuti asjaolu, et 28.04.2021 sõlmiti tervishoiusektori laiendatud kollektiivleping aastateks 2021-2022, mis tõstab õdede miinimumtunnitasu vastavalt 5% ja 7,7% ning hooldustöötajatel 5% ja 8,6%, tegi vastustaja 17.05.2021 lepituskoosolekul kaebajale ettepaneku ühineda kollektiivlepinguga. Kaebaja vastustaja ettepanekuga ei nõustunud ja avaldas soovi alustada uusi läbirääkimisi eesmärgiga sõlmida kollektiivleping, mis määraks kindlaks eriõdede ja kutsega hooldustöötajate miinimumtunnitasud aastaks 2022. Eesti Haiglate Liit nõustus vastustaja ettepanekuga. Seoses sotsiaalpartnerite poolt põhimõtteliselt erinevatele seisukohtadele jäämisega lõpetab vastustaja töötüli lepitusmenetluse kaebaja ning Eesti Haiglate Liidu ja Eesti Kiirabi Liidu vahel leppimust saavutamata.
10.Kaebaja esitas 15.12.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille kohus võttis 04.01.2022 määrusega menetlusse nõuetes tuvastada vastustaja tegevuse õigusvastasus ja mõista välja kahju hüvitis.
11.Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
12.Kaebaja kokkuvõtlikud seisukohad:
12.1.Vastustaja rikkus oluliselt kollektiivse töötüli lahendamise seaduse (KTTLS) § 8 lg-s 1, Vabariigi Valitsuse 30.11.1993 määrusega nr 372 kinnitatud „Riikliku lepitaja põhimääruse“ (põhimäärus) p-s 3, ametiühingute seaduse (AÜS) § 5 lg-s 3, § 16 lg-s 1, § 17 lg-tes 1 ja 7, § 18 lg 1 p-s 1, tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-s 138, Eesti Vabariigi põhiseaduse §-des 11 ja 2 sätestatud kohustusi, samuti rahvusvahelise tööõiguse põhimõtteid, jättes kaebaja kaasamata
Vastustaja 03.02.2022 esitatud lisa 10. Vastustaja 03.02.2022 esitatud lisa 11.
Vastustaja 03.02.2022 esitatud lisa 12.
Vastustaja 03.02.2022 esitatud lisa 9.
Vastustaja 03.02.2022 esitatud lisa 8.
3(13)
3-21-2905
tervishoiusektoris kollektiivse töötüli lepitusmenetlusse ning piirates seeläbi oluliselt kaebaja tegevust oma liikmete huvide esindamisel. Sellega kohtles vastustaja kaebajat ebavõrdselt teiste tervishoiusektori tööturupooltega, mille tulemusena sõlmiti 2021.-2022. a tervishoiusektori kollektiivleping ilma kaebaja osaluseta ja tema huvidega arvestamata. Lisaks keeldus vastustaja sisuliselt lepitamast, sh oma pädevuse raames otsimast ja pakkumast lahendust, mis oleks lõpetanud kaebajat diskrimineeriva olukorra.
12.2.Vastustaja ületas oma pädevuse piire ja rikkus väga olulisel määral kaebaja põhiõigust ühinemisvabadusele. Viide põhimääruse p-le 31 on asjakohatu ega puuduta kaebaja kaasamist menetlusse, sest kaebaja on sama sektori, samade läbirääkimiste ja sama töötüli üks osapool. Kaebaja välistamine menetlusest oli väär ja diskrimineeriv. Kaebajat on üleriigiliselt ja ajalooliselt tunnistatud õdesid ja kutsega hooldustöötajaid esindava organisatsioonina ning kollektiivlepingu osapoolena. Asjaolu, et kaebaja oli otsustanud esindada läbirääkimistel oma liikmeid ja mitte alluda Eesti Arstide Liidu survele teha ühistel läbirääkimistel järeleandmisi oma nõudmistes, ei ole vastustajale aluseks määratleda kaebajat kui eraldiseisvat üksust ühistes läbirääkimistes, sundides teda läbima eraldi lepitusmenetlust. Vastustaja soovitas formaalselt läbi viidud lepitusmenetluses kaebajal liituda tema selja taga sõlmitud kollektiivlepinguga. Kaebaja keeldumisel lõpetas menetluse kiirelt ja tulemusteta, ehkki oleks saanud tekkinud olukorra lahendamiseks toetada pooli täiendava kollektiivlepingu sõlmimisel. Sellisel juhul oleks aastatel 2021-2022 kehtinud tervishoiusektoris kaks kollektiivlepingut, millest üks põhilepinguna ja teine lisalepinguna õdedele ja kutsega hooldustöötajatele kokku lepitud täiendavate tingimustega. Seadus ei keela enama kui ühe kollektiivlepingu sõlmimist, eriti kui lepingutega reguleeritakse erinevate töötajagruppide töötingimusi.
12.3.Vastustaja ei olnud erapooletu ja sõltumatu. Ühestki õigusaktist ei tulene vastustajale keeldu kaasata menetlusse osalised, kes on vahendatava töötüli pooleks. Vastustajal puudus kohustus küsida selleks kellegi nõusolekut. Nõusoleku mittesaamisel puudus kohustus sellega arvestada. Vastasel korral tekib vastuolu sõltumatuse kriteeriumiga. Vastustajal oli kohustus kaasata kaebaja menetlusse, kuna peab aitama kaasa töötüli erapooletule lahendamisele. Lepitaja ei saa välistada menetlusest teistele ebamugavat osapoolt. See, et Eesti Arstide Liit ja Eesti Tervishoiutöötajate Kutseliit ei toetanud kaebaja seisukohti ja ettepanekuid, ei tohi mõjutada kaebaja osalemist läbirääkimistel, kuna iga organisatsioon esindab läbirääkimistel vaid oma liikmete huve. Vastustaja teadis, et lepitusmenetluses osalenud töötajate esindusorganisatsioonidel puudus volitus kaebaja liikmete eest läbirääkimisi pidada ja lepingut sõlmida. Eesti Arstide Liidu ja Eesti Tervishoiutöötajate Kutseliidu soovil kaebaja kõrvale jätmisega asus vastustaja erapoolikult kaitsma esimeste huve. Lisaks aitas ta kaasa tüli eskaleerumisele ja menetluse venimisele ning lõi olukorra, kus kaebaja ei saanud osaleda ega kaasa rääkida tema liikmete töötingimusi hõlmava kollektiivlepingu läbirääkimistel. Sellise diskrimineeriva tegevusega piiras vastustaja nii otseselt kui kaudselt kaebaja tegevust, mistõttu jäid kaebaja liikmete huvid kaitseta. Samuti kahjustati kaebaja mainet. Vastustaja tegevus saatis selge sõnumi, et ühtedel töötüli osapooltel on õigus ja võimalus soovi korral teisi osapooli diskrimineerida ja survestada alluma oma tahtele. Vastustaja on lepitusmenetlust teostades mõistnud valesti oma õiguslikku positsiooni, kui leidis, et tal puudub õigus ja kohustus kaasata kaebajat lepitusmenetlusse. Vastustaja sekkus põhjendamatult kaebaja põhiõigusesse oma huve efektiivselt kaitsta ja rikkus selle tulemusena ka rahvusvahelist õigust. ILO järelevalveorganid on korduvalt rõhutanud, et ametiühingute diskrimineerimine on üks tõsisemaid ühinemisvabaduse rikkumisi, kuna see võib seada ohtu ametiühingu eksistentsi tervikuna. On tõenäoline, et vastustaja osales teadlikult Eesti Arstide Liidu, Eesti Tervishoiutöötajate Kutseliidu ja Eesti Haiglate Liidu surveavalduses kaebajale nõustuda õdede jaoks halvemate lepingutingimustega. Teadaolevalt on tervishoiukriisi olukorras tervishoiutöötajatel sisuliselt võimatu korraldada oma huvide kaitseks aktsioone.
4(13)
3-21-2905
12.4.Ebaõige on arusaam, et kaebaja ei olnud kollektiivse töötüli osapooleks. Töötajate organisatsioonid ei pea moodustama kollektiivseteks läbirääkimisteks ühist delegatsiooni. Samuti ei pea nad ühise delegatsioonina lepitusmenetluses osalema. Iga lepitusmenetluses osalev organisatsioon esindab oma liikmete huve ega sõltu teiste organisatsioonide tahtest. Asjaolu, et kollektiivse töötüli ühed osapooled esitasid avalduse töötüli lahendamiseks enne teisi, ei muuda üht kollektiivset töötüli mitmeks erinevaks töötüliks. Vastasel juhul poleks saanud sõlmida kollektiivlepingut osas, mis puudutab kaebaja liikmeid. Asjakohatu on arutlus esinduslikkuse kriteeriumi üle. Küsimuse all ei ole, kellel on rohkem liikmeid, vaid faktis, et kaebajalt võeti võimalus oma liikmeid esindada, kuigi kaebaja avaldas selleks tahet. Kaebaja ei volitanud ühtegi teist oma liikmeid esindama. Kõik läbirääkimistel osalenud ühingud teadsid, et kaebaja esindab oma liikmeid ise. Tervishoiusektoris on tööandja esindajad tihti kas ise arstid või väga tihedalt seotud arstidega. Kokkulepe oli arstide poole kaldus, kuna nägi ette eriarstide töötasu diferentseerimise võimaluse, samas kui õdede ja hooldustöötajate puhul sama võimalus puudus. Õdede ja hooldustöötajate reaalpalga tõus võrreldes arstide palgatõusuga oli ebaproportsionaalselt väike, kuna õdede ja hooldustöötajate palganumbrid on oluliselt väiksemad arstide palganumbritest. Koormus, mida õdede nappuse tõttu kannavad õed ja mida kannavad arstid, võttes arvesse, et viimased teevad vabal ajal tasulisi vastuvõtte, on võrreldamatu. Kollektiivläbirääkimistel on jõupositsioonil pigem tööandjad. Tööandjate soovimatus töötajate esindusorganisatsioonidega üheaegselt suhelda või ka kaebaja kui suurt osa töötajaist esindava organisatsiooniga olulisi teemasid sisuliselt arutada näitab, et kaebajale püüti „kohta kätte näidata“, kui õed esmakordselt ajaloos oma õiguste eest välja astusid. Eesti Tervishoiutöötajate Kutseliidu võimekus end kehtestada on tagasihoidlik. Kaebaja osalemisel lepitusmenetluses oleks kollektiivleping olnud suure tõenäosusega märksa rohkem tasakaalus. Kuna kaebaja jäeti kõrval, oli arstidel parem võimalus endale parim tulemus välja kaubelda. Vastustaja ei pidanud vajalikuks kaasata kaebajat lepitusmenetlusse, kuid samas eeldas, et kaebaja kõrvalseisjana liitub kollektiivlepinguga. Kui lugeda kaebaja vaidlust tööandjaga teiseks vaidluseks ja teiseks lepitusobjektiks, siis jääb arusaamatuks, miks keeldus vastustaja pooli sisuliselt lepitamast ja väitis, et ainus võimalus on liituda juba olemasoleva lepinguga.
12.5.Vastustaja erapoolikust näitavad ka 17.05.2021 ja 31.05.2021 lepituskoosolekutel välja öeldu ning lepituskoosoleku 01.06.2021 protokollist ebatäpsuste kõrvaldamata jätmine.
12.6.Kaebaja on kandnud nii varalist kui mittevaralist kahju. Varalise kahju hulka kuuluvad kulutused meediategevusele suurusjärgus 6000 eurot, õigusabile summas 2840 eurot ja saamata jäänud liikmemaksutulu ligi 7500 eurot. Kokku on kaebajale tekitatud varalist kahju üle 19 000 euro. Kaebaja liikmete arvestuslik kahju moodustab 9 miljonit eurot. Kaebaja liikmete töötasust sõltub ka kaebaja sissetulek, seega on tegemist kaebajale tekkinud kahjuga. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. Kaebaja oodatav tunnitasu tõus olnuks realistlik ja lepitusmenetluses kaitstav, kuna 2021. a kevadeks oli õdede suurest puudusest tingitud tervishoiusüsteemi haavatavus juba laialdaselt teada. Ka meedia- ja õigusabikulud on seotud vastustaja tegevusega. Kaebaja on varem kollektiivses töötülis ja lepitusmenetluses osalenud ega vajanud selleks kõrvalteenuseid. Küll aga oli vastustaja seekordne käitumine sedavõrd erakordne, et kaebaja vajas olukorrast õigusliku adekvaatse pildi saamiseks ja selle kommunikeerimiseks täiendavat abi. Kaebajal ei oleks selliseid kulusid ja sellisel määral tekkinud, kui vastustaja oleks kaebaja lepitusmenetlusse kaasanud. Kaebaja palus kohtul mõista välja õiglane summa oma äranägemisel. Mainekahju seisneb kaebaja ohustatud võimekuses olla edaspidi oma liikmete usaldusväärne ja tõsiseltvõetav esindusorganisatsioon ning muudele asjassepuutuvatele asutustele väärikas ja tõsiseltvõetav tööturu osapool. Kaebaja peab tegema mainekahju taastamiseks täiendavaid jõupingutusi, sh kulutama ressursse. Kaebaja liikmed olid häiritud protsessist, kus kaebajast justkui ei sõltunud midagi. Kaebaja on sunnitud siiani selgitama oma liikmetele ja avalikkusele, mis põhjusel neid
5(13)
3-21-2905
ei kaasatud läbirääkimistesse ja miks nad ei liitunud ka tagaselja sõlmitud kollektiivlepinguga. Kaebaja juurest lahkus 2021. a-l 200 liiget valdavalt põhjendusega, et kaebajat ei peeta kollektiivläbirääkimistel arvestatavaks partneriks ja see võib mõjutada tulevast sissetulekut. Kahju hüvitamiseks annab aluse AÜS § 26. Kaebajal puudus võimalus kahju vältida, sest kahju tekitamine ei sõltunud temast. Kaebaja püüdis selgitada vastustajale oma staatust läbirääkimistel ja õigust olla kaasatud lepitusmenetlusse. Vastustaja pidi teadma, et kaebaja mittelubamine lepitusmenetlusse võib tuua kaebajale kaasa varalise ja mittevaralise kahju.
12.7.Tuvastamisnõude esitati preventiivsel eesmärgil, sest kaebajal tuleb ka edaspidi kollektiivläbirääkimistel ja võimalikus lepitusmenetluses osaleda.
12.8.Vastustaja menetluskulude kaebajalt väljamõistmine oleks kaebaja suhtes ebaõiglane ja mõistlik oleks jätta need kulud vastustaja enda kanda.
13.Vastustaja kokkuvõtlikud seisukohad:
13.1.Kaebaja etteheide, nagu oleks vastustaja takistanud tema kui ametiühingu tegevust ja rikkunud sellega AÜS-i ning Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni 09.07.1948 konventsiooni nr 87 „Ühinemisvabaduse ja organiseerumisõiguse kaitse konventsioon“15 sätteid, on ainetu, sest vastustaja ei ole käsitletav avaliku ega täitevvõimu ega riigiasutusena nende õigusaktide mõttes. Vastustaja on sõltumatu isik, kes püüab töötüli pooli toetada leppimise otsimisel. Lepitusmenetlus toimub töötüli ühe või mõlema poole avalduse alusel. Töötüli pooltel on lepitusmenetluses õigus kas lepitaja ettepanekutega nõustuda ja leppimiskokkulepe sõlmida või mitte. Vastustajal ei ole pädevust töötüli kumbagi poolt sundida mingiks lahenduseks, mis pole neile vastuvõetav. Vastustajal ei ole sellist võimufunktsiooni, mille kaudu ta saaks ametiühingut laiali saata, keelustada või tema tegevust piirata. Kollektiivse töötüli lepitusmenetlust (mille algatamine on vabatahtlik) ega vastustaja toetavat rolli töötüli lahendamisel ei saa samuti käsitleda võimu teostamisena või riigivõimu sekkumisena ametiühingute tegevusse.
13.2.Vastustaja ei ole ka sisuliselt takistanud kaebaja kui ametiühingu tegevust, vaid on toiminud seaduspäraselt. Läbirääkimisi tervishoiusektori kollektiivlepingu sõlmimiseks perioodiks 2021-2022 alustati 2020. a suvel. Kaebaja tegi Eesti Arstide Liidule ja Eesti Tervishoiutöötajate Kutseliidule ettepaneku minna ühiselt kollektiivlepingu läbirääkimistele ja soovis, et teised ametiühingud aktsepteeriksid selle eeldusena tema palgasoovi. Teised ametiühingud ei teinud seda, mistõttu alustasid Eesti Arstide Liit, Eesti Tervishoiutöötajate Kutseliit ja Eesti Kliiniliste Psühholoogide Kutseliit kollektiivläbirääkimisi Eesti Haiglate Liidu ja Eesti Kiirabi Liiduga ilma kaebaja osaluseta. Eesti Haiglate Liit küll julgustas kaebajat teiste ametiühingutega koostööle, kuid kaebaja seda ei teinud. Seetõttu tekkis Eesti Arstide Liidu, Eesti Tervishoiutöötajate Kutseliidu, Eesti Kliiniliste Psühholoogide Kutseliidu, Eesti Haiglate Liidu ja Eesti Kiirabi Liidu vaheline töötüli ilma kaebaja osaluseta. Eesti Arstide Liit, Eesti Tervishoiutöötajate Kutseliit ja Eesti Kliiniliste Psühholoogide Kutseliit esitasid selle töötüli lahendamiseks avalduse vastustajale, vastustaja võttis selle menetlusse ja viis läbi lepitusmenetluse, mis lõppes leppimiskokkuleppega ja kollektiivlepingu sõlmimisega. Kaebaja pidas samaaegselt Eesti Haiglate Liidu ja Eesti Kiirabi Liiduga eraldi läbirääkimisi, milles samuti kokkulepet ei saavutatud. Kaebaja esitas selle töötüli lahendamiseks samuti vastustajale avalduse lepitamiseks. Vastustaja võttis ka selle menetlusse ja viis läbi lepitusmenetluse, mis lõppes edutult, kuna kaebaja ei nõustunud vastustaja poolt lepitusmenetluses tehtud ettepanekuga. Kaebaja heidab ette seda, et ta ei saanud osaleda Eesti Arstide Liidu, Eesti Tervishoiutöötajate Kutseliidu, Eesti Kliiniliste Psühholoogide Kutseliidu, Eesti Haiglate Liidu ja Eesti Kiirabi Liidu vahel toimunud töötüli lahendamisel. Kaebaja ei arvesta loogikaga, et töötüli on siiski vaidlus, mis on tekkinud konkreetsete poolte vahel ja mille need konkreetsed
https://www.riigiteataja.ee/akt/13149637.
6(13)
3-21-2905
pooled või üks neist on esitanud lahendamiseks. Vastustaja ei saa sundida pooli vaidlema kellegi teisega. Vastustaja küll tegi selle töötüli osalistele ettepaneku kaasata lepitusmenetlusse ka kaebaja, kuid teised ametiühingud sellega ei nõustunud. Kaebaja samastab kollektiivlepingu läbirääkimised ja kollektiivse töötüli lepitamise. Selline lähenemine on ekslik. Kollektiivsed läbirääkimised toimuvad ilma vastustajata ja läbirääkijate ringi määravad pooled ise. Vastustaja ei saa määratleda kollektiivlepingu läbirääkijate ringi, kaebajat sinna kaasata ega sealt kõrvaldada. Kollektiivse töötüli puhul on tegemist vaidlusega, mis on välja kasvanud varasemalt peetud läbirääkimistest. Kuna töötüli on tekkinud varasematest kollektiivläbirääkimistest, oli osalejate ring formeerunud läbirääkimiste osaliste kaudu. Seda ei saanud mõjutada vastustaja. Kaebaja frustratsioon on tingitud sellest, et ta jäi kollektiivläbirääkimistes tööandjate ühendustega üksi. Kaebaja tegi sisulise otsuse minna läbirääkimistele oma kollektiivlepingu projektiga ja sattus eraldi töötülisse. Ka juhul, kui ametiühingud ei oleks pöördunud vastustaja poole töötüli lahendamiseks, oleks kaebaja samamoodi jäänud läbirääkimistest kõrvale, sest teised ametiühingud ei nõustunud kaebajaga delegatsioonis läbirääkimisi pidama. Seega ei saa eeldada, et teiste ametiühingute poolt lepitusmenetluse alustamisel pidanuks vastustaja kaebaja positsiooni parandama, kaasates ta töötülli, mille aluseks olevatel kollektiivläbirääkimistel ta ei osalenud. Kaebaja märgib kaebuses, et tegemist oli teiste ametiühingute surveavaldusega kaebajale nõustuda õdede jaoks halvemate lepingutingimustega. Samas ei kuulu ametiühingute vaheliste erimeelsuste lahendamine vastustaja pädevusse. Need tuleb lahendada pooltel endil või pöördudes kohtu või sõltumatu vahekohtuniku poole. Seega ei tegutsenud vastustaja õigusvastaselt, kui ei asunud lepitama kaebaja ja teiste ametiühingute vahelisi erimeelsusi ja kui ta püüdis võrdselt lepitada kõiki talle lahendamiseks esitatud töötülisid, kuid ei sundinud kummagi töötüli pooli osalema teise poole töötülis. Vastustaja ei saa vastu töötüli poolte tahtmist liita ise kollektiivse töötüli lahendamise menetlusse muid pooli, kes ei osale vastava kollektiivlepingu läbirääkimistel. Oluline ei ole, et kaebaja tegutseb samas sektoris Eesti Arstide Liidu, Eesti Tervishoiutöötajate Kutseliidu ja Eesti Kliiniliste Psühholoogide Kutseliiduga. Vastustaja kutsuti lepitama konkreetset töötüli. Kaebaja ei olnud selle töötüli pooleks.
13.3.Ekslik on kaebaja arusaam, et tal on ainuõigus meditsiiniõdesid ja nende huve esindada. Selline väide on vastuolus rahvusvahelise tööõiguse ja Eesti õigusega. Need ei sätesta kollektiivsete töösuhete ühegi poole jaoks ainuesindusõigust. ILO konventsioonidest ja nende rakendamise praktikast tulenevad õigus ühinemisvabadusele ja õigus pidada kollektiivläbirääkimisi, mis rõhutavad kõigi vabalt moodustatud sõltumatute ühingute võrdset õigust esindada nende liikmeskonda kuuluvaid töötajaid, sh kollektiivläbirääkimiste pidamisel ja kollektiivlepingute sõlmimisel. Liikmeskonna arvukus on küll esinduslikkuse kriteerium, kuid mitte ainus ega tähtsaim asjaolu. Eesti seadustes puudusid sedalaadi kriteeriumid nii 2020. a suvel, kui algasid kollektiivläbirääkimised, kui ka 2021. a kevadel, mil vastustaja võttis menetlusse kaks kollektiivset töötüli. Selliseid kriteeriume ei ole ka täna. Seega on õigus pidada kollektiivläbirääkimisi kõigil ametiühingutel, mis vastavad AÜS §-s 1 sätestatule. Järelikult võisid meditsiiniõdede huvide kollektiivläbirääkimisi pidada ka teised ametiühingud peale kaebaja. Kollektiivleping, mis ametiühingute ja tööandjate liitude vahel sõlmiti, tagas palgatõusu muude meditsiinitöötajate kõrval ka meditsiiniõdedele.
13.4.Vastustaja ei ole kaebajat diskrimineerinud. Vastustaja menetles mõlemat talle esitatud töötüli. Vastustaja tegi ka kaebaja töötüli lahendamise menetluses pooltele ettepaneku töötüli lahendamiseks. Ettepanekuga nõustusid Eesti Haiglate Liit ja Eesti Kiirabi Liit, kuid kaebaja mitte. Vastustaja ei saa töötüli pooli leppimisele sundida. Seega on kaebaja etteheited vastustaja aadressil ainetud. Vastustajale ei saa ette heita, et lepitusettepaneku sisu ei vastanud kaebaja palgaootusele. Ettepaneku tegemine ja selle sisu määratlemine on vastustaja pädevuses. Vastustaja aitab leida kompromisslahendust, mis paratamatult eeldab pooltelt järeleandmisi.
7(13)
3-21-2905
Ühe poole algse taotluse esitamine lepitusettepanekuna ei viiks lepitusmenetluses kokkuleppeni, sest selles ei saavutatud läbirääkimistel kokkulepet. Tervishoiusektori kollektiivläbirääkimiste eripära on, et kuigi töötajad ja tööandjad on eraõiguslikud isikud, on tööandjate sissetulekud ja seega vahendid, mida kasutada palga maksmiseks, suures osas riiklikult reguleeritud. Tööandjate sissetulek sõltub ravikindlustuse eelarvest. Seetõttu ei saa praktikas kollektiivlepingud sündida ilma Eesti Haigekassa sisendita kollektiivläbirääkimistesse. Vastustajal tuli ettepanekute tegemiseks selgitada välja rahastamisega seonduvad asjaolud. Esimesena alanud lepitusmenetluse käigus sõlmiti 28.04.2021 kokkulepe, millega Eesti Haigekassa võttis töö- ja terviseministri toetusel kohustuse töötada välja ja esitada Vabariigi Valitsusele kinnitamiseks teenuste hinnakiri teatud palgakomponentidega. Tegemist oli põhimõtteliselt poliitilise lubadusega selle kohta, millised summad eraldab riik tervishoiusektori töötajate palkadeks. Need summad olid eelduseks tervishoiusektori kollektiivlepingule ja vastavalt leping sõlmitigi. Vastustaja sai ka kaebajale teha ainult sellise lepitusettepaneku, mis lähtus sellest, millises ulatuses on riik lubanud tervishoiusektorit rahastada. Seetõttu oli põhjendatud teha kaebajale ettepanek liituda kollektiivlepinguga, mis lähtus riigi poolt lubatud rahastusest.
13.5.Kaebaja ei ole sisustanud ega tõendanud kahjunõude peamisi eeldusi, sh kahju tekkimist ja suurust ning kahju põhjuslikku seost väidetava rikkumisega, riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 nõuete täidetust. Vastustaja toimis õiguspäraselt. Kaebaja ei ole esile toonud ega tõendanud, milline olnuks tema olukord siis, kui kahe lepitusmenetluse asemel oleks toimunud üks, milles kaebaja osalenuks koos teiste ametiühingutega, kes tema palganõudmisi ei toetanud. Kaebaja ei ole tõendanud oma väidetava kahju tekkimist vastustaja tegevuse tagajärjel ja nende kulude puudumist teistsuguse lepitusmenetluse korral. Normi kaitse-eesmärgiga hõlmamata õigusi halduse õigusvastane tegevus ei riku. Kaebaja ei ole näidanud, et ta oleks esmased õiguskaitsevahendid ammendanud. 2020. a meediategevuse kulud ei saa olla seotud vastustaja tegevusega. Osa õigusabikulust on tekkinud enne lepitusmenetlust, seega tekkinuks see sõltumata sellest, kas kaebaja osales lepitusmenetluses üksi või koos teiste ametiühingutega. Halduskohtule kaebuse ettevalmistamise kulu ei ole kahju, vaid menetluskuluna käsitletav. Kaebaja liikmete (töötajate) saamata jäänud tulu ei ole kaebaja, vaid töötajate kahju. Kaebaja ei ole tõendanud, et teistmoodi läbi viidud lepitusmenetluse korral oleksid Eesti Haiglate Liit ja Eesti Kiirabi Liit nõustunud sõlmima kaebajaga kollektiivlepingu õdede palgakasvuga kaebaja soovitud ulatuses, mis ületas kordades teiste ametiühingutega kokku lepitud palgakasvusid. Kaebaja arvutus põhineb nende palgasoovil, mitte sellel, milline palgatõus olnuks võimalik saavutada. Kaebaja ei ole tõendanud, et tal jääks üldse liikmemaks saamata ja et see oleks mingis seoses vastustaja läbi viidud lepitusmenetlusega, rääkimata saamata jääva tulu suurusest. Kaebaja ei ole tõendanud, et tema liikmeskond vähenes vastustajast tulenevalt. Kui ka õdede usaldust kaebaja vastu kõigutas fakt, et kaebaja jäi kollektiivläbirääkimistel välja ametiühingute ühisdelegatsioonist, pole see omistatav vastustajale. 28.04.2021 sõlmitud kollektiivlepinguga tõsteti meditsiiniõdede palgamäära 2 aasta peale kokku 13,1%, seega suurenes kaebaja liikmemaksu tulu, mitte ei vähenenud. Varalist kahju ja selle suurust tuleb tõendada. Õiglane hüvitis kohtu äranägemisel on ette nähtud eeskätt mittevaralise kahju nõuete jaoks (HKMS § 38 lg 2). Vastustaja vastutust piirab ka RVastS § 13. Vastustaja tegutses lepitusmenetluse läbiviimisel vajaliku hoolsusega. Ta ei saanud näha ette kahju tekkimist. Kaebaja väljajäämise teiste ametiühingute peetavatest läbirääkimistest ja töötülist tõi kaasa kaebaja enda käitumine – teiste ametiühingute palgakasvu mitmekordselt ületav kasusoov, mitte vastustaja tegevus.
13.6.Vastustajal ei ole ega peagi olema võimekust pidada oma jõududega kohtumenetlust. Seega on põhjendatud välise õigusabi kasutamine ja nende kulude hüvitamine kaebaja poolt.
8(13)
3-21-2905
KOHTU PÕHJENDUSED
14.Praeguse vaidluse esemeks on vastustaja tegevus lepitusmenetluse läbiviimisel 2021. a kevadel. Vaidluse eset arvestades ei ole asjakohased kaebaja selgitused vastustaja tegevuse kohta 2022.-2023. a toimunud lepitusmenetluse läbiviimisel. Sellekohased põhjendused väljuvad vaidluse raamides. Kohus ei luba kaebajal ka kaebust muuta, sest see pikendaks menetlust. Kaebajal on soovi korral võimalik algatada uus kohtumenetlus. Seetõttu jätab kohus kaebaja 15.02.2023 seisukohad tähelepanuta ja tagastab talle samal päeval esitatud tõendid.
15.Kaebaja peab vastustaja tegevust 2021. a kevadel toimunud lepitusmenetluse läbiviimisel õigusvastaseks, sest vastustaja ei kaasanud kaebajat Eesti Arstide Liidu, Eesti Tervishoiutöötajate Kutseliidu ja Eesti Kliiniliste Psühholoogide Kutseliidu algatatud lepitusmenetlusse. Kaebaja leiab, et kuna ta oli sama töötüli osapooleks, siis tulnuks ta kaasata selle lepitamise menetlusse. Kohus ei nõustu kaebajaga. Kohus leiab, et vastustaja käitus õiguspäraselt ja vastavalt kehtivatele normidele. Vastustaja on oma seisukohti ja tegevust kaebajale selgitanud. See, et kaebaja nendega ei nõustu ja tõlgendab norme teisiti, ei anna alust tema kaebuse rahuldamiseks.
16.Kaebaja ebaõige tõlgenduse üheks lähtekohaks on tema ekslik arusaam, mida ta väljendas ka 19.06.2020 kirjas16 teistele ametiühingutele, et temal on ainueesõigus pidada kollektiivläbirääkimisi ja sõlmida kollektiivlepinguid õdede, eriõdede ja kutsega hooldustöötajate õiguste ja huvide eest seismisel. Kaebajal puudub selline ainu- ja/või eesõigus. Vastustaja juhtis õiguspäraselt kaebaja tähelepanu ühinemisvabadusele17. AÜS § 4 lg 1 järgi on isikutel õigus vabalt ilma eelneva loata asutada ametiühinguid, nendega ühineda või mitte ühineda. AÜS § 7 lg 1 järgi võivad ametiühingu asutada vähemalt 5 töötajat. AÜS ei sätesta, et töötajaid on ainupädevus või eesõigus esindada vaid suurima liikmete arvuga ametiühingul või et ühe eriala töötajatel võib olla ainult üks ametiühing. Seega võivad õdede, eriõdede ja kutsega hooldustöötajate õiguste ja huvide kaitsmise eesmärgil tegutseda ka teised ametiühingud. Eesti Tervishoiutöötajate Kutseliidu põhikirja18 p 3.1 järgi võib selle ühingu liikmeks olla tervishoiusektoris töötav füüsiline isik. Seega on ka Eesti Tervishoiutöötajate Kutseliidul õdede, eriõdede, kutsega hooldustöötajate jm tervishoiusektoris töötavate isikute õiguste ja huvide esindamise õigus.
17.Ekslik on ka kaebaja arusaam, et kui peetakse läbirääkimisi kollektiivlepingu sõlmimiseks konkreetses sektoris (praegusel juhul tervishoiusektoris), siis tuleb läbirääkimistesse kaasata kõik selle valdkonna ametiühingud. KLS19 § 2 lg 1 järgi on kollektiivleping vabatahtlik kokkulepe töötajate või töötajate ühingu või liidu ja tööandja või tööandjate ühingu või liidu, samuti riigiasutuste või kohalike omavalitsuste vahel, mis reguleerib tööandjate ja töötajate vahelisi töösuhteid. KLS § 7 lg 1 järgi sõlmitakse kollektiivleping samas seaduses ettenähtud lepingupoolte vahel läbirääkimiste teel vastastikuse usalduse ja vajaliku informatsiooni alusel. Sama paragrahvi lg 2 järgi valmistab kollektiivlepingu projekti ette läbirääkimiste algataja ja esitab selle kirjalikult teisele poolele koos teatega soovist läbirääkimisi alustada. Eeltoodud sätetest järeldub, et kollektiivläbirääkimised toimuvad konkreetsete töötajate või nende ühingute ja tööandjate või nende ühingute vahel, kes arutavad konkreetset kollektiivlepingu projekti, st läbirääkimiste subjektideks on ühelt poolt lepinguprojekti esitanud töötajad/tööandjad ja teiselt poolt töötajad/tööandjad, kellega soovitakse seda lepingut sõlmida. KLS ei sätesta, et kollektiivläbirääkimisi tuleb pidada korraga mitme erineva kollektiivlepingu
Kaebaja 15.12.2021 esitaud lisa 1. Kaebaja 15.12.2021 esitatud lisa 6.
Kohtu poolt äriregistri juurde võetud dokument „Eesti Tervishoiutootajate Kutseliit pohikiri“.
Kohus lähtub asja lahendamisel seaduse kuni 21.11.2021 kehtinud redaktsioonist, st redaktsioonist, mis kehtis vaidlusaluse lepitusmenetluse ajal.
9(13)
3-21-2905
projekti üle, kaasates sellesse menetlusse kõigi nende pooled. Selliseid läbirääkimisi oleks äärmiselt keeruline pidada, sest kõigi huvid oleksid erinevad, lepinguprojektid oleksid erinevad ning ühisosa välja toomine või kokkuleppe saavutamine kõigi osaliste vahel oleks väga problemaatiline. Kuigi selliste ühiste läbirääkimiste pidamine ei ole iseenesest keelatud, ei ole nende pidamine kohustuslik. Igal juhul eeldab see kõigi osaliste nõusolekut selliste läbirääkimiste pidamiseks.
18.Vaidluse all ei ole, et kaebaja ei soovinud teiste ametiühingutega koos läbirääkimisi pidada, sest tema palgasoov erines teiste ametiühingute nägemusest õdede palgatõusust. Seetõttu pidasid Eesti Arstide Liit, Eesti Tervishoiutöötajate Kutseliit ja Eesti Kliiniliste Psühholoogide Kutseliit töötajate ühingutena Eesti Haiglate Liidu ja Eesti Kiirabi Liiduga kui tööandjate ühingutega erinevad kollektiivläbirääkimisi ja esitasid neile erineva kollektiivlepingu projekti. Kaebaja ei osalenud nendel kollektiivläbirääkimistel, vaid algatas omalt poolt Eesti Haiglate Liidu ja Eesti Kiirabi Liiduga teised kollektiivläbirääkimised ning esitas neile omalt poolt teise kollektiivlepingu projekti. Seega ei toimunud tervishoiusektoris ühed, vaid kahed kollektiivläbirääkimised kahe erineva kollektiivlepingu projekti üle. Ekslik on kaebaja arusaam, et samas sektoris ei saa toimuda paralleelselt erinevaid kollektiivläbirääkimisi. KLS seda ei keela ega välista. Iseenesest on mõistlik, kui töötajate ühingud saavutavad omavahel kokkuleppe kaitstavate nõuete osas ja esitavad ühise projekti, sest sellisel juhul on neil oma huvide ja õiguste kaitsmisel suuremad perspektiivid ja nö suurem läbirääkimisjõud, kuid see ei välista kokkuleppe mitte saavutamisel tööandjate ühingutega erinevate kollektiivläbirääkimiste pidamist, erinevate kollektiivlepingu projektide arutamist ja sõlmimist
19.KTTLS § 2 lg 1 järgi on kollektiivne töötüli lahkarvamus tööandja või tööandjate ühingu või liidu ja töötajate või töötajate ühingu või liidu vahel, mis on tekkinud kollektiivlepingute sõlmimisel ja täitmisel ning uute töötingimuste kehtestamisel. KTTLS § 6 järgi pöörduvad pooled kirjalikult riikliku lepitaja poole, kui läbirääkimiste käigus kokkulepet ei saavutata ning tekib töörahu katkemise oht. Eeltoodud sätted kinnitavad vastustaja seisukohta, et lepitusmenetluse aluseks on eelnevalt toimunud kollektiivrääkimised, milles kokkulepet ei saavutatud, st lepitusmenetlus toimub nende konkreetsete ühingute osas, kes pidasid kollektiivläbirääkimisi. Eesti Arstide Liit, Eesti Tervishoiutöötajate Kutseliit ja Eesti Kliiniliste Psühholoogide Kutseliit pidasid Eesti Haiglate Liidu ja Eesti Kiirabi Liiduga kollektiivläbirääkimisi, ei saavutanud kokkulepet ja pöördusid lepitamiseks vastustaja poole. Kaebaja ei osalenud nende kollektiivläbirääkimistel, st ta ei olnud nende läbirääkimiste pool, seega ei saanud ta olla ka nende läbirääkimiste pinnalt algatatud lepitusmenetluse pooleks. Vastustajal ei olnud alust teda Eesti Arstide Liidu, Eesti Tervishoiutöötajate Kutseliidu ja Eesti Kliiniliste Psühholoogide Kutseliidu algatatud lepitusmenetlusse kaasata. Samamoodi nagu kollektiivläbirääkimiste pidamine paljude erinevate poolte ja lepinguprojektide vahel on äärmiselt keeruline, on seda ka lepitusmenetluse läbi viimine. Lepitaja ülesanne on lepitada konkreetse töötüli osapooli, kes vaidlevad konkreetse kollektiivlepingu projekti üle, mitte hakata laiemat vaidlust lahendama, mille lahendamist ei ole temalt taotletud.
20.Ebaõige on kaebaja arusaam, et tal ei võimaldatud oma liikmete huve ja õigusi kaitsta. Kaebaja sai pidada tööandjate ühendustega tema esitatud kollektiivlepingu projekti üle läbirääkimisi, milles kokkulepet ei saavutatud. Samuti sai ta pöörduda selle töötüli lepitamiseks vastustaja poole, kes võttis tema avalduse menetlusse ja menetles ka seda avaldust. Seega oli kaebajale tagatud võimalus oma liikmete huve ja õigusi kaitsta. See, et kaebaja ei saavutanud ka lepitusmenetluse tulemusena oma soovitud eesmärki, ei tähenda, et vastustaja oleks tema õigusi rikkunud. Lepitaja ei ole kohus, kellel oleks õigus otsustada ühe poole nõudmiste põhjendatuse üle ja kohustada teist osapoolt sunnijõuga neid nõudmisi täitma. Lepitaja ülesandeks on aidata töötüli pooltel leida neid rahuldavat lahendust (KTTLS § 8 lg 1). See, kas pool on nõus leppima ja kokkulepet saavutama, on poolte enda vaba valik. Lepitaja ei saa neid 10(13)
3-21-2905
selleks sundida. Vastustajale ei saa ette heita seda, et kaebaja ei saavutanud õdedele soovitud palgatõusu. Tööandjate ühingud ei nõustunud kaebaja nõudmistega ei tema algatatud kollektiivläbirääkimistel ega ka lepitusmenetluses. Lepitaja tegi omalt poolt pooltele samasuguse ettepaneku, nagu ta tegi ka teises lepitusmenetluses. Kaebaja soovimatus selle ettepanekuga nõustuda oli tema valik.
21.See, et kaebajal ei avanenud võimalust osaleda Eesti Arstide Liidu, Eesti Tervishoiutöötajate Kutseliidu, Eesti Kliiniliste Psühholoogide Kutseliidu, Eesti Haiglate Liidu ja Eesti Kiirabi Liidu kollektiivläbirääkimistel ning selle tulemusena algatatud lepitusmenetluses, oli tingitud kaebajast endast. Tema valik oli mitte pidada läbirääkimisi koos teiste ametiühingutega, vaid eraldi ja erinevaid nõudmisi esitades. Kuna kaebaja pidas eraldi läbirääkimisi, sattus ta ka eraldiseisvasse töötülisse ja eraldiseisvasse lepitusmenetlusse. Ehk teisisõnu, kuna kaebaja ei osalenud Eesti Arstide Liidu, Eesti Tervishoiutöötajate Kutseliidu ja Eesti Kliiniliste Psühholoogide Kutseliiduga ühistes läbirääkimistes, siis ei saanud ta olla nendega samas töötülis osapooleks ega olla samas lepitusmenetluses osaliseks. Vastustaja ei saanud kaebajat sellesse lepitusmenetlusse kaasata, vähemalt mitte teiste menetlusosaliste nõusolekuta. KTTLS ega põhimäärus ei näe ette, et lepitusmenetlusse saaks kaasata muid isikuid peale asjatundjate, ekspertide ja pädevate ametiisikute (KTTLS § 10 lg 2, põhimääruse p 15 ap 3). Kaebaja nende hulka ei kuulu. Teistelt lepitusmenetluse osalistelt kaebaja kaasamiseks nõusoleku küsimine ja selle mitte saamisel kaebaja kaasamata jätmine ei näita vastustaja sõltuvust teistest ametiühingutest ega tema erapoolikust, vaid menetluse läbiviimist õigusnormidele vastavalt. Seega on kaebaja etteheited tema kaasamata jätmise kohta teiste ametiühingute poolt algatatud lepitusmenetlusse põhjendamatud. Vastustaja ei ole kaebajat kaasamata jättes tegutsenud õigusvastaselt.
22.KLS § 4 lg 1 järgi laieneb kollektiivleping neile tööandjatele ja töötajatele, kes kuuluvad kollektiivlepingu sõlminud organisatsioonidesse, kui kollektiivlepingus ei ole ette nähtud teisiti. Seega saavad töötajate ja tööandjate ühingud sõlmida kollektiivlepinguid reeglina enda liikmete õiguste ja kohustuste suhtes. Siiski võimaldab KLS § 4 lg 4 sõlmitud kollektiivlepingut laiendada poolte kokkuleppel sama seaduse § 6 lg 1 p-des 1 ja 3 (palga-, töö- ja puhkeaja tingimused) määratud tingimuste osas. Laienemise ulatus määratakse kindlaks kollektiivlepingus. Praegusel juhul laiendati 28.04.2021 sõlmitud kollektiivlepingut töötasu alammäärade osas, öötöö, puhkepäevadel tehtava töö ja ületunnitöö hüvitamise osas, töö- ja puhkeaja ning puhkuse osas ja töökoormuse osas kõigile asutustele ja ettevõtetele, kes osutavad tervishoiuteenuseid Terviseameti poolt väljastatud tegevusloa alusel ja kelle tegevust rahastatakse Eesti Haigekassaga sõlmitud ravi rahastamise lepingu alusel või riigieelarvest, samuti kõigile töötajatele, kes töötavad neis asutustes ja ettevõtetes (lepingu p 8). Sotsiaalministeerium avaldas laiendatud kollektiivlepingu tingimuste teate 12.05.2021 Ametlikes Teadaannetes, seega jõustusid lepingu tingimused 13.05.2021 (KLS § 4 lg 5). Järelikult kehtivad sõlmitud kollektiivlepingu tingimused ka nende tööandjate ja töötajate suhtes, kes ei osalenud selle kollektiivlepingu läbirääkimistel ja selles osas toimunud lepitusmenetluses, sh kaebaja liikmete suhtes. Kuna seadus võimaldas kollektiivlepingut selliselt laiendada, ei saa sellisena mh kaebaja liikmete töötasu osas kokkulepete sõlmimine olla õigusvastane vaatamata sellele, et kaebajal endal ei olnud võimalust selle lepingu läbirääkimistel ja lepitusmenetluses osaleda. Samamoodi kehtivad lepingu tingimused teiste tööandjate ja töötajate suhtes, kelle esindusühingud läbirääkimistel ei osalenud või kes ühtegi esindusühingusse ei kuulu. Selline võimalus on ette nähtud ebavõrdse kohtlemise vältimiseks. Kuna kollektiivlepingu tingimused ei või olla töötajate jaoks õigusaktides ettenähtust halvemad, siis saab kollektiivlepingu sõlmimine ja selle laiendamine kõigile asjakohastele töötajatele vaid parandada töötajate tingimusi, mitte neid halvendada, st tegemist on nende huvides toimuva tegevusega.
11(13)
3-21-2905
23.Alates 22.11.2021 kehtima hakanud KLS-i sätted reguleerivad täpsemalt, mis tingimustel ja kellele saab sõlmitud kollektiivlepingu sätteid laiendada. Muu hulgas reguleeritakse esinduslikkuse küsimust, informeerimise ja konsulteerimise kohustust ja lepingutingimuste riiklikku kontrolli. Kuna need sätted hakkasid kehtima pärast vaidlusaluse kollektiivlepingu sõlmimist, siis ei oma need vaidlusaluse kollektiivlepingu laiendamise küsimuses tähtsust.
24.Eeltoodu ei välistanud töötajate, kes soovisid saada teisi või veel soodsamaid tingimusi, võimalust tööandjaga eraldi läbi rääkida ja eraldi kokkulepet saavutada. Ka kaebajal oli võimalik pidada tööandjate ühingutega eraldiseisvaid läbirääkimisi meditsiiniõdedele suurema palgatõusu tagamise küsimuses. Asjaoludest nähtuvalt ei olnud aga kaebajal edu. Tööandjate esindajad ei olnud valmis soovitud palgatõusu tagama ja kaebaja eesmärk jäi saavutamata. Eesmärgi mitte saavutamist ei mõjutanud vastustaja väidetavalt õigusvastane tegevus, vaid kaebaja ebapiisav läbirääkimisjõud ja/või tööandjate ebapiisavad majanduslikud võimalused.
25.Praeguse vaidluse esemeks ei ole teiste ametiühingute ega tööandjate ühingute tegevus, seepärast ei saa kohus kontrollida, kas kollektiivlepingus arstidele absoluutsummas suurema palgatõusu ettenägemine kohtles meditsiiniõdesid ebavõrdselt ja alaväärtustas nende tööpanust. Vaidluse all on vastustaja tegevus, kelle ülesandeks oli pooli lepitada ja pakkuda omalt poolt kokkuleppe võimalusi. Vastustaja ülesandeks on pakkuda välja pooli rahuldavaid võimalikke lahendusvariante või suunata pooli leppimisele põhiliselt nende endi ettepanekute alusel (põhimääruse p 20). Seega tuleb vastustajal kokkuleppe ettepanekute tegemisel arvestada mõlema poole seisukohtadega, mitte üksnes ühe poole soovidega. Vastustaja ei saanud teha lepitusettepanekut üksnes meditsiiniõdede suurt töökoormust ja madalat palka arvestades, vaid hinnates ka tööandjate majanduslikke võimalusi palgatõusu tagamiseks. Vastustaja selgitas, kuidas ta uuris eelnevalt Eesti Haigekassa ravikindlustuse eelarve võimalusi ja tegi ettepaneku kõigi töötajate gruppide palkade tõstmiseks. Sealjuures tegi vastustaja ettepaneku tõsta õdede palku suuremal määral kui arstide palku. Eeltoodust ei nähtu kuidagi, et vastustaja oleks meditsiiniõdesid diskrimineeritud, olnud erapoolik ja ebaprofessionaalne. Kuigi kaebaja lepitusmenetluse ajaks oli kollektiivleping juba sõlmitud ja kaebajale pakuti võimalust sellega ühineda, ei tähenda see, et kaebajat oleks ebavõrdselt koheldud. Kaebajale pakuti täpselt sama kokkulepet, mida vastustaja pakkus ka teises lepitusmenetluses ja mis leidis teises lepitusmenetluses aktsepti. See, et kaebaja soovis saavutada õdedele suuremat palgatõusu, ei muuda vastustaja tegevust õigusvastaseks. Tööandjad ei olnud nõus õdedele kõrgemat palgatõusu võimaldama ja vastustajal puudus ka põhjus kaebaja poole kallutatud lepitusettepanekut teha, kuna talle olid eelnevalt toimunud lepitusmenetlusest teada ravi rahastamise eelarvelised võimalused. Vastustaja tegevuse õiguspärasuse osas tuleb tähele panna, et vastustaja ei lahenda õigusküsimusi, mille puhul saab öelda, et õige on ainult üks lahendusvariant. Vastustaja lepitusettepanek on sisuliselt hinnanguline otsustus, milles arvestatakse olemasolevaid asjaolusid, töötüli poolte soove, huve, võimalusi, järeleandmise valmidust jms asjaolusid. Vastustaja esitatud kokkuleppe ettepanek ei ole pooltele siduv/kohustuslik järgimiseks, vaid üks võimalik lahendus, milles mõlemad pooled teevad mingis osas järeleandmisi ja saavutavad mingis osas oma eesmärgi. Seda, kas ettepanek on poolele vastuvõetav, otsustab pool ise. Poole jaoks ebasobiva ja tema arvates tema õigusi ebapiisavalt arvestava ettepaneku esitamist ei saa pidada vastustaja poolseks kohustuste rikkumiseks, mis annaks aluse tunnistada vastustaja tegevus õigusvastaseks. Kaebaja ei saa lepitusmenetlust algatades eeldada, et kõik tema nõudmised saavad rahuldatud ja soovitud tulemuse mittesaavutamises on süüdi vastustaja. Kui poolele ei sobi vastustaja ettepanek, on tal võimalik sellest keelduda ja püüda ise uuesti teise poolega kokkulepet saavutada. Kaebaja pahameel vastustaja suhtes on ilmselt tingitud asjaolust, et avastas üksi tööandjatega kollektiivläbirääkimisi pidades, et tema läbirääkimisjõud ei ole piisav soovitud eesmärgi saavutamiseks, ning soovib nüüd oma maine päästmiseks süüdistada eesmärgi mitte
12(13)
3-21-2905
saavutamises vastustajat. Selline lähenemine ei ole aga kooskõlas vastustaja pädevuse ja võimalustega lepitusmenetluse läbiviimisel.
26.Põhimääruse p-st 22 nähtub, et leppimiskokkuleppe projektiga mittenõustumise korral otsustab riiklik lepitaja, kas jätkata lepitamist või lõpetada lepitamine. Põhimääruse p 23 järgi vormistatakse poolte mitteleppimise korral eriarvamuste protokoll, millele kirjutavad alla poolte esindajad ja riiklik lepitaja ning lepitusmenetlus lõpetatakse. Põhimääruse p 26 järgi vormistab riiklik lepitaja otsused menetluse peatamise ja lõpetamise kohta kirjalikult. Praegusel juhul tegi vastustaja kaebajale ettepaneku ühineda sõlmitud kollektiivlepinguga. Sisuliselt oli tegemist kaebajale samasuguse lepitusettepaneku esitamisega, nagu teises lepitusmenetluses. Vastustaja nõustus vastustaja ettepanekuga, kaebaja mitte. Vastustaja otsustas seepeale lepitusmenetluse lõpetada, koostas eriarvamuste protokolli ja tegi otsuse menetluse lõpetamise kohta. Kuna kaebaja nõudmiste saavutamiseks ja teistsuguste kokkulepete saavutamiseks puudus perspektiiv, siis lõpetas vastustaja põhjendatult lepitusmenetluse.
27.RVastS § 7 lg 1 järgi võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. AÜS § 26 järgi on ametiühingul, mille õigusi rikuti, õigus nõuda rikkumise lõpetamist, kohustuse täitmist ning tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist. Kuna kohus leidis, et vastustaja tegevus oli õiguspärane ja ta ei ole kaebaja õigusi rikkunud, siis puudub viidatud sätetes kahju hüvitamise nõude eelduseks olev õigusvastane tegevus ja kahju hüvitamiseks puudub alus. Juba ainuüksi see annab aluse jätta kaebaja kahju hüvitamise nõue rahuldamata. Puudub vajadus analüüsida täiendavalt, kas ja millises ulatuses on kaebaja kahju kandnud, kas kahju saab olla põhjuslikus seoses vastustaja tegevusega ning kas kahju suurus on piisavalt tõendatud.
28.Eeltoodud põhjendustel jääb kaebus terves ulatuses rahuldamata.
29.Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, jäävad menetluskulud kaebaja kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja taotles tema menetluskulude väljamõistmist kaebajalt. Vastavalt pikaajalisele valitsevale kohtupraktikale ei mõisteta vastustaja menetluskulusid kaebajalt välja, kui vaidlus ei välju vastustaja põhitegevuse raamides (vt nt Riigikohtu 10.01.2023 otsus asjas nr 3-20-1280, p 15). Vastustaja peab olema suuteline oma põhitegevust ja selle raames tehtud otsuseid ise kohtus kaitsma. Praegune vaidlus toimus vastustaja põhitegevuse üle. Seetõttu ei ole vastustaja haldusvälised õigusabikulud vajalikud ega põhjendatud (HKMS § 109 lg 6) ning nende väljamõistmine kaebajalt ei ole õigustatud. Seetõttu jätab kohus vastustaja menetluskulud tema enda kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/
13(13)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.