Politsei- ja Piirivalveameti taotlus X kinnipidamise ja kinnipidamiskeskusesse paigutamise loa saamiseks
Menetlusosalised
Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja IM Puudutatud isik – X, riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Keijo Lindeberg
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 14.01.2023 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata X taotlus vaadata asi läbi kohtuistungil.
2.Jätta X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 14.01.2023 määruse resolutsioon haldusasjas nr 3-23-87 muutmata, kuid muuta halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt ringkonnakohtu määruse põhjendustele.
3.Asendada avaldatavas määruses puudutatud isiku nimi tähemärgiga.
4.Tõlkida määruse sissejuhatus, resolutsioon ja põhjendused vene keelde.
Määruse resolutsiooni punkti 2 peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 235 lg-d 1 ja 3, § 265 lg 5). Muus osas ei saa määruse peale edasi kaevata (HKMS § 235 lg 1).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) esitas 13.01.2023 Tallinna Halduskohtule taotluse X kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks loa saamiseks. Puudutatud isik on Venemaa Föderatsiooni kodanik, kelle PPA pidas 12.01.2023 Tallinna Vanasadamas kell 12.00 kinni väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 15 lg 1
3-23-87 alusel, kui ta üritas osta laevapiletit Soome. Puudutatud isik oli piletit ostes müüjale väitnud, et on Ukraina kodanik. PPA soovis alustada illegaalimenetlust, kuid puudutatud isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse. Seega peeti isik kell 18.45 kinni välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 361 lg 1 ja lg 2 p-de 1–4 alusel. Isik saabus Schengeni viisaruumi 19.05.2019 Soome Vabariigi kaudu, kus ta taotles 20.05.2019 rahvusvahelist kaitset, ent sai negatiivse otsuse. Seejärel liikus isik Prantsusmaale, taotles seal 17.12.2021 samuti rahvusvahelist kaitset, aga sai uuesti keelduva otsuse. Isik lahkus Prantsusmaalt ja ütluste kohaselt soovis minna uuesti Soome, kui ta Tallinnas kinni peeti. Soomest saadud info kohaselt otsitakse isikut Soomes taga seoses otsuse täitmisega, kuna ta on riigist põgenenud. Isikul puudub õiguslik alus Eestis viibimiseks. Rahvusvahelise kaitse taotlust esitamata oleks talle koostatud ettekirjutus Eestist lahkumiseks ning kohaldatud sissesõidukeeldu. Isiku hoiakutest ja käitumisest järeldub, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. Põgenemisoht võib seisneda nii Eestist lahkumises kui ka selles, et isik ei ole Eestis PPA-le rahvusvahelise kaitse menetluse asjaolude selgitamiseks kättesaadav. Tema tegelik soov on minna Soome. Isiku kehtiv reisidokument asub Soomes ametnike käes, tal oli kaasas üksnes Venemaa Föderatsiooni sisepass. PPA on teinud päringu Ukraina ametivõimudele eesmärgiga teha kindlaks, kas isik on Ukraina kodanik. Isikuga ei suutnud küsitluse käigus põhjendada rahvusvahelise kaitse soovi, öeldes üksnes, et tal ei ole teist varianti. Seega kasutab ta kõiki võimalusi Schengeni alale jäämiseks, olenemata sellest, et tema esitatud rahvusvahelise kaitse taotlused on varem tagasi lükatud. Isiku kinnipidamine on vältimatult vajalik, tema puhul on täidetud VRKS § 361 lg-s 1 nimetatud põhimõte ja esinevad lg 2 p-des 1–5 sätestatud kinnipidamise alused. Esineb põgenemisoht tulenevalt VSS § 68 p-st 6. Leebemad järelevalvemeetmed ei ole tõhusad, kuna esineb põgenemisoht. Isiku varasem käitumine ei anna alust arvata, et leebemad järelevalvemeetmed taotletud eesmärki tagaksid.
2.Puudutatud isik selgitas 13.01.2023 istungil, et ta ei vaidle vastu kinnipidamiskeskusesse jäämisele. Ta ei ole Soomes tagaotsitav, kuna apellatsioonimenetlus seal alles kestab. Tal ei olnud luba Soomest lahkuda, kuid ta lahkus sealt siiski, sest soovis olla turvalisuse kaalutlustel NATO liikmesriigis. Seega ta läks Prantsusmaale, kus ta taotles rahvusvahelist kaitset kodakondsuseta isikuna. Ta soovis tagasi Soome minna, sest kuna Soome soovib liituda NATOga, on seal nüüd turvalisem. Ta pole kunagi väitnud, et tal on Ukraina kodakondsus, aga tal on õigus Ukraina kodakondsusele.
3.PPA jäi kohtuistungil esitatud taotluse juurde, selgitades, et tugineb kinnipidamise alusena VRKS § 361 lg 2 p-dele 1–5. Põgenemisoht esineb ka tulenevalt VSS § 68 p-dest 3 ja 9. Rahvusvahelise kaitse taotlus on äsja esitatud, seega on PPA-l vaja aega, et isiku rahvusvahelise kaitse taotlusega seotud asjaolud välja selgitada.
4.Tallinna Halduskohus rahuldas 14.01.2023 määrusega taotluse ning andis PPA-le loa puudutatud isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 14.03.2023. Praegusel juhul esinevad VRKS § 361 lg 2 p-des 2–5 nimetatud kinnipidamise alused. PPA selgitas, et ehkki isikul oli kaasas Venemaa Föderatsiooni sisepass, puudusid tal kehtivad reisidokumendid ning isikusamasust tuleb kontrollida. Üksnes sel alusel kinnipidamine ei oleks vältimatult vajalik. Samas on PPA kinnitanud päringu tegemist Ukraina ametivõimudele, et
2(7)
3-23-87 kontrollida isiku kodakondsust. Arvestades, et isik oli varem väitnud Ukraina kodakondsuse olemasolu, ei saa seda pidada põhjendamatuks. Kuna isik peeti kinni ja ta esitas rahvusvahelise kaitse taotluse 12.01.2023, saab samuti pidada põhjendatuks vajadust täiendavalt kontrollida isiku riiki saabumise õiguslikke aluseid ning selgitada välja rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavad asjaolud. Praegu esineb märkimisväärne ebaselgus seoses isiku rahvusvahelise kaitse taotluse asjaoludega ning isiku põhjendused on olnud väga üldsõnalised. PPA-l tuleb välja selgitada isiku Eestisse saabumise asjaolud ja tema rahvusvahelise kaitse vajadus, vajadusel täiendavalt konsulteerida teiste liikmesriikidega ja teha päringuid isiku õigusliku seisundi kindlaks tegemiseks. On põhjendatud alus arvata, et isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse eesmärgiga lükata lahkumiskohustus edasi või vältida väljasaatmist. VRKS § 361 lg 2 p 5 kohaldamise eelduseks on isiku eelnev kinnipidamine lahkumiskohustuse sundtäitmise tagamiseks VSS alusel. Puudutatud isik peeti kell 12.00 VSS § 15 alusel 48 tunniks kinni. Rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise tõttu peeti ta uuel õiguslikul alusel kinni kell 18.45, kusjuures kinnipidamise protokollis sisaldub märge, et see toimus pärast isiku teavitamist illegaalimenetluse alustamisest. Seega oli isikut eelnevalt juba väljasõidukohustuse kindlakstegemise ning tema tagasisaatmiseks ettevalmistuste tegemise eesmärgil kinni peetud ning ehkki lahkumisettekirjutust ei olnud veel tehtud, on konkreetse juhtumi asjaolude põhjal piisav alus arvata, et isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse eesmärgiga lahkumiskohustus edasi lükata või väljasaatmist vältida. VRKS § 361 lg 2 p-de 2–5 alusel kinnipidamiskeskusesse paigutamist saab õigustada põgenemisoht. PPA on põgenemise ohtu seostanud VSS § 68 p-des 3, 6 ja 9 nimetatud asjaoludega. PPA esitatud dokumentidest nähtuvalt otsitakse isikut Soomes riigisiseselt taga seoses riigis viibimiseks seadusliku aluse puudumise ja vastava otsuse täitmisega. Isik kinnitas kohtuistungil, et tal puudus luba Soomest lahkuda. Isik suundus siiski Prantsusmaale. Eelnevast nähtuvalt on isik varem teisest liikmesriigist loata lahkunud, mistõttu on kinnipidamine praegusel juhul põgenemisohu tõttu põhjendatud. Põgenemisoht ei ole väike. Schengeni territooriumil ühest riigist teise riiki liikumine ei ole raskendatud isegi sõltumata kehtiva reisidokumendi puudumisest, millele viitab ka isiku senine liikumine erinevate liikmesriikide vahel vastavalt oma soovile. Isiku esialgset kuni kahe kuu pikkust kinnipidamist ei saa pidada taotletava eesmärgi suhtes ebaproportsionaalseks meetmeks. Asjaolude väljaselgitamine rahvusvahelise kaitse taotluse menetluses, sh toimingud seoses isiku kodakondsuse ja riiki saabumise asjaolude kontrollimisega võtavad aega. Kuigi kinnipidamiskeskusesse paigutamine riivab intensiivselt liikumisvabadust, ei ole valitud abinõu ülemäärane. Leebemaid järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada. Esineb oht, et ilma kinnipidamiseta võib isik enne menetluse lõppu Eestist lahkuda. Asjaolusid, mis kinnipidamise välistaksid, ei ole praegusel juhul ilmnenud. Ka isik ise ei vaielnud kinnipidamiskeskuses viibimisele vastu. Puuduvad andmed selle kohta, et isiku kinnipidamine kinnipidamiskeskuses oleks vastuolus tema turvalisuse või tervisekaitse kaalutlustega (VRKS § 363 lg 3).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
5.Puudutatud isik palub 10.02.2023 täiendatud määruskaebuses halduskohtu 14.01.2023 määrus tühistada ja teha uus määrus, millega jätta PPA taotlus rahuldamata ja vabastada ta kinnipidamiskeskusest. Nii kohus kui ka PPA on käsitlenud tõsikindla faktina väidet, et puudutatud isik on Venemaa Föderatsiooni kodanik. Kuigi Venemaa tunnistab topeltkodakondsust, toob Ukrainas teise kodakondsuse omandamine kaasa esimese kodakondsuse kaotamise, s.t isik peab Ukraina passi 3(7)
3-23-87 omandades loobuma teise riigi kodakondsusest. Seega ei saa praegusel juhul olla puudutatud isiku kodakondsuses mõistlikku kahtlust, mille tõttu oleks tema kinnipidamine vältimatult vajalik. PPA ega kohus ei ole suutnud väidetavat kahtlust põhjendada. Tegemist on tõsikindlalt tuvastatud isikuga ning PPA teeb üksnes isiku nende väidete kontrolli, mis võivad omada tähtsust rahvusvahelise kaitse menetluses. Lisaks jääb arusaamatuks, kuidas aitab puudutatud isiku kinnipidamine kaasa tema kodakondsuse väljaselgitamisele. Ukraina riigiasutuste töö võib olla ebastabiilne ja on väga tõenäoline, et vastus PPA päringule viibib, kuid kohtu ja PPA loogika järgi on õigustatud puudutatud isiku kinnipidamine kuni kõnealuse vastuse saamiseni. Puudutatud isiku kinnipidamine ei aita seega taotletava eesmärgi saavutamisele kaasa. Praegusel juhul ei ole tõendatud asjaolu, et puudutatud isiku rahvusvahelise kaitse taotlus on esitatud lahkumiskohustuse täitmise edasilükkamiseks või väljasaatmise takistamiseks. Halduskohtu sellekohane järeldus on liiga lakooniline ja pealiskaudne. Halduskohus ega ka PPA ei ole nõuetekohaselt selgitanud, milles seisneb väidetav põhjendatud kahtlus nii arvata. Ajaline vahe VSS ja VRKS alusel kinnipidamisel (vastavalt kell 12.00 ja 18.45) ei ole nii märkimisväärne, et jaatada rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist eesmärgiga lükata edasi või takistada enda väljasaatmist. Puudutatud isik on andnud selgitusi riiki saabumise kohta, millega nii kohus kui ka PPA vaidlusaluse taotluse lahendamisel ise tõsikindlalt opereerivad. Seega on PPA tuginemine VRKS § 361 lg 2 p-le 3 põhjendamatu ja otsitud. Isik mõistab, et esineb vajadus varjupaigataotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks. VRKS § 361 lg 2 p-le 4 tuginemisel aga peab asjaolude väljaselgitamise eesmärgil vabaduse võtmist õigustama konkreetne ja pakiline vajadus (Riigikohtu 17.04.2020 määrus nr 3-19-1068, p 25). Igasugune asjaolude selgitamise vajadus ei tähenda automaatselt kinnipidamise vajalikkust. PPA ei ole piisavalt põhjendanud, milliseid andmeid on vaja täpsemalt kontrollida ja kuidas on need seotud rahvusvahelise kaitse menetlusega. Puudutatud isiku põgenemisoht ei ole selline, mis tingiks vajaduse tema kinnipidamiseks. PPA tuginemine VSS § 68 p-le 3 ei ole põhjendatud, kuna isik on tuvastatud ning PPA-l puudub põhjendatud kahtlus tema kodakondsuses. Samuti ei ole PPA põhjendanud tuginemist VSS § 68 p-le 6, kuivõrd isik ei ole lahkumiskohustuse täitmise soovimatust avaldanud viisil ja määral, mis annaks alust eeldada tema selget põgenemissoovi. Halduskohtu määrusest ei nähtu isegi minimaalseid põhjendusi, kuidas on jõutud järelduseni, et puudutatud isiku põgenemisoht ei ole väike. Põgenemisohu analüüs on prognoosotsus, mis tähendab, et põgenemisohu jaatamiseks peab olema tehtud põhjalik analüüs. Halduskohtu määrus ei sisalda ühtegi põhjendust, miks kohus on jõudnud järeldusele, et kinnipidamine ei ole ülemäärane ja leebemaid järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada. Põhiseadusest tulenevalt eeldatakse, et kõik inimesed on vabad. Põhiõiguste riive proportsionaalsuse analüüs eeldab põhjalikku argumentatsiooni. Kuna puudutatud isik on halduskohtu määruse vaidlustanud, ei ole enam asjakohane kohtu sedastus, et ta ei vaielnud kinnipidamiskeskuses viibimisele vastu.
6.PPA palub 21.02.2023 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu määruse ja selle põhjendustega. Rahvusvahelise kaitse taotleja peab kogu menetluse käigus olema kättesaadav, kuid puudutatud isiku varasem käitumine näitab, et ta proovib kasutada kõikvõimalikke võimalusi Schengeni alale jäämiseks, olenemata sellest, et tema esitatud rahvusvahelise kaitse taotlused on juba korduvalt tagasi lükatud. Samuti ei ole kehtiva reisidokumendi puudumine takistanud tal erinevate Schengeni liikmesriikide vahel liikumist.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Määruskaebuse esitaja on taotlenud asja läbivaatamist kohtuistungil. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole see taotlus põhjendatud. HKMS § 210 lg 4 esimese lause kohaselt lahendatakse 4(7)
3-23-87 määruskaebus kirjalikus menetluses, kui kohus ei pea vajalikuks kohtuistungit korraldada. HKMS § 265 lg 5 järgi ei ole haldustoiminguks loa andmise määruse peale esitatud määruskaebuse läbivaatamiseks vaja korraldada kohtuistungit isegi siis, kui see oli nõutav loa andmise otsustamisel. Määruskaebus on võimalik lahendada toimiku materjalide põhjal ja puudub vajadus korraldada istung täiendavate asjaolude väljaselgitamiseks. Samuti võimaldab kirjalik menetlus asja kiiremat lahendamist. Määruskaebuse esitajal oli võimalik osaleda kohtuistungil halduskohtus ja esitada seal tõlgi vahendusel oma seisukohti suuliselt. Seetõttu jääb ühtlasi rahuldamata puudutatud isiku taotlus tõlgi kutsumiseks kohtuistungile.
8.Ringkonnakohus käsitab puudutatud isiku taotlust tõlgi kaasamiseks taotlusena anda menetlusabi asjas tehtava kohtumääruse tõlkimise kulude kandmiseks. Ringkonnakohus andis puudutatud isikule 26.01.2023 määrusega riigi õigusabi. Kuna isik viibib kinnipidamiskeskuses, pole alust arvata, et tema majanduslik seisund oleks paranenud. Kohtulahendi tõlkimiseks menetlusabi andmisel ei hinnata isiku menetluses osalemise edukust ega mõistlikkust ja seda ei välista ka isikule riigi õigusabi korras advokaadi määramine (HKMS § 111 lg 4). Ringkonnakohus rahuldab puudutatud isiku taotluse osaliselt ning vabastab ta HKMS § 110 lg 1 p 1 alusel asjas tehtava kohtumääruse sissejuhatuse, resolutsiooni ja põhjenduste vene keelde tõlkimise kulude kandmisest.
9.Halduskohus leidis 14.01.2023 määruses, et puudutatud isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamine on põhjendatud VRKS 361 lg 2 p-des 2–5 nimetatud alustel. VRKS § 361 lg 1 kohaselt võib isikut kinni pidada § 361 lg-s 2 sätestatud alusel, kui VRKS § 29 lg-s 1 sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada. VRKS § 361 lg 2 p-de 2–5 alusel võib rahvusvahelise kaitse taotlejat vältimatu vajaduse korral kinni pidada isiku kodakondsuse kontrollimiseks ja väljaselgitamiseks (p 2); isiku riiki saabumise ja riigis viibimise õiguslike aluste kontrollimiseks (p 3); rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht (p 4); ning kui välismaalane on Eestist lahkuma kohustamise menetluses kinni peetud ja on põhjendatud alus arvata, et isik on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse lahkumiskohustuse täitmise edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks (p 5). VRKS § 361 lg 2 p-de 2–5 kohaldamise esmaseks eelduseks on vajadus tagada nendes sätetes nimetatud toimingute tegemine. Kõigi nende sätete kohaldamist saab põhjendada ka põgenemisohuga, olenemata sellest, et põgenemisohtu on nimetatud üksnes VRKS § 361 lg 2 p-s 4. Selles sättes nimetatud põgenemisohuna käsitatakse seda, kui esineb VSS §-s 68 nimetatud asjaolu (VRKS § 361 lg 21).
10.Ringkonnakohtu hinnangul ei saanud PPA ja halduskohus isiku kinnipidamisel tugineda VRKS § 361 lg 2 p-le 2. Selle sätte alusel kinnipidamiseks peaks PPA-l olema põhjendatud kahtlus isiku esitatud andmete õigsuses, mis võiks VSS § 68 p 3 järgi viidata põgenemise ohule (vt Tallinna Ringkonnakohtu 07.10.2020 määrus nr 3-20-1550, p 9; 20.05.2022 määrus nr 322-678, p 9). PPA taotlusest sellise kahtluse olemasolu ei nähtu. PPA taotluse kohaselt on puudutatud isiku puhul tegemist Venemaa Föderatsiooni kodanikuga (vt dtl 4). Sellele ei ole puudutatud isik PPA korraldatud küsitlusel ega halduskohtu istungil vastu vaielnud. Puudutatud isik selgitas 12.01.2023 küsitlusel muu hulgas, et tal ei ole muid kodakondsuseid peale dokumentides märgitute ja ta on esitanud taotluse Venemaa kodakondsusest loobumiseks, kuid sellest on keeldutud (dtl 27–28). Kohtuistungil selgitas ta, et ta pole kunagi väitnud, et tal on Ukraina kodakondsus, aga tema arvates võib tal olla õigus seda saada. Olukorras, kus PPA-l ei ole isikusamasuses ja kodakondsuses tegelikku kahtlust, ei saa isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamine aidata kaasa VRKS § 361 lg 2 p-s 2 sätestatud eesmärgi täitmisele.
11.Samuti ei ole PPA oma taotluses täpsemalt selgitanud, miks on vajalik isiku kinnipidamine VRKS § 361 lg 2 p 3 alusel. PPA on taotluses seoses isiku Eestisse saabumise ja siin viibimise õigusliku alusega tuginenud isiku 12.01.2023 antud ütlustele ja dokumentidele ning Soomest ja Prantsusmaalt saadud päringute vastustele. Samas ei ole PPA taotluses ega kohtuistungil 5(7)
3-23-87 väitnud, et neist ilmnenud asjaolusid oleks vaja täpsustada või et isiku ütlused või nimetatud dokumendid oleks ebausaldusväärsed. Seda ei ole PPA väitnud ka vastuses määruskaebusele. Puudutatud isik ei ole küsitlusel ega kohtuistungil vastu vaielnud sellele, et on ebaseaduslikult Eestisse sisenenud ja Eestis viibinud (dtl 29, 82). Eelneva tõttu ei saanud ringkonnakohtu hinnangul isikut kinni pidada ka VRKS § 361 lg 2 p 3 alusel.
12.Küll nõustub ringkonnakohus halduskohtuga selles, et esineb alus puudutatud isiku kinnipidamiseks VRKS § 361 lg 2 p 4 kohaselt. Nimetatud sätte peamine eesmärk on tagada, et isik oleks PPA-le kättesaadav asjaolude selgitamiseks vajalikeks menetlustoiminguteks (nt ärakuulamiseks). Väljaselgitamist vajavate asjaolude all on silmas peetud rahvusvahelise kaitse taotleja staatuse aluseks olevate väidete (nt tagakiusukartust põhistavad asjaolud, päritoluriigis ümberpaiknemise võimalikkusega seostuv jms) kontrollimist, mis eeldavad taotleja isiklikku osalust ja kättesaadavust. Sätte kohaldamine aitab kaasa ka taotleja teise liikmesriiki edasiliikumise ennetamisele (Riigikohtu 30.01.2018 määrus nr 3-17-792, p-d 18.1–18.2). Kuigi asjaolude ebaselgus üksi ei ole üldjuhul piisavaks aluseks vabaduse võtmiseks, võib see olla piisav koostoimes põgenemisohuga, kui asjaolude väljaselgitamine isiku osaluseta ei ole võimalik (vt ka Riigikohtu 29.01.2015 määrus asjas nr 3-3-1-52-14, p 12; Tallinna Ringkonnakohtu 08.0.2021 määrus nr 3-21-2004, p 11). PPA esitas halduskohtule taotluse puudutatud isiku kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks vahetult pärast seda, kui puudutatud isik oli esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse. VRKS § 18 lg 2 kohaselt peab PPA kontrollima rahvusvahelise kaitse taotleja esitatud tõendite ja andmete õigsust, taotleja väidete usutavust ja muid asjaolusid ning tegema selleks vajalikke menetlustoiminguid. PPA esindaja selgitas halduskohtu istungil (13.01.2023 kohtuistungi helisalvestis, kell 31:45), et PPA-l on vaja aega, et isiku rahvusvahelise kaitse taotlusega seotud asjaolud välja selgitada. Seetõttu oli sel eesmärgil isiku kättesaadavus vajalik. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et puudutatud isiku rahvusvahelise kaitse taotlusega seotud asjaolud olid PPA taotluse lahendamise ajal ebaselged ning isiku ütlused rahvusvahelise kaitse vajaduse kohta üldsõnalised. Nagu PPA ka oma taotluses esile tõi, ei osanud puudutatud isik PPA korraldatud küsitlusel oma rahvusvahelise kaitse soovi täpsemalt põhjendada (vt 12.01.2023 küsitluse protokoll, dtl 29). Isiku kinnipidamine oli vajalik põgenemisohu vältimiseks (vt allpool p-d 14– 15).
13.Ringkonnakohus leiab sarnaselt halduskohtuga, et puudutatud isiku kinnipidamine on põhjendatud ka VRKS § 361 lg 2 p 5 alusel. Nagu halduskohus on määruses märkinud, peeti puudutatud isik enne rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist kinni VSS § 15 lg 1 alusel (dtl 46). Varasemas kohtupraktikas on selgitatud, et VRKS § 361 lg 2 p 5 kohaldamiseks peab objektiivsete kriteeriumide põhjal ja konkreetse juhtumi asjaolude hindamise tulemusel olema piisavalt alust arvata, et isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse üksnes eesmärgiga lükata edasi lahkumiskohustus või vältida väljasaatmist (Riigikohtu 15.04.2021 määrus nr 3-20-2119, p-d 12–13; 17.04.2020 määrus nr 3-19-1068, p-d 16–17; Tallinna Ringkonnakohtu 06.02.2020 määrus nr 3-19-2377, p-d 23–24 ja seal viidatud kohtupraktika). Taotleja sellistele eesmärkidele võivad viidata näiteks tema riiki sisenemise asjaolud, taotluse esitamise asjaolud (sh taotluse esitamise aeg) ja ütlused sihtriigi kohta, mis annavad alust kahtluseks, et isik ei pruugi taotluse tagasilükkamise korral olla enam kättesaadav, samuti tema väidete eluline usutavus (nt Riigikohtu 29.01.2015 määrus nr 3-3-1-52-14, p 12). Kuigi praegusel juhul ei olnud ajavahemik VSS ja VRKS alusel kinnipidamise vahel väga pikk, annavad muud isiku Eestisse saabumisega seotud asjaolud (isik saabus Eestisse illegaalselt ja üritas suunduda siit edasi Soome, ta on varem teistes riikides rahvusvahelist kaitset taotlenud, kuid ta ei pöördunud siin selle taotlemiseks ise Eesti ametivõimude poole, vaid tegi seda alles pärast tema VSS alusel kinnipidamist) kogumis siiski põhjust kahtluseks, et rahvusvahelise kaitse taotlus on esitatud lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks. 6(7)
3-23-87
14.PPA põhjendas puudutatud isiku põgenemisohu olemasolu VSS § 68 p-des 3, 6 ja 9 nimetatud asjaolude esinemisega ning halduskohtu määrusest võib aru saada, et halduskohus pidas nendele sätetele tuginemist põhjendatuks. Nimetatud sätete järgi esineb välismaalase põgenemise oht, kui on põhjendatud kahtlus välismaalase isikusamasuses või tema kodakondsuses (p 3), kui välismaalane on PPA-le teada andnud või järeldub tema hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita (p 6) või kui välismaalane on loata lahkunud määratud elukohast või teisest Schengeni konventsiooni liikmesriigist (p 9). VSS §-s 68 sätestatud asjaolud peavad põgenemisohu kindlakstegemiseks vältimatult esinema, kuid ohu lõplikuks kindlakstegemiseks tuleb vaadelda ka muid välismaalasega seotud asjaolusid kogumis (Riigikohtu 31.05.2017 määrus nr 3-3-1-93-16, p 13). Põgenemise ohu hindamisel saab arvesse võtta ka isiku minevikusündmusi ja varasemat käitumist (Riigikohtu 27.04.2014 otsus nr 3-3-1-1-14, p-d 17 ja 19; 17.04.2020 määrus nr 3-19-1068, p 24).
15.Kuna ringkonnakohus leidis eespool, et praegusel juhul ei olnud PPA-l põhjendatud kahtlust puudutatud isiku isikusamasuses ega kodakondsuses, ei saanud seega ka põgenemisohtu põhjendada VSS § 68 p-s 3 nimetatud asjaoluga. Samas jagab ringkonnakohus halduskohtu ja PPA seisukohta, et esineb puudutatud isiku põgenemise oht VSS § 68 p-de 6 ja 9 järgi. Nagu halduskohus on määruses selgitanud, nähtub PPA taotlusele lisatud Soome ametivõimude vastusest, et isikut otsitakse riigisiseselt taga seoses riigis viibimiseks seadusliku aluse puudumise ja vastava otsuse täitmisega (dtl 50). Samuti kinnitas isik kohtuistungil, et tal ei olnud luba Soomest lahkuda, kuid ta suundus siiski Prantsusmaale. Seega on ta lahkunud loata teisest Schengeni liikmesriigist ja seda just eesmärgiga vältida enda võimalikku Soomest väljasaatmist. Seetõttu võisid PPA ja halduskohus puudutatud isiku varasema käitumise põhjal põhjendatult järeldada, et ta võib põgeneda, sest ta ei soovi lahkumiskohustust täita ja koduriiki tagasi minna. Eelnevast tulenevalt leidis halduskohus õigesti, et leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine ei ole võimalik, sest need ei hoia võimalikku põgenemist ära (VRKS § 361 lg 1). Määruskaebuses ei ole toodud esile selliseid asjaolusid, mis halduskohtu järelduse põgenemisohu esinemise kohta ümber lükkaksid. Praegusel juhul ei esine põgenemisohtu maandavaid asjaolusid, nagu sotsiaalsed sidemed Eestiga, siin asuv elukoht, elukaaslane või muu lähedane isik vms (vrd Riigikohtu 17.04.2020 määrus nr 3-19-1068, p 24). Põgenemisohu jaatamiseks ei pea isik ka sõnaselgelt oma põgenemiskavatsust väljendama. Põgenemisohu tuvastamine on prognoosotsus, mille raames hinnatakse isiku teatud liiki käitumise tõenäosust nt tema varasema käitumise põhjal.
16.Halduskohus ei eksinud, kui leidis, et esialgset kuni kahekuulist kinnipidamist ei saa pidada taotletava eesmärgi suhtes ebaproportsionaalseks meetmeks. Kuna esmakordsel paigutamise taotlemisel ja loa andmisel tuleb tegutseda piiratud informatsiooni tingimustes, piisab esmakordse loa andmiseks sellest, et kinnipidamiskeskusesse paigutamine on vajalik ega ole ilmselgelt mittemõõdukas (Riigikohtu 29.01.2015 määrus nr 3-3-1-52-14, p-d 12 ja 14). Ringkonnakohus nõustub halduskohtu hinnanguga, et praegusel juhul ei nähtu asjaolusid (nt isiku tervislik seisund, oluline riive perekonnaelule), mis välistaks isiku kinnipidamise või mille tõttu tuleb kohaldatud meedet ülemääraseks pidada. Selliseid asjaolusid ei ole esile toodud ka määruskaebuses.
17.Eeltoodust tulenevalt jääb määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu 14.01.2023 määruse resolutsioon muutmata, kuid muuta tuleb halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.
18.VRKS §-st 13 ja HKMS § 175 lg-st 3 lähtuvalt tuleb kohtumääruse avaldamisel asendada puudutatud isiku nimi tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt) 7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.