X kaebus Eesti Kergejõustikuliit MTÜ 11.02.2023 distsiplinaarkomisjoni otsuse ja 15.02.2023 protokollilise otsuse, millega kehtestati kaebajale kergejõustikus tähtajatu tegutsemise keeld, tühisuse tuvastamiseks või alternatiivselt tühistamiseks
RESOLUTSIOON
1.Tagastada kaebus.
2.Jätta esialgse õiguskaitse taotlus läbi vaatamata.
3.Eesti Kergejõustikuliit MTÜ-l on õigus esitada taotlus menetluskulude väljamõistmiseks ja täiendava määruse tegemiseks 5 päeva jooksul käesoleva määruse kättesaamisest arvates.
Edasikaebamise kord
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates. Täiendatava määruse vaidlustamise korral eeldatakse, et vaidlustatakse ka täiendavat määrust.
1.X esitas 22.02.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse nõuetega tuvastada Eesti Kergejõustikuliit MTÜ 11.02.2023 distsiplinaarkomisjoni otsuse ja 15.02.2023 protokollilise otsuse, millega kehtestati kaebajale kergejõustikus tähtajatu tegutsemise keeld, tühisus või alternatiivselt need otsused tühistada. Koos kaebusega on esitatud esialgse õiguskaitse taotlus: - peatamaks Eesti Kergejõustikuliit MTÜ-l 15.02.2023 protokollilise otsuse täitmine ja kehtivus; - kohustamaks Eesti Kergejõustikuliit MTÜ-l eemaldama enda veebilehelt 15.02.2023 juhatuse otsus ja distsiplinaarkomisjoni 11.02.2023 otsus; - keelamaks Eesti Kergejõustikuliit MTÜ-l mistahes avalduste tegemine X suhtes läbi viidud menetluste osas. Eesti Kergejõustikuliit MTÜ on võimaliku vastustajana esitanud esialgse õiguskaitse taotlusele oma seisukoha.
2.Kohus tagastab kaebuse, kuna vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses (HKMS § 121 lg 1 p 1). Halduskohtu pädevuses on avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda (HKMS § 4 lg 1). Käesolev vaidlus ei ole tekkinud avalik-õiguslikus suhtes ning seda vaidlust ei ole antud ka erinormiga halduskohtu pädevusse. 1(5)
3.Käesolev vaidlus ei ole kaebajale antud kutse kohta, mille andmist ja äravõtmist reguleerib kutseseadus (KutS). Kutseregistri kohaselt on kaebajal meistertreeneri tase 7 kutse kutsetunnistus nr 0941361, mille väljastas 27.09.2014 Eesti Olümpiakomitee ja mis on tähtajatu. Seega puudub Eesti Kergejõustikuliit MTÜ-l (edaspidi ka MTÜ) pädevus kaebaja kutsetunnistuse kehtetuks tunnistamiseks (KutS § 22). Ka ei ole MTÜ selles osas eelhaldusakti, sh haldusakti, millega tehakse õiguslikult siduvalt kindlaks asja lõplikul lahendamisel tähtsust omava asjaolu (HMS § 52 lg 1 p 2), andjaks. Kohus möönab, et MTÜ 11.02.2023 ja 15.02.2023 otsused ning neis kirjeldatu võib tulevikus osutuda mõne muu õiguslikku, sh avalikku-õiguslikku tähendust omava haldusakti või toimingu andmise ajendiks, sh vähemalt haldusmenetluse algatamist tingivaks asjaoluks. Küll aga ei tähenda eeltoodu, et mistahes asjaolu üle saaks algatada halduskohtus vaidlust, kuna sellel võib olla teoreetiline potentsiaal tingida haldusmenetluse algatamine. Käesoleval juhul ei ole tegemist ka avalik-õiguslikus suhtes tähtsust omava faktilise asjaolu tuvastamise kaebusega (HKMS § 5 lg 1 p 6), kuna selle eelduseks on tõenäoline, et avaliku võimu kandjaga võib tõenäoliselt selle asjaolu üle vaidlus tekkida (HKMS § 17 lg 1). Kohus ei saa ka hetkel oletada, kas ja kellega selline vaidlus võiks tulevikus tekkida.
4.Lähim seadus, mis võib reguleerida vaidlusaluseid õigussuhteid, on spordiseadus (SpS), mis jõustus 01.01.2006. Riigikohus lahendas 02.05.2006 kohtuasjas nr 3-3-1-19-06 vaidlust, mis puudutas sportlasele võistluskeelu rakendamist spordiorganisatsiooni poolt. Riigikohus leidis: - Sportlasele võistluskeeldu kohaldanud spordialaliit oli mittetulundusühing, mis juhindub oma tegevuses vastavalt põhikirjale mittetulundusühingute seadusest. Seega on tegemist eraõigusliku subjektiga (p 8). - Spordialaliidu seda funktsiooni, mida vaidlus puudutab, ei saa vaadelda avalik-õiguslikuna. Kohaldamisele kuuluva SpS § 3 kohaselt on spordi korraldamine ja edendamine riigi ja kohaliku omavalitsuse kõrval ka spordiorganisatsioonide ülesanne. Vastavalt varem kehtinud SpS § 6 lgle 2 on Eestis riigi kehakultuuri- ja sporditöö korraldamine Kultuuriministeeriumi valitsemisalas. Kultuuriministeeriumi ülesanded spordi riiklikul korralda ja edendamisel ei kattu spordiorganisatsioonide funktsioonidega. Tegemist ei ole ka ülesannete delegeerimisega spordiorganisatsioonile, mis oleks võimalik nii seadusega, selle alusel antud haldusaktiga kui ka seaduses sätestatud korras sõlmitud halduslepinguga. Üleriigiliste tiitlivõistluste korraldamine ja selleks litsentside väljaandmine, samuti maavõistlustele ning rahvusvahelistele tiitlivõistlustele lähetamine ei ole oma olemuselt riiklikud ülesanded hoolimata sellest, et riik võib sellist tegevust tunnustada ja finantseerida. Ka varem kehtinud SpS § 11 p 3 järgi oli spordivõistluste korraldamine spordiorganisatsioonide (eraõiguslike institutsioonide) ülesanne. Tulenevalt eeltoodud põhjendustest ei ole tegemist võistlustel osalemise sellise õigusega, mille kaitsmine oleks halduskohtu pädevuses (p 9). Ka käesoleval juhul on tegutsemiskeeldu kohaldanud MTÜ. MTÜ põhikirja p 1 kohaselt on MTÜ vaba algatuse alusel asutatud mittetulundusühing, mis edendab ja koordineerib kergejõustiku alast tegevust Eestis. Liit tegutseb avalikes huvides ja ühendab kergejõustiku alal tegutsevaid spordiklubisid spordiseaduse § 4 p 1 tähenduses (dtl 71). Seega on MTÜ mittetulundusühinguna eraõiguslik subjekt. SpS § 4 p 3 sätestab, et spordialaliit on spordiala harrastavate spordiklubide üleriigiline ühendus, kes spordiala rahvusvahelise spordialaliidu ning rahvusliku olümpiakomitee liikmena spordiala
esindab ja kellel on ainuõigus korraldada üleriigilisi meistrivõistlusi ning anda vastavaid tiitleid. Nagu Riigikohus eelnevalt sedastas, ei ole üleriigiliste tiitlivõistluste korraldamine ja selleks litsentside väljaandmine, samuti maavõistlustele ning rahvusvahelistele tiitlivõistlustele lähetamine oma olemuselt riiklikud ülesanded. Olukorras, kus sportilasele võistlemise õiguse andmise vaidlus ei ole avalik-õigusliku iseloomuga, ei ole selleks analoogselt ka treeneril tegutsemise õiguse andmise või äravõtmise vaidlus. Seega ei ole tegemist avalik-õiguslikus suhtest tekkinud vaidlusega, mida saaks kaitsta halduskohtus.
5.MTÜ põhikirjas on toodud, et MTÜ tegutseb avalikes huvides. Eeltoodust ei tulene, et MTÜ oleks avaliku võimu kandja ja/või tegemist oleks avalik-õigusliku vaidlusega. Riigikohus on sarnaselt 20.11.2019 otsuses nr 3-17-2718 selgitanud, et eraisik täidab avalikku ülesannet siis, kui pädev asutus on eraisikule õigusakti või lepinguga andnud volituse või pannud kohustuse osutada avalikes huvides sellist teenust, mille toimimise eest vastutab seaduse järgi lõppkokkuvõttes riik või mõni muu avalik-õiguslik juriidiline isik. Piisav pole pelgalt isiku vabatahtlik soov avalikku huvi edendada või avalik huvi isiku tegevuse vastu. Ka siis, kui isiku põhikirjas on tegutsemine avalikes huvides, tuleb arvestada, kui see toimub vaid kaebaja liikmeskonna vabatahtliku huvitegevusena. Ka juhul kui kultuuri [käesoleval juhul spordi] edendamine seondub osaliselt riigi ülesandega säilitada eesti kultuuri, on kultuur samas oluliselt laiem eluvaldkond kui riigi ülesannetega hõlmatud tegevused (vrd spordi kohta kolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-19-06, p 9). Riigikohus leidis, et konkreetse kaebaja tegevus on vabakonna hobitegevus ja sellisena kaitstud põhiseadusliku ühinemisvabadusega (põhiseaduse § 48 lg 1 esimene lause) ning selle ülesanded ei ole tuletatud mh liikmeks olevate avaliku võimu kandjate ülesannetest. Samale seisukohale on jõudnud ka Tallinna Ringkonnakohus 06.04.2017 otsuses nr 3-15-1050, sedastades, et avalikud ülesanded on vahetult seadusega või seaduse alusel riigile, kohalikule omavalitsusele või muule avalik-õiguslikule juriidilisele isikule pandud ülesanded, olenemata sellest, millises vormis neid täidetakse. Seevastu ei muuda teenuse osutamist iseenesest avalikuks ülesandeks see, et vastava teenuse suhtes esineb avalik huvi, vaid avalikuks ülesandeks muutub teenus siis, kui seda osutatakse avalik-õigusliku isiku seadusest tuleneva kohustuse täitmiseks. Ringkonnakohus ei nõustunud käsitusega, et kui mingi teenuse olemasolu suhtes esineb tungiv avalik huvi, siis kaasneb sellega automaatselt riigi positiivne kohustus astuda samme vastava teenuse tagamiseks ka juhul, kui teenuse osutamine on riigi hinnangul niigi piisavalt tagatud. Kui tegemist pole riigi tuumikfunktsioonidega ega avaliku võimu teostamisega, siis on riigil õigus endal otsustada, millist teenust ta peab avalikuks ülesandeks ja millist mitte. Põhiõiguste kaitset saab tagada ja tagatakse ka eraõiguslikes suhetes. Kohus märgib, et ükski avalik ülesanne ei jääks täitmata ja ühelgi füüsilisel isikul ei ole avalikõiguslikku nõudeõigust sellise ülesande täitmiseks, kui vastava spordiala alaliit üldse puuduks. Ka juhul, kui MTÜ jagab toetuseid või ta saab riigilt toetuseid, ei muuda see kaebaja ja MTÜ vahelist suhet avalik-õiguslikuks. Ainuüksi toetuse maksmine ei muuda vabatahtlikku tegevust avaliku ülesande täitmiseks (Riigikohtu 20.11.2019 otsuse nr 3-17-2718 p 17). Sportlastele või ka analoogia korras treeneritele toetuste maksmine ei ole oma olemuselt riiklik ülesanne, hoolimata sellest, et rahastamine sõltub hasartmängumaksu laekumistest (v.a riikliku spordistipendiumi või -preemia korral SpS § 10 tähenduses) (Tallinna Ringkonnakohtu 05.01.2017 määrus nr 3-16-1907).
6.Senises õiguspraktikas on peetud sportlaste võistlemise õigusega seotud vaidluseid tsiviilkohtu pädevusse kuuluvateks: - Tallinna Halduskohtu 04.09.2008 määrus nr 3-08-1735, mis puudutas sportlase ja spordialaliidu suhet. Kohus märkis, et isegi juhul, kui õiguslikult oleks ühel mittetulundusühingul võimalik en3(5)
-
-
-
dale põhikirjaga võtta ainupädevus konkreetse spordialase tegevuse juhtimiseks Eesti Vabariigi territooriumil, ei tähendaks see, et tegemist on avalik-õiguslike ülesannete täitmisega. Harju Maakohtu 15.01.2009 määrus nr 2-08-57620, kus maakohus käsitles treeneri ja sportlase kui hagejate õiguseid osaleda kostja egiidi all peetavatel võistlustel, sedastades, et olemuselt kuuluvad treeneri või sportlase ja spordiorganisatsiooni vahelised vaidlused eraõiguse valdkonda. Riigikohtu 09.10.2013 määrus nr 3-2-1-95-13 p-d 10-11, kus selgitati spordivõistlustest ja litsentsist tulenevate vaidluste lahendamist tsiviilkohtus. Tallinna Ringkonnakohtu 05.06.2020 määrus nr 2-20-3447, kus selgitati, et kui mittetulundusühingu otsusega on rikutud isiku õigusi, kes ei ole mittetulundusühingu ega selle organi liige, võib ta kasutada muudest õigussuhetest tulenevaid õiguskaitsevahendeid, nt kahju hüvitamise nõue, kui litsentsiavalduse alusel tekkinud pooltevahelist lepingut on rikutud. Tallinna Ringkonnakohtu 02.07.2020 määrus nr 2-18-12921, mis puudutas kaudselt võistluskeelu vaidlustamist mh tüüptingimuse kaudu. Ringkonnakohus ei järeldanud asjas, et nõue ei kuulu üldse tsiviilkohtu pädevusse. Riigikohtu 01.06.2022 otsus nr 2-20-12037, kus selgitati võistluslitsentsi vaidlustamist, sh et selle puudumine võib olla võrdsustatav võistluskeelu määramisega. Kui vahekohtukokkulepet ei ole sõlmitud, võib sportlastel olla õigus pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse, nõudes lepingu täitmist VÕS § 108 alusel.
Kohus leiab, et samad põhimõtted ja õiguskaitsevahendid kohalduvad ka treeneri ja spordialaliidu vahelises vaidluses. SpS ei reguleeri treeneri tegutsemist ega tegutsemise keelamist. SpS § 6 lg 2 alusel on treeneri tegevus reguleeritud kutsekvalifikatsiooni kaudu KutS tähenduses, mille olemasolu või puudumine ei ole käesolevas asjas vaidluse esemeks.
7.Kaebuse tagastamisel selgitab kohus võimaluse korral, kuhu ja millises korras on kaebajal võimalik asja lahendamiseks pöörduda (HKMS § 121 lg 3). Senine kohtupraktika toetab tõdemust, et vaidluse lahendamine on tsiviilkohtu pädevuses. Eelnevaga ei anna kohus hinnangut ega suunist, milline võiks olla tsiviilkohtusse pöördumisel eelduslikult edukas nõue ja kas eesmärgipärast nõuet saab üldse esitada. Ka siis, kui selgub, et kaebaja ja MTÜ vaheline õigussuhe (või selle puudumine) ei võimalda eesmärgipärast nõuet tsiviilkohtule esitada, ei ole vaidlus halduskohtu pädevuses. Halduskohtu pädevuses on küll HKMS § 4 lg 1 definitsiooni kohaselt nõuded, mille osas puudub muu menetluskord, kuid tekkinud vaidlus peab siiski olema avalik-õigusliku iseloomuga.
8.Kuna kohus tagastab kaebuse pädevuse puudumise tõttu, jätab kohus esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata. Kuigi tavapäraselt, muudel alustel kaebuse tagastamisel tuleks esialgse õiguskaitse taotlus siiski sisuliselt läbi vaadata, leiab halduskohus, et halduskohtu pädevuse eitamisel kaebuse läbivaatamisel, puudub halduskohtul ka pädevus eraõigusliku suhte sisuliseks reguleerimiseks esialgse õiguskaitse kaudu. Kohtul on küll volitus halduskohtumenetluses kolmanda isiku tegevuse reguleerimiseks (keelamiseks, kohustamiseks, vms), kuid see volitus realiseerub siiski ühele või teisele isikule avalik-õigusliku keelu, käsu või õiguse andmise kaudu. Ka siis, kui möönda halduskohtu volitust reguleerida pädevuse puudumisel esialgse õiguskaitse kohaldamist, tuleb taotlus jätta rahuldamata. Kohus möönab, et kaebajal on esialgse õiguskaitse vajadus, sh on senise tööalase tegevuse ümberkorraldamine kahtlemata seotud suurte ebamugavustega; sh kui kaebaja asub tööle valdkonnas või tööandja juures, keda MTÜ sisesuhtes oma liikmetele edastatud kaebaja tähtajatu tegutsemise keeld ei puuduta.
4(5)
Kaebuse sisulisi eduväljavaateid kohus ei hinda, küll aga on kohus eelnevalt jõudnud seisukohale, et kaebusel puuduvad menetluslikud eduväljavaated, st kaebuse lahendamine ei ole halduskohtu menetluses. Kohtul tuleb ka kaaluda avalikku huvi ja kolmandate isikute õiguseid, mis vastanduvad kaebaja õigustega. Kaebaja vastu on tõstatatud väga tõsised väited (kaebuse lisa 15). Käesolev menetlus ei ole kriminaalmenetlus, mis tähendab, et süütuse presumptsiooni instituut selle kõigis kriminaalmenetluslikes külgedes ei ole asjakohane, küll aga on kaebajal õigus on au ja väärikuse kaitsele. Teiselt poolt on ka nt kriminaalmenetluses lubatud ennetavad meetmed, mis isikut koormavad, enne kohtulahendi jõustumist. Ka halduskohtumenetluses peab kohus lisaks kaebajale tekkivale tagajärjele kaaluma, mis oleks esialgse õiguskaitse kohaldamise tagajärg, sh juhul kui kaebus jääb rahuldamata. Ka siis, kui kaebaja elukorraldus ja sissetuleku teenimise võimalused on kohtumenetluse ajal keerulisemad, kaalub selle üles tõsine väärkohtlemise kahtlus, mille aluseks vähemalt seni kohtule esitatud pinnalt ei ole vaid üksik kaebus. Kohus võrdleb olukordi, kus (1) kaebus kuulub rahuldamisele ja kaebajale tekkinud eeldatav kahju tuleb hüvitada ning kaebaja rehabiliteerida; (2) kaebus jääb rahuldamata, otsustes toodu on põhjendatud, samas kaebaja on saanud oma tegevusega kohtumenetluse ajal jätkata, luues riski, et otsustes toodu jätkub samuti kohtumenetluse ajal. Kumbki lahendustest ei ole ideaalne ega taga ühelt poolt kaebajale tööd ja sissetulekut senisel määral ning teiselt poolt ühiskonnale kindlustunnet juhuks, kui otsus on siiski õiguspärane. Kohus leiab, et üldine kasu – (väidetava) väärkohtlemise riski vähendamine – kaalub käesoleval juhul üles kaebaja õiguskaitsevajaduse. Toodud kaalutlusega on seotud nii kaebaja taotlus otsuste kehtivuse peatamiseks kui ka otsuste eemaldamiseks kohustamiseks. Kohus leiab, et mistahes avalduse tegemise keelamine väljub käesoleva (võimaliku halduskohtu pädevuses oleva) vaidluse raamest. Kohtuasja esemeks ei ole kaebaja kohta avalduste tegemine ning kohtule ei nähtu ka mistahes lubatavat keelamisnõuet, mida oleks asjas võimalik esitada (HKMS § 45 lg 1). Kaebaja hinnangul ebaõigete andmete avaldamise lõpetamiseks on olemas sobivad tsiviilõiguslikud nõuded; arvestades ka selles küsimuses halduskohtu pädevuse puudumist.
9.Kuna kohus tagastab kaebuse, ei lahenda kohus muid menetluslikke taotluseid.
10.Kaebuse tagastamise korral kannab menetluskulud kaebaja (HKMS § 108 lg 4). MTÜ-d on käesolevas asjas esindanud advokaadid. Kohus määrab MTÜ-le tähtaja, mille jooksul on võimalik esitada taotlus käesoleva määruse täiendamiseks HKMS§ 170 lg 1 p 3 kohaselt. Kohus selgitab, et täiendav määrus on täiendatava määruse osa. Täiendavat määrust võib vaidlustada nagu muud määrust. Täiendatava määruse vaidlustamise korral eeldatakse, et vaidlustatakse ka täiendavat määrust (TsMS § 448 lg 5).
/allkirjastatud digitaalselt/ Kadri Sullin
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.