Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse avalikult teatavakstegemine 28. veebruar 2023, Tallinn Haldusasja number
3-22-2506
Haldusasi
X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 11.11.2022 otsuse nr 4.2-1/12218-1 tühistamise ja relvaloa taotluse uueks läbivaatamiseks kohustamise nõuetes.
Kohtuasja läbivaatamise viis
Kohtuistungil 20.02.2023.
Menetlusosalised
Kaebaja: X Esindaja: adv. Kristel Viru Vastustaja: Politsei- ja Piirivalveamet Esindaja: Ursula Tropp
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada X kaebus ning
tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 11.11.2022 otsus nr 4.2-1/12218-1 ja
1.2.kohustada Politsei- ja Piirivalveametit X esitatud relvaloa taotluse uueks läbi vaatamiseks kahe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates.
2.Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt X kasuks välja menetluskulu 2730 eurot.
SELGITUSED: Menetlusosalisel on õigus kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 30. märtsil 2023 (HkMS § 180, § 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HkMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HkMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HkMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja
kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HkMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA POOLTE SEISUKOHAD
1.Kaebaja esitas 29.09.2022 Politsei- ja Piirivalveametile (edaspidi „PPA“) taotluse relvaloa väljastamiseks enese ja vara kaitse otstarbel. PPA tegi 11.11.2022 otsuse nr 4.2-1/12218-1 (edaspidi „vaidlustatud otsus“), millega keeldus relvaloa väljastamisest. Otsuse õigusliku alusena on selles viidatud relvaseaduse (edaspidi „RelvS“) § 36 lg 4 punktile 3 ning leitud, et kuivõrd kaebaja on aja jooksul toime pannud 43 liiklusõigusrikkumist, puudub kindlus, et ta suudab või tahab relva kui kõrgema ohu allika käitlemisega seotud reegleid järgida. Otsuses on esitatud kokkuvõttes järgmised põhjendused: kaebaja on pannud toime ühe liiklusõigusrikkumise 2019. aastal (lubatud sõidukiiruse ületamine), ühe rikkumise 2018. aastal (lubamatu liiklemine ühissõidukirajal), kaks rikkumist 2017. aastal (sõiduki juhtimine juhtimisõiguseta ja sõiduki juhile mitte lubatud seisundis), kuus rikkumist aastatel 2015—2016; ülejäänud vaidlustatud otsuses üles loetletud rikkumised on toime pandud aastatel 1996—2014; vastupidiselt kaebaja väitele ei saa rikkumisi kirjutada tormilise nooruse arvele, kuna viimased rikkumised on kaebaja toime pannud keskeas; kaebaja ei ole otsuse tegemisele eelneva kolme ja poole aasta jooksul liiklusrikkumisi toime pannud, ent see aeg pole piisav väitmaks, et ta talle saab usaldada tulirelva; kaebaja poolt esile toodud teda positiivselt iseloomustavad asjaolud ning see, et kaebajale on antud erinevaid lubasid ja litsentse ei veena selles, et kaebaja vastab relvaloa omajale seatud kõrgetele nõuetele.
2.1.Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, taotledes vaidlustatud otsuse tühistamist ning PPA kohustamist relvaloa taotluse uueks läbi vaatamiseks. Kaebaja leiab, et vastustaja on vaidlustatud otsuse tegemisel võtnud arvesse asjaolusid, mida ei tohtinuks arvesse võtta ning jätnud kaalumisel arvestamata kõik kaebajat positiivselt iseloomustavad asjaolud.
2.2.Kaebaja hinnangul ei võinud PPA arvesse võtta 21.05.2019 aset leidnud liiklusõigusrikkumist, kuna see lahendati lühimenetluses ja kaebajale määrati hoiatustrahv. Viidates väärteomenetluse seadustiku (edaspidi „VTMS“) § 548 lõikele 6 ja selle sättega seotud seaduseelnõu 580 SE seletuskirjale, märgib kaebaja, et lühimenetluse regulatsiooni kehtestamisega soovis seadusandja, et teatud väheolulised rikkumised ei peaks isikut negatiivselt mõjutama. Samal põhjusel leiab kaebaja, et PPA ei oleks tohtinud otsuse tegemisel arvesse võtta neid varasemaid liiklusõigusrikkumisi, mis pärast 01.01.2019 jõustunud VTMS muudatust on käsitletavad kergemate väärtegudena, mille puhul on lubatud lühimenetluse kohaldamine. Kaebaja rõhutab, et valdavalt on vaidlustatud otsuses loetletud rikkumised aga just sellist laadi.
2.3.Kaebaja leiab, et ka 2018. aasta rikkumine toimus neli aastat enne vaidlustatud otsuse tegemist ja seisnes kogemata ühissõidukirajal liiklemises, mille põhjal ei saa anda hinnangut kaebaja eluviisile või käitumisele.
2.4.Kaebaja märgib, et kõik vaidlustatud otsuses nimetatud karistused on kantud karistusregistri arhiivi ning karistusregistri seaduse (edaspidi „KarRS“) § 5 lg 1 kohaselt ei või neid relvaloa andmise üle otsustamisel arvesse võtta. Sellega seoses osutab kaebaja ka Riigikohtu otsusele kohtuasjas 11410087 ning märgib, et samast loogikast, mille kohaselt on kohtupraktika kohaselt välistatud karistusregistri arhiivi kantud andmete arvesse võtmine karistusseadustiku § 76 lg 4 nimetatud otsuse tegemisel (mis eeldab isiku varasema elukäigu hindamist), tuleb juhinduda ka relvaloa andmise otsustamisel. Kaebaja hinnangul ei luba see, et vastavad andmed on dubleeritud ka politsei infosüsteemis, vastustajal KarRS § 5 lõigetes 1 ja 2 sätestatust mööda hiilida, kuna sel juhul kaotaksid need normid oma mõtte. Karistusregistri arhiivi kantud karistusandmete arvesse võtmise keeluga seoses viitas kaebaja kohtuistungil ka Tartu Ringkonnakohtu otsusele kohtuasjas 3-19-1641. Kaebaja hinnangul on karistusregistri arhiivi kantud andmetele tuginemine vastuolus ka RelvS-i põhimõtetega, arvestades, et ka kuriteo toime pannud isikule, kelle karistusandmed on arhiivi kantud, ei laiene seadusest tulenev relvaloa andmise keeld.
2.5.Kaebaja hinnangul on vaidlustatud otsuses vääralt märgitud, nagu oleks kaebaja menetluse käigus väitnud, et ammused rikkumised on tähtsusetud, kuna tegelikult osutas kaebaja sellele, et karistusregistrist kustutatud andmeid ei tohi isiku eluviisi hindamisel arvesse võtta ning kaebaja on kahetsenud, et sellised teod on nooruses toime pandud.
2.6.Kaebaja väitel on vastustaja tema eluviisi ja käitumise hindamisel arvesse võtmata jätnud positiivseid asjaolusid, mis puudutavad tema üldist õiguskuulekat käitumist, stabiilset perekonnaelu ja töösuhet, samuti seda, et kaebaja tegeleb tehnilise sukeldumisega, milleks talle on väljastatud ka litsentsid ja milline tegevus eeldab head enesedistsipliini ja väga paljude reeglite ja protseduuride täpset järgimist. Samuti leiab kaebaja, et Muinsuskaitseametilt mälestistel ja nende kaitsevööndis sukeldumise loa, rahvusvahelise väikelaeva raadiosideoperaatori tunnistuse ja rahvusvahelise väikelaevajuhi tunnistuse väljastamine eeldab distsipliini, pühendumist, normide ja reeglite järgimist ning nende lubade/tunnistuste väljastamine kinnitab, et riiklikud ametiasutused on kaebajat pidanud usaldusväärseks. Kaebaja leiab, et vastustaja on vaidlustatud otsuses põhjendamatult leidnud, nagu oleks tegemist kaebaja poolt iseendale antud positiivse iseloomustusega, kuna tegemist on objektiivsete asjaoludega, mida oleks tulnud otsuse tegemisel arvesse võtta. Kohtuistungil täpsustas kaebaja, et menetluse käigus esitati talle teave asjaolude kohta, mis takistavad relvaloa väljastamist ning anti võimalus esitada oma vastuväited, mistõttu piirdus kaebaja nende vastuväidete esitamisel menetleja kirjas osutatud asjaoludega. Samas märkis kaebaja, et näiteks tema poolt relvaloa taotlemise põhjuseid vastustaja ei uurinud.
3.1.Vastustaja palub kaebuse rahuldamata jätta. Vastustaja selgitab, et tema ülesanne on avaliku korra kaitseks tagada, et tulirelva kui kõrgendatud ohu allika käitlemise õigus on üksnes usaldusväärsel isikul ning isiku eluviisile või käitumisele hinnangu andmisel on tal avar kaalutlusõigus, mille teostamisel võib ka kasutada oma andmekogudes olevaid andmeid, sest vastasel korral muutuks relvaloa taotleja enda või teiste isikute turvalisust ohustava käitumise ja usaldusväärsuse hindamise õigus sisutuks. Vastustaja hinnangul võis ta arvesse võtta ka rikkumisi, mille eest määratud karistused olid karistusregistrist kustutatud. Ta selgitab, et kaebajale ei keeldutud relvaloa andmisest karistatuse tõttu, küll aga saab rikkumiste ja nende korduvuse põhjal hinnata kaebaja eluviisi, käitumist ja hoolsust seadusest tulenevate nõuete järgimisel, mis omakorda võimaldab hinnata relvaloa andmisega kaasneda võivat ohtu teiste inimeste elule ja varale. Varasemate õigusrikkumiste arvesse võtmise
lubatavusega seoses viitab vastustaja ka Tallinna Ringkonnakohtu otsustele kohtuasjades 3-20-1675 ja 3-20-2571 ning Tallinna Halduskohtu otsusele kohtuasjas 3-22-1368. Vastustaja rõhutab, et kaebaja käitumisele tervikliku hinnangu andmiseks peab PPA lähtuma kogu kaebaja kohta olemasolevast teabest.
3.2.Vastustaja leiab, et kaebaja poolt menetluse käigus antud vastuväidetest nähtub, et ta ei ole aru saanud oma tegude tähendusest ega vastutustundliku ja õiguskuuleka käitumise vajadusest. Vastustaja hinnangul annab see, et kaebaja on aastatel 1996—2019 toime pannud kokku 43 liiklusalast õigusrikkumist – sh ületanud lubatud sõidukiirust, eiranud keelavat foorituld, andnud sõiduki üle juhtimisõiguseta isikule, juhtinud sõidukit juhtimisõiguseta ja juhtinud sõidukit, olles tarbinud alkoholi – piisava aluse järeldada, et kaebajale on omane riskikäitumine ja hoolimatu suhtumine nii enda kui ka teiste isikute turvalisuse tagamiseks õigusaktides sätestatud eeskirjadesse. Viidates Tallinna Halduskohtu kohtuotsusele kohtuasjas 3-20-1675, märgib vastustaja, et mootorsõiduki kasutamisega seotud liikluskäitumine on kaalukas argument, millest lähtudes hinnata isiku sobivust relva omamiseks, kuivõrd nagu relvgi, on mootorsõiduk kõrgema ohu allikas, mille kasutamisel võib ka esmapilgul väike hooletus kaasa tuua väga rasked tagajärjed. Viidates Tartu Ringkonnakohtu otsusele kohtuasjas 3-20-1641 leiab vastustaja, et relvaloa andmisest keeldumine on põhjendatud, kui asjaoludest tulenevalt saab sellise ohu realiseerumist pidada tõenäoliseks, kusjuures relvaloa andmisest keeldumisel ei pea PPA veenvalt põhjendama mitte seda, et isik suure tõenäosusega asub edaspidi käituma viisil, mille tulemusena võivad realiseeruda mingisugused konkreetsed relvast lähtuvad ohud, vaid vastupidi – relvaloa andmisest keeldumiseks piisab sellest kui isiku varasema käitumise pinnalt ei ole põhjust teda relvaloa kui eriõiguse andmiseks piisavalt usaldusväärseks pidada. Vastustaja hinnangul on vaidlustatud otsuses piisavalt põhjendatud, miks ei saa kaebajat pidada usaldusväärseks. Viimaks selgitab vastustaja, et kuivõrd kaebaja on järjepanu arvukalt liiklusrikkumisi toime pannud 23 aasta jooksul, ei olnud vaidlustatud otsuse tegemise ajaks viimasest rikkumisest möödunud aeg veel piisav järeldamaks, et tema käitumismuster on oluliselt muutunud.
KOHTU PÕHJENDUSED
4.Kaebus tuleb rahuldada, kuna vastustaja on vaidlustatud otsuse tegemisel ilmselgelt põhjendamatult suure kaalu omistanud kaebaja varasemale riskikäitumisele liikluses, võtmata mõistlikult arvesse kaebaja liikluskäitumises aja jooksul toimunud positiivseid arenguid ning liialt kergekäeliselt lükanud kõrvale kaebajat positiivselt iseloomustada võivad asjaolud.
5.RelvS § 36 lõigetest 1 ja 4 tulenevalt eristatakse aluseid, mille esinemisel on relvaloa andmisest keeldumine vältimatu ning aluseid, mille esinemisel on loa andjal kaalutlusõigus otsustamaks, kas isikule relvaluba anda või mitte. Relvaloa andmisest keeldumise sisuliseks põhjuseks on nii lõikes 1 kui lõikes 4 nimetatud aluste puhul see, et isikule ei saa usaldada relva kui kõrgema ohu allikat ega olla mõistlikult veendunud, et ta suudab relva omamise ja kasutamisega seotud nõudeid täita ega sea relvaomanikuna ohtu ei ennast ega teisi. RelvS § 36 lg 4 punktis 3 on sätestatud, et loa andja võib keelduda relvaloa andmisest isikule, kes enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu on sobimatu antud liiki relva soetama ja omama. Sel alusel relvaloa andmisest keeldumine tuleb otsustada kaalutlusõiguse alusel ning selleks peab loa andja koguma võimalikult ulatusliku teabe relvaloa taotleja käitumise ja eluviisi kohta ning hindama sellest lähtuvate ohtude realiseerumise
tõenäosust. On ilmne, et oma tegevusest tulenevalt on PPA-le lihtsamini kättesaadav teave relvaloa taotleja võimalike õigusvastaste tegude või politsei tähelepanu pälvinud riskikäitumise kohta. Teatud juhtudel on mõeldav, et selline teave on piisav, asumaks seisukohale, et isik ei ole relvaloa saamiseks usaldusväärne. Samas, mida ebakindlam on isiku varasema õigusvastase käitumise pinnalt tehtav järeldus, et isiku käitumine ja eluviis on jätkuvalt ennast või teisi ohustav, seda olulisem on relvaloa menetluse käigus selgitada välja ka relvaloa taotlejat iseloomustavad võimalikud positiivsed asjaolud ning neid kaalumisel arvesse võtta. Käesoleval juhul ei ole vastustaja seda teinud. Esiteks ei nähtu, et vastustaja oleks mõistlikult arvesse võtnud seda, et kaebaja liikluskäitumine, millele vaidlustatud otsuse tegemisel eelkõige tuginetud on, on aja jooksul oluliselt paranenud. Vaidlustatud otsus ei veena selles, et kaebaja poolt toime pandud viimased rikkumised, millest oli liiati vaidlustatud otsuse tegemise ajaks möödunud enam kui 3 ja 5 aastat, kajastaksid adekvaatselt kaebajat jätkuvalt iseloomustavat käitumismustrit. Teiseks ei ole vastustaja andnud kaebajale menetluse käigus mõistlikku võimalust esitada täiendavaid selgitusi või tõendeid selliste asjaolude kohta, mis võiksid iseloomustada kaebajat positiivselt ning rääkida talle relvaloa andmise kasuks. Arvestades kaebaja õigusvastase liikluskäitumise dünaamikat ei võinud vastustaja asuda seisukohale, et kaebaja näol on tegemist sedavõrd paadunud liiklushuligaaniga, kelle puhul mingisuguseid positiivseid asjaolusid, mis võiks rääkida relvaloa andmise kasuks, ei ole vaja täpsemalt välja selgitada ega kaalumisel arvesse võtta.
6.Kõigepealt on poolte vahel vaidlus selles, kas vastustaja võis arvesse võtta neid liiklusrikkumisi, mille andmed olid vaidlustatud otsuse tegemise ajaks karistusregistrist kustutatud või mille andmeid karistusregistrisse ei kantud. Seejuures ei ole poolte vahel vaidlust selles, et vaidlustatud otsuses loetletud liiklusrikkumised on kaebaja toime pannud. Leian siiski, et vastustaja võis seda teavet, mille ta oli kogunud oma tegevuse käigus seaduslikul alusel ning mille saamiseks ei pidanud ta pöörduma karistusregistri arhiivi poole, kaebaja käitumise ja eluviisi hindamisel arvesse võtta.
7.Kõigepealt ei saa nõustuda kaebaja väitega, et PPA on tuginenud karistusregistri arhiivi andmetele, kuna vaidlustatud otsusest ei nähtu, et otsuse tegemisel oleks karistusregistri arhiivist andmeid võetud. Seevastu ei tähenda KarRS-ist ja kaebuses osutatud kohtupraktikast tulenev karistusregistri arhiivi andmete kasutamise keeld seda, et PPA ei võiks relvaloa taotleja käitumise ja eluviisi hindamisel arvesse võtta isiku tegusid ja temaga seotud sündmusi, mille kohta on PPA-l teave mingisugustest muudest allikatest, sõltumata sellest, kas relvaloa taotlejat on selliste tegude eest üldse kunagi karistatud.
8.KarRS § 5 lõige 2 reguleerib karistusregistri arhiivi kantud andmete õiguslikku tähendust ehk sisuliselt seda, millistel juhtudel võib avaliku võimu teostamisel neid andmeid kasutada. See säte ei keela aga isiku poolt toime pandud õigusrikkumisi puudutava teabe kogumist muudesse andmekogudesse, sealhulgas politsei andmekogudesse ega näe ette, et õigusrikkumist puudutavad andmed tuleks neist teistest andmekogudest kustutada, kui vastava teo karistusandmed kantakse karistusregistri arhiivi. KarRS § 5 lõike 2 mõte on siiski selles, et isiku karistatust tohib teatud aja möödudes arvesse võtta vaid piiratud juhtudel, mitte aga seda, et karistamise tinginud tegu iseloomustavad andmed tuleks tervikuna unustada. Nagu eespool märgitud, eristatakse RelvS-is selgelt relvaloa andmisest keeldumist loa taotleja karistatuse tõttu (RelvS § 36 lg 1 punktid 6, 7, 11– 14, samuti RelvS § 36 lg 4 punkt 5) ning relvaloa andmisest keeldumist taotleja ohtliku käitumise või eluviisi tõttu (RelvS § 36 lg 4 p 3). Viimati nimetatud aluse kohaldamiseks nõutav analüüs peab
hõlmama loa taotleja käitumise hindamist pikema perioodi jooksul. Selle analüüsi raames ei saa PPA eirata teavet isiku sellise käitumise kohta, mis muuhulgas võis varem olla tema karistamise aluseks, samuti teavet isiku käitumisaktide kohta, mille osas süüteomenetlust kas ei alustatud või mille puhul selline menetlus lõpetati või mis päädisid hoiatustrahvi määramisega. Kõigi selliste isikut iseloomustavate käitumisaktide kogumi pinnalt peab PPA hindama, kas isiku eluviis või käitumine võib olla teda ennast või teisi ohustav. Teisisõnu tähendab see, et karistatuse tõttu (nt. RelvS § 36 lg 4 punkti 5 alusel) saab relvaloa andmisest keelduda, kui isikul on kehtiv karistus, ent relvaloa taotleja käitumise ja eluviisi hindamisel võib ja peab PPA arvesse võtma kogu talle kättesaadavat ja seaduslikul alusel saadud teavet loa taotleja käitumise kohta, sh käitumise kohta, mille eest on isikut varem karistatud, kui ka käitumise kohta, millele mingisugust karistust järgnenud ei ole. Asjaolu, et teatud käitumisakt on varem tinginud isiku karistamise, ei tähenda, et teave selle käitumisakti kohta oleks saadud karistusregistri arhiivist.
9.Kui PPA jaoks välistada relvaloa taotleja käitumise ja eluviisi hindamisel karistatavate tegude arvesse võtmine pärast karistusandmete karistusregistri arhiivi kandmist täielikult, siis oleks PPA-l väga keeruline üldse saada teavet isiku käitumise ja eluviisi hindamiseks. Arvestades eeskätt väärteoandmete karistusregistri arhiivi kandmise lühikest tähtaega, võib see tekitada väga lihtsasti olukorra, kus näiteks regulaarselt liikluses riskantselt ning ennast või teisi ohustavalt käitunud isiku käitumise hindamisel ei saa neid käitumisakte arvesse võtta, kui viimasest sellisest käitumisaktist (täpsemalt selle eest määratud karistuse kandmisest) on otsuse tegemiseks möödunud üks aasta (KarRS § 24 lg 1). See tähendaks sisuliselt seda, et PPA-l tuleks relvaloa taotleja eluviisi ja käitumist hinnata otsuse tegemisele eelneva aasta andmete põhjal, milline aeg on ilmselgelt ebapiisav mistahes järelduste tegemiseks.
10.Vastupidisele järeldusele ei luba asuda ka kaebaja poolt kohtuistungil viidatud Tartu Ringkonnakohtu otsus kohtuasjas 3-19-1641. Nimetatud kohtuotsuses käsitletud juhtumi puhul oli PPA otsuse tegemisel aluseks võtnud karistusregistri arhiivi kantud andmed ja lähtunud otsuse tegemisel sellest, et isikut oli teatud süütegude eest karistatud. Ringkonnakohus leidis viidatud kohtuotsuses, et relvaloa andmise üle otsustamisel ei teostata taustakontrolli ja seega ei ole õigust kasutada karistusregistri arhiivi andmeid. Selle seisukohaga tuleb nõustuda. Erinevalt eelviidatud kohtuotsuses käsitletud asjast ei ole vastustaja antud juhul aga kaebaja käitumise ja eluviisi hindamisel tuginenud kaebaja karistatusele. Ka eelviidatud kohtuotsuses on ringkonnakohus seejuures viidanud Riigikohtu otsusele kohtuasjas 3-17-1545, kus leiti, et relvaloa andmisest keeldumise otsustamisel tuleb kaebaja isikut, eluviisi ja käitumist nii positiivselt kui ka negatiivselt iseloomustavad asjaolud korrektselt tuvastada ning nende põhjal esitada selged ja konkreetsed põhjendused, miks esineb isiku puhul kaitstava õigushüve kahjustamise oht. Kui PPA võimalused isiku käitumist iseloomustavate asjaolude arvesse võtmisel piirduksid väärteokaristuse tinginud käitumisaktide osas üksnes otsuse tegemisele eelnenud viimase aasta jooksul toimunuga, ei oleks isiku käitumisele ja eluviisile adekvaatse hinnangu andmine võimalik.
11.Vastustajal on õigus ka selles, et relvaloa taotleja poolt mootorsõiduki kasutamisega seotud liikluskäitumine on väga kaalukas argument, millest lähtudes hinnata isiku sobivust relva omamiseks ning seda just põhjusel, et nagu relvgi, on mootorsõiduk kõrgema ohu allikaks, mille kasutamisel võib ka esmapilgul väike hoolimatus kaasa tuua väga rasked tagajärjed. Suurem osa liiklusõnnetustest leiab aset juhi hoolimatuse ja teatud halbade asjaolude kokkusattumise tulemusena. Juhi hoolsuskohustus
– sarnaselt relvaloa omaja hoolsuskohustusega – peab muuhulgas tagama selle, et juht suudab adekvaatselt reageerida ka sellistele võimalikele temast sõltumatutele halbadele asjaoludele. Korduvalt liiklusõigusrikkumisi toime pannud isiku puhul ei saa eeldada, et ta relvaga ümber käies käitub hoolsalt ja nõuetekohaselt. Ohuks, millega PPA korduvalt liiklusrikkumisi toime pannud isiku puhul relvaloa andmise üle otsustamisel arvestama peab, ei ole tingimata see, et isik relva põhjendamatult kergekäeliselt kasutab, vaid pigem ka see, et ta võib eirata relva või laskemoona hoidmisega seotud nõudeid, kui talle see mingisugustel põhjusel otstarbekas tundub. Teisisõnu peab PPA korduva liiklusrikkuja puhul nägema eeskätt ohtu, et ta jätab relva järelevalveta, võimaldab sellele juurdepääsu teistele isikutele või eirab selle ohutu kandmise nõudeid samasugustel põhjustel, nagu tuuakse tavaliselt esile lubatud sõidukiiruse ületamisel või keelava fooritule eiramisel (oli kiire, ei pannud tähele, tee oli tühi, tegelikku ohtu polnud jne).
12.Hinnates aga relvaloa taotleja käitumist, tuleb vastustajal arvesse võtta ka võimalikes käitumismustrites aja jooksul toimunud arenguid ning kui mingisugused arengud on täheldatavad, siis põhjendada, millist tähendust need loa andmisel omavad. Antud juhul nähtub vastustaja esitatud andmetest, et viimased tõsisemad liiklusrikkumised pani kaebaja toime 2017. aastal esimeses pooles ning nendeks olid alkoholi tarbinuna sõiduki juhtimine ning sõiduki juhtimine ajal, mil juhtimisõigus oli karistusena ära võetud. Need on tõsised rikkumised ning viitavad sellele, et isikul on just ohutuse eesmärgil seatud reeglitest kinni pidamisega raskusi ja/või ta peab nende eiramist mingisugustel isiklikel pragmaatilistel põhjustel võimalikuks. Sõiduki juhtimine ajal, mil juhtimisõigus on karistusena ära võetud, näitab ilmselt lugupidamatust õiguskorra vastu ja õigustab isiku umbusaldamist. Sedalaadi teod viitavad sellele, et isik peab kehtestatud reeglitest kinni, kui see tema isiklike huvidega vastuolus ei ole ning rikub neid, kui see talle otstarbekas tundub. Samas ei ole vastustaja mõistlikult arvesse võtnud seda, et nende rikkumiste toime panemisest oli vaidlustatud otsuse tegemise ajaks möödunud enam kui viis aastat. Uuemad, st 2018 ja 2019. aastal toime pandud liiklusrikkumised on märksa kergemat laadi ning ka kõige viimasest rikkumisest oli vaidlustatud otsuse tegemise ajaks möödunud 3,5 aastat. Seejuures oli viimase rikkumise näol tegemist mootorsõiduki juhtimisega ühissõidukirajal, mis ka liiklusohutuse seisukohast on pigem väheohtlik tegu. Olukorras, kus isik ei ole enam kui viie aasta jooksul pannud liikluses toime tõsiseid rikkumisi ning viimasest pigem kergemast rikkumisest on möödunud 3,5 aastat, tuleb vähemalt võimalikuks pidada, et isik on oma käitumist parandanud ega järgi enam varasemat käitumismustrit, mida konkreetselt kaebaja puhul tõesti iseloomustas sage ja süstemaatiline liiklusreeglite eiramine.
13.Eelnev ei tähenda sugugi, et kaebajale oleks tulnud relvaluba tingimata anda ega seda, et kaebaja varasem liiklusrikkumiste ajalugu tema käitumist ei iseloomustaks. Küll aga oleks vastustaja selles olukorras pidanud adekvaatse hinnangu andmiseks koguma rohkem teavet ning selgitama välja ka võimalikud kaebaja käitumist positiivselt iseloomustavad asjaolud. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt osutas kaebaja menetluse käigus positiivsete asjaoludena oma stabiilsele perekonnaelule, töökohale, alkoholi vms-ga seotud probleemide puudumisele, samuti oma tegevusaladele, mis nõuavad ranget distsipliini. Selle kohta on vaidlustatud otsuses märgitud lakooniliselt, et „iseendale antud positiivne iseloomustus ei kaalu üles PPA Põhja prefektuuri arvamust tema kohta“ ning „talle väljastatud load ja litsentsid ei oma relvaloa andmisel tähtsust“.
14.Eeltoodust jääb esiteks mulje, et vastustaja omistas kaebaja poolt esile toodud asjaoludele väga vähese kaalu sel põhjusel, et kaebaja ei ole end puudutavaid väiteid millegagi tõendanud või
veenvalt põhjendanud. Samas ei nähtu, et menetluse käigus oleks kaebajalt selle kohta täpsustavaid selgitusi või tõendeid nõutud. Kui vastustaja leidis, et kaebaja poolt iseenda kohta esitatud väited või hinnangud pole usaldusväärsed, oleks uurimispõhimõttest ja kaebajale tõhusa ärakuulamisõiguse tagamise nõudest tulenevalt tulnud nõuda temalt nende asjaolude kohta tõendite või täpsustavate seisukohtade esitamist. Antud juhul oli see seda olulisem, et nagu eespool märgitud, oli kaebaja viimastest liiklusrikkumistest möödas siiski arvestatav aeg.
15.Samamoodi on vastustaja põhjendamatult kõrvale lükanud kaebaja viited sellele, et ta tegeleb sukeldumisega ja talle on usaldatud sellega seoses teatud eriload. Loomulikult ei saa selliste lubade olemasolu või sellise tegevusega tegelemine iseenesest veenda selles, et isik on relvaomanikuna usaldusväärne, küll aga võivad sellised asjaolud näidata, et mingisugustes isiku elus sageli esinevates olukordades, peab ja suudab ta ohutusnõudeid järgida. Kohtumenetluses väidab kaebaja, et sukeldumine, millega ta tegeleb, nõuab ranget distsipliini ja ohutusreeglite järgimist. See selgitus tundub vähemalt loogiline. Võib-olla erineb sukeldumine liikluskäitumisest põhjusel, et hooletu liikluskäitumine võib ohustada rohkem kõrvalisi isikuid ja hooletu sukeldumine rohkem sukeldujat ennast ning võimalik, et mõistliku kaalumise tulemusena saab jõuda järeldusele, et usaldusväärsust relvaomanikuna tuleks hinnata pigem liikluskäitumise kui sukeldumise põhjal, aga see hinnang oleks tulnud anda ja seda põhjendada vaidlustatud otsuses. Eeltoodud põhjustel tuleb nõustuda kaebaja väitega, et vaidlustatud otsusest ei nähtu, et vastustaja oleks mõistlikult kaalunud ka kaebajat negatiivselt iseloomustavate asjaolude kõrval teda positiivselt iseloomustavaid asjaolusid, sh liikluskäitumise paranemist aja jooksul. Kui kaebaja enda selgitused ei tundu usaldusväärsed, on vastustajal võimalik küsitleda kaebajale lähedasi isikuid ja paluda kaebajat iseloomustada või mingisuguseid kaebaja käitumisega seotud asjaolusid täpsustada. See ei tähenda, et vastustaja peaks ise hakkama otsima isikuid, kes kaebajat positiivselt iseloomustada saaksid, küll aga andma kaebajale võimaluse sellised isikud nimetada või nende antud iseloomustused esitada.
16.Lisaks eeltoodule oleks sellises olukorras, nagu käesolev, olnud asjakohane ka nõuda kaebajalt täpsustusi relva soetamise tegelike põhjuste ja vajaduse kohta ning sellekohaseid selgitusi otsuse tegemisel arvesse võtta. Kui isikut negatiivseid iseloomustavad asjaolud on piisavad selleks, et relvaloa andmisest keelduda, ei ole relvaloa saamise soovi üksikasjad kuigi olulised. Olukorras, kus aga nende negatiivselt iseloomustavate asjaolude kaal nii suur ei ole, eelkõige põhjusel, et isiku käitumine näib aja jooksul olevat paranenud, võib aga relvaloa andmise või sellest keeldumise üle otsustamisel olla asjassepuutuv ka see, kuidas isik relva omamise soovi põhjendab. Selles osas ei saa kaebajale ette heita seda, et ta sellekohaseid põhjendusi menetluse käigus ei esitanud. Relvaloa andmise menetluse aluseks on küll isiku taotlus, ent asja lahendamiseks vajalike asjaolude määratlemise ja nende välja selgitamise kohustus on haldusorganil, kelle ülesanne on nõuda isikult oluliste asjaolude kohta tõendite esitamist või koguda neid omal algatusel. Kaebaja selgitas kohtuistungil, et relvaloa taotlemisel ei nõuta relva saamise soovi põhjendamist rohkem kui üksnes selle ära märkimist, millisel RelvS § 28 lõikes 1 nimetatud eesmärgil relvaluba soovitakse ning taotluse vormil on väike ala vabateksti jaoks, mille täitmine arusaadavalt pole rangelt nõutav. Käesoleval juhul soovis kaebaja relvaluba enese ja vara kaitseks. Tegemist on väga üldise eesmärgiga, mille kohta peab vastustaja vajadusel nõudma isikult täpsustusi, kui relvaloa andmisest keeldumise selgeid aluseid ei esine. Sellisel juhul tulebki kaalutlusõiguse alusel otsustada, kas isiku eluviisist ja käitumisest lähtuvad ohud on kaalukamad isiku huvist relvaluba saada. Mida suuremale potentsiaalsele ohule viitavad isiku
käitumist või eluviisi iseloomustavad asjaolud ning mida vähem ta suudab põhjendada tegelikku elulist vajadust relva omamise vastu, seda põhjendatum on relvaloa andmisest keeldumine. Käesoleval juhul ei ole vastustaja aga seda, kas või miks kaebajal relva vaja on, üldse käsitlenud ega selle kohta kaebajalt selgitusi nõudnud.
17.Eeltoodud põhjustel ei ole vastustaja kaalutlusõigust nõuetekohaselt teostanud ning otsus on õigusvastane. Vastustajal tuleb kaebaja taotlus uuesti läbi vaadata, nõudes kaebajalt vajadusel täiendavaid selgitusi ja tõendeid otsuse tegemise seisukohast oluliste kaebaja käitumist ja eluviisi iseloomustavate asjaolude kohta. Mõistlikuks ajaks taotluse uuel läbivaatamisel on 2 kuud, mis vastab RelvS § 35 lõikes 1 sätestatud tähtajale. Selle tähtaja ületamist saab vastustaja põhjendada üksnes kaebajast tulenevate asjaoludega (nt. kui kaebaja ei esita nõutud teavet vms).
18.HkMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamisega on otsus tehtud vastustaja kahjuks. Kaebaja on taotlenud 2520+210=2730 euro suuruse menetluskulu välja mõistmist. Menetluskulu koosneb esitatud arvete kohaselt 20 euro ulatuses riigilõivust ning ülejäänud osas õigusabikulust, mis vastab 13 advokaadi töötunnile. Õigusabikulu suurus ei ole ülemäärane ning õigusabi andmisele kulunud aja maht alates probleemi selgeks tegemisest, vaidlustatud otsusega tutvumisest, kaebuse koostamisest, vastustaja vastuse ja lisade läbi vaatamisest kuni kaebaja esindamiseni kohtuistungil on usutav. Seega tuleb kaebaja kasuks vastustajalt välja mõista kokku 2730 eurot. /allkirjastatud digitaalallkirjaga/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.