24-7 Fitness OÜ kaebus Vabariigi Valitsuse vastu varalise kahju hüvitamise nõudes
Menetlusosalised
Kaebaja – 24-7 Fitness OÜ, esindaja Gerry Insler Vastustaja – Vabariigi Valitsus, esindaja Merle Põld
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 17.02.2022 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
24-7 Fitness OÜ apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta 24-7 Fitness OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 17.02.2022 otsus haldusasjas nr 3-21-911 muutmata.
2.Apellatsioonimenetluse kulud jätta menetlusosaliste endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 30.03.2023. Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.24-7 Fitness OÜ esitas 29.03.2021 Vabariigi Valitsusele varalise kahju nõude väikeettevõtjale täieliku majandustegevuse ajutise peatamisega tekitatud kahju 7470,94 eurot hüvitamiseks. 24-7 Fitness OÜ majandustegevus oli perioodil 16.03.2020–18.05.2020 peatunud, sest peaministri 14.03.2020 korraldusega nr 29 „Eriolukorra juhi korraldus seoses avalikuks kasutamiseks mõeldud asutustele kehtestatavate piirangutega“ kehtestati liikumisvabaduse piirangud ja viibimiskeeld muu hulgas avalikuks kasutamiseks mõeldud spordisaalides ja jõusaalides. Eriolukord lõppes 18.05.2020. Vabariigi Valitsuse 09.03.2021 korraldusega nr 111 muudeti Vabariigi Valitsuse 19.08.2020 korraldust nr 282 selliselt, et siseruumides sportimine polnud lubatud. Korraldus jõustus 11.03.2021. Vastav piirang kehtib vähemalt kuni 11.04.2021 ning seega ei saa 24-7 Fitness OÜ perioodil 11.03.2021–11.04.2021 majandustegevusega tegeleda. Jõusaalis ei ole koroonakoldeid. 24-7 Fitness OÜ on suuteline tagama majandustegevuse jätkumise vähempiiravate vahenditega. Perioodil 16.03.2020–18.05.2020 oli 24-7 Fitness OÜ kohustatud tasuma kulud 4960,21 eurot ning perioodil 11.03.2021–28.03.2021 162,52 eurot. Kokku on kahju 5122,73 eurot. Lisaks veel müügitulu langus 2133,62 eurot ja saamata jäänud kasum 214,59 eurot. Seega on 24-7 Fitness OÜ-le tekkinud oluline majanduslik kahju.
2.Kultuuriministeerium leidis 13.04.2021 vastuses nr 8-3/838-2, et puudub alus kahju hüvitamiseks. 24-7 Fitness OÜ tugineb nõudes Vabariigi Valitsuse 12.03.2020 korraldusele nr 76 „Eriolukorra väljakuulutamine Eesti Vabariigi haldusterritooriumil“, peaministri 14.03.2020 korraldusele nr 29 ja Vabariigi Valitsuse 19.08.2020 korraldusele nr 282. Eelnimetatud valitsuse korraldused ja peaministri korraldus on õiguspärased haldusaktid, st nendega kehtestatud piirangud on õiguspärased. Kuigi taotleja viitab oma kirjas, et on olnud seisukohal, et ta oli suuteline tagama majandustegevuse jätkumise eeltoodud perioodidel ka vähempiiravate vahenditega, ei ole teada, et taotleja oleks üritanud oma õigusi esmaste õiguskaitsevahenditega kaitsta. Seega ei ole täidetud riigivastutuse seaduse (RVastS) §-s 7 sätestatud kahju hüvitamise eeldused. COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks kehtestatud piirangud, sh sportimisele, on sätestatud õiguspäraste haldusaktidega. Õiguspärase haldustegevusega isikule tekitatud kahjulikud tagajärjed üldjuhul hüvitamisele ei kuulu. RVastS § 16 lg 1 alusel võib isik nõuda õiguspärase, kuid tema põhiõigusi või -vabadusi erakordselt piirava haldusakti või halduse toiminguga tekitatud varalise kahju hüvitamist õiglases ulatuses. Vabariigi Valitsuse COVID19 haiguse leviku tõkestamiseks kehtestatud lühiaegse siseruumides sportimistegevuse keelamise puhul ei ole tegemist sedavõrd intensiivse riivega isiku põhiõigustesse, mis looks eelduse RVastS-i alusel hüvitise maksmiseks. Nii eriolukorra kui ka piirangute kehtestamisest tekkinud kahjulike tagajärgede hüvitamiseks on Vabariigi Valitsus loonud mitmeid meetmeid, millest vähemalt kahest oleks 24-7 Fitness OÜ võinud toetust taotleda. Esiteks Eesti Töötukassa töötasu hüvitise meetmest ning teiseks kultuuriministri määruse alusel kehtestatud „COVID-19 puhangust tingitud erakorraline abi spordiobjektide valdajate toetamiseks“ toetusmeetmest, mida on kaks korda jaganud Spordikoolituse ja -Teabe SA (SKTSA). Teadaolevalt ei ole 24-7 Fitness OÜ kumbagi meetmesse toetuse taotlust esitanud, kuigi näiteks spordiobjektide valdajate toetusmeetme avamise kohta oleksite pidanud lisaks avalikele pressiteadetele teavet saama ka SKTSA-lt taotlejale aadressile [email protected] saadetud e-kirjadest. Viimase 2(10)
3-21-911 spordiobjektide valdajate toetusmeetme kohta, kuhu sai taotlusi esitada 25.01.–08.02.2021, on SKTSA meeldetuletuse saatnud kolm korda: 25.01.2021, 01.02.2021 ja 08.02.2021. Samuti oli SKTSA 24-7 Fitness OÜ-d taotlusvooru avamisest kolm korda teavitanud 2020. aasta kevadel. Ei saa me välistada, et toetust oleks võinud taotleda ka mõnest muust meetmest. Seega on riik loonud võimalused saada kehtestatud piirangutest tekkinud kahjulike tagajärgede korvamiseks hüvitisi ning RVastS § 16 lg 1 ei kuulu kohaldamisele.
3.24-7 Fitness OÜ esitas 29.04.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille kohus võttis 19.05.2021 määrusega menetlusse varalise kahju hüvitamise nõudes. Vastustaja leidis alusetult, et kaebaja ei ole üritanud oma õigusi kaitsta esmaste õiguskaitsevahenditega ja saada kahju hüvitamist mujalt, sh toetusmeetmest, mida oli kaks korda jaganud SKTSA. Kaebaja käsutuses ei olnud õiguskaitsevahendeid, mis oleksid kahju vähendanud või ära hoidnud. Kaebaja majandustegevus oli sunni kohaldamise ähvardusel peatatud. Kahju ei olnud võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Kui korraldusi poleks kehtestatud, poleks kaebajale kahju tekkinud. Kui kaebaja on meetmetest teavitamiseks valinud elektroonilise teavituse vormi, oleks kaebajat tulnud teavitada kõikidel vastustajale teadaolevatel kaebaja e-posti aadressidel. Viited haldusmenetluse seadusele (HMS) ei ole asjakohased, sest haldusmenetlust kaebaja suhtes ei toimunud. Kaebaja kohta on andmed kantud spordiregistrisse, kus oli e-posti aadressina märgitud xxx. Vastustaja 13.04.2021 vastusest sai kaebaja teada, et teavitused saadeti e-posti aadressile xxx. Pole põhjendatud spordiregistris kajastatud andmete tähelepanuta jätmine, eriti olukorras, kus tegemist oli spordiobjektide valdajate toetusmeetmega. Kui oli näha, et ühel aadressil e-kirju vastu ei võeta, oleks tulnud kaebaja poole pöörduda kontaktidel, mis SKTSA-le nähtusid spordiregistrist. Kaebaja on SKTSA-ga suhelnud e-posti aadressi xxx vahendusel. Seadusest ei tulene kohustust saata teavitus vaid elektrooniliselt ning äriregistris märgitud aadressile. Vastustaja jättis realiseerimata muud teavitamise viisid ja võimalused. Kaebaja ning tema volitusel ka kolmas isik pöördusid korduvalt nii Kultuuriministeeriumi kui ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ning Riigikantselei poole toetusmeetmete kohta teabe saamiseks. Kultuuriministeerium pole 24.11.2020 kirjale tänini vastanud. Seega ei olnud kaebajal teavet, et osaleda toetusmeetmes, kuhu sai taotlusi esitada 25.01–08.02.2021. Ka siis, kui kaebajal oleks selline teave olnud, ei ole vastustaja tõendanud, et kaebaja oleks vastanud toetuse saamise tingimustele. Toetuste saamisest ei saa järeldada, et kahju tekkimine on välistatud. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg 1 kohaselt tuleb kahjustatud isik asetada olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kaebaja ei saanud hüvitist toetusmeetmest, mille kohta esitas 12.05.2020 Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusele (EAS) taotluse väliskaubandus- ja infotehnoloogiaministri 29.04.2020 määruse nr 13 „COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse puhangust negatiivselt mõjutatud väikeettevõtja kahjude osalise hüvitamise toetus“ alusel. RVastS § 16 alusel saab kahju hüvitamist nõuda järgmistel eeldustel: haldusorgani õiguspärane tegevus, mis piirab erakordselt kannatanud põhiõigusi, varalise kahju tekkimine ning põhjuslik seos haldusorgani tegevuse ja kahju tekkimise vahel. Õige pole vastustaja väide, et riik on loonud võimalused saada kehtestatud piirangutest tekkinud kahjulike tagajärgede korvamiseks hüvitisi. Kaebaja ei ole neid hüvitisi saanud. Vastustaja ei täitnud piisavalt meetmetest teavitamise kohustust. Rakendada oleks saanud pehmemaid meetmeid (2x2 reegel, 50%-line täituvus, hügieenivahendite olemasolu jne). Kaebaja juures koroonakoldeid ei avastatud, tema tegevuspiirkonnas (Viljandi) oli positiivsete testide 3(10)
3-21-911 koguarv madal. Väikeettevõtte majandustegevuse peatamise korral on tegemist ettevõtte eksistentsi küsimusega. Piirangute kehtestamisel ja toetusmeetmete kohaldamisel koheldi ettevõtjaid põhjendamatult erinevalt. Laevandus- ja lennundussektoris tegevus jätkus. Seega oleks ka kaebaja suhtes saanud kohaldada vähemintensiivseid meetmeid. Puhkusereisidega toodi Eestisse sisse väga nakkav ja kiiresti leviv koroonatüvi. Kaebaja tegevus on seevastu olnud paikne ning teenust ostvad isikud oskavad hoida tervist ja hoiduda haigustest. Kuigi RVastS § 16 näeb ette vaid õiglase hüvitise maksmise, mitte kogu kahju hüvitamise, tuleb kaebajale välja mõista 7470,94 eurot, et ta saaks maksuvõlad riigile tasuda ning tegevusega jätkata. On põhjendamatu jätta kogu kahju kaebaja kanda. RVastS § 16 lg 2 p 3 ei välista kahju hüvitamist, sest kaebaja on tõendanud, et oli aktiivne, et leida võimalusi saada hüvitist mujalt. Kaebaja täpsustas 07.22.2021 menetlusdokumendis, et kahjunõude suurus on 5148,17 eurot. Kaebaja sai nii 2020. a märtsis kui aprillis riiklikku palga sihtfinantseeringut kokku 2322,77 eurot ning selle võrra tuleb algset kahjunõuet vähendada.
4.Vabariigi Valitsus palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes 13.04.2021 vastuses avaldatud seisukohtade juurde.
5.Tallinna Halduskohus jättis 17.02.2022 otsusega kaebuse rahuldamata. Korraldusega nr 29 kehtestati perioodil 16.03.2020–18.05.2020 liikumisvabaduse piirang ja viibimiskeeld muu hulgas avalikuks kasutamiseks mõeldud spordisaalides, jõusaalides ja spordiklubides. Korralduse kohaselt kehtestati meetmed inimeste elu ja tervise ning ülekaaluka avaliku huvi kaitseks, mis olid hädavajalikud viiruse leviku tõkestamiseks. Vastustaja leiab õigesti, et viiruse leviku takistamiseks tuli rakendada meetmeid, mille kaudu vähendada inimeste vahelisi kontakte ning seega tõkestada viiruse leviku võimalusi. Olukorras, kus viirus levib inimeste vaheliste kontaktide kaudu piisknakkusega, ei olnud võimalik jätta vastavalt reageerimata. Covid-viirusesse nakatumise kasv tähendas eelkõige märgatavat koormuse suurenemist meditsiinisüsteemile. Selleks, et tagada adekvaatne ning kättesaadav arstiabi ka muude haigusjuhtumite korral, oli vajalik piirata inimeste vahelisi kokkupuuteid. Sportimiseks mõeldud siseruumides viibimiskeelu kehtestamine oli sobiv vahend, et vähendada inimeste vahelisi kontakte ning seega ka nakatumise võimalusi. Siseruumides sportimisel on piisknakkuse levikuks soodne keskkond. Tol hetkel puudusid sobivamad alternatiivid viibimiskeelu kehtestamisele. 2020. a-l ei olnud vaktsiinid veel kättesaadavad, mistõttu ei olnud võimalik selle kaudu nakatumise tõenäosust vähendada. Võrreldes käesoleva otsuse tegemise hetkega, oli 2020. a-l ka oluliselt suurem teadmatus haiguse osas, sh kuidas haigust põhjustav viirus käitub, milliseid lühemaajalisi ning pikaajalisi tüsistusi tekitab, millised meetmed on efektiivseimad viiruse leviku takistamisel jne. Seega oli asjakohane lähtuda ettevaatuspõhimõttest ning pigem rakendada ajutiselt rangemaid piiranguid, mis suurema tõenäosusega toovad nakatumiste arvu madalamale. Asjakohane ei ole kaebaja väide, et spordiga tegelevatel inimestel oli väiksem tõenäosus viirusesse nakatuda ning viirust edasi kanda, põhjusel, et nad on teadlikumad tervisliku käitumise seisukohast. Ka hoolsalt käituval inimesel, kes hoolitseb enda hügieeni eest ning harrastab tervislikke eluviise, ei ole nakatumine välistatud. Samuti ei saa eeldada, et spordiga tegeleksid üksnes noored ja tugeva tervisega inimesed. Piirangute eesmärk oli katkestada nakatumise ahelaid, sh näiteks olukorda, kus nakatumine toimub siseruumides asuvas spordisaalis ning nakatunud isik kannab sealtkaudu viiruse omakorda edasi oma lähedaste ja kolleegide hulka, kelle seas võib kahtlemata olla riskigruppi kuuluvaid inimesi. Kaebajale piirangute osas erandi tegemine poleks tol hetkel olnud mõistlik ning kooskõlas piirangu eesmärgiga. Kriisi olukorras ei ole 4(10)
3-21-911 võimalik igal konkreetsel juhul kaaluda iga indiviidi või ettevõtte üksikhuve, vaid lähtuda tuleb kollektiivsest hüvest, mida saavutada püütakse. Seda eriti olukorras, kus viiruse levik mõjutas kogu maailma tervishoiusüsteeme ja majandust ning kus teaduslikult põhistatud teadmisi viiruse olemuse ja käitumise kohta nappis. Asjakohane pole ka kaebaja võrdlust teiste valdkondadega (nt lennundus). Piirangud kehtestati reeglina vastavalt valdkonna eripärale (s.t, milline on inimeste vaheliste kontaktide iseloom ja hulk). Piiranguid, mis halvasid ettevõtete tegevust, kehtestati mh nt nii turismisektorile, meelelahutusele, toitlustusele jne. Vastustaja tegevus korralduses nr 29 sätestatud piirangute kehtestamisel oli seega kantud legitiimsest eesmärgist, meetmed olid eesmärgi saavutamiseks vajalikud, sobivad ja proportsionaalsed ning vastustaja tegevus järelikult õiguspärane. Korralduse nr 282 punkti 2014 alapunktist 1 nähtub, et piirang kehtestati siseruumides sportimisele ja treenimisele (teatud eranditega) ning piirang oli ajaliselt määratletud (11.03.2021-11.04.2021). Seega puudutas piirang isikuid, kes siseruumides spordivad ja treenivad, ning ettevõtteid, kes seda teenust pakuvad. Järelikult on tegemist üldkorraldusega, mis on suunatud üldiste tunnuste alusel kindlaks määratud isikute ringile. Korralduse andmise õiguslikuks aluseks oli nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse (NETS) § 28 lg 6. Korralduse nr 282 seletuskirjas on välja toodud, et viiruse põhjustatud haigusele puudub efektiivne ravi ja haiguse levik võib ületada haiglate ravivõimekuse ning korraldusega kehtestatavad nõuded, meetmed ja piirangud toovad ilmselgelt kaasa olulise ühiskondliku ja majandusliku mõju. Korralduse andmise hetkel oli viiruse leviku risk väga suur, mistõttu on selle vähendamiseks proportsionaalne piirata korralduses nimetatud kohtades isikute liikumisvabadust inimeste elu ja tervise ning ülekaaluka avaliku huvi kaitseks, et tõkestada Covid-19 haigust põhjustava koroonaviiruse SARS-CoV-2 levikut. Vastustaja on selgitanud, et Eestis oli nakkuse levik niivõrd laialdane ja ulatuslik, et valdkondlike või regionaalsete piirangute mõju ei olnud tõenäoliselt piisav nakkuse leviku pidurdamiseks muu hulgas ka seetõttu, et suur hulk inimesi ei olnud teadlikud, kust nakkus saadi ning Terviseametil puudus täielik ülevaade haigete nakatumise põhjustest. Seega ei olnud viiruse kõrge leviku tingimustes võimalik rakendada leebemaid alternatiivseid meetmeid, sh teha erandeid kaebajale või teistele spordivaldkonna ettevõtetele. Arvestati ka asjaolu, et piirangu kehtestamise hetkel oli hakanud levima esialgsest nakkavam ning agressiivsem viiruse tüvi. Polnud võimalik analüüsida ühe ettevõtja võimalikke negatiivseid mõjusid, kui tegelikult olid kahjustada saanud kõik eluvaldkonnad. Vastustaja tegevus korralduses nr 282 sätestatud piirangute kehtestamisel perioodil 11.03.2021-11.03-2021 oli kantud legitiimsest eesmärgist, meetmed olid eesmärgi saavutamiseks vajalikud, sobivad ja proportsionaalsed ning vastustaja tegevus seega õiguspärane. Juhul kui kaebaja leidis, et korraldusega nr 29 ja korraldusega nr 282 kehtestatud piirangud on õigusvastased ning tema suhtes on võimalik kohaldada leebemaid meetmeid, siis oleks kaebaja pidanud esmalt vaidlustama korraldustega kehtestatud piirangud ning nõudma haldusaktide kehtetuks tunnistamist. Selliselt oleks kaebajal olnud võimalik astuda samme, et kahju tekkimist ära hoida. Õige pole kaebaja väide, et vastustaja käitumine oli kriisi juhtimisel puudulik ning vastustaja ei astunud vajalikke samme, et kahju ära hoida. 2020. a-l oli viiruse osas palju teadmatust ning ka 2021. a esimeses pooles oli viiruse leviku osas mitmeid küsimusi, sh viiruse uute tüvede ilmnemisel, esimeste vaktsiinide kättesaadavaks muutumisel, vaktsiinide mõju osas jne. Samas puudusid nii korralduse 29 kui ka korralduse nr 282 andmise hetkel laialdased vaktsineerimise võimalused. Seega tegutses vastustaja kriisi juhtimisel piiratud teadmiste tingimustes, lähtudes pädevate isikute ja asutuste nõuannetest (sh teadusnõukoda, 5(10)
3-21-911 Terviseamet), teiste riikide praktikast. Puudub põhjus arvata, et vastustaja ei tegutsenud oma parima teadmise kohaselt, konsulteerides vastava eriala pädevate isikute ja asutustega. Täielikku kahju tekkimist oli sisuliselt võimatu ära hoida. Selleks nägigi vastustaja ette erinevad toetus- ja hüvitusmeetmed, millega kriisis kannatanud valdkonna ettevõtete kahjusid mingis osas kompenseerida ning ettevõtete toimetulekut kriisi tingimustes toetada. Vastustajale ei saa ette heita, et kaebajani ei jõudnud info SKTSA jagatavatest toetusmeetmetest ja -voorudest. Vastustaja on asjakohaselt viidanud kultuuriministri 28.05.2020 määrusele nr 14 „COVID-19 puhangust tingitud erakorraline abi spordiobjektide valdajate toetamiseks“. Määruse kohaselt rakendab määrust SKTSA (edaspidi toetuse andja) (määruse § 1 lg 8) ning taotluste esitamise tähtajast ja taotlusvooru eelarvest teavitab toetuse andja oma veebilehel vähemalt kolm kalendripäeva enne taotlusvooru avamise päeva (määruse § 7 lg 2). Seega oli toetuse andjal kohustus teavitada toetusvoorust üksnes oma veebilehel ning täiendav teavitamine ettevõtete äriregistris toodud e-posti aadressidel oli kantud toetuse andja soovist, et info toetusvoorude kohta jõuaks võimalikult paljude valdkonna toetusest huvitatud isikuteni. Äriregistris märgitud kontaktidest lähtuti asjakohastel põhjustel, kuivõrd äriregistris toodud e-posti aadressil peab äriühing igal juhul tagama teadete ja dokumentide vastuvõtmise. Toetuse andjal puudus kohustus astuda eraldi samme, et igaühe puhul kontrollida, kas äriregistris toodud e-posti aadress on kontakt, millelt äriühing oma eposti kontrollib. Ettevõttel on kohustus tagada, et äriregistris on esitatud andmed, millelt äriühing ka info kätte saab. Kaebajal oli hoolsa ettevõtjana käitumise korral võimalik saada infot jagatavatest toetusmeetmetest ning selle kaudu kahju tekkimist ära hoida või seda vähendada. Kuna korraldused nr 29 ja 282 olid õiguspärased, tuleb kahju hüvitamisel lähtuda RVastS §-st 16, mille järgi võib isik nõuda õiguspärase, kuid tema põhiõigusi või -vabadusi erakordselt piirava haldusakti või halduse toiminguga tekitatud varalise kahju hüvitamist õiglases ulatuses. Korraldustega piirati kaebaja ettevõtlusvabadust, tema majandustegevus spordiobjekti valdajana oli ulatuslikult takistatud. Siiski ei saa öelda, et piirangud olid kaebaja jaoks erakordselt piiravad. Need kohaldusid kõigile spordiobjektide valdajatele ühteviisi. Piirangutel oli legitiimne eesmärk. Inimeste vaheliste kontaktide vähendamine oli nakatumiste arvu tõusu tingimustes olulisimaks vahendiks, et viiruse levik kontrolli alla saada, seda eriti olukorras, kus puudus veel vaktsineerimise võimalus. Varasemad leebemad meetmed (vt nt korralduse nr 282 alates 06.03.2021 jõustunud redaktsiooni – distantsi hoidmine, desinfitseerimisvahendite olemasolu tagamine, ruumi täituvuse nõue) ei toonud soovitud tulemusi. Lisaks ei olnud piirangud kehtestatud pikaajaliselt. Spordiobjektide pidajatele olid ette nähtud võimalused taotleda toetusi, mis kompenseeriks neile kasvõi osaliselt piirangutest tekkinud kahju ning toetaksid piirangute perioodist üle saamist. Kuna puudus põhiõiguste erakordne riive, ei ole RVastS § 16 kohaldamise eeldused täidetud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
6.24-7 Fitness OÜ palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 17.02.2022 otsus tühistada ning teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja jääb halduskohtus avaldatud seisukohtade juurde, esitades halduskohtu otsusele järgmised vastuväited. Äärmiselt ebaõiglane on jätta tervikuna kaebaja kanda kulud, mis tekkisid põhjusel, et tema majandustegevus peatati sunni ähvardusel. Halduskohus ei arvestanud, et majandustegevuse peatamine oli kaebaja jaoks eksistentsi küsimus. Tegemist polnud olukorraga, mida oleks saanud pidada kaebaja äririskiks. Kaebajale ei jäetud võimalust kasutada vähemkoormavaid meetmeid. Oli ka teisi võimalusi, kuidas vähendada inimeste vahelisi kontakte. Halduskohus jättis need kaebaja väited analüüsimata, märkides vaid üldsõnaliselt, et puudusid sobivamad 6(10)
3-21-911 alternatiivid viibimiskeelu kehtestamisele. Faktiliselt puudusid analüüsid ja ohuprognoosid selliste rangete piirangute kehtestamiseks. Piiranguid ei seatud samas kõikidele valdkondadele. Lennukis või laevas ühes kitsas ruumis viibides oli kõige soodsam võimalus viiruse levikuks. Viirus kandus Eestisse just teistesse riikidesse reisimise tõttu. Reisimise takistamiseks ei võetud samas mingeid meetmeid. Kui riik oleks kohe sulgenud piirid, puudunuks vajadus kaebaja majandustegevuse peatamiseks. Juhul, kui piirangute seadmine oli siiski avalikes huvides, ei ole õigustatud kulutuste jätmine kaebaja kanda. Kaebajast ei sõltu rahva elu ja tervise kaitse ning meditsiinisüsteemi toimimine. Kaebaja tasub riigile makse, mis peavad kindlustama riigi toimimise. Kaebajal on õiguspärane ootus, et ettevõtluse toimimine on tagatud. 2021. a-l olid vaktsiinid juba olemas. Järelikult oleksid ka meetmed pidanud olema pehmemad. Kaebaja ei saanud ettevõtjana oma tegevuse planeerida, kõik sõltus Vabariigi Valitsuse otsustest. Korraldusega nr 282 oleks võinud ka kaebaja tegevuse suhtes rakendada p-s 81 ja 82 sätestatud leebemaid meetmeid. Kuna teatud huvigruppide suhtes peeti neid sobivaks (nt Eesti esindamine tippsportlaste poolt spordivõistlustel), siis puuduvad põhjendused, miks ei saanud neid kohaldada spordiklubidele. Puuduvad kaalutlused erinevate ettevõtjate, valdkondade eristamiseks. Kaebaja ei oleks saanud korralduste vaidlustamisega kahju tekkimist ära hoida. Toetusmeetmete mehhanism ja nendele ligipääs ei olnud piisavalt avalik ning korraldus oli puudulik. Ebaõige on seisukoht, et kaebaja oleks ise pidanud tundma huvi oma valdkonna toetusvõimaluste kohta. Kaebaja on tõendanud enda aktiivset käitumist. Kaebajale ei saadetud infot õigele e-posti aadressile. SKTSA oleks pidanud veenduma, et teave on jõudnud kõigi liikmeteni. On üldteada asjaolu, et äriregistri kaudu saabub ettevõtte aadressile hulgaliselt rämpsposti. Seetõttu andiski kaebaja spordiregistrile teada teise e-posti aadressi, millelt ta on alati kättesaadav. Kohus jättis hindamata tõendi, mille järgi pöördus kaebaja riigi poole ning palus teavet toetusmeetmetest. Riik jättis teabe andmata. Väide, et piirangud ei kehtinud pikaajaliselt, on määratlemata õigusmõiste ning tuleb sisustada lähtuvalt kaebaja majandustegevuse võimekusest, tingimustest ja tegevusvaldkonnast ning lähtuda konkreetsetest asjaoludest. Piirangud võivad ja mõjutavad ettevõtjaid erinevalt. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-70-15 leidnud, et ärikeeluga riivatakse intensiivselt isiku põhiõigusi ja ettevõtlusvabadust.
7.Vabariigi Valitsus palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega ning jäädes varasemate seisukohtade juurde. Kehtestatud avalik-õiguslike piirangute eesmärk ei olnud kaebajale kahju tekitamine ega talle kulutuste täieliku kandmise kohustuse panemine. Lähtuti rahvatervise kaitse eesmärgist ning sihist vältida tervishoiusüsteemi ülekoormamist. Piirangute eesmärk oli vähendada isikute vahelisi kontakte ja suuremate hulkade inimeste koosviibimist. Kaebaja õiguste kõrval tuli samaväärselt arvestada ka avalike huvidega ja kolmandate isikute õigustega. Need kaaluvad üles kaebaja huvi majandustegevusele. RVastS § 7 lg-s 1 on sätestatud esmaste õiguskaitsevahendite kasutamise kohustus. Õige pole kaebaja väide, et kahju ei olnud võimalik vältida. Kaebaja pidi aktiivselt tegutsema ja mitte laskma endale õigusvastast kahju tekitada. On arusaamatu, miks kaebaja ei esitanud haldusakti kehtetuks tunnistamise või õigusvastasuse tuvastamise nõuet, kui ta leidis, et tegemist on õigusvastaste haldusaktidega, mis rikuvad tema subjektiivseid õigusi. Samuti pole kaebaja taotlenud SKTSA-lt spordiobjektide valdajatele mõeldud toetust. Kaebaja oleks saanud kahju vähendada, kui ta oleks olnud hoolsam. Ta ei jälginud SKTSA kodulehte ega tutvunud äriregistris toodud e-posti aadressile korduvalt saadetud teavitustega. SKTSA ei saanud teavitust, et kirjad poleks kohale jõudnud. Kaebaja pole selgitanud, miks ta ei 7(10)
3-21-911 ajakohastanud äriregistris toodud e-posti aadressi, kui ta seda ei kasutanud. HMS § 27 lg 2 p 3 alusel saab lugeda e-kirjad kättetoimetatuks. SKTSA kaalus, kas võtta kontaktandmed äriregistrist või spordiregistrist, ning valis äriregistri, sest seal toodud kontaktandmete kaudu peab ettevõtja äriseadustiku (ÄS) alusel olema kättesaadav. Õiguspärase haldustegevusega isikule tekitatud kahju ei kuulu üldjuhul hüvitamisele. Sellist tagatist ei anna ka PS § 25. Vaidlusaluste piirangute kehtestamisel polnud tegemist põhiõiguste erakordse piiramisega.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega, mille järgi oli peaministri 14.03.2020 korralduse nr 29 alusel perioodil 16.03.2020–18.05.2020 ning Vabariigi Valitsuse 19.08.2020 korralduse nr 282 alusel perioodil 11.03.2021–11.04.2021 kehtinud majandustegevuse piirang õiguspärane. Ringkonnakohus ei korda halduskohtu poolt läbi viidud meetme proportsionaalsuse kontrolli (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Vabariigi Valitsus kuulutas 12.03.2020 korraldusega nr 76 PS § 87 p-i 8 ning hädaolukorra seaduse (HOS) § 13, § 19 lg 1, § 21 lg 1 ja § 23 alusel välja eriolukorra seoses koroonaviiruse pandeemia levikuga maailmas, viiruse Eesti-sisese leviku tuvastamisega ja laienemise suure tõenäosusega ja sellest tingitud massilise nakatumise ohuga, määrates eriolukorra juhiks peaministri. Peaminister otsustas 14.03.2020 korralduse nr 29 p-ga 1 kehtestada HOS § 31 lgte 1 ja 3 alusel liikumisvabaduse piirangu ja viibimiskeelu avalikult kasutamiseks mõeldud spordisaalides, jõusaalides, saunades, spaades, spordiklubides, basseinides, veekeskustes, ujulates, päevakeskustes ja laste mängutubades. Eriolukorra juhina andis peaminister vaidlusalusel perioodil hulgaliselt korraldusi, millega seati erinevaid piiranguid. Nii hakkas alates 25.03.2020 kehtima inimeste vahelise ruumi piirang ning avalikus kohas võis koos viibida kuni kaks inimest. Alates 27.03.2020 suleti kõik kaubanduskeskused ning meelelahutus- ja lõbustuskohad, söögikohad ja baarid tuli sulgeda kell 22. Haridus- ja teadusministeeriumi korraldusel läksid kõik koolid alates 16.03.2020 üle distantsõppele, keelatud olid huviringid ja treeningud. Suleti kõik muuseumid ja kinod, keelati teatrietendused, kontserdid ja konverentsid. Seega oli eriolukorra tõttu häiritud elu kogu riigis ning põhjendatud pole kaebaja seisukoht, et kaebaja jõusaal oleks pidanud jääma avatuks. Koroonajuhtumite puudumine jõusaalis ei ole argumendiks, sest arvuliselt polnud 2020. a kevadel viirus veel laialdaselt levinud (eriolukorra väljakuulutamise aja seisuga oli tuvastatud 27 nakkusjuhtu). Tegemist oli uue haigusega ning väljastpoolt Eestit tuleva teabe põhjal oli eriolukorra väljakuulutamine ja piirangute kehtestamine põhjendatud. Eriolukord kehtis kuni 18.05.2020, s.o umbes 2 kuud ning selle kehtimise perioodi pole alust pidada ülemääraseks. Vabariigi Valitsus võttis NETS § 28 lg 6 alusel 19.08.2020 vastu korralduse nr 282 „COVID19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud liikumisvabaduse ning avalike koosolekute pidamise ja avalike ürituste korraldamise piirangud“. Praeguses vaidluses on korraldus nr 282 asjakohane redaktsioonis nagu see kehtis peale Vabariigi Valitsuse 09.03.2021 korraldusega nr 111 tehtud muudatusi. Korralduse nr 282 p 2014 ap-i 1 kohaselt oli 11.03.2021–11.04.2021 siseruumides sportimine ja treenimine keelatud. Hilisemate muudatustega pikendati seda perioodi kuni 02.05.2021. Korraldusega nr 11 kehtestati mitmeid piiranguid, et vähendada inimeste kontakte. Nii kehtestati täiendavad piirangud viibimisele ja liikumisele kauplustes, toitlustusettevõtetes ja teistes avalikes kohtades, samuti lisapiirangud huviharidusele, huvitegevusele, täienduskoolitusele, täiendõppele, noorsootööle, sportimisele ja treenimisele. Koolid toimisid juba varasemalt distantsõppel ning korraldusega nr 111 pikendati seda tähtaega veelgi. Koroonaviirus levik oli väga suur. Korralduse nr 111 seletuskirja kohaselt oli viimase 14 päeva jooksul on tehtud testide seast osutunud positiivseks kokku 17 749 testi, mis 8(10)
3-21-911 teeb suhtarvuks 100 000 elaniku kohta 1335,54. Tõusuteel oli ka uue tüve B.1.1.7 levik. Ringkonnakohus leiab sarnaselt vastustaja ja halduskohtuga, et sellises olukorras oli põhjendatud meetmete rakendamine, mis piirasid inimeste liikumisvabadust. Inimeste vaheliste juhuslike kontaktide välistamine on efektiivseim meede nakkusahelate katkestamiseks. Pole põhjust eeldada, et eelpool kirjeldatud epidemioloogilises olukorras poleks viirus spordi- ja jõusaalides levinud. Muud meetmed (distantsi hoidmine, desinfitseerimine) poleks olnud sama tõhusad. Asjaolu, et Vabariigi Valitsus pidas põhjendatuks teha üldisest meetmest erandeid (nt profisportlastele, lennuliiklusele), ei tähenda, et piirang oli õigusvastane.
9.Kuna korraldused nr 29 ja 282 olid õiguspärased, ei saa kaebaja nõuda kahju hüvitamist RVastS § 7 lg 1 alusel, sest puudub avaliku võimu kanda õigusvastane tegevus. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu ja vastustajaga, et RVastS § 7 lg 1 kohaldamine on välistatud ka põhjusel, et kaebaja ei kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid, s.o ei vaidlustanud korraldusi nr 29 ja 282 kohtus. Õiguste kaitsmine või taastamine esmaste õiguskaitsevahenditega peab olema reaalne, mitte formaalne. Praeguses asjas on ilmne, et korralduste suhtes kohtule tühistamiskaebuste esitamisel poleks kaebaja saavutanud olukorda, kus tema majandustegevus poleks olnud perioodidel 16.03.2020–18.05.2020 ja 11.03.2021– 11.04.2021 takistatud.
10.RVastS § 16 lg 1 kohaselt võib isik nõuda õiguspärase, kuid tema põhiõigusi või vabadusi erakordselt piirava haldusakti või halduse toiminguga tekitatud varalise kahju hüvitamist õiglases ulatuses. Olukord, kus äriühingul keelatakse majandustegevusega tegelemine, on oluline PS §-i 31 ehk ettevõtlusvabaduse riive. Seda, kas tegemist on põhiõiguse erakordse piiramisega, tuleb hinnata kõiki asjaolusid kogumis hinnates. Ringkonnakohus leiab, et asjakohane ei ole küsimus, kas piirang oli proportsionaalne, sest ebaproportsionaalsuse korral oleks tegemist õigusvastase piiranguga ning kahju hüvitamisel kuuluks rakendamisele RVastS § 7 lg 1. RVastS § 16 lg 1 kontekstis on praegusel juhul määravad eelkõige piirangu kestvus ning selle majanduslikud tagajärjed. Samuti tuleb silmas pidada, et RVastS § 16 lg 1 ei näe ette kahju täielikku hüvitamist, vaid isikul on õigus nõuda õiglast hüvitist. Kaebaja majandustegevus oli kokku keelatud kahe aasta jooksul kolm kuud (2020. a-l kaks kuud ning 2021. a-l üks kuu). Riik oli seejuures ette näinud erinevad meetmed olukorra leevendamiseks. Nii on kaebaja kinnitanud, et ta sai 2020. a märtsis ja aprillis riiklikku palga sihtfinantseeringut kokku 2322,77 eurot. Vastav summa moodustab u 31% kaebajal väidetavalt tekkinud kahjust. Kaebajal oleks olnud õigus saada toetust ka kultuuriministri 28.05.2020 määruse nr 14 ja 20.04.2021 määruse nr 12 alusel, mis nägid ette COVID-19 puhangust tingitud erakorralise abi spordiobjektide valdajate toetamiseks. Asjaolu, et kaebajale keelduti toetuse andmisest väliskaubandus- ja infotehnoloogiaministri 29.04.2020 määruse nr 13 „COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse puhangust negatiivselt mõjutatud väikeettevõtja kahjude osalise hüvitamise toetus“, ei tähenda, et kultuuriministri määrustes nr 12 ja 14 ette nähtud toetust poleks kaebajale samuti makstud. EAS-i 08.09.2020 vaideotsuse järgi jäeti taotlus rahuldamata, sest kaebaja ei vastanud väliskaubandus- ja infotehnoloogiaministri määruse nr 13 § 8 lg 2 p 1 nõudele, mille järgi ei tohtinud taotleja olla raskustes ettevõtja. Kultuuriministri määrustes nr 12 ja 14 selline tingimus puudus, määruste § 5 lg 2 p 1 sätestas vaid tingimuse, et taotleja ei tohi olla pankrotis, likvideerimisel ega sundlõpetamisel. Arvestades tegutsemiskeelu ajalist kestust ning riiklikult ette nähtud toetusmeetmeid, leiab ringkonnakohus, et korraldustes nr 29 ja 282 ette nähtud piirangud polnud kaebaja põhiõigusi erakordselt piiravad. Kui kaebaja oleks kõiki võimalusi kasutanud, oleks ta saanud oma 9(10)
3-21-911 õiguste riivet märgatavalt vähendada. Toetusmeetmetega on riik kaebajale väidetavalt tekkinud kahju juba u 31% ulatuses vähendanud. Arvestades kuni 18.05.2020 kehtinud eriolukorda ning ka pärast eriolukorra lõpetamist jätkunud eriti ohtliku nakkushaiguse epideemilist levikut, mille tõkestamiseks pidid Vabariigi Valitsus võtma NETS § 28 lg 6 alusel tarvitusele olulise ühiskondliku ja majandusliku mõjuga meetmeid, ei saa eeldada, et riik peab hüvitama kõik tekkinud kahjud. Paratamatult jääb osa kahjudest ka riigi elanike ning siin tegutsevate juriidiliste isikute enda kanda.
11.Ka juhul, kui asuda seisukohale, et kaebaja põhiõigusi on erakordselt piiratud ning RVastS § 16 lg 1 kohaldamise eeldused on täidetud, tuleks kahjunõude jätta rahuldamata. RVastS § 16 lg 2 lg 1 järgi ei saa hüvitist nõuda ulatuses, milles põhiõiguste või -vabaduste piiramine toimus isiku huvides. Olukorras, kus ohus on ühiskonna toimimine tervikuna, ei saa väita, et juriidilise isiku huvi on suunatud vaid majandustegevuse jätkamisele. Meetmed pidid muu hulgas tagama selle, et säiliks ühiskonna korraldus, kus pärast ohu kõrvaldamist on võimalik majandustegevusega jätkata. RVastS § 16 lg 2 p 3 piirab hüvitise nõudmist, kui isikul on hüvitist võimalik saada mujalt. Riik nägi ette toetusmeetmed, et leevendada piirangutega tekkivaid kahjusid. Kaebaja ongi saanud hüvitist 2322,77 euro ulatuses. Kultuuriministri määrustega nr 12 ja 14 ette nähtud võimalusi kasutades oleks kaebajal olnud ringkonnakohtu arvutuste põhjal olnud võimalik saada hüvitist veel u 600 eurot. Kaebaja on oma otsese varalise kahju suuruseks väitnud 5122,73 eurot. Sellest oleks riigi toetustega saanud kaetud enam kui pool. RVastS § 16 lg 3 kohaselt arvestatakse hüvitise määramisel veel kasu, mida avalik võim või avalik huvi põhiõiguste või -vabaduste piiramisest sai, piiramise raskust, kahju tekkimise ettenägematust ja muid olulisi asjaolusid. Ringkonnakohus jääb eelmise punkti viimases lõigus väidetu juurde, et tekkinud kahjud pidid jääma nii riigi kui ühiskonnaliikmete enda kanda. Täpset proportsiooni pole võimalik kindlaks määrata. Praeguse kaebuse asjaolusid silmas pidades leiab ringkonnakohus, et kaebajale täiendava hüvitise määramine pole põhjendatud.
12.Kaebaja on vastustajale ette heitnud, et talle ei tehtud kultuuriministri määrustega nr 12 ja 14 ette nähtud toetusmeetmeid nõuetekohaselt teatavaks, sest SKTSA saatis vastava info äriregistri järgsele e-posti aadressile. Ringkonnakohus märgib esmalt, et SKTSA tegevust ei saa omistada Vabariigi Valitsusele. Kaebaja on praegusel juhul leidnud, et kahju on tekitatud korraldustega nr 29 ja 282. Vastustaja nägi ette piirangud ning töötas välja toetusmeetmed, kuid vastustaja ei pidanud kontrollima, kuidas toimub meetmete rakendamine. Kui SKTSA tegevus oli õigusvastane, saaks kahju hüvitamist nõuda vastavalt sihtasutuselt ning üksnes ulatuses, milles kaebajal jäi määrustega nr 12 ja 14 ette nähtud toetus saamata (u 600 eurot). Ringkonnakohus aga nõustub halduskohtuga, et teadete saatmine äriregistrisse kantud e-posti aadressile oli õiguspärane. Ringkonnakohus ei korda vastavat põhjendust (HKMS § 201 lg 4), märgib vaid, et kaebajal on seadusest tulenev kohustus tagada, et äriregistrisse kantud andmed on õiged. Väited, miks ta ei kasuta vastavat e-posti aadressi, ei ole asjakohased. Asjaolu, et kaebaja pöördus erinevate riigiorganite poole küsimustega toetuste saamise võimaluste kohta, kuid abi väidetavalt ei saanud, ei muuda tõsiasja, et info määrustest nr 12 ja 14 tulenevate toetusmeetmete kohta oli kaebajale nõuetekohaselt saadetud.
13.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud kaebaja kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. (allkirjastatud digitaalselt)
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.