Majandushaldusõigus › Tervisekaitse ja toidujärelevalve

3-22-104

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-22-104 on heidetud ammoniaagihaisu, ei ole selle kohta nõudeid kehtestatud ja haisu pole mõõtevahendiga mõõdetud. Kassid osalesid mitmetel kassinäitustel ja on saanud välismaistelt ekspertidelt suurepäraseid hindeid. Mitmed võõrandatud kassid on olnud Eesti tšempioni tiitli väärilised. Tallinna Loomade Varjupaik võõrandas kaebajalt äravõetud 17 täiskasvanud kassist neli kassi esimese kahe nädalaga, mis näitab, et kassid olid terved. Võõrandatud kassipojad ei olnud loovutamiseas. Kaebaja tagas kassidele vajaliku veterinaarabi. Täiskasvanud loomade veterinaarse ülevaatuse aktidest selgub, et loomade seisundit hinnati 5 palliga 6 võimalikust, loomadel olid silmad ja kõrvad puhtad, toitumine normaalne, mõned kassid olid isegi pigem paksud. Äravõetud loomadel ei tuvastatud mingeid nakkushaigusi. Osa kasse olid imetavad ja nende karvastikus olid pusad, mis on imetava pikakarvalise kassi puhul tavapärane. Kaebaja ravis kasse kliinikus. Kaebaja kassid olid veterinaarse läbivaatuse käigus sotsiaalsed ja lasid protseduure teha, mis näitab, et nad olid veterinaarsete protseduuridega harjunud; 2) kaebajalt võeti mõistliku põhjuseta tema vara (kassid), tekitades suurt moraalset ja materiaalset kahju. Kaebajale kuulub tõukasside kasvatuskennel nimega Golden Vesta. Kaebaja tegevuseks on tõukasside kasvatamine (Siberi, Neeva Maskeraad). Kassid on soetatud tuntud kasvatajatelt Venemaa Föderatsioonis ja iga ostetud aretuslooma eest on makstud 1500 eurot. Tõutunnistusega Siberi ja Neeva Maskeraadi tõugu loovutusealise kassipoja hind on ca 800 eurot. Kaebaja on teinud aretustegevuseks ja oma kasside heaolu tagamiseks suuri kulutusi; 3) protokollist ei nähtu, millisel viisil ohustas loomade jätmine senisesse asukohta nende tervist või elu. Steriliseeritud kassi operatsioonile viimine näitab, et kaebaja ei pea kassivabrikut. Asjaolu, et kaebajal on kennel ja ta kasvatab tõukasse, ei tee tema kennelit loomavabrikuks. Kaebaja jagab kassidega oma eluaset ja tal on nendega tihe emotsionaalne side. Kaebaja igal täiskasvanud kassil on oma nimi. Kaebajalt äravõetud vanemad kassid olid kõik steriliseeritud ja kastreeritud, kaebajal on ainult üks isane kastreerimata tõukass. Kaebaja korteri põrandad on küll kraabitud, kuid regulaarselt puhastatud. Vastustaja jättis tähelepanuta, et 22 kassi olid väiksed, keda ei saa arvestada korteris püsivalt peetava kassina; 4) kasside võõrandamisega kaebajalt muutus konkreetsete kasside olukord halvemaks. Kassid elasid korteris vabalt ja said piisavalt liikuda. Neil oli oma sootsium, nad said suhelda nii perenaisega kui omavahel, nad ei olnud metsikud; 5) loomade äravõtmisel tuleb kaaluda ka loomapidaja olukorda. Kaebaja sai PTA menetluse käigus terviserikke ja vajas kiirabi. Kasside fotod aastatest 2017 ja 2018 kinnitavad, et kassid pole ohus, vaid nad on tavapärases seisukorras.

3(13)

3-22-104 6) veterinaari ülevaatuse käigus selgus, et kahel täiskasvanud kassil oli äge kõhulahtisus, paljudel esines probleeme hammastega ning karvkate oli pulstunud (LoKS § 51 lg 1); 7) kassipojad olid jäetud abitusse seisundisse. Kassipojad olid ilma emata suletud transpordipuuri (LoKS § 4 lg 1). Üks kassipoeg suri paar päeva pärast äravõtmist Varjupaikade MTÜ Tallinna loomade varjupaigas; 8) kummaski toas oli kokku 39 looma jaoks pandud üks joogi- ja üks toidunõu. Loomade söögija jooginõude arv ja paigutus ei vasta õigusaktides sätestatud nõuetele (LoKS § 52 lg 3; lemmikloomade määruse § 6 lg 2 ja § 7 lg 3); 9) loomapidaja ei suutnud viia loomi kokku tema esitatud loomapassidega, mistõttu tekkis ametnikel õigustatud kahtlus, et tegemist on n-ö loomavabrikuga. Esitatud 14 passist olid vaid kaks korteris viibivate kasside omad ja ülejäänute dokumendid puudusid. Loomapidajal puudus reaalne ülevaade, kui palju tal oli korteris loomi, ning peaaegu kõik korteris viibinud emasloomad olid kas poeginud, imetavad või tiined. Teadmatust loomade tegeliku arvu kohta näitab see, et loomaomanik on kohtule esitatud kaebuses lähtunud kohapeal vormistatud protokollis fikseeritud täiskasvanud kasside arvust (15), mitte tegelikult ära võetud kasside arvust (16). Segadus loomade arvus tekkis seetõttu, et loomi oli palju ja transpordikastidesse paigutatud loomade üle lugemine polnud võimalik, kuid veterinaarülevaatuse käigus selgus, et äravõetud kasse oli 16. Lisaks peitis üks kass end ligipääsmatusse kohta; 10) kasside võõrandamine koheselt ilma ettekirjutust tegemata oli vajalik seetõttu, et loomaomanik ei suutnud tagada neile vajalikke pidamistingimusi ning ametnikel oli põhjendatud kahtlus, et tegemist on n-ö kassivabrikuga (LoKS § 64 lg 6). Kaebaja ei eita, et loomi peetakse ja paljundatakse müügi eesmärgil. Kasside pidamise tingimused olid loomade vajadustele mittevastavad ning nende elu ja tervist ohustavad. Äravõetud loomade läbivaatusel tuvastati mitmel loomal kas kõhnus või kahheksia (organismi üldine erakordselt tugev haiguslik kõhnumine ja kurnatus); 11) kui inimene peab 34 m2 suuruses korteris 39 kassi ja ühtlasi on dokumentaalselt tõendatud loomade müügiga tegelemine (vt protokollis II kajastatud fakt kiibinumbriga 900079000507297 kassi müügi ja kiibistatud kassi pähe kiibistamata kassi ostjale üleandmise kohta), siis on selge, et tegemist pole lemmikloomade pidamisega kassiarmastuse ja peetavate loomadega tekkinud hingelise sideme tõttu; 12) kaebaja väide kasside sootsiumist on alusetu ja eksitav. Kodukass (lad k Felis catus) ei ole karjaloom, vaid on loomu poolest üksiklase eluviisiga, kes ei vaja ellujäämiseks sotsiaalseid suhteid liigikaaslastega. Kui kaebaja tahab väita, et 34 m2 korteris peetud kassid elasid oma loomupärases olukorras, siis on tegemist kas kasside kui loomaliigi kohta puudulike teadmiste ilminguga või tahtliku eksitamisega; 13) kaebaja esitatud dokumendil puudub igasugune tõenduslik väärtus. „World Association of Cat Clubs“ pole mitte mingil juhul rahvusvaheliselt tunnustatud ja autoriteetne organisatsioon. Sellise organisatsiooni väljaantud paber pole dokumentaalne tõend ning see on ebausaldusväärne.

4(13)

3-22-104 2) LoKS § 64 lg 7 nõuab protokolli koostamist selle kohta, kui loomad võetakse senisest asukohast ära ja paigutatakse mujale (LoKS § 64 lg 3). Kuna § 64 lg-s 6 käsitletud looma võõrandamise korraldamine kujutab endast asendustäitmist ja tehakse viide asendustäitmise ja sunniraha seadusele (ATSS), siis peab see olema ATSS § 13 järgi ka protokollitud. Loomade äravõtmine ja võõrandamine on toimingud (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 106). Kohapeal koostatud protokoll vastab nii LoKS § 64 lg 7 kui ATSS § 13 lg 2 miinimumnõuetele. Seal on märgitud loomade äravõtmise ja teise kohta paigutamise aeg, õiguslik alus ja põhjused. Kuna PTA tegi erinevad otsustused (loomade äravõtmine, paigutamine, võõrandamine) samal ajal, siis koostati üks protokoll, millesse märgiti õiguslikuks aluseks LoKS § 64 lg 6. Esimene protokoll kajastab peamisi asjaolusid ja põhjuseid (kasside hulk, ammoniaagihais, väljaheited põrandal, kassipojad suletud puuris, loomapidaja valeväited) ja üldisemat viidet LoKS § 3 rikkumisele, millest on arusaadav, et kaebaja ei taganud PTA hinnangul kassidele sobivaid tingimusi ja hooldust. Kirjeldatud korteritingimused räägivad enda eest. Esimeses protokollis on viide ka sellele, et senisesse asukohta jätmine ohustab loomade elu ja tervist. Märked ammoniaagihaisu ja kassipoegade kehva seisu ning puuris eraldatuna hoidmise kohta on ohu kinnitamiseks piisavad, sest nende pinnalt on tõenäoline, et loomade tervis saab kahjustatud (vt korrakaitseseaduse (KorS) § 5 lg-d 1 ja 2). PTA tegi 19. jaanuaril 2022 põhjalikuma ja parandatud protokolli. Arvestades, et esimene protokoll vastas nõuetele ja teises protokollis esitati täiendavad põhjendused, on täidetud nii protokollimise kui põhjendamise nõuded; 3) faktilise ja õigusliku aluse olemasolu nähtub protokollidest, kasside üle- ja läbivaatuse dokumentidest ning foto- ja videomaterjalidest. PTA hindas kasside pidamise ruumi ja muid tingimusi; 4) loomi peeti kahetoalises korteris (üldpind 34,8 m2). Korteris oli 17 täiskasvanud kassi ja 22 mitme pesakonna kassipoega, st kokku 39 kassi. Kaebaja jagas oma eluaset kassidega, st korter oli nii kaebaja elukoht kui ka loomapidamiskoht. Korteri kontrollimise ajal oli transpordipuuri suletud suurem hulk väikeseid kassipoegi, kuid näib, et enamus kasse elasid siiski vabalt, kuigi kontrolli hetkeks oli kaebaja nad osaliselt peidukohtadesse paigutanud. Kaebaja kinnitab, et täiskasvanud kassid said korteris vabalt liikuda. Olenemata sellest, kas osade kassipoegade puuris hoidmine oli tavapärane või hoidis kaebaja neid seal vaid järelevalvetoimingu ajal, kuna soovis kassipoegade olemasolu varjata, ei ole ilmselgelt täidetud lemmikloomade määruse § 15 lg-te 2 ja 3 nõuded, et iga kassi kohta peab pinda olema vähemalt 1 m2. Isegi kui kogu korter olnuks kasside päralt, ei jagu 39 kassile 34,8 m2 pinnal igaühele 1 m2. Video- ja fotomaterjalidest on selge, et osa sellest pinnast kulub kaebaja elutegevuse ja asjade peale (nt peaaegu laeni ulatuvad laiad kapid, kus hoitakse toiduaineid; muu mööbel; WC-pott, pesumasin, dušinurk jne). Kassipoegade toast nähtuvad puurid on transpordipuurid, mida ei saa käsitada elamiseks sobiva puurina. Igatahes ei paista neist pindala poolest ükski selline, kus oleks tagatud kassile 1 m2. Kui mitu kassi elab ühes puuris, ei ole tagatud 0,7 m2 (vt kassipoegade tuba videomaterjalidest). Lemmikloomade määrus ei erista täiskasvanud kasse ja kassipoegi ning kaebaja argument, nagu kassipojale ei peaks olema võimaldatud nõutud pindala, on alusetu. Olenemata vanusest vajavad ka kassipojad liikumisruumi. Kui on rikutud lemmikloomade määruse §-st 15 tulenevat minimaalse pindala nõuet, siis on rikutud LoKS § 3 lg 2 p-i 3, mis nõuab loomale sellise ruumi võimaldamist, et tema liikumisvajadus oleks rahuldatud; 5) protokollides kirjeldatakse kõrget ammoniaagi kontsentratsiooni ja haisu, mis pani ametnike silmad kipitama. Ammoniaak on lämmastiku ja vesiniku ühend, terava lõhnaga värvuseta gaas. Suures kontsentratsioonis on see organismile mürgine. Olukorras, kus 39 kassi elasid 34,8 m2 suuruses korteris, milles fotodelt ja videotest nähtuvalt olid väljaheited kogunenud seinte äärde, mööbli taha ja anumatesse, on usutav, et ammoniaagi sisaldus on sellisel tasemel, mida võib pidada mürgiseks ja ohtlikuks. Teisest protokollist nähtub, et kontrolli aluseks oleva vihje kohaselt levis kaebaja korterist tulev hais kogu majas ja see oli tugev. Puudub alus kahelda loomadega tegelevate ametnike selgitustes, et ammoniaagisisaldus pani silmad kipitama, ning 5(13)

3-22-104 teadmistes, et selline ammoniaagi tase on ohtlik. LoKS ei eelda ammoniaagisisalduse mõõtmist ega anna piirmäärasid, st PTA ei pea esile tooma konkreetset määra, mida ületati, vaid liialt kõrge ammoniaagitase on tunnetatav. Eelnev paigutub LoKS § 52 lg 2 rikkumise alla ehk loomapidamise ruum ei ole loomale ohutu. Lisaks on rikutud LoKS § 3 lg 2 p-i 3, sest ruumi mikrokliima ei ole kehva õhukvaliteedi tõttu sobilik; 6) liivakastides liiva puudumine on lemmikloomade määruse § 15 lg 1 rikkumine. Liivata liivakastid ei täida eesmärki. Samamoodi ei tee seda muud tühjad anumad, mis nähtub ka fotoja videomaterjalidest. Asjaolu, et videotest ja fotodelt paistavad tühjad ja puhtad liivakastid, mis kaebaja arvates näitab, et liivakaste puhastatakse regulaarselt, ei kinnita seda, et kassid kasutaks tühje liivakaste. Kassid jätavad väljaheiteid suuremas osas põrandale ning kaebaja neid ära ei korista. Kaebaja pühkis teisest protokollist nähtuvalt mingi osa väljaheiteid kokku siis, kui järelevalveametnikud ukse taga ootasid ning neid sisse ei lastud. Usutav on, et korteri tavapärane seis on halvem kui piltidelt ja videost nähtu; 7) põrandate mustus viib lemmikloomade määruse § 3 mittejärgimisele, sest loomapidamise ruumide põrandad ei olnud puhtad. Väide regulaarsest puhastamisest ei ole asja materjalide pinnalt usutav. Foto- ja videomaterjali järgi nähtub, et koristamata jätmine on pidev ja pikaajaline, kuna jäädvustatud oli ka kauem seisnud ja värvi muutnud ning kuivanud roe. Ammoniaagihais viitab sellele, et regulaarset koristust ei toimu, sest koristamata väljaheiteid ja uriini on kogunenud pikema aja jooksul; 8) kuna teises protokollis on fikseeritud, et toad olid täis erinevat sorti rämpsu, loomade väljaheiteid, teravaid esemeid ja erinevate vedelikega täidetud anumaid, siis on tegemist ohuga loomadele (LoKS § 52 lg 2). Rämps ja väljaheited on fotodelt ja videotest näha ja eelkõige on need ohtlikud kassipoegadele, kes on alles saamatud ja kes võivad jääda asjade ja rämpsu vahele kinni või millegi alla. Kuna väljaheidetest ja uriinist eritub ammoniaaki, siis on pidev kokkupuude rooja ja uriiniga ja sisuliselt nende sees elamine ohtlik ja ebahügieeniline. Fotod ja videod annavad üldpildi korterist, kuid kontrolli teostati kahe tunni jooksul, mistõttu on loogiline, et ametnikud tuvastasid selle aja jooksul asjaolusid põhjalikumalt. Kaebaja ei vaidle neile ka konkreetselt vastu ega märgi näiteks, et anumates olnud vedelikud olid ohutud või millega oli üldse tegemist; 9) teises protokollis kirjeldatakse, et kassipoegade ruumis oli (esialgu) liikumatult lamav ja väga väikest kasvu ning kõhn kassipoeg, kelle silmad olid rähmased ja karvastik segamini. Kassipoeg viidi viivitamatult loomaarsti juurde, kuid paar päeva hiljem ta suri. Ilmselgelt oleks see kassipoeg pidanud saama vajalikku ravi varem. See küll ei tähenda, et ta oleks kindlasti ellu jäänud, kuid kaebaja ei väida, et ta oleks üldse loomaarstiga ühendust võtnud või proovinud kassipoega ravida (LoKS § 51 lg 1); 10) asjaolu, et kaebaja astus kassipojale peale, esines vahetult ametnike juuresolekul ja kaebajal ei tekkinud selle kassipoja suhtes varasemalt kohustust teda ravile viia. Kuna ametnikud korraldasid ise kohe kassipoja kliinikusse viimise, siis pole teada, kas kaebaja ise oleks kassile abi osutanud või mitte, aga arvestades liikumatult lamanud ja kehva tervisega kassipoja eest hoolitsemata jätmist, siis on abi andmata jätmine tõenäoline. Tegemist on looma suhtes lubamatu teoga, kuna peale astumine põhjustas kassipojale valu (LoKS § 4 lg 1). Kassipoja viskamine ametnikule näkku võib samuti kvalifitseeruda LoKS § 4 lg 1 rikkumiseks, kui see põhjustas kassipojale valu, nt kukkumise tõttu. Samas ei nähtu täpselt, kas kassipoeg kukkus maha või õnnestus ametnikul ta kinni püüda. Ühele kassipojale peale astumine ja teise viskamine viitavad igatahes hoolimatusele loomade suhtes, mitte loomaarmastusele; 11) kuigi enamiku täiskasvanud kasside üld- või kehakonditsioon oli hea, s.t nad olid normaalvõi ideaalkaalus (hinnangud 5/6) ning üks ülekaalus, esines osadel imetavatel kassidel (kerge) kahheksia ehk liigne kõhnus ja kurnatus või kerge alakaal, kuid imetava kassi puhul võib seda pidada normaalseks (vt kehakonditsiooni skaalalt hinnangu 4/6 kirjeldust). Täiskasvanud kasside toitumust nimetati ka esimeses protokollis heaks. Kahe imetava kassi puhul on loomulik kerge veetustumine. Samas oli kassidel muid terviseprobleeme (gingiviit ehk igemepõletik, 6(13)

3-22-104 mida ühel juhul varjupaigas raviti; üks kass vajas hambaravi mõõduka hambakivi ja murdunud kihva tõttu; kahel kassil esines ravivajadusega kõhulahtisus, mis oli kestnud juba pikemat aega; ühel kassil oli varasemast pikaajalisest kõhulahtisusest sabaalune põletikuline ja seda tuli ravida). Lisaks olid 9 täiskasvanud kassi väiksemal või suuremal määral pulstis, sh kõik ei olnud imetavad emasloomad. Kaebajal tulnuks hooldada ka imetavate kasside karva. Eelnev kujutab LoKS § 51 lg 1 rikkumist, sest kassid ei saanud vajalikku ravi ja hoolt. Looma heaolu tagamiseks on vajalik hoolitseda karvkatte eest (LoKS § 3 lg 2 p 2); 12) kassipojad olid enamuses dehüdreerunud ja kahhektilised ehk liiga kõhnad, vaid kaks 22-st olid normaalses üldkonditsioonis. Väga väikesed (umbes kahenädalased) kassipojad olid emadest eraldatud, kuigi nad olid alajahtumise ja hüpoglükeemia ohus. Seega enamiku kassipoegade tervis ja heaolu polnud tagatud, mis on vastuolus LoKS § 51 lg-ga 1. Väga väikeste äsja avanenud silmadega kassipoegade eraldamine emast või emadest, hoides neid suletud transpordipuuris, oli looma jätmine abitusse seisundisse (LoKS § 4 lg 1). Nii väikesed kassipojad vajavad ema nii söömiseks kui ka eespool viidatud alajahtumise ja hüpoglükeemia vältimiseks. Suletud puuris ei saanud nad ise end aidata ja ema otsida. Ühest madratsil liikumatult lamanud kassipojast võib järeldada, et kaebaja ei hoolinud ka puuri suletud kassipoegade seisundist; 13) asja materjalide pinnalt on võimalik tuvastada, et söötmis- ja jootmisvahendeid ei olnud looma jaoks piisavalt, kuna videotest nähtuvalt oli kummaski toas (kassipoegade toas ja toas, kus olid seina ääres suured kapid) vaid üks söögi- ja üks joogikauss (lemmikloomade määruse § 6 lg 2 ja § 7 lg 3). Ainult kahe joogikausi puhul tekib olukord, kus igale kassile ei ole pidevalt tagatud võimalust puhtale joogiveele. Protokollidest järeldub, et alles enne ametnike tuppa lubamist oli kaebaja kaussidesse pannud värsked krõbinad ja vee, mille kallale kassid isukalt asusid. Kui puhas vesi oleks tavapärane ja kogu aeg tagatud, siis suhtuksid kassid uue vee lisamisse pigem ükskõikselt; 14) toidu- ja sööginõude paigutuse osas ei esine rikkumisi LoKS § 52 lg 3 mõttes. Videotest ja fotolt nähtuvalt olid kausid rämpsu ja väljaheiteid täis korteris paigutatud suhteliselt lagedatele kohtadele. Kuna korteris oli suur saastumise risk, siis poleks olnud söötmiseks ja jootmiseks paremat kohta. Kaebaja tulnuks korterit koristada ja põrandad puhtana hoida (lemmikloomade määruse § 3); 15) kaebaja rikkus loomapidajana oluliselt LoKS-i nõudeid ning loomade tervis ja elu olid ohus, mis on nii loomade teise asukohta paigutamise kui ka selle kaudu kohese võõrandamise eeldusteks (LoKS § 64 lg-d 1, 3, 6). Olulise rikkumise tuvastamisel ei pea olema eelnevalt tehtud ettekirjutust, mille kaebaja oleks täitmata jätnud või mittenõuetekohaselt täitnud (LoKS § 64 lg 1). Rikkumisi oli mitmeid ja need olid pikaajalised, kasside tervis ja elu oli ohus, nt üks kassipoeg suri, kassidel oli terviseprobleeme, korteris oli ohtlik ammoniaagi kontsentratsioon. Selleks, et tuvastada ohtu tervisele ja elule, ei pea ära ootama tagajärgede realiseerumist kõigi kasside osas. Sealjuures vähemalt väga väikeste kassipoegade puhul oli ohus mitte ainult tervis, vaid ka elu; 16) asjaolu, et loomapidajale ei tehta mitte ettekirjutust võõrandamise korraldamiseks, vaid loomad võõrandatakse kohe asendustäitmise korras (LoKS § 64 lg 6), peab olema tingitud sellest, et looma elu või tervis on ohus või loomapidajast tulenevast muust põhjusest. Näiteks on see lubatav ka niinimetatud loomavabriku pidamisel. Kuna tegemist on isiku sissetuleku teenimise viisiga, siis alustatakse sageli pärast ühe loomade kogumi likvideerimist sama tegevusega uuesti. Selleks et jätta järelevalveametnikele muljet, et see tegevus on siiski lõpetatud, peetakse loomi kas enda eluruumidest eemal või väidetakse, et tegemist on sõbranna või pereliikme loomadega. Ettekirjutusega pandud looma võõrandamise kohustuse täitmiseks kasutatakse ka looma võõrandamist näiliku tehinguga. Loomapidamistingimused ja heaolu sellise näiliku tehingu tulemusena üldjuhul ei muutu. Kui pärast näilikku võõrandamistehingut muutub ka loomade pidamise koht, ei saa PTA sellest teada ja loomapidamistingimuste nõuetekohasust ei saa kontrollida enne järgmiste kaebuste esitamist. Seetõttu ei peaks jätma 7(13)

3-22-104 niinimetatud loomavabriku pidajale võimalust ise oma loomi võõrandada. PTA on protokollis põhjendanud, miks loomad võõrandati. PTA märkis, et enamus loomadest olid halvas ja väga halvas seisukorras, loomapidamiskoha tingimused olid loomadele ohtlikud, loomapidajal puudus ülevaade kasside arvust, loomapidaja ei olnud võimaldanud loomadele regulaarselt vajalikku ravi ning loomapidaja tegeles loomade nn tootmisega, kusjuures loomade elu ja tervis olid ohus. PTA ja Tallinna linna (keskkonna- ja kommunaalameti) ametnike vahel vormistatud üleandmise-vastuvõtmise aktis märgiti, et loomad anti üle LoKS § 64 lg 6 alusel seoses ohuga loomade elule ja tervisele. Nn kassivabriku pidamine õigustas kasside kohest võõrandamist asendustäitmise korras. Just loomapidaja tegevuse iseloom on selline, et talle ei tuleks endale jätta võimalust kasside võõrandamiseks (või näilikuks võõrandamiseks). Kasside võõrandamise võimaluse andmisega saaks kaebaja kasside üle uuesti võimu, et siis sarnast tegevust jätkata (nt muus asukohas). Kaebusest nähtub kaebaja majanduslik huvi kasside suhtes, sh tuuakse välja kassipoja hind 800 eurot ja viidatakse tõukasside kasvatuskennelile Golden Vesta. Kuigi kenneli pidamine ei tähenda veel nn kassivabrikut, siis on oluline vaadata ka kasside pidamise tingimusi. Suuremal hulgal kasse tuleb kasvatada nõuetekohaselt. Nn kassivabrikut iseloomustab see, et esiplaanil on tulu teenimise eesmärk, mistõttu loomade heaolu ja elutingimused jäävad tahaplaanile. Nn kassivabriku pidamist kinnitavad järgmised asjaolud. Kaebaja ei teadnud kasside arvu. Kaebaja väitis, et tal on ainult vanad kassid, kes on kastreeritud ja steriliseeritud, kuid tegelikult oli tal mitu pesakonda kassipoegi. Kuigi kaebaja teab, et tal oli üks kastreerimata isane kass, ei teadnud ta, millised kassipojad olid millise ema omad. Ühel kassil oli kiip, mille järgi lemmikloomaregistrist tuvastatud omanikuks ei olnud kaebaja ja kontrollimisel selgus, et kaebaja oli müünud ühele isikule kiibita ning vale lemmikloomapassiga kassi. Kaebaja antud loomapassidest ainult kaks vastasid korteris olnud loomade kiipidele. Kaebaja ei teadnud, kes on kes, ega osanud kasse dokumentatsiooniga kokku viia. Äravõetud täiskasvanud kassidest olid kolm tiined ja 4–5 imetavad. Enamik loomi oli kiibistamata. Suur osa loomapassidest olid identifitseerimatud. Kahest isasest täiskasvanud kassist oli üks kastreeritud, täiskasvanud emaste steriliseerimise kohta märked puuduvad, kuid tiined ja imetavad emad ilmselgelt polnud steriliseeritud. Kõik eelnev viitab, et kaebaja tegeles kasside tootmisega, hoolides eelkõige tulust, mitte kasside tervisest ja heaolust; 17) kuigi kaebaja on esitanud erinevaid tõendeid kasside ravi, vaktsineerimise, näitustel osalemise, tõugude ja hoolitsetuse kohta, ei ole nende alusel võimalik tuvastada seost konkreetsete äravõetud kassidega. Näiteks Tatari Loomakliiniku 11. aprilli 2019. a arvel märgitud isast kassi Sander kiibiga 978101082304983 ei nähtu äravõetud kasside hulgas, kuna sellist kiibinumbrit ei ole fikseeritud (ja isaseid täiskasvanuid oli vaid kaks). Võimalik ei ole aru saada, kas haigusloo väljavõte ja arved Tatari Loomakliinikust emase kassi Vesta kohta käivad kokku mõne kaebajalt äravõetud kassiga, kuna kassi sünniaeg on 15. veebruar 2013 ja sellises vanuses kassi loomade üle- ja läbivaatuse failidest ei nähtu. Asjaolu, et kaebaja on kunagi teise kassiga või ka äravõetud kassiga käinud arsti juures, ei lükka ümber seda, et kontrollimise ajal oli kaebajal kasse, kes vajasid ravi. Tõend kinnitab, et kaebaja on ka varem omanud erinevaid kasse, kelle ta on ilmselt maha müünud ja selle tarbeks eelnevalt kasse vaktsineerinud. See ei näita seda, et eelmisi kasse peeti nõuetekohaselt; 18) loomaarsti tõendilt nähtuvatest kassidest on vaid kaks seostatavad kaebajalt äravõetutega (kiibinumbrite järgi isane Gavrik ja emane Elisi, vt „läbivaatus“ nr 2 ja 3). Jessy Eliitkassi Klubi

3-22-104 19) fakt, et osad kaebaja kassid on auhinnatud ja varjupaigast võõrandati kahe nädalaga neli kaebaja täiskasvanud kassi, ei lükka ümber PTA tuvastatut. Samuti ei muuda seda viited asjaoludele, et kasside silmad ja kõrvad olid puhtad ning neil ei tuvastatud nakkushaigusi, kassid olid sotsiaalsed ja lasid protseduure teha ja et mõne kassiga käidi kliinikus; 20) kasside võõrandamine kaebaja eest on küll kaebaja õigusi intensiivselt piirav meede, kuid nagu asja materjalidest näha, oli tegemist äärmusliku juhtumiga. Kasse peeti väga kehvades tingimustes. Ka ärilisel eesmärgil kasvatatavad loomad peavad olema hästi koheldud ja hooldatud. Kaebaja väide, et ta kasvatab kasse enda lemmikloomadena ja tulu teenib nende pealt selleks, et kasse ülal pidada, ei ole usutav. Kaebaja tervisekaalutlused ja majanduslik kahju ei muuda PTA otsust ebaproportsionaalseks. PTA-le ei olnud kaebaja terviserike teada.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-22-104 saanud lugeda esitatuks. Apellatsioonkaebuses oli kõrvaldatav puudus. Kaebaja kõrvaldas puuduse ise, kui esitas hiljem selle allkirjastatult. Kuna 6. juunil 2022 esitatud apellatsioonkaebus oli tähtaegne, ei oma tähendust küsimus, kas digitaalselt allkirjastatud apellatsioonkaebus, mis laekus kohtusse kell 00.00, tuleb lugeda esitatuks 6. või 7. juunil 2022.

3-22-104 hindas osade kasside seisundi heaks või väga heaks. See ei kõrvalda asjaolu, et tingimused, milles kassid viibisid, ei vastanud nõuetele. Samuti ei muuda kaebaja väidetu asjaolu, et kassipojad olid emadest eraldatud, dehüdreerunud ja kõhnad, seejuures üks kassipoeg suri. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga selles osas, et üksnes hambakivi ja igemepõletik ning pusade probleemid ei kinnita piisavalt LoKS-i nõuete rikkumist. Praeguses kontekstis tuleb siiski arvesse võtta kõigi rikkumiste kumulatiivset mõju, mis kõik koostoimes on sellised, et rikkumisi võib pidada oluliseks. Rikkumise intensiivsust mõjutab muu hulgas aeg, kui kaua loom mingites tingimustes viibib. Näiteks kahel loomal esines kõhulahtisust, mis, arvestades kliinilist pilti, oli krooniline, ja see oli kestnud pikemat aega (dtl 48). Põhjused, mille tõttu osad kassid leidsid uue kodu kiiresti (s.o mõne nädala jooksul), pole teada. Nimetatud asjaolu ei lükka siiski ümber järeldusi, mida halduskohus tegi loomapidamise nõuete rikkumise kohta.

11(13)

3-22-104 Ringkonnakohus kaebaja selle seisukohaga ei nõustu. Esimeses protokollis on välja toodud, et kassidele oli äsja pandud joogivett ja värskeid krõbinaid, sest nad asusid jooma. Samuti lisatakse, et kasside toitumus oli hea, v.a kassipojad. Teises protokollis kajastatakse põhimõtteliselt samu asjaolusid, kuid lisatakse, et kassid asusid isukalt jooma. Halduskohus on õigesti asja materjalide pinnalt tuvastanud, et söötmis- ja jootmisvahendeid ei olnud 39 looma jaoks piisavalt, kuna videotest nähtuvalt oli kummaski toas vaid üks söögi- ja üks joogikauss. Halduskohus pidas usutavaks, et ainult kahe joogikausi puhul tekib olukord, et igale kassile ei ole pidevalt tagatud võimalust puhtale joogiveele. Halduskohus lisas, et kui puhas vesi oleks tavapärane ja kogu aeg tagatud, siis suhtuksid kassid uue vee lisamisse pigem ükskõikselt, mitte ei asuks innukalt jooma. Vastustaja pole väitnud, et söök või jook polnud sobiv.

Kaebaja toob välja, et ta pidas kasse eelkõige lemmikloomadena, mitte müügi eesmärgil.

PTA antud hinnang oli vastupidine: tegemist oli nn kassivabrikuga ning sellistes tingimustes kasside pidamine ohustas nende elu ja tervist. Halduskohus asus seisukohale, et tegemist oli nn kassivabriku pidamisega, mida kinnitas lisaks kaebaja väide kassi hinna kohta (kassipoja hind 800 eurot) ning viide tõukasside kennelile. Halduskohtu hinnangul järeldus nn kassivabriku olemasolu ka asjaolust, et kaebaja ei teadnud kasside arvu, väitis, et ta omab ainult vanu kasse, kes on kastreeritud ja steriliseeritud, kaebaja ei teadnud, millised kassipojad olid millise ema omad, kaebaja müüs teisele isikule kiibita ja vale lemmikloomapassiga kassi, kaebaja antud loomapassist ainult üks vastas korteris olnud loomade kiipidele. Halduskohus toob välja, et äravõetud kassidest kolm olid tiined ning 4–5 imetavad emad (vt ka dtl 48). Ringkonnakohtu hinnangul võimaldab viimati märgitu järeldada, et kaebaja andis teadlikult PTA ametnikele ekslikku teavet selle kohta, et kassid on steriliseeritud ja kastreeritud. Asjaolu, et 4–5 kassi olid poeginud, ei saanud jääda kaebajale tähelepanuta. Usutav on, et ametnikele tõele mitte vastava väite esitamise eesmärgiks oli varjata kasside pidamise tegelikku eesmärki – lasta neil valitsenud tingimustes teadlikult paljuneda. Lühikese aja jooksul umbes 8–9 kassilt pesakonna loomine tekitab põhjendatud kahtluse, et sedavõrd palju kassipoegi oli tarvis nende müümise eesmärgil (vt selle kohta ka käesolev otsus, p 3 alap 2). Kuna tegemist oli nn kassivabrikuga, oli õigustatud kõikide kasside kohene võõrandamine LoKS § 64 lg 6 (s.o loomapidajast tuleneva muu põhjuse) alusel, ilma et kaebaja oleks saanud kassid ise võõrandada. Halduskohus on õigesti järeldanud, et seadusandja tahteks oli sisustada loomapidajast tulenevat põhjust n-ö loomavabriku pidamise kaudu. Sellises olukorras ei pea looma omanikule andma võimalust ise võõrandamist korraldada, kuna kasside võõrandamise võimaluse andmisel saanuks kaebaja kasside üle uuesti võimu, et sama tegevusega nt muus asukohas jätkata.

12(13)

3-22-104

(allkirjastatud digitaalselt)

13(13)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.