Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Tanel Saar, Maili Lokk 28.02.2023, Tartu 3-20-2518
Haldusasi
J.T.e kaebus Viru Vangla 05.11.2020. a otsuse nr 610/26907-2 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 08.02.2022. a otsus Viru Vangla apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja J.T. Vastustaja Viru Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta Viru Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata, kuid muuta Tartu Halduskohtu 08.02.2022. a otsuse põhjendusi osaliselt vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
2.Jätta rahuldamata kaebaja taotlus uue tõendi kogumiseks.
3.Asendada otsuse avaldamisel kaebaja nimi initsiaalidega.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o 28.02.2023, arvates.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viru Vangla määras 06.11.2019. a käskkirjaga nr 6-2/716-1 (tl 20) J.T.e tööle majandustööde abitööliseks V7/V8 eluosakonna üldkasutatavate ruumide koristajana tähtajatult alates 07.11.2019. Vastavalt meditsiiniosakonna ettekirjutusele võis kinnipeetav töötada kuni 30 minutit korraga, tööülesandeks oli tolmu pühkimine. Käskkirjas käsitleti seda, et Eesti Töötukassa 18.06.2019. a otsusega tuvastati kaebajal töövõime puudumine.
1.1.Eesti Töötukassa 31.07.2020. a otsusega nr TVH/20/065783 (tl 35-37) tuvastati kaebajal töövõime puudumine perioodil 08.06.2020 – 07.06.2023.
1.2.Kaebaja esitas 10.08.2020 Viru Vanglale taotluse (tl 10-11) haldusmenetluse uuendamiseks ja tööle määramise käskkirja kehtetuks tunnistamiseks. Kaebaja väitel on tema tervis oluliselt halvenenud (igapäevased tugevad valud, väsimus, unehäired, psüühikahäired, vererõhu tõus jms). 08, 09. ja 30.07.2020 anti kaebajale korraldus asuda tööle, kuid meedik vabastas kaebaja tööst, kuna kaebajal oli tugev pea- ja seljavalu. Ebakindel olukord töötamisega
põhjustab kaebajale paanikahooge ja vererõhu tõusu ülikõrgeks. Kaebaja viitas ka töötukassa 31.07.2020. a otsusele, kuna see tähendab, et kaebaja ei ole võimeline töötama või töötamine põhjustaks talle valu ja tervisekahjustusi.
1.3.Viru Vangla jättis 05.11.2020. a otsusega nr 6-10/26907-2 (tl 21) taotluse rahuldamata. Vastustaja leidis, et uusi asjaolusid ei ole ilmnenud, kuna töötukassa otsus ei välista kinnipeetava kohustust töötada, ei ole kinnipeetava tööle määramisel vanglale siduv ning puuduv töövõime oli kaebajale määratud juba 06.11.2019. a käskkirja andmise ajal.
1.4.Kaebaja andis 05.12.2020 vanglale üle vaide, mille vastustaja esmalt registreeris 07.12.2020 nr 6-10/26907-3 ja 06.01.2021. a parandusega nr 6-12/3-1 (tl 22-23). Kaebaja vaidlustas 05.11.2020. a otsuse ning taotles uuesti haldusmenetluse uuendamist ja tööle määramise käskkirja tühistamist. Kaebaja leidis, et töötukassa 2019. ja 2020. a otsused ei ole identsed. Vastustaja ei ole töötukassa otsusele sisulist hinnangut andnud. Vangla arst, kes kooskõlastas kaebaja töötamise, ei ole töötukassa hinnanguga tutvunud. Kaebaja on vangla arsti hinnangu töötukassa otsustega ümber lükanud. Kaebaja esitas tõendina Qvalitas Arstikeskus AS 30.07.2020. a töövõime hindamise eksperthinnangu väljavõtte (tl 24) ning viitas sellele, et eksperthinnangu kohaselt ei ole kaebajale sobivat tööd soovitada.
1.5.Viru Vangla tagastas vaide 10.02.2021. a otsusega nr 6-12/3-4 (tl 58) põhjendusel, et kaebaja ei kõrvaldanud tähtaegselt vaide puudusi. Kaebaja sai otsuse kätte 11.02.2021 (tl 55). Vaide puuduste kõrvaldamata jätmine seisnes selles, et kaebaja esitas vangla küsitud dokumentaalse tõendi (töövõime hindamise eksperthinnangu 30.07.2020) tervikuna, kuid märkis kaaskirjas, et esitab dokumendi tutvumiseks vaide menetlemise ajal ja ei anna nõusolekut selle edasiandmiseks kolmandale isikule (tl 57). Vangla leidis, et kuna kaebaja adresseeris kaaskirja Viru Vangla II üksuse juhile T. Salometsale, siis ei olnud vangla direktoril vaide lahendamisel võimalik dokumendiga tutvuda ja vaiet ei saa pidada esitatuks kirjalikult.
1.6.Halduskohus leidis 03.08.2021. a määruses, et vastustaja tagastas vaide õigusvastaselt. Vaie vastas haldusmenetluse seaduse (HMS) § 76 sätestatud nõuetele, sh oli kahtluseta esitatud kirjalikult. Dokument, mille esitamist vastustaja nõudis, oli kaebaja esitatud tõend. See, kui isik jätab esitamata oma väiteid kinnitavad tõendid, ei ole vaide tagastamise alus ja ei takista vaide sisulist lahendamist. Lisaks ei piiranud kaebaja isikute ringi, kes saavad tema esitatud tõendiga vaidemenetluse raames tutvuda. Kaebaja esitas tõendi ja kaaskirja Viru Vanglale kui haldusorganile. Haldusorgan määrab ise tema koosseisu kuuluvate ametnike pädevuse ja ei ole seotud sellega, millise ametniku nime isik oma avaldusele märgib (HMS § 8 lg 2). Kaebaja kaaskirjast nähtub selgelt, et tõend esitati kasutamiseks mitte konkreetsele ametnikule, vaid vaidemenetluses.
2.Kaebaja esitas 12.03.2021 Tartu Halduskohtule kaebuse, mille kohus võttis menetlusse Viru Vangla 05.11.2020. a otsuse nr 6-10/26907-2 tühistamise nõudes. Kaebus sisaldas algselt ka muid nõudeid, kuid nende osas on kaebus tagastatud ja sellekohane kohtumäärus on jõustunud. Kaebaja viitas kaebuses kohtueelses menetluses esitatud põhjendustele ja sellele, et vangla on varem kehtetuks tunnistanud kaebaja tööle määramise käskkirja 18.08.2017 nr 6-2/682-1 just töötukassa otsuse alusel.
3.Tartu Halduskohtu 08.02.2022. a otsusega rahuldati kaebus järgmistel põhjendustel. Kohus jäi kohustusliku kohtueelse korra läbimise osas 03.08.2021. a määruses esitatud põhjenduste juurde ja märkis, et küsimus ei olnud üksnes selles, kas kaebaja esitas vaidemenetluses vastustaja küsitud tõendi. Määrav tähtsus oli sellel, et tegemist oli tõendiga. HMS § 79 ei sätesta tõendite esitamata jätmist vaide tagastamise alusena. Tegemist ei ole ka vaide puuduste kõrvaldamata jätmisega, kuna HMS § 76 lg 2 ei sätesta vaidele esitatavate nõuete hulgas tõendite esitamise nõuet. Kui vaide esitaja oma väiteid ei tõenda, siis tuleb vaie jätta rahuldamata, mitte tagastada. Vaide tagastamine oli õigusvastane ning kohustuslik kohtueelne menetlus on seega läbitud.
3.1.Vastustaja väitel on praegune kaebus korduv, kuna töötukassa 31.07.2020. a otsuse mõju kaebaja töövõimele on käsitletud juba kohtuasjas nr 3-20-176. Kaebus on korduv, kui see on esitatud samas nõudes ja samal alusel (HKMS § 43 lg 1). Kohtuasjas nr 3-20-176 oli kaebaja nõudeks Viru Vangla 06.11.2019. a käskkirja nr 6-2/716-1 ja 31.12.2019. a vaideotsuse nr 6-12/458-3 tühistamine. Kaebus ei saa olla korduv, kui kaebuste nõuded on täiesti erinevad. Asjaolu, et kohtuasjas nr 3-20-176 tehtud otsuses on töötukassa 31.07.2020. a otsust nimetatud, ei muuda käesolevas kohtuasjas esitatud kaebust seetõttu korduvaks.
3.2.Vangistusseaduse (VangS) § 37 lg 1 alusel on kinnipeetav reeglina kohustatud töötama. Töötama ei ole kohustatud muuhulgas kinnipeetav, kes ei ole tervislikel põhjustel võimeline töötama (VangS § 37 lg 2 p 3). Kinnipeetava võimelisuse tööd teha teeb kindlaks arst (VangS § 37 lg 3). HMS § 44 lg 1 reguleerib haldusmenetluse uuendamist menetlusosalise taotlusel. Menetluse uuendamise alusteks on muuhulgas see, kui: 1) taotluse esitaja õigusi kestvalt piirava haldusakti andmise aluseks olnud asjaolu või õigusnorm on ära langenud; 2) asjas ilmnevad uued olulised tõendid, mis ei olnud isikule haldusmenetluse ajal teada. Haldusmenetluse uuendamise korral vaadatakse asi uuesti läbi, kordamata seejuures menetlustoiminguid, mida uuendamise põhjused ei puuduta (HMS § 44 lg 2 ja 4). HMS § 68 lg 1 alusel on isikul õigus taotleda haldusakti kehtetuks tunnistamist üksnes juhul, kui ta võib taotleda haldusmenetluse uuendamist (HMS § 44). Haldusakti kehtetuks tunnistamist reguleerivad sätted eristavad kehtetuks tunnistamist isiku kasuks ja kahjuks. Praegusel juhul on tegemist tööle määramise käskkirja kehtetuks tunnistamisega kaebaja kasuks, kuna kaebaja eesmärgiks oli saavutada olukord, kus tal töötamise kohustust ei ole. HKMS § 65 lg 3 kohaselt tuleb haldusakt isiku taotlusel tema kasuks kehtetuks tunnistada asjaolude muutumisest alates, kui langeb ära kestvalt õigusi piirava haldusakti andmise alus õiguslike või faktiliste asjaolude muutumise tõttu. Kaebaja taotles haldusmenetluse uuendamist ja tööle määramise otsuse kehtetuks tunnistamist. Kaebaja taotluse lahendamine oli võimalik kahel erineval viisil: 1) HMS § 44 sätestatud menetlus - haldusorgan otsustab, kas uuendada menetlust. Kui jah, siis viiakse haldusmenetlus (osaliselt) uuesti läbi. Seejärel haldusorgan otsustab, kas haldusakt jääb kehtima või on põhjendatud selle muutmine või kehtetuks tunnistamine; 2) HMS § 64-70 sätestatud menetlus - haldusorgan teeb kindlaks, kas haldusakti kehtetuks tunnistamise taotlus on lubatav ehk kas esinevad menetluse uuendamise alused. Kui jah, siis otsustab haldusorgan, kas on põhjendatud haldusakti kehtetuks tunnistamine. Kohtu hinnangul toimus praegusel juhul HMS §-des 64-70 sätestatud menetlus. Vaidlustatud otsusest või kohtuasja dokumentidest ei nähtu haldusmenetluse uut läbiviimist.
3.3.Kohus mõistab vaidlustatud otsust nii, et vastustaja hinnangul ei olnud kaebajal õigust taotleda menetluse uuendamist ning see tähendab, et ta ei saanud taotleda ka tööle määramise käskkirja kehtetuks tunnistamist. Vaidlustatud 05.11.2020. a otsuses on selle aluse ja põhjendusena välja toodud, et uusi olulisi tõendeid seoses kaebaja tööle määramisega ei ole ilmnenud ning kaebaja viidatud töötukassa 31.07.2020. a otsus ei ole tõend HMS § 44 lg 1 p 2 tähenduses, kuna puuduv töövõime oli kaebajale määratud juba varem ning töövõime puudumise tuvastamine ei tähenda vanglas töötamise kohustuse puudumist. Vastustaja viitas otsuse alusena HMS § 44 lg 1 p-dele 1-4 ja § 68 lg-le 1.
3.4.Vastustaja jättis arvestamata, et kaebaja ei tuginenud üksnes töötukassa 31.07.2020. a otsusele. Kaebaja tugines ka sellele, et tema tervis on muutunud vahepeal halvemaks ja teda on 2020. a juulikuu jooksul kolmel korral tervise tõttu tööst vabastatud. Kaebaja lisas taotlusele ka oma tervisekaardi väljavõtte (tl 12). Kohtu hinnangul on vastustaja jätnud käsitlemata asja lahendamisel tähtsust omava kaebaja väite ja hindamata asjasse puutuva tõendi. Tööle määramise käskkirja kohaselt on kaebaja töövõime piiripealne - arst lubas kaebajal töötada kuni 30 minutit korraga ja ainsaks lubatud tööülesandeks oli tolmu pühkimine. Töötukassa 31.07.2020. a otsusest nähtub, et kaebaja mõõduka tegutsemispiirangu üheks põhjuseks on kõrgvererõhuhaigus. Vastustaja oleks seda arvestades pidanud põhjendama, miks ei näita kaebaja välja toodud andmed tema tervise halvenemist ja ei mõjuta tööle määramise kohta
tehtud varasemat käskkirja. Arvestades VangS § 37 lg-t 3, oleks põhjenduste aluseks pidanud olema arsti arvamus. Kaebaja tugines ka tervisliku seisundi vahepealsele halvenemisele. Vastustaja 05.11.2020. a otsus on väga napisõnaline ja sellest ei nähtu, millistele andmetele (näiteks terviseandmed, muud kaebaja töövõimet iseloomustavad andmed) tuginedes leiti, et kaebaja tervislik seisund ei ole muutunud, sh et kaebaja töövõime uue hindamise raames antud hinnang kaebaja tervisele on jäänud samaks. Vastustajal oli võimalus esitada need andmed ja neid kinnitavad tõendid ka vastuses kaebusele. Vastustaja ei esitanud halduskohtule täiendavaid põhjendusi või tõendeid eeltoodud küsimustes. Vastustaja selgitas, et vaidlustatud otsuse tegemisel ei küsitud arsti arvamust, kuna juhul, kui kaebaja puhul oleks esinenud töötamist välistav asjaolu, siis oleks vangla meditsiiniosakond juba võtnud selle kohta seisukoha. Vastustaja selline väide jääb üldsõnaliseks. Vastustaja ei ole seda menetlust täpsemalt kirjeldanud ja usutavaks muunud. Senise kohtupraktika põhjal küsitakse vangla arsti hinnangut kinnipeetava töövõimele konkreetse haldusmenetluse raames. Isegi kui vastustaja väide on õige, siis ei tähenda see, et taotluses esitatud kaebaja väited võis jätta käsitlemata ja kaebaja esitatud tõendid hindamata.
3.5.Õige ei ole vastustaja arvamus, et töötukassa 31.07.2020. a otsus ei ole menetluse uuendamisel või kaebaja töövõime hindamisel tõendiks. Vastustaja viitas vastuses kaebusele, et mitmed küsimused seoses kaebaja tööle määramisega on poolte vahel juba läbi vaieldud varasemates kohtuasjades. Kui nii, siis tulnuks vastustajal lähtuda sellest, et kohtuasjas nr 3-17-2049 tehtud Tartu Ringkonnakohtu 28.01.2020. a otsuse (jõustus 18.06.2020) p-s 18 ütles ringkonnakohus, et töövõime hindamise eksperthinnang saab olla tõendiks kinnipeetava tervislikule seisundile hinnangu andmisel, kuid sellega ei määratleta vastustaja jaoks siduvalt kaebaja töövõimelisuse küsimust. Vastustajal on küll õigus selles, et töötukassa otsus töövõime puudumise kohta ei välista kaebaja tööle määramist vanglas, kuid kaebajal on samuti õigus selles, et töötukassa otsus on haldusmenetluses tõend. Vaidlustatud 05.11.2020. a otsus on eeltooduga vastuolus. Vastustaja ei ole andnud töötukassa 31.07.2020. a otsusele sisulist hinnangut. Seejuures ei ole kohtu hinnangul ilmselge, kas 31.07.2020. a otsus sisaldab võrreldes 18.06.2019. a otsusega uusi andmeid või mitte. Otsuste hinnangu ja põhjenduste osad on juba pikkuse poolest erinevad, samuti erineb otsuste kehtivusaeg. Otsuseid ei saa ilma täpsema käsitluseta samaväärseteks pidada.
3.6.Vastustaja väitel on Tartu Halduskohus 28.01.2021. a otsuses kohtuasjas nr 3-20-176 leidnud, et põhimõtteliselt ei ole töötukassa 31.07.2020. a otsusega kaebaja tervislikku seisundit ja töövõimet ümber hinnatud. Viidatud kohtuotsuse põhjendavas osas on üks lause, kus on juttu töötukassa 31.07.2020. a otsusest: „Halduskohtumenetluse käigus esitas kaebaja kohtule uue Eesti Töötukassa 31.07.2020 otsuse nr THV/20/065783, millest nähtuvad üldjoontes samad piirangud, mis on välja toodud varasemates Eesti Töötukassa otsusustes“. Rohkem seda töötukassa otsust kõnelauses halduskohtu otsuses käsitletud ei ole. Viidatud kohtuotsust ei olnud vangla 05.11.2020. a otsuse tegemise ajal ka veel olemas.
3.7.Kohus ei saa samuti lähtuda praeguse vaidluse lahendamisel hinnangutest kaebaja tervislikule seisundile, mis anti varasemates kohtuasjades. On küll õige, et kaebused kaebaja tööle määramise peale 18.08.2017. (kohtuasi nr 3-17-2049) ja 06.11.2019. a käskkirjadega (kohtuasi nr 3-20-176) on kohus jätnud rahuldamata, kuid see ei tähenda, et kaebaja tervislik seisund ei saanud pärast nende otsuste tegemist üldse muutuda. Kokkuvõttes tähendab eeltoodu, et vastustaja on vaidlustatud otsuse tegemisel rikkunud HMS § 56 lg 1, mille kohaselt kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine peab olema kirjalikult põhjendatud. Vaidlustatud otsuses puuduvad põhjendused ühe kaebaja taotluse aluse osas ning teise aluse osas ei ole need piisavad. Kohus ei saa ise luua haldusaktile põhjendusi. Põhjenduste puudumisel ei saa kohus sisuliselt hinnata, kas vastustaja õigesti leidis, et menetluse uuendamiseks ja tööle määramise käskkirja kehtetuks tunnistamiseks alust ei ole. Vaidlustatud otsus tuleb seetõttu tühistada. See tähendab, et kaebaja 10.08.2020. a taotlus
menetluse uuendamiseks ja tööle määramise käskkirja kehtetuks tunnistamiseks on lahendamata ja vanglal tuleb selle taotluse esitamisega alanud haldusmenetlus korrektselt lõpule viia. Käesolev otsus ei tähenda, et tööle määramise käskkiri 06.11.2019 tuleb tingimata kehtetuks tunnistada. Vastustajal tuleb teha uus ja põhjendatud otsus 10.08.2020 kaebaja poolt esitatud menetluse uuendamise taotluse kohta.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
4.Viru Vangla apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada järgmistel põhjendustel. Vastustaja arvates on Tartu Halduskohus vääralt kohaldanud materiaalõiguse normi, ebaõigesti hinnanud tõendeid ja rikkunud menetlusnorme, mis viis ebaõige otsuse tegemiseni HKMS § 180 lg 1 mõttes.
4.1.Käesoleval juhul ei olnud täidetud kohtumenetluse lubatavuse eeldused. Selleks, et halduskohtumenetlus oleks lubatav, tuleb kinnipeetavatel üldjuhul läbida kohustuslik kohtueelne menetlus, mis antud juhul koosnes kahest etapist – taotluse lahendamine ning vaidemenetlus. Vaidemenetlus on kaebajal läbimata, kuna vaie tagastati õiguspäraselt ning sellega ei ole HKMS § 47 lg 1 teises lauses sätestatud kaebuse lubatavuse eeldus täidetud. Olukorras, kus kaebaja sisuliselt ei esitanud tõendit, millele ta tugines enda taotluses, oli põhjendatud haldusmenetluse läbi viimata jätmine.
4.2.Samuti on halduskohus omistanud liialt suurt tähelepanu J.T.e poolt 10.08.2020 taotlusele lisatud terviskaardi väljavõttele. Kaebaja menetluse uuendamise taotlus tugines siiski pigem Eesti Töötukassa 31.07.2020. a otsusele nr TVH/20/065783. Vangla jääb seega seisukohale, et vaie tagastati õigesti ja kaebus tuli tagastada HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel.
4.3.Juhul, kui ringkonnakohtu hinnangul oli asja sisuline menetlus siiski võimalik, osundab vastustaja käesoleva vaidlusega seonduvatele varasematele analoogsetele vaidlustele kohtuasjades nr 3-17-2049 ja nr 3-20-176. Käesolevas asjas on J.T.e kaebus sisuliselt samuti suunatud sellele, et ta ei peaks vanglas töötama. Seega, kuigi formaalselt on käesolev kaebus uus kaebus, siis sisuliselt on siiski tegu korduva kaebusega, sest HKMS § 158 lg 2 esimese lause kohaselt tuvastab kohus asjaolud, antud juhul kaebaja terviseseisundi, kohtuotsuse tegemise aja seisuga ja halduskohus pidas 28.01.2021. a otsuses asjas nr 3-20-176 kaebajat vanglas töövõimeliseks ning ringkonnakohus nõustus 13.01.2022. a otsuses halduskohtu seisukohaga.
4.4.Menetlusosalise õigus taotleda menetluse uuendamist on oluliselt piiratud. Menetluse uuendamise alused on sätestatud HMS § 44 lg-s 1, millest vangla ka juhindus ja halduskohtu hinnang, et menetlus toimus HMS § 67-70 sätestatu alusel, on ekslik. Vastustaja on jätkuvalt seisukohal, et käesoleval juhul ei esinenud ühtegi menetluse uuendamise alust ja vastav taotlus jäeti õigesti rahuldamata. Kuna kaebaja viibib pikalt vanglas ja talle osutatakse tervishoiuteenust ainult vangla poolt või vahendusel, siis pidi Eesti Töötukassa põhiosas tuginemagi just vanglas osutatud tervishoiuteenuste kirjeldusele. Seega ei saanud ükski Eesti Töötukassa poolt arvesse võetud kaebaja tervisekirjeldus olla vanglale teadmata. Kui kaebajal oleks esinenud vanglas töötamist välistav asjaolu, siis oleks vangla meditsiiniosakond selle kohta juba varasemalt võtnud seisukoha.
5.J.T. palub 25.04.2022. a vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse kohaselt on halduskohtu 08.02.2022. a otsus õige ja põhjendatud.
5.1.Vangla poolt viidatud kohtuasjas nr 3-17-2049 tehtud lahendid ei ole asjakohased, kuna selles menetluses oli tegemist kaebaja tööle määramisega 2017. a. Samas tunnistas vangla ise selle 2017. a käskkirja 2018. a kehtetuks just seetõttu, et töötukassa tuvastas kaebajal 100% puuduva töövõime ja seda olukorras, kus 2017. a käskkirja osas kehtis samuti veel vangla arsti hinnang kaebaja töövõimelisuse kohta. Siis vastustaja leidis, et töötukassa otsus on piisav VangS § 37 lg 3 nõude täitmiseks.
5.2.Asjas nr 3-20-176 tehtud lahenditele ei ole vastustajal samuti alust viidata, sest need ei ole veel jõustunud esitatud kassatsioonkaebuse tõttu. Kohtud tegid selles asjas valed otsused, kuna vangla eksitas kohtuid kaebaja tervisekaardi logidega.
5.3.Vastustaja väited töötukassa poolt isiku töövõime hindamise kohta on valed ja lähtuda tuleks töövõime hindamise metoodikast ning töövõimetoetuse seaduse eelnõu seletuskirjast.
5.4.Kaebaja on varasemalt ka vaidlustanud vastustaja otsuseid ja määratud karistusi seoses sellega, et kaebaja keeldus koristustööde tegemisest. Samuti esitas kaebaja Viru Maakohtule 2018. a hagi Viru Vangla arsti R. Aadamsoo vastu. Selles asjas toimunud istungil kuulati üle ka EKEI ekspert, kellel oli samasugune pädevus üldarstiga ehk vanglas töötanud arstiga. Ekspert ütles, et isiku töövõimet hindab Eesti Töötukassa. See seisukoht on asjakohane ka käesolevas vaidluses, mistõttu palub kaebaja võtta asjas nr 2-18-1955 toimunud maakohtu istungi protokoll käesoleva asja materjalide juurde.
5.5.Ka vangla endine neuroloog N. Neglason tegi juba 2017 otsuse, milles leidis, et kaebaja puhul tuleb tööle määramise üle otsustamisel tugineda töövõime hindamise ekspertiisi hinnangule.
5.6.Riigikohus ütles asjas nr 3-17-1110 tehtud otsuse p-s 22 samuti, et Eesti Töötukassa eksperdiarvamus on haldusmenetluses tõend. Vastustaja leiab seega apellatsioonkaebuses alusetult, nagu ei oleks töötukassa otsus üldse tõend.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et Viru Vangla apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Ringkonnakohus nõustub suures osas halduskohtu põhjendustega ning ei pea HKMS § 201 lg-le 4 tuginedes vajalikuks neid korrata seda enam, et esitatud apellatsioonkaebuse sisu on suuresti sama vastustaja poolt halduskohtule esitatud 10.09.2021. a vastusega kaebusele (tl 78), milles toodud vastuväidetele on halduskohus juba vaidlusaluses otsuses vastanud. Siiski peab ringkonnakohus vajalikuks osaliselt halduskohtu 08.02.2022. a otsuse põhjendusi muuta vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
7.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole halduskohus vaidlusaluse otsuse tegemisel vääralt kohaldanud materiaalõiguse normi, ebaõigesti hinnanud tõendeid ega rikkunud ka menetlusnorme, mis annaks aluse apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ja halduskohtu 08.02.2022. a otsuse tühistamiseks.
8.Vastustaja leidis apellatsioonkaebuses, et halduskohtu 08.02.2022. a otsus tuleks tühistada ja teha asjas uus lahend, millega jätta J.T.e kaebus läbi vaatamata põhjusel, et kaebus ei olnud lubatav ja oleks tulnud tagastada, kuna vastustaja hinnangul oli tegemist korduva kaebusega ning samuti oli kaebajal läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus, sest kaebaja vaie tagastati 10.02.2021. a otsusega nr 6-12/3-4 õigesti. Halduskohus käsitles sama teemat 03.08.2021. a määruses kaebuse menetlusse võtmise kohta (tl 67) ning vaidlusaluse kohtuotsuse põhjendava osa p-des 9 ja 10 (tl 105). Kuna ringkonnakohus nõustub halduskohtu vastavate põhjendustega ja apellatsioonkaebuses ei ole esitatud uusi asjaolusid ega väiteid seonduvalt kaebuse lubatavusega, võrreldes vastustaja poolt juba halduskohtus esitatuga, siis ei pea ringkonnakohus vajalikuks sellel teemal käesolevas otsuses pikemalt peatuda.
9.Ringkonnakohtu hinnangul asus halduskohus vaidlusaluses otsuses põhjendatult seisukohale, et vastustaja 05.11.2020. a otsus nr 6-10/26907-2, millega jäeti kaebaja poolt esitatud menetluse uuendamise taotlus ja 06.11.2019. a käskkirja kehtetuks tunnistamise taotlus rahuldamata, on haldusakt ja seega peab see vastama ka HMS-s sätestatud haldusakti nõuetele. Sellele, et menetluse uuendamisest keeldumise kohta tehtav otsustus on haldusakt, viitas Riigikohus näiteks 12.10.2009. a otsuses asjas nr 3-3-1-50-09, märkides selle p-s 12, et: „Kolleegium on
seisukohal, et menetluse uuendamisest keeldumise kohta tehtav otsustus on haldusakt. Kuivõrd haldusmenetluse uuendamise taotluse eesmärk on haldusakti kehtetuks tunnistamine või muutmine, on haldusmenetluse uuendamise taotluse näol tegemist haldusakti andmise taotlusega. HMS § 35 lg 1 p 1 sätestab, et haldusmenetlus haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks algab taotluse esitamisega haldusorganile. HMS § 43 lg 1 sätestab, et haldusakti andmise menetlus lõpeb haldusakti teatavakstegemisega, taotleja poolt taotluse tagasivõtmisega, haldusorgani poolt taotluse läbi vaatamata jätmisega ja haldusakti adressaadi surma või lõppemise korral, kui haldusakt on seotud adressaadi isikuga. HMS § 14 lg 6 kohaselt tagastab haldusorgan taotluse läbi vaatamata, kui taotluse esitamise tähtaeg on möödunud ja seda ei ennistata või teistel seadusega ettenähtud juhtudel. Käesolevas asjas ei ole vastustaja tuginenud HMS § 14 lg-s 6 sätestatud taotluse läbi vaatamata jätmise alustele, vaid on oma kirjas HMS § 44 lg 1 ja õiguskindluse põhimõtte alusel sisuliselt hinnanud menetluse uuendamise taotluse põhjendatust. Seega ei ole ta mitte jätnud kaebaja taotlust läbi vaatamata, vaid keeldunud taotletava haldusakti andmisest. HMS § 43 lg 2 sätestab, et kui taotletud haldusakt otsustatakse jätta andmata, antakse selle kohta haldusakt.“ Sisuliselt sama seisukohta väljendas Riigikohus ka 21.02.2011. a otsuses asjas nr 3-3-1-80-10 p-s 21.
9.1.Halduskohus märkis otsuse p-s 13 iseenesest õigesti, et vastustaja hinnangul ei olnud kaebajal õigust menetluse uuendamist ja seega ka tema tööle määramise käskkirja kehtetuks tunnistamist taotleda, mistõttu jäeti taotlus rahuldamata. Seega oli vaidlusaluse 05.11.2020. a otsustuse näol tegemist menetluse uuendamisest keeldumisega, mille kohta tuleb teha haldusakt ja mida saab sellest tulenevalt ka kohtus vaidlustada kui haldusakti.
9.2.Eeltoodust tulenevalt ei ole ringkonnakohtu hinnangul õige halduskohtu 08.02.2022. a otsuses toodud seisukoht, et vastustaja 05.11.2020. a otsustuse näol on tegemist juba sisulise otsusega, ehk Viru Vangla 06.11.2019. a käskkirja kehtetuks tunnistamisest keeldumise otsusega, mis on tehtud HMS §-de 64-70 alusel.
9.3.Ringkonnakohtu arvates ei anna halduskohtu eelnimetatud seisukoht siiski alust 08.02.2022. a otsuse tühistamiseks, sest kuna ka menetluse uuendamisest keeldumise kohta tehtav otsustus on haldusakt, oli halduskohtul õigus hinnata selle vastavust haldusakti nõuetele.
10.Ringkonnakohus nõustub halduskohtu vaidlustatud otsuse põhjendustega selle kohta, et Viru Vangla 05.11.2020. a otsus nr 6-10/26907-2 ei vasta sellisena HMS § 56 lg 1 nõuetele, kuna kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine peab olema kirjalikult põhjendatud. Vastustaja märkis vaidlusaluses haldusaktis sisuliselt seda, et Eesti Töötukassa 31.07.2020. a otsus ei ole HMS § 44 lg 1 p 2 mõttes uus tõend, mis tingiks vajaduse haldusmenetluse uuendamiseks ning viitas sellele, et enne vangla 06.11.2019. a käskkirja andmist oli ka olemas varasem Eesti Töötukassa 18.06.2019. a otsus kaebaja töövõime hindamise kohta, kuid see ei takistanud tööle määramise käskkirja andmist. HMS § 44 lg 1 p 2 kohaselt uuendab haldusorgan menetlusosalise taotlusel haldusmenetluse, kui asjas ilmnevad uued olulised tõendid, mis ei olnud isikule haldusmenetluse ajal teada. HMS § 38 kohaselt tehakse tõenditega kindlaks asja lahendamiseks olulised asjaolud ning tõendiks võib haldusmenetluses olla menetlusosalise seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, paikvaatlus, tunnistaja ütlus ning eksperdi arvamus. Ringkonnakohus märgib, et töötukassa otsus isiku töövõime hindamise kohta, mis põhineb eksperdiarvamusel, saab iseenesest olla haldusmenetluses tõend, mida haldusorgan saab kõrvutada teiste tõenditega (RKHK 13.11.2014. a otsus asjas nr 3-3-1-44-14, p 19 ja 05.09.2019.a otsus asjas nr 3-17-1110, p-d 22 ja 24; Tartu Ringkonnakohtu 28.01.2020. a otsus asjas nr 3-17-2049, p 18). Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et üksnes viide töötukassa 18.06.2019. a otsuse olemasolule 06.11.2019. a käskkirja andmise ajal ei pruugi tähendada seda, et ka töötukassa 31.07.2020. a otsus ei saa seetõttu olla HMS § 44 lg 1 p 2 mõttes uus tõend, mis tingib menetluse uuendamise. Halduskohus viitas õigesti sellele, et 05.11.2020. a otsusest ei nähtu, kas töötukassa 31.07.2020. a otsus sisaldab võrreldes varasema 18.06.2019. a otsusega uusi andmeid ja hinnanguid kaebaja töövõime kohta või mitte.
10.1.Samuti viitas halduskohus põhjendatult ka sellele, et vastustaja jättis 05.11.2020. a otsuse tegemisel arvesse võtmata ja hindamata kaebaja need väited, et tema tervis on muutunud vahepealse aja jooksul halvemaks, lisades selle väite tõendamiseks tervisekaardi väljavõtte (tl 12). Vastustaja ei ole kõnealuses haldusaktis kuidagi põhjendanud seda, miks ei saa kaebaja sellekohased väited ja tervisekaardi väljavõte mõjutada tema kohta 06.11.2019 tehtud tööle määramise käskkirja ega olla HMS § 44 lg 1 p-de 1 ja 2 mõttes. Asja materjalidest nähtuvalt andis halduskohus 03.08.2021. a määruses (tl 66-67) vastustajale võimaluse esitada sellekohased andmed, selgitused ja tõendid kohtumenetluses, kuid 10.09.2021. a vastuses kaebusele Viru Vangla seda ei teinud. Seega ei ole vastustaja 05.11.2020. a otsuse tegemisel sisuliselt hinnanud seda, kas Eesti Töötukassa 31.07.2020. a otsus ning kaebaja väited tema tervise halvenemise kohta koos vastava tervisekaardi väljavõttega annavad aluse asuda seisukohale, et kaebaja tööle määramise aluseks olnud asjaolud on seetõttu osaliselt või tervikuna HMS § 44 mõttes ära langenud.
10.2.Vastuses kaebusele märkis Viru Vangla, et mitmed küsimused seoses kaebaja tööle määramisega on poolte vahel juba läbi vaieldud varasemates kohtuasjades. See, et kaebaja on varasemalt halduskohtus eraldi vaidlustanud 06.11.2019. a käskkirja tema tööle määramise kohta ning kaebus ja apellatsioonkaebus jäeti tänaseks jõustunud otsustega asjas nr 3-20-176 rahuldamata, on iseenesest õige. Samas märkis haldusasjas nr 3-3-1-36-04 tehtud 10.11.2004. a otsuse p-s 21 Riigikohus muuhulgas, et haldusorgani poolt haldusakti kehtetuks tunnistamist ei välista see, kui varem on sama haldusakti halduskohtus vaidlustatud ning see kaebus on jäänud rahuldamata, samuti võimaldab HMS ka õiguspärase haldusakti kehtetuks tunnistamist, kui esinevad selleks HMS-is sätetatud vajalikud eeldused.
11.Kõike eeltoodut arvestades ei anna vastusaja esitatud seisukohad alust apellatsioonkaebuse rahuldamiseks, sest halduskohus rahuldas kaebaja tühistamiskaebuse lõppkokkuvõttes põhjendatult, kuna vastustaja 05.11.2020. a haldusakt ei vastanud HMS § 56 lg 1 nõuetele.
12.Kaebaja esitas vastuses vangla apellatsioonkaebusele ringkonnakohtule taotluse võtta käesoleva asja juurde koopia kohtuistungi protokollist tsiviilasjas nr 2-18-1955, kuna nimetatud asjas toimunud istungil selgitas kohtuarst-ekspert, et isiku töövõimet hindab Eestis töötukassa. HKMS § 62 järgi võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Tõendil ei ole asjas tähtsust muu hulgas juhul, kui asjaolu ei ole vaja tõendada või see on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendatud. Ringkonnakohus leiab, et kõnealuse kohtuistungi protokolli puhul ei ole tegemist asjas tähtsust omava tõendiga, kuna see, et Eesti Töötukassa hindab ja tuvastab isikul osalise või puuduva töövõime, ei ole kahtluse all ning eeltoodu tuleneb juba töövõimetoetuse seaduse §-dest 3, 7 lg 1 ja 8 lg 1. Seda, et ka kinnipeetava töövõimelisus tema tööle määramisel vanglas tuleb kindlaks teha üksnes töövõimetoetuse seaduse alusel ja korras ning selleks on pädev vaid Eesti Töötukassa ja tema määratud ekspert, töövõimetoetuse seadusest ei tulene. Samuti ei ole seda, et kinnipeetava töövõimelisus tema tööle määramisel vanglas tuleb kindlaks teha üksnes töövõimetoetuse seaduse alusel ja korras ning selleks on pädev vaid Eesti Töötukassa ja tema määratud ekspert, võimalik välja lugeda kaebaja poolt viidatud kohtuarst-eksperdi selgitusest, et isiku töövõimet hindab Eesti Töötukassa. Ka sel põhjusel pole koopia kohtuistungi protokollist tsiviilasjas nr 2-18-1955 käesoleva vaidluse kontekstis asjakohane tõend.
13.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna menetlusosalised ei ole ringkonnakohtule esitanud kuludokumente ja menetluskulude nimekirja apellatsioonimenetluse kulude väljamõistmiseks, siis puudub kohtul alus menetluskulude jagamiseks käesoleva otsusega.
14.Ringkonnakohus asendab otsuse avaldamisel kaebaja nime initsiaalidega nii, nagu on seda teinud ka halduskohus vaidlusaluse otsuse resolutsiooni p-s 6.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.