Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates, viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on 27.03.2023. Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
6.Kaebajal on õigus esitada enne kohtuotsuse jõustumist kohtule taotlus otsuse avaldamise viisi kohta (vt otsuse punkti 15).
ASJAOLUD JA POOLTE SEISUKOHAD
1.Kaebaja XX esitas Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse, kaebaja on selle kuupäevaks märkinud 07.12.2021 ja vangla registreeris taotluse 15.12.2021 numbriga 1-13/385-1 (tl 4-6). Kaebajal ei ole toimunud ühtegi pikaajalist kokkusaamist abikaasaga 8 kuu jooksul. Kaebaja esitas 24.03.2021 taotluse lubada kokkusaamine 18.05.2021 (nr 6-23/204-1), vangla sellele ei vastanud. Ka sellega seotud teabenõudele (nr 6-23/203-1) ei vastatud. Pikaajaliste kokkusaamiste järjepidev keelamine ja perekonnast lahus hoidmine tekitab emotsionaalseid ja hingelisi kannatusi. Rikutud on kaebaja ja tema abikaasa õigust perekonna- ja eraelu puutumatusele. Vangla on lähtunud COVID-19 leviku tõkestamise vajadusest, kuid kokkusaamiste keelamise asemel oleks saanud kasutada kiirteste. Vangla kasutas neid teiste
vanglasse saabujate (näiteks tööle saabujate) puhul. Kaebaja soovis kahju hüvitamist 273 päeva eest, mil teda abikaasast lahus hoiti, kogusummas 5460 eurot ehk 20 eurot päeva eest.
2.Kaebaja esitas 07.02.2022 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles märkis, et ta esitas 07.12.2021 vanglale kahju hüvitamise taotluse ja vangla ei ole seda tähtaegselt läbi vaadanud. Kaebaja soovis esitada otsuse punktis 1 nimetatud kahju hüvitamise nõude halduskohtule. Kaebaja hiljem lisas, et muud suhtlusviisid ei ole samaväärsed pikaajalise kokkusaamisega ja ei asenda seda. Kokkusaamiste puudumise tõttu purunes kaebaja abielu.
3.Vastustaja jättis 14.02.2022.a otsusega nr 1-13/385-2 (tl 16-17) kaebaja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Vangla mõistis taotlust väärikuse alandamise ja eraelu puutumatuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõudena. Vastab tõele, et kaebaja ei saanud 08.09.2020 kuni 08.06.2021 pikaajalist kokkusaamist oma abikaasaga. Pikaajaliste kokkusaamiste avalduste vastuvõtt, kokkusaamiste graafikute koostamine ja uute kokkusaamiste toimumine peatati Tartu Vangla 27.08.2020.a käskkirjaga nr 1-1/105 (tl 31-32). Piirangud lõpetati alates 03.05.2021 (tl 65-67). Kaebaja 03.05.2021.a taotlus pikaajaliseks kokkusaamiseks rahuldati ja kokkusaamine toimus 08-09.06.2021. Vangla tegevust ei saa pidada õigusvastaseks, kuna vangla lähtus kehtivast ja täitmiseks kohustuslikust käskkirjast. Piirangud kehtestanud käskkirjad olid proportsionaalsed ja kaalutlusvigadeta. Õigust perekonnaelu puutumatusele saab piirata tervise kaitse huvides. Pikaajalised kokkusaamised ei ole ainuke vanglavälise suhtlemise võimalus. Lühiajalised kokkusaamised küll keelati 27.08.2020, kuid taastati alates 25.09.2020 (tl 34-35). Kaebaja ei ole piirangute kehtestamist või nende jätkuvat kohaldamist vaidlustanud, seega pole ta kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid. Vanglas ei olnud sellist praktikat, et igapäevaselt tööle tulnud ametnikke või teisi isikuid testiti kiirtestidega. Kiirteste tehti vajadusel (näiteks kui tööl oleva ametniku tervis halvenes), samuti korraldati juhutestimist. Inimene võib olla nakkusohtlik enne seda, kui kiirtest annab positiivse tulemuse. Vaidluse all oleval ajal oli tegemist uudse viirusega, vaktsiinid ei olnud veel kõigile kättesaadavad ja vaktsineerituse tase oli madal. Vastustaja möönis, et kaebaja pikaajalise kokkusaamise taotlusele ja teabenõudele (vangla mõistis seda taotluse täiendusena) ei vastatud kirjalikult ning vabandas kaebaja ees. Suuliselt andis inspektor-kontaktisik kaebaja avaldustele vastused.
4.Vastustaja palus vastuses kaebusele jätta selle rahuldamata. Vastustaja põhjendused põhiosas kattuvad otsuse punktis 3 toodud põhjendustega. Vastustaja selgitas lisaks, et kaebaja paikneb Tartu Vanglas alates 26.02.2020. Kaebajal toimus pikaajaline kokkuksaamine abikaasaga 08-09.09.2020 ja 08-09.06.2021. Pärast juunis 2021 toimunud pikaajalist kokkusaamist lubas vangla kokkusaamisi ka juulis ja augustis 2021 ning jaanuaris, märtsis ja mais 2022. Need kokkusaamised ei toimunud, kuna abikaasa ei tulnud kokkusaamisele. Vastustaja piiras kinnipeetavate õigust pikaajalisele kokkusaamisele koroonaviiruse leviku tõkestamiseks vangistusseaduse (VangS) § 25 lg 11 p 4 alusel. Õigus pikaajalisele kokkusaamisele ei ole absoluutne. Vajadus kaitsta kinnipeetavate, vanglaametnike ja teiste vanglas töötavate isikute tervist kaalus üles kaebaja õiguse pikaajalisele kokkusaamisele.
KOHTU SEISUKOHT
5.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse § 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Eeltoodud normist tulenevad kahju hüvitamise üldised eeldused: 1) haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes; 2) kaebaja subjektiivse õiguse rikkumine; 3) kahju tekkimine; 4) põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel; 5) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus. Mittevaralise kahju korral lisandub avaliku võimu kandja süü (RVastS § 9 lg 1). Kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peavad olema täidetud kõik need tingimused. Kui vähemalt üks tingimus täidetud ei ole, siis ei saa kohus hüvitamiskaebust rahuldada. Sel juhul ei ole vajadust hinnata, kas muud kahju hüvitamise eeldused oleksid olnud täidetud.
6.VangS § 25 lg 1 sätestab kinnipeetava õiguse pikaajalisele kokkusaamisele abikaasaga. Sama paragrahvi lg 2 ütleb, et pikaajaliste kokkusaamiste kord ja sagedus sätestatakse vangla sisekorraeeskirjas. Vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 45 kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale vähemalt üks pikaajaline kokkusaamine üks kord poole aasta jooksul.
7.Kohtu hinnangul tähendab VSKE § 45 määratud sagedus „üks kord poole aasta jooksul“ seda, et kinnipeetaval on õigus vähemalt ühele pikaajalisele kokkusaamisele iga kalendriaasta I poolaastal ehk 01.01 - 30.06 ja vähemalt ühele pikaajalisele kokkusaamisele iga kalendriaasta II poolaastal ehk 01.07 - 31.12. Kohus selgitas seda tõlgendust pooltele 20.01.2023.a määruses, pooled sellele vastuväiteid ei esitanud. Kui nii, siis ei ole kaebaja pikaajaliste kokkusaamiste arv või sagedus langenud alla õigusaktides sätestatud miinimumi. Kaebajal toimus pikaajaline kokkusaamine abikaasaga 2020. aasta II poolaastal, 08-09.09.2020. Järgmine kokkusaamine toimus 2021. aasta I poolaastal, 08-09.06.2021. Kuigi kahe kokkusaamise vahe on suurem kui 6 kuud, ei ole VSKE § 45 nõudeid rikutud.
8.Kaebaja ei taotlenud pikaajalisi kokkusaamisi sagedamini. 2020. aasta II poolaastal toimus kaebaja pikaajaline kokkusaamine pärast üldise kokkusaamiste keelu kehtestamist 27.08.2020.a käskkirja nr 1-1/105 punktis 2 sätestatud erand nägi ette, et juba registreeritud ja lubatud pikaajalised kokkusaamised toimumata ei jää. Kaebaja esitas järgmisena taotluse, mille kuupäevaks ta märkis 24.03.2021 ja mis anti vanglale üle 30.03.2021 (tl 26). Kaebaja soovis pikaajalist kokkusaamist 18.05.2021. Seda ei toimunud, kuna taotluse esitamise ajal kehtinud üldise piirangu tõttu kokkusaamiste taotlusi vastu ei võetud. Kaebaja esitas piirangu lõppemisel uue taotluse ning kokkusaamine toimus 0809.06.2021. Seega avaldus üldise piirangu mõju kaebajale üksnes sel viisil, et kaebaja soovis kokkusaamist 2021. aasta I poolaastal 18. mail, kuid kokkusaamine toimus 8. juunil. Kokkusaamine lükkus edasi 21 päeva võrra. See näitab, et üldise kokkusaamiste keelu mõju kaebaja õigustele oli väike, s.h ei lükanud see kaebaja soovitud kokkusaamist edasi pika aja võrra ja ei takistanud kaebajale õigusaktides ette nähtud arvu ja sagedusega kokkusaamiste tagamist.
9.Eeltoodut arvestades ei ole enam määratav tähtsust sellel, kas 27.08.2020 kuni 03.05.2021
kehtinud pikaajaliste kokkusaamiste keeld oli õiguspärane. Kohus märgib lühidalt, et VangS § 25 lg 11 p 4 annab aluse piirata kinnipeetava õigust pikaajalisele kokkusaamisele, kui see võib ohustada kokkusaaja või kinnipeetava tervist, ning kohtupraktikas on viirushaiguste hooajal 2020/2021 koroonaviiruse leviku tõkestamise eesmärgil kehtestatud pikaajaliste kokkusaamiste keeldu peetud õiguspäraseks (Tartu Halduskohtu 09.12.2022.a otsus asjas 3-21-9, Tallinna Ringkonnakohtu 18.01.2021.a määrus asjas 3-20-2267).
10.Kokkuvõttes leiab kohus, et kui kaebajale võimaldati pikaajalisi kokkusaamisi vähemalt õigusaktides ette nähtud arvul ja sagedusega, siis ei saa vastustaja tegevust pidada õigusvastaseks ja kaebaja subjektiivseid õigusi ei ole rikutud. See välistab mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamise. Muude kahju hüvitamise eelduste täidetuse kontrollimine enam vajalik ei ole. Kohus jätab kohus kaebuse rahuldamata. Menetluskulud, muud taotlused, selgitused
11.Kohus otsustas 11.04.2022.a määruse põhjendava osa punktis 5 vabastada kaebaja riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel. Kuna see otsustus ei kajastu määruse resolutsioonis, siis parandab kohus selle vea.
12.Kohtu otsustus riigilõivust vabastamise osas oli lõplik. Puudub nõue või kulu, mille jagamise või kandmise suhtes otsuseid teha. Tegemist ei ole olukorraga, kus menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud (HKMS § 118 lg 3). Seetõttu ei ole vaja käsitleda riigilõivu küsimust otsuses.
13.Kohus rahuldab kaebaja taotluse tagastada tema esitatud tõendite originaalid (tl 24-26) ning asendab need ärakirjadega.
14.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 109 lg 2 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ja mõistab menetluskulud välja. HKMS § 109 lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Pooled ei ole menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud. Kohtule menetluskulusid teada ei ole. Menetluskulude väljamõistmine ei ole võimalik. Sel juhul puudub vajadus ka menetluskulude jaotuse määramiseks. Kui pooltel menetluskulusid oli, siis jäävad need poolte endi kanda.
15.HKMS § 175 lg 1 näeb ette jõustunud kohtuotsuse avaldamise arvutivõrgus, otsus avaldatakse elektroonilises Riigi Teatajas. Kaebajal on õigus esitada taotlus otsuse osaliseks avaldamiseks, eelkõige tema nime avaldamata jätmiseks (HKMS § 175 lg 3-5). Kui kaebaja seda soovib, siis sellekohane taotlus tuleb esitada kohtule enne otsuse jõustumist. Kõige kindlam on esitada taotlus apellatsioonkaebuse esitamiseks ette nähtud tähtaja jooksul. /allkirjastatud digitaalselt/ kohtunik Karin Jõks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.