X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks jätkata tähtajalise elamisloa menetlust
Menetlusosalised
Kaebaja X, esindaja Suido Västra Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja RÕ
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 30.01.2023 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta menetlusse X määruskaebus Tallinna Halduskohtu 30.01.2023 määruse peale haldusasjas nr 3-22-1498.
2.Jätta X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 30.01.2023 määruse resolutsioon muutmata, kuid muuta halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt ringkonnakohtu määruse põhjendustele.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määrus on lõplik (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 235 lg 1 ja § 252 lg 7).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Venemaa Föderatsiooni kodanik X sündis Ukrainas ning tal oli alates 2003. a-st Eestis elamiseks alaline elamisluba, mis loeti 2006. a-l jõustunud välismaalaste seaduse (VMS) muudatustega pikaajalise elaniku elamisloaks.
2.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tunnistas 17.12.2020 otsusega nr 15.3-3.4/765-1 VMS § 241 lg 1 p 2, väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 7 lg 1, § 72 lg 2 p 4 ning § 74 lg-te 2 ja 3 alusel X elamisloa kehtetuks, tegi talle ettekirjutuse Eestist lahkumiseks ning kohaldas sissesõidukeelu Schengeni alale viieks aastaks. X vaidlustas PPA otsuse halduskohtus (haldusasi nr 3-20-2615). Tartu Halduskohus kohaldas selles asjas 23.04.2021 määrusega esialgset õiguskaitset ja keelas X väljasaatmise kuni menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni. Tartu Halduskohus rahuldas 02.12.2021 otsusega kaebuse osaliselt ning tühistas PPA otsuse lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu osas. Muus osas jäi kaebus rahuldamata. PPA esitas halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, mille Tartu Ringkonnakohus 20.12.2022 otsusega rahuldas. X esitas ringkonnakohtu otsuse peale 19.01.2023 kassatsioonkaebuse, mille menetlusse võtmist ei ole Riigikohus otsustanud.
3-22-1498
3.X esitas PPA-le 19.05.2022 taotluse tähtajalise elamisloa saamiseks VMS § 118 p 9 alusel püsivalt Eestisse elama asumiseks. PPA teavitas kaebajat 07.06.2022 kirjaga, et peatab elamisloa menetluse kuni haldusasjas nr 3-20-2615 tehtava kohtulahendi jõustumiseni, sest selles asjas tehtav kohtuotsus võib mõjutada elamisloa menetluse tulemust.
4.X esitas Tallinna Halduskohtule 12.07.2022 kaebuse PPA kohustamiseks jätkata tähtajalise elamisloa taotluse menetlust. Haldusasja menetlus on pooleli Tallinna Halduskohtus.
5.X esitas Tallinna Halduskohtule 27.01.2023 esialgse õiguskaitse taotluse tema Eestist väljasaatmise keelamiseks kuni menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni käesolevas asjas. Kaebajal peab olema õigus jääda Eestisse elamisloa menetlemise ajaks. Kui kaebaja saadetakse Eestist välja, ei pruugi elamisloa menetlusel olla sisulist mõtet, sest kaebaja võidakse Venemaale väljasaatmisel mobiliseerida ja saata Ukrainasse sõdima.
6.Tallinna Halduskohus jättis esialgse õiguskaitse taotluse 30.01.2023 määrusega rahuldamata. Halduskohtu hinnangul ei olnud kaebajal esialgse õiguskaitse vajadust, sest esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisega ei kaasne tema jaoks pöördumatuid või raskesti kõrvaldatavaid tagajärgi. Kaebaja väljasaatmine on juba keelatud Tartu Halduskohtu 23.04.2021 määrusega nr 3-20-2615. Esialgset õiguskaitset tuleb kohaldada vaid ulatuses, milles see on kaebaja õiguste kaitseks hädavajalik, kuid kaebajal ei ole sellist hädavajadust. Taotlus väljub ka kaebuse piiridest, sest vaidlus ei puuduta lahkumisettekirjutust, vaid PPA toimingut, millega peatati tema elamisloa taotluse menetlemine. Kaebaja etteheited on seotud eelkõige PPA 17.12.2020 otsusega.
7.X esitas Tallinna Ringkonnakohtule 31.01.2023 määruskaebuse, milles palub tühistada Tallinna Halduskohtu 30.01.2023 määrus, millega jäeti rahuldamata tema esialgse õiguskaitse taotlus Eestist väljasaatmise keelamiseks kuni menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni. Kui Riigikohus ei võta menetlusse kaebaja kassatsioonkaebust haldusasjas nr 3-20-2615, siis esialgse õiguskaitse kohaldamiseta võib kaebaja Eestist välja saata. Halduskohus ei arvestanud taotlusse lahendamisel VMS § 125 lg 1 p-i 2 ja direktiivi 2003/109/EÜ ning Riigikohtu lahendites nr 3-3-1-2-16 ja 3-21-2241 väljendatud seisukohti.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus võtab X määruskaebuse menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 203 lg 1, § 252 lg 7), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 sätestatud nõuetele määral, et see lahendada. Kaebaja eesmärk on, et kohus rahuldaks esialgse õiguskaitse taotluse ja keelaks tema väljasaatmise kuni asjas tehtava kohtulahendi jõustumiseni. Selleks tuleb taotleda Tallinna Halduskohtu 30.01.2023 määruse tühistamist ning uue määruse tegemist, millega esialgse õiguskaitse taotlus rahuldada (HKMS § 205 lg 1 p 3). Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9). Määruskaebuse lahendab HKMS § 210 lg 1 alusel üks ringkonnakohtunik.
9.Kaebaja palus kohaldada esialgset õiguskaitset selliselt, et keelataks tema väljasaatmine kuni menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni. Halduskohtu hinnangul puudus kaebajal esialgse õiguskaitse vajadus, sest haldusasjas nr 3-20-2615 on juba keelatud kaebaja Eestist väljasaatmine ning seetõttu pole esialgse õiguskaitse kohaldamine kaebaja õiguste kaitseks hädavajalik. Halduskohus oli ka seisukohal, et taotletud abinõu väljub kaebuse piiridest.
10.Kohus teeb määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta siis, kui vastasel juhul võib kaebuse eesmärgi saavutamine ka kaebajale soodsa kohtulahendiga osutuda võimatuks või ebamõistlikult raskeks, kaebust ei saa pidada ilmselgelt perspektiivituks ning esialgse õiguskaitse kohaldamine on proportsionaalne, arvestades kaalul olevaid avalikke huve ja puudutatud isikute õigusi. Huvide kaalumisel arvestab kohus ka esialgse õiguskaitse määruse 2(4)
3-22-1498 ettenähtavaid tagajärgi (HKMS § 249 lg-d 1 ja 3). Esialgne õiguskaitse peab teenima põhivaidlusega sama eesmärki ning seonduma kohtumenetluse esemeks oleva nõudega. Teisisõnu ei saa esialgse õiguskaitse kohaldamine tuua kaasa tagajärgi, mis ei ole põhivaidlusega saavutatavad ega kaitsta kaebaja õigusi suuremas määras kui asjas tehtav kaebajale soodne kohtulahend. Kui taotletud esialgse abinõu jääb väljapoole vaidluse eset, tuleb esialgse õiguskaitse taotlus jätta läbi vaatamata (vt Riigikohtu 16.06.2021 määrus nr 3-20-1245, p 16; 17.05.2017 määrus haldusasjas nr 3-3-1-88-16, p 16).
11.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole taotletud abinõu väljumine vaidluse esemest ilmselge. Põhivaidlus käib tähtajalise elamisloa menetluse peatamise õiguspärasuse üle. Kaebuse rahuldamisel saab kohus kohustada vastustajat jätkama elamisloa menetlust. Kaebusel on siiski laiem eesmärk: seadustada kaebaja Eestis viibimine ning viibida kohtumenetluse ajal Eestis. PPA on teinud kaebajale lahkumisettekirjutuse ja kohaldanud tema suhtes viieaastast sissesõidukeeldu. Kui Riigikohus jätab haldusasjas nr 3-20-2615 kaebaja kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata, jõustub Tartu Ringkonnakohtu 20.12.2022 otsus, millega jäi kaebaja kaebus lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu tühistamiseks rahuldamata. Ühtlasi lõpeb kohaldatud esialgne õiguskaitse ning PPA-l on võimalik teha väljasaatmise toiminguid, nt pidada isik kinni ja toimetada ta piiripunkti, suunata piiripunktis isik välisriiki või anda üle vastuvõtva riigi esindajale. Kaebaja väljasaatmisel võib tal olla keeruline osaleda kohtumenetluses ja võimalikus haldusmenetluses. Kohtupraktikas on leitud, et elamisloa vaidlustes võib olla kohane õiguskaitsevahend mh esialgse õiguskaitse korras väljasaatmise keelamine (vt Riigikohtu 27.06.2017 otsus nr 3-3-1-19-17, p 23.2). Pole mõistlikku põhjust, miks peab kaebaja olukorras, kus tema väljasaatmist ei saa lahkumisettekirjutuse tegemise tõttu pidada vähetõenäoliseks, ootama esialgse õiguskaitse taotlemiseks ära, millal PPA lahendab elamisloa taotluse sisuliselt. Taotletud esialgse õiguskaitse abinõu teenib kaebusega sama eesmärki, s.o seadustada kaebaja Eestis viibimine.
12.Ringkonnakohus ei nõustu ka halduskohtu hinnanguga esialgse õiguskaitse vajadusele. Kaebaja on küll vaidlustanud lahkumisettekirjutuse ja tema väljasaatmine on keelatud Tartu Halduskohtu 23.04.2021 määrusega haldusasjas nr 3-20-2615, kuid Tartu Ringkonnakohtu 20.12.2022 otsuse jõustumisel võib PPA alustada väljasaatmise toimingute tegemist. Kaebaja kardetud tagajärje saabumise täpset aega ei ole võimalik prognoosida, kuid on tõenäoline, et see saabub enne kohtumenetluse lõppu käesolevas asjas. Halduskohus ei ole praeguses asjas veel otsust teinud, kuid haldusasi nr 3-20-2615 on jõudnud Riigikohtusse. Esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ei pea kahjulik tagajärg saabuma lähipäevadel või -nädalatel. Nõustuda tuleb ka sellega, et väljasaatmisel võivad olla kaebaja jaoks pöördumatud tagajärjed, sest tema võimalus menetluses osaleda on raskendatud.
13.Kaebust ei saa praeguses menetlusstaadiumis pidada ilmselgelt perspektiivituks. Vaieldakse haldusmenetluse peatamise õiguspärasuse üle. Haldusmenetluse seadus (HMS) ega VMS ei näe otsesõnu ette võimalust menetluse peatamiseks. Kohtupraktika kohaselt võib haldusmenetluse peatada, kui menetluse jätkamine tooks kaasa asja ebaõige otsustamise. Kui menetluse peatamiseks esineb alus – menetluse jätkamine tooks kaasa asja ebaõige otsustamise –, otsustab haldusorgan menetluse peatamise kaalutlusõiguse alusel (HMS § 5 lg 1; vt Riigikohtu 04.05.2018 määrus 3-16-1205, p 15; 14.01.2009 otsus nr 3-3-1-62-08, p 9; 16.12.2008 otsus nr 3-3-1-56-08, p 20). PPA on haldusasjas 3-20-2610 jäänud seisukohale, et lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeeld on õiguspärased. Sissesõidukeeld on tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise alus (VMS § 126). HMS § 2 lg 5 kohaselt tuleb haldusmenetlus läbi viia võimalikult lihtsalt ja kiirelt. Asja sisulisel läbivaatamisel saab hinnata, kas haldusmenetluse läbiviimine paralleelselt kohtumenetlusega oleks toonud kaasa vastandlikke otsustusi ja seega kahjustanud õiguskindlust ja -selgust.
3(4)
3-22-1498
14.Kaebaja taotletud esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamine ei ole avaliku huvi kaalutlustel siiski põhjendatud. Viibimisaluseta ja sissesõidukeeluga välismaalaste Eestist lahkumise või väljasaatmise vastu on avalik huvi (vt VSS § 2 lg 1, § 3 lg 2, § 6 lg 1, § 7 lg 1, § 74). Kaebajal puudub viibimisalus, talle on tehtud lahkumisettekirjutus ning tema suhtes on kohaldatud viieaastast sissesõidukeeldu. Kaebaja on need otsused vaidlustanud haldusasjas nr 3-20-2615, kus hinnatakse nende haldusaktide õiguspärasust. Kui Tartu Ringkonnakohtu 20.12.2022 otsus jõustub, lõpeb asjas kohaldatud esialgne õiguskaitse ning PPA võib haldusaktid täita. Praeguses vaidluses ei kontrollita lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu õiguspärasust. Seepärast ei ole asjakohased määruskaebuse viited direktiivile ja Riigikohtu otsusele nr 3-3-1-2-16. Üksiti on Tartu Halduskohtu otsus jõustunud osas, milles jäi rahuldamata kaebaja kaebus pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse peale. Sissesõidukeeld on VMS §-st 126 tulenevalt tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise alus, mistõttu tuleks PPA-l elamisloa menetluse jätkamisel elamisloa andmisest keelduda. Kuna lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeeld oleks kohtuliku kontrolli läbinud, puuduks põhjus haldusaktide täitmist esialgse õiguskaitse kohaldamisega edasi lükata. PPA‐l tuleb hinnata väljasaatmistoimingute lubatavust nende tegemise hetke seisuga. Kaebajale jääb veel võimalus vaidlustada väljasaatmist, esitades keelamiskaebuse koos esialgse õiguskaitse taotlusega (vt Riigikohtu 15.02.2023 otsus nr 3-20-1115, p 35.8; 19.06.2012 otsus nr 3-3-1-84-11, p 31).
15.Eelneva põhjal jätab ringkonnakohus X määruskaebuse rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 30.01.2023 määruse resolutsiooni muutmata, kuid muudab halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt ringkonnakohtu määruse põhjendustele.
(allkirjastatud digitaalselt)
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.