Kaebaja – X. X., volitatud esindaja Suido Västra Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Ragne Õunap Kirjalik menetlus
Asja läbivaatamise vorm
RESOLUTSIOON
Jätta kaebus rahuldamata.
Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 22.03.2023 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab
3-22-1498 menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.X. X. (kaebaja) on sündinud XX.XX.XXXX Ukraina Vabariigis, ta on rahvuselt ukrainlane ja omab Venemaa Föderatsiooni kodakondsust. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet (alates 01.01.2010 Politsei- ja Piirivalveamet) väljastas 22.01.2003 otsusega kaebajale alalise elamisloa, mis seoses 01.06.2006 jõustunud välismaalaste seaduse (VMS) muudatusega muutus automaatselt pikaajalise elaniku elamisloaks.
2.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tunnistas 17.12.2020 otsusega nr 15.3-3.4./765-1 kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks, tegi ettekirjutuse Eesti Vabariigist lahkumiseks kaebaja väljasaatmisega Venemaa Föderatsiooni, mis kuulub täitmisele kaebaja kinnipidamisasutusest vabanemisel, ning kohaldas viieks aastaks sissesõidukeeldu Schengeni alale alates lahkumisettekirjutuse täitmisest. Kaebaja pikaajaline elamisluba tunnistati kehtetuks, lähtudes VMS § 241 lg 1 p-st 2, mille kohaselt pikaajalise elaniku elamisloa võib kehtetuks tunnistada, kui välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Otsuse tegemise ajaks oli kaebajat karistatud kriminaalkorras 4 korda ja väärteokorras 33 korda.
3.Kaebaja esitas 29.12.2020 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotles PPA 17.12.2020 otsuse nr 15.3-3.4./765-1 tühistamist. Haldusasi registreeriti numbriga 3-20-2615. Tartu Halduskohus tühistas 02.12.2021 otsusega nr 3-20-2615 PPA 17.12.2020 otsuse lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu kehtestamise osas ning jättis pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise osas kaebuse rahuldamata. PPA esitas otsusele apellatsioonkaebuse.
4.Kaebaja esitas 19.05.2022 PPA-le tähtajalise elamisloa taotluse püsivalt Eestisse elama asumiseks.
5.PPA peatas 07.06.2022 kirjaga nr 15.3-3.1/1370-1 kaebaja 19.05.2022 tähtajalise elamisloa taotluse menetluse kuni haldusasjas nr 3-20-2615 kohtumenetluse lõppemiseni. PPA leidis, et pooleliolevas kohtuvaidluses haldusasjas nr 3-20-2615 tehtav otsus, mis puudutab kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise otsust, ettekirjutust Eestist lahkumiseks ja sissesõidukeelu kohaldamise otsust, võib mõjutada tähtajalise elamisloa haldusmenetluse tulemust.
6.Tartu Ringkonnakohus rahuldas 20.12.2022 kohtuotsusega PPA apellatsioonkaebuse haldusasjas 3-20-2615 ning tühistas Tartu Halduskohtu 02.12.2021 otsuse osas, milles kaebus rahuldati. Tartu Ringkonnakohus tegi selles osas uue otsuse, millega jättis kaebuse rahuldamata ning leidis kokkuvõtlikult, et halduskohus on üle tähtsustanud kaebaja ennetähtaegse vabanemise fakti ja vangistuse ajal kaebaja käitumist positiivselt iseloomustavaid asjaolusid, kuid alatähtsustanud tema käitumist negatiivselt iseloomustavaid asjaolusid. Ringkonnakohtu hinnangul näitavad kaebajale etteheidetud teod ilmselgelt temast lähtuvat reaalset ja tõsist ohtu. Ringkonnakohus selgitas, et kaebajale elamisloa andmise küsimus ei ole haldusasja nr 3-202615 vaidluse esemeks. Kaebaja esitas 19.01.2023 kassatsioonkaebuse 20.12.2022 Tartu Ringkonnakohtu otsusele. Riigikohus ei ole kassatsioonkaebuse suhtes otsustust teinud.
7.Kaebaja esitas 27.01.2023 haldusasjas nr 3-22-1498 esialgse õiguskaitse taotluse, milles palus keelata tema Eestist välja saatmine kuni menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni haldusasjas nr 3-22-1498. Tallinna Halduskohus jättis 30.01.2023 määrusega esialgse 2(7)
3-22-1498 õiguskaitse taotluse rahuldamata, kuna esialgse õiguskaitse vajadust ei esine ning taotlus väljub kaebuse piiridest. Kaebaja Eestist väljasaatmine on juba keelatud vastavalt Tartu Halduskohtu 23.04.2021 määrusele nr 3-20-2615 ning käesoleva vaidluse esemeks ei ole kaebajale tehtud kehtiv lahkumisettekirjutus, vaid PPA toiming, millega PPA peatas kaebaja elamisloa taotluse menetlemise. Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtu 30.01.2023 määrusele määruskaebuse.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
8.Kaebaja palub 12.07.2022 Tallinna Halduskohtule esitatud kaebuses (dtl 2-4) kohustada PPA-d jätkama kaebaja tähtajalise elamisloa taotluse menetlust (täiendavad seisukohad dtl 132139). Kaebuse põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised. 1) Tartu Halduskohus tühistas 02.12.2021 kohtuotsusega vastustaja otsuse kaebajale tehtud lahkumisettekirjutuse ja kohaldatud sissesõidukeelu osas ning käesoleva kaebuse esitamise hetkel on vastustaja apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtu menetluses. Vastustaja teatas kaebajale 07.06.2022, et peatab tema 19.05.2022 esitatud tähtajalise elamisloa taotluse menetluse kuni kohtuasja lõppemiseni, milles kohus lahendab kaebust vastustaja otsuse peale kaebaja Eestist välja saata. 2) Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 43 lg 2 järgi on haldusaktina käsitatav sisuline keeldumine taotletud haldusakti andmisest (Riigikohtu 23.03.2016 otsus nr 3-3-1-85-15, p 11). 3) Seadus annab vastustajale võimaluse kujundada oma otsust anda tähtajaline elamisluba kaebajale kehtivusaja ja kõrvaltingimuste abil (Riigikohtu 19.02.2019 otsus nr 3-17-1545, p 20) ning seda ka juhul, kui alus elamisloa andmisest keelduda on olemas. Vastustaja võib tähtajalise elamisloa kaebajale erandina anda välismaalaste seaduse (VMS) § 125 lg 1 p 2 alusel. Seadus ei kohusta vastustajat seadma kaebajale tähtajalise elamisloa andmist sõltuvusse lõplikust lahendist kohtuasjas. VMS § 125 lg 1 p 2 alusel on vastustaja kohustatud kaebajale elamisloa andmise menetlust jätkama ja kaaluma kaebajale tähtajalise elamisloa andmist sõltumata sellest, kuidas kohus lahendab kaebuse haldusasjas nr 3-20-2615. 4) Kaebaja on oma eakate vanemate ülalpidamisel nende pensionist. Kaebaja soovib enda ülalpidamiseks tööle asuda, kuid tööle ta asuda ei saa, sest tal puudub selleks vajalik elamisluba. Kaebaja on teinud kõik temast sõltuva, et tõendada enda seadusekuulekat käitumist. Kaebajale erandina tähtajalise elamisloa andmise otsustamisel ei ole määrava tähtsusega mitte kaebaja käitumine vangistuses, vaid see, kuidas kaebaja on käitunud vangistusest möödunud aja jooksul. Kaebaja on tõendanud, et ta on käitunud õiguskuulekalt ja vabanenud narkosõltuvusest, mis oli tema õigusrikkumiste peamine põhjus. Kaebajale elamisloa alusel töötamise õigust on võimalik anda ka kohtuasja menetluse ajal, mis on kahtlemata kaebaja kui ka tema lähikondsete huvides ja kooskõlas seaduse mõttega. 5) Vastustaja on põhjendanud, et kaebajale Eesti elamisloa andmise taotluse lahendamine, st kaebajal Eestis elamiseks ja töötamiseks hädavajaliku elamisloa andmise või andmata jätmise määrab lõplikult jõustunud kohtulahend Tartu Halduskohtu haldusasjas nr 3-20-2615, milles halduskohus lahendab kaebaja kaebust vastustaja otsuse tühistamiseks kaebaja Eestist välja saata, st sisuliselt seda, kas kaebaja Eestisse jäämine kujutab endast avalikule korrale Eestis ja/või Eesti julgeolekule sellist ohtu, et selle vältimise ainus võimalus on kaebaja Eestist välja saata. 6) Kuigi pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine muudab isiku olukorra ebakindlamaks, ei too see vältimatult kaasa tema riigist lahkumist. Ka direktiivi 2003/109/EÜ
3(7)
3-22-1498 artiklist 9 tuleneb selgelt, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine põhjusel, et ta kujutab ohtu avalikule korrale või julgeolekule, ei too vältimatult kaasa isiku väljasaatmist, vaid võib tähendada hoopis pikaajalise elaniku elamisloa asendamist tähtajalise elamisloaga. Seetõttu ei kaasne pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisega isiku era- ja perekonnaelu sedavõrd tugevat riivet nagu isiku väljasaatmisega. See ei tähenda aga, et mõju perekonnaelule puuduks. Ka ebakindlus võimaluse osas Eestisse alaliselt elama jääda võib perekonnaelu negatiivselt mõjutada. Nagu tuleneb VMS § 241 lg-st 3, tuleb pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel kaaluda muu hulgas mõju kaebajale ja tema perekonnaliikmetele. VMS § 125 lg 1 p 2 näeb siiski ette, et kui välismaalase suhtes ei esine muid VMS §-s 124 nimetatud ohu tõttu avalikule korrale ja riigi julgeolekule elamisloa andmisest keeldumise aluseid, võib erandina anda tähtajalise elamisloa, kui välismaalane on toime pannud kuriteo, mille eest talle on mõistetud vangistus kestusega üle ühe aasta, ja tema karistatus ei ole kustunud. Kuigi seadusest nähtuvalt on tegemist üksnes erandliku võimalusega, tuleb VMS § 125 lg 1 p 2 alusel elamisloa andmist siiski igal üksikjuhtumil kaaluda. Oht, mis õigustab pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist, ei pruugi olla piisavalt tõsine ega reaalne selleks, et keelduda pikaajalise elaniku staatuse minetanud isikule ka tähtajalise elamisloa andmisest (Riigikohtu 13.04.2016 otsus nr 3-3-1-2-16, p 21-22). 7) Ei ole alust kahelda, et kaebaja Eestist Venemaale väljasaatmisel, st kaebajale Eestis elamisloa mitteandmisel, mobiliseeritakse kaebaja Vene armeesse ja kaebajast saab sel juhul tõepoolest reaalne oht Eesti julgeolekule, mida on võimalik ära hoida kõigepealt sellega, et kaebajale Eestis tähtajalise elamisloa andmist kaaluda. Kaebajale Eestis tähtajalise elamisloa andmise peamiseks kriteeriumiks peaks olema see, et kaebaja teab, et vastustajal on õigus tema elamisluba kehtetuks tunnistada, st kaebajal on igal juhul motivatsioon selleks oma käitumisega alust mitte anda.
9.PPA selgitas 01.08.2022 vastuses kohtunõudele (dtl 65), et kaebuse esitamise hetkeks ei ole kaebaja tähtajalise elamisloa taotluse osas otsust tehtud, sest taotluse menetlus on peatatud seoses kohtumenetlusega haldusasjas nr 3-20-2615. PPA palub 19.09.2022 vastuses kaebusele (dtl 79-83) jätta kaebus rahuldamata, leides järgmist. 1) Kaebuse esemeks ei ole tähtajalise elamisloa andmisest keelduv otsus, vaid tähtajalise elamisloa menetluse peatamine ning PPA kohustamine menetlusega jätkamiseks. Kaebaja viide Riigikohtu otsusele haldusasjas 3-3-1-85-15 on asjakohatu, sest Riigikohus selgitas selles, et haldusaktina on käsitatav sisuline keeldumine taotletud haldusakti andmisest. Praeguses asjas ei ole vaidlust selle üle, et PPA 07.06.2022 edastatud teavitus ei ole haldusakt, vaid menetlustoiming, mille vaidlustamine ilma haldusakti või lõpliku toimingu vaidlustamiseta on lubatud üksnes erandkorras (vt HKMS § 45 lg 3). Enne haldusakti andmist saab kaebuse esitada juhul, kui menetlustoiming rikub menetlusosalise subjektiivseid õigusi sõltumata menetluse lõpptulemusest (vt nt Riigikohtu otsus nr 3-3-186-06, p 21). 2) Menetluse peatamine ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi, kuna välismaalasel ei ole põhiseaduslikku õigust elada riigis, mille kodanik ta ei ole ning seega puudub kaebajal kaebuse esitamise õigus. Kaebaja ei ole välja toonud, milliseid tema õigusi on menetluse peatamisega rikutud. Kuna kaebaja õiguste rikkumist ei esine, puudus kaebajal kohustamiskaebuse esitamise õigus. 3) Kohustamiskaebuse esitamise eeldused ei ole täidetud (vt riigivastutuse seaduse (RVastS)
4(7)
3-22-1498 § 6 lg 1). RVastS § 6 lg 5 võimaldab kohtul teha avaliku võimu kandjale ettekirjutuse haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks ilma asjaolude täiendava kaalumiseta vaid juhul, kui juhtumi asjaolude tõttu ei saa avaliku võimu kandja haldusakti andmisest või toimingu sooritamisest asja uuel otsustamisel ühelgi tingimusel keelduda. Kuna PPA-l on elamisloa andmisel kaalutlusõigus, ei saa väita, et PPA-l oleks kohustus elamisluba anda. Kohus saab kohustada haldusorganit haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks vaid juhul, kui tegu on diskretsiooni redutseerimisega nullini. Elamisloa puhul esineb nii imperatiivne alus kui ka kaalutlusõiguslik alus kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest keeldumiseks. Seega puudub halduskohtul võimalus teha PPA-le ettekirjutust toimingu sooritamiseks. 4) VMS-s ei ole otseselt sätestatud menetluse peatamise võimalust, kuid arvestades käesoleva menetluse asjaolusid ning HMS §-s 6 sätestatud uurimispõhimõtet, mille kohaselt peab haldusorgan menetluses tähtsust omavad asjaolud välja selgitama, on menetluse peatamine antud asjas põhjendatud. Haldusasja nr 3-20-2615 on kaebuse esemeks PPA 17.12.2020 otsus, millega PPA tunnistas kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks, tegi kaebajale sundtäidetava lahkumisettekirjutuse ning kohaldas viieaastast sissesõidukeelu. Tartu Halduskohus tühistas vaidlusaluse PPA 17.12.2020 otsuse vaid osas, millega kaebajale tehti ettekirjutus Eestist lahkumiseks ja kohaldati viieaastast sissesõidukeeldu, muus osas jäi kaebus rahuldamata. PPA 17.12.2020 otsuse kehtivus ja haldusasjas nr 3-20-2615 tehtav otsus on määrava tähtsusega tähtajalise elamisloa taotluse menetluses. Kuna haldusasjas nr 3-20-2615 toimus käesoleva kaebuse esitamise hetkel apellatsioonimenetlus Tartu Ringkonnakohtus, ei ole kaebaja suhtes tehtud lahkumisettekirjutuse ja kohaldatud sissesõidukeeluga seonduvad asjaolud lõplikult selgunud. Seega ei ole PPA-l võimalik kõiki menetluses tähtsust omavaid asjaolusid välja selgitada enne kohtumenetluse lõppemist. Lõpplahend asjas nr 3-20-2615 on oluline, sest sellest sõltub, kas kaebajal on kohustus Eestist lahkuda ning kas kaebaja suhtes kehtib sissesõidukeeld või mitte. Tähtajalise elamisloa menetluses on need asjaolud olulised. 5) HMS-ist tuleneb uurimiskohustus. Menetluse peatamine uurimispõhimõtte rakendamiseks on kooskõlas haldusmenetluse üldpõhimõtetega ning uurimispõhimõtte eesmärk saab täies ulatuses olla täidetud vaid siis, kui haldusorgan on tutvunud kõigi antud asjas oluliste andmetega. Seega on kvaliteetne tõendite kogumine uurimispõhimõtte täieliku rakendumise vältimatuks eelduseks. Haldusasja nr 3-20-2615 lõpplahendist sõltub, kas kaebaja kuulub riigist väljasaatmisele või mitte. 6) Riigikohus on korduvalt jaatanud menetluse peatamise võimalikkust, kui see on kooskõlas haldusmenetluse üldpõhimõtetega (nt Riigikohtu otsus nr 3-3-1-62-08, p 9). Menetluse peatamine on kooskõlas haldusmenetluse üldpõhimõtetega olukorras, kus menetluse jätkamine tooks kaasa asja ebaõige otsustamise (Riigikohtu otsus nr 3-3-1-56-08, p 20). Kuna lahkumiskohustus ja sissesõidukeeld on peatatud menetluses tähtsust omavad asjaolud, tooks menetluse jätkamine ilma viidatud andemeteta kaasa asja ebaõige otsustamise. Menetluses tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamise põhimõtte olulisus on nähtav ka VMS-s sätestatust (nt VMS §-d 14, 15, 19). Tähtajalise elamisloa menetluse eesmärk on tagada, et välismaalase Eestis elamine oleks kooskõlas avalike huvidega ning vastaks avaliku korra ja riigi julgeoleku kaitse vajadusele (VMS § 13 lg 1), seega on vaieldamatult menetluses tähtsust omavaks asjaoluks välismaalase kohustus Eestist lahkuda ning kohaldatud sissesõidukeeld. Menetluse peatamata jätmisel tekiks olukord, kus PPA on sunnitud pikendama menetluse tähtaega iga kahe kuu tagant kaheks kuuks ning pidanuks kaebuse esitamise hetkel Tartu Ringkonnakohtult aru pärima, mis seisus on haldusasjas nr 3-20-2615 menetlus ja millal on otsust oodata. Sellisel juhul ei ole tegemist ökonoomse ega otstarbeka haldusmenetlusega.
5(7)
3-22-1498
KOHTU PÕHJENDUSED
10.Kohus leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata.
11.VMS § 118 p 9 kohaselt võib tähtajalise elamisloa anda välismaalasele püsivalt Eestisse elama asumiseks. Tähtajalise elamisloa andmine on kaalutlusotsus ning välismaalasele võib anda tähtajalise elamisloa, kui elamisloa andmise tingimused on täidetud ega esine asjaolusid, mis tooksid kaasa elamisloa andmisest keeldumise (VMS § 116 lg 1). Tähtajalise elamisloa ja selle pikendamise taotluse menetlemisel kontrollitakse elamisloa andmise üldiste ja eritingimuste täitmist, keeldumise aluste olemasolu ning hinnatakse elamisloa taotluse põhjendatust. VMS § 126 lg 1 sätestab, et tähtajalise elamisloa andmisest keeldutakse, kui välismaalase suhtes kehtib sissesõidukeeld. VMS § 126 lg 3 annab võimaluse erandi tegemiseks, kuid üksnes välismaalase suhtes, kelle suhtes on kohaldatud Schengeni sissesõidukeeld vastavalt VMS § 126 lg-le 2, kui sellise välismaalase Eestisse saabumine või Eestis elamine on vajalik humaansetel kaalutlustel või rahvusvaheliste kohustuste täitmiseks. VMS § 126 järgi on välismaalasele kohaldatud sissesõidukeeld seega imperatiivseks aluseks tähtajalise elamisloa andmisest keeldumisel (vt Riigikohtu 19.02.2019 otsus nr 3-17-1545, p 19). Niisiis ei ole kaebajal VMS § 126 lg-st 1 tulenevalt sissesõidukeelu kehtivuse ajal võimalik taotletud tähtajalist elamisluba saada.
12.Puudub vaidlus, et kaebaja suhtes kehtib sissesõidukeeld vastavalt PPA 17.12.2020 otsusele. Asjaolu, et see otsus on kohtus vaidlustatud, ei muuda sissesõidukeelu kehtivust. Haldusakti õigusjõu murdmiseks on vajalik selle kehtetuks tunnistamine (HMS § 60 lg 1, § 61 lg 2). Kuni PPA 17.12.2020 otsust pole PPA enda poolt või halduskohtu jõustunud otsusega kehtetuks tunnistatud, on see haldusakt, sh sissesõidukeeld, järelikult kehtiv. Tartu Halduskohus on 23.04.2021 määrusega nr 3-20-2615 küll keelanud PPA-l kaebaja Eestist välja saatmise kuni menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni selles haldusasjas, ent haldusakti kehtivust ei ole kohtumenetluse ajaks peatatud. Selliselt kohaldatud esialgne õiguskaitse ei mõjuta ega peata haldusakti kehtivust. Kohtumenetlus selles haldusasjas alles kestab (kaebaja on haldusasjas nr 3-20-2615 esitanud 19.01.2023 kassatsioonkaebuse ning Riigikohus ei ole kassatsioonkaebuse suhtes otsustust teinud), mis tähendab, et jõustunud kohtuotsust ei ole praegu ega olnud ka kaebaja poolt tähtajalise taotluse esitamise ajal või PPA poolt menetluse peatamise otsustuse tegemise ajal. Seega esines ja esineb jätkuvalt kaebaja suhtes VMS § 126 lg-s 1 nimetatud imperatiivne tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise alus.
13.Kaebaja viited seoses vastustaja võimalusega otsustada tähtajalise elamisloa andmine kaalutlusõiguse alusel või kujundada seda kõrvaltingimuste abil ei ole seega asjakohased, kuna VMS § 126 lg 1 olukorras puudub vastustajal õigus kaaluda tähtajalise elamisloa andmist.
14.Praeguses asjas on vaidluse all tähtajalise elamisloa menetluse peatamise õiguspärasus, PPA ei ole kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest keeldunud. Seega ei ole asjakohased ka kaebaja argumendid seoses tähtajalise elamisloa andmise otsustamisel isikust lähtuva ohu hindamisega, samuti põhistused tähtajalise elamisloa andmata jätmisega kaasnevate tagajärgedega. Praeguse vaidluse raames ei saa kohus analüüsida, kas kaebaja suhtes kohaldatud sissesõidukeeld, ettekirjutus Eestist lahkumiseks või elamisloa kehtetuks tunnistamine olid õigusvastased, mistõttu jätab kohus vastavad väited tähelepanuta. Asjakohased ei ole ka väited
6(7)
3-22-1498 PPA-poolsest sisulisest keeldumisest haldusakti andmisest, kuna PPA on menetluse üksnes peatanud kuni lahendi jõustumiseni haldusasjas nr 3-20-2615.
15.Riigikohus on selgitanud, et seda, kas kaebajal on õigus saada tähtajaline elamisluba, on mõistlik otsustada siis, kui kohtumenetluse tulemusel on selgunud, kas vaidlusalused lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeeld on õiguspärased (vt Riigikohtu 08.02.2021 määrus nr 320-915, p 23). Kuna kaebaja suhtes kehtiv sissesõidukeeld välistanuks tähtajalise elamisloa taotluse rahuldamise ning ka kohtupraktika kinnitab, et põhjendatud on lahendada esmalt vaidlus sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamisest, puudub alus kohustamiskaebuse rahuldamiseks. PPA on õigesti leidnud, et haldusasjas nr 3-20-2615 tehtav otsus omab kaebaja taotluse lahendamisel olulist tähtsust. Haldusmenetluse peatamisega ei kaasne seega õigusvastast viivitust ning ülaltoodust nähtuvalt ei riku menetluse peatamine ka kaebaja õigusi ega jäta teda põhjendamatult pikaks ajaks õigusselgusetusse olukorda.
16.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda. Vastustaja ei ole menetluskulusid tõendavaid dokumente kohtule esitanud, mistõttu jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1).
(allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.