Xi kaebus Eesti Töötukassa 24.11.2021 otsuse nr 78.1/21/1649 ja 11.02.2022 vaideotsuse nr 20 tühistamiseks ning vastustaja kohustamiseks kaebaja taotlus uuesti läbi vaadata
Menetlusosalised
Kaebaja – X, volitatud esindaja vandeadvokaat Kaarel Berg Vastustaja – Eesti Töötukassa
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Võtta asjale juurde dokument „Äriregistri väljavõte“.
Jätta Xi kaebus rahuldamata.
Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 13.03.2023 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Avaldatavas kohtuotsuses asendatakse kaebaja nimi tähemärkidega.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X (kaebaja) esitas 18.10.2021 Eesti Töötukassale (vastustaja) ettevõtluse alustamise toetuse avalduse1. Avaldusele oli lisatud äriplaan2. Kaebaja plaanis asutada ettevõtte, mille peamiseks äriideeks on kasutajatoe, tarkvara juurutamise ja koolituste teenuse pakkumine majutusasutustele suunatud tarkvara arendavatele ettevõtetele.
Vastustaja otsustas 24.11.2021 otsuses nr 7-8.1/21/16493 kaebajale toetust mitte anda. Tööturuteenuste ja -toetuste seaduse (TTTS) § 24 lg 1 järgi on ettevõtluse alustamise toetus vähese tähtsusega abi, mida antakse kooskõlas Euroopa Komisjoni 18.12.2013 määrusega
Kaebaja 10.03.2022 esitatud lisa 1. Kaebaja 10.03.2022 esitatud lisa 2.
Kaebaja 10.03.2022 esitatud lisa 3.
3-22-587
nr 1407/2013, milles käsitletakse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklite 107 ja 108 kohaldamist vähese tähtsusega abi suhtes (määrus nr 1407/2013). Määruse nr 1407/2013 art 1 lg 1 punkti d kohaselt ei tohi anda toetust tegevuseks, mis on seotud ekspordiga kolmandatesse riikidesse või liikmesriikidesse, täpsemalt selline abi, mis on vahetult seotud eksporditavate koguste, turustusvõrgu loomise ja toimimise või muude eksportimisest tulenevate jooksvate kuludega. Äriplaani kohaselt hakkab loodav ettevõtte pakkuma sõlmitud eelkokkulepete alusel kasutajatoe teenust Hoist Group Ab Oy (Soome) ja HotelTime Solutionsi (Tšehhi) olemasolevatele ja uutele klientidele kogu Baltikumis ning vajadusel ka Soomes ja Skandinaavias. Võttes arvesse lisaks eelnevale ka äriplaanis kirjeldatud turumahtu Eestis, Lätis ja Leedus, siis on üheselt aru saada, et loodava ettevõtte äritegevus ei ole riigisisene. Kuna eellepingute kohaselt on loodava ettevõtte teenused suunatud eksportturule ja toetust soovitakse kasutada põhiteenuse pakkumiseks vajalike vahendite soetamiseks, siis otsustati toetust mitte anda.
Kaebaja esitas 24.11.2021 otsuse peale 08.12.2021 vaide4.
Vastustaja jättis 11.02.2022 vaideotsusega nr 205 vaide rahuldamata. Põhjendused:
4.1.Otsuses on toodud toetuse andmisest keeldumise alus. Eellepingute järgi on loodava ettevõtte teenused suunatud mh eksportturule. Äriplaanist järeldub, et loodav ettevõte kavatseb kasutajatuge pakkuda kogu Baltikumis, sh ka Eestis. Võttes arvesse äriplaanis kirjeldatud turumahtusid Eestis, Lätis ja Leedus, on üheselt aru saada, et loodava ettevõtte äritegevus on lisaks Eestile suunatud ka välisriikidesse. Piirang määruses nr 1407/2013 puudutab ka liikmesriike, mitte ainult kolmandaid riike, st ka Lätti ja Leetu teenuse osutamine on eksport. Ei oma tähendust, kui suures ulatuses on müügitegevus suunatud välisturule.
4.2.Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) art 107 järgi on igasugune liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest ükskõik missugusel kujul antav abi, mis kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist, siseturuga kokkusobimatu niivõrd, kuivõrd see kahjustab liikmesriikide vahelist kaubandust. Erandid sellele keelule on art 107 lg-tes 2 ja 3 ning nende alusel vastu võetud õigusaktides. ELTL art 107 lg 1 kriteeriumidele vastav riiklik rahastamine on riigiabi, millest tuleb ELTL art 108 lg 3 kohaselt komisjonile teatada. ELTL art 109 järgi võib nõukogu määrata abi liigid, mille puhul teavitamist ei nõuta. Vastavalt ELTL art 108 lg-le 4 võib komisjon võtta vastu määrusi, mis on seotud kõnealuste riigiabi liikidega. Määrusega nr 994/98 otsustas nõukogu, et vähese tähtsusega abi võiks olla üks sellise abi liikidest. Seega võib riigiabi ja vähese tähtsusega abi anda vaid kehtestatud reeglistiku alusel. TTTS § 24 lg 1 kohaselt on sama seaduse §-s 19 sätestatud tööturuteenuse toetus vähese tähtsusega abi, mida antakse kooskõlas määrusega nr 1407/2013. Kuna määruse nr 1407/2013 art 1 lg 1 punkt d välistab määruse kohaldamisalast abi, mida antakse tegevusteks, mis on seotud ekspordiga kolmandatesse riikidesse või liikmesriikidesse, siis ei ole võimalik selleks otstarbeks vähese tähtsusega abi anda. Kaebaja äriplaani p-s 7 nimetatud vahendid, mille soetamiseks toetust taotletakse, on enamjaolt vajalikud põhiteenuse pakkumiseks ehk kasutajatoe teenuse osutamiseks välisriigis (teenuse ekspordiks), seega ei ole toetuse andmine põhjendatud.
5.Kaebus esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse vastustaja 24.11.2021 otsuse ja 11.02.2022 vaideotsuse tühistamiseks ning vastustaja kohustamiseks kaebaja taotlus uuesti läbi vaadata. Põhjendused:
Kaebaja 10.03.2022 esitatud lisa 4. Kaebaja 10.03.2022 esitatud lisa 5.
2(6)
3-22-587
5.1.Otsuses ei ole täpsustatud, millisel TTTS § 19 lg-s 4 märgitud alusel toetuse andmisest keelduti. Tegemist on ammendava loeteluga. TTTS § 24 lg 1 ega määrus nr 1407/2013 ei sätesta toetuse andmisest keeldumise aluseid.
5.2.Kaebaja äriplaani lk-l 8 on selgitatud, et loodava ettevõtte tüüpiline klient on hotellitarkvara arendav ja müüv ettevõte Baltikumis, kes võiks ettevõtluse efektiivsuse tõstmiseks olla huvitatud kasutajatoe teenuse sisseostmisest. Ei saa välistada, et potentsiaalsete klientide hulgas on ka välisriikide ettevõtjaid. Küll aga on ebaõige teha selle põhjal järeldust, et äriplaani järgi plaanitakse hakata pakkuma teenuseid valdavalt eksportturule. Ekslik on vastustaja põhjendus, et kaebaja loodav ettevõte hakkab teenuseid pakkuma otse ettevõtetele Hoist Group Ab OY (Soome) ja HotelTime Solutions (Tšehhi). Nagu äriplaanist (lk 11) tuleneb, on teenuse tegelikuks sisuks nendele ettevõttele tarkvara kasutajatoe teenuse osutamine Baltikumis, s.o järelikult ka Eestis tegutsevate lõppklientide huvides. See tähendab, et isegi kui võimalik otsene lepinguline partner on Soome või Tšehhi ettevõte, on teenus suunatud Baltikumi, sh Eesti turule. Äriplaani lk-12 on toodud, et loodaval ettevõttel on kavas pakkuda ka kodulehe haldusteenust ja IT-süsteemide haldamist Eesti asukohaga äriühingutele. Ilmselgelt ei ole sellise teenuse näol tegemist eksportturule suunatud teenusega.
5.3.Isegi kui teenuseid hakatakse osutama mingis osas väljapoole Eestit, siis see ei välista toetuse andmist (TTTS § 19 lg 4). TTTS § 24 lg 1 sätestab vaid, et toetust tuleb anda kooskõlas määrusega nr 1407/2013. Määruse nr 1407/2013 art 1 lg 1 punkt d toetuse andmist ei keela, vaid sätestab, et ekspordiga seotud tegevusteks toetuse andmist määrus ei reguleeri. Kuna määrus nr 1407/2013 sellist toetust ei reguleeri, siis ei saa toetuse andmine olla selle määrusega vastuolus. Euroopa Kohus on 28.02.2018 otsuses asjas nr C-518/16 (p-d 55-56) tõlgendanud enne määrust nr 1407/2013 kehtinud Euroopa Komisjoni 15.12.2006 määruse nr 1998/2006, milles käsitletakse asutamislepingu artiklite 87 ja 88 kohaldamist vähese tähtsusega abi suhtes (määrus nr 1998/2006), art 1 lg 1 punkti d, mis on analoogne määruse nr 1407/2013 art 1 lg 1 punktiga d. Euroopa Kohus selgitas, et: „Määruse nr 1998/2006 artikli 1 lõike 1 punkt d ei välista igasugust abi, mis võib eksporti mõjutada, vaid üksnes abi, mille otsene eesmärk on selle vormist sõltumata toetada müügitegevust teises liikmesriigis. Niisuguseks abiks tuleb pidada üksnes abi, „mis on vahetult seotud eksporditavate koguste“, jaotusvõrgu loomise ja toimimise või muude eksportimisest tulenevate jooksvate kuludega. Siit järeldub, et investeeringutoetus – tingimusel, et see ei ole eksporditud toodete kogusega ühel või teisel kujul põhimõtteliselt või mingi summaga kindlaks määratud – ei ole määruse nr 1998/2006 artikli 1 lõike 1 punkti d tähenduses „abi, mida antakse tegevuseks, mis on seotud ekspordiga“, ega kuulu seega asjaomase sätte kohaldamisalasse, isegi kui toetatud investeeringutega on võimalik arendada eksporditavaid tooteid.“. Need seisukohad on kohaldatavad ka määruse nr 1407/2013 art 1 lg 1 punkti d osas. Kaebaja on äriplaani lk-del 27-30 selgitanud, et kaebaja kavatseb kasutada toetust kontorimööbli, IT seadmete ja tööriistade (akutrelli komplekt) soetamiseks. Järelikult kasutatakse toetust loodava ettevõtte toimimiseks vajamineva tehnika soetamise eesmärgil, mitte otseseks eksporttegevuseks. Tegemist ei ole abiga, mida on kirjeldatud määruse nr 1407/2013 art 1 lg 1 punktis d. Seetõttu ei ole toetuse andmine vastuolus nimetatud määrusega.
5.4.Vaatamata asjaolu, et kaebaja ei ole enam töötu, ei esine alust kaebuse läbi vaatamata jätmiseks. Haldusakti õiguspärasust tuleb hinnata haldusakti andmise aja seisuga. Sel ajal oli kaebaja töötu. Ei saa välistada, et kaebaja taotluse uuel läbivaatamisel ei ole kaebajal enam õigust toetust saada. Halduskohtu pädevuses ei ole haldusorgani asemel toetuse taotlust lahendada. Kaebaja jääb tühistamis- ja kohustamisnõuete juurde ega soovi nõudeid muuta. Kaebaja esitas taotluse juba 18.10.2021. Oleks ebamõistlik eeldada, et kaebaja peaks olema jätkuvalt töötu kogu haldus- ja kohtumenetluse aja jooksul. Isegi kui kohustamisnõuet ei saa läbi vaadata, tuleb tühistamisnõue sisuliselt lahendada. 3(6)
3-22-587
6.Vastus palus jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja jäi varem välja toodud seisukohta juurde, tuues välja järgmised täiendavad põhjendused:
6.1.Toetuse andmisest keeldumise alus tuleneb määruse nr 1407/2013 art 1 lg 1 punktist d. Määrus on siduv õigusakt ja otsekohalduv, mis tähendab, et määruses kirjeldatud toetuse andmisest keeld ei peagi kajastuma TTTS §-s 19. Kaebaja äriplaani p-s 7 nimetatud vahendid, mille soetamiseks toetust taotletakse, on enamjaolt vajalikud põhiteenuse pakkumiseks ehk kasutajatoe teenuse osutamiseks välisriigis (teenuse ekspordiks). Seega on äriplaanijärgne tegevus vahetult seotud eksporditavate kogustega ja toetuse mitte andmine oli määruse nr 1407/2013 art 1 lg 1 punkti d alusel põhjendatud. Kaebaja on jätnud tähelepanuta Euroopa Kohtu otsuse asjas nr C-518/16 p-s 57 toodu: „Vastupidisel juhul, see tähendab juhul, kui investeeringutoetus on eksporditud toodete kogustega kindlaks määratud ja kuulub seetõttu määruse nr 1998/2006 artikli 1 lõike 1 punkti d kohaldamisalasse, ei kohaldata selle suhtes vähese tähtsusega reeglit.“. Euroopa Kohus ütleb kokkuvõttes, et kui toetus on vahetult seotud eksporditavate kogustega, siis kohaldub määruse art 1 lg 1 punkt d ja vähese tähtsusega abi anda ei saa. Kaebaja on Euroopa Kohtu seisukohti valesti tõlgendanud.
6.2.Kaebajal puudub enam õigus toetust saada, sest töötamise registrist6 nähtub, et kaebaja on alates 02.05.2022 tööle läinud, st ta ei ole enam töötu. Äriregistrist nähtuvalt on kaebaja alates 18.07.2022 Asko OÜ juhatuse liige, mille tegevusalaks on muud infotehnoloogia- ja arvutialased tegevused. Kolmandas kvartalis on tekkinud ka väike käive. Seega on kaebaja pärast vastustajalt keelduvate otsuste saamist loonud äriühingu ja alustanud äriplaanijärgse tegevuse elluviimist. Selline käitumine ei viita tegelikule tööpuudusele ja selle kõrvaldamiseks ettenähtud toetuse saamise vajadusele.
KOHTU PÕHJENDUSED
7.Kohus jääb 02.01.2023 määruses võetud seisukoha juurde, et kaebaja tühistamis- ja kohustamiskaebust ei saa rahuldada, sest nende nõuete rahuldamine ei kaitse enam kaebaja õigusi. Vastustaja esitatud töötamise registri väljavõttest nähtub, et kaebaja on asunud 02.05.2022 tööle ja tööleping kehtis ka väljavõtte tegemise seisuga (23.12.2022). Seega ei ole kaebaja töötu, kellele ettenähtud toetusega vaidlusalusel juhul tegemist on (TTTS § 2 p 1, § 9 lg 2, § 19). Samuti nähtub äriregistrist7, et kaebaja on asutanud 18.07.2022 ettevõtte – Asko OÜ, mille ainuosanik ja juhatuse liige ta ise on. See välistab kaebajale ettevõtluse alustamise toetuse andmise TTTS § 19 lg 4 p 6 järgi. Töötu olemine on tööturutoetuse vältimatu tingimus ja seda tingimust täitmata ei ole võimalik tööturuteenust saada. Isegi juhul, kui vastustaja 24.11.2021 otsuses toodud toetuse maksmisest keeldumise alus on ebaõige ja otsus tuleks sel põhjusel tühistada, ei saa tühistamis- ja kohustamiskaebust rahuldada olukorras, kus tühistamine ja kohustamine enam kuidagi kaebaja õigusi ei kaitse. Tühistamis- ja kohustamiskaebuse rahuldamisel oleks kaebaja toetuse taotlus lahendamata ja vastustaja peaks tegema selle kohta uue otsuse. Arvestades muutunud asjaolusid (kaebaja tööle asumine ja osaühingus osaluse omamine), tuleks vastustajal jätta uue otsusega kaebaja taotlus uuesti rahuldamata (või läbi vaatamata). Nimelt peab vastustaja tegema uue otsuse selle andmise aja seisu ja asjaolusid arvestades, mitte kaebaja taotluse esitamise aega arvestades. Seega ei piisa toetuse määramiseks sellest, et kaebaja oli taotluse esitamise ajal töötu. Ta peab seda olema ka taotluse rahuldamise ajal. Vastasel juhul ei ole toetuse määramine eesmärgipärane. Seega isegi kui kohus rahuldaks tühistamis- ja kohustamisnõuded, esineks vastustajal seadusest tulenev takistus kaebajale toetuse määramiseks. Seetõttu ei ole alust rahuldada kaebust olukorras, kus
Vastustaja 23.12.2022 esitatud lisa „Väljavõte töötamise registrist“. Kohtu poolt asjale juurde võetud dokument „Äriregistri väljavõte“.
4(6)
3-22-587
on selgelt ette näha, et vastustajal puudub asja uuel lahendamisel võimalus teistsugust otsust teha. See ei oleks juba menetlusökonoomika seisukohalt põhjendatud.
8.Ebaõige on kaebaja seisukoht, et kohus on asunud haldusorgani asemel toetuse andmise tingimusi kontrollima. Kohtul tuleb asja lahendamisel kontrollida, kas vaidlusalune haldusakt saab kaebaja õigusi rikkuda ja kas kaebuse rahuldamine saab tema õigusi kaitsta. Seda sel põhjusel, et kohus ei lahenda hüpoteetilisi vaidlusi, vaid ainult selliseid kaebusi, mis kaitsevad kaebaja õigusi (HKMS § 44 lg 1). Praegusel juhul ei kaitse tühistamis- ja kohustamisnõuded kaebaja õigusi, sest kaebajal puudub enam õigus vaidlusalust toetust saada. Ka juhul, kui kaebaja peaks kohtulahendi jõustumise ajaks uuesti töötuks jääma, ei saaks vastustaja kaebaja 18.10.2021 taotlus rahuldada, vaid kaebaja peaks muutunud asjaolude tõttu esitama uue toetuse taotluse.
9.Kohus nõustub kaebajaga selles, et reeglina kontrollitakse kaebeõiguse olemasolu kaebuse esitamise aja seisuga. Siiski tuleb kaebeõiguse olemasolu ja kaebuse rahuldamise võimalusi kontrollida asjaolude muutumise korral ka hilisemas menetlusstaadiumis. Selleks on mh HKMS §-des 151 ja 152 ette nähtud alused kaebuse läbi vaatamata jätmiseks või menetluse lõpetamiseks. Seda, et muutunud asjaolude tõttu võib haldusakt kohtumenetluse ajal ammenduda ja see annab aluse menetluse lõpetamiseks, on leitud ka kohtupraktikas (vt Riigikohtu 04.12.2017 otsus asjas nr 3-15-873, p 34; 13.11.2014 otsus asjas nr 3-3-1-44-14, p 12).
10.Kohus andis 02.01.2023 määruses kaebajale võimaluse kaebuse nõudeid muuta. Nt oleks kaebajal olnud võimalik taotleda tuvastamis- või hüvitamiskaebusele üleminekut. Kuigi tuvastamiskaebuse esitamine on reeglina lubatav vaid väga piiratud juhtudel (HKMS § 45 lg 2), on seda kohtupraktikas aktsepteeritud olukordades, kus haldusakt ammendub või tunnistatakse kehtetuks kohtumenetluse ajal. Kaebaja kinnitas 17.01.2023 avalduses selgesõnaliselt, et ta ei soovi kaebuse nõudeid muuta ja kohus ei saa seda teha kaebaja asemel (HKMS § 2 lg 3), seetõttu tuleb kaebus jätta terves ulatuses rahuldamata. Samas ei ole kaebajal keelatud esitada tuvastamis- või hüvitamisnõuet soovi korral hiljem, arvestades HKMS-ist tulenevaid kaebetähtaegu.
11.Lisaks leiab kohus obiter dictum korras, et kaebus tulnuks jätta rahuldamata ka juhul, kui see tulnuks sisuliselt läbi vaadata. Kaebaja on asjakohaseid norme ja kohtupraktikat ilmselgelt ebaõigesti tõlgendanud.
12.TTTS § 24 lg 1 p-s 1 on selgelt välja toodud, et TTTS §-s 19 sätestatud ettevõtluse alustamise toetus on vähese tähtsusega abi, mida antakse kooskõlas määrusega nr 1407/2013. TTTS § 24 lg 83 välistab abi andmise määruse nr 1407/2013 art 1 lg 1 punktis d nimetatud valdkonna ja tegevuse suhtes. Määruse nr 1407/2013 art 1 lg 1 punkt d välistab määruse kohaldamise ekspordiga seotud tegevuste suhtes. Ebaõige on kaebaja järeldus, et kui määrust nr 1407/2013 kaebaja plaanitud tegevusele ei kohaldata, siis see ei välista talle toetuse andmist. Kuna ettevõtluse alustamise toetus on vähese tähtsusega abi ja määrus nr 1407/2013 reguleerib vähese tähtsusega abi andmist, siis järelikult ei ole kaebajal õigust toetusele, mis selle määruse regulatsiooni alla ei kuulu (vt ka konkurentsiseaduse § 33). See tähendab, et kaebaja plaanitud tegevuseks antavat toetust ei saa lugeda vähese tähtsusega abiks, vaid riigiabiks, mis on reeglina keelatud (määruse nr 1407/2013 art 3 lg 1).
13.Samuti on ekslik kaebaja seisukoht, nagu oleks Euroopa Kohus 28.02.2018 otsuses asjas nr C-518/16 leidnud, nagu võiks kaebaja taotletava abiga sarnane abi mahtuda siiski vähese tähtsusega abi mõiste alla. Euroopa Kohus on vastupidi leidnud, et ekspordiabi (enne määrust nr 1407/2013 kehtinud samasisulise) määruse nr 1998/2006 kohaldamisalast väljajätmine on ELTL art 107 seisukohast põhjendatud, sest isegi väikesesummaline ekspordiabi kuulub 5(6)
3-22-587
olemuselt abi hulka, mis võib kahjustada liikmesriikide vahelist kaubandust, ning sellise abi andmise lubamine oleks siseturu toimimisele eriti kahjulik (otsuse p 46). Euroopa Kohus selgitas, et määrus nr 1998/2006 teeb erandi riigiabi suhtes kehtivast reeglist, mille kohaselt peab igast abist enne selle rakendamist komisjonile teatama (otsuse p 50). Samas ei tehta sellist erandit ekspordile antava abi suhtes. Seda tuleb käsitleda kui aluslepingus kehtestatud riigiabi andmise keelu põhimõtte taaskinnitamist. Seetõttu ei saa seda tõlgendada kitsendavalt (otsuse p 51). Euroopa Kohus leidis, et määruse nr 1998/2006 art 1 lg 1 punktiga d (mis on samasisuline määruse nr 1407/2013 art 1 lg 1 punktiga d) on kooskõlas liikmesriigi normid, mis jätavad vähese tähtsusega abina käsitatava maksusoodustuse alt välja investeeringud, mis tehakse ekspordiga seotud tegevuseks kasutatavasse põhivarasse (otsuse p 58).
14.Praegusel juhul soovis kaebaja osta taotletud toetuse eest kontorimööblit ja -tehnikat (äriplaani lk 27-28), mida kavandatud ettevõtluse käigus kasutama hakata. Seega on tegemist teenuse osutamiseks kasutatava põhivaraga. Kaebaja plaanis äriplaani kohaselt sõlmida lepingud majutusasutuste tarkvara arendajatega, et osutada nende klientidele kasutajatoe, tarkvara juurutamise ja koolituse teenuseid kogu Baltikumis ning vajadusel ka Soomes ja Skandinaavias (äriplaani lk-d 4, 8). Kuigi kaebaja peamiseks tegevuskohaks olnuks Eesti (äriplaani lk 23), osutanuks ta oma teenuseid lisaks Eesti ettevõtetele ka paljudele välismaistele ettevõtetele, sh vajadusel kohale sõites. Seega plaanis kaebaja kasutada toetust selleks, et soetada põhivara, mida ta oleks kasutanud mh oma teenuste ekspordiks. Ei ole oluline, et kaebaja oleks osutanud teenuseid ka Eesti ettevõtetele, sest äriplaani kohaselt oli kaebaja ettevõtluse eesmärgiks osa oma teenuseid eksportida, st toetust oleks kasutatud tegevuseks, mille määrus nr 1407/2013 art 1 lg 1 punkt d välistas vähese tähtsusega abi hulgast. See tähendab, et tegemist olnuks keelatud riigiabiga. Oluline ei ole kaebaja rõhutus, et teenust osutatakse Baltikumis. Määruse nr 1407/2013 art 1 lg 1 punkt d välistab ekspordi ka liikmesriikidesse. See, mida ei loeta ekspordiabi hulka, on välja toodud määruse nr 1407/2013 preambula p-s 9. Kaebaja kavandatud tegevus selle alla ei mahu, seega oli tegemist ekspordiabiga, mille andmist see määrus ei võimaldanud (vt ka määruse nr 1407/2013 preambula p 11).
15.Ekspordi toetamise eesmärgil ei anta toetust põhi- ja väikevahendite, inventari ja seadmete soetamiseks ka struktuuritoetuste valdkonnas (vt nt majandus- ja kommunikatsiooniministri 24.07.2008 määruse nr 68 „Ühisturunduse toetamise tingimused ja kord“ § 6 lg 3 p 3; 05.02.2008 määruse nr 11 „Eksporditurunduse toetamise tingimused ja kord“ § 6 lg 3 p 3). Seega ei ole tegemist vastustaja ebaõige tõlgenduse, vaid normilooja selge eesmärgiga.
16.Toetuse andmisest keeldumise alus tuli TTTS § 24 lg 1 p 1 ja lg 83 ning määruse nr 1407/2013 art 1 lg 1 punkti d koosmõjust ja selle eesmärgiks oli vältida liikmesriikide vahelisele kaubandusele mõju omava riigiabi andmist. Seega jättis vastustaja õiguspäraselt kaebajale toetuse määramata ning kaebus tulnuks jätta igal juhul rahuldamata.
17.Eeltoodud põhjendustel jätab kohus kaebuse terves ulatuses rahuldamata.
18.Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, jäävad menetluskulud kaebaja kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole taotlenud tema menetluskulude kaebajalt väljamõistmist ega ole esitanud kohtule tähtaegselt menetluskulusid tõendavaid dokumente, seepärast jäävad tema võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).
/allkirjastatud digitaalselt/
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.