X.X (X.) esialgse õiguskaitse taotlus Viru Vangla 13. jaanuari 2023. otsuse nr 6-24/3044-2 ja Viru Vangla kodukorra punktide 7.1.3 ja 7.1.41 kehtivuse peatamiseks ning kohustava ettekirjutuse tegemiseks väljastada taotlejale laost tema käekell või keelata selle kasutamise piiramine
1.Võtta haldusasja materjalide juurde taotleja vabakasutuskonto väljavõte perioodi 23. september 2022 kuni 22. jaanuar 2023 kohta.
Edasikaebamise kord Määruse resolutsiooni punkti 3 peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. Muud selgitused
Määrus toimetatakse kätte taotlejale ja Viru Vanglale.
X.X esitas Viru Vanglale 26. oktoobril 2022 taotluse (registreeriti numbriga 6-24/30441), milles palus isiklike asjade laost väljastada mehaaniline käekell Breitling. Viru Vangla jättis
13.jaanuari 2023. a otsusega nr 6-24/3044-2 isiku taotluse rahuldamata. Vastuses toodi välja, et Viru Vangla kodukorra punktide 7.1.3 ja 7.1.41 kohaselt on kambrisse väljastamiseks taotletav käekell keelatud ese.
2.X.X esitas 17. jaanuaril 2023 vangla keelduva otsuse ja Viru Vangla kodukorra punktide 7.1.3 ja 7.1.41 peale vaide. Isik taotles Viru Vangla 13. jaanuari 2023. a otsuse nr 6-24/3044-2 ja Viru Vangla kodukorra punktide 7.1.3 ja 7.1.41 kehtetuks tunnistamist ning ettekirjutuse tegemist viivitamatult väljastada laost taotletud isiklik käekell või anda luba selle väljastamiseks.
3-23-186
3.Tartu Halduskohtusse saabus 26. jaanuaril 2023 X.Xi esialgse õiguskaitse taotlus. Taotleja palub esialgse õiguskaitse korras Viru Vangla 13. jaanuari 2023. a otsuse nr 6-24/3044-2 ja Viru Vangla kodukorra punktide 7.1.3 ja 7.1.41 kehtivuse peatamist ning Viru Vangla kohustamist väljastada talle laost tema käekell Breitling või keelata selle kasutamise piiramine või kohaldada muud kohtu poolt vajalikuks peetavat abinõud, mis tagab tema käekella kasutamise. Taotleja osutab, et ta vahistati 2018. aastal ning viidi Tallinna Vanglasse, kus talle lubati kambrisse kõik vanglasse saabudes kaasas olnud asjad, sealhulgas käekell (mehaaniline, läbipaistvas korpuses). Taotleja sai oma kella kasutada kuni Viru Vanglasse ümberpaigutamiseni aprillis 2021. Viru Vanglas võeti käekell ära ja paigutati isiklike asjade lattu põhjendusega, et käekell, mis ei ole vangla kauplusest soetatud, ei ole lubatud. Taotleja on seisukohal, et käekella puhul ei ole justiitsministri 30. novembri 2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (edaspidi VSKE) § 641 mõistes tegemist vanglas keelatud esemega. Samuti ei vasta käekell vangistusseaduse (VangS) § 15 lõikes 2 sätestatud keelatud esemete tingimustele. VSKE § 57 lõike 1 kohaselt on kinnipeetaval õigus hoida enda juures või kinnipeetavate isiklike asjade laos vanglasse saabumisel kaasa võetud asju ja vanglateenistuse vahendusel soetatud isiklikke asju. Seega on ilmselge, et käekella, mis tal oli vanglasse saabumisel kaasas ja mida ta kaks aastat vanglas kasutas, äravõtmine ja selle kasutamise keelamine on õigusvastane. Taotleja osutab, et vajab käekella oma elukorralduse ajaliseks planeerimiseks, sh sportimisel ja ajaliseks orienteerumiseks öösel, kui vool välja lülitatakse. Taotleja palub vajaduse korral tunnistada Viru Vangla kodukorra punktid 7.1.3 ja 7.1.41 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks. Taotleja palub riigilõivu tasumise kohustusest vabastamist.
4.Vastusena kohtunõudele esitas Viru Vangla 31. jaanuaril 2023 taotluse asjaoludega seonduvad materjalid ja seisukoha esialgse õiguskaitse taotluse põhjendatusele. Viru Vangla palub jätta esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata, kuna taotlejal puudub esialgse õiguskaitse vajadus. Vangla märgib esmalt, et ei nõustu taotleja väitega, et Tallinna Vanglas oli tema isiklik käekell lubatud ese ning ta kasutas seda kambris kuni Viru Vanglasse saabumiseni. Vangla osutab, et taotleja asus Tallinna Vanglasse karistust kandma 27. detsembril 2018 ning 8. jaanuaril 2019 on temalt keelatud esemete avastamise aktiga võetud ära mehhaaniline käekell Breitling, mis paigutati isiklike asjade lattu keelatud esemena märkega „kätte vabanemisel“. Taotleja ei ole taotluses põhjendanud, missugused on need pöördumatud tagajärjed, mis võivad talle tekkida isikliku käekella puudumisest kambris. Kinnipeetav on taotluses märkinud, et käekell on talle vajalik ese, millest võib kella funktsiooni silmas pidades järeldada, et kell on vajalik aja teadmiseks, et planeerida vangla päevakavas ettenähtud toiminguid ja tegevusi. Isiklikult käekellalt aja vaatamise võimaluse puudumine ei ole iseenesest intensiivne õiguste riive, sest kinnipeetaval on mitmeid alternatiive, kuidas saada vanglas teada kellaaega. Taotlejal on kambris raadio, kus kuulajatele antakse teada kellaaegu, samuti on taotlejal kambris isiklik teler, millest on võimalik vaadata kellaaega. Eluosakonna päevaruumi seinal on kell, kus taotleja saab ajal, mil osakond on avatud, vaadata kellaaega. Vajaduse korral saab taotleja vangla päevakavas ettenähtud toimingutest teada valjuhääldi kaudu, mistõttu ei saa asuda seisukohale, et vaidemenetluse ja võimaliku kohtumenetluse ajal isikliku käekella kasutamise võimaluse puudumine tooks taotlejale kaasa pöördumatud või raskesti kõrvaldatavad tagajärjed. Vangla on seisukohal, et esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmine ei muuda taotleja õiguste kaitset tulevikus tehtava kohtuotsusega raskemaks või võimatuks. Taotlejale ei kaasne isikliku kella mittekasutamisega selliseid negatiivseid tagajärgi, mis õigustaks antud juhul kinnipeetavale keelatud eseme väljastamist esialgse õiguskaitse korras.
3-23-186
KOHTU SEISUKOHT
5.Taotleja palub esialgse õiguskaitse korras Viru Vangla 13. jaanuari 2023. a otsuse nr 6-24/3044-2 ja Viru Vangla kodukorra punktide 7.1.3 ja 7.1.41 kehtivuse peatamist ning Viru Vangla kohustamist väljastada talle laost tema käekell Breitling või keelata selle kasutamise piiramine. Taotleja viitab ka võimalusele kohaldada mõnda muud tema õigusi tõhusalt kaitsvat esialgse õiguskaitse abinõud.
6.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 249 lõike 5 kohaselt võib esialgse õiguskaitse määruse tegemiseks taotluse esitada pärast haldusorganile vaide esitamist, koos kaebusega või pärast kaebuse esitamist. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab sarnaselt, et esialgse õiguskaitse taotluse võib esitada ka vaidemenetluse ajal. Taotleja esitas 17. jaanuaril 2023 Viru Vanglale vaide (registreeritud vanglas numbriga 6-12/37-1), mille põhisisu kattub esialgse õiguskaitse taotluse sisuga. Vaidemenetlus on pooleli. Seega on esialgse õiguskaitse taotluse esitamine lubatav.
7.Esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel tuleb vastavalt riigilõivuseaduse § 60 lõikele 6 tasuda riigilõiv 20 eurot. Taotleja on esitanud kohtule menetlusabi taotluse tema vabastamiseks riigilõivu tasumise kohustusest. Taotluse lahendamiseks võtab kohus HKMS § 62 lõike 2 alusel haldusasja materjalide juurde taotleja vanglasisese vabakasutuskonto väljavõtte ajavahemiku 23. september 2022 kuni 22. jaanuar 2023 kohta. Nimetatud väljavõttest nähtub, et taotlejale menetlusabi andmisest keeldumise aluseid antud juhul ei esine (HKMS 112 lõike 1 punkt 1, Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2016. a otsus nr 3-3-1-35-15). Seetõttu vabastab kohus taotleja HKMS § 110 lõike 1 punkti 1 alusel riigilõivu tasumise kohustusest esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel.
8.Tulenevalt HKMS § 249 lõikest 1 võib kohus kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. HKMS § 249 lõike 3 kohaselt arvestab kohus esialgse õiguskaitse määruse tegemisel avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi.
9.Esialgse õiguskaitse vajadus tähendab ennekõike ohtu, et esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisel saabuvad taotleja jaoks pöördumatud või hiljem raskesti kõrvaldatavad tagajärjed. Kui esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisega taotleja jaoks mingeid pöördumatuid või hiljem raskesti kõrvaldatavaid tagajärgi ei kaasne, on tegemist esialgse õiguskaitse vajaduse puudumisega.
10.Kohus leiab, et taotlejal ei esine esialgse õiguskaitse vajadust. Taotleja põhjendab enda esialgse õiguskaitse vajadust sellega, et ta vajab käekella oma elukorralduse ajaliseks planeerimiseks, sealhulgas sportimisel ja aja teadmiseks öösel, kui vool on kambris välja lülitatud. Viru Vangla 31. jaanuari 2023. a vastusest kohtule ilmneb, et taotleja saab oma eluosakonna lahtioleku ajal vaadata päevaruumi seinal olevat kella. Samuti on vangla kohtule teatanud, et taotlejal on kambris isiklik teler, seega ka ajal, kui kamber on lukustatud või kui taotleja ei soovi kambrist lahkuda, on taotlejal võimalik teleri vahendusel kellaajast teada saada. Kuivõrd kinnipeetavaile on vangla poolt tagatud kambrisse sisseehitatud raadio, siis on taotlejal võimalik kellaajaga kursis olla ka raadiokanalite kaudu. Samuti on taotlejal võimalik küsida kellaaega vanglaametnikelt. Taotleja ei ole põhjendanud, miks on tema jaoks hädavajalik teada kellaaega öösel. Lihtsalt soov kellaajaga kursis olla ei ole esialgse õiguskaitse kohaldamise
3-23-186 aluseks. Täiendavalt märgib kohus, et kui taotleja peab käekella omamist sedavõrd oluliseks, on tal võimalik koguda käekella soetamiseks vajalik rahasumma ja soetada käekell vangla vahendusel. Kinnipeetavale on lubatud käekell, mis on soetatud vangla vahendusel. Kuna taotlejal on päeval võimalik kellaajaga olla kursis mitmel muul viisil ja öösel tal kellaaja teadmiseks hädavajadust pole, ei saa asuda seisukohale, et vaidemenetluse ja võimaliku kohtumenetluse ajal isikliku käekella kasutamise võimaluse puudumine tooks taotlejale kaasa pöördumatud või raskesti kõrvaldatavad tagajärjed. Kohus leiab, et esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmine ei muuda taotleja õiguste kaitset tulevikus tehtava kohtuotsusega raskemaks või võimatuks. See, et taotleja ei saa kella vaadata just isikliku käekella pealt, on vangistusega kaasnev paratamatu ebamugavus VangS § 41 lõike 1 mõttes. Kohus märgib, et esialgse õiguskaitse kohaldamise aluseks ei saa olla ka taotleja viited vangla tegevuse (kella äravõtmine ja tagasiandmisest keeldumine) võimalikule õigusvastasusele, sest vangla tegevuse õigusvastasuse osas võtab kohus seisukoha võimaliku põhivaidluse sisulise lahendamise käigus. Kohus leiab, et taotlejale ei kaasne isikliku käekella mittekasutamisega selliseid negatiivseid tagajärgi, mis õigustaksid Viru Vangla 13. jaanuari 2023. a otsuse nr 6-24/3044-2 ja Viru Vangla kodukorra punktide 7.1.3 ja 7.1.41 kehtivuse peatamist ning käekella väljastamist kohe esialgse õiguskaitse korras. Esialgse õiguskaitse vajaduse puudumise tõttu puudub vajadus hinnata ka mõne muu esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamise võimalust.
Eeltoodule tuginedes jätab kohus esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.
12.Taotleja on palunud, et kohus tunnistaks vajaduse korral Viru Vangla kodukorra punktid 7.1.3 ja 7.1.41 Eesti Vabariigi põhiseaduse §-dega 11 ja 32 vastuolus olevaks ja kehtetuks. Kohus osutab, et saab üksnes asja sisulisel lahendamisel jätta kohaldamata seaduse või muu õigustloova akti, kui see on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega või Euroopa Liidu õigusega (HKMS § 158 lõige 4). Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 9 lõige 1 ei luba kohtul algatada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlust esialgse õiguskaitse kohaldamise määrusega enne asja lõplikku otsustamist (vt Riigikohtu 20. novembri 2017. a määrus asjas nr 5-17-33). Täiendavalt märgib kohus, et põhiseadusvastaseks ei ole võimalik tunnistada haldusakte, mida Viru Vangla kodukord on (tegemist on üldkorraldusega haldusmenetluse seaduse § 51 lõike 2 mõttes), vaid seda saab teha õigustloovate aktide puhul (vt PSJKS § 2).
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.