Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Oliver Kask ja Kaire Pikamäe
Otsuse tegemise aeg ja koht
31. jaanuar 2023, Tallinn
Haldusasja number
3-21-1822
Haldusasi
X kaebus Viru Vangla 2. juuni 2021. a käskkirja nr 63/428-1 ja 7. juuli 2021. a vaideotsuse nr 6-12/165-2 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 15. detsembri 2021. a otsus
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Viru Vangla, esindaja AR
Menetluse alus ringkonnakohtus
X apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Võtta haldusasja nr 3-21-1822 materjalide juurde haldusasja nr 3-21-1506 toimikus asuvad Viru Vangla 29. märtsi 2021. a käskkiri nr 6-2/230-1 ja 2. juuli 2021. a käskkiri nr 6-2/230-2 (Viru Vangla 10. novembri 2021. a vastuse lisad 1 ja 5).
Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 15. detsembri 2021. a otsuse haldusasjas nr 3-21-1822 resolutsioon muutmata, kuid muuta halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 2. märtsil 2023 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus
3-21-1822 kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viru Vangla tunnistas 02.06.2021 käskkirjaga nr 6-3/428-1 X süüdi vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 ja § 37 lg 1 rikkumises ning karistas teda 7 ööpäevaks kartserisse paigutamisega. Viru Vangla 29.03.2021 käskkirjaga nr 6-2/230-1 on kinnipeetav X määratud tööle majandustööde abitööliseks üldkasutatavate ruumide koristajana tähtajatult alates 01.04.2021. Vastavalt arsti ettekirjutusele on X võimeline vanglas töötama osaliselt, töövõimeline kergematel majandustöödel (nt koristamistööd). X ei allunud 06.05.2021 kella 10.20 ajal valvuri korraldusele asuda tööle, ei toonud välja allumatuse põhjuseid ega soovinud meditsiinitöötaja vastuvõtule, vaid ütles valvurile, et ehk soovib keegi kõrvalkambrist tööle minna. Kinnipeetav selgitas 14.05.2021 ja 28.05.2021 vastuväidetes, et ta on vahistatu ja ei ole seega kohustatud töötama, ning samuti ohustaks töötamine tema tervist ja saadav töötasu ei ole piisav. Tööle asumise korralduse andmise hetkel Viru Vangla 29.03.2021 käskkiri nr 6-2/230-1 kehtis ning kinnipeetaval oli VangS § 67 p 1 ja § 37 lg 1 järgi kohustus seda täita. X puhul ei esine VangS § 37 lg-s 2 nimetatud asjaolusid ja enne tööle määramise käskkirja koostamist hindas kinnipeetava tervislikku seisundit arst, kelle hinnangul võib ta teha nt koristamistööd. Majandustöid tegevatele kinnipeetavatele on tagatud võimalus kasutada isikukaitsevahendeid ja seega ei ohustaks töötamine kinnipeetava tervist. X kannab karistust Tallinna Ringkonnakohtu CC.CC.CCCC otsuse nr X-XX-XXXX alusel, millega talle mõisteti liitkaristuseks 8 aastat 6 kuud vangistust ja karistuse kandmise alguseks loeti 02.08.2017. Seega on X süüdimõistetu ja VangS § 37 lg 1 järgi kohustatud vanglas töötama. Kinnipeetava töötamine vangistuse kestel ei ole pelgalt rahateenimise võimalus, vaid suuresti kasvatusliku iseloomuga abinõu. Kuna vanglas on kinnipeetavate elementaarsete vajaduste rahuldamine tagatud, siis ei ole makstava töötasu puhul määrav, kas selle eest oleks kinnipeetaval võimalik n-ö ära elada. Allumatus seab ohtu vangla julgeoleku, sest väljendab otsest vastupanu vanglasüsteemile ja õiguskorrale ning võib kujuneda vastuhakuks, annab kaaskinnipeetavatele negatiivset eeskuju ja raskendab ka distsipliini tagamist. See on raske rikkumine, mille eest karistatakse kartserisse paigutamisega. X-l oli rikkumise toimepanemise ajal 2 kehtivat distsiplinaarkaristust, kuid kumbki neist ei olnud seotud allumatuse ja töökohustuse eiramisega. Eesmärgipärane ja proportsionaalne on määrata rikkumise eest 7 ööpäeva pikkune kartserikaristus.
2.Viru Vangla jättis 07.07.2021 vaideotsusega nr 6-12/165-2 rahuldamata X 07.06.2021 vaide 02.06.2021 käskkirja kehtetuks tunnistamiseks. Tallinna Ringkonnakohtu CC.CC.CCCC otsus kriminaalasjas nr X-XX-XXXX, millega X-le määrati kuuekuuline vangistus, jõustus YY.YY.YYYY ja karistus pöörati täitmisele. Seega oli X 06.05.2021 süüdimõistetu staatuses ja VangS § 37 lg 1 järgi kohustatud töötama.
3.X esitas Tallinna Halduskohtule 09.08.2021 kaebuse Viru Vangla 02.06.2021 käskkirja nr 6-3/428-1 ja 07.07.2021 vaideotsuse nr 6-12/165-2 tühistamiseks. Kaebaja viibis Viru Vanglas 02.02.2017–06.07.2021 vahistatuna VangS § 4 lg 1 tähenduses, mida on kinnitanud 2(8)
3-21-1822 Tartu Ringkonnakohus XX.XX.XXXX määruses kriminaalasjas nr X-XX-XXXX. Ka karistusregistris on märge, et 6-kuulise karistuse kandmise tähtaeg algas 02.08.2017. VangS § 93 lg-st 7 tulenevalt ei ole vahistatu kohustatud töötama, mistõttu on distsiplinaarkaristus määratud alusetult ja õigusvastaselt. Vaidlustatud käskkiri ei vasta haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 nõuetele ja selle tühistamine on vajalik, sest karistus mõjutab kaebajat negatiivselt (sh ennetähtaegse vabastamise taotlemisel ja vanglas soodustuste saamisel). Tühistada tuleb ka vaideotsus, milles on vääralt leitud, et kaebaja oli 06.05.2021 süüdimõistetu.
4.Viru Vangla palus vastuses jätta kaebus rahuldamata. X viibis Viru Vanglas kriminaalasjas nr X-XX-XXXX tehtud kohtuotsuse alusel, mis jõustus YY.YY.YYYY. Kaebaja pani rikkumise toime 06.05.2021, mil 6-kuuline karistusaeg ei olnud veel möödunud. Kaebaja oli Tartu Ringkonnakohtu XX.XX.XXXX määruse tegemise ajaks vahistatu staatuses, kuna Tallinna Ringkonnakohtu CC.CC.CCCC otsusega mõistetud karistusaeg oli möödunud, kuid rikkumise toimepanemise ajal oli kaebaja süüdimõistetu ja tal oli VangS § 37 lg 1 järgi kohustus töötada, kui ei esine VangS § 37 lg-s 2 ja § 38 lg-s 22 märgitud asjaolusid. Kui need asjaolud esinevad, siis ei saa vangla kinnipeetavat tööle määrata ega teda tööst keeldumise eest karistada. Vangla selgitas enne tööle määramise käskkirja andmist välja kaebaja töövõime (VangS § 37 lg 3) ja vaidlusaluse konkreetse töökorralduse andmisel ei soovinud kaebaja meditsiinitöötaja poolset ülevaatust. Karistuse määramisel on järgitud menetlus- ja vorminõudeid (vt VangS § 64; justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) § 97 lg 2) ning kaebajale tagati ärakuulamisõigus. Karistuse liigi ja määra valikut on arusaadavalt põhjendatud.
5.Tallinna Halduskohus jättis 15.12.2021 otsusega X kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja keeldus 06.05.2021 täitmast valvuri korraldust asuda tööle ja ei esitanud keeldumise kohta arusaadavat põhjendust. Vaidlus on selle üle, kas kaebaja oli 06.05.2021 vahistatu või kinnipeetav ning kas tal oli õigus tööle asumisest keelduda. Tallinna Ringkonnakohtu CC.CC.CCCC otsus kriminaalasjas nr X-XXXXXX jõustus YY.YY.YYYY. Tartu Ringkonnakohus selgitas XX.XX.XXXX määruses, et kaebaja viibib Viru Vanglas kriminaalasjas nr X-XX-XXX vahistatuna VangS § 4 lg 1 tähenduses. Halduskohtul puudub alus asuda teistsugusele järeldusele. Puudub vaidlus, et kaebaja oli alates 01.04.2021 määratud Viru Vangla 29.03.2021 käskkirjaga nr 6-2/230-1 tähtajatult tööle majandustööde abitööliseks. Nimetatud käskkirja on kaebaja vaidlustanud Tartu Halduskohtus (vt haldusasi nr 3-21-1506), kuid vaidlusaluste haldusaktide ja kohtuotsuse tegemise seisuga on käskkiri kehtiv. Kinnipeetav on VangS § 67 p 1 kohaselt kohustatud alluma vanglaametniku korraldusele, mis ei ole ilmselgelt tühine (vt HMS § 63 lg 2; Riigikohtu 14.11.2012 otsus nr 3-3-1-44-12, p 17; 30.05.2012 otsus nr 3-3-1-14-12, p 10). Tallinna Ringkonnakohus selgitas 02.12.2021 määruses praeguses asjas (p-d 10–11), et allumiskohustuse rikkumine esineb ka juhul, kui hiljem selgub, et vanglaametniku poolt kinnipeetavale antud korraldus ei olnud seadusega kooskõlas. Kaebajat karistati 02.06.2021 käskkirjaga selle eest, et ta ei allunud korraldusele asuda tööle. Korralduse andmise ajal (06.05.2021) oli kaebaja tööle määramise käskkiri (29.03.2021) kehtiv ning selle peale haldusasjas nr 3-21-1506 esitatud kaebuse rahuldamisel ei muutuks käskkiri tühiseks, vaid üksnes kehtetuks, kuid seda tuli kuni tühistamiseni siiski täita (HMS § 60 lg 2). Seega eiras kaebaja õigusvastaselt vanglaametniku seaduslikku korraldust asuda koristustööle, vaatamata asjaolule, et kaebaja viibis vanglas vahistatuna. Distsiplinaarmenetlus toimus vastavalt VangS §-dele 64 ja 101. Kaebaja staatuse väljaselgitamiseks pöördus vastustaja nii Riigiprokuratuuri kui ka Viru Maakohtu poole ning vastustajale teadaolevalt oli kaebaja kinnipeetava staatuses. Käskkirjas on nõuetekohaselt põhjendatud karistamise vajadust ning karistuse liiki ja määra. Vastustaja kaalutlused on asjakohased ja arusaadavad. Rikkumise asjaolusid arvestades ei ole 3(8)
3-21-1822 7-ööpäevane kartserikaristus ülemäärane. Allumatus on vanglas raske rikkumine. Tõendatud ei ole, et kaebaja puhul oleks esinenud muid töötamist välistavaid asjaolusid (VangS § 37 lg 2). Tööle asumisest keeldumise aluseks ei saa olla kartus nakatuda koroonaviirusesse ega vähene töötasu. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri on õiguspärane. Viru Vangla 07.07.2021 vaideotsus ei riku kaebaja õigusi iseseisvalt, mistõttu ei ole ka selle tühistamiseks alust.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.X palub 14.01.2022 apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega rahuldada tema kaebus. Halduskohtu otsus ei vasta seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuetele ning kohus rikkus uurimispõhimõtet. Kaebaja jääb kõigi varem esitatud seisukohtade ja põhjenduste juurde ning palub ringkonnakohtul neid arvestada. Halduskohus tuvastas õigesti, et kaebaja viibis Viru Vanglas vahistatuna. Seega tulnuks kaebus rahuldada, sest vastustaja on olnud kogu aeg ekslikul seisukohal, et kaebaja oli 06.05.2021 süüdimõistetu (tulenevalt kohtuotsusest nr X-XX-XXXX) ning seega VangS § 37 lg 1 järgi kohustatud töötama. Halduskohus käsitles otsuses ainult VangS § 67 p 1 rikkumist, jättes tähelepanuta, et kaebajat karistati vaidlustatud käskkirjaga ka VangS § 37 lg 1 rikkumise eest. Kohtuotsuses sellekohane analüüs (s.o kaebaja alusetust karistamisest VangS § 37 lg 1 järgi) puudub. Riigikohus rahuldas ZZ.ZZ.ZZZZ otsusega kriminaalasjas nr X-XX-XXXX kaebaja kaitsja teistmisavalduse ning uuendas kriminaalmenetluse ja tühistas Tallinna Ringkonnakohtu CC.CC.CCCC otsuse osas, millega oli kaebajale karistusseadustiku (KarS) § 65 lg 1 alusel mõistetud liitkaristus 8 aastat 6 kuud. Seega puudub vaidlus, et kohtuotsuse nr X-XX-XXXX alusel kantud kuue kuu pikkune karistus sai kantud 02.02.2018 (karistusaja alguseks määrati kaebaja vahistamine 02.08.2017). Järelikult viibis kaebaja vanglas vahistatuna ja temale ei laienenud VangS § 37 lg-st 1 tulenev töökohustus. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri on seetõttu õigusvastane (HMS § 4 lg 2, § 54, § 56). Halduskohus on asunud HKMS § 158 lg-t 3 eirates vaidlustatud käskkirja vastustaja eest ise põhjendama, sidudes kaebaja väidetava rikkumise VangS § 37 lg 1 asemel hoopis Viru Vangla 29.03.2021 käskkirjaga nr 6-2/230-1, millega kaebaja oli tööle määratud. Viidatud käskkiri ei ole asjakohane, sest kaebajat ei karistatud tööle määramise käskkirja mittetäitmise eest. Kohus on otsuses (p 17) lisaks ebaõigesti märkinud, et käskkiri on otsuse tegemise seisuga jätkuvalt kehtiv, sest kaebaja tööle määramise käskkiri on tunnistatud kehtetuks Viru Vangla 02.07.2021 käskkirjaga nr 6-2/230-2, kuna kaebaja on vahistatu, kellel puudub VangS § 93 lg-st 7 tulenevalt kohustus töötada. Tööle määramise käskkirja kehtetuks tunnistamisest on kaebaja teavitanud 29.11.2021 määruskaebuses. Halduskohus kohaldas VangS § 67 p 1 ebaõigesti, kui leidis, et kaebaja eiras vanglaametniku korraldust õigusvastaselt, kuigi ta oli vahistatu. Vanglaametniku korraldus oli ilmselgelt tühine (HMS § 63 lg 2) ja seega algusest peale kehtetu ning kaebaja ei pidanud seda täitma. Kaebaja kui vahistatu tööle sundimine oli vastuolus põhiseaduse § 22 lg-ga 1, sest vastustajal puudus õigus kohelda kaebajat süüdimõistetuna ja kohaldada tema suhtes kinnipeetavatele kehtestatud režiimi (sh töökohustust). Kuna vastustaja ei saanud kohustada kaebajat töötama, siis ei saanud tööst keeldumise korral tema suhtes kohaldada distsiplinaarvastutust (nt Riigikohtu 22.01.2015 otsus nr 3-3-1-53-14, p 15; 29.09.2015 otsus nr 3-3-2-2-15, p 17). Kohus leidis ka vastuoluliselt, et distsiplinaarmenetlus viidi läbi õiguspäraselt, kuigi kaebaja suhtes viidi distsiplinaarmenetlus läbi süüdimõistetutele kohaldatavate normide järgi, kuigi ta oli vahistatu. Viidatud VangS § 37 lg 2 ei ole asjakohane, sest kaebajal puudus töökohustus igal juhul (VangS § 93 lg 7).
7.Viru Vangla palub 29.12.2022 vastuses jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebus on vastuoluline, sest kaebaja viitab esmalt, et 4(8)
3-21-1822 teda karistati töökohustuse rikkumise eest VangS § 37 lg 1 järgi, ja heidab seejärel ette, et teda karistati tööle määramise käskkirja (Viru Vangla 29.03.2021 käskkiri nr 6-2/230-1) rikkumise eest, jättes tähelepanuta, et VangS § 37 lg 1 ja viidatud käskkiri on vastastikku seotud. Kaebaja poolt korralduse mittetäitmise ajal oli tööle määramise käskkiri (vaidlustatud haldusasi nr 321-1506) kehtiv. Üheski kaebaja viidatud kriminaalasjas ei ole käsitletud küsimust, millises staatuses (vahistatu või süüdimõistetu) kaebaja tööle asumise korralduse andmise ajal vanglas viibis. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja ei täitnud korraldust tööle asuda.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Halduskohus märkis ekslikult, et Viru Vangla 29.03.2021 käskkiri nr 6-2/230-1 kaebaja tööle määramise kohta oli kohtuotsuse tegemise aja seisuga (20.12.2021) kehtiv. Kaebaja juhtis 29.11.2021 määruskaebuses tähelepanu, et tööle määramise käskkiri on tunnistatud kehtetuks Viru Vangla 02.07.2021 käskkirjaga nr 6-2/230-2. Praeguse haldusasja toimikus puuduvad nii kaebaja tööle määramise käskkiri kui ka käskkiri selle tühistamise kohta, kuid Viru Vangla on nimetatud dokumendid esitanud XX.XX.XXXX vastuse lisadena 1 ja 5 haldusasjas nr 3-211506. Ringkonnakohus võtab nimetatud käskkirjad ka praeguse haldusasja toimikusse, kuivõrd need tõendavad asjaolu, et kaebaja oli 01.04.2021–01.07.2021 tööle määratud. Halduskohtu eksimus tööle määramise käskkirja kehtivusaja piiritlemisel ei mõjutanud siiski asja lahendamist, sest HKMS § 158 lg 2 teisest lausest tulenevalt hinnatakse haldusakti õiguspärasust selle andmise aja seisuga ning seega on kaebaja distsiplinaarsüüteo kontekstis oluline, et 29.03.2021 käskkiri kehtis valvuri 06.05.2021 korralduse andmise ajal.
9.Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja etteheitega, et halduskohus on asunud Viru Vangla 02.06.2021 käskkirja nr 6-3/428-1 ise põhjendama, sidudes kaebaja rikkumise VangS § 37 lg 1 asemel hoopis tööle määramise käskkirjaga. Vaatamata asjaolule, et distsiplinaarasjas tunnistati kaebaja süüdi selles, et ta pani 06.05.2021 toime VangS § 67 p 1 ja § 37 lg 1 rikkumise, on vaidlusaluses 02.06.2021 käskkirjas (p 2 teine lõik) selgelt välja toodud, et kaebaja töökohustus oli kindlaks tehtud 29.03.2021 käskkirjaga, mis oli 06.05.2021 seisuga kehtiv. Tuleb arvestada, et kuigi VangS § 37 lg 1 kohustab kinnipeetavat üldjuhul töötama, ei ole see nõue absoluutne, vaid kehtib üksnes siis, kui ei esine VangS § 37 lg-s 2 ja § 38 lg-s 22 sätestatud asjaolusid ning töökohustuse olemasolu eeldab lisaks, et vanglal on üldse võimalik kinnipeetavale sobivat tööd pakkuda (VangS § 38 lg 1) ja kinnipeetavat ei ole töökohustusest ka ajutiselt vabastatud (VangS § 42 lg 1). Muu hulgas tuleb tuvastada seegi, kas tegemist on kinnipeetavaga või on isik hoopis vahistatu, kellel töökohustus puudub (VangS § 93 lg 7). Kuivõrd vanglas kinni peetava isiku töökohustuse olemasolu ja ulatuse kindlaksmääramiseks tuleb tuvastada ja hinnata hulgaliselt asjaolusid ning kaaluda erinevaid huve, siis tuleb kinnipeetav VangS § 38 lg-te 21 ja 22 ning justiitsministri 07.02.2007 määruse nr 9 „Kinnipeetava tööle võtmise, töölt kõrvaldamise ja töölt vabastamise kord“ § 4 alusel eraldi dokumendiga tööle vormistada. Seega tuvastatakse konkreetse kinnipeetava töökohustus esmajoones just tööle määramise käskkirjas.
10.Sõltumata isiku tööle määramise käskkirja kehtivusest ei saa konkreetsete tööülesannete täitmisele asumise korraldus olla siiski õiguspärane, kui selle andmise ajal ilmnevad asjaolud, mis välistavad vanglas kinni peetava isiku töökohustuse. Kuigi valvuri 06.05.2021 ettekandest nr 6-20/2192-1 nähtuvalt ei toonud X tööle asumisest keeldumisel välja arusaadavat põhjendust, miks ta korraldust ei täida, nähtub asja materjalidest, et X oli 21.04.2021 esitanud vanglale vaide tööle määramise käskkirja kehtetuks tunnistamiseks, milles rõhutas, et ta viibib vanglas vahistatuna, mitte süüdimõistetuna, ja seega puudub tal kohustus töötada (vt Viru Vangla 04.10.2021 vastuse lisaks 2 oleva Viru Vangla 26.05.2021 selgitustaotluse lisa 2).
5(8)
3-21-1822
11.Halduskohus leidis otsuses (p 16) Tartu Ringkonnakohtu XX.XX.XXXX määrusele nr X-XX-XXXX tuginedes, et kaebaja viibis Viru Vanglas kriminaalasjas nr X-XX-XXX vahistatuna. Otsusest ei nähtu samas, millist ajahetke halduskohus seejuures silmas pidas. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa Tartu Ringkonnakohtu XX.XX.XXXX määrusest nr X-XXXXXX teha mingeid järeldusi selle kohta, milline oli kaebaja staatus 06.05.2021 seisuga, vaid kõnealuses määruses on selgitatud kaebaja staatusega seonduvat üksnes vastuseks Viru Vangla 26.05.2021 taotlusele, milles oli soovitud teada, kas Xt tuleks ka pärast XX.XX.XXXX (s.o kuue kuu möödumist Tallinna Ringkonnakohtu CC.CC.CCCC otsuse nr X-XX-XXXX jõustumisest) käsitada süüdimõistetuna, nagu on leidnud prokuratuur, või on ta siiski vahistatu, nagu on leidnud X ja tema kaitsja. Tartu Ringkonnakohus selgitas XX.XX.XXXX määruses, et kuna CC.CC.CCCC otsusega mõistetud kuue kuu pikkune vangistus on kantud ja kriminaalasjas nr X-XX-XXX mõistetud vangistus ei ole jõustunud ning samas asjas X suhtes tehtud vahistamisotsus on jätkuvalt kehtiv, siis viibib X määruse tegemise seisuga vanglas vahistatuna. Seega tuvastati määrusega üksnes X staatus XX.XX.XXXX seisuga.
12.Apellatsioonkaebuses on ebaõigesti väidetud, et menetlusosaliste vahel puudub vaidlus, et kaebajale Tallinna Ringkonnakohtu CC.CC.CCCC otsusega mõistetud 6-kuuline vangistus sai kantud 02.02.2018, mistõttu viibis kaebaja 06.05.2021 seisuga Viru Vanglas selgelt vahistatuna ja ei olnud kohustatud töötama. Vastustaja on olnud kogu aeg seisukohal, et kui liitkaristusega ei ole võimalik arvestada, siis kandis kaebaja CC.CC.CCCC otsusega mõistetud kuue kuu pikkust vangistust vahemikus YY.YY.YYYY–XX.XX.XXXX. Tallinna Ringkonnakohtu CC.CC.CCCC otsusega kriminaalasjas nr X-XX-XXXX karistati Xt kuue kuu pikkuse vangistusega ning samas suurendati temale Harju Maakohtu XX.XX.XXXX otsusega kriminaalasjas nr X-XX-XXX mõistetud vangistust ja mõisteti talle liitkaristuseks vangistus 8 aastat 6 kuud, lugedes karistuse kandmise alguseks 02.08.2017 (s.o alates kriminaalasjas nr XXX-XXX kohaldatud eelvangistuse algusest, mis oli maakohtu XX.XX.XXXX otsusega KarS § 68 lg 1 alusel loetud karistusaja hulka). Tallinna Ringkonnakohtu CC.CC.CCCC otsus jõustus Riigikohtu YY.YY.YYYY määrusega, millega ei võetud X kaitsja kassatsiooni menetlusse. Tallinna Ringkonnakohus tühistas XX.XX.XXXX otsusega kriminaalasjas nr X-XX-XXX maakohtu XX.XX.XXXX otsuse mh X-le mõistetud 8-aastase vangistuse osas ja mõistis kaebajale uue otsusega karistuseks 12 aastat vangistust, määrates karistusaja alguseks 02.08.2017. Ringkonnakohtu otsus jõustus selles osas Riigikohtu XX.XX.XXXX määrusega, millega jäeti X kaitsja kassatsioon menetlusse võtmata. Riigikohus rahuldas ZZ.ZZ.ZZZZ otsusega kriminaalasjas nr X-XX-XXXX osaliselt kaebaja kaitsja teistmisavalduse, uuendas kriminaalmenetluse ja tühistas Tallinna Ringkonnakohtu CC.CC.CCCC otsuse osas, millega X-le mõisteti KarS § 65 lg 1 alusel liitkaristus. Riigikohus leidis, et ringkonnakohus eksis, liites kaebajale mõistetud karistusele varasema karistuse, mis ei olnud veel jõustunud. Ülejäänud osas (sh X karistamine 6 kuu pikkuse vangistusega) jäeti ringkonnakohtu otsus muutmata. Harju Maakohtu 26.08.2022 määrusega nr X-XX-XXXX (jõustus edasi kaebamata 15.09.2022) on Tallinna Ringkonnakohtu CC.CC.CCCC ja XX.XX.XXXX otsustega X-le mõistetud karistused praeguseks uuesti liidetud, lugedes kriminaalasjas nr X-XX-XXXX mõistetud 6kuuline vangistus kaetuks kriminaalasjas nr X-XX-XXX mõistetud 12-aastase vangistusega ning mõistetud kaebajale liitkaristuseks 12 aastat vangistust ja karistuse kandmise alguseks loetud 02.08.2017.
13.Ringkonnakohus on seisukohal, et kaebajal olnuks Tallinna Ringkonnakohtu CC.CC.CCCC otsusega nr X-XX-XXXX mõistetud liitkaristust reaalselt võimalik kandma asuda üksnes juhul, kui Harju Maakohtu XX.XX.XXXX otsusega nr X-XX-XXX mõistetud karistus jõustub. Tuleb arvestada, et kriminaalasjas nr X-XX-XXXX tehtud otsuse jõustumine ei saanud n-ö jõustada kriminaalasjas nr X-XX-XXX kaebajale mõistetud karistust, mille kohta puudus jõustunud kohtuotsus. Olukorras, kus CC.CC.CCCC otsusega mõistetud kergema 6(8)
3-21-1822 karistuse võrra KarS § 64 lg 1 alusel suurendatud raskem samaliigiline karistus ei olnud jõustunud (ja tühistati hiljem ringkonnakohtu XX.XX.XXXX otsusega), tuleb järeldada, et CC.CC.CCCC otsuse alusel sai toimuda üksnes 6-kuulise vangistuse kandmine alates YY.YY.YYYY. Kuna kaebajat ei olnud kriminaalasjas nr X-XX-XXXX vahistatud, vaid tema vahistamine seondus kriminaalasjaga nr X-XX-XXX (X peeti Eesti Vabariigi poolt 14.07.2017 välja antud Euroopa vahistamismääruse alusel kinni 02.08.2017), siis tuleb CC.CC.CCCC otsusega mõistetud karistuse kandmise algust arvestada alates otsuse jõustumisest (kriminaalmenetluse seadustiku § 410 lg 1), sest puudub selline eelvangistuse aeg, mida saaks KarS § 68 lg 1 alusel karistusaja hulka arvata. Järeldust, et kuna üks osa CC.CC.CCCC otsusega mõistetud liitkaristusest polnud jõustunud, siis ei saanud sellega arvestada, toetavad ka Tartu Ringkonnakohtu XX.XX.XXXX määruses (p-d 5–6) väljendatud seisukohad. Kokkuvõtlikult viibis X Tallinna Ringkonnakohtu CC.CC.CCCC otsuse kriminaalasjas nr X-XX-XXXX alusel ajavahemikul YY.YY.YYYY–XX.XX.XXXX Viru Vanglas kinnipeetava staatuses, kuigi oli samal ajal kriminaalasjas nr X-XX-XXX jätkuvalt ka vahistatu. Sellises olukorras tuli tema suhtes kohaldada süüdimõistetu kinnipidamisrežiimi, arvestades lisaks vahistatu staatusega kaasnevaid erisusi (nt Riigikohtu 21.04.2008 otsus nr 3-3-1-84-07, p 15; 17.11.2008 otsus nr 33-1-54-08, p 9).
14.Kuna kaebaja oli 06.05.2021 seisuga mh kinnipeetav, mitte üksnes vahistatu, siis laienes temale ka VangS § 37 lg 1 järgne kohustus vanglas töötada, kui ei esine töökohustust välistavaid asjaolusid. Olukorras, kus kaebaja ei toonud välja ühtegi sisulist põhjendust, miks tal ei ole võimalik täita valvuri 06.05.2021 korraldust asuda täitma tööülesandeid, ei saa tööle asumise korraldust pidada õigusvastaseks. Seega oli vastustajal õigus kohustada kaebajat tööle asuma ja kohaldada tööst keeldumise korral tema suhtes ka distsiplinaarvastutust. Vastupidist ei tulene ka distsiplinaarmenetluse käigus esitatud vastuväidetest, sest COVID-19 haigestumist saanuks vältida isikukaitsevahendite kasutamisega ja võimalik vaidlus töötasu suuruse üle ei takistaks kuidagi tööle asumist. Korraldus ei olnud lisaks tühine, mistõttu oli kaebajal VangS § 67 p-st 1 tulenevalt kohustus seda täita. Kaebaja ei ole viidanud konkreetselt ühelegi HMS § 63 lg-s 2 sätestatud tühisuse alusele ja ringkonnakohtu hinnangul ei esinenud valvuri korraldusel ühtegi ilmselget tühisuse alust, vaid kaebaja pidas korraldust üksnes õigusvastaseks (leides, et ta viibib vanglas vahistatu staatuses), kuid see ei andnud talle siiski õigust jätta korraldus täitmata (nt Riigikohtu 10.10.2017 otsus nr 3-15-3133, p 13; 29.09.2015 otsus nr 3-3-2-1-15, p-d 17, 21– 22; 29.09.2015 otsus nr 3-3-2-2-15, p-d 18, 22–23; 22.01.2015 otsus nr 3-3-1-53-14, p 13).
15.Kaebaja ei ole esitanud sisulisi vastuväiteid temale määratud karistuse liigile ja määrale. Ringkonnakohtu hinnangul on vaidlustatud käskkirjas määratud distsiplinaarkaristuse valikut põhjendatud piisavalt ja asjakohaselt. Tööle asumisse korraldusele mitteallumist tuleb pidada raskeks rikkumiseks (nt Riigikohtu 08.12.2021 otsus nr 3-18-1895, p 19; 10.10.2017 otsus nr 3-15-3133, p 17; 29.09.2015 otsus nr 3-3-2-2-15, p 26) ja kohtupraktikas ei ole samalaadsete rikkumiste puhul peetud ülemääraseks mh oluliselt pikemaid kartserikaristusi kui 7 ööpäeva. Kaebaja ei ole toonud esile ka põhjuseid, mis annaksid alust hinnata 7 ööpäevaks kartserisse paigutamise tema suhtes ebaproportsionaalselt koormavaks. Kuivõrd Viru Vangla 02.06.2021 käskkiri nr 6-3/428-1 on õiguspärane ja 07.07.2021 vaideotsus nr 6-12/165-2 ei riku iseseisvalt kaebaja õigusi, siis jääb kaebus tervikuna rahuldamata.
16.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 4 alusel tuleb X apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 15.12.2021 otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta tuleb halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
17.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule menetluskulude 7(8)
3-21-1822 nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. X on tasunud apellatsioonkaebuselt riigilõivu 20 eurot, kuid pole esitanud andmeid muude menetluskulude kandmise kohta. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Viru Vangla ei ole menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.