X kaebus Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses COVID-19 haigusesse nakatumisega
Menetlusosalised
Kaebaja X Vastustaja Tartu Vangla
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta X kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
3.Asendada avaldatavas kohtulahendis kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 2. märtsil 2023 (HKMS § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.X(kaebaja) esitas 10. novembril 2021 Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse, milles nõudis mittevaralise kahju hüvitamist seoses tervisekahjustuse tekitamise ja tema elu ohtu seadmise eest.
3-22-297
2.Tartu Vangla jättis 4. jaanuari 2022. a otsusega nr 1-13/344-2 kahju hüvitamise taotluse täies ulatuses rahuldamata.
3.Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule 4. veebruaril 2022 kaebuse, milles palub Tartu Vanglalt välja mõista rahaline hüvitis (1500 eurot) selle eest, et vangla on ebakohaselt tegutsenud COVID-19 nakkushaiguse vastu võitlemisel, mille tulemusena kaebaja haigestus nimetatud haigusesse.
4.Tartu Halduskohus võttis 11. veebruari 2022. a määrusega menetlusse X kaebuse Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses COVID-19 haigusesse nakatumisega.
5.Tartu Vangla esitas 11. märtsil 2022 vastuse kaebusele, milles palub jätta kaebuse rahuldamata. X esitas 21. märtsil 2022 täiendavad seisukohad.
6.Tartu Halduskohus määras 21. detsembri 2022. a määrusega asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses ja andis menetlusosalistele tähtaja täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks.
7.1.Vangla tegevus tingis kaebaja nakatumise koroonaviirusesse ning sellega seati kaebaja elu ohtu. Kaebaja nakatus vangla raske hooletuse tõttu ning põdes haigust raskelt kuu aega s.o ajavahemikul 5. november 2021 kuni 6. detsember 2021. Nakatumist ja sellest tulenenud terviseprobleeme kinnitab tervisekaarti väljavõte.
7.2.Vanglaametnikele oli teada viiruse ilmnemine ja olemasolu osakonnas, kus kaebaja viibis. Ebaõige on vangla seisukoht, et viiruse päritolu pole võimalik kindlaks teha. Paar päeva varem nakatus COVID-19 haigusesse teine kinni peetav isik, kelle kamber asus kaebaja kambri läheduses. Loendust tehes käisid vanglaametnikud läbi kõik kambrid, seega tõid ametnikud viiruse ka kaebajale. Vanglaametnikud, kes teise kinnipeetava isikuga tegelesid, saadeti karantiini, kuid teistele kinni peetavatele isikutele sarnaseid meetmeid ei kohaldatud. Kaebaja kuulus oma terviseseisundi tõttu riskirühma ja tema suhtes oleks saanud kohaldada vajadusel kaitsevisolatsiooni, kuid seda põhjendamatult ei tehtud.
7.3.Kaebaja enesetunne oli juba enne kokkusaamiste võimaldamist halb, kuid ta ei osanud arvata, et see on tingitud koroonaviirusest. Kaebajaga kohtunud isikuid kontrolliti vanglasse sisenemisel ja nakatumist ei tuvastatud, ometi nakatusid ka nemad hiljem. Seega ei nakatunud kaebaja teiste isikutega kokkusaamisel või muul viisil, vaid just vanglaametnike tegevuse tulemusena.
8.Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata, esitades kokkuvõtlikult järgmised põhjendused. 8.1.Vastustaja ei eita, et kaebaja haigestus Tartu Vanglas viibides COVID-19 haigusesse. Vastustajale ei ole tõsikindlalt teada, kuidas kaebaja nakkuse sai. Selliseid asjaolusid, et keegi ametnikest oleks tahtlikult kaebajat nakatanud, teada ei ole. COVID-19 viirus on väga nakkav ja haigus võib kulgeda ka asümptomaatiliselt, mistõttu ei pruugi ametnik teada, et on nakatunud. Isegi kui kaebaja sai nakkuse vanglaametnikult, ei saa sellest järeldada veel vangla õigusvastast ja süülist käitumist.
8.2.Põhjendamatu on kaebaja seisukoht, et vangla oli hooletu või põhjustas tahtliku tegevuse tulemusena tema haigestumise. Vangla kohaldas asjakohaseid meetmeid nii kinni peetavate isikute kui ametnike suhtes, et vähendada haigusesse nakatumise riski. Haigestunud kinni peetavad isikud isoleeriti teistest ning neil ei olnud võimalik liikuda väljaspool kambrit. Kuigi
3-22-297 loendusi tehti ka haigestunud kinni peetavate isikute puhul, siis nende kambrisse ei sisenetud. Loenduseks kambri ust ei avatud ja loendus viidi läbi vaateava. Nende toimingute puhul, kus oli vajalik avada toiduluuk (nt toitlustamine) kandsid ametnikud isikukaitsevahendeid. Seetõttu ei ole tõenäoline, et kaebaja haigestus just seetõttu, et vanglaametnikud kandsid nakkust edasi. Sarnaselt kinni peetavate isikutega oli ka vanglaametnikel vangla territooriumil kaitsemaski kandmine kohustuslik. Igapäevaselt kontrolliti vanglasse sisenevaid ametnike kontaktivaba termomeetriga ja palaviku ilmnemisel suunati inimene koju ennast ravima. Vanglaametnikel oli kohustus desinfitseerida oma käsi ja võimalusel tuli hoida kahemeetrist distantsi. Vähendamaks vanglaametnike kokkupuuteid lubati võõrastesse tööruumidesse siseneda üksnes hädavajadusel. Vangla sööklas lõpetati vanglaametnike kohapeal toitlustamine ja toitu oli võimalik üksnes kaasa osta. Vangla võttis seega kasutusele asjakohased meetmed ning ei ole olnud tegevusetu.
8.3.Kaebaja oli vaktsineeritud. Vaktsineerimise peamine eesmärk oli ära hoida raskekujulise haiguse kujunemine. Vaktsineerimisega oli kaebaja organism valmistatud ette kaitseks COVID-19 vastu ja saavutas tõhususe pärast 2. doosi. Tartu Vangla direktori 12. oktoobri 2021. a käskkirjaga nr 1-1/122 kohustati kõiki Tartu Vanglas viibivaid kinnipeetavaid (sh vahistatuid) kandma kaitsemaski liikumisel väljaspool kambrit ja ametnike sisenemisel kambrisse. Koosmõjus vaktsineeritusega oli see piisavaks vähendamaks nakatumise võimalust ning haiguse raskekujulise läbipõdemise riski.
8.4.Raskesti mõistetav on kaebaja väide kaitsevisolatsiooni kohaldamise vajaduse kohta. Ajal, mil COVID-19 viirusest ja selle levikust oli vähe teada ning vaktsiinid ei olnud veel kättesaadavad, siis tõesti kohaldati vanglas tervise tõttu riskirühma kuuluvatele kinnipeetavatele kaitsevisolatsiooni. See tähendas, et riskirühma kuuluvate kinnipeetavate vanglasisesest liikumisvabadust piirati ning neil oli võimalik käia üksnes jalutuskäikudel. Ka kaitsevisolatsiooni kohaldamisel viidi läbi järelevalvetoiminguid (sh loendused). Seega sarnanesid kaitsevisolatsiooni meetmed vahistatu režiimiga ehk selle olukorraga, milles oli kaebaja. Ennetava kaitsevisolatsiooni kohaldamine ei olnud seega vajalik.
KOHTU SEISUKOHT
9.Kaebaja heidab vanglale ette ebakohast tegevust, sest ta nakatus COVID-19 haigusesse ja sellega põhjustati talle tervisekahju. Vangale esitatud kahjunõudes nõudis kaebaja kahju hüvitamist ka vaktsineerimisega seotud alustel, kuid kohtule esitatud hüvitamiskaebuses kaebaja nendele alustele enam ei tugine (vt ka 11. veebruari 2022. a määrus asjas nr 3-22-297, p 5). Vaidluse all on seega, kas vastustaja on seoses kaebaja haigestumisega COVID-19 haigusesse õigusvastaselt käitunud ning kas ta vastutab kaebaja haigestumise eest või mitte.
10.Kaebaja hinnangul nakatus ta vangla raske hooletuse tõttu ning palub seetõttu mõista vastustajalt tervisekahju tekitamise eest välja hüvitise 1500 eurot. Vangla kaebaja hinnanguga ei nõustu ja on seisukohal, et arvestades vanglas kohaldatud kaitsemeetmeid nii kinni peetavatele isikutele kui ka ametnikele, ei olnud vangla tegevusetu ega hooletu ning puuduvad tõendid selle kohta, et vangla on tahtlikult kaebajat nakatanud ja tema haigestumises süüdi. Vastustaja hinnangul ei ole vangla õigusvastaselt käitunud, mistõttu tuleks hüvitamiskaebus jätta rahuldamata.
11.Avalik-õiguslike ülesannete täitmisel tekitatud kahju hüvitamise alused on sätestatud riigivastutuse seaduses (RVastS). RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt
3-22-297 võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 13 lg-s 1 sätestatakse, et hüvitise suuruse määramisel arvestatakse kahju tekkimise ettenägematust, objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel, õiguste rikkumise raskust, eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel ning muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane. Eeltoodust tulenevalt kuulub mittevaralise kahju hüvitamise nõue rahuldamisele, kui haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja tegu sooritati avalikõiguslikus suhtes, tegemist on süülise õigusvastase teoga, millega rikuti RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud isiku subjektiivseid õigusi (tekitati tervisekahju); õiguste rikkumise tagajärjel tekkis isikul kahju; esineb põhjuslik seos õigusvastase teo ja tekkinud kahju vahel ning kahju ei ole võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Juhul, kui üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.
12.Vaidlus ei ole selles, et kaebajal tuvastati 5. novembril 2021 koroonaviirus. Kuigi kaebaja väitel põdes ta haigust raskelt kuu aega s.o kuni 6. detsembrini 2021, siis nähtub kaebaja tervisekaardil kajastatud andmetest, et ta ei vajanud haiglaravi ning tal esinesid tavapärased COVID-19 sümptomid. Kohtule esitatud menetlusdokumentides kajastatu ei kinnita, et ta oleks haiguse läbi põdenud raskelt ning et tal oleks esinenud haigusest tingitud pikaajalisi tüsistusi. Kaebaja tervisekaarti väljavõttest nähtuvalt jälgiti tema tervislikku seisundit igapäevaselt ning talle osutati vajalikku ravi (tl-d 7-12, 38-34). Lisaks tuleb silmas pidada, et kaebaja esitas hüvitamisnõude 10. novembril 2021 ning see ei hõlma hilisemat aega, mistõttu ei oma kahjunõude lahendamisel määravat tähtsust asjaolu, kui pikalt ja raskelt kaebaja haiguse läbi põdes.
13.Kahjunõude lahendamisel on esmajoones oluline, kas vastustaja tegevus(etus) oli õigusvastane. Vangistusseadus (VangS) ei sisalda sätteid, mis reguleeriksid abinõude kohaldamist nakkushaiguse tõrjumise eesmärgil. Põhiseaduse §-s 16 ja 28 sätestatud põhiõigusest elu ja tervise kaitsele tuleneb riigi positiivne soorituskohustus, see kohustus laieneb ka vanglale. Samuti tuleneb nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse (NETS) § 17 lg-s 3 sätestatud riigi ülesannetest, et justiitsministeeriumil ja vanglatel lasus üldine kohustus vangla töökorralduses ennetavaid abinõusid rakendada. Seejuures tuleb siiski arvestada, et vastustajal ei olnud nakkushaiguste leviku ja haigestumise takistamisel kohustust vältida nakatumist täielikult. Sellise eesmärgi ja kohustuse asetamine vanglale oleks nakkushaiguste olemust ja levikuviisi arvestades ebarealistlik ja põhimõtteliselt mittetäidetav. Ükski kaitsemeede ei taga 100% kindlusega, et viirus vanglasse ei satu, seal ei levi ning et isikud ei nakatu. Lisaks tuleb arvestada, et vanglas ei ole võimalik kokkupuuteid kinni peetavate isikute vahel ning nende ja vanglaametnike vahel täielikult ära hoida ning teatud ulatuses esineb haigestumise risk alati. Seega ei lasunud vanglal kohustust saavutada kindel tulemus (viirusevaba vangla), vaid vanglal lasus kohustus võtta kasutusele asjakohased meetmed nakkuse edasikandumise ohu vähendamiseks. Kui vangla võttis viiruse leviku tõrjumiseks kasutusele piisavad meetmed ning järgis neid, siis ei ole vangla õigusvastaselt käitunud ega ole kaebaja haigestumises süüdi.
14.NETS § 17 lg 3 punktide 1 ja 2 kohaselt korraldab Justiitsministeerium kinnipidamisasutuses võimalikult nakkusohutud tööolud vanglaametnikele, tervishoiutöötajatele ning arestialuste, vahistatute ja kinnipeetavatega vahetult kokkupuutuvatele isikutele ja võimalikult nakkusohutud kinnipidamistingimused arestialustele, vahistatutele ja kinnipeetavatele. Tartu Vangla direktori 12. oktoobri 2021. a käskkirjaga nr 11/122 kohustati kõiki Tartu Vanglas viibivaid kinni peetavaid isikud (sh vaktsineeritud kinni
3-22-297 peetavad isikuid ja avavanglas paiknevaid kinnipeetavaid) alates 11. oktoobrist 2021. a kandma vangla väljastatud kaitsemaski ametnike sisenemisel kambrisse ja kinni peetavate isikute liikumisel väljaspool kambrit. Sarnaselt kinnipeetavatega oli ka ametnikel kohustus kanda vangla territooriumil kaitsemaski ja kasutada teisi isikukaitsevahendeid. Samuti piirati vanglaametnike omavahelist läbikäimist ja võeti kasutusele muid meetmeid viiruse leviku takistamiseks. Seega võttis vangla aegsasti kasutusele erinevaid abinõusid viiruse leviku vähendamiseks ning vanglas viibivate isikute kaitsmiseks.
15.Kohtule esitatud materjalides puuduvad igasugused viited sellele, et vanglaametnikud oleks soovinud kaebajat COVID-19 viirusega nakatada ja talle terviseprobleeme põhjustada. Samuti ei kinnita kaebaja väited ja kohtule esitatud materjalid, et vangla tegevuses oleks viiteid hooletusele ja ebakohaste meetme kohaldamisele seoses vanglas levinud viiruse tõkestamisega.
16.Puudub vaidlus selles, et kaebajal on diagnoositud astma, mistõttu kuulus kaebaja riskirühma. Kaebaja heidab vanglale ette seda, et kuigi vangla oli osakonnas levivast viirusest teadlik, ei kohaldanud ta kaebaja suhtes ennetavalt kaitsevisolatsiooni. Kohtu hinnangul on vastustaja arvestanud kaebaja astmaatikuna kuulumisega riskirühma ning võimaldas talle seetõttu vaktsiini esmajärjekorras. Asja materjalidest nähtub, et kaebaja sai eelisjärjekorras esimese doosi COVID-19 vastast vaktsiini 3. märtsil 2021 ja teise vaktsiinidoosi 28. aprillil 2021. Asjaolu, et riskirühma kuuluvatele isikutele rakendati COVID-19 esimese laine ajal, mil teave viiruse levimise ja haiguse kohta oli madalam, kaitsevisolatsiooni, ei tinginud selle rakendamise vajadust ka sügisel 2021. Kaebaja viibis vahistatu režiimil, mistõttu oli tema liikumisvabadus ning teiste isikutega kokkupuutumise sagedus oluliselt piiratumad kui kinnipeetavatel. Samuti ei osalenud kaebaja õppetegevuses ega tööhõives, kus oleks enam kokku puutunud teiste vanglas viibivate isikutega. Kaitsevisolatsiooni kohaldamine ei oleks kohtu hinnangul kaebaja kinnipidamistingimusi märkimisväärselt muutnud, sest kaitsevisolatsiooni paigutatava isiku kinnipidamistingimused ja suhtlusvõimalused sarnanesid suures osas vahistatu režiimil olevatele isikutele niikuinii rakendatavate tingimustega. Samuti tuleb arvesse võtta, et kaebaja oli vaktsineeritud ning ka see vähendas kaitsevisolatsiooni kohaldamise vajadust. Seega nõustub kohus vanglaga, et kaebaja suhtes ennetavalt kaitsevisolatsiooni kohaldamine ei oleks mingit olulist muutust kaasa toonud, sest tema kinnipidamistingimused poleks märkimisväärselt muutunud ning kokkupuude teiste kinni peetavate isikute ja vanglaametnikega oleks suuresti jäänud samale tasemele. Seega ei ole vastustajale ette heidetav, et ta ennetavalt kaebajat vanglas kaitsevisolatsiooni ei paigutanud.
17.Kaebaja väitel nakatus ta COVID-19 haigusesse just vanglaametnike tegevuse tulemusena, kes suhtlesid ja viisid läbi loenduse nii nakatunute kambrites kui ka kaebaja kambris. Kaebaja hinnangul tõid vanglaametnikud viiruse tema kambrisse ja on süüdi kaebaja haigestumises. Kaebaja sellekohane väide on üldsõnaline. Asjaolust, et kaebaja kambri läheduses viibis teises kambris ka haigestunud kinni peetav isik, kellega vanglaametnikud oma töökohustustest tulenevalt olid samuti kohustatud suhtlema, ei saa teha tõsikindlat järeldust, et kaebaja haigestumise tingis just nimetatud asjaolu. Kuigi kaebaja on veendunud, et viiruse sai ta just vanglaametnikelt, nähtub asja materjalidest, et kaebaja käis vahetult enne haigestumist s.o
4.novembril 2021 kokkusaamisel perekonnaliikmetega ning 29. oktoobril ja 3. novembril 2021 ja kaebajal kokkusaamine vanglavälise isikuga. Ei saa välistada, et nakatumine võis toimuda ka nendel kohtumistel osalenud teiste isikute kaudu. Terviseameti kodulehel kajastatud teabe kohaselt tuvastab antigeeni kiirtest viiruse ainult siis, kui viiruse kogus organismis on väga kõrge, mis tavaliselt on kuni 4-5 päeva pärast sümptomite tekkimist. Inimene võib olla nakkusohtlik juba enne sümptomite teket ja veel mitu nädalat pärast sümptomite tekkimist, aga
3-22-297 antigeeni test seda tuvastada ei suuda.1 Samuti on teada, et COVID-19 viirus on väga nakkav ja haigus võib kulgeda ka asümptomaatiliselt ning ka asümtomaatilised isikud võivad viirust edasi anda. Seega ei saa antigeeni kiirtesti tulemustest või muude vangla kontrollimeetmete kohaldamisel saadud tulemustest teha tõsikindlat järeldust, et kokkusaamistel osalenud isikud ei olnud koroonaviirusesse nakatunud. Kuigi kaebaja väidab, et tal oli juba enne perega kohtumist halb enesetunne ning ta ei osanud arvata, et see on tingitud koroonaviirusest, nähtub kaebaja tervisekaardi väljavõttest, et kaebajal tekkisid sümptomid siiski 5. novembri 2021 öösel ehk pärast kokkusaamist perega. Samuti kinnitab kaebaja, et pärast kaebajaga kohtumist olid pereliikmete testid positiivsed. Seega ei saa välistada, et kokkusaamistel osalenud isikute kontrollimisest hoolimata võisid nad olla nakatunud ning kaebaja nakatus kokkusaamisel.
18.Arvestades, et kaebaja kokkupuude teiste kinni peetavate isikutega oli viidud minimaalseks, on siiski vähemalt sama tõenäoline, et viirus võis kaebajale edasi kanduda vanglaametnikult. Sellest ei saa siiski teha järeldust, et vanglaametnikud tegutsesid õigusvastaselt ning et vangla on kaebajat teadlikult või hooletusest nakatanud. Vanglal tuli astuda täiendavaid samme viiruse leviku tõkestamiseks, järgides samaaegselt ka vangla julgeoleku tagamise vajadust (vt VangS § 66 lg 1 ja 11 ning selle alusel justiitsministri 5. septembri 2011. a kehtestatud määruse nr 44 § 14 lg 3). Vastustaja kohaldas asjakohaseid abinõusid, mis vähendasid võimalust, et viirus kandub teistelt isikutelt, sh vanglaametnikelt üle kaebajale. Kinni peetavate isikute ja vanglaametnike suhtlemise ja julgeoleku tagamiseks teatud toimingute (nt loenduse) tegemise täielik piiramine ei olnud võimalik. Neid kontakte oli võimalik vajalikus ulatuses üksnes vähendada, mida vastustaja on ka teinud. Samuti rakendas vangla haigestunud kinni peetavate isikute kambrite külastamise korraldamisel täiendavaid kaitsemeetmeid, et vähendada vanglaametnike nakatumise ja nakkuse edasikandmise riski. Kohtule esitatud materjalidest ei nähtu, et vanglaametnikud oleks eiranud vanglas kehtestatud korda isikukaitsevahendite kasutamisel ja järelevalvetoimingute tegemisel. Samuti puuduvad tõendid, mis kinnitaks, et kaebaja haigestus vanglaametnike ebakohase tegevuse või hooletu suhtumise tõttu. Seega ei ole kaebaja haigestumine tingitud vangla ebakohasest käitumisest, sest vangla kehtestas reeglid nakkuse edasikandumise ohu vähendamiseks ning järgis neid.
19.Kokkuvõtlikult on kohus seisukohal, et kohtule esitatud materjalide pinnalt ei ole võimalik kindlaks teha, kellelt täpselt kaebaja koroonaviiruse sai, kuid kuna vastustaja võttis vanglas kasutusele asjakohased meetmed nakkushaiguste ennetamiseks ja tõrjumiseks, sh viirusega nakatumise ja selle edasikandumise tõenäosuse vähendamiseks, siis ei ole vanglale kaebaja haigestumine ette heidetav. Kuna vastustaja ei ole olnud tegevusetu ning tema tegevuses ei ilmne õigusvastasust, siis on üks kahju hüvitamise eeldus täitmata ning hüvitamiskaebuse rahuldamiseks puudub alus.
20.Eeltoodule tuginedes jätab kohus kaebuse rahuldamata. Menetluskulud jäävad poolte endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1). HKMS § 175 lg 3 alusel asendab kohus avaldatavas kohtulahendis kaebaja nime tähemärgiga.