Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Tanel Saar, Maili Lokk 30.04.2024, Tartu 3-22-1212 Erik Tomingase kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses tervise kahjustamisega (nakatumine koroonaviirusega) Tartu Halduskohtu 16.06.2023. a otsus Erik Tomingase apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/apellant – Erik Tomingas Vastustaja – Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
1.Tagastada Erik Tomingase apellatsioonkaebuse lisad 9-l lehel.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 16.06.2023. a otsus muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, so 30.04.2024, arvates (HKMS § 212 lg 1).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla kinnipeetav Erik Tomingas (kaebaja) esitas 21.03.2022 Tartu Vanglale taotluse, milles nõudis mittevaralise kahju hüvitamist summas 5000 eurot, kuna tal tuvastati 23.12.2020 ja 28.01.2022 koroonaviirusesse nakatumine. Kinnipeetav väitis, et sai nakkuse vanglaametnikelt. Vangla ei võtnud kasutusele meetmeid nakatumise vältimiseks.
2.Tartu Vangla jättis 25.05.2022. a otsusega nr 1-13/80-2 E. Tomingase kahju hüvitamise taotluse rahuldamata, põhjendades oma otsust järgmiselt.
E. Tomingas sai COVID-19 positiivse testitulemuse 22.12.2020 ning meditsiiniosakond tunnistas ta tervenenuks 04.01.2021. Teistkordselt tuvastati tal COVID-19-sse haigestumine 27.01.2022 ning terveks tunnistati ta 06.02.2022. Kinnipeetav ei haigestunud vangla õigusvastase ja süülise tegevuse tagajärjel. Tartu Vangla võttis viiruse leviku tõkestamiseks tarvitusele asjakohased abinõud. Kõiki isikupääsla kaudu sisenejaid kontrolliti puutevaba termomeetriga. Viirusnakkuse sümptomite esinemise korral ei lubatud isikul vanglasse
siseneda. Vangla testis juhuvalimi alusel pisteliselt ametnikke COVID-19-sse haigestumise suhtes. 2021. a võeti kasutusele ka kiirtestid isikute nakkusohutuse tuvastamiseks. Vangla lähtus Terviseameti suunistest. Viiruse leviku suurenemisel viidi läbi ka laustestimisi. Ka ametnikud ja töötajad pidid hoidma võimalusel vähemalt kahemeetrist distantsi ning sisenema vaid ruumidesse, kuhu neil oli vajalik minna. Maksimaalselt piirati ametnike üksusevahelist liikumist. Nakkushaige või nakkuskahtlase kinnipeetavaga kokku puutuvate vanglateenistujate arv hoiti minimaalsena. Neid meetmeid, mida vangla rakendas nakkushaiguse leviku takistamiseks, oli veelgi, näiteks pindade desinfitseerimine, kaitsevahendite kasutamine jne.
2.2.Kõigi vaktsineerimata lähikontaktsete isikute suhtes kohaldati vastavalt Vabariigi Valitsuse 28.05.2021. a korralduse nr 212 „Karantiini kehtestamine COVID-19 haiguse diagnoosiga või positiivse testi tulemusega isikutele ja nende isikutega lähikontaktis olnud isikutele“ p-dele 3 ja 5 eneseisolatsiooni. 20.01.2022 kehtinud redaktsiooni kohaselt pidid vaktsineerimata lähikontaktsed isikud jääma isolatsiooni seitsmeks kalendripäevaks. Ametnikud, kellega E. Tomingas 20.01.2022 kokku puutus, olid kõik vaktsineeritud COVID-19 haiguse vastu, mistõttu ei pidanud nad Vabariigi Valitsuse korraldusest lähtuvalt jääma COVID-19 lähikontaktsuse korral eneseisolatsiooni. Seega puudub nimetatud osas vangla tegevuses õigusvastatus.
2.3.E. Tomingase suhtes teostati 2020. a detsembris lahti riietumisega läbiotsimine. Selliselt teostatava läbiotsimise juures on piisava distantsi hoidmine tööülesande iseloomust tulenevalt raskendatud. Kuna vanglas oli taolistel juhtudel kehtestatud maski kandmise kohustus, ei ole vangla tegevus ka kirjeldatud osas õigusvastane. Tartu Vangla leidis, et E. Tomingas ei haigestunud vangla süülise tegevuse tagajärjel, kuivõrd vangla oli selleks ajaks juba rakendanud meetmeid haiguse leviku tõkestamiseks ning rakendas käibes vajalikku hoolt, et vähendada viiruse levikut.
3.E. Tomingas esitas 01.06.2022 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 5000 eurot seoses tervisekahju põhjustamisega. Kaebuse põhjendused olid järgmised.
3.1.Tartu Vangla ei rakendanud asjakohaseid meetmeid COVID-19-sse nakatumiste ärahoidmiseks. Mittevaralise kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise otsuses on vangla eiranud nõude alust, st kaebaja nakatamist ning õigustanud täiesti asjassepuutumatuid vangla poolt väidetavalt teostatud toiminguid. Lähtudes Riigikohtu otsusest asjas nr 3-14-52324, tuleb mittevaralise kahju korral vastustaja süüd eeldada. Süüst vabanemiseks peab vastustaja tõendama, et tema nimel tegutsenud isikud ei käitunud tahtlikult ega hooletult.
3.2.2020. a detsembris teostati kaebajale lahti riietumisega läbiotsimine. Seda teinud valvur Urmas Urazgaliev oli nakatunud COVID-19-sse ega oleks tohtinud tööl viibida. Läbiotsimisel tuli eemaldada kaitsemask ja avada suu. Kaebaja haigestus kontakti tõttu viidatud valvuriga. Kuna ka Tartu Vangla on ise kinnitanud, et detsembri keskpaigas ei olnud kinnipeetavate seas veel COVID-19-sse nakatumise juhte esinenud, ei saanud kaebaja muul viisil haigestuda.
3.3.Ka teistkordne haigestumine 28.01.2022 on kaebaja arvates tõendatav. Kaebajal oli kokkupuude vanemvalvur Rauno-Sander Ennokiga, kes ei jäänud eneseisolatsiooni, kuigi oli olnud lähikontaktne.
3.4.COVID-19 läbipõdemise järgselt algasid kaebajal erinevad terviseprobleemid: pidev väsimus, peavalud, keskendumisvõime ja mälu halvenemine. Kaebajal tuvastati mõlemapoolne kopsu anomaalia ja folaadivaegusaneemia. Kaebaja elukvaliteet on tunduvalt halvenenud.
3.5.Kaebaja hinnangul on täidetud kõik riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-s 1 loetletud tingimused nõude rahuldamiseks. Põhjuslik seos õigusvastase käitumise ja tekkinud kahju vahel on olemas.
4.Tartu Vangla vaidles esitatud kaebusele vastu. Vastuses kaebusele jäi vangla ka nende seisukohtade juurde, mis sisalduvad Tartu Vangla 25.05.2022. a otsuses nr 1-13/80-2, millega kaebaja kahju hüvitamise taotlus rahuldamata jäeti.
5.Tartu Halduskohus jättis 16.06.2023. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus oli seisukohal, et kaebaja hüvitamisnõue on alusetu ja kaebus ei kuulu rahuldamisele. Halduskohus esitas otsuses järgnevad põhjendused.
5.1.Kahju hüvitamise eelduseks on RVastS järgi kahju tekkimine, avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus või tegevusetus, nendevaheline põhjuslik seos ning kahju hüvitamist välistavate asjaolude puudumine.
5.2.Kaebaja heidab vastustajale ette tegevusetust nakatumise ärahoidmisel. Tegevusetus on etteheidetav juhul, kui vastustaja oli kohustatud õigusnormist või üldisest hoolsuskohustusest (käibekohustusest) tulenevalt tegutsema. Vangistusseadus (VangS) ei sisalda sätteid, mis reguleeriksid abinõude kohaldamist nakkushaiguste tõrje eesmärgil. Asjakohane regulatsioon sisaldub nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduses (NETS), mille § 17 lg 3 p-d 1 ja 2 sätestavad, et Justiitsministeerium korraldab kinnipidamisasutuses võimalikult nakkusohutud tööolud vanglaametnikele ja kinnipeetavatega vahetult kokku puutuvatele isikutele ning võimalikud nakkusohutud kinnipidamistingimused kinnipeetavatele.
5.3.Halduskohus leidis, et vastustajal oli üldine hoolsuskohustus rakendada vanglaametnike töökorralduses abinõusid nakkushaiguste tõrje eesmärgil olenemata sellest, et ühegi õigusnormiga vanglale sellist kohustust pandud ei ole. Kui kinnipeetav puutus kokku vaid vanglaametnike ja -töötajatega, on tõenäoline, et nakkus kandus talle edasi vanglaametnikelt või -töötajatelt. See iseenesest aga ei näita, et vastustaja jättis kohased abinõud koroonaviiruse tõrjumiseks kohaldamata.
5.4.Nakkushaiguste tõrjel ei ole realistlik saavutada seda, et nakatumisi üldse ei oleks. Seda ei nõua ka NETS § 17 lg 3. Vastustaja on kirjeldanud abinõusid, mis kehtestati eesmärgiga viia miinimumini võimalus, et nakkus kandub vanglaametnikelt kinnipeetavatele. Vastustaja kirjeldatud abinõud olid mõistlikud. Kui kaebaja nakatus koroonaviirusesse esimesel korral, puutus ta kokku ka teiste isikutega. Kaebaja lubati alates 28.05.2020 tööle Riigi Kinnisvara AS-i. Töösuhe kestis kuni 25.03.2022. Kindlasti oli kaebaja läbiotsimine, millega ta seostab oma nakatumist, otseselt seotud tööl käimisega. Kaebajal oli võimalus kaitsta ennast ise sel viisil, et ta oleks tööl käimisest loobunud.
5.5.Kaebaja heidab vastustajale ette kaht konkreetset vahejuhtumit, mis viisid kaebaja hinnangul nakatumiseni. Neist esimene puudutab lahti riietumisega läbiotsimist, mis leidis aset detsembris 2020. Kaebaja pidi läbiotsimise käigus ära võtma maski ja avama suu. Kaebaja arvates oli vanglaametnik toona haige ega oleks tohtinud tööl viibida. Halduskohus asus aga seisukohale, et vanglaametniku tegevus ei olnud õigusvastane. Vanglaametniku enda seletuse kohaselt tuvastati tema haigestumine 20.12.2020 ning pärast seda ta tööle ei tulnud. Ta oli viimati tööl 17.12.2020 ning sel ajal ühtegi sümptomit ega viidet haigusele ei olnud. Haigusnähud hakkasid tekkima nädalavahetusel ning esmaspäeval suunas perearst isiku testi tegema. Tema töögraafik näitab, et ta töötas igapäevaselt alates 14.12.2020 kuni 17.12.2020, pärast seda ta detsembris 2020 töötanud ei ole ning alates 21.12.2020 oli ta töövõimetuslehel. Vanglaametnik ei saanud teada, et tal tekivad haigusnähud ja et ta võis läbiotsimise ajal nakatada läbiotsitavat, sest tol hetkel ei olnud haigusnähud tekkinud ning nakatumine koroonaviirusesse kinnitust leidnud.
5.6.Teine kirjeldatud sündmus leidis aset jaanuaris 2022, mil kaebaja puutus väidetavalt kokku vanglaametnikuga, kes oli haigestunud kinnipeetava lähikontaktne. Kaebaja leiab, et ametnik oleks lähikontaktsena pidanud olema eneseisolatsioonis. Selle vanglaametnikuga kokkupuute ja kaebaja haigestumise vahel olev seos on halduskohtu hinnangul oletuslik. Vastustaja kinnitusel puuduvad tõendid selle kohta, et nimetatud isik oleks põdenud koroonat ning kui isik
ka oli lähikontaktne, ei olnud tal isolatsiooni jäämise kohustust. Kaebaja ise väidab, et nakatumisi oli sel ajal vanglas palju. Seda kinnitavad andmed 03.02.2022. a käskkirjas nr 1-1/15. Kaebaja ei esitanud muid konkreetseid kontrollitavaid fakte selle kohta, et vastustaja poolt vanglaametnikele ja -töötajatele kehtestatud reegleid oleks enne tema esimese või teise nakatumise kuupäeva tema suhtes rikutud. Kõik kaebaja sellekohased väited jäävad üldsõnaliseks. Kokkuvõttes leidis halduskohus, et kinnitust ei leidnud vastustaja õigusvastane tegevus või tegevusetus kui üks kahju hüvitamise eeldustest. Seetõttu jättis halduskohus kaebuse rahuldamata.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.Kaebaja esitas 10.07.2023 Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub Tartu Halduskohtu 16.06.2023. a otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada või saata asi tagasi halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.
6.1.17.12.2020 toimus lahti riietumisega läbiotsimine, mida teostas nakatunud vanglaametnik. Vangla ei ole esitanud ühtegi põhjust, miks oli kaebajat vaja pandeemia ajal alasti läbi otsida. Tartu Halduskohus on kaebaja suhtes 21.10.2022 tehtud otsuses asjas nr 3-22-1384 tuvastanud, et Tartu Vangla toimingud lahti riietumisega keha läbiotsimiste pideval teostamisel olid õigusvastased. Seega haigestus ta nakatunud valvuri õigusvastase tegevuse tulemusena. Ka nakkusahel on tõestatud.
6.2.2020. a detsembris ei rakendanud vanglaametnikud endi suhtes mingeid ohutusmeetmeid, mis oleks aidanud nakatumisi ära hoida. Piirangud kehtisid vaid kinnipeetavatele. Kaebaja täielik läbiotsimine oli põhjendamatu ja ebavajalik. Halduskohus on otsuses väitnud, et valvuri tegevuses puudus õigusvastasus, kuid seejuures ei ole halduskohus valvuri tegevust üldse analüüsinud.
6.3.Halduskohus on otsuses leidnud, et tõenäoliselt puutus kaebaja kokku ka teiste isikutega. Halduskohus on jätnud tähelepanuta, et kui kambrid olid lukustatud, ei saanud need teised isikud olla kaaskinnipeetavad, vaid ainult vanglateenistujad.
6.4.Halduskohus on kaebajale ette heitnud asjaolu, et viimane ei ole esitanud kontrollitavaid fakte. Samas on halduskohus jätnud ise vanglalt asjakohased tõendid välja nõudmata. Seega ei täitnud halduskohus kohustust koguda omal algatusel tõendeid, mis oleksid aidanud kaasa asja õigele lahendamisele. Kaebaja sõnade kohaselt on fakte ja tõendeid vanglapoolsete tervisekaitse nõuete eiramise kohta palju. Näiteks ei pidanud vanglaametnikud vajalikuks desinfitseerida läbiotsimisel kasutatud kindaid, leides, et nende kasutamine on vajalik vaid nende endi kaitseks (haldusasi nr 3-20-1260). 22.04.2022. a lahendis asjas nr 3-22-195 tuvastas Tartu Halduskohus Tartu Vangla valvurite õigusvastase tegevuse koroonaviiruse levitamisel.
6.5.Halduskohtu otsus suunab kaebajat toime panema distsiplinaarkorras karistatavat tegu. VangS § 37 lg 1 järgi on kinnipeetav isik kohustatud töötama. Kaebaja leiab, et tal puudus õigus tööst keeldumiseks, mistõttu ei saanud ta midagi ise ette võtta, et oma tervist kaitsta. Kaebaja oli sunnitud alluma ametniku korraldustele isegi siis, kui need olid õigusvastased ja seadsid ohtu tema tervise.
7.Vastustaja palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
7.1.Kaebaja on halduskohtu otsust valesti tõlgendanud. Kaebaja peab oma haigestumiste põhjuseks kokkupuudet kahe erineva vanglaametnikuga, mis leidsid aset 2020. a detsembri teises pooles ja 2022. a jaanuaris. Halduskohus ei ole otsuses väitnud, et ametnikud olid 2020. a sügistalvel vaktsineeritud. Samuti ei ole otsusest välja loetav see, et ametnikel puudus 2020. a sügistalvel eneseisolatsiooni jäämise kohustus.
7.2.Esmakordse nakatumise põhjusena näeb kaebaja kokkupuudet valvur U. Urazgalieviga, mis leidis aset läbiotsimise käigus. Tartu Vangla on jätkuvalt seisukohal, et puuduvad tõsikindlad andmed selle kohta, kuidas kaebaja koroonaviirusesse nakatus. Menetluse käigus ei ole ilmnenud ühtegi tõendit, millest võiks järeldada, et kaebaja haigestus vangla hooletu või tahtliku tegevuse tulemusel ning et vangla oleks suurema hoolsuse korral suutnud haigestumise ära hoida. Isegi kui kaebaja nakatus 2020. a läbiotsimisel vanglaametnikuga aset leidnud kontakti tõttu, saab seda õigusvastaseks pidada vaid juhul, kui ametnik teadis enda haigestumisest või esinesid tal selgelt haigussümptomid. Läbiotsimist teostanud vanglaametnik ei kinnita selliste asjaolude esinemist.
7.3.Vangla on oma 25.05.2022. a otsuses nr 1-13/80-2, millega jäeti kaebaja kahju hüvitamise taotlus rahuldamata, välja toonud, milliseid meetmeid võeti töökorralduses kasutusele, et vähendada nakatumise ja viiruse leviku võimalusi.
7.4.Kaebaja etteheide, et halduskohus ei analüüsinud läbiotsimise õiguspärasust, on asjakohatu. Vaidluse all ei ole praeguses haldusasjas mitte kaebaja lahti riietumisega läbiotsimise õiguspärasus, vaid see, kas vangla on tahtliku või hooletu õigusvastase tegevusega põhjustanud kaebaja haigestumise.
7.5.Kaebaja heidab halduskohtule ette tõendite kogumata jätmist. Kaebaja hinnangul on kohus jätnud vanglalt välja nõudmata sajad pöördumised, mis kajastavad COVID-19 karantiini tingimustes vangla poolt toime pandud rikkumisi ja puudulikke nakkusohu vältimise meetmeid. See etteheide halduskohtule on asjakohatu. Halduskohtul on küll uurimispõhimõte ja kohus kogub tõendeid omal algatusel, kuid selline kohustus baseerub ikkagi kaebuses välja toodud faktilistel asjaoludel. Kui kaebaja ei viita mingitele konkreetsetele temaga seotud elulistele sündmustele, ei ole kohtul võimalik kontrollida ning hinnata tõendite kogumise vajadust ega kohustust koguda neid kaebaja huvides ise.
7.6.Ebaselgeks jääb kaebaja viide määrusele asjas nr 3-20-1260. Tegemist oli Viru Vanglaga seotud vaidlusega. Ka viide lahendile asjas nr 3-22-195 ei ole asjakohane. Konkreetse vaidluse asjaolud ei puuduta kaebajat.
7.7.Kaebaja arusaam, et halduskohus suunab kaebajat toime panema distsipliinirikkumist, on ekslik. Kaebaja töötas Riigi Kinnisvara AS-is (RKAS). Tegemist on Tartu Vanglast eraldiseisva ettevõttega, mitte vangla struktuuriüksusega. Seal töötamine on käsitletav käitises töötamisena, mis on lubatud üksnes kinnipeetava nõusolekul vastavalt VangS § 37 lg-le 5. Tartu Vangla on üksnes lubanud kaebajal vangla territooriumil asuvas ettevõttes töötada ja sellega seonduvalt liikuda vangla territooriumil saatjata. Kui kinnipeetav keeldub töötamast RKAS-is, ei saa vangla teda selle eest distsiplinaarkorras karistada, sest seal töötamiseks peab kinnipeetav andma oma nõusoleku. Seega ei oodanuks kaebajat tööst keeldumise korral distsiplinaarkaristus, nagu ta ekslikult arvab.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et kaebaja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja HKMS § 201 lg-le 4 tuginedes ei korda neid. Halduskohtu 16.06.2023. a otsuse põhjendustest nähtuvalt hindas kohus nii kaebaja kui ka vastustaja seisukohti ja asjas esitatud tõendeid igakülgselt, objektiivselt ning nende kogumis ja vastastikuses seoses. Ühtki asjakohast kaebaja väidet ega esitatud tõendit ei ole jäetud tähelepanuta. Kaebaja väited ringkonnakohtule on suuresti samad, millele halduskohus on vaidlustatud otsuses juba põhjalikult vastanud. Ringkonnakohtule ei nähtu asjaolusid, mis annaksid aluse asuda halduskohtust erinevale seisukohale. Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu otsuse tühistamiseks puudub alus. Vastuseks apellatsioonkaebuses väidetule märgib ringkonnakohus järgmist.
9.Halduskohtu vaidlustatud otsuses on välja toodud põhilised põhjendused, miks kohus sellise lõpplahenduseni jõudis ning ringkonnakohtul pole alust nõustuda kaebaja väitega, et halduskohus rikkus otsuse tegemisel põhjendamiskohustust. Kaebaja mittenõustumine kohtuotsuse järeldustega ja lõpptulemusega ning halduskohtu poolt antud hinnanguga ei tähenda, et halduskohus oleks asjaolusid ebaõigesti või ebapiisavalt analüüsinud ja hinnanud ning otsuse tegemisel põhjendamiskohustust rikkunud.
10.Kaebaja väitel teostas 17.12.2020 viirusega nakatunud vanglaametnik talle lahti riietumisega keha läbiotsimise ja kuna ei hoitud piisavat sotsiaalset distantsi, siis nakatuski ta viirusega ja vanglaametniku tegevus oli seega õigusvastane. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et valvur U. Urazgalievi tegevus ei olnud õigusvastane. U. Urazgalievi seletuse (tl 67) järgi tuvastati tema haigestumine (tehti positiivne test) 20.12.2020 ning pärast seda ta tööle ei tulnud. Ta oli viimati tööl 17.12.2020 ning sel ajal ühtegi sümptomit ega viidet haigusele ei olnud. Haigusnähud hakkasid tekkima nädalavahetusel ning esmaspäeval suunas perearst isiku testi tegema. U. Urazgalievi töögraafik (tl 68) näitab, et ta töötas igapäevaselt alates esmaspäevast,14.12.2020 kuni neljapäevani, 17.12.2020, pärast seda ta detsembris 2020 töötanud ei ole ning alates 21.12.2020 oli ta töövõimetuslehel. Ka ringkonnakohtu hinnangul ei oleks U. Urazgaliev kaebaja läbiotsimise ajal (mis väidetavalt toimus 17.12.2020) saanud ette näha, et paari päeva pärast tekivad tal haigusnähud ning tehakse kindlaks nakatumine koroonaviirusega. Kuivõrd U. Urazgaliev kinnitas, et tema haigestununa tööl ei käinud ja pärast haigussümptomite tekkimist jäi ta koju, siis ole kinnitust leidnud kaebaja väide, et nimetatud valvur käis teadlikult haigestununa tööl. Eeltoodu pinnalt ei saa seega järeldada ametniku hooletut käitumist ja seeläbi ka vangla õigusvastast ning süülist tegevust. Menetluse käigus pole ilmnenud ka ühtegi sellist tõendit, millest võiks järeldada, et kaebaja haigestus vangla hooletu või tahtliku tegevuse tulemusel ning et vanglal oleks suurema hoolsuse korral olnud võimalik sellist haigestumist ära hoida. Üksnes asjaolust, et kaebaja võis saada viiruse kokkupuutest vanglaametnikega, ei saa veel järeldada vangla õigusvastast ja süülist tegevust. Iga isik võis tol ajal ka ilma igasuguste sümptomitega ja enesele teadmata olla haigestunud ja tahtmatult viirust edasi anda, kuid sellisel juhul puudub vangla süüline tegevus (hooletus või tahtlus). Tartu Vangla kirjeldas juba 25.05.2022. a otsuses hüvitamistaotluse rahuldamata jätmise kohta neid abinõusid, mille vangla võttis viiruse leviku tõkestamiseks tarvitusele ja neile abinõudele viitas ka halduskohus oma otsuse p-des 2 ja 9. Tartu Vangla ei ole seega olnud õigusvastaselt tegevusetu.
11.Kaebaja väited selle kohta, et valvuril puudus üldse alus sellise läbiotsimise teostamiseks ja vangla pole ka läbiotsimise vajadust kuidagi põhjendanud ning viited EIK-i lahenditele, kus on öeldud, et ilma konkreetse ajendita pole kinnipeetava alasti läbiotsimine lubatud, õiguskantsleri kirjale Tartu Vangla direktorile ja Tartu Halduskohtu otsusele asjas nr 3-22-1384 jätab ringkonnakohus tähelepanuta. Vanglale esitatud hüvitamisnõudes tugines kaebaja üksnes kahele haigestumise juhule – 22.12.2020 väidetavale kokkupuutele valvur U. Urazgalieviga ja 20.01.2022 väidetavale kokkupuutele vanemvalvur R.-S. Ennokiga. Käesolev vaidlus ei ole seega kuidagi seotud küsimusega, kas väidetavalt 17.12.2020 toimunud läbiotsimine kui selline oli õiguspärane või mitte, vaid küsimusega, kas vangla on tahtliku või hooletu õigusvastase tegevusega põhjustanud kaebaja haigestumise koroonaviirusesse. Selliseid asjaolusid ilmnenud ei ole. Tartu Vangla viitas põhjendatult sellele, et kaebaja on vaidlustanud tema suhtes teostatud lahti riietumisega keha läbiotsimiste õiguspärasuse eraldi haldusasjas nr 3-22-1384. Eeltoodust tulenevalt ei ole põhjendatud ka etteheide halduskohtule, et kohus ei analüüsinud kaebaja läbiotsimise õiguspärasust. Kuivõrd kohus ei pidanudki käesoleval juhul andma hinnangut kaebaja läbiotsimise kui toimingu õiguspärasusele, siis on sellised etteheited asjakohatud ega anna alust apellatsioonkaebuse rahuldamiseks. Kaebaja väide, et juba üksnes väidetavalt 17.12.2020
teostatud läbiotsimise õigusvastasus tähendab ka seda, et vangla nakatas ta õigusvastaselt koroonaviirusega, on samuti asjakohatu ja põhjendamata.
12.Kaebaja väidab, et kuna läbiotsimist teostanud valvuril tuvastati COVID-viirusesse nakatumine 20.12.2020, 21.12.2020 lukustati lähikontaktsed isolatsiooni ja suunati testimisele ning 22.12.2020 tehtud testi tulemus kinnitas kaebaja haigestumist, siis on nakkusahel tõestatud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et asjas puuduvad tõsikindlad andmed selle kohta, kuidas või mil viisil kaebaja nakatus, kuid isegi siis, kui kaebaja nakatus viirusega kokkupuutest vanglaametnikuga, ei ole menetluse käigus ilmnenud ühtegi sellist tõendit, millest võiks järeldada, et ta haigestus vangla hooletu või tahtliku tegevuse tulemusel ning, et vanglal oleks suurema hoolsuse korral olnud võimalik kaebaja sellist haigestumist ära hoida. Isegi nakatumist kokkupuutest valvur U. Urazgalieviga saaks õigusvastaseks pidada ainult siis, kui ametnik teadis kinnipeetavaga kokkupuutumise hetkel enda haigestumisest või esinesid tal juba sel ajal selgelt haigussümptomid ning valvur eiras teadlikult ja süüliselt sellist olukorda. U. Urazgaliev ei kinnitanud oma seletuses selliste asjaolude esinemist ja seda ei näita ka tema tööajatabel. 10.11.2022. a seletuses kinnitas valvur, et tema juba haigestununa tööl ei käinud ja pärast haigusest teadasaamist ta tööl ei viibinud. Seega ei viita miski valvuri tahtlikule või hooletule õigusvastasele tegevuse, mis tõi kaas kaebaja haigestumise.
13.Põhjendatud ei ole kaebaja väide, et 2020. a detsembris polnud vanglaametnike jaoks vanglas kehtestatud mingeid ohutusmeetmeid, mis oleks aidanud nakatumisi ära hoida ning piirangud kehtisid vaid kinnipeetavatele. Nagu juba märgitud, on vastustaja oma 25.05.2022. a otsuses nr 1-13/80-2 välja toonud, milliseid meetmeid võeti töökorralduses kasutusele, et vähendada nakatumise ja viiruse leviku võimalusi Tartu Vanglas. Samuti tuleb nõustuda vastustajaga, et selleks, et kinnipidamisasutus saaks eesmärgipäraselt tegutseda, on vajalik ametnike kohalolu vanglas, mistõttu olid viiruse leviku perioodil kinnipeetavate kokkupuuted ametnikega paratamatud. Vangla selgituste kohaselt arvestati ka ametnike töö korraldamisel sellega, et vähendada viiruse leviku võimalusi ning asjaolu, et kaebaja hindab olukorda teisiti, ei tähenda, et vangla ei oleks selliseid meetmeid tarvitusele võtnud. Kohtule esitatud materjalides puuduvad ka igasugused muud viited sellele, et vanglaametnikud oleks soovinud kaebajat COVID-19 viirusega nakatada ja talle terviseprobleeme põhjustada. Samuti ei kinnita kaebaja väited ja kohtule esitatud materjalid, et vangla tegevuses oleks viiteid hooletusele ja ebakohaste meetme kohaldamisele seoses vanglas levinud viiruse tõkestamisega. Arvestada tuleb ka seda, et vastustajal ei olnud nakkushaiguste leviku ja haigestumise takistamisel kohustust vältida vanglas nakatumist täielikult. Sellise eesmärgi ja kohustuse panemine vanglale oleks nakkushaiguste olemust ja levikuviisi arvestades ebarealistlik ja põhimõtteliselt ka mittetäidetav. Ükski kaitsemeede ei taga 100% kindlusega, et viirus vanglasse ei satu, seal ei levi ning et isikud ei nakatu. Vanglas ei ole võimalik kokkupuuteid kinni peetavate isikute vahel ning nende ja vanglaametnike vahel täielikult ära hoida ning teatud ulatuses esineb vanglates haigestumise risk alati, täpselt samuti nagu ka väljaspool vanglat. Seega ei lasunud Tartu Vanglal kohustust saavutada viiruse leviku perioodil rakendatud meetmetega kindel tulemus (viirusevaba vangla), vaid vanglal lasus kohustus võtta kasutusele asjakohased meetmed nakkuse edasikandumise ohu vähendamiseks. Kui vangla võttis viiruse leviku tõrjumiseks kasutusele piisavad meetmed ning järgis neid, siis ei ole vangla õigusvastaselt käitunud ega ole kaebaja haigestumises süüdi.
14.Kaebaja väidab, et olukorras, kus kinnipeetavad olid lukustatud kambritesse, siis on arusaamatu, kellega peale vanglateenistujate oleks ta veel saanud vanglas kokku puutuda. Halduskohus viitas tõesti vaidlusaluse otsuse p-s 10, et vähemalt 2020. a detsembris võis
kaebaja kokku puutuda peale vanglaametnike ka teiste isikutega, sest ta käis 2020. a maist alates tööl Riigi Kinnisvara AS-s. Asjaolu, et kaebaja halduskohtu sellise seisukohaga ei nõustu, ei tähenda, et tegemist oleks olnud ebaõige faktiväitega. Samuti oli kaebajal ilmselt peale tema suhtes teostatud läbiotsimise igapäevaselt ka teisi kokkupuuteid vanglaametnikega (loendused hommikul ja õhtul, toidu jagamine, jalutuskäigud jms). Isegi kui kaebajal oleks kokkupuuteid olnud ainult erinevate vanglaametnikega, ei saa sellest veel järeldada vastustaja õigusvastast ja süülist käitumist. Et selliseid eeldusi saaks pidada tõendatuks, peaks menetluse käigus olema tõsikindlalt tuvastatud, et ametnikud on käitunud kaebaja suhtes tahtlikult või hooletusest õigusvastaselt. Nagu juba märgitud, siis selliseid asjaolusid käesoleval juhul ilmnenud ei ole.
15.Põhjendatud ei ole kaebaja väide, et halduskohus jättis vanglalt ise asjakohased tõendid välja nõudmata, millega ei täitnud kohustust koguda omal algatusel tõendeid, mis oleksid aidanud kaasa asja õigele lahendamisele. Uurimispõhimõte tähendab tõesti, et kohus peab asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud vajaduse korral välja selgitama omal initsiatiivil (HKMS § 2 lg 4 ja RKHK 25.11.2008. a otsus asjas nr 3-3-1-76-08, p 12). Halduskohtu otsuse põhjendustest ja asja materjalidest ei nähtu, et halduskohus oleks uurimispõhimõtet rikkunud. Uurimispõhimõte ei ole absoluutne, vaid kohtul tuleb koguda tõendeid omal algatusel üksnes olukorras, kus kohtu hinnangul esineb selleks vajadus. Kohus peab tõendite kogumise abil kõrvaldama lüngad protsessiosaliste poolt kohtule antud teabes selliselt, et asja otsustamisel tähtsust omavate asjaolude osas ei oleks enam kahtlusi. See ei tähenda, et kohus oleks kohustatud tegelema menetlusosaliste asjasse puutumatute argumentidega ning uurima igat võimalikku probleemi, mis teoreetiliselt võiks asja lahendamist mõjutada. Asjaolude väljaselgitamine peab jääma vaidluse eseme piiridesse. Uurimispõhimõte vaidluse eseme piire ei avarda (HKMS, kommenteeritud väljaanne, K. Merusk, I. Pilving, Juura 2013, lk 29). Ringkonnakohtule ei nähtu seega käesoleva haldusasja materjalidest, et halduskohus oleks jätnud vajalikud asjaolud välja selgitamata või tõendid kogumata. Halduskohtu ülesanne ei ole asuda kaebaja asemel kaebust sisustama ja otsima omal initsiatiivil neid elulisi asjaolusid või tõendeid, mis võiksid esitatud kaebust toetada. Halduskohus juhtis 11.10.2022. a määruse p-s 7 kaebaja tähelepanu sellele, millised tema väited on senini tõendamata (tl 52-53). Kaebaja ei ole pärast määruse kättesaamist 13.10.2022 selles osas täiendavaid seisukohti või tõendeid esitanud. Seega on asjakohatud kaebaja väited, mille kohaselt jättis halduskohus õigusvastaselt omal algatusel vanglalt välja nõudmata sajad pöördumised, mis kajastavad COVID karantiini tingimustes vangla poolt toime pandud rikkumisi ja puudulikke nakkusohu vältimise meetmeid, kuigi kaebaja hinnangul on selliseid fakte ja tõendeid tervisekaitsenõuete eiramise kohta Tartu Vanglas palju.
16.Kaebaja viide Tartu Halduskohtu 16.07.2020. a esialgse õiguskaitse määrusele asjas nr 3-20-1260 ei ole käesoleva vaidluse kontekstis asjakohane. Tegemist on Viru Vanglaga seotud vaidlusega ning selle sisuks oli 2020. a alguses muutunud töökorraldus läbiotsimiste teostamisel ja kinnipeetava nakatumine seenhaigusesse. Kaebaja viide Riigikohtu 10.05.2017. a otsusele asjas nr 3-2-1-37-17 ja seal märgitule, et mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks võib anda alust ka haigusesse nakatumine, ilma et sellega kaasneksid vahetud muudatused või kahjustused isiku organismis või otsene valu, ei anna samuti kuidagi alust apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ja halduskohtu otsuse tühistamiseks. Viidatud tsiviilasjas oli tegemist tervishoiuteenuse osutamise lepingu järgse teavitamiskohustuse (VÕS § 758 lg 1, § 762, § 766 lg 1) rikkumisest tuleneva mittevaralise kahju hüvitamise nõudega. Alusetu on kaebaja väide, et 22.04.2022. a lahendis (jõustunud) asjas nr 3-22-195 tuvastas Tartu Halduskohus Tartu Vangla valvurite õigusvastase tegevuse koroonaviiruse levitamisel. Viidatud asjas tehtud halduskohtu otsusest nähtub, et halduskohus tunnistas teise kinnipeetava
kaebuse alusel Tartu Vangla tegevuse õigusvastaseks üksnes järgnevas osas: isolatsioonimeetmete kohaldamine 9.-11.11.2021; kinnipeetava paigutamine kambrisse nr 2135 koos testimisest keeldunud kinnipeetavaga 10.11.2021 ja kinnipeetava paigutamine kambrisse nr 2077 koos vaktsineerimata kinnipeetavaga 15.11.2021. Halduskohus jättis kaebuse läbi vaatamata nõude osas hüvitada kahju, mis on põhjustatud kaebuses kirjeldatud muude erinevate tegevustega (läbiotsimised toimuvad ilma kaitsemaskita; lähikontaktsed valvurid ei jää eneseisolatsiooni; osakondadest korjati ära desinfitseerimisvahendid; maski kandmise kohustus kehtestati vaid osades üksustes; IV üksuse kinnipeetavad käivad samas uksest ja koridorist, kus liiguvad kontrollimatult arestimajas ja kainestusmajas viibivad isikud; sektorite vahel teostatakse põhjendamatuid ümberpaigutusi; vaktsineeritud ja vaktsineerimata kinnipeetavad paigutatakse läbisegi), millega Tartu Vangla väidetavalt rikkus COVID-19 viiruse leviku tõkestamise abinõusid. Halduskohus rahuldas asjas nr 3-22-195 esitatud hüvitamiskaebuse osaliselt, so ei mõistnud kaebajale välja rahalist hüvitist, leides, et asjas kogutud tõenditega pole tõendatud vastustaja pahatahtlik käitumine ega teadlik tegevus kaebaja COVID-19 haigusesse nakatamisel, samuti ei ole vastustaja tegevuse ja kaebaja haigestumise vahel tuvastatav põhjuslik seos, mistõttu ei saanud kaebajale tekkida tervisekahju, mille hüvitamist kaebaja taotles. Eeltoodust nähtuvalt ei ole haldusasjas nr 3-22-195 läbi vaadatud analoogse sisu ja asjaoludega nõuet, nagu on esitatud käesolevas asjas ja halduskohus ei ole asjas nr 3-22-195 tehtud otsuses üleüldiselt tuvastanud Tartu Vangla valvurite tegevuse õigusvastasust koroonaviiruse levitamisel. Küll aga võib märkida, et mitmes kaebaja poolt viidatud asjas (nt asjad nr 3-22-297 ja nr 3-21-1962), kus kinnipeetavad esitasid halduskohtule käesoleva vaidluse sisuga suhteliselt analoogseid mittevaralise kahju hüvitamise nõudeid Tartu Vangla vastu, on kaebused jäetud rahuldamata ja halduskohtu vastavad otsused on ka jõustunud.
17.Kaebaja väidab, et vaidlusaluse otsuse p-s 10 suunab kohus kaebajat toime panema distsiplinaarkorras karistatavat tegu, kuna VangS § 37 lg 1 järgi on kinnipeetav kohustatud töötama ja kaebajal puudub õigus tööst keeldumiseks. Kaebaja arusaam on ekslik, kuna vaidlust ei ole selles, et kaebaja töötas Riigi Kinnisvara AS-s. Nagu vastustaja ka selgitas, on tegemist vanglast eraldiseisva ettevõttega, mitte vangla struktuuriüksusega ja töötamine RKAS-s on käsitletav töötamisena käitises, mis on lubatud üksnes kinnipeetava nõusolekul (VangS § 37 lg 5). Tegemist ei ole vangla majandustööl töötamisega. Kuna RKAS-s töötamine sai toimuda üksnes kinnipeetava enda nõusolekul, siis tööst keeldumise korral ei oleks saanud vangla isikut distsiplinaarkorras karistada ega sellise mõjutusvahendi kaudu teda tööle sundida. Üksnes vangla majandustöödel töötamisel on vanglal võimalik kasutada kinnipeetava suhtes sundi ja distsiplinaarvastutust. Seega ei ole halduskohtu otsuse p-s 10 toodud kohtu seisukoht, mille kohaselt RKAS-s tööl käies puutus kaebaja tõenäoliselt kokku teiste isikutega ning ka läbiotsimine, millega kaebaja seostas oma nakatumist, oli otseselt seotud tööl käimisega ja kaebajal oli võimalus kaitsta ennast ise sel viisil, et ta oleks ise RKAS-is tööl käimisest loobunud, oma sisult ebaõige ja ei sunni kuidagi kaebajat distsipliinirikkumist toime panema.
18.Ringkonnakohus nõustub halduskohtu lõppseisukohaga, et tõendamist ei leidnud vastustaja õigusvastane tegevus või tegevusetus käesolevas asjas ning väidetava tervisekahju tekkimine kaebajal ja kuna juba sellisel juhul ei ole hüvitamiskaebuse rahuldamine võimalik, siis muude kahju hüvitamise eelduste kontrollimise vajadus puudub.
19.Kõike eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 16.06.2023. a otsuse muutmata.
20.HKMS § 62 lg 2 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse lisadena lühikokkuvõtte EIK-i lahendist nr 11148/18 Bojar vs Poola; õiguskantsleri 07.06.2023. a kirja Tartu Vangla direktorile ja 18.05.2023. a vastuse Tartu Vangla kinnipeetavale; Tartu Vangla 04.11.2022. a vastuse kaebajale; Tartu Halduskohtu 16.07.2020. a määruse haldusasjas nr 3-20-1260 ja valvur U. Urazgalievi tööajatabeli 2020. a detsembrist. Viimati nimetatud tööajatabel on juba toimikus olemas (tl 68) ning ülejäänud lisad ei ole käesoleva vaidluse eseme seisukohalt asjassepuutuvad, mistõttu ringkonnakohus tagastab need kaebajale. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.