Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tiina Pappel ja Tanel Saar 26. jaanuar 2023, Tartu 3-21-463
Haldusasi
X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 22.02.2021.a ettekirjutuses nr 1052240345 kohaldatud sissesõidukeelu tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus
Tartu Halduskohtu 18. jaanuari 2022. a otsus Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus ja X vastuapellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja X esindaja Annika Kiisk Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet Esindaja Lii Mahlberg
Asja läbivaatamine Menetlusosalised
RESOLUTSIOON
1.Jätta Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 18. jaanuari 2022. a otsuse resolutsiooni punkt 1 muutmata.
2.Rahuldada X vastuapellatsioonkaebus ja tühistada Tartu Halduskohtu 18. jaanuari 2022. a otsuse resolutsiooni punkt 2.
3.Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista Politsei- ja Piirivalvelametilt X kasuks menetluskuluna välja kuussada seitsekümmend viis (675) eurot.
4.Mõista Politsei- ja Piirivalvelametilt X kasuks apellatsioonimenetluse kuluna välja viissada üheksakümmend seitse (597) eurot 50 senti.
5.Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 27. veebruaril 2023.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) 22. veebruari 2021. a ettekirjutusega nr 1052240345 kohustas Moldova kodanikku Xt Eestist lahkuma ning kohaldas tema suhtes Schengeni sissesõidukeeldu 3 aastaks lahkumiskohustuse täitmise päevast alates. Kaebaja lahkus Schengeni alalt 27. veebruaril 2022.
2.Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule kaebuse PPA 22. veebruari 2021. a ettekirjutusega kehtestatud sissesõidukeelu tühistamiseks. Kaebaja möönis, et viibis Eestis ebaseaduslikult, kuid talle ei saa ette heita muid rikkumisi, s.h avaliku korra või riigi julgeoleku ohustamist. Kaebaja oli eksimuses Eestis viibimise õiguse osas. Vastustaja väljastas kaebaja 3. veebruari 2021. a taotluse alusel talle lühiajalise töötamise registreeringu kehtivusega 1. märtsist kuni 20. detsembrini 2021. Töötamise registreerimisel ei juhtinud vastustaja kaebaja tähelepanu sellele, et tegelikult peaks kaebaja olema riigist juba lahkunud. PPA tegi vaidlustatud ettekirjutuse, kui kaebaja pöördus tööandja suunamisel
22.veebruaril 2021 vastutaja poole tööviisa saamiseks. Vaidlustatud otsus ei sisalda kaalutlusi, kas sissesõidukeeldu kohaldada ja milline sissesõidukeelu pikkus on asjaolusid arvestades proportsionaalne. Kaalutud ei ole kaebaja poolt toime pandud rikkumise raskust, laadi ja põhjendusi. Sisenemise keeld Schengeni alale piirab kaebaja suhteid perekonnaga. Kaebaja vend elab Tšehhis ning omab kaebaja teada Tšehhi kodakondsust.
3.Vastuses kaebusele PPA vaidles kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Vastustaja selgitas, et kaebaja saabus Eestisse 4. novembril 2020 ning Schengeni alale oma ütluste kohaselt 2. novembril 2020. Kaebajal oli õigus viibida Schengeni liikmesriikides 90 päeva 180 päevase perioodi jooksul. Seega viibis ta alates 31. jaanuarist (kokku 23 kalendripäeva) Eestis ilma seadusliku aluseta. Vaidlustatud otsuse tegemisel arvestas vastustaja kaebaja märgitud kergendavaid asjaolusid, kuivõrd PPA jättis tegemata koheselt sundtäidetava lahkumisettekirjutuse. Vabatahtliku lahkumisega nõustumine ei ole aluseks sissesõidukeelu kohaldamata jätmisel. Välismaalase kohustus on jälgida, et tema riiki saabumine ja siin viibimine on kehtivate seadustega kooskõlas. Vastustajal ei olnud kohustust kaebajat töötamise registreerimisel teavitada Eestis viibimise seadusliku aluse puudumisest. Usutav ei ole kaebaja väide, et ta arvas end võivat riigis viibida lühiajalise töötamise registreeringu alusel. Lühiajalise töötamise registreeringu väljastamine ei eelda menetluse ajal kehtiva viibimisõiguse olemasolu, vaid annab isikule võimaluse töötamise eesmärgil viisat taotleda või tööle asuda viisavaba viibimise ajal. Lühiajalise töötamise registreeringu taotluse esitab tööandja. Kaebaja puhul esitas taotluse RESONEN OÜ, mitte kaebaja. Kaebajal ei olnud menetluse ajal vastuväiteid talle kohaldatava sissesõidukeelu osas.
HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
4.18. jaanuari 2022. a otsusega halduskohus rahuldas kaebuse ja tühistas PPA 22. veebruari 2021. a ettekirjutusega kehtestatud sissesõidukeelu.
5.Halduskohus selgitas, et kohtupraktika on lahkumisettekirjutuses kohaldatava sissesõidukeelu osas välja kujunenud. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 74 kohaldamisel tuleb PPA-l teostada kaalutlusõigust ning igal üksikjuhul otsustada, kas sissesõidukeeldu kohaldada ja milline sissesõidukeelu pikkus on asjaolusid arvestades proportsionaalne. Kuna VSS §74 puhul on tegemist üle võetud Euroopa Liidu õigusega, saab Eesti õiguse tõlgendamisel arvestada Euroopa parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/115/EÜ sätteid.
6.Sissesõidukeelu kehtestamisel on PPA esitanud põhjendused ja kaalutlused, kuid see ei ole piisav maksimaalse kolmeaastase sissesõidukeelu kohaldamiseks. Vastustaja leidis, et kaebaja ületas lubatud viibimisaega teadlikult (vastustaja ei pea usutavaks, et kaebaja oli eksimuses) ning ei saa väita, et kaebaja on teinud PPA-ga koostööd. Samas osutavad asjaolud pigem, et kaebaja ületas viibimisaega hooletusest. Seda näitab eelkõige asjaolu, et kaebaja ilmus ise PPA-sse töötamiseks viisat taotlema. Lisaks on usutav kaebaja väide, et ta arvas, et tema Eestis viibimise seadustamisega tegeleb tööandja ning töötamise loa saamisega omandas ta ühtlasi õiguse Eestis viibida. Kaebaja on PPA-s ärakuulamisel avaldanud, et tal on põhiharidus ja ta on elukutselt ehitaja. Talle võis jääda arusaamatuks, et viibimisaluse muretsemine (millega oleks
tulnud tegelda temal) ja töötamise seadustamine (mida saab teha üksnes tööandja) on kaks eraldi menetlust ning et asjaajamine, millega tegeleb tööandja, kaebajale viibimisalust ei anna. Kui vastustaja väidab, et kaebaja oleks võinud käituda teistmoodi, sh asuda ennast varjama, kui ta PPA-sse tulles oleks teadnud, et ta viibib Eestis ebaseaduslikult, siis ei saa vastustaja samal ajal väita, et kaebaja oli ebaseaduslikust Eestis viibimisest teadlik. Vaidlust ei ole, et kui kaebajale sai selgeks, et tal Eestis viibimiseks õigust ei ole, siis nõustus ta sellega ja lahkus vabatahtlikult selleks määratud tähtaja jooksul.
7.Asjakohane ei ole vastustaja argument, et ta võttis kaebaja kasuks rääkivad asjaolud arvesse sel viisil, et kaebajale ei tehtud koheselt sundtäidetavat lahkumisettekirjutust. Vabatahtliku lahkumise võimaluse andmine ja selleks tähtaja määramine ning sissesõidukeelu kohaldamine ja selle tähtaja määramine on erinevad otsustused. Lisaks ei nähtu, et üldse esinenuks mõni VSS § 72 lg-s 2 sätestatud alus kaebaja suhtes koheselt sundtäidetava lahkumisettekirjutuse tegemiseks.
8.Kaebaja ei ole välja toonud asjaolusid, mis oleksid võimaldanud jätta sissesõidukeelu humaansetel kaalutlustel kohaldamata (VSS § 74 lg 4) või tinginuks sissesõidukeelu kehtivuse piiramise üksnes Eestiga (VSS § 74 lg 41).
9.Kokkuvõttes on vastustaja omistanud ülemäärase kaalu asjaolule, et kaebaja viibis Eestis õigusliku aluseta ning on alahinnanud või ei ole kaalunud kaebaja kasuks rääkivaid asjaolusid, nagu viibimisaja ületamine hooletusest ja kaebaja koostöövalmidus. Kaalumisviga võis mõjutada asja otsustamist.
10.Kaebuse rahuldamisele vaatamata jättis halduskohus vastustajalt kaebaja kasuks välja mõistmata õigusabikulud, kuna kulud kandis kolmas isik ning puuduvad andmed, et kaebajal oleks tekkinud kohustus hüvitada need kulud kolmandale isikule.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
11.Vastustaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta kaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebuses leiab PPA, et halduskohus omistas ülemäära suure kaalu kaebaja hooletusest üle aja viibimisele ning jättis tähelepanuta selle, et kaebajale anti võimalus esitada arvamus ja vastuväited talle kohaldatava sissesõidukeelu osas. VSS § 74 lg 1 järgi kohaldatakse vabatahtliku lahkumisettekirjutusega välismaalase suhtes sissesõidukeeldu pikkusega 3 aastat täitmise päevast arvates. Käesoleval juhul ei esinenud isiku suhtes selliseid asjaolusid, mis tingiksid normist lühema sissesõidukeelu kohaldamise. Arvestades seda, et isiku lühiajaline töötamine ettevõttes RESONEN OÜ registreeriti algusega
1.märtsist 2021, viibis kaebaja sisuliselt eesmärgipäratult Schengenis kogu oma viisavaba viibimise aja. Kaebaja selline käitumine ning ka asjaolu, et ta ei suutnud lahkumisettekirjutuse tegemisel meenutada isegi isikuid, kellega on kohtunud või mäletada aadresse, kus ta Eestis viibides on elanud, seadsid kaebaja usaldusväärsuse kahtluse alla ning seda arvestas PPA sissesõidukeelu kohaldamisel. Kaebaja koostöövalmidus ning valmidus vabatahtlikult lahkumiskohustust täita oli suuresti aluseks vabatahtliku lahkumisettekirjutuse tegemisel. Olukorras, kus isik ei soovi PPA-ga koostööd teha ning tema hoiakutest on aru saada, et ta ei soovi vabatahtlikult talle pandud lahkumiskohustust täita, on võimalik koostada koheselt sundtäidetav lahkumisettekirjutus VSS § 72 lg 2 p 1 alusel. Välismaalase põgenemisoht esineb VSS § 68 punkti 6 kohaselt, kui välismaalane on teada andnud või järeldub tema hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. Seega on PPA vaidlustatud ettekirjutuses võtnud arvesse isiku kasuks rääkivaid asjaolusid ning nendele omistanud piisava kaalu, koostades isikule vabatahtliku
täitmistähtajaga ettekirjutuse lahkumiseks. Isiku kasuks rääkivad asjaolud ei oma sellist kaalu, et tingiksid talle normist lühema sissesõidukeelu kohaldamise.
12.Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb kaebaja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Kaebaja leiab, et asjakohatu on PPA väide, et ta võttis sissesõidukeelu kohaldamisel arvesse kaebaja kasuks rääkivaid asjaolusid viisil, et kaebajale ei tehtud koheselt sundtäidetavat lahkumisettekirjutust. Samas möönab vastustaja selle väitega, et sissesõidukeelu proportsionaalsuse hindamisel ta kaebaja kasuks rääkivate asjaoludega ei arvestanud.
13.Kaebaja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles taotleb halduskohtu otsuse tühistamist menetluskulude jagamist puudutavas osas ja uue otsuse tegemist, millega mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja halduskohtumenetluses tekkinud õigusabikulud. Lepingu õigusabiteenuse osutamiseks on sõlminud Õigusbüroo Aspekt OÜ-ga kaebaja ning Õigusbüroo Aspekt OÜ on esindanud kaebajat käesolevas vaidluses. Tulenevalt HKMS § 109 lg-st 5 ei välista õigusabikulude väljamõistmist see, et õigusabikulud on tasunud kolmas isik.
14.Vastuses vastuapellatsioonkaebusele vaidleb vastustaja vastuapellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Vastustaja hinnangul ei ole käesoleval juhul piisavalt tõendatud, et kaebajal oli kokkulepe Megapidu OÜ-ga selles osas, et kui Megapidu OÜ tasub kaebaja õigusabi kulud, maksab kaebaja need Megapidu OÜ-le tagasi. Varasemas kohtupraktikas (nt. Riigikohtu otsused kohtuasjades nr 3-3-1-35-13 ja 3-3-1-47-12) on asutud seisukohale, et muu isiku poolt kantud õigusabi kulu on kaebaja kasuks välja mõistetav, kui õigusabi eest tasumist tõendavatest dokumentidest nähtub, kellele ja millises haldusasjas õigusabi on ostutatud ning on tuvastatud või vähemalt veenvalt usutav, et kaebajal on kohustus õigusabi kulud nende eest tasunud isikule hiljemalt hüvitada. Käesoleval juhul ei ole vastustaja hinnangul veenvalt tõendatud, et kaebajal on kohustus tema eest tasutud õigusabi kulud seda teinud isikule hiljem hüvitada
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
15.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Halduskohus on selgitanud lahkumisettekirjutusega sissesõidukeelu määramise regulatsiooni, samuti vastustaja kaalutlusvigu (tuginemine ekslikele järeldustele ning oluliste asjaoludega arvestamata jätmise), mis võisid mõjutada asja otsustamist. Vastuapellatsioonkaebus tuleb aga rahuldada. Ringkonnakohus lahendab esmalt apellatsioonkaebuse (I) ja seejärel vastuapellatsioonkaebuse (II) ning jagab menetluskulud (III). I
16.Apellatsioonimenetluses leiab vastustaja, et puuduvad asjaolud, mis tingiksid VSS § 74 lg-s 1 sätestatust lühema tähtajaga sissesõidukeelu määramise kaebajale ning, et halduskohus omistas kaebaja kasuks rääkivatele argumentidele põhjendamatult suure kaalu. Ringkonnakohus vastustajaga ei nõustu.
17.VSS § 74 lg 1 järgi kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates. Tulenevalt VSS § 74 lg-st 3 võib siiski kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks või jätta see kohaldamata, kui kolmeaastane tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne või jätta humanitaarsetel kaalutlustel sissesõidukeelu üldse määramata (VSS § 74 lg 4). Nagu vastustaja isegi möönab, annavad need sätted koostoimes PPA-le kaalutlusõiguse sissesõidukeelu tähtaja määramisel. Seega pidi PPA vaidlustatud ettekirjutusega sissesõidukeelu tähtaja määramisel hindama kaebaja juhtumi asjaolusid ja langetama nende pinnal otsuse. Ettekirjutusega määratud
sissesõidukeelu tähtaja kontrollitavuse tagamiseks tuli kajastada kaalutlusel arvesse võetud asjaolusid ettekirjutuse põhjendustes.
18.Vaidlustatud ettekirjutusega kohaldas PPA kaebaja suhtes kolmeaastast sissesõidukeeldu. Ringkonnakohtu hinnangul eksis PPA kaalutlusreeglite vastu sissesõidukeelu kehtestamisel. Kuigi ühetaolise praktika tagamiseks ei ole iseenesest välistatud tüüpjuhtumitel sissesõidukeelu tähtaja määramine üldiste juhiste alusel, peab ka sel juhul olema siiski tagatud, et isikuga seotud asjaolusid on otsuse tegemisel arvesse võetud. Üksikjuhtumi asjaoludega arvestamine on kaalutlusõiguse teostamisel seadusest tulenev nõue.
19.Halduskohus osutas, et vaidlustatud otsuses tugines PPA sellele, et kaebaja viibis Eestis ebaseaduslikult 23 päeva ning tal puuduvad olulised sotsiaalsed sidemed Eestis või Schengeni alal, samuti, et kaebaja seletused tema Eestis viibimise kohta ei ole usutavad. Lisaks asus PPA kohtumenetluses seisukohale, et kaebaja ületas lubatud viibimisaega teadlikult ning ei saa väita, et kaebaja on teinud PPA-ga koostööd. Apellatsioonkaebuses möönab vastustaja samas, et kaebaja viibis seadusliku aluseta Eestis 23 päeva siiski hooletusest. Seejuures heidab PPA kaebajale ette, et tema viisavaba viibimise aeg oli eesmärgipäratu. Vastustaja seisukoht on seega ebajärjekindel. Kohtumenetluses esitatud PPA väidete pinnal ei ole üheselt selge, millistele ettekirjutuses nimetamata kaalutlustele vastustaja sissesõidukeelu tähtaja määramisel siiski tugines. Teisalt ei ole PPA etteheide kaebaja Eestis viibimise eesmärgipäratusest asjakohane sissesõidukeelu tähtaja määramisel. Samuti ei ole vastustaja seostanud järeldust, et kaebaja seletused ei ole usutavad, asjas kogutud tõenditega.
20.Vaidlust ei ole, et Moldova kodanikuna oli kaebajal kooskõlas VMS § 44 lg-ga 2 õigus viibida Eestis viisavabalt 90 päeva 180-päevase ajavahemiku jooksul. Seejuures ei näe seadus välismaalasele ette kohustust tegeleda Eestis viibimise ajal kindlaks määratud tegevustega või, et välismaalase Eestis viibimine peaks olema kantud selgest, äratuntavast eesmärgist. Ringkonnakohtule ei ole teada, et selline kohustus tuleneks välismaalasele muust õigusallikast. Vastavalt ei ole PPA-l õigust nõuda, et kaebaja Eestis viibimine olnuks eesmärgistatud ega tugineda eesmärgi puudumisele viibimisõiguse rikkumise tõttu sissesõidukeelu määramisel. Vastustajale antud seletuses väidab kaebaja, et pärast 4. novembril 2020 Eestisse saabumist ta puhkas, otsis tööd ja oli ka haige seljaga kodus. Sellest nähtub, et kaebaja enda kinnitusel tegeles nii puhkamise kui ka töö otsimisega. Vastustaja ei ole esile toonud tõendeid, mis kaebaja väite ümber lükkaks. PPA hinnangul viitab kaebaja viibimise eesmärgipäratusele see, et ta 90 päeva jooksul tööd ei leidnud. Kaebaja tegevuse kohta täpsemaid andmeid teadmata on PPA hinnang ringkonnakohtu arvates vähemalt küsitav. Ringkonnakohtule ei ole teada, milline on kaebaja oskustega välismaalase tavapärane tööotsimise periood, s.o kas 90 päeva jooksul tööle mitteasumine on ebatavaline ehitajana töö leidmise kavatsusega Eestisse saabunud isikute osas. Samas ei saa jätta tähelepanuta, et 2021. aasta jaanuaris kaebaja siiski leidis töö ning kokkuleppel tööandjaga pidi asuma tööle alates 1. märtsist 2021. Seetõttu isegi juhul, kui kaebajal olnuks võimalik leida töö varem, ei saa väita, et ta ei oleks tegelenud tööotsimisega Eestis õiguslikul alusel viibitud 90 päeva jooksul.
21.Põhjendatuks ei saa pidada ka vastustaja seisukohta, et usutavad ei ole kaebaja seletused tema viibimise kohta Eestis alates 4. novembrist 2020. 22. veebruari 2021. a küsitluse protokollist (dtl 27-30) nähtuvalt küsiti kaebajalt, kuidas ta Eestisse saabus ning millega siin tegeles. Kaebaja vastas: “Umbes 04.11.2020 saabusin koos sõbra A. Sõitsime tema autoga Eestisse. Saabusime Tartu linna A sõbra B juurde. Aadressi ma ei mäleta. See on korter Tartu linnas. Eestisse saabumise eesmärgiks oli soov leida siin tööd.“ ning „Lihtsalt puhkasin, otsisin tööd ja olin ka haige seljaga kodus. Selleks et siin ära elada oli mul Moldovast kaasa võetud 1700 eurot.“ Protokolli kohaselt ei esitanud PPA ametnikud kaebajale täpsustavaid küsimusi tema saabumise ja viibimise asjaolude kohta ega väljendanud kahtlust kaebaja seletuste tõelevastavuse kohta. Kui vastustaja pidas oluliseks kaebaja viibimise asjaolude täpsemat väljaselgitamist, saanuks paluda kaebajal oma
viibimist ajaliselt määratleda ja kirjeldada kohti, kus ta viibis. Vastustaja seda ei teinud, mistõttu ei pidanud kaebaja mõistma, et temalt oodatakse detailsemaid andmeid Eestis viibimise kohta. Ka kohtumenetluses ei ole vastustaja välja toonud vastuolusid kaebaja seletustes või muude teadaolevate andmetega, mille tõttu oleks alust kahtluseks, et kaebaja seletustes avaldatu ei vasta tegelikkusele. Ringkonnakohtu hinnangul ei sea kaebaja seletuste usaldusväärsust kahtluse alla ainuüksi see, et kaebaja ei nimetanud oma võõrustaja aadressi või perekonnanime. Need andmed ei pruukinud olla isiku igapäevastes tegevustes olulised ning PPA ei ole põhjendanud, miks nende mittemäletamist tuleb pidada kahtlustäratavaks. Kokkuvõtvalt ei ole vastustaja kontrollitavalt põhjendanud oma järeldust kaebaja seletuste ebausaldusväärseks arvamise kohta.
22.Eelneva põhjal tugines vastustaja kaebajale sissesõidukeelu määramisel vähemalt ühele asjaolule (kaebaja seletused ei ole usaldusväärsed), mis ei ole kinnitust leidnud. Lisaks võis PPA pidada kaebaja viibimistähtaja ületamist tahtlikuks, loobudes apellatsioonimenetluses siiski sellest seisukohast. Kuna enam ei ole vaidlust selles, et kaebaja rikkumine ei olnud tahtlik ning halduskohus on seda küsimust põhjalikult analüüsinud otsuse punktides 10 ja 11, siis ringkonnakohus rikkumise subjektiivset külge uuesti ei hinda.
23.Apellatsioonimenetluses leiab vastustaja jätkuvalt, et VSS § 74 lg-s 1 nimetatud maksimaalse kestusega sissesõidukeelu kehtestamine on lubatav ka põhjusel, et kaebaja ise sellega nõustus. Ringkonnakohus ei jaga ka seda seisukohta. Sissesõidukeelu tähtajaga nõustumine ei mõjuta kuidagi seda, kas sissesõidukeeld on isiku suhtes proportsionaalne (VSS § 74 lg 3). Seetõttu ei ole isiku nõustumine sissesõidukeelu maksimaalse tähtajaga asjaolu, mida vastustajal oleks lubatud kaalumisel arvesse võtta. Teisalt järeldub VSS § 74 lg-test 1 ja 3 seegi, et sissesõidukeelu tähtaja peab määrama PPA ning lubatav ei ole sissesõidukeelu tähtaja määramine PPA ja välismaalase kokkuleppel. Võõra riigi ametiasutuses viibival välismaalasel oleks ilmselt keeruline rääkida võrdse partnerina PPA-ga läbi sissesõidukeelu täpsemate tingimuste osas. Välismaalane võib tunnetada ootust nõustuda PPA ettepanekuga, et vältida etteheidet koostööst keeldumises. Seetõttu on halduskohus põhjendatult märkinud, et asjaolu, et kaebaja ei taotlenud haldusmenetluses sissesõidu kohaldamata jätmist või kohaldamist lühemaks tähtajaks, ei piira mingil moel kaebaja õigusi haldusakti vaidlustamisel.
24.Ekslik on PPA seisukoht selleski, et ta on kaebaja kasuks rääkivaid asjaolusid arvesse võtnud sellega, andis kaebajale tähtaja lahkumiskohustuse vabatahtlikuks täitmiseks. Lahkumiskohustuse vabatahtlikuks täitmiseks tähtaja määramine ning sissesõidukeelu kehtestamine on eraldiseisvad otsustused. VSS järgi on need otsustused seotud üksnes seeläbi, et välismaalase vabatahtliku lahkumise korral ei ole lubatud kolmest aastast pikema kestusega sissesõidukeelu kehtestamine. Sissesõidukeelu tähtaja pikkuse proportsionaalsuse hindamisel ei ole lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja andmisel aga mingit mõju. Esmalt on lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja määramata jätmiseks ja lahkumisettekirjutuse koheseks sundtäitmiseks VSS § 72 lg-s 2 nimetatud aluse puudumine normi koosseisuline tunnus, mitte kaalutlusõiguse teostamisel arvestatav asjaolu. Praegusel juhul ei ole PPA väitnud VSS § 72 lg-s 2 nimetatud aluse esinemist, vaid üksnes selgitanud, et koostööst keeldumise korral võinuks seaduses sätestatud alus esineda. Teiseks isegi VSS § 72 lg-s 2 nimetatud aluse esinemise korral kaalutlusõigust kasutades siiski lahkumiskohustuse vabatahtliku tähtaja määramine ei vabasta PPA-d kohustusest määrata välismaalasele kõiki asjaolusid arvestades proportsionaalse pikkusega sissesõidukeeld. Seetõttu ei saanud kaebaja kasuks rääkivad asjaolud ammenduda kaebajale lahkumiskohustuse täitmiseks vabatahtliku tähtaja määramisega. Kaebaja kasuks räägivad koostöö PPA-ga, oma eksimuse tunnistamine ja valmidus lahkumiskohustus vabatahtlikult täita. Neid asjaolusid ei väära vastustaja kahtlus, et kui kaebaja oleks teadnud, et tal puudub viibimisalus, võinuks ta teistmoodi käituda, s.t hoiduda kontaktist PPA-ga ja lahkumiskohustuse täitmisest. Vastustaja peab VSS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel kaalutlemisel lähtuma tegelikest asjaoludest ega saa tugineda enda püstitatud hüpoteesile, mida ta ei ole põhjendanud ega tõendanud.
Nendel asjaoludel nõustub ringkonnakohus halduskohtu järeldusega, et vastustaja on alahinnanud või ei ole kaalunud kaebaja kasuks rääkivaid asjaolusid. PPA väide, et ta on arvestanud kaebaja kasuks rääkivaid asjaolusid sellega, et määras kaebajale tähtaja lahkumiskohustuse vabatahtlikuks täitmiseks, viitab sellele, et sissesõidukeelu tähtaja määramisel vastustaja kaalutlusõigust enam ei teostanudki või vähemalt ei arvestanud seejuures kaebaja kasuks rääkivate asjaoludega.
25.Eeltoodud põhjustel on ilmne, et vastustaja on rikkunud kaalutlusreegleid (HMS § 4 lg 2) kaebajale sissesõidukeelu tähtaja määramisel sedavõrd oluliselt, et see võis mõjutada asja otsustamist. Seetõttu on PPA vaidlustatud otsus materiaalselt õigusvastane ja halduskohus põhjendatult otsustas selle tühistada. II
26.Ringkonnakohtu hinnangul tuleb vastuapellatsioonkaebus rahuldada.
27.Halduskohus rahuldas kaebuse, kuid jättis PPA-lt kaebaja kasuks välja mõistmata kaebaja õigusabikulud. Halduskohus leidis, et kulud kandis kolmas isik ning pole tõendatud, et kaebajal endal oleks tekkinud kohustus hüvitada kulud kolmandale isikule. Vastavalt HKMS § 109 lg-le 11 selles olukorras vastustajalt õigusabikulu välja mõista ei saa. Ringkonnakohus leiab erinevalt halduskohtust, et HKMS § 109 lg 11 regulatsioon ei takista kolmanda isiku poolt kantud õigusabikulude väljamõistmist kaebaja kasuks. Nimelt sätestab HKMS § 109 lg 5 otsesõnu, et menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele ei välista see, kui tema eest kandis need muu isik. HKMS § 109 lg 11 lisati seadusesse 1. jaanuaril 2018 jõustunud „Halduskohtumenetluse tõhustamiseks halduskohtumenetluse seadustiku, riigilõivuseaduse ja riigi õigusabi seaduse muutmise seadusega“. Selle seaduse eelnõu (496 SE) seletuskirja1 kohaselt tingis sätte lisamise soov muuta põhimõtet, mille kohaselt peavad menetluskulude väljamõistmiseks olema kulud reaalselt kantud. Muudatus kergendab oluliselt menetluskulu kandja olukorda, sest isik saab ajatada kulude reaalset kandmist pikema aja peale ega pea menetluskulude väljamõistmiseks kohe kogu kulu tasuma. Seega ei soovinud seadusandja HKMS § 109 lg-ga 11 muuta HKMS § 109 lg 5 toimet ega seada lisatingimusi kolmanda isiku poolt kantud menetluskulude väljamõistmisele menetlusosalise kasuks. Muu hulgas ei näinud seadusandja ette, et lisaks kuludokumentidele ja menetluskulude nimekirjale (HKMS § 109 lg 1) tuleks menetluskulude väljamõistmiseks esitada täiendavalt veel dokumente ja tõendada menetlusosalise ja kolmanda isiku õigusi ja kohustusi, mis seonduvad menetluskulude tasumisega. Kuna seadusemuudatuse tagajärjel ei ole kulude tasumine enam nende väljamõistmise eelduseks, siis võivad kulude tasuja isik ja menetlusosalise kohustused selguda alles pärast menetlust lõpetava lahendi tegemist. Seetõttu ei ole põhjendatud nõuda menetlusosaliselt tõendeid selle kohta, kas tal on kohustus hüvitada kolmandale isikule tema poolt tasutud menetluskulude summa. Nendel asjaoludel ei ole asjakohased vastustaja viidatud Riigikohtu lahendid, mis tuginevad HKMS regulatsioonile enne HKMS § 109 lg-ga 11 seadusesse lisamist.
28.Riigikohus selgitas 11. mai 2022. a otsuses asjas nr 3-20-663 (p 23), et peab vajalikuks muuta menetluskulude väljamõistmise praktikat õigusabiteenuse eest makstud tasule lisanduva käibemaksu osas ja juhinduda tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 174 lg-st 10, mis näeb ette, et menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks peab menetlusosaline kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Menetluskulude koos käibemaksuga väljamõistmise eelduseks on seega avaldaja kinnitus, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa kuludelt muul põhjusel käibemaksu tagasi
Kättesaadav võrguleheküljel www.riigikogu.ee
arvestada. Kui avaldaja ei kinnita, et ta ei saa käibemaksu tagasi arvestada, mõistab kohus menetluskulud tema kasuks välja käibemaksuta.
29.Praegusel juhul on äriregistri andmetel nii õigusabiteenuse osutaja Õigusbüroo Aspekt OÜ kui ka kulude tasuja Megapidu OÜ käibemaksukohustuslased. Megapidu OÜ ega kaebaja esindaja ei ole esitanud kinnitust, et Megapidu OÜ ei saa kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Seetõttu tuleb õigusabikulude summa vastustajalt välja mõista käibemaksuta. Kaebaja kulud õigusabiteenusele halduskohtus kokku olid 660 eurot, millele lisandus käibemaks 132 eurot. Vastutajalt tuleb seega välja mõista kaebaja õigusabikulude katteks 660 eurot.
30.Halduskohus mõistis otsuse resolutsiooni punktis 2 kaebaja kasuks menetluskuluna välja kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu 15 eurot. Ringkonnakohus rahuldab vastuapellatsioonkaebuse ning selguse huvides tühistab halduskohtu otsuse resolutsiooni punkti 2 tervikuna ja teeb selles osas uue otsuse, millega mõistab kaebaja kasuks halduskohtus kantud menetluskulude katteks välja kokku 675 eurot. III
31.Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja taotleb apellatsioonimenetluses vastustajalt 717 euro väljamõistmist õigusabikulude ja 20 euro väljamõistmist riigilõivu katteks. Menetluskulude nimekirjast ja kuludokumentidest ilmneb, et Õigusbüroo Aspekt OÜ on osutanud kaebajale õigusabiteenust kokku 5 tundi 15 minutit hinnaga 110 eurot tunnis, millele lisandub käibemaks. Menetluse mahtu ja keerukust silmas pidades tuleb kulusid tervikuna pidada vajalikeks ja põhjendatuteks. Eelpool toodud põhjustel tuleb vastustajalt kaebaja apellatsioonimenetluse kulude katteks välja mõista õigusabikulude käibemaksuta summa, s.o 577,50 eurot ja riigilõiv 20 eurot, kokku 597,50 eurot.
32.Otsuse avaldamisel tuleb kaebaja nimi asendada tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.