X.X esialgse õiguskaitse taotlus Viru Vangla kohustamiseks võimaldada talle elukaaslasega pikaajaline kokkusaamine 19.–20. jaanuaril 2023 või veebruaris 2023
RESOLUTSIOON
1.Võtta haldusasja materjalide juurde taotleja vabakasutuskonto väljavõte perioodi 3. september 2022 kuni 2. jaanuar 2023 kohta.
3.Jätta esialgse õiguskaitse taotlus läbi vaatamata osas, mis puudutab pikaajalise kokkusaamise võimaldamist veebruaris 2023.
4.Jätta esialgse õiguskaitse taotlus ülejäänud osas rahuldamata.
5.Asendada avaldatavas määruses taotleja nimi tähemärgiga.
Edasikaebamise kord Määruse resolutsiooni punktide 3 ja 4 peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. Muud selgitused
1.X.X esitas Viru Vanglale taotluse pikaajaliseks kokkusaamiseks C.C jaanuaris 2023. Viru Vangla teatas 2. jaanuaril 2023 X.Xle suuliselt, et pikaajalise kokkusaamise loa andmisest keeldutakse, kuna taotleja ei ole enam C.C abielus.
2.Tartu Halduskohtusse saabus 6. jaanuaril 2023 X.X esialgse õiguskaitse taotlus. Taotleja palub esialgse õiguskaitse korras Viru Vangla kohustamist võimaldada talle pikaajaline kokkusaamine elukaaslasega C.C 19.–20. jaanuaril 2023 või veebruaris 2023. Taotleja osutab, et oli C.C abielus üle kahe aasta ning vaatamata lahutusele soovivad nad ka edaspidi elada perekonnana koos. Taotleja on seisukohal, et pikaajalise kokkusaamise keelamisega sekkutakse intensiivselt tema ja C.C era- ja perekonnaellu. Taotleja märgib, et kui kohus leiab, et vangistusseaduse (VangS) § 25 lõige 1 keelab tal saada elukaaslasega pikaajalisele
3-23-36 kokkusaamisele, siis tuleb jätta säte kohaldamata ja algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus. Taotleja palub riigilõivu tasumise kohustusest vabastamist.
3.Vastusena kohtunõudele esitas Viru Vangla 10. jaanuaril 2023 taotluse asjaoludega seonduvad materjalid ja seisukoha esialgse õiguskaitse taotluse põhjendatusele. Viru Vangla palub jätta esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Viru Vangla on seisukohal, et taotleja edulootused on vaide- ning kohtumenetluses vähesed, arvestades et taotleja soovib pikaajalist kokkusaamist VangS § 25 lõikes 1 toodud ammendavasse loetellu mittekuuluva isikuga.
KOHTU SEISUKOHT
4.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 249 lõike 5 kohaselt võib esialgse õiguskaitse määruse tegemiseks taotluse esitada pärast haldusorganile vaide esitamist, koos kaebusega või pärast kaebuse esitamist. Esialgse õiguskaitse taotlus peab lähtuma põhivaidlusest. Esialgse õiguskaitse kohaldamise tulemuseks ei saa olla õiguslikud tagajärjed, mis ei ole põhivaidluse edukuse korral saavutatavad.
5.Taotleja soovib esialgse õiguskaitse korras Viru Vangla kohustamist võimaldada talle C.C pikaajaline kokkusaamine 19.–20. jaanuaril 2023 või veebruaris 2023. Taotleja on 5. detsembril 2022 Viru Vanglale esitatud taotluses nr 6-7/32780-1 märkinud soovitavaks kokkusaamise ajaks jaanuar 2023. Vastava lahtri kõrvale on taotleja teinud märke, millest võib aru saada, et ta eelistab kuupäevi 10., 14. või 26. jaanuar 2023. Taotluse osast, mille täitis Viru Vangla, nähtub, et ametnik on lubanud kokkusaamise 19.−20. jaanuaril 2023. Viru Vangla selgitas, et tegu oli eksitusega ja hiljem kokkusaamisest keelduti, sest vanglaametnik oli jätnud tähele panemata, et taotleja ei ole C.C enam abielus. Taotleja esitas 4. jaanuaril 2023 selle keeldumise peale vaide ja vaidemenetlus on pooleli. Taotleja saab vaide esitada ainult selle konkreetse taotlusega ja vastava keeldumisega seoses, teisisõnu saab vaidemenetlus puudutada ainult küsimust, kas taotlejale oleks tulnud võimaldada pikaajaline kokkusaamine C.C jaanuaris 2023. Kuna selles taotluses ei soovitud kokkusaamist veebruariks 2023, ei saa ka vaidemenetlus seda aega puudutada. Sellest järeldub omakorda, et taotleja ei saa ka esialgset õiguskaitset taotleda veebruaris 2023 pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks, sest see väljuks põhivaidluse raamidest. Eeltoodust tulenevalt tuleb kohtul jätta esialgse õiguskaitse taotlus läbi vaatamata osas, mis puudutab pikaajalise kokkusaamise võimaldamist veebruaris 2023. Esialgse õiguskaitse taotlus on lubatav osas, mis puudutab pikaajalise kokkusaamise võimaldamist 19.–20. jaanuaril 2023.
6.Esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel tuleb vastavalt riigilõivuseaduse § 60 lõikele 6 tasuda riigilõiv 20 eurot. Taotleja on esitanud kohtule menetlusabi taotluse tema vabastamiseks riigilõivu tasumise kohustusest. Taotluse lahendamiseks võtab kohus HKMS § 62 lõike 2 alusel haldusasja materjalide juurde taotleja vanglasisese vabakasutuskonto väljavõtte ajavahemiku 3. september 2022 kuni 2. jaanaur 2023 kohta. Nimetatud väljavõttest nähtub, et taotlejale menetlusabi andmisest keeldumise aluseid antud juhul ei esine (HKMS 112 lõike 1 punkt 1, Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2016. a otsus nr 3-3-1-35-15). Seetõttu vabastab kohus taotleja HKMS § 110 lõike 1 punkti 1 alusel riigilõivu tasumise kohustusest esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel.
7.Tulenevalt HKMS § 249 lõikest 1 võib kohus kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või
3-23-36 võimatuks. HKMS § 249 lõike 3 kohaselt arvestab kohus esialgse õiguskaitse määruse tegemisel avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi.
9.Kohtupraktikas on kinnistunud seisukoht, et esialgse õiguskaitse menetluses tuleks vältida põhivaidluse äraotsustamist. Kui esialgse õiguskaitse kohaldamiseks on ülekaalukas vajadus ning pöördumatute õiguslike või faktiliste tagajärgede loomine ei tekita avalikule huvile või kolmandatele isikutele olulist kahju, ei ole esialgse õiguskaitse kohaldamine tingimata välistatud (Riigikohtu 22. septembri 2014. a määrus asjas nr 3-3-1-59-14, p 19). Seega juhul, kui esialgse õiguskaitse kohaldamisega kaasneb põhivaidluse äraotsustamine, on esialgse õiguskaitse vajaduse lävend kõrgem ning taotluse rahuldamiseks peab taotlejal esinev vajadus olema ülekaalukas.
10.Esialgse õiguskaitse vajadus tähendab ennekõike ohtu, et esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisel saabuvad taotleja jaoks pöördumatud või hiljem raskesti kõrvaldatavad tagajärjed. Kui esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisega taotleja jaoks mingeid pöördumatuid või hiljem raskesti kõrvaldatavaid tagajärgi ei kaasne, on tegemist esialgse õiguskaitse vajaduse puudumisega.
11.Kohus ei pea praegusel juhul põhjendatuks esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel põhivaidlust ette ära otsustada ning taotleja esialgse õiguskaitse taotlust rahuldada.
12.Kohtu hinnangul ei esine taotlejal ülekaalukat esialgse õiguskaitse vajadust. Taotleja selgitas, et pikaajalise kokkusaamise võimaldamata jätmine rikub tema õigusi, vangla sekkub liiga intensiivselt era- ja perekonnaellu. Kohus tõdeb, et pikaajaline kokkusaamine võib mõjuda positiivselt lähedaste suhete säilimisele. Kuigi esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisel ei kohtu taotleja soovitud ajal C.C pikaajalisel kokkusaamisel, ei ole kohtul alust arvata, et taotlejale tekiksid pikaajalise kokkusaamise võimaldamata jätmisega olulised kahjulikud tagajärjed. Taotlejale jääb C.C suhte jätkamise võimalus alles ka esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmise korral. Taotlejal on võimalik hoida C.C suhet telefonikõnede ja kirjavahetuse teel. Samuti on taotlejal võimalik taotleda vanglalt lühiajalist kokkusaamist.
13.Täiendavalt märgib kohus, et ei pea praegusel juhul vaide ega võimaliku kohtule esitatava kaebuse eduväljavaateid heaks. Justiitsministri 30. novembri 2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 45 kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale vähemalt üks pikaajaline kokkusaamine üks kord poole aasta jooksul. Vastavalt VangS § 25 lõike 1 esimesele lausele võimaldatakse kinnipeetavale pikaajalisi kokkusaamisi abikaasa, isa, ema, vanaisa, vanaema, lapse, lapselapse, lapsendaja, lapsendatu, võõras- või kasuvanema, võõras- või kasulapse, venna või õega. Sama sätte teise lause kohaselt lubatakse pikaajalisi kokkusaamisi faktilise abikaasaga tingimusel, et neil on ühised lapsed või vähemalt kaks aastat väldanud kooselu enne karistuse kandmise algust. Kohus märgib, et seni kuni rahvastikuregistris puudub märge, et taotlejal ja C.Cl on ühine laps, või seni kuni taotleja ja C.C vahel ei ole uuesti abielu sõlmitud või taotlejal puudub tõend selle kohta, et tema ja C.C kooselu oleks väldanud vähemalt kaks aastat enne vangkaristuse kandmise algust, ei ole taotlejal tulenevalt VangS § 25 lõikest 1 õigust pikaajalisele kokkusaamisele C.C. Praeguses menetlusstaadiumis ei ole kohtul alust arvata, et VangS § 25 lõige 1 oleks Eesti Vabariigi põhiseadusega või Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga vastuolus. Kui taotleja sõnul soovivad tema ja C.C
3-23-36 jätkuvalt koos olla perekonnana ning armastavad teineteist, on neil võimalus uuesti abielluda ja seeläbi saavutada õigus pikaajalistele kokkusaamistele. Taotleja ei ole esile toonud ühtegi põhjust, miks ta ei võiks C.C uuesti abielluda. Eeltoodust tulenevalt on piisavalt alust arvata, et vangla otsus pikaajalise kokkusaamise keelamise osas on põhjendatud.
Eeltoodule tuginedes jätab kohus esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.
15.Taotleja on palunud esialgse õiguskaitse menetluse raames jätta kohaldamata VangS § 25 lõige 1 ja algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus. Kohus osutab, et saab üksnes asja sisulisel lahendamisel jätta kohaldamata seaduse või muu õigustloova akti, kui see on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega või Euroopa Liidu õigusega (HKMS § 158 lõige 4). Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 9 lõige 1 ei luba kohtul algatada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlust esialgse õiguskaitse kohaldamise määrusega enne asja lõplikku otsustamist (vt Riigikohtu 20. novembri 2017. a määrus asjas nr 5-17-33).
16.Kohus asendab avaldatavas määruses taotleja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lõige 3 ja § 178 lõige 3).
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.