1.Jätta X esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.
2.Jätta X riigi õigusabi taotlus rahuldamata.
3.Taotleja menetluskulu (taotluse esitamisel tasutud riigilõiv 20 eurot) jääb taotleja enda kanda.
4.Asendada kohtulahendi avaldamisel taotleja nimi tähemärgiga. Edasikaebamise kord Määruse resolutsiooni p-de 1 –3 peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 119 lg 1, § 204 lg 1 ja § 252 lg 7).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vanglas kinni peetav isik X (taotleja) esitas 6. detsembril 2022 Tartu Halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse, millest nähtub, et ta soovib Tartu Vangla 14. oktoobri 2022. a käskkirja nr 6-2/538 ja 14. oktoobri 2022. a otsuse nr 6-5/223-2 kehtivuse peatamist. Esimese käskkirjaga määrati taotlejale distsiplinaarkaristus (kartserisse paigutamine kolmeks ööpäevaks), mille täitmisele pööramine lükati edasi katseajaga kolm kuud ning teise otsusega paigutati ta karistuse kandmise jätkamiseks avavanglast kinnisesse vanglasse (Tartu Vangla). Taotleja soovib ka enda avavanglasse tagasi paigutamist kuni menetluse lõpuni. Taotluse juurde on lisatud vaidlusalused haldusaktid ning nende peale esitatud vaiete koopiad.
2.Kohus jättis 7. detsembri 2022. a määrusega X esialgse õiguskaitse taotluse käiguta. Taotleja pidi täpsustama oma esialgse õiguskaitse vajadust ning tasuma taotluse esitamise eest riigilõivu või esitama menetlusabi taotluse.
3.Taotleja teavitas 11. detsembril 2022 kohut riigilõivu tasumisest ning esitas 19. detsembril 2022 täiendavad selgitused. Taotleja põhjendab esialgse õiguskaitse vajadust sellega, et avavanglas viibides saaks ta teenida oluliselt suuremat töötasu kui kinnises vanglas majandustöödel. Kõrgem
palk aitaks tal paremini täita võlausaldajate nõudeid. Lisaks saaks taotleja avavanglas viibides hoida lähedasemaid suhteid ema ja väikese vennaga, sest ta saaks taotleda kodukülastusi. Kinnises vanglas viibimine omab taotleja sõnul kahjulikku mõju ka hariduse omandamisele, sest avavanglas olles saab käia erinevatel koolitustel. Samuti soovib taotleja endale riigi õigusabi korras kaitsjat.
KOHTU SEISUKOHT
Esialgse õiguskaitse taotluse lahendamine
4.Asja materjalidest nähtub, et Tartu Vangla karistas 14. oktoobri 2022. a käskkirjaga nr 6-2/538 taotlejat distsiplinaarkorras Tartu Vangla avavangla kodukorra p 20.13.1 nõuete süülise rikkumise tõttu kolmeks ööpäevaks kartserisse paigutamisega. Karistuse täitmisele pööramine lükati edasi katseajaga kolm kuud. Taotleja karistamise tingis asjaolu, et 23. septembril 2022 tema ravimipinali kontrollimisel selgus, et sealt on puudu mitmed ravimid. Taotlejat oli sarnase rikkumise eest karistatud ka juba varem, kui 27. augustil 2022 ravimipinali kontrollimisel selgus, et sealt on puudu 20 tabletti. Augustikuise juhtumi eest karistati taotlejat noomitusega. Arvestades seda, et taotlejal oli mitu samaliigilist rikkumist, mis seisnesid raviskeemist kõrvale kaldumises, otsustas Tartu Vangla 14. oktoobri 2022. a otsusega nr 6-5/223-2 paigutada taotleja lõplikult ümber karistuse kandmise jätkamiseks kinnisesse vanglasse (Tartu Vangla).
5.Taotleja soovib esialgse õiguskaitse taotluses käskkirja nr 6-2/538 ja otsuse nr 6-5/223-2 kehtivuse peatamist ning enda avavanglasse tagasi paigutamist (HKMS § 251 lg 1 p-d 1 ja 3). Asja materjalidest nähtuvalt on taotleja mõlema haldusakti vaidlustanud vaidemenetluses, taotledes seejuures enda avavanglasse tagasi paigutamist. Taotleja esialgse õiguskaitse taotlus on seega tulenevalt HKMS § 249 lg-st 2 kohtus lubatav.
6.HKMS § 249 lg 1 esimese lause kohaselt võib kohus kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. HKMS § 249 lg 3 esimese lause kohaselt arvestab kohus esialgse õiguskaitse määruse tegemisel avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiivi ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi.
7.Taotleja eesmärgiks on, et ta saaks vaidemenetluse ja võimaliku kohtumenetluse ajal viibida avavanglas. Avavanglast kinnisesse vanglasse paigutamise on tinginud talle määratud distsiplinaarkaristuse käskkiri. Kohus märgib, et esialgse õiguskaitse kohaldamisega kaasneks praegusel juhul sisuliselt põhivaidluse äraotsustamine, sest pärast taotleja avavanglasse tagasi paigutamist muutuks põhivaidlus ainetuks. Võimalikus kohtumenetluses jõustunud lõpplahendini jõudmise aeg ei ole ette prognoositav, mistõttu saavutaks taotleja esialgse õiguskaitse kohaldamise korral sisuliselt oma eesmärgi ja saaks viibida avavanglas. Sellist olukorda tuleb kohtupraktikas kujunenud seisukohtade kohaselt üldjuhul vältida, kui selleks ei esine ülekaalukat vajadust (vt Riigikohtu 22. septembri 2014. a määrus asjas nr 3-3-1-59-14, punkt 19).
8.Kohus on seisukohal, et põhivaidluse äraotsustamine esialgse õiguskaitse menetluses ei ole praeguses asjas põhjendatud, sest selleks ei esine ülekaalukat vajadust. Esialgse õiguskaitse vajadus esineb siis, kui on oht, et esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmine toob taotlejale kaasa pöördumatud või hiljem raskesti kõrvaldatavad tagajärjed. Kuigi avavanglas karistuse kandmine kujutaks endast kinnise eluosakonnaga võrreldes leebemat režiimi, siis kohtu hinnangul ei ole selliseid raskesti kõrvaldatavaid tagajärgi praegusel juhul ette näha. Kohus leiab, et suuremast töötasust, kodukülastustest ning koolitustest ilmajäämine ei too taotlejale kaasa pöördumatuid või raskesti kõrvaldatavaid tagajärgi ega muuda hilisema kohtuotsuse täitmist võimatuks. Taotleja ei saa eeldada, et ta saab vangistuses viibides igal juhul teenida suuremat töötasu, käies tööl
väljaspool vanglat. Kui taotlejal oli avavanglas viibides töökoht, siis saab taotleja võimaliku kaebuse rahuldamise korral esitada vanglale kahjunõude ning taotleda saamata jäänud tulu hüvitamist. Kodukülastustest ja koolitustest ilmajäämine ei too samuti endaga kaasa pöördumatuid tagajärgi, sest ka kinnises vanglas on taotlejal õigus lühi- ja pikaajalistele kokkusaamistele (vt vangistusseaduse (VangS) §-d 24 ja 25) ning väljaspool vanglat korraldatavatest koolitustest saab taotleja osa võtta siis, kui ta vaidluse positiivse lahenduse korral peaks paigutatama tagasi avavanglasse. Kinnises vanglas tagatakse põhi- ja üldkeskhariduse omandamine ning võimalik on ka kutseõppe läbimine ning õppimine väljaspool vanglat asuvas õppeasutuses (vt VangS §-d 35 ja 36). Kohus leiab, et asja materjalidest ei nähtu selliseid asjaolusid, mis tingiksid taotleja viivitamatult avavanglasse tagasi paigutamise vajaduse. Kohus leiab, et eeltoodut arvestades pole põhjendatud ka distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja kehtivuse peatamine. Ka selle käskkirja peatamist otsustades lahendaks kohus sisuliselt ära põhivaidluse distsiplinaarkaristuse määramise õiguspärasuse üle. Kuna kaebajale määrati kartserikaristus katseajaga, on kaebajal võimalik oma hea käitumisega ära hoida kartserikaristuse reaalne täitmisele pööramine. Kohus mõistab, et distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja kehtivuse peatamist taotleb kaebaja põhjusel, et välistada avavanglast ümberpaigutamise alus. Kohus ei pea ülal juba esitatud põhjustel kaebaja suhtes avalduvaid tagajärgi sedavõrd tõsiseks, et lahendada esialgse õiguskaitse menetluse raames põhivaidlus distsiplinaarkaristuse määramise osas. HKMS § 249 lg-st 3 tulenevalt peab kohus esialgse õiguskaitse taotlust lahendades hindama ja võrdlema ka erinevaid huvisid. Avavanglasse paigutamiseks peavad olema täidetud VangS-s sätestatud eeldused (VangS § 20 lg 1), sh piisav alus oletada, et kinnipeetav ei pane toime uusi õigusrikkumisi. Seega on avalikes huvides, et avavanglas kannaksid karistust kinnipeetavad, kelle puhul pole tõsist alust eeldada neist lähtuvat ohtu (õigusrikkumisi). Avalikkuse julgeolek ja turvatunne on kaalukamad hüved võrreldes kinnipeetava huviga viibida leebemal režiimil ning kohus ei pea põhjendatuks, arvestades, et esialgse õiguskaitse menetluses lahendab kohus kiireloomuliselt esialgse teabe ja piiratud tõendikogumi pinnalt, luua esialgse õiguskaitse menetluse tulemusena olukord, kus peatub distsiplinaarmenetluse käskkirja kehtivus ning taotleja avavanglasse paigutamise otsuse kehtivus ning kohus kohustaks vanglat taotlejat avavanglasse paigutama.
9.Eeltoodut arvestades jätab kohus X esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Riigi õigusabi taotluse lahendamine
10.X on kohtule 19. detsembril 2022 edastatud selgituses palunud määrata endale riigi õigusabi korras kaitsja. Arvestades seda, et riigi õigusabi taotlus on esitatud koos esialgse õiguskaitse taotlusega ning taotlejal on vanglas pooleli vaidemenetlus, käsitleb kohus X riigi õigusabi taotlust selliselt, et taotleja soovib õigusabi enda esindamiseks haldusmenetluses ja halduskohtumenetluses vastavalt riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 4 lg 3 p-dele 5 ja 6.
10.1.Kohus märgib, et riigi õigusabi võib saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut (RÕS § 6 lg 1). Samas ei ole taotleja majanduslik seisund ainuke riigi õigusabi saamise tingimus. RÕS §-s 7 on sätestatud alused, millal riigi õigusabi ei anta.
10.2.Riigi õigusabi taotluse lahendamisel peab kohus muu hulgas hindama, kas taotleja on ise võimeline oma õigusi kaitsma. Riigi õigusabi ei anta, kui taotleja on ise võimeline oma õigusi kaitsma (RÕS § 7 lg 1 p 1).
Kohus leiab, et X on vaidlusaluses küsimuses võimeline oma õigusi iseseisvalt kaitsma nii haldusmenetluses kui ka halduskohtumenetluses. Ta on juba iseseisvalt esitanud vanglale vaided, taotledes käskkirja nr 6-2/538 ja otsuse nr 6-5/223-2 tühistamist (s.o kehtetuks tunnistamist) ja enda avavanglasse tagasi paigutamist. Kohtul puudub alus arvata, et taotleja ei saaks vaiete rahuldamata jätmise korral ka halduskohtule kaebuse koostamisega iseseisvalt hakkama. X on end ka varasemalt halduskohtumenetluses ise esindanud (vt nt haldusasi nr 3-20-1700). Kohus märgib, et halduskohus selgitab enda initsiatiivil välja kaebuse menetlemiseks vajalikud asjaolud, kohaldatava õiguse ning asjakohase kohtupraktika. Vajadusel selgitab kohus kaebajale, milliseid asjaolusid tuleks täiendavalt tõendada ja milliseid tõendeid esitada. Kohtu hinnangul on X seega võimeline ise oma õigusi kaitsma.
11.Eelnevat arvestades jätab kohus X riigi õigusabi taotluse RÕS § 7 lg 1 p 1 alusel rahuldamata.
12.Kohus asendab lahendi avaldamisel taotleja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).
13.Taotluse esitamisel tasutud riigilõiv (20 eurot) jääb taotleja kanda, kuna taotlus jääb rahuldamata (HKMS § 108 lg 1 ls 1).