Xi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 19.07.2022 otsuse nr 15.2-3.2/733-1 tühistamiseks ja kohustamiseks vaadata elamisloa taotlus uuesti läbi
Menetlusosalised
Kaebaja – X, volitatud esindaja vandeadvokaat Küllike Namm Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Juhannes Reisman
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.
Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 18.01.2023 a.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X, Venemaa Föderatsiooni kodanik, esitas 01.07.2022 Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) tähtajalise elamisloa taotluse töötamiseks juhtorgani liikmena (VMS § 181 lg 2 p 2) juhatuse liikmena AS-is Võhu Vein. PPA 19.07.2022 otsusega nr 15.3-3.2/733-1 (dtl 12-16) keelduti Xile tähtajalise elamisloa andmisest. Taotleja esitatud tähtajalise elamisloa taotlus ettevõtluseks (üldkorras alusel) ei kuulu piiriarvu alt vabastamise aluse alla ja taotluse suhtes otsuse tegemise ajaks oli sisserände piirarv täitunud (VMS § 123 p 4). Tähtajalise elamisloa andmisest keeldutakse, kui seda näeb ette Vabariigi Valitsuse sanktsiooni kehtestav õigusakt (VMS § 123 p 6). Tegemist on imperatiivse keeldumise alusega, kus PPA-l puudub kaalutlusõigus. Põhiseadusest ei tulene välismaalasele põhiõigust asuda Eestisse elama või tööle. Taotlejal ei ole subjektiivset õigust saada Eestis elamisluba. Taotlejal on C-liiki viisa alates 04.02.2022-03.02.2025 ja töötamise registreeritud perioodiks 31.03.2022-28.06.2023. Seega on taotlejal võimalus Eestis töötada nimetatud perioodi jooksul viisaga. Kaebaja esitas otsusele vaide, mis jäeti 08.08.2022 vaideotsusega nr 15.3-3.6/98 rahuldamata.
2.X esitas 18.08.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti 19.07.2022 otsuse nr 15.2-3.2/733-1 tühistamiseks ja kohustamiseks vaadata elamisloa taotlus uuesti läbi. Kaebuse põhjendused: 1(5)
1.Otsuses puudub viide Vabariigi Valitsuse korraldusele, millega sisserände piirarv kehtestati. Väited piirarvu täitmisest paljasõnalised ja tõendamata. Otsusest ei selgu, kuidas on kaebaja suhtes arvestatud siseministri määrusega sisserände piirarvu jagunemist elamisloa taotlemise põhjuse ja aluse järgi. Kaebaja juhib tippspetsialistina veinitootmise ettevõtet ja on olnud nimetatud valdkonnas tegev enam kui 20 aastat. Sisserände piirarvu täitumise arvutamisel ei arvestata välismaalasi, kellele antakse elamisluba töötamiseks tippspetsialistina.
2.Kaebajal on õigus viibida Eestis juba alates 04.02.2022 ja tema töötamine on samuti registreeritud, seega puudub sanktsioonidest tulenevalt imperatiivne alus elamisloast keeldumiseks. Kaebaja sanktsioneerimine kodakondsuse alusel ei ole kooskõlas RSanS eesmärgiga. Kaebajale elamisloa andmata jätmine toob kahju Eesti ettevõttele Võhu Vein AS, mille tulemusel võivad jääda sissetulekuta enam kui 50 inimest.
3.Viited kaebaja toime pandud õigusrikkumistele on asjakohatud ja vastuolus süütuse presumptsiooni põhimõttega.
3.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.
1.Siseministri 17.12.2021 määrusega nr 24 sätestati 2022. aasta sisserände piirarvu jagunemine elamisloa taotlemise põhjuse ja elamisloa andmise aluse järgi. Kuivõrd eeltoodud määruses ei sätestatud kaebaja poolt VMS § 181 lg 2 p 2 alusel esitatud elamisloa taotluse aluse suhtes erandit piirarvu jagunemise osas, kuulub VMS § 181 lg 2 p-i 2 alusel taotletav elamisluba üldkorras jagatava sisserände piirarvu alla. Ainuüksi asjaolu, et PPA ei ole vaidlusaluses otsuses ajaliselt välja toonud, millal sisserände piirarv täitus või kes ja millal konkreetselt tegi otsuse piirarvu täitumise osas, ei tähenda, et PPA otsus ei oleks õiguspärane.
2.Kaebaja on juba 01.07.2022 esitatud tähtajalise elamisloa taotluse lisana esitatud dokumendis möönnud, et oli elamisloa taotluse esitamisel teadlik 2022. aasta sisserände piirarvu täitumisest ning Venemaa Föderatsiooni kodanikele kehtestatud sanktsioonidest. Täiendavalt sai kaebaja vaid mõni kuu varem 27.04.2022 tähtajalise elamisloa andmisest keelduva otsuse samadel alustel, mis vaidlusaluses otsuses. Ka eeltoodud otsuse aluseks oli kaebaja tähtajalise elamisloa taotlus VMS § 181 lg 2 p 2 alusel ehk töötamine juhtorgani liikmena.
3.PPA ei saa lahendada kaebaja taotlust töötamiseks tippspetsialistina, kui kaebaja esitas tähtajalise elamisloa taotluse töötamiseks juhtorgani liikmena. PPA saab tähtajalise elamisloa taotluse lahendada üksnes selles märgitud aluse piiridesse jäädes.
4.Kaebaja kuulub Vabariigi Valitsuse 08.04.2022 määruse nr 42 subjektide ringi. Kaebaja esitas 01.07.2022 esmase tähtajalise elamisloa taotluse VMS § 181 lg 2 p-i 2 alusel töötamiseks juhtorgani liikmena ehk tegemist ei olnud määruse § 2 lg 3 kohaselt elamisloa pikendamisega ega tööle asumisega teise tööandja juurde. Määruse § 2 lg 2 erisus on kohaldatav ainult isikute suhtes, kellele taotletakse Eestis töötamiseks lühiajalise töötamise registreeringut (LTR). Kuna kaebajale LTRi ei taotleta, ei ole § 2 lg 2 erisus kaebajale kohaldatav.
5.Vastustaja selgitab täiendavalt, et välismaalasel ei ole põhiõigust Eestis elamiseks. Demokraatliku õigusriigi põhimõtted ei piira riigi suveräänset otsustusõigust selle üle millisel alusel välismaalasi riiki elama lubada. Seega ei ole piirarvu kehtestamine ega Vabariigi Valitsuse sanktsiooni kehtestav õigusakt vastuolus demokraatliku riigi põhimõtetega. Riigil on õigus välismaalaste riigis viibimise üle otsustada ja põhiõigust teise riiki elama asumiseks taotluse esitamisega koheselt ei teki.
6.Kaebajal on endiselt võimalik kutsuja tööandja juures töötada kuna kaebajal on pikaajaline viisa (31.03.2022-03.12.2022) ning tema lühiajaline on tööandja juures registreeritud (31.03.202228.06.2023).
KOHTU PÕHJENDUSED
2(5)
4.Kohus selgitab esmalt, et kuigi haldusakti kirjeldavad osas on toodud ka kaebaja suhtes algatatud väärteomenetluse andmed (p 5), ei ole kumbki elamisloa andmisest keeldumise alusest seotud kaebaja suhtes algatatud süüteomenetlusega. Vastustajal tuleb küll edaspidi vältida selliste andmete haldusaktis toomist, mida saaks tuginemise korral käsitleda asjakohatute kaalutlustena. Kui uurimispõhimõtte täitmisel on vajalik selle asjaolu mainimine, tuleks selgelt märkida, et miks oleks selle asjaolu arvestamine asjakohatu.
5.Tähtajalise elamisloa andmisest keeldutakse, kui taotluse suhtes otsuse tegemise ajaks on sisserände piirarv täitunud (VMS § 123 p 4). Sisserände piirarvu kehtestab Vabariigi Valitsus korraldusega ning sisserände piirarvu raames võib siseminister määrusega kehtestada piirarvu jagunemise elamisloa taotlemise põhjuse ja elamisloa andmise aluse järgi, samuti ajalise jaotuse aasta piires (VMS § 114). Vabariigi Valitsuse 16.12.2021 korraldusega nr 442 kehtestati 2022. aasta sisserände piirarvuks 13111. Tegemist on kehtiva ja täitmiseks kohustusliku korraldusega HMS § 60 lg 2 mõttes sõltumata sellest, kas vastustaja korraldusele vaidlustatud haldusaktis viitas või mitte. Kohus möönab, et ainuüksi elamisloa taotluste esitamisest (vaideotsuse p 20) ei saa järeldada, et piirarv on täitunud, kuivõrd piirarvuga piiratakse elamislubade väljastamist, aga mitte nende taotlemist. Iga taotlus ei pruugi saada positiivset otsust ning ka pärast piirarvu täitumist on võimalik taotleda elamisluba alusel, mida piirarv ei piira. Küll aga on vastustaja 25.10.2022 kohtu nõudmisel selgitanud, et 2022. aastal üldkorras jagatava sisserände piirarv suhtes tegi PPA viimase positiivse otsuse 04.04.2022. Olukorras, kus piirarv on täitunud, ei olnud kaebajale lubatav elamisluba väljastada.
6.Siseministri 17.12.2021 määrusega nr 24 sätestati 2022. aasta sisserände piirarvu jagunemine elamisloa taotlemise põhjuse ja elamisloa andmise aluse järgi2. Kaebaja ei väida, et ta kuuluks ise mõne muu põhjuse või alaliigi alla. Kaebaja elamisloa taotluses on toodud taotlemise aluseks töötamine (haldusmenetluse materjalid lk 1, dtl 41). Kaebaja poolt käsikirjaliselt täidetud avalduses on toodud ka ettevõtluse ja püsivalt Eestisse elama asumise soov (dtl 48-49, tõlge dtl 77). Samas on ilmselge, et kaebaja ei vasta püsivalt Eestisse elama asumise tingimustele (VMS § 2101 lg 1 – elamine tähtajalise elamisloa alusel) ega väida ka ettevõtluseks tähtajalise elamisloa andmise tingimuste täitmist (VMS § 192). Kaebaja ja tema tööandja selgitused on läbivalt suunatud sellele, et vajalik on kaebaja töötamine juhatuse liikmena (kaebaja 01.07.2022 selgitus dtl 48-49, tõlge dtl 77; tööandja põhjendus dtl 79; tööandja kutse dtl 45, tõlge dtl 78). Seetõttu ei tule teisi piirarvu täitmise tingimusi kontrollida.
7.Kaebaja leiab, et teda tulnuks käsitleda tippspetsialistina, kes sisserände piirarvu täitumisel ei arvestata. VMS § 115 p 18 kohaselt ei arvestata sisserände piirarvu täitumise arvutamisel välismaalast, kellele antakse sama seaduse § 181 lõike 2 punkti 3 alusel tähtajaline elamisluba töötamiseks tippspetsialistina. Kaebaja tööandja ei ole kaebajat kutses (dtl 45, tõlge dtl 78) Eestisse tippspetsialistina käsitlenud, vaid on taotlenud tema viibimist Eestis juhtorgani liikmena. Tööandja poolne kirjeldus kaebaja tegevusest ei seondu valdkonna erialateadmiste ega oskustega, vaid üldiste juhatuse liikme ülesannete täitmisega ja sellega ettevõtte majanduskasvu tagamisega (dtl 7-9).
8.Käesolevas asjas on kaebajaks üksnes X. Seega ei oma asjas tähtsust kaebaja tööandja õigused, kuna tema nimel ei ole kaebust esitatud. Ka ei oma asjas tähtsust avalikud huvid töökohtade loomisel või maksutulu laekumisel, kuivõrd avalikke huve kaalub omavahel ennekõike avalik võim ise, sh ka piirarvu ning selle erisusi ja alaliike sätestades.
https://www.riigiteataja.ee/akt/318122021009 Haldusakti andmise ajal kehtinud redaktsioon: https://www.riigiteataja.ee/akt/118122021006
3(5)
9.Vaidlustatud haldusakti andmise ajal kehtis Vabariigi Valitsuse 08.04.2022 määruse nr 42 „Vabariigi Valitsuse sanktsiooni kehtestamine seoses Venemaa Föderatsiooni ja Valgevene Vabariigi agressiooniga Ukrainas“ redaktsioon kehtivusajaga 07.06-29.07.20223, millega kehtestati piirang Venemaa Föderatsiooni ja Valgevene Vabariigi kodanikele lühiajaliseks Eestis töötamiseks ning tähtajalise elamisloa või viisa andmiseks töötamise või ettevõtluse eesmärgil. Määruse § 2 sätestab: - määrust kohaldatakse kõigile Venemaa Föderatsiooni ja Valgevene Vabariigi kodanikele, kes taotlevad tähtajalist elamisluba VMS § 118 punktis 4 nimetud alusel, s.o töötamiseks (lg 1 p 5); - määrust kohaldatakse kõigile Venemaa Föderatsiooni ja Valgevene Vabariigi kodanikele, kellel ei ole seaduslikku alust Eestis viibimiseks ja kellele taotletakse lühiajalise Eestis töötamise registreerimist (lg 2); - määrust ei kohaldata isikutele, kes taotlevad elamisloa pikendamist või muutmist tööle asumisel teise tööandja juurde; akrediteeritud ajakirjanikele ega Valgevene IT-valdkonna töötajatele (lg-d 3-5). Käesolevas asjas on olulised üksnes lg-d 1 ja 2, sh küsimuses, kas tegemist on alternatiivsete (erinevate), kumuleeruvate (nõutav on mõlema olemasolek) keeldumise või muul viisil tõlgendatavate alustega.
10.Vabariigi Valitsuse 08.04.2022 määruse nr 42 algses redaktsioonis olid § 2 lg-d 1 ja 2 sätestatud samasugusel kujul. Määruse seletuskirjast4 selgub, et § 2 lg 2 regulatiivseks eesmärgiks on anda alus lühiajalise töötamise registreerimisest keeldumiseks: Venemaa Föderatsiooni ja Valgevene Vabariigi kodanike, kellel ei ole seaduslikku alust Eestis viibimiseks, lühiajalist töötamist ei registreerita. Lühiajaliseks töötamiseks antava viisa tingimuseks on kehtiv lühiajalise töötamise registreering. Seetõttu tuleb lühiajalise töötamise registreerimisest keelduda, sest sanktsiooni subjektiks olev Venemaa või Valgevene kodanik ei saabu Eestisse ja tal ei teki VMS § 106 lõike 1 kohast õigust Eestis töötada. Lühiajalise töötamise registreerimine oleks otstarbetu. Lühiajalise töötamise registreerimine on lubatud kui isikul juba on Eestis viibimiseks seaduslik alus. Seega ei ole määruse nr 42 § 2 lg 2 reguleerimise esemeks viibimisaluse andmine isikutele, kellel on töötamise luba või registreering olemas. Vastupidiselt – reguleeritud on töötamiseks loa andmisest keeldumist. Niisiis ei anna see säte alust kaebaja sanktsioonide kohaldamisalast välistamiseks, kuna kaebaja taotleb viibimisalust (§ 2 lg 1 kohaldamisala). Kohus möönab, et sanktsioonide määrus on sõnastatud teatud osas mitmemõtteliselt, s.o §-st 2 ei pruugi otseselt selguda, millist §-st 1 tulenevat keeldu kohaldatakse, kuid käesoleval juhul on sätte mõte üheselt seletuskirjast tuletatav ning see ei ole ka ilmselges vastuolus sätte grammatilise tõlgendusega ega Venemaa kodanike suhtes kohaldatud sanktsioonide eesmärkidega.
11.Rahvusvahelise sanktsioonide kohaldamise eesmärk on toetada rahu säilitamist või taastamist, rahvusvahelist julgeolekut, demokraatiat ja õigusriigi põhimõtet, inimõiguste ja rahvusvahelise õiguse järgimist või muude Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja või Euroopa Liidu ühise välisja julgeolekupoliitika eesmärkide saavutamist (RSanS § 3 lg 1). Sanktsiooni võib kehtestada ka Eesti julgeoleku või huvide kaitseks (§ 4). Rahvusvaheline sanktsioon on välispoliitiline meede. Välispoliitilised valikud ja suhted ei ole kohtu poolt kontrollitavad. Sarnaselt ei ole isikul võimalik vaidlustada, kui riik ei loo välisriigiga diplomaatilisi suhteid, ei toeta Schengeni ala laienemist (või vastupidi, toetab), ei saavuta viisavaba reisimist, ei edenda kindla välisriigiga otsereise vms.
Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu (PS § 12). Eeltoodu ei tähenda, et mistahes ebavõrdne kohtlemine on lubamatu, vaid ebavõrdseks kohtlemiseks peab olema mõistlik ja asjakohane põhjendus. Rahvusvahelise sanktsiooni korral saaks selle olemust arvestades kohtulikult sekkutav olla ainult sanktsioon, mis on ilmselgelt vastuolus inimväärikuse ja humaansuse põhimõtetega. Selle olukorraga ei ole käesoleval juhul tegemist. Sanktsioonimääruse seletuskirjast nähtuv sanktsiooni eesmärk survestada Venemaa Föderatsiooni lõpetama provotseerimata ja põhjendamatu sõjaline agressioon Ukraina vastu, millega rikutakse jämedalt Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust. Siinkohal tuleb arvestada, et mistahes riik on juriidiline konstruktsioon ning tegutseb ja kannab vastutust oma inimeste, ennekõike kodanike kaudu. Agressorriigi, kes oma tegevusega ohustab ka Eesti ja kogu Euroopa julgeolekut, kodanike ilmajätmine nende koduriigist väljapoole jäävatest hüvedest, nagu välisreisid turismi eesmärgil, välismaal töötamine või äritegevusest kasu teenimine, ei ole ilmselgelt vastuolus inimväärikuse ja humaansuse põhimõtetega ka olukorras, kus konkreetne isik kodakohariigi tegevust heaks ei pruugi kiita. Iga üksiku kodaniku osas sanktsiooni kohaldamine saabki lõpptulemusena mõjutada ka agressorriigi poliitilist juhtkonda või rahvast tegemaks õigeid valikuid, s.o rünnakut lõpetama. Välisriigis elamine ja töötamine on välisriigi pakutav hüve, mille lubamine on ka tavaolukorras selle riigi otsus.
12.Kohus jätab kokkuvõttes kaebus rahuldamata, kuna vaidlustatud otsus on õiguspärane. HKMS § 108 lg 1 alusel jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kadri Sullin
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.