X kaebus Eesti Töötukassa 21.01.2022 otsuse nr TVH/22/002897, 24.01.2022 otsuse nr TVT/22/004224 ja 02.03.2022 vaideotsuse nr VO/22/326 tühistamiseks ning vastustaja kohustamiseks vaadata kaebaja taotlus uuesti läbi
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Eesti Töötukassa
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta X kaebus rahuldamata.
Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 16.01.2023 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6). Avaldatavas kohtuotsuses asendatakse kaebaja nimi tähemärkidega.
1.X (kaebaja) esitas 03.12.2021 Eesti Töötukassale (vastustaja) töövõime hindamise taotluse1.
2.Vastustaja tuvastas 21.01.2022 otsusega nr TVH/22/0028972 kaebajal osalise töövõime kestusega 5 aastat perioodil 30.01.2022–29.01.2027. Kaebajal on raske tegutsemispiirang käelise tegevuse valdkonnas, mille põhjuseks on amputatsioon. Kaebaja kirjeldatud piiranguid liikumise ning muutustega kohanemise ja ohu tajumise valdkondades ei leidnud tervise infosüsteemi (TIS) andmetel kinnitust. Kaebajal on parema käe puudumise tõttu piiratud suurte ja raskete esemete tõstmine ja kandmine ning igapäevatoimingute tegemine. Takistatud on tegevused, mis vajavad kahe käe koostööd. Kaasuvana esineb seljavalu. Arvestades kaebaja tervisekahjustuse iseloomu, on tema töövõime 5 aasta jooksul tõenäoliselt vähemuutuv.
3.Vastustaja määras 24.01.2022 otsusega nr TVT/22/0042243 kaebajale töövõimetoetuse perioodiks 30.01.2022–29.01.2027 summas 8,6241 eurot kalendripäevas.
Kaebaja esitas 21.01.2022 ja 24.01.2022 otsuste peale 28.01.2022 vaide4.
5.Vastustaja jättis 02.03.2022 vaideotsusega nr VO722/3265 vaide rahuldamata. Põhjendused:
5.1.Vastustaja hindas kaebaja töövõime ulatust, võttes arvesse tema taotluses märgitud hinnanguid oma tervisest tulenevate piirangute kohta ja TIS-i kantud terviseandmed. Vaidlustatud otsus tugineb eksperdiarvamusele, mille on koostanud Qvalitas Arstikeskus AS-i ekspertarst (TTO ekspertarst). TTO ekspertarst analüüsis vaidemenetluses veel kord kaebaja TIS-i terviseandmeid, töövõime hindamise taotlust ja vaides kirjeldatud asjaolusid ning jäi oma esialgse arvamuse juurde. Vastustaja töövõime hindamise ekspertarst analüüsis samuti vaidemenetluses kaebaja taotlust, TIS-i terviseandmeid ja vaides kirjeldatud asjaolusid ning TTO ekspertarsti koostatud eksperdiarvamust ja leidis, et eksperdiarvamuse põhjendused ja hinnangud vastavad õigusaktidele, töövõime hindamise metoodikale ning faktilistele asjaoludele, eksperdiarvamus on kaalutlusvigadeta ja õige.
5.2.TTO ekspertarst hindas vaidemenetluses jätkuvalt, et kaebajal on raske tegutsemispiirang käelise tegevuse valdkonnas, mille põhjuseks on mitut kehapiirkonda haaravad vigastused. Kaebajal on raskusi suurte ja raskemate asjade tõstmisega, kuna puudub parem käsi. Liigutada saab hästi, aga ei saa kõike teha. Piiratud on paljude asjade tõstmine, sidumine, toiduvalmistamine, kodutööde tegemine, hoidmine, remontimine, võsalõikuri, mootorsae jmt asjadega töötamine, mis nõuavad kahe käega korraga töötamist. Käte sirutamisel hinnatakse eelkõige õlavöötme, õlaliigete ning küünarliigese seisundist tulenevaid tegutsemispiiranguid. Antud tegevuse juures hinnatakse võimet tõsta käsi erinevatele kõrgustele ja nende painutamist, et teostada erinevaid tegevusi. Arvesse võetakse mõlema käe funktsiooni. Kuigi kaebajal puudub parem käsi, on vasaku käega tegevused võimalikud ja piiranguid ei esine. Tegemist on mõõduka piiranguga käte sirutamisel. Peenmotooriliste liigutuste sooritamisel on piirang raske. Kaebaja väidab fantoomvalusid, kuid kroonilise valu retseptiravi pole määratud. Proteesi ei kasuta. Kaebaja töötab täiskoormusega. Ajutist töölt vabastust haiguslehe alusel ei ole viimase
Vastustaja 22.04.2022 esitatud lisa 1. Kaebaja 11.03.2022 esitatud lisa 3.
Kaebaja 11.03.2022 esitatud lisa 4.
Vastustaja 22.04.2022 esitatud lisa 7.
Kaebaja 11.03.2022 esitatud lisa 6.
2(17)
3-22-608
2 aasta jooksul vajanud. Väljastatud juhilubade tervisetõend, juhib autot. Kaebaja on oma piirangutega 25 aasta jooksul kohanenud.
5.3.Taotluses kirjeldatud piirangud liikumise ning muutustega kohanemise ja ohu tajumise valdkondades ei leidnud TIS-i andmetel kinnitust. Kaebaja digiloo andmed ei kinnita olulisi liikumispiiranguid, puuduvad andmed kroonilistest terviseprobleemidest, mis takistaksid liikumist. Kaebaja pole olnud viimase 2 aasta jooksul töövõimetuslehel liikumisprobleemide tõttu. Pole vajanud retseptivaluravi ega taastusravi. Töövõime hindamisel arvestatakse, et istuvat ja seisvat asendit võib vahetada. Seljavalu, skolioos ja hüpertooniatõbi töövõimet mõjutavaid tegevuspiiranguid ei põhjusta. Digiloo andmed ei kinnita vaimseid piiranguid. Psüühikahäireid ei ole kaebajal diagnoositud ega kirjeldatud.
5.4.Eelmise ekspertiisi käigus, kui kaebaja töövõime hinnati puuduvaks, on piirang käelise tegevuse valdkonnas ekslikult täielikuks hinnatud. Ei ole arvestatud, et töövõime hindamise metoodika kohaselt võetakse hindamisel arvesse mõlema käe funktsiooni.
5.5.Töövõime hindamisel võetakse arvesse isiku üldist töövõimet tööturul, mitte ei arvestata ainult konkreetsele ametikohale sobivusega. Hindamisel võetakse arvesse kõiki võimalikke töötamise valdkondi ja seda, et sobimatuid töövõtteid ja -tingimusi on võimalik vältida. Kaebaja terviseseisundist tulenevad tegutsemise ja osalemise piirangud ei ole sellised, mitte tõttu oleks tal tuvastatav puuduv töövõime. Kaebajale ei sobi töö, mis nõuab pidevalt kahe käe koostööd. Kui kaebaja töövõime edaspidi oluliselt muutub ja seda kinnitavad ka TIS-is olemasolevad või muul moel tõendatavad terviseandmed, on ta võimalik esitada vastustajale uus töövõime hindamise taotlus.
6.Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse vastustaja 21.01.2022 ja 24.01.2022 otsuste ning 02.03.2022 vaideotsuse tühistamiseks ja vastustaja kohustamiseks vaadata kaebaja taotlus uuesti läbi. Põhjendused:
6.1.Kaebajal on lapseeas amputeeritud parem käsi alates õlaliigesest ehk ülajäse kogu ulatuses. Käeproteesi kasutamine ei ole rihmade hõõrumise tõttu osutunud võimalikuks ja proteesi kasutamine takistas kaebajal liikumist enam kui käe puudumine. Lisaks esinevad kaebajal amputeeritud jäseme fantoomvalud kuni sõrmeotsteni, pingutusel õlavöötmes tõmblused, valud olemasolevas käes (tõenäoliselt koormuse tõttu), valud seljas, väljakujunenud torakaalne skolioos (ülajäseme puudumise tõttu väljakujunenud selgroo kõverus) ja hüpertoonia. Kaebaja vajab abi paljudes toimingutes, sh igapäevatoimingud, riietumine, pesemine, käte ja käsivarte kasutamine, esemete tõstmine ja kandmine, haaramine, toidu valmistamine, kodutööde tegemine. Kaebaja ei ole võimeline töötama. Ehkki kaebaja on püsivalt olnud töötajana arvel, tuleb rõhutada, et selline töösuhe on olnud võimalik üksnes perekondlike sidemete tõttu (tööandjaks on kaebaja isa – FIE xxxxxxx talu). Selle tõttu võimaldatakse kaebajale kokkuleppeliselt töist tegevust vaid siis, kui tema terviseseisund seda võimaldab, ja valikuliselt vaid sellist tööd, mida kaebaja terviseseisund võimaldab, eeldusel, et sellist tööd on üldse anda (hooajaline ja istuv töö, pidevate puhkepausidega, mida kaebaja on saanud teha ühe käega või koos abilisega). Seejuures on kaebaja saanud neid tegevusi teha koduses keskkonnas valitud ajal ehk aeg-ajalt puhata ja hooaja väliselt üldse mitte töötada. Kaebajal ei ole võimalik sellistel tingimustel olla töösuhtes ühegi teise tööandja juures. Ainuüksi ülajäseme puudumise tõttu on töö leidmise võimalused äärmisel piiratud. Takistuseks saavad kaebaja kroonilised seljavalud, valud olemasolevas käes, fantoomvalud puuduvas ülajäsemes ning ülajäseme puudumisest ja selgroo kõverusest tingitud raskused liikumisel. Kaebaja peab saama töö tegemise ajal pidevalt puhata ja vajab ka kõrvalabi. Kaebaja ei teadnud, et selline erandlik töösuhe isaga on tõlgendatav terviseseisundi paranemisena. Vastasel juhul ei oleks ta töösuhet isaga vormistanud.
3(17)
3-22-608
6.2.Kaebajal tulnuks ainuüksi käelise tegevuse valdkonnas hinnata piirangute arvväärtuseks 4. Seda leidis ka vastustaja 2017. a toimunud töövõime hindamise käigus. Kaebaja terviseandmed ei ole paremaks läinud. Käeline tegevus hõlmab kõigis selle osades (käte sirutamine, asjade liigutamine, käteosavus) kahe käe koos kasutamist. Järelikult viitab ühe käe puudumine täielikule piirangule.
6.3.Isegi kui alles oleva käe funktsiooni saab eraldi hinnata, ei ole põhjendatud järeldada automaatselt 50% ulatuses piirangu puudumist. Enamasti on tegevuste sooritamiseks vajalik mõlema käe koos kasutamist. Kaebaja ei saa kasutada kaht kätt korraga ega ainult paremat kätt, seega tulnuks käte sirutamise ja asjade liigutamise osas järeldada vähemalt raske või täieliku piirangu esinemist. Kaebaja saab küll alles oleva käega sirutada ja asju mingil määral liigutada, kuid väga piiratud ulatuses ja kõik need tegevused, mis vajavad teise käega toetamist, on täielikult piiratud.
6.4.Lisaks takistavad kaebajal igasugust käelist tegevust alles oleva käe valud (koormus on kogu aeg ühel käel), selgroo kõverus ja seljavalud ning parema ülajäseme fantoomvalud ja õlavöötme tõmblused pingutusel. Neid asjaolusid ei ole arvesse võetud. Retseptiravimite vajaduse puudumine ei tähenda valude puudumist ega sellest tingitud piirangute puudumist. Kaebaja terviseandmetes on selgelt tuvastatav valude, sh krooniliste valude esinemine ja ravimite tarvitamine. Kaebaja on kõrvaltoimete vältimiseks teadlikult kasutanud retseptiravimite asemel alternatiivseid meetodeid, seetõttu ei saa retseptiravimite kasutamata jätmist tõlgendada kaebaja kahjuks.
6.5.Vastustaja on hinnanud sõiduki juhtimist ja proteesi mitte kasutamist kaebaja kahjuks. Sõiduki juhtimine on kaebaja õigus ja vajadus ning ainus võimalus, kuidas kaebaja saab vajadusel iseseisvalt kodust väljapoole liikuda (kaebaja elab maa piirkonnas). Proteesi pole rihmade hõõrumise tõttu võimalik kasutada. Seda tuleb teise käega tõsta, mistõttu segab see rohkem kui ilma proteesita olek. Vastustaja pidanuks arvestama proteesiga mittekohanemisega. Lisaks tulnuks arvesse võtta nii valude esinemist, kehalist võimekust üldisemalt, samuti teisi terviseprobleeme, mis kogumis mõjutavad kaebaja töövõimet kõikides võtmetegevustes. Õlavöötme tõmbluste osas on vastustaja esitanud seisukoha alles kohtumenetluses, jättes arvestamata, et töövõime mõttes tähendabki käeline tegevus pingutamist, seetõttu on absurdne järeldada, et õlavöötme tõmblused ei suurenda kaebajal piiranguid. Piirangu esinemise sagedus on aluseks piirangu raskusastme määratlemisel, mitte piirangu olemasolu hindamisel.
6.6.Ka ajutise töövõimetuse kasutamata jätmist ei saa tõlgendada kaebaja kahjuks. Kaebaja tööandjaks on isa. Kaebaja saab töötasu ka siis, kui ta tegelikult tervislikel põhjustel tööd teha ei saa. Seetõttu pole olnud põhjust haiguslehte võtta.
6.7.Puuduv töövõime ei võrdu automaatselt mittetöötamisega. Riiklikult toetatakse nii osalise kui puuduva töövõimega isikute töötamist. Puuduva ja osalise töövõimega isikute erisus tööturul tegutsemise vaates seisneb üksnes aktiivsusnõudes, st puuduva töövõimega isikul puudub kohustus tööd otsida ja töötada.
6.8.Vastustaja on jätnud arvestamata selgroo kõveruse ja seljavalude, parema käe fantoomvalude, pingutusel kaasnevate õlavöötme tõmbluste ja olemasoleva käe valudega kaasnevad liikumispiirangud. Samuti on selles valdkonnas jäetud arvestamata üldisest terviseseisundist ja kehalisest võimekusest (hüpertoonia, rasvumine) tulenevad mõjud kogumis. Ülajäseme puudumine mõjutab ka kogu keha liikumise funktsiooni. Kaebajal esinevad piirangud igapäevaselt. Ühel kohal seistes selg väsib, seismine ja istumine põhjustab valu. Ühegi võtmetegevuse juures ei ole hinnatud kumulatiivset mõju. Ülajäseme puudumise tõttu on koormus keha ühele poolele olnud aastaid oluliselt suurem ja selg on viltu. Kaebaja õlgade kõrgused on juba aastaid erinevad. Vildakselgsust ei diagnoosita juhul, kui luud ja liigesed on 4(17)
3-22-608
normaalsed, motoorika ja liikumine normaalne. Skolioos on lülisamba haiguslik kõverdumine külgsuunas. Skolioos diagnoositakse, kui kõverdus on üle 10° Cobbi skaala järgi. Tegelikkuses piirab selline olukord koosmõjus valudega seljas ja fantoomvaludega käes kogu liikumise funktsiooni, eriti pikkade vahemaade läbimist, istumist, seismist. Kaebaja ei mõistnud taotluses raskuste kirjeldamise olulisust. Kaebaja on kirjeldanud perearstile erinevaid probleeme põhjalikumalt. Kaebajal esinev piirang liikumise valdkonnas on raske.
6.9.Vaidlust ei saa olla selle üle, et ülajäseme puudumine mõjutab kaebaja vaimset võimekust. Kaebaja ei suuda käia väljas emotsionaalse või vaimse pingeta ning esineb raskusi (vaimset pinget ja ärevust) tundmatutesse kohtadesse minekul. Sellise abivajaduse ja terviseseisundi foonil on selline ärevus ja pinge ilmne. Vastustaja on jätnud sellega arvestamata.
6.11.Vastustaja on sama metoodikat kasutades tuvastanud kaebajal varem puuduva töövõime. Kaebaja terviseseisund on praegusega võrreldes halvem teiste terviseprobleemide kumulatiivse mõju tõttu.
Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Põhjendused:
7.1.Kaebaja töövõime ulatuse tuvastamise aluseks võetav võtmetegevuste arvväärtuste summa on 7, mis annab ekspertarvamuse andjale kaalutlusõiguse hindamaks töövõime osaliseks või puuduvaks. TTO ekspertarst hindas kaebaja töövõime osaliseks, kuna tema igapäevategevused ei ole täielikult takistatud. Vastustaja ekspertarst nõustus vaidemenetluses TTO ekspertarsti antud hinnangutega ja jäi nende seisukohtade juurde ka kohtumenetluses.
7.2.Olemasolevate andmete alusel ei esine kaebajal vähemalt hetkel sellist seisundit, mis põhjustaks töövõime täieliku puudumise. Töövõime hindamisel lähtutakse hindamise hetkel isikul esinevatest haigustest põhjustatud reaalsetest tegutsemispiirangutest. Hindamisel võetakse arvesse isiku enda poolt kirjeldatud enesehinnangulisi tegutsemispiiranguid, mida seostatakse olemasolevate objektiivsete terviseandmetega. Olulised ei ole ainuüksi diagnoositud haigused, vaid neist põhjustatud objektiivselt kinnitust leidnud tegutsemispiirangud. Lisaks võetakse arvesse, kas isiku haigus on talle määratud raviga kompenseeritud.
7.3.Kaebajal ei ole parema käega tegevused võimalikud. Samuti pole võimalikud kahe käega teostatavad tegevused. Kuid puuduvad andmed, et käeline tegevus oleks täielikult takistatud. Kaebaja on oma piirangutega 25 aasta jooksul kohanenud. Kaebaja saab teha võimetekohast tööd. Eelmise töövõime hindamise käigus on hinnatud kaebajal käelises tegevuses esinev piirang ekslikult täielikuks. Kuigi kaebajal puudub parem käsi, siis teatud kujuga kergetest esemetest on võimalik kinni haarata ja neid vöö kõrgusel ümber paigutada ka ühe käega.
7.4.Asjaolu, et vastustaja tuvastas 2017. a-l kaebajal puuduva töövõime, ei tähenda, et ka 2021. a taotluse kohta tuleks teha samasugune otsus. Eksperdid ega vastustaja ei ole otsuste tegemisel seotud varasemate töövõime hindamise otsustega. Lisaks võib inimese tegutsemisvõime sõltuvalt diagnoosist ajas muutuda, seetõttu tuleb tema töövõimet iga kord uuesti hinnata. Uue töövõime hindamise taotluse esitamisel toimub uus töövõime hindamine ja uue taotluse esitamisel ei saa isikul tekkida õiguspärast ootust, et varasemalt hinnatud töövõime ulatus on tagatud ka järgmise otsusega.
7.5.Töövõime hindamise raames ei ole õigust suunata taotlejat raviarstide vastuvõttudele. Taotleja suunatakse töövõime hindamise käigus tervishoiuteenuse osutaja vastuvõtule vaid juhul, kui olemasolevate andmete ja diagnooside põhjal ei ole võimalik isiku töövõimet hinnata 5(17)
3-22-608
(nt andmed on puudulikud või vastuolulised). Dokumendipõhine hindamine on töövõime eksperthinnangu andmisel valdav protseduur, sest töövõime hindamiseks vajalikud terviseandmed on juba olemas. Asjakohaste terviseandmete olemasolu aitab tagada kohustus käia 6 kuu jooksul enne töövõime hindamise taotluse esitamist perearsti, taotlejat põhiliselt raviva eriarsti või töötervishoiuarsti vastuvõtul. Vaidlustatud otsuste tegemise ajal ei nähtunud kaebaja täidetud töövõime hindamise taotluse ja tema ravidokumentatsiooni vahel sellist vastuolu, mis vajanuks kaebaja saatmist töövõime hindamise menetluse käigus tervishoiuteenuse osutaja vastuvõtule. Andmed töövõime hindamiseks olid olemas ja ei esinenud vasturääkivusi.
KOHTU PÕHJENDUSED
8.Kaebaja vaidlustab töövõime hindamise otsust, millega tuvastati kaebajal osaline töövõime. Kaebaja leiab, et tal puudub töövõime. Lisaks vaidlustab kaebaja töövõimetoetuse määramise otsust ja viidatud otsuste vaidlustamisel tehtud vaideotsust.
9.TVTS § 5 lg 1 järgi tuvastatakse töövõime hindamisega pikaajalise tervisekahjustusega isiku töövõime ulatus. Sama paragrahvi lg 2 järgi võetakse töövõime hindamisel arvesse isiku terviseseisundit ning sellest tulenevaid tegutsemise ja osalemise piiranguid, nende prognoosi ja eeldatavat kestust. Sama paragrahvi lg 3 järgi tuvastatakse töövõime hindamise tulemusena isikul töövõime ulatus järgmiselt: 1) töövõime ei ole vähenenud, kui tema töötamine ei ole sama paragrahvi lg-s 2 nimetatud asjaolusid arvesse võttes takistatud; 2) osaline töövõime, kui tema töötamine on sama paragrahvi lg-s 2 nimetatud asjaolusid arvesse võttes osaliselt takistatud, või 3) puuduv töövõime, kui ta ei ole võimeline sama paragrahvi lg-s 2 nimetatud asjaolusid arvesse võttes töötama.
10.Eeltoodud sätetest tulenevalt tuleb töövõime hindamisel arvestada sellega, kas ja kuivõrd piiravad kaebajal olevad terviseprobleemid tema tegutsemisvõimet. Mitte iga tervisehäda ei anna alust arvata, et isiku töötamine on raskendatud või takistatud.
11.TVTS § 7 lg 1 järgi hindab vastustaja isiku töövõimet, kaasates eksperdiarvamuse saamiseks vajaduse korral tervishoiuteenuse osutajaid ja teisi eksperte. Töövõime hindamiseks koostatakse tervise- ja tööministri 07.09.2015 määruse nr 39 „Töövõime hindamise taotlusele kantavate andmete loetelu, töövõime hindamise tingimused ja töövõimet välistavate seisundite loetelu“ (määrus nr 39) § 5 lg 1 kohaselt eksperdiarvamus, mille koostamisel lähtutakse töövõime hindamise taotlusel olevatest andmetest, TIS-i andmetest ja vajadusel taotleja raviarstidelt saadud andmetest. Töövõimet ei saa hinnata vaid kaebaja enda subjektiivsest hinnangust lähtuvalt, vaid tuleb arvestada ka TIS-i kantud kaebaja terviseandmetega, sh raviarstide määratud diagnooside ja raviga. Vastustaja ega ekspertarsti pädevuses ei ole kaebaja töövõime hindamisel talle diagnoose või ravi määrata. Seda peab tegema kaebaja raviarst. Ekspertarsti pädevuses on kontrollida, kas kaebaja on TIS-i andmetel pöördunud oma terviseprobleemidega arstide poole, millise diagnoosi ja ravi on raviarstid talle määranud, kas kaebaja on seda ravi järginud ja kas see ravi on olnud efektiivne, st kas kaebaja terviseprobleemi on võimalik raviga kõrvaldada või kompenseerida. Samuti tuleb arvestada sellega, kas kaebaja kasutab terviseprobleemi korral abivahendeid ja kas need kompenseerivad terviseprobleemist tingitud piiranguid. Ekspertarst peab nende andmete koosmõjus hindama, kas kaebaja töövõime on piiratud või mitte. Kui kaebaja ei ole oma probleemidega arsti poole pöördunud, talle ei ole ravi määratud või ta ei järgi määratud ravi, siis ei saa tema terviseprobleemi pidada tema igapäevaelu häirivaks ja seega ka töövõimet mõjutavaks. 6(17)
3-22-608
12.Selleks, et ekspertarstil oleks võimalik TIS-is olevatest terviseandmetest lähtuda, peab kaebaja olema 6 kuu jooksul enne töövõime hindamise taotluse esitamist käinud perearsti, teda põhiliselt raviva eriarsti või töötervishoiuarsti vastuvõtul (TVTS § 6 lg 4). Arsti juures käimise nõue tõendab, et taotleja terviseprobleemid on aktuaalsed ja vajavad ravi. Sotsiaalkaitseministri ning tervise- ja tööministri 22.02.2016 määruse nr 15 „Töövõime hindamiseks, puude raskusastme tuvastamiseks ning hüvitiste määramiseks ja maksmiseks vajalike tervise infosüsteemi andmete loetelu ja päringute perioodid“ § 2 lg-st 3 nähtuvalt saab vastustaja töövõime hindamisel lähtuda viimase 5 aasta kohta TIS-i kantud andmetest. See nõue võimaldab jätta kõrvale kõik mitteaktuaalsed terviseprobleemid, mida kaebajal enam ei esine või mis talle enam probleeme ei tekita, sest kui kaebaja ei ole viimase 5 aasta jooksul mõne terviseprobleemiga enam arsti poole pöördunud, siis järelikult ei vaja ta selles osas enam ravi või ta on terviseprobleemiga kohanenud, st see ei põhjusta talle enam igapäevaelu segavaid takistusi. Kuid ka viimase 5 aasta andmeid arvestades tuleb ekspertarstil hinnata haiguste dünaamikat ja ravi efektiivsust. Seega tuleb ekspertarstil töövõime hindamisel arvestada nende terviseprobleemidega, mis on leidnud kaebaja terviseandmete kohaselt arstide poolt tuvastamist. Ekspertarst ei saa ise kaebajal terviseprobleeme diagnoosida. Uute diagnooside ilmnemisel tuleb isikul esitada uus töövõime hindamise taotlus.
13.Töövõime hindamisel ei ole oluline, milline on kaebaja haridus, eriala, varasem töökogemus või praegune töökoht. Töövõime hindamisel ei tule hinnata seda, kas kaebaja on võimeline töötama omandatud erialal või praegusel ametikohal, vaid kas kaebaja on võimeline töötama ükskõik millisel töökohal, mis talle tema terviseseisundit arvestades võiks sobida. Töökohta on võimalik muuta ja otsida endale selline töökoht, mille töötingimused on kaebaja tervislikule seisundile sobivad. Seega ei too terviseprobleemide olemasolu alati kaasa osalist või puuduvat töövõimet, kui taotlejal on võimalik teha muud tööd, mille tegemist tema terviseprobleemid ei takista. Selleks tuleb töövõimet hindaval eksperdil määruse nr 39 § 7 lg 5 järgi anda soovitused sobivate ja mittesobivate töötingimuste kohta.
14.Samuti selgitab kohus, isegi kui vastustaja on varem kaebajal puuduva töövõime tuvastanud, ei tähenda see, et ka edaspidi tuleks kaebajal alati puuduv töövõime tuvastada. Töövõime hindamisel arvestatakse ka määratud ravi ja selle efektiivsusega, samuti isiku kohanemisega oma terviseprobleemidega. Seega tuleb vastustajal igal korral hinnata uuesti isiku töövõimet tema konkreetset tervislikku olukorda, sellest tulenevaid piiranguid ja isiku terviseandmeid arvestades. Samas on vastustaja välja toonud, et eelmisel korral hinnati kaebaja töövõime puuduvaks ekslikult. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et vastustaja ei pea tegema sama viga korduvalt ja tuvastama uuesti kaebajal puuduvat töövõimet, kui tema tervislik seisund selle tuvastamist ei õigusta. Haldusorgani tegevus peab olema õiguspärane ja tuvastatud vead tuleb kõrvaldada. Kaebajal ei saanud tekkida õiguspärast ootust töövõime puudumise tuvastamise osas kauemaks kui otsuses märgitud tähtajani.
15.Määruse nr 39 § 6 lg 1 järgi antakse eksperdiarvamus isiku tegutsemisvõime kohta sama määruse § 3 lg-s 2 nimetatud valdkondade võtmetegevuste kaupa, välja arvatud §-s 4 nimetatud töövõimet välistava seisundi kinnitamisel. Määruse nr 39 § 3 lg 2 järgi annab isik taotlusel hinnangu igapäevaelus osalemise tahte olemasolu kohta ning piirangute esinemise või puudumise kohta alljärgnevates kehalise ja vaimse võimekuse valdkondades ja võtmetegevustes: 1) liikumine – liikumine eri tasapindadel, ohutu ringiliikumine, seismine ja istumine, liikumisega seotud muud piirangud; 2) käeline tegevus – käte sirutamine, asjade liigutamine, käteosavus, käelise tegevusega seotud muud piirangud;
7(17)
3-22-608
3) teabe edasiandmine ja vastuvõtmine – teabe edasiandmine, teabe vastuvõtmine, teabevahetusega seotud muud piirangud; 4) teadvusel püsimine ja enesehooldus – teadvusel püsimine, tualettruumi toimingud, söömine ja joomine, teadvusel püsimise ja enesehooldusega seotud muud piirangud; 5) õppimine ja tegevuste sooritamine – tegevuste õppimine, tegevuste alustamine ja lõpetamine, õppimise ja tegevuste sooritamisega seotud muud piirangud; 6) muutustega kohanemine ja ohu tajumine – väljaskäimine, riski või ohu tajumine, toimetulek muutustega, muutustega kohanemise ja ohu tajumisega seotud muud piirangud; 7) suhtlemine – suhtlemisega hakkamasaamine, kohane käitumine, suhtlemisega seotud muud piirangud. Määruse nr 39 § 6 lg 3 järgi hinnatakse võtmetegevuste sooritamisel esinevate piirangute raskusastmeid ja iga valdkonna võtmetegevuste kokkuvõtlikku raskusastet vastavalt sama määrusega kehtestatud võtmetegevuste raskusastmete vastavustabelile (lisa): 1) 0 – piiranguid ei tuvastatud; 2) 1 – kerge piirang: piirang, mis ei takista eriti isiku igapäevaelu või esineb vähem kui 25% ajast; 3) 2 – mõõdukas piirang: piirang, mis takistab sageli isiku igapäevaelu või esineb 25–50% ajast; tegevus on ilmselgelt raskemini teostatav kui ilma pikaajalise tervisekahjustuseta inimesel; 4) 3 – raske piirang: piirang, mis segab oluliselt isiku igapäevaelu, esineb väga sageli või pidevalt; tegevuse sooritamine on peaaegu võimatu, kuid mingil määral siiski teostatav; 5) 4 – täielik piirang: piirang, mis segab ja takistab pidevalt igapäevaelu; tegevust ei ole võimalik sooritada, vastav funktsioon puudub. Määruse nr 39 lisa „Võtmetegevuste raskusastmete vastavustabel“ järgi tähendab punkti 9 kasutamine seda, et taotleja võimekus mingis võtmetegevuses on muutlik. Sel juhul peab ekspertarst andma piirangule punktiväärtuse vastavalt skaalale 0-4. Ekspertarstil tuli iga kaebaja kirjeldatud piirangule anda omapoolne eksperthinnang ja vajadusel piirangute raskusastmeid korrigeerida. Kaebaja enda antav hinnang peab olema kooskõlas tema terviseandmetega. Seega on ekspertarstil kaebaja töövõimet hinnates kohustus kontrollida, kas TIS-ist nähtuvad või kaebaja esitatud terviseandmed kinnitavad tema enesehinnangulisi piirangute raskusastmeid.
16.Vastustaja tugines töövõime hindamise otsuse tegemisel Qvalitas Arstikeskus AS-i ekspertarst Kristiine Reede (TTO ekspertarst) 20.01.2022 koostatud dokumendipõhisele töövõime hindamise eksperthinnangule6. Kohus kontrollib, kas eksperthinnangus on arvestatud kõigi oluliste asjaoludega ning tehtud põhjendatud järeldused.
17.Kaebaja tõi töövõime hindamise taotluses välja piirangud liikumise valdkonnas, käelise tegevuse valdkonnas ning muutustega kohanemise ja ohu tajumise valdkonnas. Teistes valdkondades ei ole kaebaja piiranguid välja toonud ja neid ei ole tuvastanud ka ekspertarstid. Samuti ei ole kaebaja väitnud, et tal esineks töötamist välistav seisund (määruse nr 39 § 4). Seda ei ole leidnud ka ekspertarstid. Seega neid asjaolusid kohus ei kontrolli.
18.Liikumise valdkond.
18.1.Kaebaja tõi selles valdkonnas välja piirangu võtmetegevuses „seismine ja istumine“, leides, et tal on kerge piirang (raskusaste 1). Kaebaja tõi välja, et ei suuda kehaasendeid säilitada ega vahetada ilma raskusteta ja valu tundmata. Suudab ühel kohal olla seistes või istudes, tundmata valu või väsimust, väheste raskustega. Pikalt ühel kohal seistes selg väsib ja tekib
Kaebaja 11.03.2022 esitatud lisa 5.
8(17)
3-22-608
vajadus istuda. Kaebaja suudab kehaasendeid vahetada väikeste raskustega. Kõike saab teha, aga maast tõustes oleks vahepeal vaja teise käe abi, et sellele toetuda.
18.2.TTO ekspertarst leidis, et kaebajal ei ole selles võtmetegevuses piirangut (raskusaste 0), sest kaebaja kirjeldatud piirangud ei leidnud TIS-i andmetel kinnitust. Kaebaja digiloo andmed ei kinnita olulisi liikumispiiranguid. TTO ekspertarst jäi samale seisukohale ka vaidemenetluses koostatud 31.01.2022 täiendavas eksperthinnangus7. Seismise või istumise hindamisel ei eeldatakse püsivalt seismist või istumist (vähemalt 60 minutit) ning asendeid võib muuta. Kaebaja terviseandmetes puuduvad andmed kroonilistest terviseprobleemidest, mis takistaksid liikumist. Kaebaja pole olnud töövõimetuslehel liikumisprobleemide tõttu. Pole vajanud valuega taastusravi. Töötab täiskoormusega.
18.3.Vastustaja ekspertarst Alvi Tellmann leidis 21.04.2022 arvamuses8, et kaebajal ei esine selles valdkonnas piiranguid, sest need ei leidnud TIS-i andmetel kinnistust või ei ole need töövõimet mõjutavad. TIS-i andmetel on kaebajal küll diagnoositud hüpertooniatõbi ja rasvumus, kuid hüpertooniatõbi on raviga rahuldavalt kompenseeritud ja üheski meditsiinidokumendis ei ole kirjeldatud hüpertooniatõvest või rasvumisest põhjustatud tegevuspiiranguid. Töövõime hindamisel ei ole määravaks haiguste diagnoosid, vaid nendest põhjustatud tegevuspiirangud. Samuti hinnatakse tegutsemispiiranguid koosmõjus määratud raviga. Kaebaja viidatud skolioos, õlgade erinev kõrgus, õlavöötme tõmblused, seljavalu ja fantoomvalud TIS-i andmetel liikumise piirkonnas töövõimet mõjutavaid piiranguid ei põhjusta, sest perearst dr Aksa Veinpalu epikriiside kohaselt on kaebaja luud ja liigesed arenenud normaalselt, on tursevabad, kaebaja liikumine ja motoorika (st liigutused) on normaalsed. 13.12.2021 teostatud röntgenülesvõte rindkere piirkonnas oli aktuaalse patoloogiata. Piiranguid ei põhjusta ka kaebuses nimetatud valuravi vajadus, sest töövõime hindamise metoodika kohaselt hinnataksegi piiranguid koos raviga. Retseptipõhiste valuravimite vajaduse puudumine ei tähenda valude puudumist, kuid kui valudest põhjustatud tegevuspiiranguid on võimalik kompenseerida käsimüügi ravimite või muude meetoditega, on piirangud kompenseeritud ja töövõimet ei mõjuta. Töövõime hindamise metoodika kohaselt hinnatakse piiranguid koos raviga. Retseptipõhiseid valuravimeid ei ole kaebajale viimase 2 aasta jooksul välja kirjutatud. Ka ei ole välja toodud kroonilise valu diagnoosi.
18.4.Vastustaja ekspertarst Pille Tommingas leidis 23.11.2022 arvamuses9, et seoses ühe käe puudumisega on koormus kehapooltel erinev, esineb lülisamba kõverdus ja kõnnimuster võib erineda tavapärasest. Kuid töövõime hindamisel hinnatakse nendest haigusseisunditest tulenevaid töövõimet mõjutavaid funktsionaalseid häireid kindlate võtmetegevuste lõikes vastavalt kaebaja enesehinnangule ja objektiivsetele terviseandmetele koos vajaduspõhise raviga, mitte ei kinnitata diagnooside või seisundite olemasolu. Kui kaasuvad, sisuliselt traumajärgsed muutused ja seisundid tekitavad igapäevastel tegevustel, sh töötamisel, püsivaid piiranguid, on soovitatav pöörduda nende kaebustega arsti poole võimalike ravimenetluste üle aruteluks kas seisundite kompenseerimise või edasise progresseerumise peatamise eesmärgil. Ekspertarvamuse ja vastuste andmisel on üle vaadatud kõik TIS-is olevad andmed. Jääb arusaamatuks, milliseid objektiivseid terviseandmeid ei ole kaebaja väitel arvesse võetud. Kaebaja ei ole esitanud ka omalt poolt ühtegi arsti dokumenti, mis objektiivselt kinnitaksid tema väiteid ja vaidlusaluste otsustega hinnatust halvemat terviseseisundit. Kaebaja ei ole pidanud vajalikuks pöörduda antud seisunditega arstide poole viimase 5 aasta jooksul enam kui ühel korral 08.12.2021, s.o 5 päeva pärast töövõime hindamise taotluse esitamist ja seda ilmselt seoses töövõime hindamisega (eelnevalt puudus TIS-is tema seisundi kohta objektiivne
Vastustaja 22.04.2022 esitatud lisa 8. Vastustaja 22.04.2022 esitatud lisa 9.
Vastustaja 25.11.2022 esitatud lisa 2.
9(17)
3-22-608
kirjeldus, v.a 10.01.2020 läbivaatus juhiloa saamiseks), mitte vajaduse tõttu oma terviseseisundit parandada või säilitada. Kusjuures ei ole ka perearstil tekkinud objektiivset vajadust täiendavateks uuringuteks (puuduvad objektiivsed andmed skolioosi raskuse kohta konsultatsioonideks (ortopeed, valuraviarst), ravile suunamiseks (füsioteraapia – lihaspingete vähendamine, lihaskonna tugevdamine tasakaalustamiseks võimaluste piires)). Need andmed viitavad üheselt, et probleemid ei vaja sekkumist, mis omakorda võimaldab järeldada, et seisundit on rahuldavalt kompenseeritud või on kaebaja piisavalt kohanenud. Piirangute hindamise aluseks ei ole lihtsalt diagnoosi olemasolu. Sisuliselt on need seisundid jäänud kaebaja subjektiivsete kaebuste tasemele. Õlavöötme tõmblused pingutusel on käsitatav trauma jääknähuna, eraldi otsusel väljatoomist ei vaja. Objektiivseid andmed, et eespool nimetatud seisundid põhjustavad töövõimet mõjutavaid püsivaid piiranguid, TIS-is puuduvad. Kõrgenenud vererõhu tõttu on viimasel 2 aastal ühel korral, s.o 21.12.2021 välja kirjutatud vererõhku alandav ravi. Ei ole võimalik eeldada, et regulaarne ravi vererõhku ei normaliseeriks. Ülekaal on terviseandmetes 21.12.2021 fikseeritud kui liigsete kalorite põhjustatud rasvumus. Tegemist on terviseseisundiga, mis vajab elu- ja toidurežiimi üle vaatamist. Võimalik, et kaalulangetus mõjutaks positiivselt nii vererõhu näitajaid kui ka vähendaks koormust seljale. Vastustaja ei ole käelise tegevuse hindamisel arvestanud kaebaja teiste terviseprobleemide kumulatiivset mõju. Üldjuhul hinnatakse ülajäseme probleemidest tingitud probleeme liikumisel juhul, kui isik vajab abivahendeid liikumisel (ratastool, kark, kepp), kuid käelise tegevuse piirangud ei luba neid kasutada. Antud juhul on selge, et liikumisel kaebaja abivahendeid ei vaja. Objektiivsete terviseandmete alusel ei ole seljavalu olnud igapäevaelu niivõrd segav, et tekiks vajadus raviarsti poole pöörduda. Maast tõusmine on antud võtmetegevuse hindamisel on küll põhimõtteliselt võimalik, kuid ei anna sellist kaalu, mis põhjustaks piirangu hindamist kogusummas.
18.5.Kohus ei leia, et ekspertarstid oleksid teinud selles valdkonnas kaebaja töövõime hindamisel vigu, mis mõjutaks asja tulemust. Kohtu hinnangul on ekspertarstide poolt eespool välja toodud seisukohad põhjendatud ja tuginevad olemasolevatele terviseandmetele10. Kaebaja kurtis 08.12.2021 arstile seljavalu, kuid ei ole kuni selle ajani viimase 5 aasta jooksul seljavalu probleemidega arstide poole pöördunud ega valuravi vajanud. Seni on kaebaja hoidnud seljavalusid kontrolli all käsimüügiravimitega. Röntgenülesvõte rindkere piirkonnast aktuaalset patoloogiat ei tuvastanud11. Kaebaja ei väida, et ta oleks vajanud seljavalude tõttu füsioteraapiat või kasutaks korsetti vm abivahendeid. Seda ei kinnita ka TIS-i andmed. Seega ei ole terviseandmete järgi tuvastatav, et kaebajal esineksid kroonilised ja ravile allumatud seljavalud, mis tema töövõimet pidevalt ja igapäevaselt mõjutaksid. Kaebaja ei ole ise seljavalusid töövõimet mõjutavatena töövõime hindamise taotluses välja toonud. Aeg-ajalt esinevaid üksikuid valuepisoode ei saa pidada püsivaks terviseprobleemiks, mis töövõimet mõjutaks. Vererõhku on võimalik raviga kontrolli all hoida. Terviseandmed ei kinnita, et rasvumus oleks põhjustatud meditsiiniliste probleemide tõttu ega oleks adekvaatse dieediga mõjutatav. Töövõime ei eelda, et kaebaja peaks suutma käia pikki vahemaid ja suutma olla pikalt sundasendis. Kaebaja suudab iseseisvalt istuda, seista ja ringi liikuda ega kasuta seejuures abivahendeid. Istumisel või asendi vahetamisel on võimalik kasutada ka ühe käe abi. Sel põhjusel nõustub kohus vastustaja seisukohaga, et kaebajal ei ole liikumise valdkonnas töövõimet mõjutavaid piiranguid.
19.Kaebaja tõi välja piirangud käelise tegevuse valdkonna kõigis võtmetegevustes.
19.1.Võtmetegevus „käte sirutamine“.
Vastustaja 22.04.2022 esitatud lisad 3-6. Vastustaja 22.04.2022 esitatud lisa 5.
10(17)
3-22-608
19.1.1.Kaebaja tõi selle võtmetegevuse juures välja, et tal on mõõdukas piirang (raskusaste 2). Ei suuda raskusteta käsi üles tõsta. Suudab käsi nii palju tõsta, et nt riiulilt mingit eset kätte saada, mõõdukate raskustega. Kuna kaebaja on ühe käega, siis on koormus kõik ühel käel ja sellest tingitult on käsi saanud tänaseks palju koormust ja tuleb ette, et kätt liigutada on valulik, teinekord just kõrgemalt tõstes päris valus.
19.1.2.TTO ekspertarst nõustus, et kaebajal on selles võtmetegevuses mõõdukas piirang (raskusaste 2), tuginedes traumaatilise amputatsiooni diagnoosile. TTO ekspertarst selgitas täiendavas eksperthinnangus, et selle tegevuse juures hinnatakse eelkõige õlavöötme, õlaliigese ning küünarliigese seisundist tulenevaid tegutsemispiiranguid. Antud tegevuste juures hinnatakse võimet tõsta käsi erinevatele kõrgustele ja nende painutamist, et teostada erinevaid tegevusi. Vasaku käega tegevused võimalikud ja piiranguid ei esine.
19.1.3.Vastustaja ekspertarst nõustus 21.04.2022 arvamuses, et TIS-i andmetel on piirang käte sirutamisel mõõdukas, sest hindamisel võetakse arvesse mõlema käe funktsiooni. Kuigi kaebajal puudub parem käsi, ei ole meditsiinidokumentides vasaku käe funktsioonihäireid kirjeldatud. Perearsti dr Aksa Veinpalu 10.01.2020 epikriisi kohaselt puudub kaebajal parem käsi, kuid tema teiste jäsemete motoorika (st liigutused) on normis. Ekspertiisitaotluses nimetatud mõnikord esinev valu vasaku käe sirutamisel piirangut ei põhjusta, sest seda on võimalik kompenseerida valuvaigistite kasutamisega. Kaebuses nimetatud õlavöötme tõmblused piiranguid ei suurenda, sest perearsti dr Aksa Veinpalu 21.12.2021 epikriisi kohaselt tekivad need pingutusel (st ei esine pidevalt) ja üheski meditsiinidokumendis ei ole kirjeldatud nendest põhjustatud tegevuspiiranguid.
19.1.4.Kohtu hinnangul puudub põhjus ekspertarstidele selles võtmetegevuses esinevate piirangute tuvastamisel vigu ette heita. Parema käe puudumisega on piirangu tuvastamisel arvestatud. Samas ei ole kaebaja väitnud, et tal ei oleks võimalik ka vasakut kätt kasutada (täielik piirang) või peaaegu üldse mitte kasutada (raske piirang). Kaebaja ei ole väitnud, et ta oleks täielikus sõltuvuses teistest inimestest. Juba auto juhtimise võimekus näitab, et kaebaja suudab vasakut kätt kasutada ning seda vastavalt vajadusele sirutada ja tõsta. Kaebaja on ka ise pidanud töövõime hindamise taotluses käte sirutamise võtmetegevuses esinevaid piiranguid mõõdukaks, mitte raskeks. Kaebaja terviseandmed ei kinnita, et kaebaja olemasoleva käe jõudlus oleks väike või et seda ei saaks sirutada, liigutada ja painutada. Kaebaja terviseandmed ei kinnita, et kaebaja saaks fantoomvalude või olemasolevas käes esinevate valude tõttu valuravi või et talle oleks määratud füsioteraapia. Aeg-ajalt esinevaid valusid on võimalik käsimüügiravimitega kontrolli all hoida ja neid ei ole põhjust pidada kaebajal tuvastatud piirangu raskusastet suurendavaks. Kohus ei nõustu kaebajaga, et igasugune töö tähendab sellist pingutust, mis põhjustab õlavöötme tõmblusi. Kergemate tööde puhul ei ole põhjust arvata sellise pingutuse olemasolu. Kuna kaebaja saab vasakut kätt oluliste piiranguteta kasutada, siis ei ole põhjust ühe käe puudumise tõttu tuvastada kaebajal rasket piirangut.
19.2.Võtmetegevus „asjade liigutamine“.
19.2.1.Kaebaja tõi selle võtmetegevuse juures välja, et tal on kerge piirang (raskusaste 1). Kaebaja ei suuda kätega raskusteta asju liigutada. Suudab tõsta ja liigutada 1-liitrist vedelikuga täidetud anumat väikeste raskustega. Suudab tõsta selliseid esemeid, mida saab haarata ühe käega. Erilise kujuga või libedaid asju, mis ei mahu kätte, on raske tõsta. Kaebaja suudab väikeste raskustega tõsta ja liigutada suurt ja kerget eset, nt patja või tühja pappkasti. Pappkasti, mis on kinnine ja kui pole kusagilt kinni haarata, ei saa tõsta.
19.2.2.TTO ekspertarst leidis, et kaebajal on selles võtmetegevuses mõõdukas piirang (raskusaste 2), tuginedes traumaatilise amputatsiooni diagnoosile. Parema käe traumaatilise
11(17)
3-22-608
amputatsiooni tõttu on kõik käelised tegevused raskendatud. TTO ekspertarst märkis täiendavas eksperthinnangus, et vasaku käega tegevused on võimalikud ja piiranguid ei esine.
19.2.3.Vastustaja ekspertarst nõustus 21.04.2022 arvamuses, et asjade liigutamise võtmetegevuses on mõõdukas piirang, sest selle võtmetegevuse juures hinnatakse suhteliselt kergete asjade haaramist mõlemat kätt kasutades ja ümberpaigutamist enam-vähem vöö kõrgusel, mitte asjade ülestõstmist põranda tasapinnalt. Asjaolu, et kaebajal puudub parem käsi, ei põhjusta selle võtmetegevuse juures täielikku piirangut, sest teatud kujuga kergetest asjadest on võimalik kinni haarata ja neid vöökõrgusel ümber paigutada ka ühe käega. 2017. a töövõime hindamise käigus hinnati kaebajal selles võtmetegevuses piirang ekslikult täielikuks, sest kuigi kaebajal puudub parem käsi, siis teatud kujuga kergetest esemetest on võimalik kinni haarata ja neid vöö kõrgusel ümber paigutada ka ühe käega. Kaebajal on takistatud tegevused, mis nõuavad kahe käe koostööd, kuid paljusid käelisi tegevusi on võimalik teha ka ühe käega. Ka Sotsiaalkindlustusamet tuvastas varem kaebajal püsiva töövõimetuse 60%, st ei pidanud kaebajat täielikult töövõimetuks. Üheski meditsiinidokumendis ei ole kirjeldatud, et kaebaja vasaku käe tegevused oleksid piiratud ja seega ei ole vaja neid teise käega toetada. Paljude kergemate esemete kättesaamiseks ei olegi vaja mõlemat kätt üles tõsta ning paljudest asjadest on võimalik kinni haarata ja neid vöö kõrgusel ümber paigutada ka ühe käega.
19.2.4.Kohus peab kaebajal esinevat piirangut raskeks (raskusaste 3) kui mõõdukaks. Erinevalt käte sirutamise võtmetegevusest eeldab asjade liigutamise võtmetegevus kahe käe koostööd. Kaebaja möönis, et ta saab haarata ja tõsta selliseid kergemaid asju, mida on võimalik ühe käega kinni haarata. Ta ei saa aga tõsta ega haarata neid asju, mis võivad küll olla kerged, kuid suurema kujuga või sellise kujuga, mida ei saa ühe käega haarata. Erinevalt ekspertarstidest leiab kohus, et paljude asjade haaramine, tõstmine ja liigutamine vajab kahe käe koostööd ning kui üks käsi puudub, siis on nende asjade haaramine, tõstmine ja liigutamine oluliselt keerulisem, kui mitte võimatu. Kaebaja olemasolevale käele ei ole põhjust ette heita jõudluse puudumist, liigutamise raskusi, valusid ega muid piiranguid, mis selle käe kasutamist takistaksid. Seda kaebaja terviseandmed ei kinnita. Kuid asjade liigutamisel esineva raske piirangu olemasolu saab ainuüksi ühe käe puudumisest järeldada.
19.3.Võtmetegevus „käteosavus“.
19.3.1.Kaebaja tõi selles võtmetegevuses välja, et tal on mõõdukas piirang (raskusaste 2). Kaebaja suudab mõõdukate raskustega käsi ja sõrmi kasutada. Saab liigutada vasakut kätt. Parem käsi puudub.
19.3.2.TTO ekspertarst leidis, et kaebajal on selle võtmetegevuses raske piirang (raskusaste 3), tuginedes traumaatilise amputatsiooni diagnoosile. Kaebajal on puudu üks käsi, mis takistab peenmotooriliste liigutuste sooritamist. TTO ekspertarst jäi samale seisukohale ka täiendavas eksperthinnangus.
19.3.3.Vastustaja ekspertarst leidis 21.04.2022 arvamuses, et käteosavuse võtmetegevuses on raske piirang, sest selle võtmetegevuse juures hinnatakse koordineeritud tegevuste sooritamist esemete puudutamisel, kätte võtmisel, käsitsemisel ja lahti laskmisel, kasutades labakäsi, sõrmi ja pöialt ning väikeste asjade liigutamist, hoidmist ja nende sõrmitsemist. Kuigi kaebajal puudub parem käsi, ei põhjusta see käteosavuses veel täielikku piirangut, sest ka ühe käega on võimalik väikeseid asju kätte võtta, liigutada, hoida ja sõrmitseda.
19.3.4.Kohus nõustub ekspertarstide antud hinnanguga. Ekspertarstid on hinnanud kaebajal esineva piirangu raskemaks kui kaebaja ise. Kohus nõustub ekspertarstidega, et käteosavus vajab tihti kahe käe koos kasutamist, mistõttu toob ühe käe puudumine kaasa raske piirangu. Samas ei ole põhjust jätta arvestamata olemasoleva käe võimekusega. Kaebaja saab vasakut 12(17)
3-22-608
kätt kasutada. Vasak käsi on terve, selle jõudluse ega sõrmede tundlikkuse osas ei ole probleeme. Ka ainult vasaku käega on võimalik nt kirjutusvahendit, arvutit või telefoni kasutada. Järelikult puudub põhjus tuvastada täielikku piirangut.
19.4.Võtmetegevus „käelise tegevusega seotud muud piirangud“.
19.4.1.Kaebaja tõi selles võtmetegevuses välja, et tema seisund on muutlik (raskusaste 9). Puudub parem käsi, seega on kõik käelised tegevused piiranguga ja raskendatud igapäevaselt.
19.4.2.TTO ekspertarst leidis, et kaebajal puudub selles võtmetegevuses piirang (raskusaste 0). Piiranguid on hinnatud valdkondade raames, käelise tegevuse valdkonnas. TTO ekspertarst jäi samale seisukohale ka täiendavas eksperthinnangus.
19.4.3.Kohus nõustub, et kuna kaebajal esinevaid piiranguid on juba hinnatud muudes võtmetegevustes ja kaebaja ei ole viidanud täiendavatele piirangutele, mida ei ole olnud võimalik muudes võtmetegevustes hinnata, siis puudub alus hinnata piirangute olemasolu ka selles võtmetegevuses.
19.5.TTO ekspertarst leidis käelise tegevuse valdkonna kokkuvõttes, et kaebajal on selles valdkonnas raske piirang (raskusaste 3). Piirangud avalduvad esemete tõstmisel ja kandmisel, käte täppisliigutustes, käte ja käsivarte kasutamisel, küünitamisel, toiduvalmistamisel, kodutööde tegemisel. Kaebajal on raskusi suurte ja raskemate asjade tõstmisega, kuna puudub parem käsi. Liigutada saab hästi, aga ei saa kõike teha. Piirangud on paljude asjade tõstmisel, sidumisel, toiduvalmistamisel, kodutööde tegemisel, hoidmisel, remontimisel, võsalõikuri, mootorsae jmt asjadega töötamisel, mis nõuavad kahe käega korraga töötamist. Esineb seljavalu. Piirang on põhjustatud vigastusest. Piirangu põhjustanud haiguse kulg on püsikululine. Kaebaja on piiranguga kohanenud. TTO ekspertarst tõi täiendavas eksperthinnangus välja, et kaebajal oli 25 aastat tagasi parema käe traumaatiline amputatsioon. Parema käega tegevused pole võimalikud. Samuti pole võimalikud kahe käega teostatavad tegevused. Kaebajal on kaebused fantoomvalule. Kroonilise valu ravi pole määratud. Proteesi ei kasuta. Kaebaja töötab täiskoormusel. Töövõimetuslehte pole vajanud. Väljastatud juhilubade tervisetõend. Juhib autot.
19.6.Vastustaja ekspertarst nõustus 21.04.2022 arvamuses valdkonna kokkuvõtliku raskusastmega. Proteesi mitte kasutamist ei ole hinnatud kaebaja kahjuks, sest selle kasutamine või mitte kasutamine piirangute ulatust ei mõjuta. Juhul, kui kaebaja ei saa abivahendit objektiivselt kasutada, siis hinnatakse tegutsemisvõimet ilma abivahendita. Auto juhtimisele viidati näitamaks, et ka ühe käega on võimalik autoroolist kinni haarata ja autot juhtida ning ühe käe puudumine ei põhjusta käelise tegevuse valdkonna täielikku piirangut. Kaebaja töötab täiskoormusel ega ole vajanud viimase 2 aasta jooksul kordagi ajutist töölt vabastust haiguslehe alusel. See viitab osalisele töövõimele, mitte puuduvale töövõimele ja seda isegi siis, kui kaebaja töötab oma isale kuuluvas firmas. Töövõime hindamisel arvestatakse igasugust taotlejale sobivat tööd vastavalt tema tervislikule seisundile. Selleks võib olla ka töötamine isale kuuluvas firmas. Ka kaebaja ise on kaebuses märkinud, et talle võimaldatakse tegelikkuses kokkuleppelist töist tegevust vaid siis, kui terviseseisund seda võimaldab, ja valikuliselt vaid sellist tööd, mida kaebaja terviseseisund võimaldab eeldusel, et sellist tööd on üldse anda. Sellest saab järeldada, et kaebaja töövõime ei ole puuduv.
19.7.Vastustaja ekspertarst leidis 23.11.2022 arvamuses, et 2017. a antud hinnangus on vead, mis viisid ebaõige tulemuseni. Ei ole tõene, et kaebaja (nüüd ja ka 5 aasta eest) ei suuda absoluutselt üles tõsta ja ümber paigutada umbes 1 kilogrammi kaaluvat eset (nt joogipudel) oma vöökoha kõrgusel ega liigutada samamoodi ühtegi kerget eset (nt padi). Seda pole kaebaja ka ise väitnud. Kahtlemata on kaebajal takistatud tegevused, mis vajavad kahe käe koostööd, 13(17)
3-22-608
kuid ühe käe kasutamisel ei ole suur osa tegevusi võimatud, st ei esine täielikku piirangut üheski käelise tegevuse võtmetegevuses. 2017. a hinnangut ei vaadatud üle vaide raames ega kontrollitud ka teistel põhjustel, mistõttu jäi viga märkamata ja selle põhjal koostati otsus töövõime kohta. Hilisemalt 20.02.2020 on täiendatud nii metoodikat kui arstliku hindamise juhendit. Üheks eesmärgiks on vältida võimalikke ebaühtlusi töövõime hindamisel. Kordushindamistel ei pea eelnevaid vigu kordama. Ühe käe kaotus on püsiv ja jääv, protsentuaalset ajaarvestust selle juures ei ole, oluline on võtmetegevuste sooritamise võimekus. Kahe käe koostööd ei vaja kõik hinnatavad võtmetegevused. Hindamisel on aluseks mitmed tegevused. Kaebaja ise ei ole töövõime hindamise taotluses hinnanud käelise tegevuse piiranguid raskeks või täielikuks, vaid mõõdukaks või kergeks. Ekspertarst on hindamisel olnud teadlik, et kaebaja ei kasuta proteesi, ja ongi hinnanud piiranguid selliselt, nagu need proteesi mittekasutamisel ilmnevad, st tegevused teostatakse ühe olemasoleva käega ja teise käe protees abivahendina puudub. Kui abivahendit ja/või ravi ei kasutata objektiivsetel põhjustel, hinnatakse piiranguid ilma kompenseeriva toimeta. Käesolevalt on hinnatud käelist tegevust ühe käe puudumise ja teise käe olemasolul, vastasel juhul oleks hinnatud proteesitud käe ja teise käe olemasolul. Tegemist ei ole etteheitega, et kaebaja proteesi ei kasuta, vaid mainitud faktiga, millega on arvestatud. Veel lisaks olemasolevatele piirangutele, mis on juba hinnatud proteesi mittekasutamisel, raskusastet liita on ebaloogiline. Milline oleks hinnang olnud proteesi kasutamisel, on spekulatiivne, kuna oleks omakorda sõltunud proteesi sobivusest ja funktsionaalsusest, mida antud juhul objektiivselt hinnata polnud võimalik. Sõidukijuhtimiseks väljastatakse autojuhi tervisetõend. Selle olemasolu aluseks on teatud funktsionaalsed võimekused. Tõendit ei väljastata põhjusel, et isik elab maal või tal on vajadus autot juhtida. Asjaolu, et kaebaja on võimeline autot juhtima, ei tähenda töövõimet suurendavat asjaolu, vaid kinnitab teatud tasemel käelise tegevuse võimekuse olemasolu, mida arusaadavalt auto juhtimisel eeldatakse. Eelkõige on siin tõendatud olemasoleva terve käe piisavat jõudlust ja liikumisfunktsiooni. Töövõime hindamisel hinnataksegi erinevate funktsionaalsete võimekuste kogu. Kui kaebaja on arvamusel, et autojuhtimine ei ole võimalik, tuleks kaaluda autojuhi tõendi peatamist. Hindamaks taotlusel töötamise osas toodud selgitusi, on kaebaja töövõime hindamisel ekspertarstidele nähtavad töötamise registri ja äriregistri andmed. Töötamise registri andmetel on kaebajal täiskoormusega tööleping, kus kaebaja väitel arvestatakse tööülesannete juures temal esinevate piirangutega. Asjaolu, et tema panus on väiksem kui antud töökohal täiskoormusel eeldatakse, on isiku sõnul isiklik perekondlik kokkulepe töötasu osas ja selle kohta ei ole võimalik kommentaari anda. Isiku töötamist ja vajadust ajutiste töövõimetuslehtede järgi ei arvestata otseselt ühegi konkreetse võtmetegevuse piirangu juures, kuid on võimalik, et töötamine ning töökoha ja ametiga seotud tööalased tegevused, mida isik peab sooritama, tulevad arvesse kaalumisel, kas isiku töövõime on osaline või puuduv. Antud juhul on hinnang osaline töövõime õiglane ka juhul, kui kaebaja ei töötaks töötamise registri andmetel täiskoormusel olemasoleval ametikohal, kuid need andmed kinnitavad veendumust, et isiku töövõime ei ole puuduv. Ka puuduva töövõimega isik võib töötada, mis ei tähenda automaatselt asjaolu, et tema töövõime ei ole puuduv. Enamasti on siiski tegemist väga väikese ja/või spetsiifilise nišiga tööturul. Üldise praktika järgi ei hinnata isiku töövõimet puuduvaks, kui on võimalik töötamist rajada valdkondadele, milles töövõimet mõjutavad piirangud puuduvad.
19.8.Kuigi kohus on ekspertarstidest erineval arvamusel asjade liigutamise võtmetegevuses kaebajal erineva piirangu raskusastme osas, ei muuda see valdkonna kokkuvõtlikku raskusastet,
14(17)
3-22-608
milleks on raske piirang (raskusaste 3) (määruse nr 39 § 6 lg 5). Kohus nõustub ekspertarstidega selles, et kaebajal on ühe käe puudumise tõttu mitmed käelised tegevused oluliselt piiratud, kuid siiski mitte võimatud, sest kaebajal on võimalik kasutada olemasolevat kätt. Olemasolev käsi liigub piiranguteta. Takistatud on tegevused, mis vajavad kahe käe koostööd. Arvestades ka asjaoluga, et kaebaja käib (vähemalt osalise ajaga) tööl, siis võib eeldada, et kaebaja tegevusvõime ei ole ühe käe puudumise tõttu täielikult piiratud.
20.Muutustega kohanemise ja ohu tajumise valdkond.
20.1.Kaebaja tõi selles valdkonnas välja piirangu võtmetegevuses „muutustega kohanemine ja ohu tajumine“. Kaebaja ei suuda emotsionaalse või vaimse pingeta väljas käia. Tuttavate kohtadega ei ole probleeme, siis teab, mis teda ees ootab ja kõik on hästi. Tundmatutesse kohtadesse minekuga on väikeseid raskusi. Kui on vaja minna võõrasse kohta, on alati probleem, kuidas saab toime igapäevaste toimetustega, juhul, kui on vaja abi (riietumine, toitumine jne).
20.2.TTO ekspertarst leidis, et kaebajal puudub selles võtmetegevuses piirang (raskusaste 0), sest see ei leidnud TIS-i andmetel kinnitust. Kaebaja digiloo andmed ei kinnita vaimseid piiranguid. TTO ekspertarst jäi samale seisukohale ka täiendavad eksperthinnangus.
20.3.Vastustaja ekspertarst leidis 21.04.2022 arvamuses, et kaebaja digiloo andmed ei kinnita vaimseid piiranguid. Selles valdkonnas hinnatakse psüühika- ja käitumishäiretest tingitud piiranguid. Kaebajal ei ole TIS-i andmetel ühtegi psüühika- ega käitumishäiret diagnoositud ega kirjeldatud. Kaebaja viidatud abivajadus on tingitud parema käe puudumisest, mitte vähesest vaimsest võimekusest, ja on hinnatud käelise tegevuse valdkonnas. Kaebajat ei tulnud suunata täiendavalt arstlikule vastuvõtule, sest kaebaja tervislik seisund oli TIS-is piisava põhjalikkusega kirjeldatud ja tema terviseandmetes ei olnud vastuolulist teavet. Piirangute hindamiseks vaimse võimakuse valdkondades puudus aga TIS-is piiranguid kinnitav/põhjendav diagnoos. Töövõime hindamiseks läbiviidaval visiidil diagnoose ei panda, samuti ei teostata uuringuid, vaid hinnatakse raviarstide poolt juba diagnoositud haigustest põhjustatud tervisepiiranguid. Kui haigust ei ole diagnoositud, ei saa ka nendest põhjustatud tegevuspiiranguid hinnata.
20.4.Vastustaja ekspertarst leidis 23.11.2022 arvamuses, et kaebajal ei ole diagnoositud ega objektiivselt kirjeldatud psüühika- või käitumishäireid. Kaebaja kirjeldatud abivajadus ei ole tingitud psüühikahäirest, vaid käelise tegevuse piirangutest ja on vastavas valdkonnas ka hinnatud. Töövõime hindamisel ei suunata isikut täiendavale vastuvõtule, mille eesmärk oleks lisauuringute ja/või uute haigusseisundite diagnoosimine. Töövõime hindamise aluseks on olemasolevad TIS-i andmed, kusjuures arvestatakse, et isik pöördub ravimeditsiini poole vajaduspõhiselt. Kui TIS-i andmed on vastuolulised või puudub objektiivne seisundikirjeldus, on võimalik kutsuda visiidipõhisele hindamisele, mille raames täpsustatakse funktsionaalseid piiranguid, mis on seotud eelnevalt diagnoositud haigusseisundist. Antud juhul on olemas objektiivne tervisekirjeldus perearstilt. Kui isik ei ole aastate jooksul oma kaebuste tõttu arsti poole pöördunud või arst ei ole pidanud vajalikuks lisauuringuid ja/või ravi, viitab see kaudselt probleemidega kohanemisele või kompensatsioonis olemisele.
20.5.Kohus nõustub ka selles valdkonnas ekspertarstide hinnangutega. Selles valdkonnas hinnatakse vaimset võimekust, st taotlejal esinevaid psüühilisi probleeme. Mõningast pelgust uute kohtade ja asjaolude suhtes võib esineda paljudel inimestel, kuid kuni see ei mõjuta isiku elu oluliselt ja häirivalt, ei saa seda pidada psüühiliseks terviseprobleemiks. Kaebaja terviseandmed ja töövõime hindamise taotluses toodu ei kinnita kaebajal vaimsete probleemide olemasolu. Kaebaja ei ole käinud psühhiaatri ega psühholoogi vastuvõtul ega tarvitanud
15(17)
3-22-608
psühhotroopseid ravimeid. Seetõttu ei ole kaebajal selles valdkonnas piiranguid, mida terviseandmed kinnitaksid, ja need ei saa kaebaja töövõimet mõjutada.
21.TTO ekspertarst tõi eksperthinnangu kokkuvõttes välja, et kaebajal on osaline töövõime ja tema seisundi on vähe muutuv 5 aastase perioodi jooksul. Kaebajale ei sobi töö, mis nõuab pidevalt kahe käe koostööd. TTO ekspertarst jäi samale seisukohale ka täiendavas eksperthinnangus. Samuti on sellise hinnanguga nõustunud vastustaja ekspertarst 23.11.2022 arvamuses.
22.Määruse nr 39 § 6 lg 6 järgi töövõime ulatuse tuvastamiseks võtmetegevuste raskusastmed summeeritakse, välja arvatud raskusastmed arvväärtustega 0 ja 1. Praegusel juhul on kaebaja töövõime hindamisel võtmetegevuste raskusastmete summaks 8.
23.Määruse nr 39 § 8 lg 1 järgi hindab eksperdiarvamuse andja töövõime kas osaliseks või puuduvaks, kasutades kaalutlusõigust, kui võtmetegevuste piirangute raskusastmete arvväärtuste summa on 4 või suurem või erijuhtumi esinemisel või kui teabe edasiandmise ja vastuvõtmise valdkonna võtmetegevuse piirangu raskusaste on hinnatud arvväärtusega 4. Praegusel juhul ei tuvastatud kaebajal teabe edasiandmise ja vastuvõtmise valdkonnas piiranguid, samuti ei esine kaebaja puhul erijuhtumit. Samas on kaebajal tuvastatud võtmetegevuste piirangute raskusastmete summa suurem kui 4. Kaebajal ei ole tuvastatud töövõimet välistavat seisundit ja üheski võtmetegevuses ei tuvastatud raskusastet arvväärtusega 4 (määruse nr 39 § 8 lg 3), mistõttu puudus kohustus tuvastada kaebajal puuduv töövõime.
24.Määruse nr 39 § 8 lg 2 sätestab, et töövõime ulatuse tuvastamisel sama paragrahvi lg-s 1 nimetatud kaalutlusõiguse kasutamisel, arvestab eksperdiarvamuse andja eelkõige taotleja tegutsemisvõimet mõjutavate järgnevate asjaoludega: erinevates valdkondades isikul esinevate piirangute koosmõju, tervisekahjustuse või haiguse ulatus, kulg, raskusaste ja esinemise sagedus, isiku haiguskriitika ja -teadlikkus, ravisoostumus ning piirangute mõju igapäevategevustele. Seega hinnatakse töövõime puuduvaks või osaliseks olenevalt sellest, milliseid tegelikke piiranguid terviseprobleemid isikule avaldavad. Kaebajal tuvastati raske piirang käelise tegevuse valdkonnas. Muudes valdkondades kaebajal piiranguid ei tuvastatud. Kaebajal esinevad piirangud on püsivad, v.a kui kaebajal tekib võimalus kasutada proteesi, mis teda ei häiri ja mis tema tegevust toetab. Eeltoodule vaatamata nõustub kohus ekspertarstide ja vastustajaga, et kaebajal on põhjendatud tuvastada osaline töövõime, mitte puuduv töövõime. Arvestades olemasoleva käe funktsionaalsust, on kaebajal võimalik teha tööd, mis ei eelda kahe käe kasutamist, nt töö telefoniga, arvutiga, inimestega suheldes. Arvestades, et kaebajal on auto juhtimise võimekus, ta käib töötamise registri andmetel täiskoormusega tööl isa ettevõttes, tegutseb juhatuse liikmena X OÜ-s, tulundusühistus X ja korteriühistus12, siis puudub põhjus arvata, et kaebajal puuduks täielikult töövõime ja ta ei ole võimeline töötama (ka osalise tööajaga) töökohal, mis tema tervislikule seisundile sobib. Sel põhjusel puudub alus ekspertarstidele ette heita, et nad ei tuvastanud kaebajal puuduvat töövõimet. Kui kaebaja tervislik olukord peaks tulevikus muutuma ja see leiab kinnitust ka TIS-is, on kaebajal võimalik taotleda vastustajalt uuesti töövõime hindamist. Praegusel juhul on aga vastustaja otsus kaebajal osalise töövõime tuvastamise kohta põhjendatud ja õiguspärane ning selle tühistamiseks puudub alus.
25.Kaebaja vaidlustas töövõimetoetuse määramise otsust üksnes põhjusel, et tema arvates tuleks tal tuvastada puuduv töövõime ja maksta toetust vastavalt sellele. Kuna kaebajal tuvastati
Vastustaja 25.11.2022 esitatud lisa 3.
16(17)
3-22-608
õiguspäraselt osaline töövõime, siis määrati kaebajale ka töövõimetoetus põhjendatult vastavalt sellele. Seetõttu puudub alus tühistada ka seda vastustaja otsust.
26.Samadel põhjendustel jääb kaebus rahuldamata ka vaideotsuse tühistamise nõudes.
27.Kuna vaidlusalused otsused on õiguspärased, siis puudub alus kohustamisnõuet rahuldada.
28.Eeltoodud põhjendustel jätab kohus kaebuse terves ulatuses rahuldamata.
29.Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, jäävad menetluskulud kaebaja kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole taotlenud tema menetluskulude väljamõistmist kaebajalt ega ole esitanud kohtule tema menetluskulusid tõendavaid dokumente, seepärast jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).
/allkirjastatud digitaalselt/
17(17)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.