X. kaebus Eesti Töötukassa 6. detsembri 2021. a otsuse nr TVH/21/048884 tühistamiseks ja töövõime hindamise taotluse uuesti läbivaatamiseks kohustamiseks Kaebaja X. Vastustaja Eesti Töötukassa
Menetlusosalised Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta X. kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
3.Asendada avaldatavas kohtulahendis kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 12. jaanuaril 2023 (halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.X. (kaebaja) esitas 25. oktoobril 2021 Eesti Töötukassale töövõime hindamise taotluse. Eesti Töötukassa tuvastas 6. detsembri 2021. a otsusega nr TVH/21/048884 kaebajal osalise töövõime kestusega viis aastat.
3-21-2997
2.Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule 21. detsembril 2021 kaebuse Eesti Töötukassa otsuse nr TVH/21/048884 peale. Kaebaja ei nõustu sellega, et tal tuvastati osaline töövõime ning leiab, et talle tuleks määrata puuduv töövõime.
3.Tartu Halduskohus võttis 29. detsembri 2021. a määrusega X. kaebuse Eesti Töötukassa 6. detsembri 2021. a otsuse nr TVH/21/048884 tühistamiseks ja töövõime hindamise taotluse uuesti läbivaatamiseks kohustamiseks menetlusse.
4.Vastustaja esitas kohtule vastuse kaebusele, milles palub jätta kaebuse rahuldamata.
5.Tartu Halduskohus otsustas 9. novembri 2022. a määrusega vaadata asja läbi kirjalikus menetluses ja määras kindlaks täiendavate menetlusdokumentide esitamise tähtaja.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
6.Kaebaja palub kaebuse rahuldada. Kaebaja ei nõustu sellega, et tal tuvastati osaline töövõime ning leiab, et talle tuleks määrata puuduv töövõime. Kaebaja põhjendab, et ta oskab teha metsatööd, aga seda ei saa ta enam jalgade pärast teha. Lisaks ei ole kaebaja arvates töövõime hindamisel arvestatud, et talle on une- ja ärevushäiretega seoses määratud ravimeid.
7.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata, esitades kokkuvõtlikult järgmised põhjendused.
7.1.Töövõimetoetuse seaduse (TVTS) § 5 lg 2 kohaselt võetakse töövõime hindamisel arvesse isiku terviseseisundit ning sellest tulenevaid tegutsemise ja osalemise piiranguid, nende prognoosi ja eeldatavat kestust. Hindamisel võetakse arvesse ka isiku kirjeldatud enesehinnangulised tegutsemispiirangud, mida seostatakse olemasolevate objektiivsete terviseandmetega. Töövõime hindamisel lähtutakse hindamise hetkel isikul esinevatest haigustest põhjustatud reaalsetest tegutsemispiirangutest. Lisaks võetakse arvesse, kas isiku haigus on talle määratud raviga kompenseeritud. Töövõime hindamisel lähtutakse töövõime hindamise metoodikast, milles on kirjeldatud töövõime hindamise põhimõtted, st kuidas tuvastada pikaajalise tervisekahjustusega inimese töövõime ulatus, tegutsemise ja osalemise piirangud ning anda soovitusi töötingimuste, töövõime toetamise ja abivahendite vajaduse kohta. Töövõime hindamisel võetakse arvesse isiku üldist töövõimet tööturul, mitte ei arvestata ainult konkreetsele ametikohale sobivusega. Hindamisel võetakse arvesse kõiki võimalikke töötamise valdkondi ning seda, et sobimatuid töövõtteid ja -tingimusi on võimalik vältida. Vastustaja on taotluse lahendamisel eeltooduga arvestanud.
7.2.Vastustaja on tegutsenud vastavalt korrale, hinnanud igas asjakohases valdkonnas tegutsemispiirangu ulatust ja põhjuseid ning jõudnud õigele järeldusele, et kaebajal on osaline töövõime. Vastustaja järgis kaebaja töövõime hindamisel tervise- ja tööministri 7. septembri 2015. a määruse nr 39 „Töövõime hindamise taotlusele kantavate andmete loetelu, töövõime hindamise tingimused ja töövõimet välistavate seisundite loetelu“ (määrus nr 39) § 8 lg-st 6 sätestatud eksperdiarvamuse nõuet. Töövõime hindamisel võeti eksperdiarvamuse koostamisel arvesse kaebaja töövõime hindamise taotluses ning tervise infosüsteemis (TIS) kajastatud andmed isiku terviseseisundi kohta. Kaebaja töövõime hindamise raames koostatud eksperdiarvamuses asuti seisukohale, et kaebajal on osaline töövõime. Isiku töötamine on tema terviseseisundit ning sellest tulenevaid tegutsemise ja osalemise piiranguid, nende prognoosi ja eeldatavat kestust arvesse võttes takistatud osaliselt. Eksperdiarvamus vastab kehtestatud nõuetele. Pärast kaebuse esitamist vaatas teine ekspertarst töövõime hindamise menetluse raames koostatud eksperdiarvamuse ning kaebaja kirjeldatud enesehinnangulised kaebused ja
3-21-2997 objektiivsed terviseandmed üle (sh lisandunud terviseandmed) ja nõustus eksperdiarvamuses kajastatud seisukohtadega.
7.3.Kaebuses esitatud seisukohad ei anna alust ekspertarstide arvamustes tuvastatu ümberlükkamiseks. Määruse nr 39 § 6 lg 1 kohaselt antakse eksperdiarvamus isiku tegutsemisvõime kohta kehalise ja vaimse võimekuse valdkondade võtmetegevuste kaupa. Isiku töövõimet hinnati seitsmes kehalise ja vaimse võimekuse valdkonnas (liikumine; käeline tegevus; teabe edasiandmine ja vastuvõtmine; teadvusel püsimine ja enesehooldus; õppimine ja tegevuste sooritamine; muutustega kohanemine ja ohu tajumine; suhtlemine) võtmetegevuste alusel. Hindamisel on arvestatud kaebajal esinevaid tasakaaluhäireid, mõlema kanna valu, sõrmedes esinevat treemorit, kerget vaimset alaarengut ja alkoholisõltuvust, mis põhjustavad tegutsemispiiranguid liikumisel, käelises tegevuses, samuti vaimses võimekuses (õppimise ja tegevuste sooritamise, muutustega kohanemise ja ohu tajumise ning suhtlemise valdkondades). Ekspertarstid hindasid kaalutlusõigust kasutades kaebaja töövõime osaliseks, sest kaebaja igapäevategevused ei ole täielikult takistatud. Kaebajale on ebasobiv raske füüsiline töö, kus tuleb palju seista või kõndida. Ei sobi vaimne ega inimestega töö. Kaebajal kõrvalise abi ja abivahendite vajadust ei esine. Kaebajal esinevad haigused ei põhjusta tegutsemispiiranguid sellises ulatuses, et oleks tuvastatav raske või täielik piirang ja/või puuduv töövõime. Töövõimet toetab taastusravi. Arvestades tervisekahjustuste iseloomu, on tema töövõime viie aasta jooksul tõenäoliselt vähemuutuv.
KOHTU SEISUKOHT
8.Vaidluse all on Eesti Töötukassa 6. detsembri 2021. a otsuse nr TVH/21/048884 õiguspärasus. Nimetatud otsusega tuvastati kaebajal osaline töövõime. Kaebaja hinnangul on tal puuduv töövõime, mistõttu palub ta eelnimetatud otsuse tühistada ja kohustada vastustajat vaatama tema töövõime hindamise taotluse uuesti läbi. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata, sest kaebaja töövõime hindamisel on lähtutud õigusaktidest ja kehtestatud töövõime hindamise korrast ning eksperdiarvamuste andmisel võeti aluseks kõik kaebaja töövõimet puudutavad asjakohased andmed.
9.TVTS § 5 lg-te 1 ja 2 kohaselt tuvastatakse töövõime hindamise tulemusena pikaajalise tervisekahjustusega isiku töövõime ulatus. Töövõime hindamisel võetakse arvesse isiku terviseseisundit ning sellest tulenevaid tegutsemise ja osalemise piiranguid, nende prognoosi ja eeldatavat kestust. Lisaks võetakse arvesse isiku hinnangut oma tegutsemisvõimele. Töövõime ei ole vähenenud, kui isiku töötamine ei ole TVTS § 5 lg-s 2 nimetatud asjaolusid arvesse võttes takistatud; osaline töövõime esineb, kui isiku töötamine on eelnimetatud sättes nimetatud asjaolusid arvesse võttes osaliselt takistatud; puuduv töövõime esineb juhul, kui isik ei ole võimeline TVTS § 5 lg-s 2 nimetatud asjaolusid arvesse võttes töötama (TVTS § 5 lg 3 p-d 13). Eelviidatud sätetest nähtuvalt ei anna osalise või puuduva töövõime tuvastamisele alust pelgalt asjaolu, et isikul on pikaajaline tervisekahjustus. Kui tervisekahjustus isiku igapäevaelus osalemist ja tegutsemist pidevalt või oluliselt ei sega ning ta on võimeline töötama, siis ei ole tema töövõime vähenenud. Kui tervisekahjustus takistab töötamist vaid osaliselt, ei ole tegemist puuduva töövõimega. Puuduva töövõime tuvastamine on põhjendatud vaid juhul, kui terviseseisundist tulenevad tegutsemise piirangud, prognoos ja eeldatav kestus võimaldavad järeldada, et isik ei ole üldse võimeline töötama. Seega tuleb töövõime hindamisel hinnata, kas ja kuivõrd isiku tervislik seisund talle igapäevaelus piiranguid seab.
10.Töövõime hindamine on reguleeritud TVTS §-des 6 ja 7 ning tervise- ja tööministri
7.septembri 2015. a määruses nr 39. TVTS § 7 lg 1 ja määrus nr 39 § 8 lg 6 järgi hindab
3-21-2997 töötukassa isiku töövõimet, kaasates eksperdiarvamuse saamiseks vajaduse korral tervishoiuteenuse osutajaid ja teisi eksperte. Määruse nr 39 § 3 lg-s 2 nimetatud valdkondades ja võtmetegevustes esinevate piirangute ning § 3 lg-s 3 nimetatud asjaolude kohta annavad hinnangu nii ekspertarst kui ka taotleja (määruse nr 39 § 3 lg-d 2 ja 3). Määruse nr 39 § 3 lg 2 ja § 6 lg 1 kohaselt hinnatakse töövõimet seitsmes kehalise ja vaimse võimekuse valdkonnas (liikumine; käeline tegevus; teabe edasiandmine ja vastuvõtmine; teadvusel püsimine ja enesehooldus; õppimine ja tegevuste sooritamine; muutustega kohanemine ja ohu tajumine; suhtlemine) võtmetegevuste kaupa. Võtmetegevused on tegevused, mis on vajalikud töösooritusteks või annavad ülevaate töösoorituseks vajalikust funktsioonist. Võtmetegevuste sooritamisel esinevate piirangute raskusastmete ning iga valdkonna võtmetegevuste kokkuvõtliku raskusastme määramisel lähtutakse määrusega kehtestatud võtmetegevuste raskusastmete vastavustabelist ning määruse nr 39 § 6 lg-s 3 sätestatust.
11.Määruse nr 39 § 2 p 2 kohaselt on tegutsemise ja osalemise piirang takistus, mida isik kogeb tegevuse sooritamisel või igapäevaelu olukordades. Võtmetegevuste sooritamisel esinevate piirangute raskusastmeid hinnatakse arvväärtustega skaalal 0-4. Arvväärtuste tähendused on määruse nr 39 § 6 lg 3 kohaselt järgnevad: 0 – piiranguid ei tuvastatud; 1 – kerge piirang: piirang, mis ei takista eriti isiku igapäevaelu või esineb vähem kui 25% ajast; 2 – mõõdukas piirang: piirang, mis takistab sageli isiku igapäevaelu või esineb 25–50% ajast; tegevus on ilmselgelt raskemini teostatav kui ilma pikaajalise tervisekahjustuseta inimesel; 3 – raske piirang: piirang, mis segab oluliselt isiku igapäevaelu, esineb väga sageli või pidevalt; tegevuse sooritamine on peaaegu võimatu, kuid mingil määral siiski teostatav; 4 – täielik piirang: piirang, mis segab ja takistab pidevalt igapäevaelu; tegevust ei ole võimalik sooritada, vastav funktsioon puudub. Ühe võtmetegevuse kokkuvõtlik raskusaste võrdub küsimuste punktiväärtustest suurimaga. Valdkonnas esinevate piirangute kokkuvõtlik raskusaste võrdub valdkonna võtmetegevustes esinevatele piirangutele antud raskusastmetest suurimaga. Võtmetegevuste raskusastmed summeeritakse töövõime ulatuse tuvastamiseks, välja arvatud raskusastmed arvväärtustega 0 ja 1 (määruse nr 39 § 6 lg-d 3-6). Määruse nr 39 § 8 lg 1 järgi hindab eksperdiarvamuse andja isiku töövõime kas osaliseks või puuduvaks, kasutades kaalutlusõigust kui võtmetegevuste piirangute raskusastmete arvväärtuste summa on neli või suurem või erijuhtumi esinemisel või kui teabe edasiandmise ja vastuvõtmise valdkonna võtmetegevuse piirangu raskusaste on hinnatud arvväärtusega neli. Eksperdiarvamuse andja arvestab kaalutlusõiguse kasutamisel eelkõige taotleja tegutsemisvõimet mõjutavate järgnevate asjaoludega: erinevates valdkondades isikul esinevate piirangute koosmõju, tervisekahjustuse või haiguse ulatus, kulg, raskusaste ja esinemise sagedus, isiku haiguskriitika ja -teadlikkus, ravisoostumus ning piirangute mõju igapäevategevustele (määrus nr 39 § 8 lg 2). Määruse nr 39 § 8 lg 3 järgi hindab eksperdiarvamuse andja isiku töövõime puuduvaks kui tuvastatud on määruse nr 39 §-s 4 nimetatud töövõimet välistav seisund või kui mistahes võtmetegevuse raskusaste, välja arvatud teabe edasiandmise ja vastuvõtmise valdkonnas, on hinnatud arvväärtusega neli. Isiku töövõime hinnatakse osaliseks, kui isik ei suuda mis tahes võtmetegevust sooritada iseseisvalt. Samuti arvestatakse isiku tegutsemisvõimet parandavate või säilitavate abivahendite kasutamist ja määratud ravi järgimist ning kirjeldatakse isikul esinevate piirangute avaldumist, põhjuseid ja mõju tegevusvõimele ning isiku kohanemist piirangutega (määruse nr 39 § 5 lg 3).
12.Vastustaja on järginud TVTS-s ja määruses nr 39 kehtestatud korda hinnates seitsme kehalise ja vaimse võimekuse valdkonnas võtmetegevuste kaupa kaebaja seisundit. Samuti on koostatud töövõime hindamise menetluse raames eksperdiarvamus (dtl-d 57-70), kus nähtub nii arvestatud terviseandmed kui ka ekspertarsti arvamuse põhjendused ning määratud arvväärtused. Vastustaja on kaasanud pärast kaebuse saamist teise ekspertarsti arvamuse
3-21-2997 andmiseks. Teise ekspertarsti seisukohad (dtl- d 75-82) kaebaja tegutsemise ja osalemise piirangute kohta ühtivad töövõime hindamise menetluse raames koostatud eksperdiarvamuses esitatud seisukohtadega.
13.Kohus ei pea vajalikuks iga valdkonna ja võtmetegevuste arvväärtuseid otsuses detailselt korrata. Kokkuvõtlikult asus vastustaja seisukohale, et ekspertarstide arvamusele tuginevalt esineb kaebajal mõõdukas tegutsemispiirang liikumise valdkonnas, mille põhjuseks on närvisüsteemihaigused ja jalavigastused. Kaebajal on tasakaaluhäirete ja kandade valu tõttu piiratud käimine, seismine, istumine ning püsti tõusmine. Kaebaja kirjeldatud piiranguid sõltuvust tekitavate ainete mõju osas on arvestatud liikumise valdkonnas. Samuti esineb kerge tegutsemispiirang käelise tegevuse valdkonnas, mille põhjuseks on närvisüsteemihaigused. Kaebajal on treemori tõttu takistatud täppisliigutuste sooritamine. Mõõdukad tegutsemispiirangud esinevad õppimise ja tegevuste sooritamise, muutustega kohanemise ja ohu tajumise ning suhtlemise valdkondades, mille põhjuseks on psüühika- ja käitumishäired. Kaebajal on intellektuaalsete- ja mälufunktsioonide alanemise tõttu raskendatud igapäevatoimingute tegemine (kodutööde tegemine, toiduvalmistamine), oskuste omandamine ning mõtlemine. Intellekti ja mälufunktsioonide alanemise ning emotsioonide häirumise tõttu on kaebajal piiratud stressi ja muude psüühiliste koormustega toimetulek. Kaebajal on intellektuaalsete funktsioonide ning emotsioonide häirumise tõttu takistatud võõrastega kontakteerumine ning elementaarne ja komplitseeritud inimestevaheline lävimine. Hindamisel on arvestatud kaebajal esinevaid tasakaaluhäireid, mõlema kanna valu, sõrmedes esinevat treemorit, kerget vaimset alaarengut ja alkoholisõltuvust, mis põhjustavad püsivaid tegutsemispiiranguid liikumisel, käelises tegevuses, samuti vaimses võimekuses (õppimise ja tegevuste sooritamise, muutustega kohanemise ja ohu tajumise ning suhtlemise valdkondades). Seega esinevad kaebajal küll erinevates valdkondades piirangud, kuid need on kerged või mõõdukad, mis kaebaja igapäevategevust täielikult ei takista. Kaebajal esinevad haigused ei põhjusta tegutsemispiiranguid sellises ulatuses, et lugeda töövõime puuduvaks.
14.Kaebaja on seadnud kahtluse alla vastustaja hinnangu õigsuse lähtuvalt sellest, et tema hinnangul ei ole arvestatud piisavalt tema terviseandmetega. Kohtu pädevus töövõime hindamise raames koostatava eksperdiarvamuse sisulisel hindamisel on piiratud. Kohus ei saa sisuliselt kontrollida eksperdiarvamuses esitatud meditsiiniliste hinnangute õigsust. Kohus saab kontrollida, kas eksperdiarvamus vastab määruse nr 39 §-s 7 toodud nõuetele ning kas ekspertarst on hinnanud kõiki kehalise ja vaimse võimekuse valdkondades ja võtmetegevustes esinevaid piiranguid, mida isik on oma taotluses kirjeldanud. Kui ekspertarst on meditsiinialastele erialateadmistele tuginevalt asunud kehtestatud korda järgivalt seisukohale, et isikul esinevad kehalise ja vaimse võimekuse valdkondades ja võtmetegevustes teatud intensiivsusega piirangud, siis saab kohus hinnangu ebaõigeks tunnistada üksnes juhul, kui toimikus olevatest andmetest nähtub, et eksperdiarvamuse koostaja ei ole arvesse võtnud kõiki olulisi asjaolusid ning nende asjaolude arvesse võtmise korral oleks võinud eksperdi lõppjäreldus olla teistsugune. Eksperdiarvamuse õigsuses kahtlemiseks võib anda seega põhjust see, kui ekspertarst on aluseks võtnud ebaõige hindamismetoodika, jätnud olulised asjaolud tähelepanuta, teinud tuvastatud asjaoludest ilmselgelt meelevaldseid järeldusi või esineb ratsionaalselt põhjendatud kahtlus ekspertarsti erapooletuses (Tallinna Ringkonnakohtu
21.märtsi 2022. a otsus asjas nr 3-21-787, p 14). Samuti tuleb arvestada, et töövõime hindamise ja puude raskusastme tuvastamise menetluses ei piisa üksnes sellest, kui taotleja esitab eksperdiarvamuse kohta üldsõnalise vastuväite. Selleks et haldusorganil tekiks kõrgendatud uurimiskohustus, peab kaebaja vastustajale ära näitama, millise valdkonna või võtmetegevuse puhul on eksperdiarvamuse andja tema hinnangul eksinud (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-17-1110, p 21).
3-21-2997
15.Kohtule esitatud materjal ekspertarstide arvamuste nõuetele mittevastavust ei kinnita. Kohus tutvus vaidlustatud otsuse ja selle aluseks oleva eksperdiarvamusega ning teise ekspertarsti arvamusega. Kohtu hinnangul on kaebaja töövõime hindamise menetluse raames tehtud eksperdiarvamuses, vastustaja vastuses kaebusele ja teise ekspertarsti arvamuses detailselt selgitatud kaebaja töövõime hindamisel tehtud toiminguid ja põhjendatud iga valdkonna raames võtmetegevustele antud hinnanguid ning selgitatud ammendavalt, millistele andmetele hinnangu andmisel on tuginetud. Kohtule esitatud materjalid kinnitavad, et töövõime hindamise raames on arvestatud nii kaebaja taotluses märgitud asjaolusid ja hinnanguid kui ka TIS-s kajastatud andmeid. Arvamuse aluseks võetud terviseandmed on eksperdiarvamuses piisavas ulatuses jälgitavad. Iga valdkonna osas on välja toodud nii piirangu avaldumise ulatus, mõju tegevusvõimele kui ka hinnangu andmisel arvesse võetud terviseandmed.
16.Kaebaja ei ole kaebuses välja toonud konkreetseid valdkondi, milles peab eksperdiarvamuses ja vaidlustatud otsuses esitatud seisukohti ebaõigeks. Kaebaja on piirdunud üksnes üldsõnalise märkusega, et ta ei saa enam oma terviseseisundist lähtuvalt töötada metsatöödel ning et arvestatud ei ole une- ja ärevushäiretega seotud ravimite kasutamisega. Kohtu hinnangul ei tingi nimetatud asjaolud vaidlustatud otsuse tühistamist ega anna alust kahelda ekspertarstide arvamustes.
16.1.Vastustaja on põhjendatult lähtunud sellest, et töövõime hindamisel hinnatakse isiku üldist töövõimet tööturul, mitte kitsalt konkreetsel töö- või ametikohal või valdkonnas töötamise võimet. Töövõime hindamisel ei tule hinnata mitte seda, kas isik on võimeline töötama omandatud erialal või praegusel ametikohal, vaid kas isik on võimeline töötama ükskõik millisel töökohal, mis talle tema terviseseisundit arvestades võiks sobida. Terviseprobleemide olemasolu ei too seega alati kaasa osalist või puuduvat töövõimet, kui taotlejal on võimalik teha muud tööd, mille tegemist tema terviseprobleemid ei takista (vt nt Tallinna Halduskohtu 25. märtsi 2022. a otsus asjas nr 3-21-836 (p 12), Tallinna Ringkonnakohtu 12. veebruari 2020. a otsus asjas nr 3-19-1030 (p 19) ja 11. mai 2018. a otsus asjas nr 3-17-1218 (p 15). Seetõttu ei tähenda asjaolu, et kaebaja ei saa esinevate piirangute tõttu teha metsatööd, seda, et tal on puuduv töövõime ja ta ei ole võimeline töötama mõnes teises valdkonnas. Töövõime hindamise raames koostatud eksperdiarvamuses on välja toodud, millised tööd kaebajale ei sobi. Kaebaja esitatud vastuväide ei võimalda seega asuda seisukohale, et töövõime hindamisel on vastustaja lähtunud ebakohasest alusest.
16.2.Ekspertarstid on arvestanud kaebaja närvisüsteemihaiguste ja jalavigastustega ning tema psüühika- ja käitumishäiretega, samuti asjaoluga, et isikul on kerge vaimne alaareng ning on esinenud sõltuvusprobleeme. Ekspertarstide arvamustes ei ole jäetud arvestamata andmeid unehäirete ja ravi kohta asjakohasel ajavahemikul. Uinumisraskuseid kirjeldavatele vangla meditsiinitöötaja sissekannetele ja ravile on eksperdiarvamuses ja teise ekspertarsti hilisemas arvamuses asjakohase valdkonna raames arvestatud uuringutulemuste osas viidatud. Ärevushäirega seoses märgib kohus, et tervishoiu infosüsteemis kajastatud andmete põhjal ei ole kaebajal diagnoositud sellist ärevushäiret, mis võiks põhjustada talle püsivat töövõimet mõjutavaid piiranguid (vt ka dtl-d 36-56). Seega ei saanud nimetatud asjaolu ning väidetavalt kasutatud ravimid kaebaja töövõimele antavat hinnangut mõjutada.
17.Eelnevat arvestades on kohus seisukohal, et kaebaja ei ole kohtumenetluses toonud esile selliseid asjaolusid, mis lükkaks ümber eksperdiarvamuses toodud arvväärtused ja määruse nr 39 § 6 alusel kujunenud lõppjärelduse. Samuti ei nähtu selliseid olulisi asjaolusid, mida töövõime hindamisel ei oleks piisavalt arvestatud ning mis oleksid võinud oluliselt kaebaja
3-21-2997 töövõimele antud hinnangut mõjutada. Kaebaja töövõime hindamisel on lähtutud asjakohasest hindamismetoodikast ja terviseandmetest ning ekspertarstid ei ole teinud meelevaldseid järeldusi. Ekspertarstid on usutavalt selgitanud kaebajal esinenud piirangute ulatust.
18.Kuna üheski valdkonnas ei tuvastatud kaebajal rasket või täieliku piirangut ning menetlus on olnud nõuetekohane, siis on vastustaja põhjendatult asunud seisukohale, et kaebajal on osaline töövõime, sest töötamine on takistatud osaliselt (TVTS § 5 lg 3 p 2). Kaebaja terviseseisundist tulenevad piirangud ei ole ulatuselt sellised, mis vastaks puuduva töövõime tingimustele.
19.Vaidlustatud otsus on seega sisuliselt õiguspärane ning tugineb asjakohastele andmetele. Samuti ei ole vastustaja rikkunud töövõime hindamisel menetlusnorme. Vaidlustatud otsuse tühistamiseks ning töövõime hindamise taotluse uuesti läbivaatamiseks kohustamiseks puudub alus. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebuse rahuldamata. Menetluskulud jäävad poolte endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1). HKMS § 175 lg 3 alusel asendab kohus avaldatavas kohtulahendis kaebaja nime tähemärgiga.
(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.