Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tanel Saar ja Einar Vene 23. november 2022, Tartu 3-22-1586 Tanel Soobi kaebus Tartu Vangla tekitatud kahju hüvitamiseks seonduvalt kartserikambris jalgade vigastamise ja kahe paari sokkide väljastamata jätmisega Tartu Halduskohtu 3. augusti 2022. a määrus Tanel Soobi määruskaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Tanel Soop Vastustaja Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tanel Soobi määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 3. augusti 2022. a määrus muutmata.
2.Jätta kaebaja määruskaebuses esitatud taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks määruskaebuse esitamisel läbi vaatamata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates. Määrus ei ole edasikaevatav osa, mis puudutab riigi õigusabi taotluse rahuldamata jätmist (HKMS § 119 lg 1).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tanel Soop esitas 24. juulil 2022 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla tekitatud kahju hüvitamiseks 50 000 euro ulatuses seetõttu, et kaebaja paigutati 2019. a novembris-detsembris alusetult kartserisse, mille põrandal olid metallist kidad, mis lõikasid iga päev kaebaja jalad katki ning lõhkusid ära 2–3 paari sokke, mida talle lubati asendada, aga mida siiski ei tehtud. Koos kaebusega esitas T. Soop ka taotluse riigi õigusabi korras talle esindaja määramiseks.
2.Tartu Halduskohus tagastas 3. augusti 2022. a määrusega T. Soobi kaebuse nõude osas, mis puudutas kahe paari sokkide väljastamata jätmisega põhjustatud kahju hüvitamist. Nõude osas, mis puudutas jalgade vigastamise tõttu kahjuhüvitise väljamõistmist, lõpetas halduskohus asja menetluse. Lisaks jättis halduskohus kaebaja riigi õigusabi taotluse rahuldamata. Halduskohtu määruse põhjendused olid järgnevad.
2.1.Kaebaja taotleb kahju hüvitamist selle eest, et talle ei väljastatud lõhutud sokkide asemel uusi. Kuna kaebaja pidi tulenevalt vangistusseaduse § 11 lg-st 8 enne halduskohtu poole pöördumist vangla
tekitatud kahju hüvitamiseks esitama vanglale riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse, kuid ta ei teinud seda, tagastas halduskohus kaebuse vastava nõude osas halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 1 p 4 alusel, sest kaebaja ei ole pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast. Lisaks tõi halduskohus välja asjaolu, et Tartu Vangla 28. jaanuari 2020. a otsuse nr 1-13/251-2 kohaselt otsustas vangla lõhutud sokkide eest hüvitada varalise kahju summas 1,48 eurot. Mainitud otsusest ei nähtu, et vangla oleks otsustanud lõhutud sokid asendada kahe paari sokkidega.
2.2.Kaebaja on nõudes, mis puudutas kambri nr 1026 põrandal olnud kidadega jalgade vigastamist, kohustusliku kohtueelse menetluse läbinud – Tartu Vangla jättis kaebaja 10. detsembril 2019. a esitatud kahju hüvitamise taotluse 28. jaanuari 2020. a otsusega nr 1-13/251-2 rahuldamata. HKMS § 47 lg 2 sätestab, et kui isik pidas kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, võib kaebuse selle nõudega esitada 30 päeva jooksul arvates päevast, kui isikule tehti teatavaks kohtueelset menetlust lõpetav lahend, kui seadus ei sätesta teisiti. Kaebaja sai vangla keelduva otsuse kätte
29.jaanuaril 2020 ning pöördus seejärel 30 päeva jooksul kaebusega kohtusse, kuid tema kaebus tagastati haldusasjas nr 3-20-209, kuna isiku õiguste riive oli väheintensiivne ja kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. HKMS § 43 lg 2 lubab küll kaebuse tagastamise korral pöörduda sama kaebusega uuesti kohtu poole, kuid sellisel juhul võib olla kohtusse pöördumise tähtaeg juba ületatud ning tuleb taotleda kaebetähtaja ennistamist. Seega on praegusel juhul kaebaja jalgade vigastamist puudutava kahjunõude esitanud kohtule ilmselgelt kaebetähtaega ületades. Kaebus oleks tulnud esitada 2020. a alguses. HKMS § 124 lg 1 kohaselt kontrollib kohus eelmenetluses, kas kaebus on esitatud tähtaegselt, ja lahendab kaebetähtaja ennistamise taotluse. HKMS § 71 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline lasi mööda seaduses sätestatud menetlustähtaja, ennistab kohus tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel. HKMS § 71 lg 2 sätestab, et tähtaja ennistamist võib taotleda seaduses sätestatud tähtaja jooksul pärast menetlustähtajast kinnipidamist takistanud mõjuva põhjuse äralangemist, kuid mitte hiljem kui 14 päeva möödumisel päevast, kui takistus ära langes. Halduskohus leidis, et tulenevalt menetlusökonoomi põhimõttest ja HKMS § 71 lg-st 2 ei ole vajalik kaebajalt küsida tähtaja ennistamise taotlust, sest kaebajal ei saa ilmselgelt olla mõjuvaid põhjuseid kaebetähtaja ületamiseks ning see taotlus ei ole praegusel juhul ka lubatav. Seetõttu lõpetas halduskohus HKMS § 152 lg 1 p 2 ja § 124 lg 2 alusel asja menetluse, kuna kaebus oli esitatud kaebetähtaega ületades ning tähtaeg ei kuulunud ennistamisele.
2.3.Halduskohus jättis kaebaja riigi õigusabi taotluse rahuldamata riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 7 lg 1 p 1 ja p 5 alusel, kuna kaebaja on võimeline ise oma õigusi kaitsma ning kuna asjaoludest tulenevalt on kaebaja võimalus oma õiguste kaitseks ilmselt vähene.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
3.T. Soop esitas määruskaebuse Tartu Halduskohtu 3. augusti 2022. a määruse peale. Määruskaebuse kohaselt nõuab kaebaja nüüd kahju hüvitamist summas 60 000 eurot. Tal olid kahe nädala vältel kambris nr 1026 viibides iga päev jalatallad lõhki ja verised. Veel nüüdki vajavad tema armilised jalatallad seetõttu erilist hoolt. Ka mingeid sokke ei ole kaebajale asendusena pakutud ega neid ka kuidagi kinni makstud. Kaebaja palub kaebuse esitamise tähtaeg ennistada, sest ta sai alles
4.augustil 2022 halduskohtu määrusest teada, et asi on seisnud või mingi kiri on jäänud tal kätte saamata. Kaebaja soovib riigi õigusabi ning tema vabastamist riigilõivu tasumisest.
4.Tartu Vangla vastuses määruskaebusele palutakse see rahuldamata jätta. Vangla vastuse kohaselt hüvitas vangla kaebajale ühe paari sokkide väärtuse, st 1,48 eurot. Selle summa kandis vangla ka kaebaja vanglasisesele isikuarvele üle 31. jaanuaril 2020. a. Kaebaja ei ole vanglale mingeid täiendavaid taotlusi pärast 2019. a detsembril esitatud taotlust esitanud seoses kambri põrandas olnud kidade ja lõhutud sokkidega. Haldusasjas nr 3-20-209 tagastas halduskohus 13. veebruari 2020. a määrusega T. Soobi kaebuse, milles viimane nõudis hüvitist seoses jalgade lõhkumisega laua all asunud metallist kidadega. Kaebaja sai nimetatud kohtumääruse kätte 14. veebruaril 2020. a ja
kohtumäärus jõustus 3. märtsil 2020. a. Kuivõrd kohus on kohtumääruse, millega kaebus tagastati, kaebajale kätte toimetanud, pidi ta olema teadlik, et 2020. a veebruaris kohtule esitatud kaebust ei ole menetlusse võetud. Seetõttu ei anna kaebaja viited sellele, et varasemalt on tal mingi kohtumäärus saamata jäänud, alust määruskaebuse rahuldamiseks. Vangla hinnangul puudub alus kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks ja kaebuse menetlemiseks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole määruskaebuse rahuldamiseks alust.
6.Halduskohus leidis vaidlustatud määruses, et kuna kaebaja ei ole läbinud kohustuslikku kohtueelset menetlust nõude osas, mis puudutab kahju hüvitamist põhjusel, et vangla ei ole kaebajale asendanud kaht paari lõhutud sokke uutega, tuleb kaebus tagastada HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebuse tagastamine kirjeldatud nõude osas õiguspärane. Kaebaja ei ole ka määruskaebuses kinnitanud seda, et ta oleks vastava kohustuse täitnud ja kohtueelse menetluse läbinud. Asja materjalidest nähtub, et tegelikkuses on vangla 28. jaanuari 2020. a otsusega nr 1-13/251 hüvitanud kaebajale ühe paari sokkide maksumuse. Väide selle kohta, et vangla oleks talle pidanud asendama kaks paari lõhutud sokke, on otsitud, sest kaebaja ei ole sellesisulist taotlust vanglale esitanud.
7.Lisaks soovis kaebaja, et kohus mõistaks talle kahju hüvitise välja ka selle eest, et kambri kidaline põrand vigastas tema jalataldasid. Nimetatud nõude osas lõpetas halduskohus asja menetluse, sest kuigi kaebaja oli läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse, ei olnud ta tähtaegselt kaebusega kohtusse pöördunud. Halduskohus leidis, et kuna ilmselgelt ei saa kaebajal olla mõjuvaid põhjuseid kaebetähtaja ennistamiseks, ei ole tarvis tal vastavat taotlust lasta esitada. Ka määruskaebuses ei ole kaebaja esitanud selliseid mõjuvaid põhjuseid, mis võiksid olla kaebetähtaja ennistamise aluseks. Paljasõnaline on kaebaja määruskaebusest väljaloetav väide, et ta ei teadnud enda varasema kaebuse tagastamisest. Vangla on vastuses määruskaebusele selgitanud, et kaebaja sai kaebuse tagastamise määruse varasemas asjas kätte juba 14. veebruaril 2020. Kaebaja on sellest asjaolust mööda vaadanud. Seega on kokkuvõttes õige halduskohtu seisukoht, et tähtaja ennistamiseks ei ole alust.
8.Määruskaebuses on kaebaja väljendanud seisukohta, et tal on vaja käesolevas asjas siiski riigi õigusabi korras määratud esindaja abi. Halduskohus jättis kaebaja riigi õigusabi taotluse rahuldamata tuginedes RÕS § 7 lg 1 p-le 1, mis sätestab, et riigi õigusabi ei anta, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi ning p-le 5, mille kohaselt ei anta riigi õigusabi ka juhul, kui asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja on võimeline ise oma õigusi kaitsma, sest ta on esitanud arusaadava kaebuse ning ka ringkonnakohtule esitatud määruskaebuses on kaebaja selgelt oma tahet väljendanud. Kaebuse tagastamise tõttu on õige tugineda ka RÕS § 7 lg 1 p-le 5, sest kaebuse tagastamine tähendab seda, et asja sisulise läbivaatamiseni kohus ei jõua, mistõttu on riigi õigusabi korras esindaja määramine sellisel juhul ka tarbetu.
9.Määruskaebuses on kaebaja palunud end vabastada riigilõivu tasumisest. Ringkonnakohus märgib, et kui kaebaja taotleb vastavat vabastust kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks, siis olukorras, kus kaebus tagastatakse muul alusel kui riigilõivu tasumata jätmine, ei ole kaebajal vaja riigilõivu maksta ning kohtul vastavat menetlusabi taotlust lahendada. Kui kaebaja peab aga silmas seda, et ta soovib riigilõivu tasumisest vabastust määruskaebuse esitamisel, selgitab ringkonnakohus, et tulenevalt riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p-st 9 ei võeta riigilõivu haldusasjas määruskaebuse läbivaatamise eest. Seega puudub määruskaebuse esitajal vajadus taotleda menetlusabi riigilõivu
tasumisest vabastamiseks määruskaebuse esitamisel. Ringkonnakohus jätab määruskaebuses esitatud taotluse läbi vaatamata.
10.Eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus kaebaja määruskaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 3. augusti 2022. a määruse muutmata.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.