A.N. kaebus Sotsiaalkindlustusameti 22.02.2022 otsuse nr 55663 ja 18.04.2022 vaideotsuse nr 5.2-3/11999-2 tühistamiseks, pensioniõigusliku staaži tuvastamiseks ning Sotsiaalkindlustusameti kohustamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja: A.N., volitatud esindaja Urmas Mark Vastustaja: Sotsiaalkindlustusamet, volitatud esindaja Merle Magnus
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus, digitoimik
RESOLUTSIOON
1.Jätta A.N. kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
3.Avaldatavas otsuses asendada kaebaja nimi initsiaalidega.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 14.12.2022 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.A.N. (kaebaja) esitas 22.07.2021 Sotsiaalkindlustusametile (SKA) pensioniavalduse vanaduspensioni määramiseks alates 28.12.2021.
2.SKA suurendas 22.02.2022 otsusega nr 55663 A.N. vanaduspensioni 16-20 aastase teenistusstaaži alusel 20 protsenti alates 28.12.2021. Otsuses kohaselt ei töötanud A.N. seisuga 01.01.1996 Vabariigi Valitsuse 02.01.1996 määruses nr 1 „Nende endiste Eesti NSV ametiasutuste loetelu kinnitamine, kus töötatud aeg arvatakse avaliku teenistuse staaži hulka“ nimetatud ametiasutuses. Seetõttu ei arvestata tema avaliku teenistuse staaži hulka töötamise aega enne 01.01.1996.
3.Kaebaja esitas 24.02.2022 SKA 22.02.2022 otsusele nr 55663 vaide, leides, et otsus ei ole kooskõlas päästeteenistuse seadusega (PäästeTS).
4.SKA jättis 18.04.2022 vaideotsusega nr 5.2-3/11999-2 kaebaja vaide rahuldamata. Kaebaja teenistuslehest nähtub, et aastatel 2007-2013 töötas ta Maksu- ja Tolliametis. Seega ei olnud kaebaja 01.03.2008 seisuga päästeteenistuses ning tal puudub õigus vanaduspensioni suurendamisel PäästeTS-i alusel.
KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED
5.Kohtu menetluses on kaebus järgmistes nõuetes: 1) tühistada Sotsiaalkindlustusameti 22.02.2022 otsus nr 55663 ja 18.04.2022 vaideotsus nr 5.2-3/11999-2; 2) tuvastada, et kaebaja poolt ENSV Siseministeeriumi Sõjaväestatud Tuletõrjevalitsuses töötatud aeg 01.06.1982 kuni 01.02.1990 ja Lääne Maakonna Valitsuses 28.01.1991 kuni 31.12.1997 töötatud aeg kuulub staaži hulka, mida arvestatakse ametniku pensionilisa määramisel; 3) kohustada SKA-d tegema uus otsus, millega määrata kaebaja vanaduspensionile juurde ametniku pensionilisa 50% alates 28.12.2021.
6.Kaebaja ei nõustu vastustaja seisukohaga, et ta ei töötanud 01.01.1996 seisuga Vabariigi Valitsuse 02.01.1996 määruses nr 1 loetelus nimetatud ametiasutuses ning et seetõttu ei ole tema suhtes kohaldatav enne 01.04.2013 kehtinud ATS § 182. Viidatud määruse punkt 12 sedastab selgelt: Riiklikud ametid, riiklikud komiteed ja komisjonid ning riiklikud peavalitsused ja riiklikud valitsused. Kaebaja on seisukohal, et ENSV Siseministeeriumi Sõjaväestatud Tuletõrjevalitsus läheb määruse punkt 12 loetletud määratluse alla ja kaebaja pensioni suurendamist lubavale staažile tuleb enne 01.04.2013 kehtinud avaliku teenistuse seaduse § 182 alusel lisada 7 aastat ja 8 kuud.
7.Samuti leiab kaebaja, et suurendatud pensioni arvestamisel tuleb aluseks võtta staaž vastavalt PäästeST § 13 lg 2 punktidele 1 ja 2, mille kohaselt arvatakse päästeteenistuse staaži hulka töötamise aeg päästeteenistujana või tuletõrje- ja päästetöötajana riigi ja kohaliku omavalitsuse päästeasutuses, sisekaitselises rakenduskõrgkoolis või Väike-Maarja Päästekoolis alates 24.04.1994 ning töötamise aeg tuletõrjetöötajana riigi ja kohaliku omavalitsuse päästeasutuses alates 05.02.1991 kuni 23.04.1994. Sellel alusel tuleb kaebaja pensioni suurendamist lubavale staažile lisada 6 aastat, 11 kuud ja 3 päeva.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
8.Kaebus tuleb jätta rahuldamata.
9.Vastustajal puuduvad andmed, et kaebaja oleks olnud seisuga 01.01.1996 teenistuses. Teenistuslehe andmetel ei olnud ta sel kuupäeval teenistuses. Kaebaja teenistuslehele on esimene 2(5)
kanne tehtud 13.04.1998 ning eelnevat avaliku teenistuse staaži tal selle kuupäeva seisuga ei olnud.
10.Tulenevalt 01.01.1996 jõustunud avaliku teenistuse seaduse (edaspidi ATS v.r) §-st 157 peeti ametniku kohta teenistuslehte, millele märgiti muuhulgas teenistuskäik (§ 157 lg 1 p 6).
11.Riigikohus on asunud seisukohale, et kui isikut avalikku teenistusse ei nimetatud, ei tekkinud teenistussuhet isegi siis, kui isik oleks tulnud töö iseloomu arvestades avalikku teenistusse nimetada (Riigikohtu 18.09.2014 otsus nr 3-3-1-31-14, p 17).
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
12.Kaebus tuleb jätta rahuldamata.
13.HKMS § 165 lg 2 sätestab, et kui kaebus jääb rahuldamata ning kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väitega mittenõustumist või tema viidatud tõendi arvestamata jätmist on vaidlustatud haldusaktis või kaebuse nõude kohta tehtud vaideotsuses juba põhjendatud ja kohus järgib seda põhjendust, ei pea kohus seda põhjendust oma otsuses kordama, vaid võib viidata põhjendusega nõustumisele. Kohus nõustub nii vaidlustatud otsuses kui ka vaideotsuses esitatud põhjendustega ning ei pea nende kordamist vajalikuks (HKMS § 165 lg 2). Täiendavalt märgib kohus järgmist.
14.Haldusasja materjalist nähtuvalt töötas kaebaja 01.06.1982 kuni 01.02.1990 ENSV Siseministeeriumi Sõjaväestatud Tuletõrje Valitsuses, 28.01.1991 kuni 31.12.1997 Lääne Maakonna Valitsuses (esmalt riigi- ja piirikaitse spetsialistina, seejärel alates 01.10.1991 Lääne Maakonna tuletõrjeameti direktorina), 13.04.1998 kuni 21.01.1999 Päästeametis, 22.01.1999 kuni 20.07.2004 Väike-Maarja Päästekoolis (alates 22.01.2004 loetud tööandjaks Päästeamet), 20.07.2004 kuni 28.02.2006 Päästeameti Ida-Viru Päästeteenistuses, 16.04.2007 kuni 20.06.2013 Maksu- ja Tolliametis ning 21.06.2013 kuni 30.04.2016 Päästeametis.
15.ATS v.r § 182 lg 1 sätestas, et isikule, kes ATS v.r jõustumisel (s.o 01.01.1996) on teenistuses, arvutatakse teenistusstaaži ATS v.r §-des 153-156 sätestatud korras. ATS v.r § 153 punktis 1 sätestatud tegevuse hulka arvatakse enne ATS v.r jõustumist riigi või kohaliku omavalitsuse ametiasutustes töötatud aeg, välja arvatud teenistusaeg endise NSV Liidu julgeolekuorganites ja relvajõududes.
16.Vastustaja on asjakohaselt viidanud Riigikohtu halduskolleegiumi 18.09.2014 otsusele nr 33-1-31-14, milles Riigikohus selgitas, et tuvastamiskaebuse lahendamisel ei ole tähtsust sellel, milliseks oleks õigussuhted pidanud asutuse õiguspärase käitumise korral kujunema, vaid üksnes sellel, millised nad tegelikult olid (otsuse p 14). Ka rõhutas kohus, et varasem tegevus arvatakse teenistusstaaži hulka üksnes eeldusel, et isik oli avaliku teenistuse seaduse jõustumise ajal (s.o 01.01.1996) teenistuses. ATS v.r § 163 lg 1 kohaselt tuli töölepingu alusel tööle võetud ametnik vormistada nimetamise alusel teenistusse võetuks tagasiulatuvalt, alates 1. jaanuarist 1996. Avalik teenistussuhe ei saanud ATS v.r § 163 lg 1 järgi tekkida vaikimisi. Selleks pidi asutus korraldama atesteerimise, andma käskkirja ning ametnik pidi andma ATS v.r § 28 ja § 163 lg 3 järgi ametivande (otsuse p 16).
17.Arvestades kohtule esitatud tõendeid, leiab kohus, et kaebaja ei olnud 01.01.1996 seisuga avalikus teenistuses. Tööraamatu väljavõttest (kaebuse lisa 6) nähtub, et kaebaja võeti 28.01.1991 tööle Lääne Maakonna Valitsusse riigi ja piirikaitse osakonna spetsialisti ametikohale ning alates 01.10.1991 kuni 31.12.1997 oli ta Lääne Maakonna tuletõrjeameti direktor. Kaebaja teenistuslehest (vastustaja vastuse lisa 2) nähtuvalt nimetati ta esmakordselt ametisse (s.o 3(5)
Päästeameti arengu- ja järelevalveosakonna arengubüroo juhataja kohusetäitja ametikohale) ja ta andis vande 13.04.1998. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid, mis viitaks sellele, et ta oleks ametisse nimetatud Lääne Maakonna Tuletõrjeameti direktorina töötades. Samuti nähtub kaebaja tööraamatust (vt kaebuse lisa 6), et 31.12.1997 oli tegemist töölepingu lõpetamisega.
18.Riigikohus rõhutas eespool viidatud otsuses, et kui isikut avalikku teenistusse ei nimetatud, ei tekkinud tal teenistussuhet isegi siis, kui isik oleks tulnud töö iseloomu arvestades avalikku teenistusse nimetada. Isiku tööülesannete iseloom ei ole teenistussuhte tuvastamisel määrav (otsuse p 17).
19.Lisaks on vastustaja õigesti märkinud (vt vaideotsuse põhjendusi), et 01.01.1996 seisuga ei kuulunud Lääne Maakonna tuletõrjeamet maavalitsuse struktuuri ning sellest tulenevalt ei töötanud kaebaja ka 01.01.1996 seisuga Vabariigi Valitsuse 02.01.1996 määrusega nr 1 „Nende endiste Eesti NSV ametiasutuste loetelu kinnitamine, kus töötatud aeg arvestatakse avaliku teenistuse staaži hulka“ kinnitatud loetelus nimetatud ametiasutuses.
20.Eeltoodut arvestades ei olnud kaebaja 01.01.1996 seisuga avalikus teenistuses, mistõttu ei olnud vastustajal võimalik võtta teenistusstaaži arvutamisel arvesse ENSV Siseministeeriumi Sõjaväestatud Tuletõrjevalitsuses ega ka Lääne Maakonna tuletõrjeametis töötatud aega.
21.Samuti ei ole põhjendatud kaebaja etteheiteid seoses PäästeTS kohaldamata jätmisega. Riigikohtu 11.11.2004 otsusest haldusasjas nr 3-3-1-41-04 (p 11) nähtuvalt ei oma ametihüvesid sätestavad seadused reeglina tagasiulatuvat jõudu. Seega ei saa hiljem kehtima hakanud seadused anda ametihüvesid kõigile isikutele, kes on kunagi sarnasel ametikohal töötanud. Sellise õiguse tekkimine tuleb seaduses sõnaselgelt reguleerida.
22.PäästeTS § 33 lg 3 sõnastusest järeldub, et vanaduspensioni suurendusele on õigus nii päästeteenistujal, kes oli päästeteenistuses 2008. a 1. märtsil kui ka teenistujal, kes tuli päästeteenistusse hiljem. Seadusandja ei ole täpsustanud, kuidas täpselt peaks nende isikute puhul päästeteenistuse staaži arvestama. Vastustaja on seisukohal (vt vaideotsuse lk 3), et „[i]sikul, kes ei olnud 01.03.2008 päästeteenistuses, kuid kes asus tööle päästeasutusse hiljem, ei ole õigust pensioni suurendusele enne 01.03.2008 omandatud päästeteenistuse staaži alusel“.
23.Sätet eesmärgipäraselt tõlgendades leiab kohus, et PäästeTS § 33 lõikest 3 ei järeldu, et „hiljem“, s.o pärast seaduse jõustumist päästeteenistusse tulnud isiku puhul peaks PäästeTS § 18 kohaldamisel arvestama nn varasema staažiga. Päästeteenistuja suurendatud vanaduspensioni kui eripensioni kehtestamine oli poliitiline valik, mille tõenäoliseks eesmärgiks oli suurendada väljaõppinud ja kogemustega päästeteenistujate lojaalsust (s.t päästeteenistuses jätkamist võimalikult pika aja vältel). Sellele viitab ka PäästeTS seletuskirjas1 (vt seletuskirja lk 2) märgitu: „Samuti motiveerib selgelt määratletud tulevik teenistusküsimustes päästealal töötavaid inimesi päästealal edasi tegutsema.“ Seega oli üheks keskseks eesmärgiks tagada juba päästealal töötavate inimeste edasine päästealal tegutsemine. Seadusandja eesmärgiga ei oleks kooskõlas see, kui ka pärast PäästeTS jõustumist ükskõik kui lühikeseks ajaks teenistusse naasnud isiku puhul võetaks pensioni suurendamisel arvesse ka tema varasemat staaži. Erinevalt seaduse jõustumise ajal teenistuses olnud isikutest ei saanud hiljem teenistusse asunutel olla õiguspärast ootust (isegi kui see võis olla päästeteenistusse naasmise ajendiks), et nende võimalik varasem päästeteenistuse staaž arvesse võetakse. Seetõttu on vastustaja kohtu hinnangul põhjendatult järeldanud, et isikute puhul, kes PäästeTS jõustumise ajal päästeteenistuses ei olnud ning nimetati (uuesti) ametisse pärast PäästeTS-i jõustumist (s.o pärast 01.03.2008) ei saa vanaduspensioni suurendamisel arvestada varasemat, s.o enne seaduse jõustumist kogutud, staaži.
24.Ka PäästeTS muutmise seaduse (mille raames täiendati seadust muu hulgas ka § 33 lõikega 2 ja 3) seletuskirjast2 nähtub, et kuna päästetöötajate pensionisuurenduse regulatsioon kehtestati alles 2008. aasta 1. märtsist, ei saa enne seda pensioneerunud või päästeteenistusest lahkunud päästetöötajatel olla õiguspärast ootust nende pensioni suurendamiseks tagantjärele (seletuskirja lk 11). Ka toetab vastustaja seisukohta viidatud seletuskirjas (vt lk 12) toodud viide prokuröre puudutavale regulatsioonile: „Põhimõte, et eripensioni ega vanaduspensioni suurendusele ei ole õigust isikutel, kes vastava regulatsiooni kehtestamise ajal ei ole teenistuses, on sätestatud ka prokuratuuriseaduses (edaspidi ProkS) ja kuni 1. aprillini 2013. aastal kehtinud ATS- is“.
25.Arvestades eeltoodut jättis vastustaja õigesti kaebaja pensioniavalduse lahendamisel PäästeTS kohaldamata.
26.Kokkuvõtvalt peab kohus põhjendatuks vastustaja järeldust, et kaebaja töötamist ENSV Siseministeeriumi Sõjaväestatud Tuletõrjevalitsuses ajavahemikul 01.06.1982 kuni 01.02.1990 ja töötamist Lääne Maakonna Valitsuses ajavahemikul 28.01.1991 kuni 31.12.1997 ei saa arvata staaži hulka, mis annaks aluse vanaduspensioni suurendamises. Seetõttu puudub alus tuvastamisnõude rahuldamiseks.
27.Samadel põhjendustel puudub alus tühistamisnõude rahuldamiseks. Vastustaja ei ole materiaalõiguse kohaldamisel eksinud ning kohtu hinnangul ei esine otsuses ja vaideotsuses ka vormi- või menetlusvigu, mis võiksid tingida nende tühistamise. Haldusaktid vastavad haldusakti õiguspärasuse eeldustele haldusmenetluse seaduse § 54 mõttes. Tühistamisnõude rahuldamata jätmisel jääb ka sellega olemuslikult seotud kohustamisnõue rahuldamata. Seega jääb kaebus tervikuna rahuldamata.
28.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda. Vastustaja ei ole menetluskulusid tõendavaid dokumente kohtule esitanud, mistõttu jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda (HKMS § 109 lg 1).
29.Avaldatavas kohtuotsuses asendab kohus kaebaja nime initsiaalidega (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt) Tristan Ploom