Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 30.11.2022 a.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X esitas Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) RelvS § 35 lg 1 alusel taotluse relvaloa saamiseks. Taotlus oli PPA menetluses alates 14.03.2022. PPA leidis, et kaebaja puhul esinevad RelvS § 36 lõike 4 punktis 3 nimetatud relvaloa andmist välistavad asjaolud ning PPA andis kaebajale tähtaja vastuväidete esitamiseks. Pärast tähtaja pikendamist esitas kaebaja vastuväited 29.04.2022. PPA keeldus 16.05.2022 otsusega nr 4.2-1/3817-3 kaebajale relvaloa väljastamisest RelvS § 36 lg 4 punkti 3 alusel. Otsuse põhjendused:
1.PPA-l on alus ja õigus RelvS § 36 lg 4 p 3 alusel keelduda relvaloa väljastamisest ka siis, kui PPA ei pea isikut usaldusväärseks või isiku usaldusväärsus on langenud selliselt, et relvaluba ei ole mõistlik anda tulenevalt õigusrikkumiste rohkusest või nende korduvusest. Isiku käitumisele ja eluviisile hinnangu andmisel võtab PPA arvesse kõiki taotlejaga seotud sündmusi, mis on teda iseloomustavad. Isiku käitumist ja eluviisi hinnates tuleb arvesse võtta ka varasematel aastatel aset leidnud sündmusi, eriti kui nende põhjal saab kogumis teha järeldusi. Relvaloa taotluse menetluses ei anta hinnangut taotleja tegudele karistusõiguslikus mõttes, vaid tähtsad on taotleja teod. Need näitavad, milline oli ja on relvaloa taotlejale loomuomane käitumine ning selle põhjal saab teha järelduse, kas ta sobib tulirelva valdama.
2.Taotlejat on mitmel korral kohtulikult karistatud (aastatel 1997, 2005, 2007 ja 2011) korduvalt varguste toimepanemise, samuti alkoholijoobes sõiduki juhtimise eest. Lisaks on ta toime pannud teisi erinevaid õiguserikkumisi, ta on saanud väärteokorras karistada: alkoholijoobes avalikus ko1(7)
has viibimine (2005. a) ja sõiduki juhtimine alkoholijoobes (2005. a), taksoarve tasumisest keeldumine (2006. a), tsiviilkäibes keelatud külmrelva omamine (2012. a). Lisaks on aastatel 20082021 arvukalt erinevaid liiklusseaduse rikkumisi. 2001. a oli ta kriminaalasjas kahtlustatav teise isiku ähvardamises. Menetluse raames küll ei tuvastatud kuriteo toimepanemist, kuid sündmus iseenesest on siiski taotlejat iseloomustav. Taotleja kohta kogutud teave näitab, et tema käitumine ja eluviis on mitmete aastate jooksul olnud õiguskuulmatu, lausa kuritegelik. Ta ei ole pannud toime üksikut kuritegu või mõnda muud õigusrikkumist, vaid õiguskuulmatu käitumine on olnud pikaajaline ja korduv.
3.Isiku karistusteta lähiminevik ja positiivsed iseloomustused ei kaalu üles minevikus toimepandut. Kuigi taotleja väidab, et ta olnud viimastel aastatel õiguskuulekas, on vähemalt kolmel korral politsei andmebaasis fikseeritud tema liikluses kehtivate reeglite eiramised (kaks suulist hoiatust 2021. ja 2021. a sõiduki juhtimise eest, millel oli tehnoülevaatus läbimata ja 2021. a suuline hoiatus kiiruse ületamise eest).
4.Relvaluba on oma olemuselt eriõigus, mille isikule andmise üheks põhiliseks aluseks on kõrge usaldusväärses avaliku võimu silmis. Elus tehtud valikud ja toimepandud teod võivad teatud küsimustes omada tähtsust ka siis, kui nendest on möödunud juba pikk aeg. Isiku väidetega, et liikluses kehtivate reeglite rikkumised ei oma relvaloa andmise otsustamisel tähtsust ja süütegude puhul omab tähtsust raskusaste ja ohu tekitamine, PPA ei nõustu. Ka isiku üldine õiguskuulekus on loa väljastamise otsustamisel oluline, mitte ainult rasked süüteod, sest isiku käitumise puhul saabki teha järelduse, kas talle saab anda kõrgemat ohu allikat, tulirelva. Taotleja arvamus ja liiklusrikkumiste pisendamine annab põhjust arvata, et ka relvaloa väljastamisel lubaks ta endale tema jaoks vähetähtsate rikkumiste toimepanemist. Seetõttu puudub usaldus, et isik suudab ja tahab täita relvaloa omajale seatud kõrgendatud nõudmisi.
5.Taotleja andis menetluses täiendavalt teada, et jahiseltsi ta ei kuulu, kuna ajakava ei võimalda sellega tegeleda ja tal ei ole huvi ka väljaspool Saaremaad ühtegi jahiseltsi kuuluda. Ta selgitas taotlusel märgitule lisaks, et relvaluba vajab selleks, et võtta klientide relvi hoiule, samuti andis ka teada, et tegeleb enda täiendamisega jahinduse alal. Seega on taotluse esitamise eesmärk ja ütlused vastuolulised. Isik väidab, et ajakava ei võimalda tal liituda jahiseltsiga, kuid aega enesetäienduseks jahiteemadel siiski leiab. Relvaluba taotleb ta jahipidamiseks, kuid jahiseltsiga aega tal liituda ei ole. Jahti kavatseb pidada Saaremaal, kuid relva hoiukohaks on ta märkinud Harjumaa aadressi. Arusaamatu on ka see, kuidas on isikul võimalik relvade hoidmise teenuse äri üles ehitada isikliku relvaloa toele. Relvade hoidmise teenusena on relvaseaduses sätestatud loakohustusega tegevusala, mille tegevusloa saamiseks tuleb esitada taotlus vastavalt RelvS §-dele 67 ja 68.
2.X esitas 27.05.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti 16.05.2022otsuse nr 4.2-1/3817-3 tühistamiseks ja taotluse uuesti läbivaatamiseks kohustamiseks. Kaebuse põhjendused:
1.Vastustaja on rikkunud uurimis- ja põhjendamiskohustust. Ei nähtu, et PPA oleks tuvastanud teisi kaebajat iseloomustavaid asjaolusid peale karistusregistri andmete. Relvaloa andmise menetluses ei tehtud peale karistusregistri vaatamise teisi uurimistoiminguid, st ei küsitletud ühtegi isikut või tehtud päringuid. Vastustaja ei selgitanud välja ka kaebaja jaoks soodsaid asjaolusid. Otsusesse on kuhjatud võimalikult palju teksti loomaks muljet keeldumiseks mitmete aluste esinemisest ja otsusest ei ole vastustaja siseveendumuse kujunemine jälgitav.
2.Kaebaja süüteod on toime pandud ammu, karistused on kantud ja rahatrahvid tasutud. Karistusregistrist kustunud andmetele ei saa relvaloa andmisest keeldumisel tugineda. See fakt peaks vähendama intsidentide kaalukust. Kaebaja ei ole toime pannud isikuvastaseid süütegusid ega olnud vägivaldne või muul viisil teistele ohtlik.
3.Viimasel kümnel aastal on kaebajaga seotud rikkumised olnud ainult seoses liikluseeskirjadega. Viimane väärteokaristus jääb viie aasta tagusesse aega (v.a kohtumenetluse ajal aset leidnud kiiruse ületamine 30 km/h alas). Kaebaja liiklusrikkumiste arv on minimaalne, arvestades asjaolu, et kaebaja läbib aastas umbes 120 000 kilomeetrit ja sõidab seega rohkem, kui keskmine tavaline inimene. Kohtumenetluse ajal aset leidnud kiiruse ületamine oli tingitud inimlikust eksimusest. 2(7)
Kaebaja kahetses kohtuistungil juhtumeid ning tunnistas, et on teinud omad järeldused ja ta proovib olla liikluses veelgi hoolikam. Ka PPA märkused ja tähelepanekud on aja jooksul vähenenud, mis näitab, et kaebaja on oma käitumist muutnud ning oskab aru saada oma eksimustest ning ennast parandada. Raskete rikkumiste puudumise tõttu on alust arvata, et kaebaja on ka relvade käitlemisel vajalikul määral hoolas ja hoolikas. Kaebaja rikkumised seoses mootorsõiduki käitlemisega ei iseloomusta praegusel juhul kaebaja suutlikkust täita relva hoidmise ja kasutamisega seotud kohustusi.
4.Vastustaja ei ole arvestanud kaebaja seadusekuulekat käitumist viimase 4 aasta jooksul, vaid ainult karistusregistri väljavõtet. Sellega ei ole vastustaja kaalutlusõigust rakendanud õiguspäraselt. Kaebaja väärtused ja ellusuhtumine on muutunud, ta ei tarbi tänaseks enam alkoholi, tubakatooteid ega muid mõnuaineid ja on oma „eelmise elu“ selja taha jätnud. Kaebaja karistusregistri väljavõte kinnitab, et ta on olnud viimased 4 aastat seadusekuulekas. Seda kinnitavad ka kaebaja töökaaslaste ja tuttavate iseloomustused. Kaebaja minevikus ei ole viiteid vaimsele häirele või häiritud mõttemaailmale või tahtlikult inimeste elu ohustavatele tegudele. Kaebaja mõistab täielikult, millised ohud kaasnevad relvadega ja teab, et jahipidamisel on vajalik kõrgendatud ettevaatlikkus. PPA esindaja mainis ka ise kohtuistungil, et kui isik on oma käitumist parandanud 2-3 aasta jooksul (uusi rikkumisi ei ole), siis on võimalik rääkida käitumise parandamisest. Miks praegusel juhul otsustas PPA siiski kunagiste tegudega arvestada, jääbki selgusetuks.
5.Kaebaja taotles relvaluba seoses jahipidamisega, kuna kaebaja elukaaslase ettevõte, milles kaebaja töötab, rajab Saaremaale puhkekohta, mille klientideks saavad olema jahindus- ja kalastusturistid. Kaebaja soovib tulevikus hobikorras tegeleda jahindusega ning relvaloa saamine mõjutab tugevalt nii kaebaja hobisid kui ka pere ettevõtet. Kaebaja on läbinud koolituse jahitunnistuse saamiseks ja käib Kahala Jahimeeste Seltsi jahimeestega jahil kaasas. Relvaloa andmisest keeldumine rikub otseselt kaebaja vabaduspõhiõigust – loast keeldumise tõttu ei saa kaebaja ettevõtte plaane soovitud viisil soovitud eesmärkideks ellu viia. Loast keeldumisega võetakse kaebajalt võimalus tegutseda jahindusvaldkonnas ja teenida tulu.
6.Relvaloa olemasolu korral saab kaebaja hädapärasel juhul laenata jahirelva kliendile või võtta kliendi relva hoiule. Kaebaja ei soovi hakata teenima tulu relva hoiustamise teenusena (RelvS § 66 lg 1 p 5), seega ei ole vajalik taotleda ettevõttele eraldi luba. Kaebaja eesmärk on vajadusel pakkuda klientidele lahendust, kui pigem erandkorras on kliendil vajalik kaebajale oma relv üle anda RelvS § 29 lg 4 järgi. Kui ettevõte leiab, et edaspidi on vajalik relvade hoidmist osutada teenusena, saab ettevõte ka edaspidi selleks tegevusluba taotleda. Samas on küsitav relvade hoiustamine ettevõtte poolt ilma, et ettevõttes töötaks relvaluba omavaid isikuid (relvaluba tagab konkreetse relvi käitleva füüsilise isiku teadmised relvadest ja nende hoiutingimustest).
3.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja selgitas kohtumenetluses täiendavalt järgmist:
1.Politsei ülesanne on avaliku korra kaitseks tagada, et tulirelva kui kõrgendatud ohu allika käitlemise õigus on üksnes usaldusväärsel isikul, kes käitub vastutustundlikult ja õiguskuulekalt. PPA õigus hinnata relvaloa taotleja käitumist ja usaldusväärsust tema poolt toime pandud tegude kaudu hõlmab RelvS § 36 lg 4 p 3 alusel kaalutlusotsuse tegemisel politsei andmekogus olevate andmete kasutamist. Karistusregistrist kustutatud väärteokaristuste arvestamine relvaomaniku usaldusväärsuse hindamisel on kohtupraktika kohaselt lubatud. PPA võib relvaloa omaniku käitumise ja usaldusväärsuse hindamisel arvesse võtta igasuguseid isiku käitumisakte, mis iseloomustavad tema üldisi hoiakuid ja võimaldavad teatud määral prognoosida tema käitumist tulevikus.
2.Isikust lähtuva ohu prognoosimisel saab üldjuhul aluseks võtta isiku poolt varem toime pandud tegude asjaolusid ja seda, kuidas isik väljendab oma suhtumist nendesse. Kaebaja kohtuistungil antud põhjendused ei muuda toimepandud liiklusrikkumisi olematuks. Mootorsõidukit juhtides võib esmapilgul või eraldivõetuna mõni vähetähtis viga või hooletus põhjustada raske tagajärje. Kuna kaebaja on toime pannud õigusvastaseid tegusid teise kõrgema ohu allikaga, on alust järeldada, et ta ei pruugi teatud olukorras olla suuteline täitma ka relva hoidmise või kasutamisega seotud kohustusi ning tema hooletuse või vastutustundetu käitumise tõttu võivad realiseeruda ka tuli3(7)
relvast lähtuvad ohud. Korduv liiklusreeglite eiramine näitab väga selgelt suhtumist õiguskorras erinevate ohtude realiseerumise takistamiseks kehtestatud eeskirjadesse. Asjaolu, et kaebaja on hinnanud liiklusrikkumisi ebaolulisteks ning on käesoleva kohtumenetluse ajal toime pannud järjekordse rikkumise, annab tunnistust sellest, et kaebaja peab võimalikuks kehtestatud eeskirju rikkuda, kui see talle sobib või tema hinnangul ohutu näib.
3.Relvast lähtuva ohu ennetamiseks ei pea ega tohigi PPA ootama jääda esimest sündmust, mis vahetult relvaga seondub, sest juba sel sündmusel võivad olla väga rasked tagajärjed ning seda ka relvaomaniku tahtluseta.
5.RelvS § 36 lg 4 p 3 kohaselt võib relvaloa andmisest keelduda isikule, kes enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu on sobimatu antud liiku relva soetama ja omama. PPA võib enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu peatada ka relvaloa kehtivuse (§ 43 lg 1 p 21) või tunnistada relvaloa kehtetuks (samas lg 31). Seetõttu on ka asjakohane nende sätete kohta kujunenud kohtupraktika, kuivõrd kõigil juhtudel on eelduseks isiku eluviis või käitumine ning tagajärjeks, et isikul ei ole kehtivat relvaluba. Põhiseaduses ei nimetata õigust soetada või omada relva igaühe põhiõigusena, kuid isiku õigus soetada ja omada relva võib olla hõlmatud PS § 19 lg-s 1 nimetatud õigusega vabale eneseteostusele (RKPJK 26.03.2009. a otsus asjas nr 3-4-1-16-08, p 22). Vastustajal on sätte kohaldamisel avar kaalutlusõigus otsustamaks, millist käitumist käsitada enda või teiste isikute turvalisust ohustavana määral, mis toob kaasa normis nimetatud tagajärje (Tln RKK 01.03.2019 otsus nr 3-17-2178 p 11). Tegemist ei ole isiku karistamisega, vaid temast potentsiaalselt tuleneva ohu ennetamisega teiste isikute turvalisuse suhtes. Seejuures ei pea PPA tõendama, et kaebaja on edaspidi relva kasutades ohtlik, vaid piisab, et asjaoludest tulenevalt saab sellise ohu realiseerumist pidada tõenäoliseks (samas p 14). Vastustajal on lubatav tugineda intsidentidele, kus relvaloa taotleja ei olnud süüdistatav; ning samuti liiklusrikkumistele (Tln RKK 17.12.2020 otsuse nr 3-20107 p-d 8-9). Positiivsed iseloomustused ei saa aga ümber lükata kaebaja käitumist ning toimunule hiljem tema enda poolt antud hinnanguid (p 13). Tegemist ei ole eluaegse mõjuga haldusaktiga ning isikul on võimalik hiljem uuesti relvaluba taotleda ning tegeleda soovituga nt RelvS § 86 nõudeid järgides (p 15). Jahil on võimalik osaleda ka relva omamata ning kaebaja ei jää seetõttu oma hobist ilma (Tln RKK 15.02.2019 nr 3-17-2170 p 10). Isiku elustiili hindamisel omab mh tähtsust ka see, kas esineb teavet, et sarnane käitumine võib isikule olla loomuomane. Isikule loomuomase käitumise hindamisel ei olnud õigusvastane tugineda ka aastaid tagasi toime pandud väärteo asjaoludele olenemata sellest, et andmed isiku karistatuse kohta olid karistusregistrist kustutatud, sest seda kasutatakse isiku suhtes iseloomustava teabena, mitte karistusõiguslikus mõttes. Tegemist ei ole isiku korduva karistamisega, vaid temast potentsiaalselt tuleneva ohu ennetamisega teiste isikute turvalisuse suhtes (Tln RKK 13.05.2019 otsus nr 3-17-2282 p-d 14 ja 15). Kaebaja pikaajaline relvakogemus, relvasportlaseks ja jahimeheks olek ega tubli jahimehe kuvand ei saa kaaluda üles tema sooritatud teo ohtlikkust teiste isikute turvalisusele (samas). Kui luba taotlev isik on enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu sobimatu antud liiki relva soetama ja omama, tuleb relvaloa andmisest keelduda ka siis, kui isiku vajadust relva omamiseks saab pidada põhjendatuks (Trt RKK 30.10.2019 otsus nr 3-18-1748 p 19). Tallinna Ringkonnakohus märkis ka 28.04.2021 otsuse nr 3-20-1675 punktis 10, et kui isik suhtub õiguskorda süstemaatiliselt hoolimatult teistes eluvaldkondades, pole alust arvata, et ta on täiesti sea4(7)
duskuulekas ka relvade käsitlemisel, kus esineb oht teiste isikute turvalisusele isiku elu ja tervise korvamatuks kahjustamiseks. Riigikohus on 18.06.2019 asjas nr 5-19-26 tehtud otsuses (p 51) leidnud, et riik saab usaldada relva ja laskemoona üksnes sellisele isikule, kelle puhul ta on veendunud, et see isik ei kasuta relvi süütegude toimepanemiseks. Ei saa väita, et relvaloa mittesaamisega tekkivad ebameeldivused kaaluksid üles selliste põhiseaduslike alusväärtuste nagu inimeste elu ja tervis kaitsmise vajaduse (samas, p 50). – p 10
6.Vaidlusaluses haldusakti kirjeldavas osas on hetkel vanema kui 45-aastase kaebaja kohta välja toodud tema teod, mille osas on karistatus ilmselgelt kustunud, sh alaealisena (p 2). Viimane karistusregistrisse kantud tegu on toime pandud üle kümne aasta tagasi. Kaebuse lisa 2 kohaselt on kõik karistused arhiveeritud. Täiendavalt on kajastatud 2001. a sündmust, mille osas on kriminaalmenetlus lõpetatud, sest kuriteo toimepanemist ei tuvastatud. Lisaks on kajastatud sündmusi, mida võib üldistatuna käsitleda avaliku korra häirimisena, kuid mille osas ei ole algatatud kriminaalmenetlust. Lisaks on ajavahemikul 20082021 fikseeritud vähemalt 13 liikluses kehtivate reeglite rikkumist, millest viimane väärtoekaristus on määratud 2018. aastal ja viimane hoiatus 30.10.2021 tehnoülevaatuseta sõidukiga juhtimise eest. Haldusakti põhjendustes on tegude kirjeldused kokku võetud. Kohus leiab, et kaebaja varasemate tegude kogumile tervikuna tuginemine ei ole põhjendatud. Iseloomustava teabena on arhiivi kantud andmetele tuginemine lubatud (vt Tln RKK 13.05.2019 otsus nr 3-17-2282). Küll aga tuleb arvestada tegusid ja nende arengut ajas. Esimese teo on kaebaja toime pannud alaealisena. Vastustaja ei väida samuti, et kaebaja paneks jätkuvalt toime varavastaseid tegusid või tarvitaks alkoholi viisil, mis viib õigusrikkumisteni. Need teod omaksid kogumis tähtsust üksnes siis, kui selline teguviis oleks kas süvenenud (üleminek kergemalt raskematele tegudele) või teod oleksid jätkuvad, nt joobes süütegude toimepanemine. 2001. aasta sündmusele tuginemine ei ole samuti õiguspärane, sest olukorras, kus ei tuvastatud kuriteo toimepanemist, ei saa ka sellise teabe olemasolu olla (vastustaja fraasi järgides) „kõnekas fakt“. Kuriteo toimepanemine võib jääda ka tuvastamata, kui tegemist on valeinfo või erimeelsusega inimsuhetes – ilma toodud infot täiendavalt sisustamata ei ole seda võimalik mingil määral käsitleda kaebaja kahjuks. Ka 2012. aasta juhtumi osas on oluline, et vaatamata formaalsele relvaseaduse rikkumisele ei peetud seda eelduslikult piisavaks menetluse alustamiseks. Kokkuvõttes – vastustajal ei ole keelatud haldusakti kirjeldavas osas ära näidata haldusmenetluses kogutud teavet, sh haldussisese kontrolli tarbeks, s.o näitamaks et selline info oli PPA-le teada. Küll aga tuleb põhjendavas osas teha valik ja märkida, millisele teabele on lubatav ja mõistlik tugineda. Arhiivi kantud karistused, mis on vanemad kui 15 aastat (sh pole hilisemaid analoogseid tegusid) ei ole alati asjakohased asjaolud. Ka ei saa kasutada kaebaja vastu/kahjuks teavet, mis on ebamäärane ja piisavalt täpsustamata (2001. a ja 2012. aasta sündmused), sh 2001. aasta sündmuse osas puudub täpsustus, kas faktiliselt midagi kaebajale etteheidetavat üldse toimus.
7.Riigikohus on otsuses nr 3-15-2221 (p 13) ja 3-18-2294 (p 20) selgitanud distsiplinaarasjade kontekstis, et mõne teo äralangemine tegude kogumist, mille eest määrati sanktsioon, ja mõne teo ebaõige kvalifitseerimine tahtliku teona ei too alati kaasa kaalutlusotsuse õigusvastasust, kui ebaõigesti kvalifitseeritud tegu või teod ei moodusta olulist osa ette heidetud tegudest ei arvu ega eelkõige rikkumise raskuse poolest. Kohtul ei tohi tekkida kahtlust, et ebaõigel õiguslikul kvalifikatsioonil põhinev kaalutlusotsus võib olla ebaproportsionaalne või et kaalutlusviga võib olla kaasa toonud teistsuguse otsuse. Kohus leiab, et sama põhimõte on asjakohane ka käesolevas kohtuasjas. Haldusakti raskuspunktiks on siiski kaebaja hilisemad liiklusalased õigusrikkumised ja suhtumised neisse, samuti jahipidamise5(7)
ga seotud põhjenduste ebamäärasuses. Vastustaja ei ole relvaloa andmata jätmisel tuginenud riskile, et kaebaja võiks tarvitada alkoholi või asuda varavastaseid süütegusid toime panema.
8.Kohus leiab, et juba haldusaktis toodud pidevat liiklusalased rikkumised on oma kogumis piisavad, et jätta kaebajale relvaluba andmata. Ka haldusaktis on põhjendatud, et kuigi kaebaja väidab, et ta olnud viimastel aastatel õiguskuulekas, on vähemalt kolmel korral politsei andmebaasis fikseeritud tema liikluses kehtivate rikkumiste eiramised (kaks suulist hoiatust 2021. ja 2021. a sõiduki juhtimise eest, millel oli tehnoülevaatus läbimata ja 2021. a suuline hoiatus kiiruseületamise eest) (p 18). Ka isiku üldine õiguskuulekus on loa väljastamise otsustamisel oluline, sest isiku käitumise puhul saabki teha järelduse, kas talle saab hinnata kõrgemat ohu allikat, tulirelva. Liiklusrikkumiste pisendamine annab põhjust arvata, et ka relvaloa väljastamisel lubaks kaebaja endale tema jaoks vähetähtsate rikkumiste toimepanemist (p 19). Nagu tuleneb eelnevalt viidatud kohtupraktikast (kohtuotsuse p 5), saab isiku käitumise ja elustiili hindamisel aluseks võtta ka käitumise liikluses. Kohus jääb istungil väljendatu juurde, et nii sõiduk kui ka relv on suurema ohu allikas (VÕS § 1056 lg 2 – asi, mis selle olemuse tõttu võib isegi asjatundjalt oodatava hoolsuse rakendamise korral tekkida suur kahju või võib kahju tekkida sageli). Lihtsustatult – kui isik käitub hooletult liikluses, olles sõidukiroolis, on ka suurem oht, et isik võib olla hooletu ka teise suurema ohu allika, ehk relvaga.
9.Kaebaja selgitused istungil ei veennud kohut ega kummutanud haldusakti järeldusi. Pigem süvendasid istungil antud seisukohad järeldust, et haldusakti prognoosotsus on õige. Kaebaja selgitas, et sõidab oma tööga seonduvalt väga palju. Kaebaja ütlustest võiks järeldada, et seega on juhiload talle hädavajalikud oma töö jätkamiseks ja ettevõtte käigus hoidmiseks. Sellises olukorras tuleb eeldada oluliselt suuremat hoolsus liikluses, sest see on oma sissetuleku tagamiseks hädavajalik. Juhilt, kes sõidab väga palju, saab eeldada sisuliselt automaatse liigutusena näiteks turvavöö kasutamist. Ka oli 2020. aastal kaebaja kasutuses oleva sõiduki ülevaatus aegunud juba 4,5 kuud, enne kui politsei selle kohta märkuse tegi (istungil alates 11:21:24). Seega ei olnud tegu paaripäevase tähelepanematusega, vaid olulise hooletusega juba pikema aja jooksul. Vajadus sõita sõidukiga palju võib kaasa tuua selle, et sõidukit kontrollitakse sagedamini, küll aga ei ole see põhjuslikus seoses kontrolli käigus tuvastatavate rikkumiste arvuga – professionaalselt või muul põhjusel palju sõitvalt juhilt tulebki eeldada vähem rikkumisi ja suuremat hoolsust sõidukijuhina. Märkimist väärib, et ka käesoleva kohtumenetluse ajal, kui kaebajal oli juba teada, et tema liiklusrikkumised võivad mõjutada tema tulevasi plaane, pani kaebaja toime järjekordse rikkumise (kaebaja 27.07.2022 seisukoht). Kohus ei järelda eeltoodust, et kaebaja paneb rikkumisi toime tahtlikult või ta on pahauskne. Küll aga võib järeldada hooletust, kergemeelsust või lohakust. Seda ilmestab ühelt poolt, et rikkumisi on palju valdkonnas (liikluses), kus lubade olemasolu on kaebajale sissetuleku teenimiseks vajalik (kaebaja tegevusala istungil 11:56:39); teisalt ka, et istungil puudus kaebajal sellekohane selge selgitus. Kohtule jäi istungil kõlama kaebaja selgitusena kokkuvõtlikult, et „juhtus“ ning kaebaja proovib edaspidi paremini (istungil alates 11:25:51 jj). Kui isik soovib end parandada, on see muidugi teretulnud ja liikluses ka ilmselgelt hädavajalik. Küll aga tuleb arvestada, et ka relvadega juhtuvad negatiivsed sündmused ei nõua selleks teadvalt pahatahtlikku käitumist ega kavatsetust. Relvadega võib juhtuda õnnetusi, milles kannatavad teiste inimeste elud, tervis ja vara, samuti hooletusest, lohakusest, ettevaatamatusest või kergemeelsusest. Kaebaja lubadused või selgitused, et mh laste tõttu oleks ta relvadega eriti hoolikas, ei tekita usaldust olukorras, kus sõidukiga (mis võib olla samuti lastele, sh võõrastele lastele ohtlik) kaebaja samavõrra hoolikas ei ole. Kui anda kaebajale relvaluba ning halvimate asjaolude kokkulangemisel juhtuks siiski kaebaja relvaga õnnetus, oleks tagantjärele hetkel kohtule teadaolevaid kaebaja liiklusrikkumisi kogumis kirjeldades kohtunikul äärmiselt keeruline veenda nii 6(7)
ennast kui ka teisi, et kaebajale relvaloa lubamine oli õige ning hooletusest tuleneva õnnetuse risk ei olnud suur.
10.Kohus ei pea asjas oluliseks kaebaja esitatud seletuskirju, kuivõrd need sisuliselt ei kirjelda ega kummuta seega kaebaja toimimisviisi liikluses. Asjas ei nähtu muid tõendeid, millega saanuks või olnuks vajalik kaebaja käitumist liikluses täiendavalt iseloomustada.
11.Kohus nõustub vastustajaga, et haldusakti andmise seisuga olid kaebaja selgitused relvaloa saamise põhjenduse kohta vastuolulised. Kaebaja soovis pidada jahti Saaremaal, samas plaanis hoiukohaks Harjumaal; kaebaja soovib pidada jahti, samas ei võimalda tal ajakava jahiseltsi kuuluda ning jahiseltsi kuulumine tuleks kõne alla üksnes Saaremaal; ka sooviks kaebaja relvaluba selleks, et võtta relvi hoiule, kuid tegemist on eraldi teenusega, milleks tuleb taotleda eraldi tegevusluba. Kohtuistungil selgitusi andes selgus kaebaja terviklik plaan. Sisuliselt soovib kaebaja relvaluba taotledes ette valmistada äritegevusega alustamist järgmisel sügisel (1,5 aastat pärast relvaloa taotlemist, istungil 11:49:38) ja saada selleks juba ennetavalt relvaluba. Siinkohal ei ole vastustajale etteheidetav, et ta ei kõrvaldanud kaebaja väidetes olevaid vastuolusid. Kaebaja taotles endale hüve, sh sellist, mis ei ole tingimata vajalik inimväärika elu tagamiseks (vrdl toimetulekutoetus). Oma kavatsuste ühene selgitamine relvaloa taotlemisel on ennekõike taotleja kohustus, kes peab ka arvestama, et tema põhjendusi hinnatakse sisuliselt, sh kontrollides võimalikke vastuolusid. Seega oleks kaebaja ise, hiljemalt ärakuulamisel selgitama üheselt oma eesmärke (samaväärselt kohtuistungil selgitatule) relvaloa saamiseks. Kuivõrd kaebajal oli juba haldusmenetluses esindaja, vähenes sellega ka vastustaja (menetluse olemusest tulenevalt) niigi vähene omaalgatuslik selgitamiskohustus. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja relvaloa taotlust ei saa põhjendada vajadusega võtta relvi hoiule, kuivõrd selleks tuleb taotleda eraldi tegevusluba teenuse osutamiseks. RelvS § 29 lg 4 võimaldab küll relva jahituristile laenutada, kuid ei võimalda kaebajal turisti relva hoiule võtta. Kaebaja selgitas ka istungil, et tal on võimalik hetkel jahtidel osaleda, küll aga mitte soovitud rollis (s.o relva kasutades, istungil 11:31:16). Kaebajal on kehtiv jahitunnistus (kaebuse lisa 9). Relvaloa olemasolu ei ole kaebaja selgituste kohaselt ka eeltingimus jahiseltsi kuulumisel, lisaks saab kaebaja harjutada ka lasketiirus. Kaebajal võib olla täiendav vajadus põhjendada teistele jahiseltsi liikmetele, miks tal ei ole relva ega relvaluba; samuti võib olla relvaloa puudumisel esialgu turistidele jahiretkede korraldamine keerukam. Kaebajal ei pruugi olla võimalik kohe asuda välja õpetama jahikoeri või tuleb neid treenida teiste abiga. Arvestades aga eelnevalt analüüsitud kaebaja varasemat käitumist, on tegemist paratamatu tagajärjega. Kaebaja senisest käitumisest tekkiv risk on kaalukam kui mõningane ebamugavus ettevõtluse käivitamisel. Sealjuures ei ole kaebaja ettevõtluses välistatud tegevusloa taotlemine relvade hoiustamiseks ega ka muul viisil jahiturismi korraldamine. Kuna kaebaja väitis, et kavatseb aktiivselt ettevõtlusega alustada järgmisel sügisel, oleks edasise õiguskuuleka käitumise korral ebamugavus lühiajaline. PPA selgitas istungil, et kaebajal tuleks õiguskuulekat käitumist, ennekõike liikluses demonstreerida ca 2-3 aasta jooksul, et oleks võimalik veenduda isiku käitumise muutuses. See asjaolu on ennekõike kaebaja enda kontrolli all.
12.Kohus leiab kokkuvõttes, et vaidlustatud haldusakti lõppjäreldus on õiguspärane ning kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohus jätab HKMS § 108 lg 1 alusel poolte menetluskulud poolte endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Sullin
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.