Kaire Pikamäe (eesistuja), Monika Laatsit, Oliver Kask
Määruse tegemise aeg ja koht
13.10.2022, Tallinn
Haldusasja number
3-21-2993
Haldusasi
Politseija Piirivalveameti taotlus X kinnipidamiskeskuses kinnipidamise loa pikendamiseks
Menetlusosalised
Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja KB Puudutatud isik – X
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 20.06.2022 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta menetlusse X määruskaebus Tallinna Halduskohtu 20.06.2022 määruse peale haldusasjas nr 3-21-2993.
2.Jätta rahuldamata X taotlus lubada kohtumenetluses tema esindajaks SK.
3.Jätta X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 20.06.2022 määruse resolutsioon haldusasjas nr 3-21-2993 muutmata, kuid muuta halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt ringkonnakohtu määruse põhjendustele.
4.Tõlkida määruse sissejuhatus, resolutsioon ja põhjendused vene keelde.
Määruse resolutsiooni punkti 3 peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 235 lg-d 1 ja 3, § 265 lg 5). Muus osas ei saa määruse peale edasi kaevata (HKMS § 235 lg 1).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X vabanes 29.12.2021 Viru Vanglast temale Viru Maakohtu XX.XX.XXXX kohtuotsusega nr X-XX-XXXX määratud karistuse kandmisest. X-l puudub pärast vangistusest vabanemist seaduslik alus Eestis viibimiseks. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tunnistas 28.04.2020 otsusega nr 15.3-3.4/310-5 tema pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks, tegi talle ettekirjutuse Eesti Vabariigist lahkumiseks, mis kuulub sundtäitmisele isiku kinnipidamisasutusest vabanemisel ning kohaldas tema suhtes Schengeni alale sissesõidukeeldu neljaks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest.
3-21-2993
2.Tartu Halduskohus andis 29.12.2021 määrusega loa X kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks.
3.Tallinna Halduskohus pikendas 25.02.2022 määrusega X kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 25.06.2022 (k.a). Vaidlus puudub, et puudutatud isikut on korduvalt kriminaalkorras karistatud reaalse vangistusega ja seega esineb väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 68 p-s 4 nimetatud põgenemisohule viitav asjaolu. Varasem karistatus osutab, et isik suhtub õiguskorda negatiivselt, ning see vähendab usaldust, et isik on vabaduses viibides PPA-le väljasaatmiseks kättesaadav. Samas ei ole see eraldiseisvalt põgenemisohu jaatamiseks piisav. VSS ei võimalda isikut kinni pidada avaliku korra kaitsmise eesmärgil. Karistuse ärakandmise korral oleks üldpreventiivne kinnipidamine vastuolus topeltkaristamise keelu põhimõttega. Oluline on hinnata, kas isikuga seotud asjaolude kogumi põhjal saab järeldada, et tema käitumine ja hoiakud ei ole muutunud ning et isikul on piisavalt suurt põgenemissoov, sh tahe hoida kõrvale väljasaatmismenetlusest. VSS § 68 p 6 järgi esineb põgenemise oht ka siis, kui välismaalane on PPA-le teada andnud või haldusorgan järeldab tema hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. PPA on oma taotluses välja toonud, et puudutatud isik on hinnatud avalikkusele ohtlikuks. Ta on korduvalt juhtinud mootorsõidukit joobeseisundis, korduvalt käidelnud narkootilisi aineid suures ja väikeses koguses, omandanud vara, toime pannud vargusi sissetungimisega ja süstemaatiliselt, millega on tekitatud isikutele materiaalset kahju, toime pannud liiklussüütegusid ning avaliku korra vastaseid väärtegusid. Sooritatud kuritegude muster kordub ning kuritegude sooritamise soodusteguriks on sõltuvusainete tarvitamine. Isik on korduvalt pannud toime uusi kuritegusid katseajal. Ka Viru Vangla koostatud iseloomustusest nähtuvad põgenemisohtu suurendavad asjaolud: isik on hinnatud avalikkusele ohtlikuks. Puudub alus arvata, et puudutatud isik oleks muutnud oma suhtumist kehtivasse õiguskorda. Samuti tuleb arvestada, et puudutatud isik ei soovi Venemaale lahkuda. Ta on vaidlustanud PPA 28.04.2020 otsuse nr 15.3-3.4/310-5 (haldusasi nr 3-20-930) ja Tartu Halduskohus jättis 16.08.2021 otsusega kaebuse rahuldamata. Vanglas ega kinnipidamiskeskuses viibides ei ole puudutatud isik taotlenud reisidokumenti, vaid keeldus sellest võimalusest. Puudutatud isikul on Eestis ema, kes elab õe ostetud korteris ning vajab väidetavalt puudutatud isiku abi, kuid arvestades isiku varasemat käitumist ja hoiakuid, puudub kindlus, et isik täidaks vabaduses viibides avalik-õiguslikke kohustusi ja on PPA-le väljasaatmiseks kättesaadav. Seega on täidetud VSS § 15 lg 2 p 1 kohaldamise eeldused. Leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine ei ole isikust lähtuva põgenemisohu tõttu põhjendatud. Kinnipidamisega kaasneb eraelu- ja vabaduspõhiõiguse riive, kuid see on proportsionaalne taotletava eesmärgi suhtes (tagada väljasaatmismenetlust). Kinnipidamine ei ole ebaproportsionaalne ka selle kestuse ega isiku tervise või turvalisuse aspektist. Väljasaatmine ei ole perspektiivitu.
4.PPA esitas 15.06.2022 taotluse X kinnipidamiskeskuses kinnipidamise loa pikendamiseks nelja kuu võrra VSS § 25 lg 2 alusel. Puudutatud isikul esinevad VSS § 15 lg-s 1 nimetatud põhimõte ja VSS § 15 lg-s 2 sätestatud kinnipidamise alused. Isik on välismaalane, kellel puudub pärast vangistust seaduslik alus Eestisse saabumiseks ja siin viibimiseks. Isikul on põgenemisoht VSS § 68 p 4 kohaselt. Teda on viiel korral kriminaalkorras karistatud toimepandud süütegude eest ning 34 korda karistatud väärtegude eest (neist 11 on kehtivad). Vangistuses viibis ta teist korda. Väärteokaristused on menetlusotsuse tegemisel väiksema kaaluga kui kuriteod, kuid PPA võtab neid siiski isiku 2(8)
3-21-2993 käitumismustri ning isikust tuleneva ohu analüüsimisel arvesse, kuna need näitavad puudutatud isiku suhtumist Eesti õiguskorda. Isikul on kolm kehtivat kriminaalkaristust. Viru Maakohtu YY.YY.YYYY otsusega tunnistati puudutatud isik kokkuleppemenetluse korras süüdi karistusseadustiku (KarS) § 184 lg 2 p 2 järgi ning mõisteti karistuseks 4 aastat vangistust. Vangistus pöörati osaliselt täitmisele ning kohesele ärakandmisele kuulus 1 aasta vangistust. Viru Maakohtu CC.CC.CCCC otsusega tunnistati puudutatud isik lühimenetluse korras süüdi KarS § 199 lg 2 p-de 7 ja 8 alusel ning mõisteti karistuseks 1 aasta vangistust. Seda suurendati Viru Maakohtu YY.YY.YYYY otsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra ning liitkaristuseks mõisteti 3 aastat ja 8 kuud vangistust. Viru Maakohtu XX.XX.XXXX otsusega tunnistati puudutatud isik lühimenetluse korras süüdi KarS § 424, KarS § 183 lg 2 p 2 ja KarS § 202 lg 2 p 2 alusel, samuti KarS § 199 lg 2 p 7, 8, 9 alusel. Kohtuotsuste kogumina mõisteti isikule 4 aastat ja 8 kuud vangistust. Viru Maakohtu ZZ.ZZ.ZZZZ määrusega jäeti puudutatud isik vangistusest tingimisi enne tähtaega elektroonilise järelevalve alla vabastamata. Puudutatud isiku karistustest nähtub, et ta on varem eiranud katseaja nõudeid, olles teadlik, et nõuete eiramine toob kaasa vanglakaristuse täitmisele pööramise. Isikut ei motiveeri õiguskuulekale käitumisele isegi reaalse vangistuse oht. Isik on eelmainitud süütegudega loonud mitmel korral reaalse ohu avalikule korrale. Oma käitumisega on ta näidanud üles lugupidamatust Eesti Vabariigi õiguskorra ning põhiseaduslike väärtuste vastu. Viru Vanglas tehtud riskihindamise põhjal on isik hinnatud avalikkusele ohtlikuks. Sooritatud kuritegude muster kordub ja on vangla hinnangul sarnane isiku varasema käitumisega. Puudutatud isik on sündinud Eestis, kuid tal on Venemaa Föderatsiooni kodakondsus. Puudutatud isikul on ema, kes teda vangistuse ajal materiaalselt toetab. Isiku isa on surnud. Ta on vallaline ja lapsi tal ei ole. Puudutatud isiku sõnul ei ole tal Venemaal sugulasi, kuid ta on Venemaad külastanud. Viru Vangla meditsiiniosakonna andmetel on puudutatud isikul diagnoositud narkosõltuvus. Isiku eelnev käitumine annab PPA-le aluse arvata, et vabaduses viibides ei täida isik vabatahtlikult talle pandud kohustust lahkuda. Isikul on ka põgenemisoht VSS § 68 p 6 kohaselt. Viru Vangla on PPA-le edastanud kirja, millest nähtub, et puudutatud isik ei soovi endale tagasipöördumistunnistust hankida, kuna ei soovi lahkuda Venemaale. Samuti ei ole isik asunud kinnipidamiskeskuses enda dokumenteerimisega tegelema ja keeldub koostööst. Keeldumist vajalike dokumentide hankimisel saab tõlgendada kui soovimatust täita isikule pandud lahkumiskohustust. Soovimatus lahkuda kodakondsusjärgsesse riiki ei vabasta ettekirjutuse täitmisest. Täidetud on ka eeldused VSS § 15 lg 2 p-des 2 ja 3 sätestatud alustel kinnipidamise pikendamiseks, sest kinnipidamine on vajalik ka väljasaatmiseks puuduvate dokumentide ja isikupoolse kaasaaitamiskohustuse täitmata jätmise tõttu. Kinnipidamiskeskuses viibitud ajal on isikule korduvalt pakutud võimalust ennast ise dokumenteerima asuda (kõnede tegemine Venemaa Föderatsiooni saatkonda, saatkonna külastus), aga isik on nendest keeldunud. Arvestades kõiki isikuga seonduvaid asjaolusid, puudub PPA-l kindlus, et vabaduses viibides hakkab isik iseseisvalt endale vajalikke reisidokumente hankima ning täidab talle pandud lahkumiskohustuse. Põgenemisohu prognoos hõlmab ka võimaluse, et isik hoiab Eestis menetlusest kõrvale. Isiku kinnipidamise pikendamine kaalub üles isiku õiguse perekonna- ja eraelu puutumatusele. Põgenemisohust ja varasemast käitumisest tingituna ei ole võimalik kohaldada VSS §-s 10 sätestatud leebemaid järelevalvemeetmeid.
5.X vaidles kohtuistungil PPA taotlusele vastu. Isik selgitas, et kinnipidamiskeskusest vabanedes on tal olemas elukoht ja vahendid elamiseks. Kõik tema sugulased elavad Narvas ja nad võivad vajadusel teda toetada. Samuti saab isik neid toetada, sest tema ema on eakas inimene, kellel on kroonilised haigused. Vanglas ja kinnipidamiskeskuses ei ole tal rikkumisi 3(8)
3-21-2993 olnud. Isik kinnitas, et tal ei ole motiivi end PPA eest peita ja ta kohustub käima end registreerimas. PPA esindaja küsimusele, millal ta kavatseb hakata täitma kaasaaitamiskohustust ja ennast dokumenteerib, vastas isik, et ta ei soovi Eestist ära sõita, sest tal ei ole Venemaal kedagi.
6.Tallinna Halduskohus rahuldas 20.06.2022 määrusega taotluse ja pikendas luba X kinnipidamiskeskuses kinnipidamiseks kuni kinnipidamise aluse ära langemiseni, kuid mitte kauemaks kui 20.10.2022 (k.a). PPA taotlus on VSS § 25 lg 1 alusel põhjendatud. Tallinna Halduskohus on 25.02.2022 määruses puudutatud isiku kinnipidamist kinnipidamiskeskuses PPA taotluses toodud alustel pidanud põhjendatuks. Puudub alus asuda nimetatud määruses väljendatust erinevale seisukohale. Õiguslik ja faktiline alus puudutatud isiku kinnipidamiseks eksisteerib jätkuvalt ja midagi olulist ei ole vahepeal muutunud. Isikuga seotud asjaolud kogumis annavad aluse järelduseks, et põgenemisoht on jätkuvalt olemas. Tartu Ringkonnakohus on 16.06.2022 otsuses haldusasjas nr 3-20-930 (puudutatud isiku kaebus PPA 28.04.2020 otsuse nr 15.3-3.4/310-5 peale) leidnud, et puudutatud isikust lähtuv oht on hoolimata tema heast käitumisest vanglas siiski piisavalt tõsine, see on tegelik ja jätkuv, mistõttu asjaolu, et isik on Eestis sündinud ja enamiku oma elust Eestis elanud, ei kaalu üles temast lähtuvat ohtu Eesti riigile ja siin elavatele inimestele. Põgenemisohu tõttu on puudutatud isiku kinnipidamine kinnipidamiskeskuses proportsionaalne meede taotletava eesmärgi (tagada isiku kättesaadavus väljasaatmise korraldamiseks) suhtes. Muud järelevalvemeetmed seda eesmärki ei täida.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
7.X palub määruskaebuses halduskohtu määrus tühistada ja teha uus määrus, millega jätta PPA taotlus rahuldamata. Halduskohus märkis oma määruses, et õiguslik ja faktiline alus puudutatud isiku kinnipidamiseks eksisteerib jätkuvalt ja midagi olulist ei ole vahepeal muutunud. Sellega on saanud kinnitust fakt, et PPA ei võta mingeid meetmeid kinnipidamise ja väljasaatmise eesmärkide saavutamiseks. Samuti ei ole PPA märkinud, milliseid meetmeid ta sel eesmärgil võtab. Halduskohus jättis arvestamata perekondlikud sidemed ja selle, et väljasaatmisel Venemaale ähvardavad isikut ületamatud raskused, kuna Venemaal ei ole tal sugulasi ega sõpru.
8.PPA palub jätta määruskaebus rahuldamata. PPA tõi oma taotluses välja tegevused, mida on tehtud puudutatud isiku dokumenteerimiseks ja väljasaatmiseks. Ka istungil selgitati isikule, et kuna ta ei täida kaasaaitamiskohustust, on protsess pikem. PPA tegi pärast isiku vanglast vabanemist Venemaa Föderatsioonile tagasivõtupalve, millele ei ole vastust tulnud. Kinnipidamiskeskuses viibimise ajal on puudutatud isikule korduvalt selgitatud dokumenteerimise võimalusi, talle on võimaldatud teha kõnesid Venemaa Föderatsiooni saatkonda, kuid isik on kõigest keeldunud. Enda dokumenteerimise võimalikkusest on isikut teavitanud nii õigusnõustaja kui ka PPA ametnikud. PPA tegi 10.08.2022 Venemaa Föderatsioonile korduva taotluse. 15.08.2022 käidi puudutatud isikuga Venemaa Föderatsiooni saatkonnas, et taotleda isikule tagasipöördumistunnistust, kuna on olemas isiku aegunud Venemaa Föderatsiooni passi koopia. Puudutatud isik keeldus taotlust allkirjastamast, seega ei väljastanud saatkond tagasipöördumistunnistust, millega saaks isiku Eesti Vabariigist välja saata. Sellise tegevusega takistab puudutatud isik otseselt enda väljasaatmist. Praegu ootab PPA vastust 10.08.2022 taotlusele. PPA-l puudub kahtlus, et see
4(8)
3-21-2993 vastus saadakse, sest isikul oli kuni 10.03.2020 kehtinud Venemaa Föderatsiooni passi. Samuti suhtleb PPA Venemaa Föderatsiooni saatkonnaga iganädalaselt seoses teiste haldusasjadega. Varasemast praktikast on näha, et isiku koostöö tegemise korral võtab Venemaa Föderatsiooni kodanikele dokumentide hankimine aega ca pool aastat (vt nt haldusasjad nr 3-19-2410, 3-191817, 3-21-1343, 3-22-1691). Venemaa Föderatsioonile isiku tagasivõtmiseks esitatud taotluse lahendamine on aeganõudvam (nt haldusasjad nr 3-18-629, 3-19-1690, 3-19-334, 3-20-735, 320-18, 3-19-2284) ja võib võtta aega üle pooleteise aasta tulenevalt Venemaa ametivõimude tegevusest. Seda ajakulu saaks vältida, kui puudutatud isik ise dokumenti taotleks. Kuna ta seda ei tee, ei täida ta kaasaaitamiskohustust. Puudutatud isiku kinnipidamise pikendamine kaalub üles tema õiguse perekonna- ja eraelu puutumatusele. Tema lähivõrgustikku kuulub ema, isa on surnud. Isik on vallaline ja lapsi tal ei ole. VSS § 29 lg 4 kohaselt loetakse välismaalase perekonnaliikmeks Eestis seaduslikult välismaalasega ühes perekonnas elavat abikaasat, alaealist last ning vanemat, kui välismaalane on alaealine. Tulenevalt sellest ei ole puudutatud isikul Eestis väärtuslikke peresuhteid.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus leiab HKMS § 207 lg-le 1 tuginedes, et määruskaebus tuleb võtta menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 265 lg 5; § 203 lg 1), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele piisaval määral, et see lahendada. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).
10.Määruskaebusele lisatud avalduses soovib puudutatud isik, et tema esindajaks oleks kinnipidamiskeskuses viibiv SK. HKMS § 31 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline halduskohtus osaleda isiklikult või esindaja kaudu, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. HKMS § 32 lg 1 loetleb isikud, kes võivad halduskohtumenetluses volitatud esindajaks olla. Näiteks võib esindaja olla advokaat, õigusteadusliku kõrgharidusega isik, kaebaja teise kaebaja, vastustaja teise vastustaja või kolmas isik teise kolmanda isiku volitusel, esindatava menetlusosalise abikaasa või üleneja või alaneja sugulane. Puudutatud isiku taotlusest ei nähtu, et SK mõnele HKMS § 32 lg-s 1 nimetatud tingimusele vastaks. Lisaks on SK ringkonnakohtule teadaolevalt praeguseks Eestist välja saadetud. Eelnevast tulenevalt jääb puudutatud isiku taotlus rahuldamata.
11.Ringkonnakohus selgitab, et praeguses asjas on vaidluse all üksnes puudutatud isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamise pikendamise lubatavus. Küsimus, kas PPA võis teha isikule ettekirjutuse Eestist lahkumiseks, jääb väljapoole praeguse vaidluse eset. Asjaoludest nähtuvalt on puudutatud isik lahkumisettekirjutust sisaldava PPA otsuse vaidlustanud asjas nr 3-20-930 ning praeguseks on halduskohus ja ringkonnakohus jätnud kaebuse rahuldamata, kuid need otsused ei ole veel jõustunud.
12.Halduskohus on määruse põhjendustes isiku kinnipidamise pikendamisel tuginenud VSS § 25 lg-le 1 ja § 23 lg 1 p-dele 1–3 ning leidnud, et puudutatud isikul on jätkuvalt olemas põgenemisoht. VSS § 25 lg 1 kohaselt pikendab halduskohus PPA taotlusel väljasaadetava kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni nelja kuu kaupa, kuid kõige kauem kuueks kuuks väljasaadetava kinnipidamise päevast arvates, kui esinevad VSS § 23 lg-s 1 sätestatud alus ja sama paragrahvi lg-s 11 nimetatud põhimõtted. VSS § 23 lg 1 p-de 1–3 alusel võib Eestis viibimisaluseta viibiva välismaalase kinni pidada, kui samas seaduses sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga välismaalase Eestist lahkuma kohustamise menetluse läbiviimise või lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust, ja eelkõige juhul, kui 1) esineb välismaalase põgenemisoht; 2) välismaalane ei täida kaasaaitamiskohustust; 3) välismaalasel puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine vastuvõtvast või 5(8)
3-21-2993 transiitriigist viibib. VSS § 23 lg 11 kohaselt peab kinnipidamine olema ka kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ning kinnipidamisel peab igal üksikjuhtumil arvestama välismaalasega seotud olulisi asjaolusid.
13.Asjaoludest nähtuvalt viibib puudutatud isik kinnipidamiskeskuses alates 29.12.2021 ja Tallinna Halduskohus pikendas 25.02.2022 määrusega luba tema kinnipidamiskeskuses kinnipidamiseks kuni 25.06.2022. Seega täitus 28.06.2022 VSS § 25 lg-s 1 sätestatud isiku kinnipidamise kuuekuuline tähtaeg. Järelikult ei saanud halduskohus isiku kinnipidamise tähtaja pikendamist kuni 20.10.2022 põhjendada üksnes VSS § 25 lg-ga 1. Nimetatud puudus ei tähenda siiski automaatselt, et isiku kinnipidamine halduskohtu 20.06.2022 määruse alusel ei oleks lubatav. Nimelt võib kohus pärast kuuekuulist kinnipidamist anda loa väljasaadetava kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks nelja kuu kaupa VSS § 25 lg 2 alusel tingimusel, et väljasaadetav ei täida jätkuvalt kaasaaitamiskohustust või tagasipöördumiseks vajalike dokumentide hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist viibib. Oma 15.06.2022 taotluses on PPA sellele sättele ka tuginenud. Seetõttu tuleb ringkonnakohtul kontrollida, kas praegusel juhul olid VSS § 25 lg 2 kohaldamise eeldused täidetud.
14.PPA taotluse esitamise ajal olid VSS § 23 lg 1 p-des 1–3 loetletud välismaalase kinnipidamise juhud sätestatud samas sõnastuses VSS § 15 lg 2 p-des 1–3. PPA taotles puudutatud isiku kinnipidamise pikendamist VSS § 15 lg 2 p-de 1–3 kohaselt, s.t kõigil VSS § 23 lg-s 1 loetletud alustel ja mh põhjusel, et puudutatud isik ei täida kaasaaitamiskohustust (VSS § 23 lg 1 p 2) ja tal puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist viibib (VSS § 23 lg 1 p 3).
15.Varasemas kohtupraktikas on selgitatud, millisel juhul saab isikut kaasaaitamiskohustuse rikkumise ja tagasipöördumiseks vajalike dokumentide puudumise korral kinni pidada. Riigikohus on märkinud, et VSS § 15 lg 2 p-i 3 tuleb tõlgendada kooskõlas direktiivi 2008/115/EÜ art 15 lg-ga 1. Direktiivi art 15 lg 1 punkt b sätestab, et isikut võib kinni pidada, kui ta hoiab kõrvale tagasisaatmise ettevalmistamisest või väljasaatmisest või takistab neid. Seetõttu on võimalik tagasipöördumiseks vajalike dokumentide puudumisele tugineda üksnes siis, kui isik ei aita kaasa endale dokumentide hankimisel (Riigikohtu 16.06.2017 määrus asjas nr 3-3-1-24-17, p 11). Samuti tuleb arvestada direktiivi 2008/115/EÜ art 15 lg-ga 6, mille p-st a tulenevalt võivad liikmesriigid pikendada kinnipidamist veel kuni 12 kuu võrra, kui vaatamata mõistlikele jõupingutustele on tõenäoline, et väljasaatmise viibimise põhjuseks on asjaomase kolmanda riigi kodaniku koostöö puudumine. Euroopa Kohus on selgitanud, et koostöö puudumine direktiivi 2008/115 art 15 lg 6 tähenduses eeldab, et ametiasutus, kes langetab otsust kolmanda riigi kodaniku kinnipidamise pikendamise osas, uurib ühelt poolt selle kodaniku käitumist esialgse kinnipidamise ajal, tegemaks kindlaks, kas viimane on keeldunud pädevate ametiasutustega koostööst seoses väljasaatmise elluviimisega, ja teiselt poolt uurib võimalust, et nimetatud kodaniku käitumise tõttu kestab väljasaatmine kauem kui ette nähtud. Kui viimase väljasaatmine kestab või kestis ettenähtust kauem mõnel muul põhjusel, ei saa tuvastada asjaomase kodaniku käitumise ja kõnealuse väljasaatmise kestuse vahel põhjuslikku seost ja seega ka viimase koostöö puudumist (Euroopa Kohtu 05.06.2014 otsus asjas nr C-146/14, p 82). Kokkuvõttes peab selleks, et saaks jaatada isiku kaasaaitamiskohustuse rikkumist, isik olema keeldunud koostööst PPA-ga (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 29.01.2021 määrus nr 32-1913, p 13). Lisaks tuleb kohtutel välja selgitada, mida isik oleks pidanud dokumendi hankimiseks tegema ja kas isikul oli selleks võimalus (Riigikohtu 16.06.2017 määrus asjas nr 3-3-1-24-17, p 11). Seejuures sai isiku kohustus hankida väljasaatmiseks vajalikud dokumendid tekkida pärast tema väljasaatmise menetluse algust (vt Tallinna Ringkonnakohtu 02.11.2018 määrus nr 3-18-1771, p 8), st pärast vanglast vabanemist.
16.PPA selgitas taotluses, et kinnipidamiskeskuses viibitud ajal on isikule korduvalt pakutud võimalust ennast ise dokumenteerima asuda (kõnede tegemine Venemaa Föderatsiooni 6(8)
3-21-2993 saatkonda või saatkonna külastamine), aga isik on nendest keeldunud. PPA taotlusele oli lisatud PPA ametniku (deporteerija) 14.06.2022 e-kiri (dtl 121), millest nähtuvalt oli puudutatud isik seoses dokumentide taotlemisega vastanud ametnikule järgmiselt: „Kui ma annan avalduse ja paberid sisse, et endale dokument saada, tähendab see seda, et te saate mind riigist välja saata. Siit ma kuhugile ära minema ei hakka. Seega ma mingeid dokumente ei soovi.“ PPA küsis ka kohtuistungil, millal puudutatud isik kavatseb hakata täitma kaasaaitamiskohustust ja ennast dokumenteerib. Puudutatud isik vastas, et ta ei soovi Eestist ära sõita, sest tal ei ole Venemaal kedagi (kohtuistungi protokoll kell 15:07:24). Seda, et isik ei soovi Eestist lahkuda, kinnitas ta ka oma kinnipidamisel 29.12.2021 (vt 29.12.2021 küsitluse protokoll, dtl 39–41). Ringkonnakohtu hinnangul on need asjaolud piisavad, et jaatada puudutatud isiku kaasaaitamiskohustuse rikkumist. Isikul on käimasoleva väljasaatmismenetluses kohustus aidata kaasa väljasaatmiseks vajalike dokumentide muretsemisele. Ta ei ole väitnud, et tal ei ole võimalik selleks vajalikke toiminguid teha, vaid ta on selgelt mõista andnud, et ei soovi endale dokumente taotleda. Lisaks ilmneb PPA vastusest määruskaebusele, et ta on ka pärast halduskohtu määruse tegemist keeldunud kasutamast talle pakutud sellekohaseid võimalusi. PPA selgituse kohaselt käidi 15.08.2022 puudutatud isikuga Venemaa Föderatsiooni saatkonnas, et taotleda isikule tagasipöördumistunnistust, kuid isik keeldus taotlust allkirjastamast. Seega kestab isiku väljasaatmine kauem tema enda käitumise tõttu, sest PPA vastusest nähtub, et isiku kaasaaitamisel oleks võimalik väljasaatmiseks vajalikud dokumendid kiiremini saada. Ringkonnakohus leiab, et ei ole eluliselt usutav, et puudutatud isik vabaduses olles endale dokumente taotleks ja vabatahtlikult lahkumiskohustuse täidaks.
17.VSS § 23 lg-dest 1 ja 11 tulenevalt on välismaalase kinnipidamine lubatud tingimusel, et VSS-is sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga tema lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust. Halduskohus leidis, et see tingimus on täidetud puudutatud isiku jätkuva põgenemisohu tõttu, põhjendades seda eeskätt puudutatud isiku varasema karistatuse (vt VSS § 68 p 4) ning sellest tuleneva ohuga Eesti riigile ja siin elavatele inimestele. Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu osutus isiku ohtlikkusele ei ole asjakohane. Isikust lähtuv võimalik oht avalikule korrale ei saa olla kinnipidamise alus VSS § 23 lg 1 mõistes, sest isiku kinnipidamine väljasaatmismenetluses ei ole karistusliku iseloomuga. Vastupidine tõlgendus oleks vastuolus topeltkaristamise keeluga (Tallinna Ringkonnakohtu 12.09.2019 määrus nr 3-19-334, p 13).
18.Põgenemisohu lõplikuks kindlakstegemiseks ei piisa üksnes mõne VSS §-s 68 sätestatud asjaolu esinemisest, vaid vaadelda tuleb ka muid välismaalasega seotud asjaolusid kogumis (Riigikohtu 31.05.2017 määrus nr 3-3-1- 93-16, p 13). Arvestada tuleb ka põgenemisohtu maandavaid tegureid, samuti hinnata isiku kuriteo toimepanemise järgset käitumist. Ringkonnakohtu hinnangul ei osuta puudutatud isiku käitumine vanglas vältimatult sellele, et tuleks jaatada põgenemisohtu VSS § 68 p 4 mõttes. PPA 28.04.2020 otsuses on kajastatud Viru Vangla 15.04.2020 iseloomustust puudutatud isiku vanglas käitumise kohta (dtl 18). Selle kohaselt käitus isik vanglas rahulikult, tal ei olnud konflikte. Ta osales tööhõives ja suhtus töötamisse positiivselt. Ta läbis sotsiaalprogramme ja täitis individuaalset täitmiskava. Ta alustas ka eesti keele õpinguid, kuid katkestas need, sest väidetavalt ei olnud suuteline õppima. Teda karistati korra distsiplinaarkorras noomitusega keelatud esemete omamise eest. Samas nõustub ringkonnakohus PPA-ga, et puudutatud isiku varasem korduv karistatus iseloomustab tema suhtumist õiguskorda, sh lahkumiskohustuse täitmisse, ning see vähendab usaldust, et isik on väljasaatmismenetluses kättesaadav.
19.Küll on ringkonnakohtu hinnangul puudutatud isikul põgenemisoht tulenevalt VSS §-s 68 p-st 6. Nagu eespool märgitud, järeldub isiku käitumisest ja ütlustest selgelt, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita ja selles osas ei ole tema hoiak aja jooksul muutunud. Arvestades ka isiku eelnevat korduvat karistatust ja toimepandud süütegusid, nõustub ringkonnakohus kokkuvõttes PPA ja halduskohtuga, et puudutatud isik võib põgeneda, mistõttu ei taga VSS §7(8)
3-21-2993 s 10 sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine tema lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust. Põgenemisohu hindamine on prognoosotsus, mille tuvastamiseks ei pea vastav oht olema realiseerunud. Sealjuures ei sisalda põgenemise oht üksnes võimalust, et isik Eestist lahkub, vaid ka ohtu, et isik hakkab ennast väljasaatmise ärahoidmiseks riigi sees varjama.
20.Puudutatud isiku kinnipidamine ei ole ebaproportsionaalne. Vaidlustatud halduskohtu määrusega antud luba ei ületanud kinnipidamise maksimaalset lubatud pikkust ehk 18 kuud (VSS § 25 lg 2). Samuti ei ole riive isiku era- ja perekonnaelule selline, mis välistaks kinnipidamise pikendamise. Nagu PPA on selgitanud, ei ole isikul perekonnaliikmeid VSS § 29 lg 4 tähenduses. Kuigi isik peab enda väitel oma ema aitama, võib asjaolude põhjal järeldada (isik viibis eelnevalt mitu aastat vanglas, tal elab Eestis ka õde), et puudutatud isiku abi ei ole vältimatult vajalik. Samuti ei nähtu asja materjalidest, et isiku kinnipidamine võiks olla ebaproportsionaalne tervise või turvalisuse kaalutlustel.
21.Puudutatud isiku väljasaatmine ei ole muutunud perspektiivituks. Väljasaatmine on faktiliselt välistatud, kui on selge, et puudub vastuvõttev riik. Sellise juhtumiga on tegemist, kui välisriik, kuhu isikut tahetakse saata, ei võta väljasõidukohustuse sundtäitmise korras isikut ühelgi juhul vastu. Puudutatud isik on Venemaa Föderatsiooni kodanik (isikul oli seejuures 10.03.2020 kehtivuse kaotanud Venemaa Föderatsiooni pass) ja Venemaa Föderatsioonist dokumentide taotlemine ei ole lõppenud ega muutunud võimatuks (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 02.07.2020 määrus nr 3-19-334, p 18). PPA on vastuses määruskaebusele selgitanud, et tegi pärast isiku vanglast vabanemist Venemaa Föderatsioonile tagasivõtupalve, millele ei ole vastust tulnud. 10.08.2022 esitati korduv taotlus ja sellele oodatakse praegu vastust. Seega puudub teave selle kohta, et Venemaa Föderatsioon oleks keeldunud isiku tagasivõtmisest.
22.Kokkuvõttes olid eelnevast tulenevalt halduskohtu määruse tegemise ajal VSS § 25 lg 2 kohaldamise eeldused täidetud ja puudutatud isiku kinnipidamise pikendamine kuni 20.10.2022 lubatav. Seetõttu jääb määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu määruse resolutsioon muutmata, kuid muuta tuleb halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele. (allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.