3-21-1999/13 - Korrakaitse - Muu korrakaitse - Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja - lahend.ee

9.3.Toote nõuetele vastavuse seaduse (TNVS) § 6 lg 1 ja 2 kohaselt tuleb toote ohutust eeldada, kui toode vastab sellele kohalduva EL ühtlustamise õigusakti nõuetele sellest õigusaktist tulenevate nõuete osas ja mõni teine Euroopa Liidu turujärelevalveasutus ei ole pidanud toodet nõuetele mittevastavaks või selle Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigi tervisekaitse- ja ohutusnõuetele, kus toode on turule lastud, kui seda valdkonda ei ole reguleeritud toodet või tooteliiki käsitlevate EL ühtlustamise õigusaktidega ning juhul, kui need nõuded on kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepinguga. TNVS § 18 lõike 1 järgi tõendatakse toote nõuetele vastavust sellele tootele kohalduvas õigusaktis sätestatud nõuetekohase vastavushindamisega. Majandusja kommunikatsiooniministeeriumi seisukoha kohaselt on TNVS horisontaalne õigusakt, mida kohaldatakse tootele ja selle turujärelevalvele niivõrd, kuivõrd TNVS-ga reguleeritud aspekte ei ole reguleeritud muu seadusega. Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium nendib kirjas, et kui tootele on kehtestatud nõuded mõne valdkondliku seadusega, kohaldatakse TNVS-i ainult nende nõuete osas, mida ei ole selles valdkondlikus õigusaktis reguleeritud (TNVS § 2 lõige 2). Näiteks sõidukite korral on valdkondlikuks õigusaktiks liiklusseadus ja selle alamaktid. Toodet, mis on ohtlik või õigusaktiga kehtestatud nõuetele mittevastav, ei või turule lasta (TNVS § 5 lõiked 1 ja 2). Juhul, kui tootele on kehtestatud õigusaktiga vastavushindamise nõue, siis sel juhul peab toode läbima kohustusliku vastavushindamise enne toote turule laskmist ja kasutusele võtmist (TNVS § 5 lõige 3). Toote ohutuse eeldamise ja hindamise kriteeriumid, mida tootja toote ohutuse ja nõuetele vastavuse hindamisel saab aluseks võtta, on toodud TNVS § 6. Eelkõige eeldatakse, et toode on ohutu, kui ta vastab asjakohase õigusakti nõuetele. Juhul, kui tootele ei ole õigusaktiga nõudeid kehtestatud, siis võetakse ohutuse hindamisel aluseks harmoneeritud standardid (TNVS § 6 lõige 2). Tarbijatele suunatud toodete korral, mille osas ei ole õigusaktiga spetsiifilisi nõudeid kehtestatud ja ei ole koostatud asjakohaseid standardeid, hinnatakse toote ohutust järgides Euroopa Komisjoni soovitusi, konkreetse tööstusharu toote ohutuse hea tava reegleid, teaduse ja tehnika hetkeseisu ning tarbijate põhjendatud ootusi ohutuse suhtes (TNVS § 6 lõige 3). 25.08.2021 ettekirjutuse punkti 2.8. alapunktides on Transpordiamet toonud välja viiteid sellistele märgistele, mida tavaliselt saab omistada tüübikinnitatud toodetele nagu näiteks ringiga ümbritsetud E8 või siis viited määrustele, samas, kui määrus ei käsitlegi ühtegi lambile kehtivat nõuet (vt 25.08.2021 ettekirjutuse punktis 2.8.2 kirjeldatu). Eksitamise kinnituseks on ka see, et antud tooted ei oma hoiatust, et tegelikult nad ei ole tüübikinnitatud või ei oma CE märgistust, kuid kaebaja poolikute lahenditega tahetakse seda muljet jätta. Viimast kinnitab ka kaebaja 23.03.2021 vastuse nr L-02601-00001-001 selgituses, et karbil on e ja CE märgised, mistõttu eksitasid karbid ka kaebajat ennast.

11.Vaidlustatud haldusakti andmise alusena on vastustaja viidanud korrakaitseseaduse paragrahvidele 23 (riikliku järelevalve meetme kohaldamise põhimõtted) ja 28 (ettekirjutus ja haldussunnivahendi kohaldamine), toote nõuetele vastavuse seaduse (edaspidi ka – TNVS) § 5 lõigetele 1-3, § 50 lõigetele 1 ja 4, § 54 lõikele 1, § 56 lõike 2 punktile 4 ja lõikele 7 ning ka paragrahvile 58 (ettekirjutuse erisused ja sunniraha määr). Eelnevalt nimetatud õigusnormidele, kui TNVS § 56 lg 7 kõrvale jätta, võis vastustaja tugineda ning vastupidist ei ole väitnud ka kaebaja. Seetõttu ei pea kohus vajalikuks eelnimetatud regulatsiooni tervikuna välja tuua. Vastavalt vaidlustatud haldusakti andmise ajal kehtinud toote nõuetele vastavuse seaduse § 50 lõikele 4 võis Transpordiamet teostada riiklikku järelevalvet nende nõuete täitmise üle, mis olid kehtestatud sõidukile ja selle osale, süsteemile, varustusele või eraldi seadmestikule ja veesõidukile, välja arvatud veesõiduk ja sõiduk ning selle osa, süsteem, varustus või eraldi seadmestik, mis on konstrueeritud ja valmistatud kasutamiseks relvajõududes. Samal ajal kehtinud TNVS § 54 lg 1 kohaselt oli turujärelevalveasutusel õigus kontrollida iga turule lastud toote ohutust ja nõuetele vastavust vajalikus ulatuses seni, kuni toode ei ole jõudnud lõppkasutajani, ka juhul, kui toode on nõuetele vastavana ja ohutuna turule lastud. TNVS § 56 lg 2 p 4 kohaselt on turujärelevalveasutusel õigus keelata ohtliku toote turule laskmine ja rakendada meetmeid, mis tagavad sellise keelu täitmise. Sama seaduse ja paragrahvi seitsmendas lõikega sätestatakse, et turujärelevalveasutusel on õigus võtta ettevõtjalt turule lastud toote näidis tasuta selle ohutuse või nõuetele vastavuse kontrollimiseks ning vajaduse korral tellida toote ohutuse või nõuetele vastavuse kindlakstegemiseks ekspertiis, mille kulud kannab turujärelevalveasutus, aga kui tuvastatakse, et toode ei ole ohutu või ei vasta nõuetele, hüvitab ettevõtja ekspertiisi dokumentaalselt tõendatud kulud. Nendes üldistes põhimõtetes ja Transpordiameti kui turujärelevalves osaleva asutuse pädevuses kui sellistes menetlusosaliste vahel tegelikult vaidlust ei olegi. Vaidlust ei ole ka selles, et ettekirjutuses üles loetletud lampidel ei olnud tüübikinnitust või siis ei olnud toode nõuetekohaselt märgistatud või nõuetekohaseid vastavushindamisi läbinud või siis ei olnud võimalik tooteid vastavusdeklaratsioonis märgituga seostada. Vastustaja on taolisele seisukohale jõudmist kirjeldanud eelkõige vaidlustatud ettekirjutuse punkti 2.8 alapunktides. Kaebaja on sellega sisuliselt nõustunud, sest Transpordiameti vastavale päringule saadetud 06.04.2021 vastuses märgib kaebaja, et toodete karpidel olnud CE ja E märgised eemaldati ja et karpidele lisati hoiatustekst, mille kohaselt puudub tootel tüübikinnitus, et see ei vasta E-reeglite nõuetele ning et selle kasutamine võib olla ohtlik, kusjuures toote kasutamine avalikel teedel ei ole lubatud. Järelikult väljendub kogu vaidlus põhiliselt küsimuses sellest kas vastustajal oli õigus ettekirjutuses nimetatud toodete müük üldse ära keelata, kas kaebaja lisatud info toote kasutamise keelust avalikel teedel saaks muuta selle realiseerimise lubatvaks ehk kas hoiatuse pirnide ohutuse või ohtlikkuse kohta oleks pidanud lisama tootja või võis seda teha ka importija ning kas tasuta tootenäidiste nõudmine oli antud juhul põhjendatud.

Lähtuvalt halduskohtumenetluse seadustiku § 165 lg 2 ei pea kohus vajalikuks kõiki vaidlustatud haldusaktis esitatud põhjendusi seonduvalt selle resolutsiooni punktidega 1-3 ja 5 üle korrata. Osaühing Trevosen ei ole ka väitnud, et vastustaja poolt esile toodud reeglistik ja vastavad viited oleksid asjakohatud. Kaebaja ei nõustu vastustajaga peamiselt selles, et pirnid võiksid olla ohtlikud ja tarbijaid eksitavad, sest tekstid, millest oleks võinud jääda mulje toote nõuetekohasusest, olid eemaldatud ning vastavates selgitustest oli nähtunud üheselt mõistetavalt, et need ei olnud mõeldud kasutamiseks avalikel teedel. Vastustaja omakorda on pidanud väga oluliseks küsimust, et kes võib lisada informatsiooni, mille kohaselt ei ole toode avalikel teedel kasutatav ning selgitanud, et kui vastava märke on teinud tootja, siis võib kaupa edasi müüa ning kui tegemist ei ole tootja märkega, ei ole ka müük lubatav. Selles kontekstis on vaidlustatud haldusakti punktis 2.4 õigesti osundatud TNVS § 5 lõikele 3, mille kohaselt ei või toodet turule lasta ega kasutusele võtta kui tootele on vastavushindamine õigusaktiga ette nähtud, kuid õigusaktis sätestatud vastavushindamise korda ei ole järgitud. Vastavalt sama seaduse ja paragrahvi teisele lõikele ei või nõudele mittevastavat toodet turule lasta ega kasutusele võtta kui toote osas on õigusaktiga teatavad nõuded sätestatud. Vaidlustatud ettekirjutuse punktis 2.5. märgituga peab samuti nõustuma. Korrektselt märgistamata ja vastavushindamise protseduure mitteläbinud toodete osas ei saa TNVS § 6 lõikele 1 tuginevalt eeldada ohutust, sest vastavalt sama seaduse § 18 lõikele 1 tõendatakse toote nõuetele vastavust sellele tootele kohalduvas õigusaktis sätestatud nõuetekohase vastavushindamisega. Seega ei muutnud kaebaja lisatud teavitused lampe ohutuks ning nende turustamist lubatavaks toote nõuetele vastavuse seaduse tähenduses. Vastustaja on pidanud aga lähtuma nimelt seaduses sätestatud nõuetest.

15.Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lõikes 1 on sätestatud, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on kaebus rahuldatud osaliselt. Kaebaja on menetluskulude nimekirja esitanud ning vandeadvokaadilt saadud õigusabi eest vastavate arvete alusel 1397 euro ja 20 sendi suuruse õigusabikulu (koos käibemaksuga) väljamõistmist vastustajalt ühtlasi ka taotlenud. Menetluskuluks on veel ka riigilõiv summas 30 eurot. Seega on menetluskulu, mille väljamõistmist vastustajalt taotletakse, kokku 1427 eurot ja 20 senti. Õigusabikulude väljamõistmist taotletakse koos käibemaksuga ning kohus lähtub sellest. Samas peab kohus tulenevalt halduskohtumenetluse seadustiku § 109 lõikest 6 välja mõistma üksnes vajaliku ja põhjendatud menetluskulu. Vastustaja on menetluskulude põhjendatuse küsimuse ühtlasi ka tõstatanud, eelkõige seonduvalt esindaja tunnitasu suuruse, töömahu ja ajakulu proportsionaalsusega ning lõppseisukoha ehk sisuliselt menetluskulude nimekirja esitamise kuludega. Vastustajaga tuleb osaliselt nõustuda. Kulu väljamõistmine taolises ulatuses nagu kaebaja taotleb, ei oleks põhjendatud. Siinkohal peab kohus vajalikuks siiski märkida, et vastustaja seisukohast seonduvalt tunnitasu suuruse küsimusega, ei saa lähtuda. Põhjendatud ja vajaliku menetluskulu kindlaksmääramine jääb alati mingil määral hinnanguliseks, kuid arvestades kohtupraktikat, käesoleva haldusasja mahtu ning vaidluse keerukusastet, võib pidada aktsepteeritavaks menetluskuluks 1170 euro suurust summat, milles sisaldub ka käibemaks ning millele lisandub riigilõiv summas 30 eurot, kokku 1200 eurot. Samas on vaja lähtuda asjaolust, et kaebus rahuldatakse osaliselt. Arvestades, et vaidlustatud haldusakti resolutsioonis on neli sisulist punkti ning ühes osas kuulub kaebus rahuldamisele, siis on kaebuse rahuldamise osakaal 25 %, mis tähendab seda, et menetluskulu vastav proportsioon kaebaja kasuks väljamõistetavana, on summas 300 eurot.