Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse avalikult teatavakstegemine 16. september 2022, Tallinn Haldusasja number
3-22-1160
Haldusasi
Xi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 21.03.2022 relvaloa kehtetuks tunnistamise otsuse ja 02.05.2022 vaideotsuse 4.2-1/1393-11 tühistamise nõudes.
Menetlusosalised
Kaebaja: X Esindaja: adv. Gerda-Johanna Aasmaa Vastustaja: Politsei- ja Piirivalveamet Esindaja: Ursula Tropp RESOLUTSIOON
1.Jätta Xi kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud poolte endi kanda. SELGITUSED: Menetlusosalisel on õigus kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 17. oktoobril 2022 (HkMS § 180, § 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse
päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HkMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HkMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HkMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HkMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA POOLTE SEISUKOHAD
1.Kaebajale väljastati 04.11.2021 relvaluba nr DL50004581. Politsei- ja Piirivalveameti (edaspidi „PPA“ või „vastustaja“) Põhja Prefektuuri 10.02.2022 otsusega peatati relvaloa kehtivus, kuna kaebajat kahtlustati tervisevastase kuriteo toime panemises. Asjaomane kriminaalmenetlus lõpetati 25.02.2022 kriminaalmenetluse seadustiku § 202 alusel.
2.PPA tegi 21.03.2022 otsuse nr 4.2-1/1393-7, millega tunnistas kaebajale väljastatud relvaloa kehtetuks ning kohustas kaebajat relvad võõrandama. Vastustaja tegi otsuse relvaseaduse (edaspidi
„RelvS“) § 43 lg 31 alusel, leides, et kaebaja käitumine ei ole olnud vastutustundlik ei relvaloa omamise ajal ega enne seda ning ta on üles näidanud nii füüsilist kui verbaalset agressiivsust ega ole olnud üleüldiselt seadusekuulekas. Seejuures on otsuses osutatud järgmistele asjaoludele: a) kaebaja käitus 27.11.2020 vägivaldselt ning kuigi kriminaalmenetlus lõpetati, vastas tegu karistatava teo tunnustele; b) 2014. aastal ja 2021. aastal on politseile laekunud kaks teadet kaebaja agressiivse või vägivaldse käitumise kohta, millele kummalgi juhul kriminaalmenetlust ei järgnenud; c) kaebajat on eelnevalt karistatud prostitutsiooni vahendamise eest; d) aastatel 2017—2021 on kaebajat viiel korral karistatud lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest; e) 28.10.2021 ei kontrollitud kaebaja juhitavas asutuses nõuetekohaselt Covid-tõendeid. Otsuses osutatakse ka sellele, et kaebaja tegeleb laskespordiga ning laskespordiklubi iseloomustab teda positiivselt, samuti on teda positiivselt iseloomustanud tema abikaasa. Otsuses on leitud, et kaebaja on agressiivse ja õigusvastase käitumisega näidanud, et ta on enda ja teiste tervisele ohtlik ning seda ei kaalu üles kaebaja huvi tegeleda laskespordiga ega positiivsed iseloomustused tema abikaasalt ja laskespordiklubilt esindajalt.
3.Kaebaja esitas otsuse peale vaide, mille PPA 2. mai 2022 vaideotsusega nr 4.2-1/1393-11 rahuldamata jättis.
4.Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb PPA 21. märtsi 2022 otsuse nr 4.21/1393-7 ja 2. mai 2022 vaideotsuse nr 4.2-1/1393-11 tühistamist. Kaebaja leiab, et PPA ei ole otsuse tegemisel kaebaja argumente arvesse võtnud ning põhjendamatult leidnud, et tema käitumine on ebausaldusväärne. Kaebaja ei vaidle vastu sellele, et ta on kiirust ületanud, kuid ei leia, et sellest saaks teha järeldusi tema usaldusväärsuse kohta tulirelvade käsitsemisel. Samuti vaidleb kaebaja vastu tema suhtes algatatud kriminaalmenetlusele tuginemisele, kuna kriminaalmenetlus lõpetati teda süüdi mõistmata ning ta on asunud tekitatud kahju heastama. Ta leiab, et kuna on vahepeal naisega ära leppinud, ei tohiks talle ette heita ka 2021. aastal toimunud tüli. Lisaks rõhutab kaebaja oma huvi edasi tegeleda laskespordiga, väites, et see muudab teda tasakaalukamaks ning aitab vältida alkoholi tarbimist, mis on minevikus olnud tema vägivaldse käitumise põhjuseks.
5.Vastustaja palub kaebuse rahuldamata jätta, leides, et relvaloa kehtetuks tunnistamise otsus on põhjendatud ning vastustaja ei jätnud arvestamata kaebaja kohta esitatud positiivseid iseloomustusi ning tema huvi laskespordiga tegelemise vastu tähelepanuta, vaid andis neile hinnangu ning tegi antud hinnangu pinnalt kaalutletud otsuse. Kaebaja argumenti, et ta ei ole kunagi otseselt tulirelvaga kellelegi kahju tekitanud või tulirelvi väärkasutanud, ei pea vastustaja oluliseks, kuna RelvS § 43 lg 31 annab õiguse võtta isiku käitumise iseloomustamisel arvesse ka rikkumisi, mis ei ole tulirelvadega seotud. Vastustaja leiab, et kaebaja seaduserikkumised ja vägivallajuhtumid annavad alust pidada tõenäoliseks, et kaebaja võib tulirelvadega endale või teistele tulevikus ohtlik olla, ent PPA ei saa jääda sellist rasket tagajärge ootama, vaid peab ohtu ennetama.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
6.Kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. PPA on relvaloa kehtetuks tunnistamise otsuse teinud RelvS § 43 lõikest 31 tuleneva kaalutlusõiguse piirides ning otsustamisel on arvesse võetud ka kaebaja seisukohti ja teda positiivselt iseloomustavaid asjaolusid. Tulemus, millele vastustaja kaalumisel jõudnud on, ei ole ilmselgelt meelevaldne ning vastustaja ei ole lähtunud lubamatutest kaalumisargumentidest ega valesti tuvastatud asjaoludest, vaidlustatud otsus on kooskõlas RelvS eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega.
7.Käesolevas asjas ei vaidle pooled vaidlustatud otsuses esile toodud faktiliste asjaolude üle ehk eelkõige selle üle, et kaebaja suhtes algatati seoses lapse kehalise väärkohtlemisega kriminaalmenetlus, mis avaliku menetlushuvi puudumise tõttu lõpetati, selle üle, et kaebaja agressiivse käitumise tõttu on aastatel 2014 ja 2021 pöördutud politsei poole ja et kaebaja on aastatel 2017-2021 ületanud viiel korral suurimat lubatud sõidukiirust. Vaidlus on aga selle üle, kas PPA tohtis eelloetletud asjaolude pinnalt RelvS § 43 lg 31 alusel kaebaja relvaloa kehtetuks tunnistada.
8.RelvS § 43 lg 31 kohaselt võib PPA relvaloa kehtetuks tunnistada, kui loa omaja on enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu sobimatu seda liiki relva omama. Viidatud säte annab PPA-le relvaloa kehtetuks tunnistamisel avara kaalutlusõiguse. Relvaluba on sisuliselt eriõigus käsitseda kõrgema ohu allikat ning on suur avalik huvi selle vastu, et selline luba oleks vaid piisavalt usaldusväärsetel inimestel. Eelviidatud alusel relvaloa kehtetuks tunnistamise otsuse saab tühistada vaid juhul kui otsuse tegemisel on lähtutud asjakohatutest kaalutlustest või on enne otsuse tegemist jäetud nõuetekohaselt välja selgitamata mingisugused otsuse langetamise seisukohast olulised asjaolud või kui kaalumise tulemusena antud hinnangud on ilmselgelt väärad. Käesoleval juhul selliseid puudusi vaidlustatud otsusel ei ole.
9.Põhjendamatu on kaebaja seisukoht, et PPA ei oleks tohtinud tugineda tema suhtes algatatud kriminaalmenetlusele, kuna asjaomane kriminaalmenetlus lõpetati kaebajat süüdi mõistmata. Esiteks võib PPA relvaloa omaniku käitumise ja usaldusväärsuse hindamisel arvesse võtta igasuguseid isiku käitumisakte, mis iseloomustavad tema üldisi hoiakuid ja võimaldavad teatud määral prognoosida tema käitumist tulevikus. Vastustaja leiab õigesti, et relvaomaniku usaldusväärsust kahandab olulisel määral korduvate käitumismustrite ilmnemine, mis seonduvad relvaomaniku enda või teiste isikute turvalisuse ohustamise ja avaliku korraga. Asjaolu, et isikut on olnud põhjust kriminaalmenetluse raames kahtlustada teos, mis hõlmab agressiivset ja/või vägivaldset käitumist ja teise inimese kahjustamist, võib viidata selle isiku agressiivsusele ehk sellele, et isik võib teda mingil põhjusel ärritavate asjaolude esinemise korral püüda olukorda lahendada vägivaldselt käitudes. PPA on eelkõige vaideotsuses õigesti märkinud, et relvaloa kehtetuks tunnistamise üle otsustamisel ei anta isiku tegudele karistusõiguslikku hinnangut, vaid pannakse tähele isikule omaseid käitumisjooni. Konkreetsel juhul nähtub vaidlustatud otsusest, et kriminaalmenetlust ei lõpetatud mitte kuriteokoosseisu puudumise tõttu, vaid KrMS § 202 alusel ehk avaliku menetlushuvi puudumise tõttu olukorras, kus eeldatav süü ei olnud suur. Kaebaja ei ole ka väitnud, et ta tegusid, mille suhtes kriminaalmenetlust läbi viidi, toime pannud ei ole. Kõrvutades kõnealuse kriminaalmenetluse toimumise fakti asjaoluga, et lisaks sellele on veel kahel korral teatatud politseile kaebaja agressiivsest käitumisest lähisuhtes (kuigi ka neist kummalgi juhul kriminaalmenetlust ei alustatud), on PPA põhjendatult järeldanud, et kaebajal võib olla probleeme oma agressiivsuse talitsemisega. Kahtlemata on võimalik, et vastavad teated politseile esitanud isikud on neid teateid esitades mõnevõrra üle reageerinud, ent sellegipoolest ei ole eluliselt usutav, et 7-8 aasta pikkuse perioodi jooksul kolmel korral oma agressiivse käitumisega avaliku võimu sekkumise vajaduse tinginud isiku käitumist halvasti kontrollitav agressiivsus ei iseloomusta. Oma varasemat agressiivset käitumist on seejuures kaebaja ise möönnud, tõdedes, et see oli tingitud alkoholi tarbimisest, millest kaebaja nüüdseks on loobunud. Kokkuvõttes on PPA õigesti leidnud, et isik, kelle varasem käitumine näitab, et tal on probleeme oma agressiivsuse kontrollimisega, mis viitab sellele, et vähemalt teatud halbade asjaolude kokku langemise korral võib ta käituda teisi inimesi kahjustavalt, ei ole relvaomanikuna usaldusväärne.
Vastustaja on õigesti märkinud, et tulirelva puhul on tegemist kõrgema ohu allikaga. Isiku varasema käitumise pinnalt antud adekvaatne ohuhinnang, et isik ei pruugi olla suuteline teda mingil põhjusel ärritavale olukorrale reageerima tasakaalukalt, on kaalukas argument selle kohta, et isik ei ole relvaomanikuna usaldusväärne.
10.Vastustaja on õigesti leidnud, et ebausaldusväärsusele viitavad asjaolud ei pea seonduma relva kasutamisega. Relvast lähtuva ohu ennetamiseks ei pea ega tohi PPA jääda ootama esimest sündmust, mis vahetult relvaga seondub, kuna juba sel esimesel sündmusel võivad – isegi relvaomaniku tahtluseta – olla väga rasked tagajärjed.
11.Samamoodi on PPA põhjendatult arvesse võtnud kaebaja liiklusrikkumisi. Asjaolu, et liiklusrikkumiste puhul puudub igasugune seos tulirelvaga, ei oma siinkohal tähtsust. RelvS § 43 lõike 31 kohaldamisel on oluline võtta arvesse kõiki eluvaldkondi, ka neid, mis ei ole otseselt tulirelvadega seotud. Kuigi korduv lubatud sõidukiiruse ületamine ei ütle vahetult midagi hoolikuse kohta relvaga ümberkäimisel, näitab see selgelt isiku suhtumist õiguskorras erinevate ohtude realiseerumise takistamiseks kehtestatud reeglitesse ehk eeskätt seda, et isik peab võimalikuks ja ilmselt õigeks kehtestatud eeskirju rikkuda, kui see talle kas sobiv või tema enda hinnangul ohutu tundub. Siinkohal tuleb tähele panna, et ka mootorsõidukit saab, nagu tulirelvagi, käsitada kõrgema ohu allikana ning sõidukit juhtides võib esmapilgul ja eraldivõetuna vähetähtis viga või hooletus põhjustada raske õnnetuse. Isiku puhul, keda on piirkiiruse ületamise eest 5 aasta jooksul 5 korral karistatud, võib eeldada, et lubatud sõidukiiruse ületamine on pigem tavaline käitumismudel. Asjaolu, et isik on toime pannud õigusvastaseid tegusid, mis seonduvad mingisuguse muu kõrgema ohu allika (antud juhul mootorsõiduki) kasutamisega, õigustab järeldust, et isik ei pruugi teatud olukordades olla suuteline täitma ka relva hoidmise või kasutamisega seotud kohustusi ning seeläbi võivad tema hoolimatuse või vastutustundetu käitumise tõttu edaspidi realiseeruda ka tulirelvast lähtuvad ohud. See, et kaebaja on ka relvaloa kehtetuks tunnistamise menetluses hinnanud vastavaid liiklusrikkumisi ebaolulisteks pisirikkumisteks, näitab seda enam, et tema jaoks ei ole kehtestatud reeglitest kinnipidamine tähtis, kui tema enda analüüs konkreetses olukorras näitab, et reeglist kinni pidamine pole vajalik või talle kasulik. Selliselt käituvat isikut võib PPA pidada relvaomanikuna ebausaldusväärseks ning põhjendatult kahtlustada, et vähemalt teatud halbade asjaolude kokkulangemisel võib isik ka tulirelvade käsitsemisel ohutusnõuetest mööda vaadata, põhjustades seeläbi kahju endale või teistele. Vastustaja on siinkohal õigesti viidanud Tallinna Ringkonnakohtu seisukohale, et PPA ei pea tõendama, et relvaomanik on edaspidi relva kasutades ohtlik, vaid piisab, et asjaoludest tulenevalt saab sellise ohu realiseerumist pidada tõenäoliseks.
12.Ekslik on kaebaja seisukoht, et PPA ei oleks tohtinud kaebaja usaldusväärsuse hindamisel arvesse võtta enne relvaloa andmist aset leidnud sündmusi. Vastustaja on õigesti viidanud haldusasjas 3-201675 tehtud Tallinna Ringkonnakohtu kohtuotsuses võetud seisukohale, et relvaloa omaja isiksuseomadustele ja käitumisele tuleb anda terviklik hinnang kõigi oluliste asjaolude kogumis ja nende koosmõjus ning relvaloa andmine ei tähenda, et hiljem on keelatud tugineda loa andmisele eelnenud, isikut negatiivselt iseloomustavatele asjaoludele. RelvS § 43 lg 31 kohaldamisel ei ole PPA-l keelatud võtta arvesse relvaloa omaja käitumisega seotud selliseid asjaolusid, mis on aset leidnud enne talle relvaloa andmist. PPA peabki isiku käitumist hindama pikema aja jooksul, eelkõige kontrollimaks võimalust, et mingisugune konkreetne õigusvastane tegu ei olnud n-ö ühekordne ja väheoluline episood, mille pinnalt ei ole põhjust teha põhjapanevamat järeldust isiku käitumise kohta.
Siinkohal ei ole põhjust arutleda selle üle, kas kaebajale oleks tulnud (või võinud) relvaloa andmisest üldse keelduda. PPA-l on relvaloa omaja käitumise hindamisel avar kaalutlusruum ning iseenesest ei ole RelvS mõtte ega PPA-le seaduses antud kaalutlusõiguse eesmärgiga vastuolus ka relvaloa kehtetuks tunnistamine selleks, et korrigeerida isikule relvaloa andmisel tehtud võimalikke vigu ehk teisisõnu võtta relvaluba isikult, kellele poleks pidanud seda asjaoludele adekvaatse hinnangu andmisel andmagi. Pidades silmas vaidlustatud otsuses esile toodud asjaolusid kaebaja varasema käitumise, sh agressiivsuse, liiklusrikkumiste, aga ka veelgi varem toime pandud kuriteo kohta, näib relvaloa andmise põhjendatus vähemalt küsitav. Olukorras, kus kaebaja ebausaldusväärsusele viitavaid asjaolusid on ilmnenud ka pärast talle relvaloa andmist – nagu käesoleval juhul – on igal juhul relvaloa kehtetuks tunnistamise otsustamisel põhjendatud võtta arvesse ka varasemaid asjaolusid.
13.Ekslik on kaebaja väide, et PPA ei ole tema seisukohta ja vastuväiteid ning teda positiivselt iseloomustavaid asjaolusid arvesse võtnud. Nii vaidlustatud otsuses kui ka vaideotsuses on kaebaja argumente käsitletud ning vastustaja on andnud hinnangu, et need asjaolud – kaebaja tegelemine laskespordiga, paranenud peresuhted, positiivsed iseloomustused – ei kaalu üles kaebaja varasema käitumise pinnalt järelduvaid ohtusid. Nende erinevate asjaolude kaalumine ongi PPA-le seadusega antud kaalutlusõiguse põhisisuks ning kohtulik kontroll sellise kaalutlusotsuse üle on piiratud. Antud juhul ei ole kaalumise tulemus ilmselgelt meelevaldne ega lähtu valesti tuvastatud asjaoludest ning vastustaja pole ühtki olulist asjaolu sootuks tähelepanuta jätnud. See, et kaalumise tulemus on kaebajale ebasoodne, ei tähenda, et kaebaja poolt esile toodud asjaolusid ei oleks kaalumisel arvesse võetud. Iseenesest pole põhjust kahelda selles, et kaebaja suhted lapse ja elukaaslasega on viimase poolaasta jooksul pärast kriminaalmenetluse lõppemist olnud head. Kui see nõnda pikemaks ajaks jääb ning asjaolusid, mis kaebaja umbusaldamise põhjustasid, enam juurde ei tule, võib kaebaja teatud aja möödudes uuesti taotleda relvaluba. Arvestades aga vaidlusaluse otsuse tegemisel aluseks võetud sündmuste aset leidmise aega, ei pidanud PPA tegema viimase poole aasta pinnalt järeldust, et kaebaja käitumismuster on põhimõtteliselt muutunud ja varasemast käitumisest lähtuvad ohud ei ole enam reaalsed. Iseloomu ja käitumise parandamine on võimalik, kuid PPA seisukoht, et pooleaastane tülivaba periood ei ole selleks piisav, pole antud juhul väär.
14.Kaebaja huvi tegeleda laskespordiga on kaalukas ning seda takistades piiratakse kaebaja tegevusvabadust. PPA hinnang, et teiste inimeste elu ja turvalisuse tagamise vajadus on antud juhul kaebaja tegevusvabadusest kaalukam hüve, on aga mõistlik ega ole meelevaldne. Vastustaja on kaebaja laskespordiklubi positiivset arvamust arvesse võtnud, ent ilmset kaalutlusviga tegemata leidnud, et see ei lükka ümber kaebaja varasema õigusvastase ja agressiivse käitumisele viitavate asjaolude pinnalt antud ohuhinnangut.
15.Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohtuotsus on tehtud kaebaja kahjuks ning vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude välja mõistmist, jäävad kummagi poole kulud poole enda kanda. /allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.