Oravatäku Farm UÜ kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 2. juuni 2021. a otsuse nr 13-30.2/21/479 tühistamiseks ja uue otsuse tegemiseks kohustamiseks Kaebaja Oravatäku Farm UÜ, esindaja vandeadvokaat Kaspar Lind Vastustaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA), esindaja Eva Rückenberg Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Asja läbivaatamine
RESOLUTSIOON
1.Jätta Oravatäku Farm UÜ kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 17. oktoobril 2022 (halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 181 lg 1, § 67 lg 4). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.Oravatäku Farm UÜ (kaebaja) esitas 14. aprillil 2021 PRIA-le (vastustaja) taotluse nr 63002100091 põllumajandusministri 20. jaanuari 2015. a määruse nr 7 „Väikeste
3-21-1790 põllumajandusettevõtete arendamise toetuse andmise ja kasutamise tingimused ning kord“ (määrus nr 7) alusel toetuse saamiseks.
2.PRIA jättis 2. juuni 2021. a otsusega nr 13-30.2/21/479 kaebaja toetustaotluse vastavalt otsuse lisale rahuldamata, sest omatoodetud põllumajandustooteks ei saa pidada sellist toodet, mis on saadud kaupade või teenuste vahetuse tulemusena, teenuse sisse ostmisena või koostöös teiste isikutega olukorras, kus isikul endal töövahendid kauba valmistamiseks puuduvad. Seega ei saa eraisiku tehtud kulutusi ega ka seotud ettevõtetelt saadud seadmete, ruumide jms tasuta kasutamist omatoodetud põllumajandusliku müügitulu hindamisel arvesse võtta. Taotleja ei ole tõendanud piisavate kulutuste tegemist toodangu saamiseks aastatel 2019 ja 2020. Toetustaotluses näidatud omatoodetud põllumajanduslike toodete müügitulu ei vasta määruse nr 7 § 2 lg 1 nõuetele, müügitulu ei ole seega tõendatud ja taotlus tuleb jätta rahuldamata.
3.Kaebaja esitas 29. juunil 2021 PRIA-le vaide eelnimetatud otsuse kehtetuks tunnistamiseks ja uue otsuse tegemiseks, millega kaebaja toetustaotlus rahuldada. PRIA jättis 5. juuli 2021. a vaideotsusega nr 13-30.2/21/538-1 kaebaja vaide rahuldamata.
4.Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule 4. augustil 2021 kaebuse PRIA 2. juuni 2021. a otsuse nr 13-30.2/21/479 peale.
5.Tartu Halduskohus võttis 30. augusti 2021. a määrusega menetlusse Oravatäku Farm UÜ kaebuse PRIA 2. juuni 2021. a otsuse nr 13-30.2/21/479 tühistamiseks ja uue otsuse tegemiseks kohustamiseks. Kohus selgitas, et kuigi kaebaja ei ole esitanud eraldiseisvat nõuet PRIA kohustamiseks teha kaebaja 14. aprilli 2021. a toetustaotluse alusel uus otsus, saab kohus kaebusest aru nii, et kaebaja tahteks on siiski ka kohustamisnõude esitamine. Ka vaidemenetluses on kaebaja taotlenud uue otsuse tegemist.
6.PRIA esitas kohtule vastuse kaebusele, milles palub jätta kaebuse rahuldamata.
7.Kohus määras 7. juuli 2022. a määrusega asja läbivaatamise kirjalikus menetluses ning andis tähtajad täiendavate menetlusdokumentide ja vastuväidete esitamiseks.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
8.Kaebaja palub kaebuse rahuldada ja põhjendab kaebust kokkuvõtlikult järgmiselt.
8.1.PRIA viide määrus nr 7 § 2 lg 1 nõuetele mittevastamise kohta on alusetu. Omatoodangu müügitulu nõude puhul ei erista õigusaktid müügitulu selle järgi, kas vajalik sisend toodangu saamiseks on saadud tasu eest kolmandatelt isikutelt või äriühingu osanikult või juhatuse liikmelt. See, kuidas ja mis ulatuses ostetakse mingeid kaupu ja teenuseid omatoodetud põllumajandustoodangu saamiseks, sõltub iga ettevõtja ärimudelist. Äriühingu tootmistegevuse võib ülesse ehitada erineval viisil, tegevuse algfaasis võibki selleks olla seotud isikute isikliku panuse kasutamine. On tavapärane, et tegevuse alustamisel kasutab ettevõtja endale kuuluvaid esemeid või teeb osanik kulutusi enda vahenditest. Samuti on tavapärane, et lindude ja loomade pidamiseks kasutatakse renditud või üüritud hooneid ja seadmeid. Vaidlustatud otsuses on ebakohaselt viidatud vahetusele kui mittesobivale viisile kaupade ja teenuste saamisel. Vahetustehing on olemuslikult tasaarvestus, mille sisuks on kaks müügilepingut, mistõttu on ebaõige nende käsitamine ebasobiva sisendi hankimise viisina.
8.2.PRIA viidatud kohtupraktikas on olnud alust kahelda müügitulus ning seda on asutud kontrollima selle kaudu, kas taotlejal on olemas või võimalik kasutada ise tootmiseks vajalikke sisendeid (nt maa, seadmed). Sellise olukorraga ei ole praegusel juhul tegemist. Kaebajal olid
3-21-1790 vutid, kes andsid toodangut, mille müümisel saadud müügitulu tuleb lugeda meetme nõuetega kooskõlas olevaks. Vaideotsuse viidatud haldusasjas nr 3-16-1261 tehtud otsus ei ole antud juhul asjakohane, sest selle kaasuses asjaoludest nähtuvalt ei olnud isikul põllumaad, millel toodangut toota ning lisaks oli müügitulu tekkinud seotud isikutele silo müügist, mida peeti näilikuks. Praegusel juhul on vutimunade müük paljudele ostjatele igati tõendatud. Kaebaja on pidevalt vutte paljundanud ja aretanud ning vutimunade müük on omatoodangu müük. Arvestades, et kaebaja on mitu aastat selles valdkonnas tegutsenud, siis on see enam kui piisav vuttide paljundamiseks piisavas koguses. Kaebaja ei ole ostnud ega omandanud vutimune teistelt isikutelt ja neid siis edasi müünud. Kaebaja on linnukasvatuse valdkonnas tegutsev ettevõtja, kellele kuuluvad vutid ja vutifarm ning on Eesti Linnukasvatajate Seltsi liige.
8.3.Riigikohus on haldusasjas nr 3-3-1-96-08 selgitanud, et üksnes müüdava toodangu väikesest kogusest või saadava tulu vähesusest ei saa teha järeldust põllumajandusliku tootmise puudumise kohta. Samuti ei saa ainuüksi tulu, kulu või põllumajandussaaduste kui kauba puudumisest teha järeldust, et isik ei tegele põllumajandusliku tootmisega maareformi seaduse ja maa enampakkumisega erastamise korra mõttes. Vuttide sööda eest on tasunud kaebaja osanik S. Kuusik, kellele kuulub osaliselt ka tootmiseks vajalik inventar. Isegi, kui kaebaja algselt on ka osa vutte saanud ilma, et selle kohta oleks olemas kuludokumendid, siis on edasine tegevus (sh vuttide paljundamine) toimunud just kaebaja majandustegevuse tulemusena. Seda ei saa käsitada S. Kuusiku või kolmandate isikute majandustegevusena. Vutimunade tootmine ei ole võimalik vahetamise või muude suhete abil, millele viitab vastustaja. Samuti ei ole toodangu saamiseks vahendite kasutamise õiguslik alus oluline. Pealegi ei ole vuttide kasvatamiseks vaja ulatuslikke tootmissisendeid. Sööt on üks tootmissisend ja selle tulemusel saadakse toodang (paljundatakse vutte, saadakse mune), mis on kaebaja toodetud. Vutid on kaebaja raamatupidamises kajastatud bioloogilise varana. Asjaolu, et kaebaja on saanud osanikult või kolmandalt isikult sööta või et lindude pidamisel kasutatavad vahendid kuuluvad osanikule ei välista, et just kaebajal on tekkinud müügitulu ja kaebaja tegeleb põllumajanduslike toodete tootmise ja müügiga.
8.4.Ebaõige on vaideotsuses märgitu, et kaebajal puudub põhivara. Kaebaja on omandanud kinnistu ning vastav kanne kinnistusraamatus on tehtud 20. jaanuaril 2020 ning see on kajastatud ka 2020. a majandusaasta aruandes põhivarana. Raamatupidamise seaduse alusel kehtestatud rahandusministri 22. detsembri 2017. a määruses nr 105 „Raamatupidamise Toimkonna juhendite kehtestamine“ § 1 p 7 on märgitud bioloogiline vara. Põllumajanduslikuks toodanguks on aga bioloogilisest varast saadav või eraldatav toodang. Sellist toodangut saab lugeda kaebaja omatoodanguks, sest ta ei ole saanud seda teiste ettevõtjatega vahetamise teel.
9.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata, esitades kokkuvõtlikult järgmised põhjendused.
9.1.Kaebaja deklareeritud põllumajanduslik müügitulu ei ole käsitletav omatoodetud põllumajandustoodete müügituluna. Toetustaotlusel tuleb omatoodangust saadud müügitulu eristada muust põllumajanduslikust ja mittepõllumajanduslikust müügitulust. Põllumajandusliku tootmisega tegelemist on kohus defineerinud kui taime- ja loomakasvatust, eesmärgiga müüa vastavaid saadusi. Seega ei ole oluline, kas kaebaja on põllumajandustootja ja kas tema nimel on tehtud müügitehinguid. Vaidluse esemeks on, kas kaebaja on tegelenud omatoodangu müügiga ja kas teda saab seetõttu kvalifitseerida toetuse saajaks.
9.2.Määrus nr 7 § 2 lg 1 kohane müügitulu peab olema saadud ise toodetud põllumajandustoodete müügist. Määruse nr 7 § 2 lg 1 eesmärgiks on suunata toetus põllumajandustootjatele, kelle müügitulust suurem osa tuleb omatoodetud põllumajandustoodete või nende töötlemisel saadud toodete müügist. Seega on rõhuasetus põllumajandustoodete ise tootmisel, mitte teiselt ettevõttelt teenusena sisse ostmisel, koostöös valmistamisel või muu kauba vastu vahetamisel. Põllumajanduslikud tooted, mille müügist
3-21-1790 taotleja on müügitulu saanud, peavad seega olema taotleja enda toodetud. Omatoodetud põllumajandusliku müügitulu nõude täitmises ei piisa üksnes müügitulu saamisest, vaid arvesse tuleb võtta ka taotleja omatoodangu tootmise võimekust ja sisendit. Seda on kinnitanud ka pikaajaline kohtupraktika. Taotleja esindaja või kolmandate isikute võimekus ei oma tähtsust, kui taotleja ise ei ole tootmisega kaasnevaid kulusid kandnud. Seega ei saa omatoodetud põllumajandusliku müügitulu hindamisel teise eraisiku tehtud kulutusi ega ka seotud ettevõtetelt saadud seadmete, ruumide jne tasuta kasutamist arvesse võtta. Taotleja peab olema teinud toetuse saamise eelduseks olevad kulutused suures osas ise.
9.3.Tavapärases majandustegevuses tähendab tootmiseks vajamineva sisendi sisse ostmine ka kulutuste kandmist. Kaebaja ei ole antud juhul tootmiseks vajaminevaid kulutusi ise teinud. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi kuludokumenti, mis viitaks kaebaja poolsele tootmistegevusele. Tootmistegevuseks vajaliku sööda eest on isiklikest vahenditest tasunud taotleja esindajaks olev füüsiline isik (S. Kuusik) ja osaliselt on sööta saadud ka taotleja esindajaga seotud äriühingult Malerba OÜ-lt. Lindude pidamise ruumid ja sõidukid kuuluvad taotleja esindajaks olevale isikule, tootmistegevuseks vajalik inventari on andnud sama isik või kolmandad isikud taotleja kasutusse. Ka aretusmaterjal (nt haudemunad) on suures osas ostetud sularaha eest ning nende kulude tegemise kohta puuduvad dokumentaalsed tõendid. Tootmiseks vajalikku põhivara kaebajal sisuliselt ei ole. Põhivaraks oleva kinnistu omandas kaebaja 2020. aastal, 2019. aastal puudus kaebajal seegi põhivara. Vastustaja möönab, et majandustegevuses võibki tegevus käia selliselt nagu kaebaja seda välja toob. Kui aga isik soovib tegevuste elluviimisel muuhulgas kasutada avalikke vahendeid, peab isik ise, taotletav tegevus ja taotlus vastama sätestatud tingimustele. Vastustaja hinnangul ei saa toetustaotluses deklareeritud omatoodetud põllumajandussaaduste müügitulu lugeda kaebaja omatoodanguks, sest kaebaja enda panus toodangu saamisega kaasnevate kulude kandmisse on olnud vähene. Seega ei saa taotluses märgitud müügitulu käsitada omatoodetud põllumajanduslike toodete müügist saadud müügituluna määruse nr 7 mõttes.
9.4.Kaebaja viidatud Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-96-08 ei ole asjakohane, sest esiteks ei olnud tolles asjas vaidluse all PRIA toetusmeetmed ning teiseks ei avata nimetatud lahendis omatoodetud põllumajanduslike toodete müügitulu mõistet.
KOHTU SEISUKOHT
10.Vaidluse all on PRIA 2. juuni 2021. a otsuse nr 13-30.2/21/479 õiguspärasus. Kaebaja palub nimetatud otsuse tühistada ja kohustada PRIA tegema taotluse osas uus otsus, sest vastustaja on kaebaja hinnangul jõudnud ebaõigele järeldusele, et kaebaja ei täitnud määrus nr 7 § 2 lg-s 1 sätestatud omatoodetud põllumajanduslike toodete müügitulu nõuet. Kaebaja hinnangul on ta tegelenud PRIA-le esitatud taotluses märgitud põllumajanduslike toodete kasvatamisega ning toodangu müügist saadud müügitulu tuleb seetõttu käsitleda omatoodetud põllumajanduslike toodete müügituluna, mistõttu jättis PRIA taotluse õigusvastaselt rahuldamata. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja on küll saanud põllumajanduslike toodete müümisel müügitulu, kuid seda ei saa käsitleda antud juhul määrus nr 7 § 2 lg-s 1 mõttes omatoodangu müügituluna.
11.Määruse nr 7 § 2 lg 1 nägi toetustaotluse esitamise ja PRIA otsuse tegemise ajal ette, et toetust võib taotleda äriseadustiku tähenduses ettevõtja, kelle põllumajanduslike toodete müügitulu oli taotluse esitamisele vahetult eelnenud majandusaastal vahemikus 4000 – 14 000 eurot ja taotluse esitamisele vahetult eelnenud teisel majandusaastal vähemalt 1200 eurot ning see moodustas mõlemal taotluse esitamisele vahetult eelnenud majandusaastal üle 50,00 protsendi kogu müügitulust. Põllumajanduslikud tooted selle määruse tähenduses on omatoodetud Euroopa Liidu toimimise lepingu I lisas nimetatud tooted, välja arvatud kalandus-
3-21-1790 ja vesiviljelustooted, ning nende töötlemisel saadud I lisaga hõlmatud või I lisaga hõlmamata tooted (määrus nr 7 § 2 lg 3). Kaebaja esitas taotluse 2021. aastal, seega on müügitulu nõude täitmise kontrollimisel asjakohased 2019. ja 2020. aastal saadud müügitulu. Toetustaotluses (tl- d 32-39) kajastatud andmetest nähtuvalt oli taotluse esitamisele vahetult eelnenud teisel majandusaastal (2019) kaebaja väidetavalt omatoodetud põllumajanduslike toodete müügitulu suuruseks 4388 eurot, mis saadi linnumunade müügist (29 810 tk). Taotluse esitamisele eelnenud majandusaastal (2020) oli väidetavalt omatoodetud põllumajanduslike toodete müügitulu suuruseks kokku 11 405,06 eurot, mis saadi kodulindude (433 tk) ja linnumunade (73 620 tk) müügist.
12.Kaebuses esitatud seisukohad viitavad kokkuvõtlikult sellele, et määruse nr 7 § 2 lg-s 1 sätestatu täitmiseks ei ole tema hinnangul toodangu saamiseks vajalike sisendiga seotud kulude kandmine oluline. Kohus sellega ei nõustu. Määrus nr 7 § 2 lg 1 seob toetuse taotlemise õiguse äriühingu või füüsilisest isikust ettevõtja omatoodetud põllumajandustoodete või nende töötlemisel saadud toodete müügituluga. Väikeste põllumajandusettevõtete arendamise toetuste regulatsiooni aluseks on Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 17. detsembri 2013. a määrus (EL) nr 1305/2013 Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta. Meetme eesmärgiks on parandada väiksemate põllumajandusettevõtjate tulemuslikkust. Kohus möönab, et määruses nr 7 ei ole sõnaselgelt omatoodangu müügitulu nõude puhul määratud, et vajalik sisend toodangu saamiseks peab olema saadud tasu eest kolmandatelt isikutelt või äriühingu osanikult või juhatuse liikmelt. Kohtupraktikas on siiski rõhutatud, et määruse nr 7 § 2 lg-s 1 sõnastuses kasutatud sõnastuse „põllumajanduslike toodete müügitulu“ määratlemisel on oluline, et ettevõtja oleks põllumajandustoote ise tootnud, mitte teiselt ettevõtjalt teenusena sisse ostnud, koostöös valmistanud või muu kauba vastu vahetades saanud. Müügitulu tekkimiseks on vaja teha kulutusi, st tulu nõuab sisendit, kas siis põllumajandusmasinatele või tööjõule tehtavate investeeringute ja kulutuste näol. Tulu saamise tingimus tähendab seda, et põllumajanduslik tootmine on kestnud vähemalt niikaua, et tootmistsükkel võimaldab vastavat kaupa müüa. Tootmistsükli keskel sisse ostetud toote edasisel arendamisel ning seejärgsel realiseerimisel saab arvesse võtta vaid müügitulu seda osa, mille saamiseks ettevõtja on ise panustatud (Tartu Ringkonnakohtu 27. oktoobri 2014. a otsus asjas nr 3-12-1063 (p 16), 19. oktoobri 2016. a otsus asjas nr 3-18-1541 (p 15), 4. aprilli 2017. a otsus asjas nr 3-16-1261(p 12), 17. mai 2022. a otsus asjas nr 3-21-581 (p 21)). Seega on tootmistegevusega seonduvate kulude kandmine toote ise valmistamise hindamisel üks oluline asjaolu. Lisaks tuleb arvestada ka taotleja panust tootmistegevusse.
13.Kaebaja positsiooniga nõustumine, et kulude kandmisega seotud asjaolud ei ole tähtsad, tähendaks seda, et müügitulu nõude täitmiseks piisaks vaid lõpptoodangu müümisest ja saadud müügitulu arvestamisest, kuid lõpptoodangu saamiseks panustamine ning toodangu saamisega seotud kulude kandmine ei oleks toetuse saamiseks kvalifitseerimisel üldse olulised. Selline tõlgendus võimaldaks taotlejal täita toetuse saamise nõudeid kunstlikult jättes kulud ja muud toodangu saamiseks vajalikud tegevused teiste isikute kanda, kuid saades ise toetust. Ilmselgelt ei vastaks selline olukord määrus nr 7 reguleeritud toetuse eesmärgile, sest oluline on just konkreetse omatoodangu saamisega tegeleva väikeettevõtja tulemuslikkuse parandamine ja tema panuse väärtustamine.
14.Kohus ei nõustu kaebajaga ka selles, et PRIA vaideotsuses tehtud viide haldusasjale nr 316-1261 on asjakohatu. Nimetatud lahendis avas ringkonnakohus omatoodetud põllumajandustoote mõiste ja sisustas selle tingimused. Need tingimused on asjakohased ka praeguse asja lahendamisel hoolimata sellest, et asjaolud mõnevõrra erinevad. Eeltoodu ei ole vastuolus ka kaebaja viidatud Riigikohtu halduskolleegiumi 26. veebruari 2009. a otsuses asjas
3-21-1790 nr 3-3-1-96-08 (eelkõige p 21) esitatud seisukohtadega. Nimetatud lahendis analüüsis kohus põllumajandusliku tootmise mõistet maareformi kontekstis ega võtnud seisukohta omatoodetud põllumajandussaaduste müügitulu mõiste osas. Üksnes põllumajandusliku tootmisega tegelemine ei tähenda veel, et müügitehingu esemeks olnud toodangut ja selle müügist saadud tulu saab igal juhul ja täies ulatuses käsitleda omatoodetud põllumajandusliku toote ja müügituluna määruse nr 7 mõttes.
15.Teistsugusele järeldusele ei vii ka kaebaja viidatud raamatupidamise seaduse § 34 lg 4 alusel kehtestatud rahandusministri määruse nr 105 lisa 7. Vaidlust ei olegi selles, et vutid ja nende kasvatamisel saadavad saadused on käsitatavad põllumajandusliku tootena ning bioloogilise varana. Toetuse saamiseks on aga oluline, et taotleja oleks sellised põllumajanduslikud tooted ise tootnud ja tootmisse piisavalt panustanud.
16.Haldusmenetluses esitatud selgitustest nähtub, et nii lindude kasvatamisega seotud söödakulud kui ka tootmiseks vajalik inventar saadi peaasjalikult S. Kuusikult või temaga seotud teiselt äriühingult. S. Kuusik on äriregistri andmetel Oravatäku Farm UÜ usaldusosanik, kes tegeles ka äriühingu esindamisega haldusmenetluses. S. Kuusik on seotud ka Malerba OÜga (juhatuse liige ja osanik), kes haldusmenetluses esitatud teabe kohaselt osales osaliselt vuttide kasvatamisega seotud kulude kandmises (tasus osaliselt sööda eest). Vaidlustatud otsuses on PRIA välja toonud S. Kuusiku selgitused kaebaja majandustegevuse kohta asjakohasel ajavahemikul. Kaebaja ei väida, et vaidlustatud otsuses kajastatud selgitused oleksid ebaõigesti fikseeritud. Selgituse kohaselt oli algselt tegemist pigem hobilaadse ettevõtmisega. Sööda eest tasusid S. Kuusik omavahenditest ning osaliselt ka Malerba OÜ. Lindude kasvatamisega seotud hooned, inventar, sõidukid kuulusid S. Kuusikule, inventar on antud kasutamiseks kaebajale või saadud kolmandatelt isikutelt kasutamiseks. Aretusmaterjali eest tasuti väidetavalt sularahas, kaebajal nende kulude kandmise kohta dokumentaalseid tõendeid esitada ei ole. Vaides on äriühingu esindaja S. Kuusik märkinud, et suur osa kulusid tehti isiklikest vahenditest, mille kohta dokumentide säilitamist pole vajalikuks peetud.
17.Kohtu hinnangul viitavad haldus- ja kohtumenetluse esitatud materjalid sellele, et lõpptoodang (vutimunad ja vutid) on saadud suures osas koostöös teiste isikutega olukorras, kus kaebajal endal tootmiskulud 2019. aastal praktiliselt puudusid.
18.Kaebajal puudus 2019. aastal põhivara, samuti ei nähtu nimetatud aastal vuttide kasvatamiseks ja toodangu saamiseks vajaliku sisendkulude kandmist. Asjaolu, et kaebaja soetas 2020. aastal põhivarasse kinnisvara, ei ole üle kantav 2019. aastale. Kaebaja 2020. aasta majandusaasta aruanne (tl-d 17-21) kinnitab, et kaebajal puudus 2019. aastal põhivara, sh toodangu saamiseks vajalik inventar. Samuti ei nähtu 2019. aastal kulude kandmist seoses tootmisseadmete ja hoonete, sööda ja mineraalide kasutamisega. Samuti ei ole kaebaja esitanud andmeid, millest nähtuks temapoolne tööjõukulude kandmine. Ebaselge on ka aretusmaterjali soetamise asjaolud, sest kaebaja selgitustest nähtuvalt tasuti selle eest väidetavalt sularahas, kuid mingeid dokumentaalseid tõendeid ostutehingu kohta ei säilitatud. See asjaolu seab kahtluse alla, kas kaebaja üldse kandis kulusid seoses aretusmaterjali hankimisega. Kaebaja ei ole esitanud raamatupidamisdokumente, mis kinnitaks olulisel määral toodangu valmistamiseks vajaliku sisendiga seotud kulude kandmist. Samuti ei võimalda kohtule esitatud materjalid täpselt määratleda, kas ja kui suur oli üldse kaebaja panus lõpptoodangu saamisesse 2019. aastal. Kohtu hinnangul viitavad eeltoodud asjaolud kogumis sellele, et kaebaja on lõpptoodangu saanud suures osas koostöös teiste isikutega, kusjuures tema enda panus lõpptoodangu saamiseks ei ole olnud märkimisväärne. Osaniku omavahendite kasutamist ei saa käsitleda äriühingu kuludena ja tema panusena. Olukorras, kus kaebajal puudusid tööjõukulud,
3-21-1790 vuttide kasvatamiseks vajalik sööt ja muude tootmistegevuses vajalike sisendite kasutamisega seonduvad kulud kandis kas usaldusosanik S. Kuusik omavahenditest või siis selle isikuga seotud kolmas äriühing, ning puuduvad dokumendid, mis selgelt näitaks, kas ja millises ulatuses kaebaja 2019. aastal üldse panustas lõpptoodangu saamisesse, ei saa taotluses märgitud tulu 2019. aastal pidada kaebaja omatoodetud põllumajanduslike toodete müügituluks. Asjaolu, et äritegevuse alustamisel võib sisendite saamine kolmandatelt isikult olla tavapärane, ei ole määrav, sest kaebaja peab ära näitama oma panuse, sh tootmistegevusega seonduvate kulude kandmise. Kohtule esitatud materjalid ei kinnita kaebaja aktiivset panust 2019. aastal omatoodangu saamiseks. Seetõttu on määruse nr 7 § 2 lg 1 üks eeldustest täitmata. Kuna kaebaja ei vastanud määruse nr 7 § 2 lg 1 nõuetele, puudus PRIA-l õiguslik alus kaebajale toetuse määramiseks ning taotlus on õigesti jäetud Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse § 79 lg 4 p 1 ning määrus nr 7 § 11 lg 5 alusel rahuldamata.
19.Kohus möönab, et 2020. aasta puhul on kaebaja panus lõpptoodangu saamiseks olnud suurem, sest esiteks on kaebaja teinud kulutusi kinnistu soetamisega seonduvalt ning samuti nähtub 2020. aasta majandusaasta aruandest ning kaebaja arvelduskonto väljavõttest (tl-d 1216) teatud määral sööda varumisega seonduvate kulude ja tööjõukulude kandmine. Kuna 2019. a puhul ei ole aga määruse nr 7 § 2 lg 1 nõuded täidetud, siis ei oma toetuse saamiseks 2020. aasta müügitulu vastavus enam määravat tähtsust, sest 2019. a müügitulu nõude mittetäitmise tõttu ei olnud kaebajale toetuse määramine igal juhul võimalik. Seetõttu ei pea kohus vajalikuks 2020. a omatoodangu saamise ja sellega seonduvalt kulude kandmise asjaolusid detailsemalt analüüsida.
20.Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebuse rahuldamata. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb rahuldamata, siis jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. PRIA ei ole menetluskulu dokumente esitanud ning tema kulud jäävad tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).
(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.