Majandushaldusõigus › Muu majandushaldusõigus

AJN otsustas 01.06.2021 toimunud koosolekul otsusega nr 756 (allkirjastatud 07.06.2021) lugeda Lahendused Pluss KV OÜ kvaliteedikontroll läbituks ja lõpetada tulemusega „punane“, st audiitorteenuse kvaliteet ei vasta nõuetele, oluline täiustamine nõutav ning algatada distsiplinaarmenetlus Lahendused Pluss KV OÜ suhtes, kuivõrd kvaliteedikontrolli tulemused annavad alust arvata, et Lahendused Pluss KV OÜ on pannud toime distsiplinaarsüüteo.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

2(8)

Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Asjakohaste kaalutluste arvestamata jätmine on üheks kaalutlusveaks haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4 lg 2 tähenduses. 2) Vaidlustatud otsuse punkt 1 ei ole põhjendatud, proportsionaalne ning on tehtud oluliste kaalutlusvigadega. Otsus on üldsõnaline ning see ei anna selgust, milles seisneb audiitori kohustuste rikkumine. Samuti ei anna otsus selgelt viidet, kuidas toimub rikkumiste hindamine ja mille alusel on teostatud rikkumise hindamine. Otsuses on küll välja toodud, et audiitori tegevus ei vasta kutsetegevuse standarditele, kuid selles ei ole konkreetselt välja toodud, millistele standarditele kaebaja tegevus ei vasta. Tegemist on paljasõnalise ning üldistava väitega, mis ei anna kaebajale võimalust oma rikkumisest põhjalikult aru saada. 3) Otsuses on käsitletud sellised väited nagu nõutav hoolsus, objektiivsus, audiitori tegevuse hea tava, justkui oleks kaebaja rikkunud nii hoolsus- kui ka objektiivsuskohustust ning audiitori tegevuse head tava. Samuti on etteheidetud, justkui kaebaja oleks teinud samme, mis kahjustaksid vandeaudiitorikutse mainet. Samas ei ole selgitatud, milline on kaebaja objektiivse süü koosseis ehk millised teod on kvalifitseeritud kui hea tava rikkumine ning mida tähendab nõutav hoolsus. 4) Haldusaktist ei tulene, mille alusel on välja mõistetud trahvi suurus (trahvi suuruse arvutuskäik). Vaidlustatud otsuses ei ole selgitatud karistuse rakendamise alust.

puudustele töövõttude kvaliteedis (kvaliteedikontrolli korra § 21 lg 2). Vastav hinnang on otsuse p-s 2.5 toodud eksimusi arvates kohane, kuivõrd kaebaja eksis audiitortegevuse fundamentaalsete reeglite (sõltumatuse kontroll, tõendusmaterjali kogumine ja analüüsimine) vastu. Veelgi täpsemalt on rikkumised ja nende olulisus kirjeldatud otsuse p-s 2.6 toodu kohaselt kvaliteedikontrolli ja uurimismenetluse otsustes. Kaebaja rikkumisi on analüüsitud juba kvaliteedikontrolli teostamisest alates ning vastavad põhjendused sisalduvad ka otsuses. Nii rikkumiste sisu kui ka raskusaste on ammendavalt motiveeritud, mis kirjeldab ära sellegi, milles seisneb kaebaja süü. 4) HMS § 56 lg 1 teise lause järgi ei ole vastustaja kohustatud esitama põhjendusi otsuses (kuigi vastustaja tegi ka seda), kui ta on viidanud kaebajale kättesaadavale dokumendile, millele on otsuses viidatud. Haldusorgan võib haldusakti andmisel viidata õigusnormide (antud juhul ka standardite) selgitamise osas neile adressaadile kättesaadavatele juhistele, kordamata neid põhjalikult haldusaktis (vt Riigikohtu 05.09.2019 otsus nr 3-17-1110, p 18). Haldusaktis endas tuleb esitada üksnes põhimotiivid (Riigikohtu 19.06.2020 otsus nr 3-20-1044, p 17). Vastustaja viitabki otsuse põhjendamisel ka kvaliteedikontrolli ja uurimismenetluse otsustele, mis mõlemad on kaebajale varasemalt samuti edastatud. Vastustaja selgitab nendes otsustes põhjalikult seda, millistele standarditele kaebaja tegevus ei vasta ning mida oleks kaebaja pidanud iga rikkumise puhul teisiti tegema. ISA(EE) 220 p 14 kohaselt peab audiitor olema vastavuses finantsaruannete auditi töövõttudega seotud relevantsete eetikanõuetega, sh kutsealane kompetentsus ja nõutav hoolsus. Läbi viidud menetluste käigus tuvastatud kutsestandardi nõuete olulised rikkumised tõendavadki, et audiitor ei ole töövõtte läbi viinud nõutava hoolsusega. Väide, nagu oleks otsus tehtud kaalutlusvigadega, on täielikult põhjendamata ning kaebaja pole viidanud, milles kaalutlusvead võiksid seisneda. Isegi kui otsuses puuduksid nõuetekohased põhjendused ning ei sisalduks piisavaid kaalutlusi, ei tooks see kaasa otsuse tühistamist, kuna kaebaja pole kaebuses välja toonud asjaolusid, mis võiksid viia teistsugusele tulemusele (vt Riigikohtu 19.12.2019 otsus nr 3-17-1329, p-d 21, 24 ja 25). 5) Kaebaja väited väljamõistetud rahatrahvi ebaproportsionaalsuse ning otsusest rahatrahvi arvutuskäigu mitte selgumise kohta on ebaõiged. Kaebajale tuli igal juhul määrata rahatrahv ning vastustajal polnud võimalik teha kaebajale üksnes noomitust. Kvaliteedikontrolli käigus tuvastas vastustaja, et kaebaja rikkumised kuulusid kategooriasse „punane“ ning sellise hinnangu aluseks olevatele asjaoludele kaebaja vastu vaielnud pole. Kuna rikkumised olid maksimaalse raskusastmega, ei saanud vastustaja kohaldada distsiplinaarkaristusena noomitust. Vastustaja selgitas otsuse p-s 2.13 distsiplinaarkaristust kergendavate ja raskendavate asjaoludega seonduvat ning tõi p-s 2.15 välja, et kuna rikkumised on rasked ning puudutavad kolme erinevat töövõttu, tuleb kaebaja toime pandud distsiplinaarsüütegu lugeda oluliseks. Järelikult ainus proportsionaalne distsiplinaarkaristus sai AudS § 145 p-des 2 ja 3 sätestatutest olla kaebajale rahatrahvi määramine. 6) Ka rahatrahvi suurus on kaebaja toime pandud rikkumist arvestades proportsionaalne. AudS § 147 lg-te 1 ja 2 järgi jääb distsiplinaarkaristusena määratav rahatrahv 200 ja 32 000 euro vahele. Vastustaja määras kaebajale rahatrahvi 7000 eurot, mis moodustab võimaliku rahatrahvi ülemmäärast umbes 21,9%. Otsuse p-s 2.17 põhjendas vastustaja, et rahatrahvi suuruse kaalumisel võeti arvesse vajadust kaebajat mõjutada, kuid ühtlasi hoiduti liigsest kaebaja õigustesse sekkumisest. Kaebajale määratud rahatrahvi kaalumisel võttis vastustaja otsuse p 2.17 järgi arvesse karistuse kohaldamise eesmärki ning avaliku huvi kaitsmise vajadust, süüteo iseloomu ja raskust, süüteo toimepanemise asjaolusid, kaebaja käitumist ja suhtumist, kaebaja müügitulu ja keskmist kliendilepingu maksumust ning kaebaja õigustesse sekkumise ulatuse õigustatust ning distsiplinaarkaristuse mõjusust kaebaja edasisele käitumisele. Eraldi tõi 4(8)

vastustaja otsuse p-s 2.18 välja, et rahatrahvi suuruse kaalumisel võeti arvesse, et ühe töövõtu puhul oli tegemist börsiettevõttega ning teise kahe puhul ettevõtetega, mille majandustegevusest mõjutatud huvigruppide ring on lai. Kõike kogumis kaaludes jõudiski vastustaja rahatrahvini suuruses 7000 eurot, lähtudes seejuures otsuse p-s 2.11 toodust, et karistus peab olema sobiv, vajalik ja mõõdukas. Tallinna Ringkonnakohtu 29.10.2020 otsuses nr 3-19-1922 peeti näiteks proportsionaalseks rahatrahvi 4800 eurot, kusjuures rahatrahv tehti vaid ühe töövõtu juures toime pandud tõendusmaterjali kogumise nõude rikkumise eest ning menetlusalune isik oli kaebajast ligi kaks korda väiksemate majandusnäitajatega. Tõendusmaterjali esitamata jätmise tõttu on tunnistatud isegi audiitorbüroo tegevusluba kehtetuks (vt Tallinna Ringkonnakohtu 19.04.2017 otsus nr 3-16-239). Seadusi tuleb rakendada erapooletult ja ühtemoodi (vt 03.04.2002 otsus nr 3-4-1-2-02, p 16), mh karistuste määramisel (vt Riigikohtu 08.10.2015 otsus nr 3-1-1-68-15, p 15).

KOHTU PÕHJENDUSED

arvesse võttes ei ole vajadust käesolevas kohtuotsuses vastustaja poolt kaebaja tegevusele tehtud etteheiteid üksikasjalikult välja tuua ja analüüsida. AJN on piisava põhjalikkusega selgitanud kaebajale etteheidetud rikkumiste sisu ning vastavas valdkonnas tegutsejale pidi olema üheselt arusaadav, milliseid seadustest ja kutsetegevuse standarditest tulenevaid nõudeid ta on rikkunud. 11.1 Vaidlustatud otsusest nähtuvalt AJN kaalus kõiki distsiplinaarmenetluse käigus kogutud tõendeid, sh sellele eelnenud kvaliteedikontrollis kogutud dokumente (mh AJN-i otsus nr 756, 22.-26.02.2021 allkirjastatud kontroll-lehed) ja uurimismenetluse käigus kogutud dokumente (mh AJN otsus nr 757, 09.02-10.02.2021 allkirjastatud töörühma protokoll) kogumis ning tuvastas kokkuvõttes kolmes kaebaja töövõtus distsiplinaarsüüteona käsitletavad rikkumised (p 2.5). Otsuses on märgitud, et tuvastatud rikkumiste täpsem käsitlus on välja toodud AJN-i otsustes nr 756 ja 757, KVK töörühma protokollis ja selle lisadeks olevates kontroll-lehtedes ning uurimismenetluse töörühma protokollis (p 2.6). Vastustajal ei olnud kohustust vaidlustatud otsusesse ümber kirjutada kõikides kvaliteedikontrolli ja uurimismenetluse käigus koostatud ja kaebajale teatavaks tehtud dokumentides tuvastatud asjaolusid ning otsuses võis piirduda kokkuvõtlikult distsiplinaarkaristuse määramist tingivate olulisemate rikkumiste väljatoomisega. HMS § 56 lg 1 teise lause kohaselt esitatakse haldusakti põhjendused haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Eelmärgitud viitamise võimalus on mõeldud kasutamiseks olukordades, kus haldusakti motivatsioonis tuleks korrata teistes kättesaadavates dokumentides juba esitatud detailset informatsiooni, mis paisutaks haldusakti motivatsiooni ülemääraseks (vt Riigikohtu 14.10.2003 otsus nr 3-3-1-54-03, p 36). Kohtu hinnangul võib ka praegusel juhul asuda seisukohale, et kõikide kaebaja kolmes töövõtus tuvastatud ja vastustaja poolt viidatud dokumentides (AJN otsustes nr 756 ja 757) välja toodud rikkumiste kirjelduste kordamine haldusaktis oli tarbetu. Vastustaja on konkreetselt viidanud nendele dokumentidele, millest nähtub rikkumiste põhjalikum käsitlus ja millega on otsuse tegemisel arvestatud ning vaidlust ei ole, et need dokumendid olid kaebajale teatavaks tehtud. Praegusel juhul ei ole siiski tegemist olukorraga, kus vastustaja olekski piirdunud kaebajale etteheidetud rikkumiste käsitlemise asemel vaid üldiselt viitamisega teistele dokumentidele. Vastustaja on vaidlustatud otsuses iga kontrollitud töövõtu osas arusaadavalt kirjeldanud olulisemaid puudusi ja esitanud ka loetelu normidest ja standarditest, mida kaebaja konkreetses töövõtus rikkus (vt punktid 2.5.1-2.5.3). Vaidlustatud otsuses viidatud AJN otsustes nr 756 ja 757 on vastustaja põhjalikult lahti seletanud, millised vead kaebaja töövõttudes esinesid ning konkreetselt välja toonud, milliseid seaduse ja standardi nõudeid kaebaja rikkus (vt AJN otsuse nr 756 p 2.7 alapunktid 1 ja 3 ja AJN otsuse nr 757 p-d 2.2 ja 2.3). Viidatud otsustest selgub piisava detailsusega, mis põhjustel vastustaja ei lugenud kaebaja poolt teenuse osutamist konkreetsetele standardite nõuetele vastavaks. Ka kvaliteedikontrolli käigus koostatud kontrolllehtedel on loetletud standardi nõuded ning standardi nõude rikkumise puhul esitatud puudused detailsusega, mis võimaldavad mõista rikkumise sisu. Lisaks on kaebaja esitanud nii kvaliteedikontrolli kui uurimismenetluse käigus oma vastuväited/selgitused etteheidetud puudustele ja vastustaja on neile AJN otsustes nr 756 ja 757 ka vastanud. Kaebajale pidid seega puudused olema sisuliselt teada juba kvaliteedikontrollis ja uurimismenetluses ning erialateadmistest lähtuvalt pidi ta aru saama etteheidetud rikkumistest. Kuna vastustaja on distsiplinaarsüüteona käsitatavad rikkumised ka vaidlustatud otsuses kokkuvõtlikult välja toonud ning viidanud konkreetselt, millistest dokumentidest nähtub rikkumiste täpsem käsitlus, ei ole alust vastustajale põhjendamiskohustuse rikkumist ette heita ega asuda seisukohale, et kaebajal oli võimatu aru saada talle etteheidetud rikkumiste sisust (sh sellest, milliseid standardi nõudeid ta rikkus).

6(8)

11.2 Asjakohatu on ka kaebaja etteheide, et vaidlustatud otsusest ei selgu, miks kaebajale on AudS § 40 lõikele 1 viidates ette heidetud nii vandeaudiitori kutsetegevuse hea tava, objektiivsuse kui ka nõutava hoolsuse mittejärgimist. Kutsetegevuse standardid (ISA-d) kehtestavad konkreetsed nõuded, mille täitmisel võib eeldada, et audiitor on olnud objektiivne, piisavalt hoolas ning rakendanud vajalikku kutsealast kompetentsi ja piisavat skeptitsismi. Kaebaja pidi teadma kutsetegevuse standardite järgimise kohustusest, kuna vandeaudiitori kutsetegevuse standardi täitmine on tehtud audiitorettevõtjale kohustuslikuks AudS § 45 alusel. Järgimiseks kohustuslikud standardid loetleb AudS § 46. AudS §-d 50 ja 51 näevad ette, et audit ja ülevaatus on kindlustandvad audiitorteenused, mida osutatakse kooskõlas AudS § 46 alusel kehtestatud või kinnitatud standarditega. Audiitorteenuse osutamise eesmärgiks on võimaldada kogutud tõendusmaterjali põhjal vandeaudiitori aruandes avaldada ettenähtud kasutajale üldistavas vormis kokkuvõte kas jaatavas (auditi puhul) või eitavas (ülevaatuse puhul) vormis. Seega on standardi nõuete täitmine oluline, et kogutud tõendusmaterjal võimaldaks esitada usaldusväärse kokkuvõtte (vt Riigikohtu 07.06.2022 otsus nr 3-19-897, p 16). Kaebaja ei ole kaebuses väitnud, et need standardite nõuded, mida vastustaja hinnangul on kontrollitud töövõttudes rikutud, ei oleks konkreetsete töövõttude puhul relevantsed või neid tulnuks rakendada leebemalt. Olukorras, kus kaebaja ei ole osutanud audiitorteenust kooskõlas AudS § 46 alusel kehtestatud või kinnitatud standarditega, on ilmne, et kaebaja ei täitnud oma kohustusi nõutava hoolsusega ega olnud objektiivne. Vastustaja ei pidanud otsuses audiitorettevõtjale eraldi selgitama tema tegevuse aluspõhimõtteid ehk mida tähendab „nõutav hoolsus“. Kaebaja pidi aru saama, et kohustuslike standardite nõudeid eirates ta ei ole teenust osutanud AudS § 40 lõikes 1 sätestatut järgides.

7(8)

sõltumatuse riive, kusjuures vastavast ohust sai kaebaja ise teada alles uurimismenetluse käigus töörühmalt. Tegemist on raske eetikakoodeksi nõuete rikkumisega. Auditi töövõtu puhul on sõltumatuse nõude järgimine fundamentaalne, st sõltumatuse riive puhul ei tohi töövõttu teostada. Samuti luges vastustaja selles töövõtus väga tõsiseks rikkumiseks selle, et kaebaja ei tuvastanud ega käsitlenud riski ettevõtte jätkuvale tegutsemisele tulenevalt HLÜS nõuete rikkumisest, arvestades seejuures hiljem ilmnenud olulisi jätkuvusega seotud probleeme Hoiulaenuühistus ERIAL (vt vaidlustatud otsuse p 2.5.3 ap 1 ja 2; AJN otsus nr 757 p-d 2.2.1, 2.2.6 ja 2.3). Kokkuvõtvalt: Kaebaja suhtes pole kohaldatud kõige karmimat haldusmeedet (s.o tegevusloa kehtetuks tunnistamine). Vastustaja on piisavalt põhjendanud ette heidetud rikkumiste olulisust ja nende mõju audiitorettevõtja töö tulemusele (vrd Riigikohtu 07.06.2022 otsus nr 3-19-897, p 17). Vastustaja on piisavalt konkreetselt välja toonud kaebajale rahatrahvi määramist õigustavad asjaolud. Seejuures kaebaja ei ole väitnud ega tõendanud, et audiitorteenuse kvaliteet vastas kõigis kolmes töövõtus (sh vastustaja viidatud fundamentaalsetele) nõuetele. Kaebaja ei ole kaebuses välja toonud ühtki asjaolu, mis tema hinnangul võinuks mõjutada otsuse tegemist (distsiplinaarkaristuse määramist), kuid millega vastustaja arvestamata jättis. Kohtule jäävad arusaamatuks kaebaja üldised viited õiguskindluse, õigusselguse ja õiguspärase ootuse põhimõtetele. Arvestades AJN otsuseid nr 756 ja 757 kvaliteedikontrolli ja uurimismenetluse tulemuste ja kaebaja suhtes distsiplinaarmenetluse algatamise kohta, pidi kaebajale olema piisavalt ettenähtav võimalik distsiplinaarkaristuse määramine. Kohtule ei nähtu, millest tulenevalt kaebajal sai tekkida õigustatud ootus, et tema töö kvaliteedis tuvastatud (sh olulistele) puudustele distsiplinaarkaristuse määramisega ei reageerita.

/allkirjastatud digitaalselt/

8(8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.