Rahvastik › Kodakondsus

3-22-1283 Eesti kodanik ei tohi olla samal ajal mõne teise riigi kodakondsuses. PPA-l ei ole võimalik väljastada X-le tõendit selle kohta, et talle antakse Eesti kodakondsus, milleta ta ei saa aga esitada taotlust Venemaa Föderatsiooni kodakondsusest vabastamiseks. See omakorda ei võimalda X-l esitada PPA-le tõendit muu riigi kodakondsusest vabastamise kohta (vrd siseministri 18.12.2015 määrus nr 74 § 7 lg 1 p 4). Kuna esitatud ei ole tõendit, et X vabastatakse senisest kodakondsusest Eesti kodakondsuse saamise tõttu, esineb taotluses puudus, mida eelnevast tulenevalt ei ole ka võimalik kõrvaldada. KodS § 21 lg 1 p 5 on imperatiivne säte, mis ei võimalda kaaluda kodakondsuse andmist. Kodakondsuse saamise tingimused on riigi otsustada. Eesti Vabariigi põhiseadus (PS) ei näe ette subjektiivset õigust omandada kodakondsus naturalisatsiooni teel ning kodakondsuse omandamise tingimused määrab riigi kodakondsuspoliitika, mille kujundamine on seadusandja otsus. Riigikohus on hinnanud 03.01.2008 kohtuotsuses nr 3-3-1-101-06 kõnealuse sätte kooskõla PS-ga ja leidnud, et vastuolu puudub. Naturalisatsiooni korras kodakondsuse saamine pole isiku ei rahvusvahelisest õigusest, Euroopa Liidu õigusest ega ka PS-st tulenev põhiõigus, vaid privileeg, mille andmise tingimuste sätestamisel on riigil suur otsustusruum. Ka rahvusvahelise õiguse normide kohaselt on igal riigil endal õigus otsustada, kes on selle riigi kodanikud. Riigi alalise elanikuna saab X elamisloa alusel jätkuvalt Eestis elada. Arvestades, et taotluses esinevat puudust ei ole võimalik kõrvaldada ja PPA-l puudub antud juhul kaalutlusruum, ei pidanud PPA taotluse menetluse jätkamist mõistlikuks ja lõpetas taotluse menetluse, jättes taotluse läbi vaatamata.

3-22-1283 Vabariigi Valitsuse poolt kaalutlusõiguse teostamine annaks võimaluse hinnata kuriteo ohtlikkust. Seega on kodakondsuse saamise võimalus kurjategijal, keda on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest, kuid isikul, kes on töötanud välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses, see puudub. Kaebaja hinnangul ei saa mõistlikuks ja õiglaseks pidada seisukohta, et tahtlike kuritegude eest korduvalt karistatud kurjategija on ohtlikum kui isik, kes on pelgalt töötanud mingil ametikohal. On arusaamatu, miks viimased on pandud halvemasse olukorda ning seda sõltumata sellest, kui suur otsustusruum on riigil kodakondsuse reeglite kehtestamisel. Nende gruppide ohtlikkus on vastupidine. Kui nimetatud kahte gruppi võrdseks pidada, oleks tegu võrdsete gruppide ebavõrdse kohtlemisega, sest ühele grupile on tagatud võimalus saada Eesti Vabariigi kodakondsus või vähemalt õigus korraldusele ja menetlusele. Kui välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses töötamist kuriteoks pidada ei saa, on alusetu lähtuda eeldusest, et kõik KodS § 21 lg 1 p-s 5 nimetatud isikud ei ole riigile lojaalsed, vaid seda peab igal üksikjuhul eraldi tuvastama. Kui eelnevat aga kuriteoks pidada, oleks see vastuolus süütuse presumptsiooniga. Kaebaja on alates 1966. a-st Eestis elanud ja töötanud ning olnud Eesti Vabariigile lojaalne. Kaebaja soovib, et kodakondsuse andmise otsuse tegemisel võetaks arvesse töötamise asjaolusid ja kaebaja isikut ning selgitataks, mille alusel leitakse, et kaebaja töötamine välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses Eesti osakonnas Tartus Eesti Vabariigi okupeerimise ajal, mida kaebaja kuidagi mõjutada ei saanud, muudab ta käesoleval ajal hullemaks ja ohtlikumaks tahtlike kuritegude eest korduvalt karistatud kurjategijast ning ohtlikuks Eesti Vabariigi põhiseaduslikule korrale ja julgeolekule, rahva tervisele. 1991. a-l lõpetas kaebaja vabal tahtel teenimise Venemaa Föderatsiooni relvajõududes ega omanud mingit seost Venemaa Föderatsiooni relva- ega kaitsejõududega. Ehkki kaebajal oli pakkumine karjääri jätkata, sh Eestist lahkuda, otsustas ta jääda Eesti Vabariiki. Kaebaja soovib väljendada meelsust ja loobuda Venemaa Föderatsiooni kodakondsusest ega soovi enam olla Venemaa Föderatsiooniga seotud. Ta on üle 30 a tegelenud Eesti Vabariigis ettevõtlusega ja osalenud avalikus elus, juhtides ettevõtet ning korraldades ja sponsoreerides laste sporditurniire. Ta ei nõustu Venemaa Föderatsiooni poliitikaga. Temaga koos elavad Eestis tema eakad vanemad. Tema abikaasa, lapsed ja lapselapsed on Eesti Vabariigi kodanikud.

3(6)

3-22-1283 Kaebaja taotlus KodS § 21 lg 1 p 5 PS-ga vastuolus olevaks tunnistamiseks on põhjendamatu. PPA on vaidlustatud kirjas kaebajale õigesti selgitanud, et Riigikohus on juba hinnanud sätte kooskõla PS-ga ega tuvastanud selle käigus vastuolu. Riigikohtu üldkogu seisukohad on praegusele asjale ülekantavad. KodS § 21 lg 1 p 4 ja lg 11 koostoimes ei ole silmas peetud korduvalt kriminaalkorras karistatud isikutega analoogilises olukorras isikuid, kes töötasid välisriigi julgeolekuteenistuses. Kodakondsuse seaduse seletuskirjas selgitati, et asjaolu, et mingi tegu on dekriminaliseeritud, saab arvestada KodS § 21 lg 11 kohaldamisel ehk erandi tegemise üle otsustamisel. Seega ei lähtu KodS-s sisalduv vastav erandlik võimalus kodakondsuse andmiseks mitte seadusandja eesmärgist leevendada kriminaalkorras korduvalt tahtlike kuritegude eest karistatud isikute suhtes kodakondsuse saamise võimalusi iseenesest ja arvestada alati nende puhul ka süüdlase isikut, vaid eelkõige vajadusest tagada võimalus kaaluda kodakondsuse andmist olukorras, kus ühiskonna hinnang mingitele kuritegudele on muutunud ja vastavad teod on kodakondsuse andmise otsustamise hetkeks dekriminaliseeritud. Erandlik võimalus arvestada süüdlase isikut saab kõne alla tulla eelkõige neil juhtudel. Eelnevalt kirjeldatud seadusandja eesmärki ja erandlikku võimalust võtta arvesse ka konkreetset isikut ei saa laiendada KodS § 21 lg 1 p-s 5 nimetatud isikutele. Isikud, kelle toime pandud tahtliku kuriteo ohtlikkus ja mõju tänapäeva ühiskonnas võib olla märkimisväärselt vähenenud, ning isikud, kes on töötanud või töötavad välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses ja kelle puhul ühiskonna hinnang vastavale tegevusele ei ole ka tänapäeval muutunud, on olemuslikult erinevad, ei riku neist ühtede jaoks erandi ette nägemine võrdse kohtlemise põhimõtet ning seetõttu esineb mõistlik põhjus nende erinevaks kohtlemiseks. Kaebaja peab sätet põhiseadusevastaseks ka põhjusel, et KodS § 21 lg 1 p 5 ei võimalda arvestada konkreetse isikuga seotud asjaolusid ega toimepandud tegu, sh tuvastada isiku puhul erilise lojaalsussuhte puudumist Eesti Vabariigiga või temast tulenevat ohtu põhiseaduslikule korrale ja rahva julgeolekule ja tervisele. Ka selles osas tuleb lähtuda Riigikohtu üldkogu otsuses toodud seisukohast ning puudub alus pidada sätet sel põhjusel PS-ga vastuolus olevaks. Riigikohus selgitas selles asjas, et luure- või julgeolekuteenistuses isegi üksnes abistavaid ülesandeid täitnud töötajad olid tahes-tahtmata puutumuses selle asutuse põhifunktsioonide täitmisega ja lõid oma tööga vähemalt tingimused vastava asutuse põhifunktsioonide täitmiseks, ning tõi välja, et puudub võimalus tõsikindlalt tuvastada, missuguseid ülesandeid keegi välisriigi julgeolekuteenistuses töötades tegelikult täitis (p 23). See on asjakohane ka kaebajasse puutuvalt. KodS seletuskirjas on põhjendatud, et seadusandja tahe on olnud säilitada teatud piirangud Eesti kodakondsuse andmisel ning kodakondsuse saamise piirangu õigustatus tuleneb Eesti rahva julgeoleku, tervise ja avaliku korra kaitsmise vajadusest. PS ei taga välismaalase õigust saada naturalisatsiooni korras Eesti kodakondsust ja seega pole selles osas ka tegu kaebaja põhiõiguse riivega. Põhiseadusevastase olukorraga võib tegemist olla eelkõige juhul, kui normistik eksib võrdse kohtlemise põhimõtte vastu, kuid praegusel juhul ei ole ülaltoodud põhjustel ka võrdsuspõhiõiguse riivet. Kaebajale ei ole tehtud takistusi Eestis elamiseks. Kodakondsuse mittesaamisega ei kaasne ka märkimisväärseid negatiivseid mõjutusi tema era- ja perekonnaelule. KodS § 21 lg 1 p 5 on olemuselt materiaalõiguslik norm, mistõttu ei saa Riigikohtu üldkogu seisukoha järgi tegemist olla menetlus- ja korraldusõiguse riivega (Riigikohtu üldkogu 03.01.2008 otsus nr 3-3-1-101-06, p 28). Kodakondsuse andmisel on riigil suur kaalutlusruum. Tallinna Ringkonnakohus on selgitanud, et kodakondsuspoliitika puhul on aktsepteeritav lähtuda nn ettevaatusprintsiibist ning kahtluse esinemisel kodakondsust mitte anda. Kohtu hinnangul ei saa pidada meelevaldseks seadusandja kahtlust välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses töötanud isikute lojaalsuses Eesti riigile, 4(6)

3-22-1283 arvestades, et lojaalsust kui subjektiivset faktorit ei pruugi olla võimalik haldusmenetluses kontrollida (Tallinna Ringkonnakohtu 21.04.2016 otsus nr 3-14-53193, p 9). Kuna KodS § 21 lg 1 p 5 keelab erandeid ja kaalutlusõigust välistavalt anda Eesti kodakondsust sättes nimetatud isikutele, kelle hulka kuulub ka kaebaja, ei oleks isegi juhul, kui kohus kaebuse rahuldaks ja kohustaks PPA-d menetlusega jätkama, kaebajal võimalik saavutada oma taotluse rahuldamist, sest ülaltoodut arvestades ei ole kaebajale võimalik anda Eesti kodakondsust. Seega tagastab kohus kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

X palub 25.07.2022 määruskaebuses tühistada halduskohtu 11.07.2022 määrus.

KodS § 21 lg 1 p 5 rikub kaebaja inimõigusi, sh PS-s toodud põhiõigusi. Kaebaja möönab, et kodakondsuse saamine naturalisatsiooni korras ei ole põhiõigus, vaid riigil on suur otsustusruum määrata, keda ta soovib näha oma kodanikuna ja kellele riik annab kodakondsuse. Kaebaja on põhimõtteliselt valmis aktsepteerima fakti, et Eesti Vabariik ei soovi teda oma kodanikuks, kuid ka sellisel juhul on kaebajal õigus õiglasele, proportsionaalsele, põhjendatud ja erapooletule kodakondsuse saamise menetlusele. KodS § 21 lg 1 p 5 proportsionaalne eesmärk on välistada, et Eesti kodakondsust ei saaks isikud, kellel puudub eriline lojaalsussuhe Eesti Vabariigiga ja kes lähtuvalt sellest on ohtlikud Eesti Vabariigi põhiseadusliku korra ja selle rahva julgeoleku ja tervise jaoks. Kaebaja on veendunud, et KodS § 21 lg 1 p 5 seda eesmärki ei taga. Üksnes asjaolu, et isik on töötanud mingi välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses, ei tähenda ega anna alust eeldada, et ainult sellest asjaolust lähtuvalt on isik ohtlik Eesti Vabariigi põhiseaduslikule korrale. KodS § 21 lg 1 p 5 on vastuolus PS-ga osas, milles see ei võimalda kodakondsust naturalisatsiooni korras saada sooviva isiku puhul hinnata ja arvestada konkreetse isikuga seotud asjaolusid ja tema toimepandud tegu. Samuti on sama säte vastuolus PS-ga osas, milles see ei võimalda kodakondsust naturalisatsiooni korras saada/anda isikule, kes on küll töötanud välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses, kuid kelle puhul ei ole hinnatud ega tuvastatud, et tal puudub eriline lojaalsussuhe Eesti Vabariigiga ja et ta on ohtlik põhiseaduslikule korrale ja selle rahva julgeoleku ja tervise jaoks. Lisaks on KodS § 21 lg 1 p 5 vastuolus PS §-ga 12, kuna KodS § 21 lg 1 p-s 5 nimetatud isikute gruppi koheldakse alusetult ebavõrdselt KodS § 21 lg 1 p-s 4 nimetatud isikute grupiga. Kurjategijale on tagatud nii võimalus saada kodakondsust kui ka õigus erapooletule korraldusele ja menetlusele, kuna lisaks tema kuriteole hinnatakse toimepanemise asjaolusid ja süüdlase isikut. Kui tegemist ei ole võrreldavate gruppidega, siis on alusetu kohelda halvemat ja ohtlikumat isikute gruppi paremine võrreldes KodS § 21 lg 1 p-s 5 nimetatud isikute grupiga. Kaebaja on alates 1966. a-st elanud Eestis ja kogu selle aja jooksul olnud lojaalne Eestile. Kaebaja ainuke soov on, et tema põhiõigused oleksid tagatud ja otsuse tegemisel võetaks arvesse välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses töötamise asjaolusid ning kaebaja isikut, samuti selgitataks, mille alusel kaebaja töötamine välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses (mida kaebaja kuidagi mõjutada ei saanud) muudab kaebaja hullemaks ja ohtlikumaks tahtlike kuritegude eest korduvalt karistatud kurjategijast.

PPA palub 17.08.2022 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata.

KodS § 21 lg 1 p 5 keelab erandid ning kaalutlusõigust välistavalt sättes nimetatud isikutele kodakondsuse andmise. Isegi kaebuse rahuldamisel ei oleks kaebajal võimalik saavutada oma taotluse rahuldamist, sest kaebajale ei ole võimalik anda Eesti kodakondsust. Kaalutlusruumi 5(6)

3-22-1283 puudumine ei tähenda alati vastuolu PS-ga ning kodakondsuse andmise tingimused on iga riigi enda otsustada. PS ei näe põhiõigusena ette subjektiivset õigust omandada kodakondsust naturalisatsiooni teel. Asjaolu, et KodS § 21 lg 1 p 5 ei sisalda kaalutlusõigust, ei viita, et regulatsioonis on lünk või vastuolu. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-101-06 hinnanud sätte vastuolu PS-ga ja leidnud, et vastuolu puudub. Kodakondsuse saamine ei ole välismaalase põhiõigus, vaid privileeg, mille andmise tingimuste sätestamisel on riigil suur otsustusruum. PS ja rahvusvaheline õigus ei anna teise riigi kodanikule õigust nõuda tema asukohariigis viibides selle riigi kodakondsust. Meelevaldne on luua seos isiku riigis viibimise ja kodakondsuse ehk poliitiliste õiguste andmise vahele. Kuna kodakondsuspoliitika kujundamine kuulub riigi suveräänsete õiguste hulka, ei saa haldusorgan tõlgendada KodS-i sätteid laiendavalt või sisustada neid analoogia alusel.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.