Kohus Kohtunik Otsuse tegemise kuupäev ja koht Haldusasja number Haldusasi Menetluse vorm Menetlusosalised
Tartu Halduskohus Ülle Polluks 25.07.2022, Jõhvi 3-21-349 SL i kaebus Viru Vangla poolt talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks (nakatus Covid-19-ga) Kirjalik menetlus Kaebaja: SL Vastustaja: Viru Vangla, esindaja: Eve Kangro
RESOLUTSIOON
1.Võtta haldusasja juurde haldusasjast nr 3-21-1306 Viru Vangla 27.10.2020 direktori käskkiri nr 1-1/149.
2.Kuulutada halduskohtumenetlus kaebaja tervisekaardi väljavõtte osas kinniseks.
3.Jätta kaebus väidete osas (8.11.2020 arsti ootamine, vererõhu mittekvaliteetne kontrollimine ja arstiabi andmata jätmine ning probleemne meediku kohale kutsumine) läbi vaatamata.
4.Jätta kaebus rahuldamata.
5.Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.
6.Asendada kaebaja nimi avalikustavas kohtuotsuses initsiaalidega SL.
Otsuse resolutsiooni p-de 3-5 peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 24.08.2022. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
3-21-349
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.SL (kaebaja) esitas 3.12.2020 Viru Vanglale mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Nõude kohaselt nakatus kaebaja vangla süül koroonaviirusega, kuna vangla lubas koroonaviirusega haigestunud eesti keele õpetaja vangla territooriumile ja toidujagajad tööle, kellega kaebajal oli lähikontakt. Koroonaviirusega nakatumine mõjutas halvasti kaebaja tervist ja enesetunnet ning tekitas hingamisteede tüsistusi. Sellest tulenevalt taotles kaebaja talle vaimsete ja füüsilise tervise kahjustamise eest hüvitise väljamaksmist summas 7000 eurot.
2.Viru Vangla jättis 2.02.2021 otsusega nr 6-16/193-2 kaebaja kahjunõude rahuldamata. Vangla leidis, et kahjunõue ei ole põhjendatud, kuna puudub vangla õigusvastane käitumine. Vangla selgitusel on ta alates 2020. a kevadest alanud koroonaviruse levikuga seoses pidevalt kontrollinud vanglasse sisenevatel isikutel väliste haigustunnuste puudumist. Vangla möönis, et mõnedel juhtudel ei olnud vanglasse sisenevate isikute väliste haigustunnuste kontroll tõhus, kuna on teada juhtumeid, kus haigust põdeval isikul puudusid nii välised kui ka muud sümptomid, kuid ta oli siiski viirusekandja ja levitaja (asümptomaatilised isikud). Need isikud ei pruugi ka ise aru saada, et põevad ja levitavad viirust edasi. Vangla selgitas muu hulgas, et tal esineb kinnipeetavate toitlustamise kohustus, mistõttu määrab ta toidujagamisele vangid, kes on vanglale teadaolevalt terved. Toidujagamisele kaasatud vangide nakatumine koroonaviirusega sai vanglale teatavaks vanglas läbi viidud testimise käigus ning peale seda eemaldati koroonaviirusega nakatanud vangid viivitamatult töölt. Seega ei saanud ka vangla, hoolimata tarvitusele võetud meetmetest absoluutselt välistada nakatamist, mh õpetaja ja toidujagajate poolt. Eelnevat arvestades oli vastustaja arvamusel, et tema ei käitunud õigusvastaselt ning jättis sel põhjusel kahjunõude rahuldamata.
3.Kaebaja esitas 16.02.2021 Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla vastu talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 7000 eurot seonduvalt Covid-19 nakatamisega Viru Vanglas
4.Tartu Halduskohus jättis 24.11.2021 määrusega kaebuse käiguta ja kohustas kaebajat 15 päeva jooksul alates kohtumääruse kättesaamisest kõrvaldama kaebuses esinenud puudused.
5.Kaebaja esitas 1.12.2021 kohtule puuduste kõrvaldamise avalduse.
6.Tartu Halduskohus tagastas 23.03.2022 määrusega kaebuse osas, mis puudutas kaebaja väiteid selle kohta, et tema nakatus koroonaviirusega, kuna teda hoiti ühes kambris koos HIVja hepatiidihaige kinnipeetavaga, kes manustas metadooni ja oli ebaadekvaatne 8 kuu jooksul, aga samuti seonduvalt väitega, et kaebajat sunniti vigastatud roietega 7-8 päeva jooksul ronima voodi ülemisele kohale, aga samuti väidete osas, et 13.12.2020 ei ole osutatud kaebajale õigeaegselt meditsiinilist abi. Kohus leidis, et eelpoolkirjeldatud väidete osas ei ole kaebajal läbitud kohustuslik kohtueelne menetlus. Kaebuse tagastamise osas jõustus määrus 14.04.2022. Ühtlasi võttis kohus 23.03.2022 määrusega hüvitamiskaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks Viru Vangla ja kohustas vastustajat vastama kaebusele.
7.Vastustaja vastus kaebusele laekus kohtusse 12.04.2022. Vastustaja ei nõustunud kaebusega ja palus jätta see rahuldamata. Ühtlasi teatas vangla kohtule, et tema arvates on kaebajal läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus väidete osas, mis puudutab jalutuskäikude võimaldamata jätmist ajavahemikul 27.10.-24.11.2020 ja taotles selles osas kaebuse tagastamist.
3-21-349 Tartu Halduskohus otsustas 17.05.2022 määrusega määrata asja läbivaatamise kirjalikus menetluses, andis menetlusosalistele aja täiendavate tõendite, taotluste ja vastuväidete esitamiseks ning tegi teatavaks kohtuotsuse avalikustamise aja. 8.Kaebaja kandis Viru Vanglas karistust 29.10.2018 kuni 21.07.2022. Kaebaja on Viru Vanglast vabanenud.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
9.Kaebaja leiab, et vastustaja on enda hooletu käitumise tõttu tekitanud talle mittevaralist kahju. Vangla ei ole koroonaviiruse leviku tõkestamiseks vanglas järginud ettevaatusabinõusid, mille tulemusena nakatus kaebaja eluohtliku viirusega. Vastustaja lubas tööle koroonaviirusega nakatanud eesti keele õpetaja, kuigi õpetaja ise kurtis, et tunneb ennast halvasti. Sellest hoolimata viidi kinnipeetavad, sh kaebaja kooli, kus toimus kontakt. Vangla suhtus enda kohustustesse haigete inimeste läbivaatamisel vastustundetult, kuna 5-10 inimeste läbivaatamisel kasutati samu kindaid. Peale seda, kui sektor pandi 27.10.2020 karantiini, pani vastustaja toidujagaja tööle koroonaviirusega nakatanud kinnipeetavad, kes samuti kurtsid halva enesetunde üle. Kaebaja nakatumine koroonaviirusega tõi endaga kaasa selle, et ta jäeti ilma jalutuskäikude võimaluseta ajavahemikul 16.03.2020-18.05.2020 ja 27.10.202024.11.2020. Seoses nakatumisega lükati kahel korral edasi kaebajal planeeritud ninaoperatsioon. Samuti piirati telefonikasutamist, mis mõjutas kaebaja perekondlikku olukorda. Peale paranemist tunneb kaebaja perioodiliselt köha, nohu ja õhupuudust ning on ka osaliselt lõhna ja maitse kaotust. Kõrge vererõhk on muutunud pidevaks ja nägemine halvemaks. Hingamine muutus raskemaks ja tekkisid tüsistused kopsudes. Sellest tulenevalt arvas kaebaja, et koroonaviirusega nakatumine kolmandat korda tõi endaga kaasa talle mittevaralise, sh tervisekahju tekitamise, mille hüvitamist kaebaja kohtu kaudu nõuab.
10.Vastustaja ei nõustunud kaebusega ja vaidles sellele vastu. Hiinas 2019. a alguse saanud koroonaviiruse levik jõudis 2020. a Eestisse. Vabariigi Valitsus kehtestas 12.03.2020 korraldusega nr 76 Eesti Vabariigi haldusterritooriumil eriolukorra, mille raames anti riigiasutusele volitus kohaldada korralduses nimetatud piiranguid. Vastustaja on alates 2020.a märtsist kohaldanud erinevaid piiranguid, mille eesmärgiks oli tõkestada koroonaviiruse levikut vangide seas. Nimelt, kontrollis vastustaja järjepidevalt vanglasse sisenevatel isikutel väliste haigustunnuste puudumist. Samuti selgitati vanglateenistujatele, et haigustunnustega ei tohi teenistusse tulla. Seega tegi vastustaja kõik võimaliku, et vältida haiguse levikut. Vastustaja möönis, et hoolimata pidevast kontrollist, ei olnud võimalik täielikult välistada kinnipeetavate nakatamist vanglasse tulnud isikute poolt, kuna haiguse peiteaeg on suhteliselt pikk ja on inimesi, kes põevad haigust ilma sümptomiteta. Toidujagajateks määratud kinnipeetavate haigestumise korral võttis vastustaja vastu koheselt vajalikud meetmed ja eemaldas need kinnipeetavad töölt. Lisaks on vastustaja kohaldanud vanglas erinevaid piiranguid nagu suhtlemispiirang, nakatunute ja lähikontaktsete isoleerimine, desinfitseerimine, maskikandmise kohustuse kehtestamine). Hoolimata sellest möönis vastustaja, et arvestades haiguse eripärasid ei ole need meetmed väga tõhusad selleks, et täielikult välistada nakatumise levikut vanglas. Seega ei ole vastustaja õigusvastaselt käitunud. Sellest tulenevalt palus vastustaja jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja enda kanda. Vastustaja teatas, et tal puuduvad menetluskulud.
3-21-349
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
11.Kohus selgitab, et esmalt võtab seisukoha vastustaja taotluse osas, milles vastustaja taotles kaebuse osaliselt tagastamist (I), seejärel hindab kohus hüvitamiskaebuse põhjendatavust (II) ja viimasena jagab menetluskulud (III) ning otsustab menetluse kinniseks kuulutamise üle (IV). I
12.Vastuses kaebusele taotles vastustaja kohtult kaebuse tagastamist osas, milles kaebaja väitis, et ta ei saanud jalutuskäigule ajavahemikul 27.10.-24.11.2020. Kohus selgitab kõigepealt, et hüvitamiskaebus, mh ka ajavahemikul 27.10.-24.11.2020 jalutuskäike puudutavas osas, on menetlusse võetud. Seega juhul, kui peale kaebuse menetlusse võtmist ilmneb, et kaebajal on mõne taotluse osas läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus, saab menetlusse võetud kaebuse vastavas osas jätta läbivaatamata vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 151 lg 1 p-le 1, kuid mitte tagastada. Seega tõlgendab kohus vastustaja taotlust nii, et vastustaja taotleb kaebuse jalutuskäike ajavahemikul 27.10.-24.11.2020 puudutavas osas kohustusliku kohtueelse menetluse läbimata jätmise tõttu läbivaatamata jätmist.
13.Kohus tutvus haldusasja materjalidega ja on seisukohal, et vastustaja taotlus ei ole põhjendatud ja ei kuulu rahuldamisele. Kohus on seisukohal, et kaebuses esitatud väidetega ajavahemikul 27.10.-24.11.2020 ning ajavahemikul 16.03.2020-18.05.2020 jalutuskäikudele mittelubamise kohta üritas kaebaja põhjendada talle koroonaviirusega nakatumisel tekitatud mittevaralist kahju ehk näidata, millised ebamugavused on talle tekitatud koroonaviirusega nakatumise tagajärjel. Kohtu arvates on kaebusest võimalik aru saada, et koroonaviirusega nakatumise (nakatus 5.11.2020) tagajärjel pandi kaebaja ajavahemikul 27.10.-24.11.2020 karantiini ning tal puudus muu hulgas võimalus viibida värskes õhus vastavalt VangS § 55 lgle 2. Seega on selgelt nähtav põhjuslik seos koroonaviirusega nakatumise ja jalutuskäikude ärajäämise vahel vähemalt ajavahemikul 5.11.-24.11.2020. Kohtu hinnangul ei nõua kaebaja antud juhul talle tekitatud kahju just 27.10.-24.11.2020 ja 16.03.2020-18.05.2020 jalutuskäikudele lubamata jätmisega kui sooritamata jäetud toimingutega (eraldiseisvad toimingud). Selle väitega kaebaja vaid selgitab kohtule, mis tulemuse on toonud endaga kaasa koroonaviirusega nakatumine. Nimelt väidab kaebaja sõnaselgelt kaebuses, et kui vastustaja oleks töötanud hoolsamalt, siis seda kõike ei oleks juhtunud. Kohus selgitab täiendavalt, et kohtupraktikas on korduvalt leitud, et halduskohtumenetluse käigus kahju tekkimise kohta esitatud täiendavaid põhjendusi ei tohi käsitleda eelmenetlusega võrreldes uute asjaoludena, mis jäid eelmenetluses esitamata. Eelnevat arvestades jätab kohus vastustaja taotluse kaebuse läbivaatamata jätmiseks, mis puudutab ajavahemikul 27.10.-24.11.2020 jalutuskäikudele mittelubamist, rahuldamata.
14.Kohus peab siiski vajalikuks veel kord peatuda kaebaja väitel, mis puudutab haiguse ajal meditsiinilist teenindamist. Kaebaja väitis, et ajal, millal ta oli haige (COVID-19), ootas ta 8.11.2020 arsti kella 17.45-st kella 21.45-ni, kuid arst tuli kaebaja juurde katkise vererõhumõõtjaga, mistõttu jäi sel päeval kaebajale meditsiiniline abi osutamata, kuigi kaebaja seda vajas kõrge vererõhu tõttu. Samuti tekkisid kaebajal probleemid meediku kohalekutsumisega.
15.Kohus on seisukohal, et eelpoolkirjeldatud olukord ei saa olla seotud koroonaviirusega nakatumise tõttu kaebajal tekkinud ebamugavustega. Kaebaja väidetav halb meditsiiniline
3-21-349 teenindamine 8.11.2020 oleks võinud juhtuda ka olenemata sellest, kas kaebaja nakatus vanglas koroonaviirusega või mitte. Järelikult puudub kohtu arvates põhjuslik seos väidetava ebakohase vererõhu mõõtmise 8.11.2020, meditsiiniabi osutamise, meediku pika ooteaja ja kohalekutsumise problemaatika ning koroonaviirusega nakatumise vahel. Sellest tulenevalt käsitleb kohus eelpoolkirjeldatud kaebaja väidet uue asjaoluna, kuid mitte tekitatud kahju põhjendustena. Sellisel juhul peab kaebajal nimetatud väidete osas olema läbitud kohustuslik kohtueelne menetlus.
16.HKMS § 121 lg 1 p 4 sätestab, et kohus tagastab kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebaja ei ole pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast. HKMS § 151 lg 1 p 1 sätestab, et kohus jätab määrusega kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad käesoleva seadustiku § 121 lõikes 1 sätestatud asjaolud. Kohus tegi kindlaks, et kaebaja ei ole taotlenud vanglalt enne hüvitamiskaebusega kohtusse pöördumist talle tekitatud kahju hüvitamist seonduvalt 8.11.2020 arsti ootamisega kella 17.45-st kella 21.45-ni, vererõhu mittekvaliteetse kontrollimisega ja arstiabi andmata jätmisega, aga samuti meediku kohalekutsumise problemaatikaga vastavalt VangS § 11 lg-le 8 ja HKMS § 47 lg-le 1.
17.Lähtudes eeltoodust ja juhindudes HKMS § 151 lg 1 p-st 1, jätab kohus kaebuse väidete osas (8.11.2020 arsti ootamine, vererõhu mittekvaliteetne kontrollimine ja arstiabi andmata jätmine ning probleemne meediku kohale kutsumine) läbi vaatamata. II
18.Kohus on seisukohal, et hüvitamiskaebus ei ole põhjendatud ja ei kuulu rahuldamisele.
18.1.Kaebuse kohaselt ei ole vastustaja kontrollinud, kas eesti keele õpetajal ja kaaskinnipeetavatest toidujagajatel esinesid Covid-19 sümptomid ning lasi neil kontakteeruda teiste kinnipeetavatega, sh kaebajaga, mille tulemusena nakatus kaebaja koroonaviirusega. Kohus märgib, et kaebusest on võimalik aru saada, et kaebaja soovib talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist, mis tekkis tal seonduvalt vangla tegevusega, mis eelnes 5.11.2020 toimunud koroonaviirusega nakatumisele (väidetavalt haigete keeleõpetaja ja toidujagajate tööle lubamine). Seega ei analüüsi kohus vastustaja tegevuse õiguspärasust, mis on seotud muude juhtumitega, millal kaebaja nakatus koroonaviirusega varasematel aegadel.
18.2.RVastS § 7 lg 1 järgi võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-s 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist muu hulgas süüliselt väärikuse alandamise ja tervise kahjustamise eest. Sellest tulenevalt mittevaralise kahju hüvitamise nõue kuulub rahuldamisele: 1) kui haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja tegu oli sooritatud avalik-õiguslikus suhtes; 2) tegemist on õigusvastase teoga (haldusaktiga või toiminguga); 3) millega rikuti RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud isiku subjektiivseid õigusi; 4) ja mis on kaasa toonud isikule kahju tekitamist; 6) ja esineb põhjuslik seos tekkinud kahju ja õigusvastase teo vahel; 7) ning tekitatud kahju ei oleks võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Kohus märgib, et juhul, kui üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks. Täiendavalt märgib kohus, et tulenevalt RVastaS § 7 lg-st 2 tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist võib nõuda üksnes juhul, kui haldusakt jäi õigeaegselt andmata või toiming õigeaegselt sooritamata ja sellega rikuti isiku õigusi.
3-21-349
18.3.Kohus märgib, et poolte vaidlus puudub selle üle, et ajavahemikul 5.11.-24.11.2020 põdes kaebaja Covid-19 viiruse tekitatud haigust. Samuti puudub poolte vahel vaidlus selle üle, et kaebaja võis sellise haiguse saada nakatumise teel kas eesti keele õpetajalt või kahelt kaaskinnipeetavalt toidujagamise ajal. Pooled vaidlevad selle üle, kas enne seda, kui kaebaja haigestus 5.11.2020 koroonaviirusesse, oli vastustaja tegevus Covid-19 viiruse leviku tõkestamisel vanglas piisav, selleks, et lugeda seda õiguspäraseks RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud tähenduses.
18.4.Kohus leiab, et vastustaja tegevus Covid-19 viiruse leviku tõkestamisel on olnud õiguspärane. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 3 lg 2 sätestab, et halduse toiming peab olema kohane, vajalik ning proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes. HMS § 107 lg-d 1 ja 2 kohaselt peab toiming olema kooskõlas õigusaktidega. Toimingu sooritamise viisi, ulatuse ja aja ning menetlemise korra määrab haldusorgan oma äranägemisel, järgides kaalutlusõiguse piire ja võrdse kohtlemise ning proportsionaalsuse põhimõtteid.
18.5.Kohus märgib, Vabariigi Valitsus kehtestas 12.03.2020 korraldusega nr 76 Eesti Vabariigi haldusterritooriumil eriolukorra seoses COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse pandeemilise levikuga maailmas, viiruse Eesti-sisese leviku tuvastamisega ja laienemise suure tõenäosusega ja sellest tingitud massilise nakatumise ohuga ning vajadusega rakendada hädaolukorra seaduse 4. peatüki 2. jaos sätestatud juhtimiskorraldust ning anda võimalus rakendada vajaduse korral samas peatükis sätestatud meetmeid.1 Viru Vangla töökorras kehtestati muudatused direktori 27.10.2020 käskkirjaga nr 1-1/149. Kohus võtab vastustaja 27.10.2020 käskkirja nr 1-1/149 haldusasja materjalide juurde haldusasjast nr 3-21-1306. Nimetatud käskkirja kohaselt otsustati seoses Covid-19 haigust põhjustava koroonaviiruse leviku tõkestamisega Viru Vanglas: 1) lukustada Viru Vangla kinnise vangla I, III, IV ja V üksuste eluosakonnad; 1.2) lõpetada I, III, IV ja V üksuste kinnipeetavate saatmised, sh saatmised kokkusaamistele ja osakonna sisesed saatmised, mis ei ole hädavajalikud vangla igapäevaseks toimimiseks või vältimatu tervishoiuteenuse osutamiseks; 1.3) peatada Viru Vangla kodukorra (viimati muudetud direktori 23.09.2019 käskkirjaga nr 1-1/89, edaspidi kodukord) kinnitatud päevakavade järgsed tegevused; 1.4) saatmised jalutuskäigule toimuvad vastavalt vangla töökorralduslikele võimalustele; 1.5) võimaldada helistamine vastavalt taotlustele ning üksuse poolt teada antavale töökorraldusele. 1.6) tagada pesemisvõimalus vastavalt üksuse poolt teada antavale töökorraldusele. 2) ära jätta kehakultuuriga tegelemine, mis seisneb spordisaali ja spordiväljakute, sh osakonnas paikneva trenažööri kasutamises, kuna sinna saatmisel ei ole tagatud kinnipeetava vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine ega välistatud võimalik nakkusoht. 3) peatada Viru Vangla kaupluse tegevus I, III, IV ja V üksustes. 4) peatada kinnises vanglas Viru Vangla kodukorra punktis 13.1.1 kirjeldatud lühiajaliste kokkusaamiste avalduste vastuvõtt, kokkusaamiste registreerimine ning kokkusaamiste toimumine, välja arvatud VangS § 26 lg-s 1 sätestatud isikutega. 5) pikendada Viru Vangla direktori 27.08.2020 käskkirja nr 1-1/1123 punktis 1.2 sätestatud meetmete kohaldamist. 6) peatada Viru Vangla direktori 27.08.2020 käskkirja nr 1-1/112 punktis 2 sätestatud perekonnaseisutoimingute võimaldamine. Halduskohtumenetluse käigus selgitas vastustaja, et Covid-19 viiruse leviku ennetamiseks oli korraldatud vanglas suhtlemispiirang, nakanute ja lähikontaktsete isoleerimine, desinfitseerimine ja maskikandmise kohustuse kehtestamine. Ennetusmeetmena on vastustustaja andnud teenistujatele selgitused selle kohta, et Covid-19 sümptomite ilmnemisel tööle minna ei tohi ja tuleb jääda isolatsiooni.
https://www.riigiteataja.ee/akt/313032020001
3-21-349
18.6.Eelnevast nähtub, et vastusaja on kasutusele võtnud kõik tol ajal mõistlikud ja kättesaadavad meetmed Covid-19 viiruse leviku tõkestamiseks vanglas. Kohtule teadaolevatel andmetel ei olnud 2020. a Eestis massiliselt kasutusel kiirteste. Seega, oleks vastustaja saanud tuvastada nakatanu vaid laboratoorse testi tulemusena. Sellise testimise korraldamine kõikide isikute hulgas, kes kontakteeruvad kinnipeetavatega kui ka kinnipeetavate seas, kes jagavad toitu, ohtu tõrjumismeetmena oleks küll eesmärgi saavutamise suhtes sobiv, kuid riigi jaoks liiga kulukas ja lõppkokkuvõttes ebaproportsionaalne meede. Haldusasja materjalide kohaselt nakatus kaebaja koroonaviirusega 5.11.2020. Vastutaja väitel oli 27.10.2020 seisuga Viru Vanglas tuvastatud kinnipeetavate seas koroonaviirus 5-l kinnipeetaval. Kohtu hinnangul ei ole antud juhul vastustajale etteheidetav, et novembrikuu alguses polnud ta tarvitusele võtnud rangemaid karantiinireegleid, mh piiranud täielikult kõikide kinnipeetavate liikumisvabadust (sh ka õppeprotsessis osalemist). Sellel ajal nakatanud kinnipeetavate arv ei olnud nii suur, mis põhjendaks rangemate karantiinireeglite kohaldamisega kaasneva kinnipeetavate õiguste (sh liikumisvabaduse) riivet. Pidades silmas nakatanute kinnipeetavate arvu 27.10.2020 seisuga, ei ole võimalik asuda seisukohale, et vastustaja poolt kohaldatud meetmed Covid-19 viiruse leviku tõkestamiseks vanglas ei olnud ilmselgelt ebaproportsionaalsed. Seda kinnitab ka see asjaolu, et vastustaja on 2020. a seisuga põhimõtteliselt järginud kõike Terviseameti poolt hiljemalt kinnitatud juhiseid asutuste töö korraldamiseks Covid-19 viiruse leviku vähendamiseks. 2
18.7.Kaebaja väitis, et vastustaja ei ole piisavalt kontrollinud ja lasi tööle haige õpetaja ja toidujagajad. Kohus märgib, et kaebaja ei ole esitanud kohtule mitte ühtegi tõendit selle kohta, et eesti keele õpetaja või toidujagajad käisid vaatamata neil esinenud välistele haigusenähtudele tööl. Peale seda, kui vastustajani jõudis informatsioon selle kohta, et toidujagajatel ilmusid haiguse sümptomid, eemaldati need kinnipeetavad viivitamatult töölt (dtl 109). Kohus on seisukohal, et eluliselt ei ole ka usutav, et vastustaja ajas tööle Covid-19 viiruse väliste sümptomitega isikuid, riskides epideemia tekkimisega nii kinnipeetavate kui ka vanglaametnike seas. Vanglaametnike nakatumine kujutaks ohtu vangla julgeolekule, kuna vastustajal võiksid tekkida probleemid järelevalvekohustuste täitmisel. Sellest tulenevalt oli ka vastustaja huvitatud sellest, et haiged inimesed ei kontakteeruks teistega. Seega, halduskohtumenetluse käigus ei ole tõendamist leidnud, et vastustaja, vaatamata Covid-19 viiruse väliste sümptomite esinemisele, lasi eesti keele õpetajal ja toidujagajatel kontakteeruda kaebajaga, mille tulemusena kaebaja nakatus koroonaviirusega. Kohus nõustub vastustajaga, et koroonaviiruse puhul oleks isik saanud teisest isikust nakatuda ka juhul, kui viirusekandjal ei oleks mingeid sümptomeid. Samas oli nakatumine võimalik haiguse varasemas staadiumis, kui haiguse sümptomeid ei olnud veel ilmunud, mistõttu oleks saanud kas õpetaja või mõni toidujagaja käia tööl ja tunda ennast hästi, kuid samal ajal nakatada teisi. Vastustaja ei ole tuvastanud ka seda, et keeleõpetaja käis vaatamata vastustaja poolt antud soovitustele haigena tööl meelega. Seda ei ole tuvastatud ka toidujagajate osas. Isegi siis, kui mõni toidujagaja tundis ennast halvasti ja käis tööl, kuid tal puudused väliselt tuvastatavad haiguse sümptomid (nohu, köha, palavik jne), ei ole sellisel juhul toidujagaja käitumine vastustajale omistatav, kuna vastustaja oleks saanud kontrollida vaid väliselt nähtavaid haiguse tunnuseid. Järelikult oli vastustaja käitumine Covid-19 nakkushaiguse leviku vähendamiseks piisavalt hoolikas, mistõttu ei saa asuda seisukohale, et kaebaja nakatus koroonaviirusega vastustaja süülise käitumise tagajärjel.
18.8.Seda kõike arvestades on kohus seisukohal, et vastustaja tegevus Covid-19 viiruse leviku tõkestamisel novembrikuu alguses 2020. a on olnud proportsionaalne ja õiguspärane. Kaebaja
3-21-349 nakatus küll Viru Vanglas viibides koroonaviirusega, kuid mitte vastustaja süülise käitumise tulemusena. Kuna vastustaja tegevus oli õiguspärane ning pole süüline, ei ole täidetud RVastS § 7 lg-s 1 ja § 9 lg-s 1 sätestatud mittevaralise kahju hüvitamise eeldusi. Sellisel juhul ei pea kohus põhjendatuks hakata analüüsima muude kahjunõude rahuldamise eelduste (kahju, põhjuslik seos jne) olemasolu.
19.Lähtudes eeltoodust, jätab kohus kaebuse rahuldamata. III
20.Kohtul on otsuses menetluskulude kindlaksmääramise ja jagamise kohustus (HKMS § 158 lg 5). Vaidluse kaotanud poolel on menetluskulude kandmise kohustus (HKMS § 108 lg 1). Kohtu poolt määratud tähtajaks kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta (HKMS § 109 lg 1). Kaebus jäi rahuldamata. Vastustaja ei ole taotlenud kaebajalt vastustaja poolt kantud menetluskulude väljamõistmist. Seega, tulenevalt HKMS § 109 lg-st 1, jätab kohus poolte menetluskulud nende endi kanda. IV
21.HKMS § 77 lg 1 kohaselt halduskohtumenetluse avalikkuse, haldusasja menetluse kinniseks kuulutamise, kohtuistungi edastamise ja salvestamise suhtes kohaldatakse TsMS § 37-42. TsMS § 38 lg 1 p 3 kohaselt kohus kuulutab menetluse või osa menetlusest omal algatusel või menetlusosalise taotlusel kinniseks, kui see on ilmselt vajalik menetlusosalise, tunnistaja või muu isiku eraelu kaitseks, kui huvi asja avaliku arutelu vastu ei ole eraelu kaitse huvist suurem. Haldusasja materjalide hulgas on kaebaja tervisekaardi väljavõte (dtl 110-114), mis sisaldab terviseandmeid. Kohus on seisukohal, et kaebaja tervisekaardi väljavõtte osas on kaebaja eraelu kaitseks vajalik kuulutada menetlus kinniseks. Huvi asja avaliku arutelu vastu puudub. Eelnevat arvestades kuulutab kohus menetluse HKMS § 77 lg 1 ja TsMS § 38 lg 1 p 3 alusel eelmärgitud osas kinniseks. Kaebaja eraelu kaitseks asendab kohus kohtuotsuse avaldamisel kaebaja nimi initsiaalidega SL (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.