X. kaebus Tartu Ülikooli 25. mai 2021. a protokollis nr SV2020/2021-K100-5 sisalduva hindamisotsuse, apellatsioonikomisjoni 14. juuni 2021. a otsuse ja vaidluskomisjoni 30. juuli 2021. a otsuse tühistamiseks ning ülikooli kohustamiseks korraldada uus magistritöö hindamine
Menetlusosalised
Kaebaja X. Vastustaja Tartu Ülikool, esindaja Martin Pärn
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta X. kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
3.Tühistada Tartu Halduskohtu 18. juuli 2022. a määrusega kohaldatud esialgne õiguskaitse. Esialgse õiguskaitse tühistamine jõustub koos kohtuotsusega.
4.Asendada kaebaja nimi avaldatavas kohtuotsuses tähemärgiga X.
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 22. august 2022 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1, § 67 lg 4). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3-21-1931
1.X. (kaebaja) kaitses 25. mail 2021 Tartu Ülikoolis magistritööd „Karistusõigusliku vastutuse kohaldamine maksukuritegude eest Eestis, Lätis ja Soomes“. Magistritöö kaitsmiskomisjon hindas kaebaja magistritööd suulise kaitsmise ebaõnnestumise tõttu hindega „F“. Hindamistulemus fikseeriti Tartu Ülikooli protokollis nr SV2020/2021-K100-5.
2.Kaebaja esitas 27. mail 2021 Tartu Ülikoolile magistritöö kaitsmise tulemuse peale apellatsiooni. Tartu Ülikooli apellatsioonikomisjon jättis 14. juuni 2021. a otsusega kaebaja apellatsiooni rahuldamata ja tema magistritööle antud lõpphinde muutmata.
3.Kaebaja esitas 11. juulil 2021 eelnimetatud otsuse peale apellatsiooni, mille Tartu Ülikooli vaidluskomisjon jättis 30. juuli 2021. a otsusega rahuldamata.
4.Kaebaja esitas 23. augustil 2021 Tartu Halduskohtule kaebuse.
5.Tartu Halduskohus jättis 28. septembri 2021. a määrusega kaebuse käiguta ning andis kaebajale tähtaja kaebuse nõuete täpsustamiseks ja magistritöö esitamiseks.
6.Kaebaja esitas 3. oktoobril 2021 avalduse, milles täpsustas oma nõudeid ning märkis, et nõustub kohtu seisukohaga.
7.Tartu Halduskohus võttis 8. oktoobri 2021. a määrusega menetlusse X. kaebuse Tartu Ülikooli 25. mai 2021. a protokollis nr SV2020/2021-K100-5 sisalduva hindamisotsuse, apellatsioonikomisjoni 14. juuni 2021. a otsuse ja vaidluskomisjoni 30. juuli 2021. a otsuse tühistamiseks ning ülikooli kohustamiseks korraldada uus magistritöö hindamine.
8.Vastustaja esitas 5. novembril 2021 kohtule vastuse, milles palub jätta kaebuse rahuldamata.
9.Kohus määras asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses ning andis menetlusosalistele tähtajad täiendavate menetlusdokumentide ja vastuväidete esitamiseks.
10.1.Kaitsmiskomisjon ei ole magistritööd ja magistritöö suulist kaitsmist objektiivselt ja kontrollitavalt hinnanud, samuti rikuti võrdse kohtlemise põhimõtet. Suulise kaitsmise tulemusel on magistritööle pandud hinne “F” (puudulik) ainult seetõttu, et osa kaitsmiskomisjoni liikmetest olid eelhoiakuga. Magistritöö suuline kaitsmine moodustab väga väikese osa magistritööst, mistõttu ei ole selle ebaõnnestumine magistritööle negatiivse hinde panemiseks piisav. Sisuliselt saaks suulisele kaitsmisele tuginedes hinnata magistritööd hindega “F” (puudulik) ainult siis, kui üliõpilane suulise kaitsmise ajal vaikib. Kaebaja suuline kaitsmine oleks tulnud hinnata positiivsele hindele. Puudulikud teadmised valdkonnast ei tähenda, et omandatud teadmised ja oskused magistritöö ainekavas on alla miinimumtaseme kaitsmise ajal kehtinud Tartu Ülikooli õppekorralduseeskirja (ÕKE – I kd, tl-d 181-194) p 93.6. mõttes. Ebaproportsionaalne on kaebaja magistritöö hinde alandamine kolme hindepalli võrra, sest retsensent hindas magistritööd hindega „C“. Vastustaja ei ole esitanud asjakohaseid tõendeid ega põhjendanud nende esitamata jätmist. Vastustaja on andnud üldsõnalist tagasisidet, mis on hiljem koostatud ja mille põhjal ei ole hinde kujunemisest võimalik aru saada.
3-21-1931
10.2.Hindamisotsuse tegemisel ei järgitud põhjendamiskohustust. Kaebajale pole teada, kuidas üldse kujunes lõplik magistritöö lõplik hinne ja kuidas hindas tööd juhendaja. Puuduvad asjakohased protokollid, millest nähtuks hinde kujunemise asjaolud ja arvestatud kaalutlused. Kaitsmise ajal kehtinud magistritöö kaitsmise korra p-de 4.4 ja 4.5. kohaselt pidanuks kaitsmiskomisjon suulise kaitsmise järel koostama viivitamatult protokolli, milles tulnuks näidata detailsete hindamiskriteeriumite põhiselt, kuidas kaebaja hinne kujunes. Sarnane kord kehtib ka praegu. Kaitsmiskomisjoni protokolli koostamisel ei ole järgitud õigusteaduskonna magistritöö kaitsemise korras sätestatud tingimusi. Kaitsmisprotokollis on üksnes üldsõnaline märge “puudulikud teadmised valdkonnast”. Ühtegi kaalutlust kusagilt ei nähtu. Vastustaja ei ole hinde kujunemise põhjendusi hindamiskriteeriumite ega muude lubatavate allikate põhiselt adekvaatselt esitanud. Seega ei vasta kaitsmiskomisjoni koostatud protokoll kehtestatud nõuetele. Kaitsmiskomisjoni esimehe 31. mai 2021. a ja 8. juuni 2021. a kirjavahetuses esitatud põhjendused ei saa asendada protokolli. Hilisemad kirjavahetused apellatsioonikomisjoni ja kaitsmiskomisjoni liikmete vahel ei ole usaldusväärsed tõendid, sest magistritööle ja suulisele kaitsmisele antavad hinnangud pidanuks põhinema protokollidel.
10.3.Kaitsmiskomisjon ei lähtunud hinnangut andes magistritöö seisukohtadest, vaid kontrollis kaebaja varasemalt läbitud ainetes omandatud teadmisi. Kaitsmiskomisjoni liikmed esitasid läbisegi küsimusi, mis ei olnud seotud magistritöö teemaga ja väljusid sellega ainekava piiridest. Kaebaja kirjutas magistritöö maksuõigusest (märksõnad: maksukuriteod, maksudest kõrvalehoidumine, maksukohustus, maksustamine), paljud küsimused olid suunatud aga karistusõiguse ja kohtumenetluse valdkonna teadmiste kontrollile, mis oma sisult olid oluliselt laiemad magistritöös analüüsitud valdkonnast. Samuti keskendus kaitsmiskomisjon kaitsmisel väärtegu puudutavatele küsimustele, kuigi töö teema puudutas maksukuritegusid. Kaitsmiskomisjon ei olnud maksuõiguses pädev. Seega oli suulisel eksamil esitatud küsimused olulisel määral magistritöö sisu arvestades teemavälised ja nendega kontrolliti kaebaja varasemalt omandatud teadmisi. Seda on sisuliselt kinnitanud ka kaebaja juhendaja ja apellatsioonikomisjon oma otsuses. Kui vastustaja arvab, et magistritöö ainet peab läbima 300 ainepunkti põhiselt ehk selle raames saab õppekavas läbitud ainetes omandatut kontrollida, siis see on läbinisti väär arusaam. Suulisel kaitsmisel pole asjakohane eeldada, et üliõpilane teab peast kõiki paragrahve. Magistritöö suuline kaitsmine moodustab väga väikese osa magistritööst, mistõttu ei ole selle ebaõnnestumine magistritööle negatiivse hinde panemiseks piisav.
10.4.Magistritöö kaitsmisel ei pidanud kaitsmiskomisjon kinni ajapiirist, samuti ei alanud kaitsmine planeeritud ajal, sest teiste kaitsmiste puhul ei järgitud samuti 30 minutilist ajapiiri. Kaitsmisel retsensent ei osalenud, tema puudumiseks mõjuva põhjuse olemasolu on küsitav. Osade kaitsmiskomisjoni liikmete küsimused ei olnud magistritöö teemat arvestades asjakohased ega seondunud lõputöö sisuga. Kaitsmisel esitati mitmeid kaebaja väärikust alandavaid asjakohatuid küsimusi, mis kvalifitseeruvad ebavõrdseks kohtlemiseks ja kaebaja diskrimineerimise. Üks kaitsmiskomisjoni liikmetest oli kaebaja suhtes ründava ja üleoleva suhtumisega ning katkestas põhjendamatult küsimusele vastamise. Üleolevat suhtumist on esinenud ka teiste üliõpilaste suhtes. Küsimustele vastamise katkestamine ja ebakohased küsimused ei ole kaitsmise hea tava osa. Kaebaja hinnangul meenutas tema suuline kaitsmine pigem süüdistatava ülekuulamist ja üleolevat ristküsitlust, mis võimendus eriti siis, kui kaebaja tegi ettepaneku teatud ainete lisamiseks vastustaja õppekavasse. Teise kaitsmiskomisjoni liikme üks küsimustest oli käsitletav vanuse alusel diskrimineerimisena, sest komisjoni liige küsis, millal kaebaja karistusõiguse ained läbis. Kaitsmiskomisjoni esimehe esitatud hilisem põhjendus selle küsimuse asjakohasuse kohta on ebaveenev. Kui üliõpilane on kaitsmisele lubatud, siis ei ole asjakohane küsida temalt mingite ainete läbimise aja kohta. Vastav teave ei ole kuidagi seotud magistritöö hindamisega. Samuti ei vasta tõele väide, et kaitsmiskomisjoni liige tegi küsimust esitades viite kunagi kehtinud kriminaalkoodeksile. Küsimuse eesmärgiks
3-21-1931 oli varjatult halvustada kaebajat. Kuna vastustaja ei ole suutnud selgitada, miks selline diskrimineeriv küsimus üldse esitati, siis on vastustaja võrdse kohtlemise seaduse (VõrdKS) § 8 lg 2 alusel diskrimineerimise omaks võtnud.
10.5.Kaebaja tegi kaitsmisel nõutava ettekande ja vastas esitatud küsimustele. Väide kaitsmise täieliku ebaõnnestumise kohta on üldsõnaline ja väär. Samuti on arusaamatu kaitsmiskomisjoni esimehe kirjas väljendatud seisukoht, et kaebajal puuduvad alusteadmised valdkonnast. Kaebaja on maksuõiguses ülimalt pädev, samuti on ta kõik karistusõiguse õppekava ained sooritanud positiivsetele tulemustele. Kuritöö mõiste kasutamine suulisel kaitsmisel oli asjakohane. Samuti on õige kaebaja seisukoht, et maksuasju lahendavad halduskohtud ning maksu- ja väärteomenetlused võivad toimuda samal ajal. Arusaamatu on vastustaja väide, et kaebaja jaoks paistis olevat uudne täideviimise/osavõtu instituudi olemus. Väärteovastutuse mittekäsitlemine karistusõigusliku vastutusena ei vasta tõele. Kaitsmiskomisjoni liige küsis, kas alla 40 000 euro jääva kahju puhul ei ole üldse karistusõiguslikku vastutust. Kaebaja vastus oli, et sellisel juhul järgneb väärteo vastutus. Samuti selgitas kaebaja kaitsmisel piisaval määral maksuõigust puudutavaid asjaolusid. Ebaõige on ka vastustaja seisukoht, et kaebaja ei ole kaitsmisel võrdlusriikide valikut põhjalikult selgitanud.
10.6.Magistritöö hindamine ei olnud seotud detailsete hindamiskriteeriumitega. Õigusteaduskonna magistritöö ainekava ja magistritöö kaitsmise kord ei ole kooskõlas Haridusja Teadusministeeriumi (HTM) määrusega kõrgharidustaseme ühtse hindamissüsteemi ning diplomi ja akadeemilise õiendi andmise tingimuste ja korra kohta. Kvaliteetne hindamissüsteem peab baseeruma selgetel, läbipaistvatel ja kontrollitavatel reeglitel, mis on hindamisel osalejatele eelnevalt teada. Vastustaja magistritöö ainekavas ei ole detailseid hindamiskriteeriume välja toodud. Puudub arusaam, milline on suulise kaitsmise osakaal magistritöö hinde kujunemisel ja milliste kaaludega on kaitsmise erinevad komponendid, sh töö põhiseisukohtade tehtud asjakohase ettekande väärtus. Hindamiskriteeriumid peavad olema sõnastatud õpiväljundite põhiselt ja viisil, et nende põhjal saaks hinnata sooritust ja tagada piisav pidepunkt kaitsmiseks ettevalmistumisel. Magistritöö kaitsmine peab lähtuma magistritöö teemast ja selle sisust. Sellele on tähelepanu juhtinud ka HTM. Teistes kõrgkoolides ja ka mõnedes Tartu Ülikooli muudes teaduskondades on kehtestatud õigusteaduskonnaga võrreldes oluliselt detailsemad ja selgemad hindamiskriteeriumid. Seega on hindamisotsus õigusvastane.
10.7.Apellatsiooni- ja vaidluskomisjoni otsused ja menetlused ei olnud erapooletud, vaid tugevalt kallutatud ja menetlusreegleid eiravad. Kaebajal ei võimaldatud tutvuda komisjoniliikmete arvamustega ja seeläbi on rikutud haldusmenetluse seaduse (HMS) § 37 nõudeid. Samuti ei võimaldatud kaebajale apellatsiooni- ja vaidluskomisjoni menetluses suulist ärakuulamist, millega rikuti ärakuulamisõigust.
10.7.1.Apellatsioonikomisjoni menetluses ei järgitud ÕKE p-s 215 sätestatud komisjoni koosoleku protokolli koostamise kohustust. Otsuse tegemine konsensuslikult ei muuda seda kohustust olematuks. Samuti oli kaks komisjoni liiget ülikoolis kaitsmiskomisjoni esimehega alluvusvahekorras, mistõttu on nende erapooletus kaheldav. Apellatsioonikomisjonis ei olnud liiget, kes oleks spetsialiseerunud lisaks karistusõigusele ka haldusõigusele tervikuna või maksuõigusele. Lisaks osales apellatsioonimenetluses üks liige, kes ei ole karistusõiguse spetsialist. Apellatsioonikomisjon ei järginud otsuse tegemisel tähtaega, komisjoni liikmete töö oli pinnapealne ja erapoolik. Samuti ei järgitud apellatsioonimenetluses uurimispõhimõtet. Apellatsioonikomisjoni vaidlustamisviites on viidatud valele ÕKE punktile.
10.7.2.Vaidluskomisjoni menetlus oli kallutatud ja menetlusreegleid eirav. Küsitav on, kas menetlus üldse toimus. Komisjoni üks liige on märgitud koosolekust osavõtjaks, kuid hiljem on väidetud, et teda ei õnnestunud kätte saada. Samas on märgitud, et üks komisjoniliige ei hääletanud, kuid kõik liikmed võtsid menetlusest osa. Arusaamatuks jääb, kuidas sai osaleda üks liikmetest, kellega ei õnnestunud kontakti saada. Seetõttu on kaheldav, kas komisjoni
3-21-1931 liikmed üldse menetlusse kaasati. Komisjoniliikmete arvamusi pole protokollitud, seega on menetluse õiguspärasus kaheldav.
10.8.Kaebajale on jätkuvalt ebaselge, kas tal tuleb kirjutada uus magistritöö või mitte, sest apellatsiooni- ja vaidluskomisjoni otsuste resolutsioonides ei ole selles osas seisukohta võetud. Magistritöö ainekavast ja sellega seotud õigusaktidest ei nähtu, et sisult nõuetele vastava magistritöö suulise kaitsmise ebaõnnestumise korral tuleb üliõpilasel kirjutada uus magistritöö. Kaebaja hinnangul puudub vastustajal õigus nõuda kaebajalt uue magistritöö kirjutamist, sest magistritöö on hinnatud hindele “C”.
10.9.Magistritöö hindamisotsuse vaidlustamiseks on ÕKE-s ettenähtud ebaproportsionaalselt lühike tähtaeg.
11.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised.
11.1.Kaitsmiskomisjon hindas kaebaja sooritust, mitte tema isikut. Kaitsmiskomisjoni liikmete küsimused kaebaja teadmiste kindlakstegemiseks karistusseadustikust (KarS) ja karistusõigusdogmaatikast olid eesmärgipärased ja objektiivsed ega diskrimineerinud kaebajat. Ühe kaitsmiskomisjoni liikme küsimus kaebajale seoses karistusõiguse ainekava läbimise ajaga ei olnud seotud mitte kaebaja subjektiivsete tunnustega nagu vanus, vaid konkreetse asjaolu kindlakstegemiseks. Kaitsmiskomisjoni liikme küsimuse ajendiks olid kaebaja kontseptuaalsed väärarusaamad Eestis viimased 19 aastat kehtinud KarS-st ja selle aluseks olevast karistusõigusdogmaatikast. Kuna kaebaja lõputöö oli karistusõigusest, oli esitatud küsimus kaebaja ettekannet arvestades asjakohane. Kaitsmiskomisjoni liikme esitatud küsimuse seostamine diskrimineerimisega vanuse tunnusel on seetõttu meelevaldne. Väär on kaebaja etteheide teise kaitsmiskomisjoni liikme väidetava üleoleva käitumise kohta. Kaitsmiskomisjoni liige esitas põhjendatult otsekohese küsimuse karistusõiguse põhikontseptsioonide kohta. Tudengi vastamine katkestati siis, kui oli selge, et vastus konkreetsele küsimusele on läbinisti ekslik.
11.2.Ebaõige on kaebaja seisukoht, et lõputöö suulisel kaitsmisel esitatavate lubatavate küsimuste ring on piiritletud üksnes magistritöö teemaga. Kõrgharidusstandardiga kinnitatud kõrgharidustaseme õpete õpiväljundite alusel peab üliõpilane magistrikraadi saamiseks omama süsteemset ülevaadet ja laiapõhjalisi teadmisi õppesuuna mõistetest, teooriatest ja uurimismeetoditest, samuti peab tundma eriala teoreetilisi arengusuundi, aktuaalseid probleeme ja rakendusvõimalusi ning omama süvendatud teadmisi eriala mõnes kitsamas uurimisvaldkonnas. Lõputöö kaitsmise hinne on viimane akadeemiline hinnang, mille ülikool annab enne magistrikraadi andmist. Magistrikraadi andmiseks peab vastustaja veenduma, et üliõpilasel oleks need teadmised olemas. Üheks magistritöö õpiväljundiks on oma seisukohtade esitamine ja nende argumenteeritult põhjendamine, samuti oma seisukohtade kaitsmine. Suulise kaitsmise arvestamine on seega lõputöö hindamisel asjakohane. Kaebaja käsitlusega nõustudes ei saaks suulise kaitsmise osa lõputöö hindamisel põhimõtteliselt üldse arvestada. Kaebaja ei saavutanud oma seisukohtade esitamisel ja kaitsmisel hindamiskriteeriumi taset, mis oleks võimaldanud lõputööd hinnata positiivse hindega. Kaitsmisel selgus, et kaebajal puuduvad alusteadmised valdkonnast, milles ta töö kirjutas ning mis on otseselt seotud tema töö teemaga.
11.3.Kaebaja on põhjendamatult asunud seisukohale, et lõputöö ainekava hindamiskriteeriumid ei olnud kooskõlas lõputöö kaitsmise ajal kehtinud kõrgharidustaseme ühtse hindamissüsteemi määrusega. Lõputöö ainekavas kirjeldatud õpiväljundid ja hindamiskriteeriumid võimaldasid saavutada ainekava eesmärki, milleks on sügavamate teadmiste omandamine kitsamas õigusvaldkonnas ja võime koostada ja kaitsta magistriastme tasemele vastavat uurimuslikku tööd. Hindamiskriteeriumid olid ainekavas esitatud sellise detailsusega, mis võimaldasid lõputöid hinnata kooskõlas HTM-i kehtestatud hindamissüsteemiga ja õppekorralduseeskirjaga kehtestatud nõuetega. Praeguseks on HTM-i
3-21-1931 määrusest hindamiskriteeriumite detailsuse nõue üldse kaotatud. Alusteadmiste puudumisel lõputöö valdkonnas on ebatõenäoline saada töö kaitsmisel positiivne hinne sõltumata sellest, millise detailsusega on sõnastatud hindamiskriteeriumid.
11.4.Kaebaja magistritöö hindamine oli kooskõlas hindamist reguleerivate õigusaktidega ning heas teadustavas sätestatud põhimõtetega (k.a. aususe ja objektiivsuse põhimõttega). Vastustaja ei ole kaebaja lõputööd hinnates teinud sisulisi vigu (sh kaalutlusviga) ega selliseid menetlusvigu, mis tingiks otsuse tühistamise. Lõputöö ettekande hilinemist ja ettekande ajapiirangu ületamist ei saa käsitleda menetlusveana. Kui ühel päeval on kaitsmisel mitmed lõputööd, ei saa eeldada, et kaitsmine algab algses ajakavas märgitud ajal. Kaitsmise algusaja muutumine ja suulise kaitsmise ajapiiri ületamine ei toonud kaasa ebaõiget hinnet, kaebajal oli kaitsmiskomisjonile ettekande tegemiseks piisavalt aega.
11.5.Kaitsmiskomisjoni kallutatud või erapooliku hindamine ei ole tõendatud, protokolli hilisem vormistamine ei mõjutanud lõputöö hinde õiguspärasust. Protokolli eesmärgiks on lõputöö kaitsjale tagasiside andmine. Kaitsmisele järgneval päeval sai kaebaja tagasisidet kaitsmiskomisjoni esimehelt, samuti sai kaebaja täiendavat tagasisidet apellatsioonikomisjoni otsusest. Hindamisotsustele ei laiene HMS-s sätestatud põhjendamisnõuded tavapärases tähenduses, aktsepteeritav on ka tagantjärele selgituste andmine. Seetõttu ei saa nõustuda kaebaja kriitikaga põhjendamisnõuete täitmise kohta.
11.6.Ebaõige on kaebaja käsitlus alluvusvahekorrast ja seeläbi võimalikust kallutatusest. Õppejõu töösuhe struktuuriüksuses ei ole takistuseks tema komisjoni liikmeks määramisel. Ühes osakonnas või alluvuses töötamine ei tähenda seda, et õppejõud on akadeemilise hinnangu andmisel ebaobjektiivne. Sama kehtib retsensendi ja eraõiguse spetsialistist komisjoni liikme kohta. Apellatsioonikomisjoni liikmete erapooletust või sõltumatust kahtluse alla seadvaid tõendeid ei ole kaebaja esitanud ning miski ei kinnita, et komisjoni liikmetel oli huvi hinnata kaebaja magistritööd ja kaitsmist ebaobjektiivselt. Õppekorraldust reguleerivates dokumentides ei ole ette nähtud, et apellatsioonikomisjoni liikmeks võivad olla üksnes kitsama õiguseriala esindajad. Samuti ei piira ÕKE p 215 retsensendi määramist komisjoni liikmeks. Apellatsioonikomisjoni otsuse edastamine kaebajale viibis töökoormusest tingitult tõepoolest kolm päeva, kuid see ei mõjutanud otsuse sisu ja seeläbi kaebaja õigusi.
11.7.Apellatsiooni- ja vaidluskomisjonis ei esitatud kaebajale täiendavaid küsimusi ning asi vaadati läbi kirjalikus menetluses, kuid seda ei saa käsitleda ärakuulamisõiguse rikkumisena. Kaebaja apellatsioonid olid põhjalikud, komisjonid lähtusid otsuste tegemisel nendest ja lisatud ning kogutud materjalidest. Apellatsioonikomisjon küsis kaitsmiskomisjoni esimehelt seisukoha kaebaja esitatud väidetele ning analüüsis seda otsuses. Menetluste kirjalik vorm oli ka epidemioloogilist olukorda arvestades igati põhjendatud.
11.8.Apellatsiooni- ja vaidluskomisjoni otsused on kollegiaalsed, mistõttu iga komisjoni liikme seisukohti eraldi ei kajastata. Praktikas on komisjoni liikme seisukoht eraldi välja toodud siis, kui ta jääb eriarvamusele. Samuti ei vormistata apellatsioonikomisjoni otsusele eraldi protokolli, sest otsusele kirjutavad alla kõik komisjoni liikmed. Protokolli puudumine ei riku kaebaja õigusi, sest otsuses on komisjoni seisukohad ja põhjendused esitatud. Protokolli puudumine ei tingi otsuse tühisust ega anna alust otsuse tühistamiseks. Vaidluskomisjoni liikmete väidetavat kallutatust kinnitavad tõendid puuduvad. Asjaolu, et vaidluskomisjoni ühe liikmega ei õnnestunud menetluses kontakti saada, ei oma tähtsust, sest ÕKE p-st 213 tulenev vaidluskomisjoni otsustuskvoorumi nõue oli täidetud. Seega pole vaidluskomisjoni otsus tühine. Samuti on otsuses järgitud vorminõudeid.
11.9.Küsimus sellest, kas kaebaja peab esitama uue töö või piisab kirjutatud magistritöö parandamisest väljub selle vaidluse esemest. Need küsimused kuuluvad lahendamisele õppetöö jätkamisel.
KOHTU SEISUKOHT
3-21-1931
12.Kaebaja kaitses 25. mail 2021 Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas magistritööd „Karistusõigusliku vastutuse kohaldamine maksukuritegude eest Eestis, Lätis ja Soomes“. Kaitsmiskomisjoni hinnangul ebaõnnestus suuline kaitsmine olulisel määral ning kaebajale määrati aines magistritöö hindeks „F“. Kaebaja hinnangul on vastustaja nii hindamisotsuse tegemisel kui ka hilisemates apellatsioonimenetlustes rikkunud oluliselt menetlusreegleid ning kaitsmiskomisjoni hindamisotsus on materiaalselt õigusvastane. Vaidluse all on seega kaebaja lõputöö hindamisel tehtud kaitsmiskomisjoni hindamisotsuse, samuti sellele järgnenud apellatsioonikomisjoni ja vaidluskomisjoni otsuste õiguspärasus.
13.Kaebaja vaidlustab hindamisotsust, mille kohtulik kontroll on piiratud. Riigikohtu halduskolleegium on 4. märtsi 2013. a otsuses asjas nr 3-3-1-68-12 asunud seisukohale, et hindamisotsustuse olemusliku eripära tõttu ei pea sellistele otsustustele laiendama eelkõige põhjendamisnõudeid haldusmenetluse seaduse tavapärases tähenduses, hindamisotsuse õiguspärasuse hindamisel tuleb lähtuda ülikooli kehtestatud normidest ning väljakujunenud akadeemilistest tavadest. Samuti on Riigikohtu halduskolleegium nimetatud otsuses märkinud, et pedagoogiliste hinnanguliste otsustuste sisuline kontroll on võimalik piiratud ulatuses. Hindamisotsus on hinnanguline, personaalne ja üksikjuhtumile suunatud otsustus, hindamisel on hindajal oluline otsustusruum (Riigikohtu halduskolleegiumi 4. märtsi 2013. a otsus asjas nr 3-3-1-68-12, p 22, vt ka Riigikohtu üldkogu 28. veebruari 2018. a otsus asjas nr 3-17-2912, p 14). Kohus ei saa seega anda sisulist hinnangut kaebaja magistritöö sisule. Kohus saab selle asja lahendamisel kontrollida magistritöö kaitsmise läbiviimise ja hindamise menetluslikku külge. Halduskohus ei saa vastustaja eest teostada kaalutlusõigust (HKMS § 158 lg 3). Kohus kontrollib seega, kas kaebaja magistritöö hindamisel on kinni peetud menetlusreeglitest ja kas esineb ilmselgeid kaalumisvigu.
14.Kaitsmise ajal kehtinud ÕKE p 134 kohaselt kehtestab lõputöö nõuded, kaitsmiskomisjoni koosseisu moodustamise korra ja kaitsmise korra valdkonna nõukogu. Tartu Ülikooli õigusteaduskonna magistritööde kaitsmise korra ja uurimis- ja magistritöö juhendamise korra on vastu võtnud ja neid dokumente muutnud õigusteaduskonna nõukogu. See nähtub selgelt praegu kehtivate kordade ülaosas kajastatud andmetest. Nimetatud kordadele oli magistritöö ainekavas viidatud ning avaldatud ka nende kättesaamise koht. Nimetatud dokumendid olid kättesaadavad Tartu Ülikooli õigusteaduskonna kodulehelt ja pidi kaebajale olema teada juba kaitsmiseks valmistumise ajal. Seetõttu ei nõustu kohus kaebaja täiendavas seisukohas esitatud tühisuse väitega.
15.Kaebaja lõputöö kaitsmine toimus 25. mail 2021, kaitsmiskomisjon hindas suulise kaitsmise järel magistritööd hindega „F“. Magistritöö ainekava hindamiskriteeriumi alusel tähendab hinne „F“ seda, et õppija on omandanud teadmised ja oskused miinimumtasemest madalamal tasemel. Sama määratlus oli sätestatud kaitsmise ajal kehtinud ÕKE p-s 93.6. Kaebaja on seadnud kahtluse alla, kas magistritöö ainekavas määratletud hindamiskriteeriumid on piisava detailsusega avatud ja vastavad HTM-i tingimustele. Arvestades, et õigusteaduskonna õppekavad on akrediteeritud, siis ei ole oluline, kas ainekava on sõnastatud HTM soovitud detailsusastmega või mitte. Kohus möönab, et magistritöö ainekava hindamiskriteeriumid on sõnastatud üsna üldsõnaliselt ning neid tuleks võimaluse korral täpsustada, kuid kehtestatud hindamiskriteeriumid on siiski koosmõjus magistritöö hindamise korraga piisavad hindamaks, kas kaebaja magistritöö hinde kujunemine suulise kaitsmise tulemusel on nõuetekohane või mitte. Kaebaja esitatud võrdlusmaterjal teistes valdkondades kehtestatud magistritöö hindamiskriteeriumite kohta ei ole selle asja lahendamisel olulised, sest vaidluse esemeks oleva
3-21-1931 hindamisotsuse ja hilisemate komisjonide otsuste tegemisel nendest ei lähtutud. Magistritöö hindamisel tuli lähtuda õigusteaduskonnas kehtinud hindamiskriteeriumitest.
16.Kaebaja on ekslikult omistanud magistritöö suulisele kaitsmisele üksnes marginaalse tähenduse ja lähtub arusaamast, et tegemist on vaid formaalsusega, mis saab mõjutada hinnet väheolulisel määral. Magistritöö kaitsmise korrast ei saa sellisele lähenemisele tuge. Kohtu hinnangul võib kaitsmiskomisjon ka sisult positiivse hinde väärilist kirjalikku magistritööd hinnata ebaõnnestunud suulise kaitsmise korral negatiivse hindega. See tuleneb magistritöö kaitsmise korra punktist 4.3, mis näeb ette, et magistritöö hindamisel lähtub kaitsmiskomisjon töö sisu ja vormi vastavusest õigusteaduskonnas kehtestatud õpilastööde nõuetele, juhendaja ja retsensendi hindamisettepanekutest ning üliõpilase oskusest kanda ette oma töö põhiseisukohti, vastata esitatud küsimustele ja argumenteerida oma seisukohti. Nimetatud sättest tuleneb, et retsensendi ja juhendaja hindamisettepanekud ei ole kaitsmiskomisjonile siduvad ning ühelgi tingimusele ei ole ette nähtud kindlat kaalu. Seega ei oma määravat tähtsust asjaolu, et enne suulist kaitsmist koostatud juhendaja ja retsensendi hindamisettepanekud olid positiivsed. Ebaõnnestunud kaitsmise korral on võimalik hinnata ka sisult nõuetele vastavat magistritööd negatiivse hindega kui suuline kaitsmine olulisel määral ebaõnnestub. Meelevaldne on kaebaja seisukoht, et magistritöö suulisel kaitsmisel saaks hinde „F“ panna vaid siis, kui töö kaitsja suulisel kaitsmisel vaikiks. Kaebaja seisukohaga nõustudes puuduks magistritöö suulisel kaitsmisel igasugune mõte. Magistritöö suulise kaitsmise eesmärgiks ei ole üksnes magistritöö põhiseisukohtade ettekandmine ning kitsalt selle teemaga seonduvatele kaitsmiskomisjoni liikmete küsimustele vastamine. Magistritöö suulise kaitsmise eesmärgiks on lisaks töö sisulisele kontrollile ka üliõpilase argumenteerimise ja oma seisukohtade kaitsmise oskuse ning valdkonna üldise tundmise hindamine.
17.Magistritööde kaitsmise korra p 4.1 kohaselt toimub magistritööde kaitsmine avaliku akadeemilise väitlusena. Kohtu hinnangul ei võimalda magistritöö kaitsmise kord ja magistritöö ainekava asuda seisukohale, et kõik kaitsmiskomisjoni liikmete esitatavad küsimused peavad piirduma kitsalt vaid magistritöö analüüsiobjektiga ega tohi puudutada sellega seonduvaid kaudsemaid teemasid. Akadeemilisele väitlusele on iseloomulik, et oma seisukohti tuleb põhjendada ning vajadusel neid siduda ka teiste õigusvaldkondade teemadega, mitte kitsalt üksnes magistritöö analüüsiobjektiga. Samuti on lõputöö akadeemilise kaitsmise puhul tavapärane, et kui kaitsmiskomisjonil tekib töö või suulisel kaitsmisel kaitsja antud vastuste pinnalt kahtlus, kas töö kaitsja teadmised magistritööga seotud valdkonna põhialustest vastavad nõutavale tasemele, siis võivad kaitsmiskomisjoni esitatavad küsimused hõlmata magistritöö kitsast teemast laiemat teemaderingi.
18.Magistritöö hindamise korra p 4.4 näeb ette, et kui komisjon otsustab panna magistritööle hindeks „puudulik“ (F) või kui komisjoni määratud hinne on nii juhendaja kui retsensendi hindamisettepanekust vähemalt kolme hinde võrra madalam, tuleb protokollis märkida töös ja/või töö kaitsmisel ilmnenud puudused. Korra p 4.5 kohaselt vormistatakse protokoll viivitamatult pärast hindamist. Hinnates kaitsmise tulemusena kaebaja lõputööd hindega „F“ oli vastustaja kohustatud seega koostama protokolli, milles tuli märkida muu hulgas kaitsmisel ilmnenud puudused. Vastustaja ei ole kaebajale ja kohtule magistritöö juhendaja hinnet (esitatud materjalist nähtub, et see oli positiivne, kuid täpset hinnet kohtule teada ei ole) välja toonud, kuid eeltoodu tõttu ei oma see ka määravat tähendust, sest hinde „F“ määramise tõttu tuli vastustajal koostada igal juhul põhjalikum protokoll.
19.Kaebajale saadeti kaitsmisprotokoll individualiseeritud kujul pärast tema esitatud järelepärimisi 5. augustil 2021. Vastustaja on 17. augustil 2021 kaebajale selgitanud, et 25. mai
3-21-1931 2021. a magistritööde kaitsmise protokolli täies ulatuses saatmist ei võimaldanud asjaolu, et selles oli kajastatud ka teiste üliõpilaste hinded, mistõttu saadeti protokoll hiljem individualiseeritud kujul (I kd, tl 80p). Kohus peab seda selgitust asjakohaseks. Protokoll nr SV2020/2021-K100-5 ei vasta siiski kehtestatud nõuetele, sest selles on lõputöö ja kaitsmise kohta esitatud üksnes ühelauseline üldsõnaline hinnang (puudulikud teadmised valdkonnas) ja määratud hinne „F“ (puudulik). Selliselt vormistatud protokoll ei ole kooskõlas selle koostamise eesmärgiga, milleks on nii lõputöö esitajale tagasiside andmine, kui ka hinde kujunemise põhjendamine, samuti kannab protokolli koostamine hindajate osas enesekontrolli tagamise eesmärki, et vältida meelevaldset hindamist. Protokollis kajastatud põhjendus „puudulikud teadmised valdkonnas“ on sedavõrd üldsõnaline, et sellest pole võimalik konkreetset teavet esinenud puuduste ja hinde kujunemise kohta saada. Kaitsmiskomisjon ei koostanud seega nõuetekohast protokolli, milles oleks kaebaja kaitsmisele ette heidetud puudused avatud ning millega tutvudes oleks puudutatud isik saanud hinde kujunemist mõista.
20.Kaitsmisel esinenud puudused on avatud kaitsmiskomisjoni esimehe 31. mai 2021. a ja 8. juuni 2021. a e-kirjades (I kd, tl 180) , mis edastati apellatsioonikomisjonile. Vastava teabe saamisel ei pidanud apellatsioonikomisjon vajalikuks anda kaebajale täiendavat tähtaega vastuväidete esitamiseks. Seega sai kaebaja oma põhjalikud vastuväited kaitsmiskomisjoni tegevusele esitada alles apellatsioonikomisjoni otsust vaidlustades. Sellisel viisil tegutsemine on käsitletav HMS § 40 mõttes ärakuulamisõiguse rikkumisena apellatsioonimenetluses.
21.Kohtu hinnangul on vastustaja seega eksinud menetlusnormide vastu, sest kaitsmisprotokoll ei olnud nõuetekohane ning samuti on rikutud seeläbi kaebaja ärakuulamisõigust. Samuti raskendas selline tegevusviis eelduslikult kaebajal ka mõistmast, mis põhjustel tema magistritöö kaitsmist peeti sedavõrd puudulikuks, et see tingis magistritöö hindamise hindega „F“. Sisuliselt on kaitsmiskomisjon asunud alles hilisemas menetluses põhjendama magistritöö hinde kujunemist. Asjaolu, et hindamisotsus ei allu tavapärase haldusmenetluse põhjendamisreeglitele, ei tähenda, et vastustaja võib irduda ka enda kehtestatud reeglitest. Kuna vastustaja on ise kehtestanud põhjendamisreeglid nendeks juhtudeks, kui magistritööd hinnatakse hindega „F“, siis tuli nendest ka lähtuda. Kuna protokollis nr SV2020/2021-K1005 ei ole esitatud põhjendusi, millest nähtuks kaitsmisel esinenud puudujäägid ning hinde kujunemise viis, siis ei ole vastustaja täitnud enda kehtestatud põhjendamisnõuet ning hindamisotsus on formaalselt õigusvastane.
22.Kohtul ei ole põhjust siiski kahelda selles, et kaitsmiskomisjon lähtus magistritöö suulisel kaitsmise järel kaebaja magistritööle hinde määramisel kaitsmiskomisjoni esimehe eelnimetatud e-kirjades märgitud põhjendustest. Kohtupraktikas on võimaldatud sellisel juhul lähtuda hiljem esitatud põhjendustest (vrd Riigikohtu halduskolleegiumi 29. novembri 2012. a otsus 3-3-1-29-12, p 20).
23.Kaebaja suulisel kaitsmisel toimunut ei ole sõnasõnalt võimalik kohtumenetluses rekonstrueerida. Kuna kaitsmist ei salvestatud, siis ei ole kohtul võimalik magistritöö suulist kaitsmist ka vaadelda. Seetõttu peab kohus tuginema kaitsmiskomisjoni esimehe kokkuvõttele ning vaidlustatud otsustes kajastatule ning kaebaja vastuväidetele. Kaitsmiskomisjoni esimehe e-kirjadest nähtub, et kaitsmiskomisjoni hinnangul ebaõnnestus kaebajal magistritöö suuline kaitsmine täielikult. Kaitsmiskomisjoni esimees märgib 31. mai 2021. a kirjas, et kaitsmiskomisjoni liikmete koondhinnang oli järgmine: „Kuigi juhendaja ja retsensent pakkusid välja positiivse hinde, ebaõnnestus kaitsmine täielikult. Nimelt selgus kaitsmisel, et üliõpilasel puuduvad alusteadmised valdkonnast, milles ta töö kirjutas ning mis on otseselt seotud tema töö teemaga. Kõnekate näidetena saab tuua mõiste kuritöö kasutamise, asjaolu et
3-21-1931 üliõpilase seisukoha järgi alluvad väärteoasjad halduskohtule ning tema jaoks paistis uudne olevat täideviimise/osavõtu instituutide olemus (mh puudus tal teadmine, et väärteost osavõtt ei ole KarS järgi karistatav). Eredalt jäi ka meelde selgitus, et väärteovastutus ei kujuta endast üldse karistusõiguslikku vastutust, mistõttu üliõpilane mitmel korral kinnitas, et alla 40 000 euro suuruse kahju tekitanud käibemaksupettuse eest karistusõiguslikku vastutust ei olegi ette nähtud. Kokkuvõtvalt, komisjoni liikmed täheldasid, et üliõpilane ei vastanud õigesti praktiliselt ühelegi (või kui, siis vaid paarile) komisjoni küsimusele. Samuti oli komisjonil olulisi sisulisi etteheiteid ka tööle. Nimelt, töös käsitletud teiste riikide näited jäid Eesti osas paralleellina jooksma, nende pinnalt ei toonud ta välja järeldusi, et kas Eestil on ka midagi õppida naaberriikide praktikast. Seega tundus materjali analüüs komisjonile äärmiselt pinnapealne.“ 8. juuni 2021. a kirjas toob kaitsmiskomisjoni esimees välja veel täiendavalt, et „märkimisväärne osa komisjoni liikmete küsimustest oli suunatud sellele, et aru saada, kui palju üliõpilane tööga seonduvatel teemadel karistusõigusest teab ja kui selgus, et ei tea, siis aru saada, miks ta ei tea (k.a. küsimus sellest, millal üliõpilane läbis KarS aine - komisjoni liikmetel tekkis kahtlusi, et see on nii ammu läbitud, et üliõpilane on õpitu unustanud või on suisa läbitud siis, kui Eestis olid veel haldusõigusrikkumised).“
24.Eeltoodust nähtub, et kaitsmise ebaõnnestumise põhjuseks oli esmajoones see, et kaitsmiskomisjoni liikmete hinnangul esinesid kaebajal alusteadmistes suured puudujäägid ning samuti esinesid olulised puudused kaitsmiskomisjoni liikmete küsimustele vastamisel. Arvestades, et magistritöö kaitsmine on viimane aste, mille sooritamise tulemusena väljastatakse kaebajale lõputunnistus ning õppekava loetakse täies ulatuses täidetuks, ei ole selle raames lõputööga seotud alusteadmiste kontrollimine põhjendamatu või meelevaldne.
25.Ebaõige on kaebaja seisukoht, et tema magistritöö oli kirjutatud maksuõigusest. Maksupettuste eest karistusõigusliku vastutuse kohaldamine hõlmab iseenesest nii maksuõiguse kui karistusõiguse normide rakendamist. Asjaolu, et KarS § 3891 kohaldamise eeldused on tihedalt seotud maksupettuse mõiste sisustamisega ja maksuõiguse normidega ei muuda magistritööd aga kitsalt maksuõiguse valdkonda kuuluvaks. Magistritöö pealkirjast ja töö sisukorrast, samuti sissejuhatusest ja kokkuvõttest nähtub, et magistritöö uurimisobjektiks oli karistusõigusliku vastutuse kohaldamise tingimused maksupettuse toimepanemisel ning suur osa magistritööst käsitleb KarS § 3891 kohaldamise eelduseid. Magistritööst nähtub selgelt, et peaasjalikult on analüüsitud just karistusõigusliku vastutuse eelduste asjakohasust ja muutmisvajadusi maksukuritegude puhul. Samuti on magistritöös kasutatud kohtupraktikana viidatud peaasjalikult just kriminaalasjade kohtupraktikale, sh suures ulatuses Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahenditele. Seega on kaebaja magistritöö olemuslikult siiski karistusõiguse valdkonda kuuluv.
26.Kohus möönab, et vastustaja saanuks suulise kaitsmise ebaõnnestumist kinnitavaid asjaolusid ning hinde kujunemist detailsemalt põhjendada, kuid esitatud põhjendused kinnitavad suulise kaitsmise ebaõnnestumist olulisel määral. Kohtu hinnangul puudutasid kaebaja ja vastustaja märgitud küsimused otseselt või kaudselt kaitstava magistritööga seonduvaid teemasid ega olnud meelevaldsed või kaebajat ebavõrdselt kohtlevad. Kaitsmiskomisjoni esimehe kirjas välja toodud teemad ja küsimused väärteo korras karistamise kohta on kaudselt seotud magistritöö teemaga. Karistusõiguslik vastutus hõlmab ka väärteo korras karistamist (KarS § 3 lg-d 1 ja 2). Väheoluline ei ole ka see, et väärteo puhul on karistatav üksnes täideviimine, mitte osavõtt (KarS § 23). Nimetatud teemadel esitatud küsimused on asjakohased olukorras, kus kaebaja magistritöö käsitles karistusõiguslikku vastutust, mille raames analüüsiti muu hulgas kaastäideviimise küsimust. Tõsi, kaebaja magistritöö oli suunatud kitsamalt maksukuritegude eest karistusõigusliku vastutuse kohaldamise eelduste
3-21-1931 kontrollimisele, kuid töö teemast tulenevalt ei saa pidada asjakohatuks komisjoni liikmete küsimusi selle teemaga seonduva väärteo korras karistamise võimaluste ja viiside kohta. Komisjoni liikmete küsimused, sh alla 40 000 euro jääva maksukahju puhul pädeva kohtu ja väärteo korras karistamise võimalikkuse ja tingimuste kohta, seondusid piisaval määral magistritöö sisuga. Ebaoluliseks ei saa pidada küsimusi õiguskaitsevahendite kohaldamise viiside kohta suunitlusega sellele, millises kohtus lähtuvalt toimepandud teo iseloomust ja tekitatud kahju suurusest maksuõiguse alaseid rikkumisi lahendatakse. Kaebaja on küll asunud kohtumenetluses selgitama, miks suur osa maksualaseid rikkumisi ja nende kohta tehtud otsuseid alluvad halduskohtulikule kontrollile, kuid on jätnud piisava tähelepanuta selle, et osade maksualaste rikkumiste puhul kohaldub väärteo korras vastutus (vt nt maksukorralduse § 153 jj sätestatut). Kohtumenetluses on kaebaja asunud paljasõnaliselt väitma, et ta tegelikult ei vastanudki suulisel kaitsmisel, et alla 40 000 euro jäävad maksupettused pole karistatavad, vaid märkis, et neile järgneb väärteo korras vastutus. Kohtu hinnangul on väheusutav, et kaitsmiskomisjoni esimehe kirjas väljendatu ei kajasta adekvaatselt kaitsmisel toimunut ning kaebaja vastuste adekvaatset kokkuvõtet. Seetõttu ei pea kohus kaebaja eeltoodud väidet usutavaks. Magistritöös viidatud teiste riikide praktikat ja tehtud järelduste asjakohasust puudutavad etteheited kaebajale seonduvad selgelt magistritöö sisulise osaga ning kohtul ei ole alust kahelda kaitsmiskomisjoni hinnangu paikapidavuses. Hindamisotsuse piiratud kohtuliku kontrolli ulatust arvestades ei saa kohus seda ka detailselt hinnata. Põhjendatud on ka kaitsmiskomisjoni poolne tähelepanu juhtimine, et kaebaja terminikasutus ei olnud suulisel kaitsmisel korrektne. Karistusseadustik ning teised karistusõigust reguleerivad õigusaktid kasutavad mõistet kuritegu, mitte kuritöö. Ka kaebaja viidatud KarS § 3891 ei sisalda kuritöö mõistet, vaid kasutatud on mõistet kuritegu (omastavas käändes kuriteo). Kokkuvõtlikult on kohus seisukohal, et kaitsmisel käsitletud teemad seondusid piisaval määral magistritöö teemaga ning kaebaja suulisel kaitsmisel esinenud puudused on piisavad, et pidada suulist kaitsmist olulisel määral ebaõnnestunuks.
27.Kaebaja on kaitsmiskomisjoni ühe liikmete tegevusele ette heitnud kaebaja suhtes üleoleva ja ründava stiili kasutamist. Kaebaja peab sellist tegevust ebaprofessionaalseks ja kaebajat alandavaks. Samuti katkestas kaitsmiskomisjoni liige küsimusele vastamise. Tegemist on kaebaja subjektiivse hinnanguga kaitsmiskomisjoni liikme tegevusele. Kohtule esitatud materjalid sellise hinnangu paikapidavust ei kinnita. Kaitsmisel on tavapärane, et pingesituatsioonis võib magistritöö kaitsja tunda, et küsimused on ründava iseloomuga, sest küsimustega seatakse suulisel kaitsmisel osaleva üliõpilase kirjutatud lõputöös või suuliselt väljendatud seisukohtade adekvaatsus kahtluse alla. Samuti ei ole keelatud esitada küsimusi, mis on provokatiivse iseloomuga. Kaitsmise üheks eesmärgiks ongi kontrollida lõputöö kaitsja argumenteerimis- ja väitlusoskust ja kaitstavas magistritöös esitatud põhiseisukohtade kaitsmise ning nendega seonduvatele küsimustele vastamise oskust. Kohtule esitatud materjalist ei nähtu, et kaebaja suhtes oleks käitutud üleolevalt või solvavalt. Pigem viitavad kaebaja vastuväited konkreetse komisjoni liikme tegevusele tema vähesele kriitikameelele. Iga otsekohene või ründavalt tajutava küsimuse esitamine ei ole veel väärikust alandava iseloomuga tegevus. Samuti ei saa küsimusele vastamise katkestamist iseenesest pidada üleolevaks käitumiseks. Kui kaitsmiskomisjoni liikme hinnangul kaldus vastaja küsimuse teemast kõrvale või ei vastanud tema hinnangul küsimusele, siis on tal õigus sellele tähelepanu juhtida ja vajadusel vastamine katkestada. Kohtule esitatud materjalides ei viita miski sellele, et küsimusele vastamise katkestamine oleks olnud meelevaldne ja kaebaja isikuomadustest tingitud.
28.Kaebaja hinnangul oli kaitsmiskomisjoni teise liikme küsimus selle kohta, millal ta täpsemalt karistusõiguse ained läbis, teda vanuse alusel diskrimineeriv ja seetõttu ebavõrdselt
3-21-1931 kohtlev. Vastustaja on haldusmenetluses kui ka kohtumenetluses selgitanud, mis põhjustel komisjoni liige küsimuse esitas ning kohus peab neid selgitusi piisavaks. Asjaolu, et kaebajalt küsiti karistusõiguse ainete läbimise aja kohta ei seondu tema vanusega. Vastustaja on põhjendatult selgitanud, et vastav küsimus oli seotud asjaoluga, et kaitsmiskomisjoni liikmel tekkis kahtlus, kas kaebaja teadmised karistusõiguse põhikontseptsioonidest on ikka piisavad ning kas selle põhjuseks võib olla asjaolu, et kaebaja on varem õpitu unustanud või läbinud ainekursused ajal, mil kehtis teistsugune regulatsioon. Karistusõiguse ainete läbimise aja kohta küsimuse esitamine oli seetõttu kohtu hinnangul põhjendatud ega ole käsitatav vanuse alusel diskrimineerivana. Asjakohatu on kaebaja viide VõrdKS § 8 lg-le 2. Vastustaja ei ole keeldunud tõendamisest ning on esitanud oma selgitused võrdse kohtlemise põhimõtte ja diskrimineerimiskeelu järgimise kinnituseks. Samuti juhib kohus kaebaja tähelepanu sellele, et jagatud tõendamiskohustust halduskohtumenetluses ei kohaldata (VõrdKS § 8 lg 3). Vastustaja ei ole omaks võtnud võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist ning kohtule esitatud materjalid ka ei kinnita, et kaitsmisel oleks selle põhimõtte järgimisest kõrvale kaldutud.
29.Kohus ei nõustu kaebaja etteheidetega kaitsmise ajapiiri ületamise kohta. Kaitsmiseks ettenähtud ajapiir on orienteeruv aeg. Sellest ajapiirist kõrvalekaldumine väheolulisel määral ei mõjuta kaitsmist sisuliselt. Ka asjaolu, et kaebaja kaitsmine algas planeeritust mõnevõrra hiljem ei rikkunud tema õigusi. Kaebajale tagati piisav aeg oma töö põhiseisukohtade tutvustamiseks ning küsimustele vastamiseks. Samuti ei oma määravat tähtsust asjaolu, et kaitsmisel ei osalenud retsensent. Retsensendi arvamus oli kirjalikult koostatud, samuti oli kaebajale võimalus kaitsmisel retsensendi kirjalikus arvamuses märgitud küsimustele vastata. Kohtule esitatud materjal ei kinnita ka seda, et kaitsmisel oleks nõutud kaebajalt asjakohaste õigusnormide tsiteerimist.
30.Kaitsmiskomisjoni esimehe kirjas välja toodud puudused koosmõjus on piisavad magistritöö hinde kujunemise mõistmiseks. Kohus möönab, et kaitsmiskomisjoni esimehe kirjas nähtuv iga puudus eraldi ei ole sedavõrd raske, et õigustaks magistritöö hindamist negatiivse hindega. Teisalt tuleb esinenud puudusi arvestada hinde määramisel koosmõjus. Kuna kaitsmiskomisjonil on hinde kujundamisel lai kaalumisruum ning kaitsmiskomisjoni esimehe kirjas kajastatud puudused on kohtu hinnangul koosmõjus piisavalt olulised, et seada kahtluse alla kaebaja teadmised karistusõiguse põhikontseptsioonide tundmises ning võttes arvesse, et kaitsmisel esitatud küsimused olid piisaval määral seotud kaitstava magistritöö teemaga ja asjakohase õigusharuga (karistusõigus), siis ei ole vastustaja kohtu hinnangul teinud magistritöö hindamisel selliseid vigu, mis tingiks vaidlustatud hindamisotsuse tühistamise. Kaebaja suulise kaitsmise tulemusena määratud hinnet ei saa eeltoodule tuginedes pidada meelevaldseks või hindamiskriteeriumitega olulisel määral vastuolus olevaks. Kaitsmiskomisjon ei ole kaebaja soorituse hindamisel proportsionaalsuse nõuet rikkunud. Kaitsmiskomisjoni tegevuses esinenud puudusi (mittenõuetekohase protokolli koostamine) ei saa antud juhul käsitleda hindamisprotsessi sedavõrd ulatusliku rikkumisena, mis tooks kaasa kaebuse rahuldamise (vt ka HMS § 58). Kokkuvõtlikult on kohus seisukohal, et vastustaja on haldusmenetluses piisaval määral (sh apellatsioonimenetluses) põhjendanud magistritöö hinde kujunemise asjaolusid ning hindamisotsuse tühistamiseks ei ole alust.
31.Kaebaja on vaidlustanud ka Tartu Ülikooli moodustatud apellatsioonikomisjoni ja vaidluskomisjoni otsused. Tartu Ülikooli moodustatud apellatsiooni- ja vaidluskomisjon on haldusesisesed vaidlustuste lahendamise organid ning nende tehtud otsused on sarnased vaideotsustele. Nimetatud komisjonides oli vaidluse esemeks hindamisotsuse õiguspärasus ja selle raames kontrolliti ka menetlusreeglite järgimist. Kuna kohus leidis eelnevalt, et magistritöö kohta tehtud hindamisotsus oli materiaalselt õiguspärane ja tühistamisele ei kuulu,
3-21-1931 siis kontrollib kohus järgnevalt üksnes kaebaja väiteid eelnimetatud komisjonide moodustamise ja läbiviidud menetluses menetlusreeglite mittejärgimise kohta.
32.Kaebaja hinnangul on apellatsiooni- ja vaidluskomisjoni liikmed kallutatud ja ebaobjektiivsed. Samuti seab kaebaja kahtluse alla nende komisjonide moodustamise nõuetekohasuse ning menetlusnormide järgimise.
33.Kaitsmise ajal kehtinud ÕKE ei näinud ette, et apellatsioonikomisjonide moodustamisel saab komisjonide liikmeteks määrata kitsalt ühe õigusharu spetsialiste. Asjaolu, et apellatsioonkomisjoni liikmeks määrati ka eraõiguse spetsialist ei muuda komisjoni otsustusvõimetuks ega sea kahtluse alla komisjoni pädevust. Samuti on kaebaja väide, et kuna kaks apellatsioonikomisjoni liiget töötasid ülikoolis kaitsmiskomisjoni esimehe alluvuses, siis on nende objektiivsus kaheldav, asjakohatu ja paljasõnaline. Ainuüksi alluvussuhe ei anna alust kahelda komisjoni liikme usaldusväärsuses, professionaalsuses ja erapooletuses. Ükski kaebaja välja toodud asjaolu ei kinnita, et apellatsioonkomisjoni liikmed oleksid teinud otsuse kallutatult. Samuti ei keela ÕKE apellatsioonikomisjoni liikmeks määrata retsensenti kui ta ei osalenud suulisel kaitsmisel ega olnud kaitsmiskomisjoni liikmeks.
34.Kohus nõustub kaebajaga, et apellatsioonikomisjon on eksinud siiski menetlusreeglite vastu, sest ei ole koostanud ÕKE p-s 215 sätestatud komisjoni koosoleku protokolli. Vastustaja välja toodud põhjendus, et apellatsioonikomisjoni otsusele ei koostata eraldi protokolli, sest otsusele kirjutavad alla kõik komisjoni liikmed, ei ole asjakohane. ÕKE p 215 nägi ette apellatsioonikomisjoni koosoleku protokolli vormistamise kohustuse ning sellest ei saa irduda põhjendusega, et kuna otsusele kirjutavad alla kõik komisjoni liikmed, siis polegi vajalik eelnimetatud nõuet täita. Koosoleku protokoll peab kajastama menetluse kulgu ja arutatavat teemat ning hääletustulemusi, samuti vajadusel koosolekul osalenud liikmete arvamusi, mistõttu ei saa seda võrdsustada koosoleku järgselt vormistatava otsusega. Kohus möönab, et apellatsioonikomisjon oleks pidanud andma kaebajale võimaluse esitada kaitsmiskomisjoni esimehe esitatud põhjendustele vastuväiteid ning seeläbi on kaebaja ärakuulamisõigust rikutud. Kohtu hinnangul ei ole need menetluslikud minetused selles asjas siiski määravat tähtsust omavad (HMS § 58). Kaebaja on saanud apellatsioonis oma põhiseisukohad hindamisotsuse õiguspärasuse kohta esitada ning apellatsioonikomisjon võttis need oma otsuse tegemisel aluseks. Otsuse tegemisel on arvestatud asjakohaste materjalidega ning kohtule pole äratuntav kaebaja viidatud uurimispõhimõtte rikkumine. Otsuses on hindamisotsuse õiguspärasuse kontrollimisel kaebaja seisukohti analüüsitud, välja on toodud ka otsuse tegemisel arvestatud materjal. Samuti on hinnatud kaitsmiskomisjoni esimehe kirjades väljendatud põhjenduste asjakohasust ja hinde kujunemise asjaolusid. Apellatsioonikomisjoni otsuse seisukohad on läbinud ka vaidluskomisjoni kontrolli.
35.Apellatsioonikomisjoni otsuse tegemine nõutust mõni päev hiljem ei mõjutanud otsuse sisulist õiguspärasust ega selle kehtivust. Kuna apellatsiooni esitamise tähtaeg hakkas kulgema apellatsioonikomisjoni otsuse teatavaks tegemisest, siis ei omanud tähtaja ületamine mõju edasikaebeõiguse realiseerimisele. Õige on kaebaja osutus, et apellatsioonikomisjoni otsuses on vaidlustamisviites viidatud valele ÕKE punktile, kuid ka see asjaolu ei mõjutanud kaebajat ebasoodsalt, sest vaidluskomisjonile apellatsiooni esitamise tähtaeg oli sama pikk.
36.Sarnaselt apellatsioonikomisjoni moodustamisega ei eelda ka vaidluskomisjoni moodustamise kord konkreetse valdkonna spetsialistide kaasamist. Vaidluskomisjoni liikmeteks ei pea ÕKE järgi olema kitsalt õigusteaduskonna ja konkreetse valdkonnaga seotud isikud, sest tegemist on sõltumatu akadeemilise koguga (ÕKE p 210). Komisjoni koosseisus oli
3-21-1931 8 liiget, mis vastab ÕKE p 210 nõuetele. Komisjon on otsustusvõimeline kui otsustamisel osaleb vähemalt 6 liiget. Komisjoni protokollist nähtub, et otsustamisel osales 7 liiget, 1 liige ei hääletanud. Otsus tehti konsensuslikult, seega võeti otsus vastu nõutavat kvooruminõuet järgides (ÕKE p 213). Seega ei oma otsuse kehtivuse ja õiguspärasuse seisukohalt tähtsust, kas üks mittehääletanud komisjoni liige oli kohustatud hääletama ja kas ta reaalselt komisjoni menetluses osales või mitte. Seetõttu ei pea kohus vajalikuks detailsemalt analüüsida ühe komisjoni liikme menetluses osalemise küsimust. ÕKE ei näe koosoleku protokolli puhul ette nõuet, et see peaks kajastama iga liikme arvamust detailselt. Vaidluskomisjoni koosoleku protokollis (I kd, tl 64) on menetluse käik ja liikmete arvamused ning hääletustulemused võetud üldsõnaliselt kokku ning täpsemalt on vaidluskomisjoni seisukohad nähtavad otsusest. Kohtule esitatud materjalidest nähtub, et vaidluskomisjoni liikmetele saadeti asjakohane dokumentatsioon ning liikmed said avaldada arvamust elektroonses vormis toimunud koosolekul. Miski ei kinnita kaebaja kahtlust, et komisjoni liikmed olid kallutatud ning et vaidluskomisjonis menetlust sisuliselt ei toimunud.
37.Kohtu hinnangul ei saanud ka valitud menetlusvorm eelnimetatud komisjonides kaebaja õigusi rikkuda. Kaebaja sai oma seisukohad esitada kirjalikult ja arvestades esitatud apellatsioonide detailsust ja mahukust ei olnud istungi korraldamine vajalik.
38.HMS § 37 lg 1 kohaselt on igaühel õigus igas menetlusstaadiumis tutvuda haldusorganis säilitatavate asjas tähtsust omavate dokumentide ja toimikuga, kui see on olemas. Kaebaja peab enda õigusi rikkuvaks asjaolu, et talle ei võimaldatud tutvuda moodustatud komisjonide iga liikme arvamusega. ÕKE ei näe ette, et apellatsiooni- ja vaidluskomisjoni koosoleku protokollid peaksid kajastama iga liikme arvamust eraldi või olema vormistatud stenogrammi vormis, lubatud on komisjoni liikmete koondarvamuse esitamine ning seda ka lühivormis. Ka kaitsmiskomisjoni liikmete arvamuste koondamine ühte dokumenti on lubatav. ÕKE koosmõjus HMS § 37 lg 1 ei anna kaebajale subjektiivset õigust tutvuda iga komisjoni liikme arvamusega eraldi. HMS § 37 lg 1 nõude täitmiseks on piisav, kui tagatud on komisjonide tegevuse kohta koostatud protokollidega tutvumine. Seega ei ole kaebaja õigusi rikutud.
39.Kaebaja on väljendanud pahameelt ka selle üle, et talle ei ole komisjonide otsustest edasine tegevusviis mõistetav ehk kas ta peab kirjutama uue magistritöö või saab kirjutatud magistritöö kaitsta uuesti. Vaidlustatud hindamisotsuse ning sellele järgnenud apellatsioonide kohta tehtud otsuste õiguspärasuse hindamisel ei oma tähtsust see, kas ja mil viisil saab kaebaja uuesti magistritöö esitada ja milliseid parandusi peaks ta tulevikus lõputöös ja kaitsmiseks ettevalmistamisel tegema. Kaitsmis-, apellatsiooni- ja vaidluskomisjon ei pidanud vaidluse esemeks olnud hindamisotsuse kontrollimisel selles küsimuses lõplikku seisukohta kujundama. Ebaõige on kaebuses võetud seisukoht, et vastustajal puudub õigus nõuda kaebajalt uue magistritöö kirjutamist, sest magistritöö hinnati hindele „C“. Kaebaja magistritöö hinnati suulise kaitsmise tulemusena hindele „F“ ehk kaebaja ei läbinud ainet. Kui kaebaja peab oma kirjutatud magistritööd sisulises osas ainekava läbimiseks piisavaks, siis on tal õigus taotleda korduskaitsmist (ÕKE vana redaktsiooni p 139, kehtiv ÕKE p 82, õigusteaduskonna magistritöö kaitsmise kord p 5). Lõppastmes on paljuski kaebaja hinnata, kas ta peab magistritööd ja selle kaitsmisoskust piisavalt heaks, et minna sama lõputööga korduskaitsmisele või soovib ta kirjutada muul teemal uue magistritöö. Sama magistritöö korduskaitsmiseks peab üliõpilane esitama kaitsmiskomisjoni esimehele vastavasisulise avalduse, misjärel määratakse korduskaitsmise toimumise aeg, samuti määratakse siis töö täiendamise ulatus või uuel teemal töö kirjutamine. Selle raames võidakse kohtu hinnangul anda ka suuniseid edukaks kaitsmiseks vajalike eelduste täitmiseks (magistritöö kaitsmise kord p-d 5.1-5.3).
3-21-1931
40.Kohus jätab tähelepanuta kaebaja väite kaitsmiskomisjoni määratud hinde vaidlustamiseks ÕKE p-s 215 ettenähtud tähtaja ebaproportsionaalsuse kohta, kuna see väljub vaidluse esemest. Pealegi on kaebaja oma magistritöö tulemuse kui hindamisotsuse tähtaegselt vaidlustanud, mistõttu ei saanud lühike tähtaeg tema õigustele antud juhul märkimisväärset mõju avaldada.
41.Eelnevale tuginedes jätab kohus kaebuse ka apellatsioonikomisjoni ja vaidluskomisjoni otsuste tühistamiseks rahuldamata. Kuna kaebaja tühistamisnõue jääb seega tervikuna rahuldamata, siis puudub alus ka kohustamisnõude rahuldamiseks. Sellest tulenevalt jätab kohus kaebuse tervikuna rahuldamata. Kohus tühistab seetõttu ka Tartu Halduskohtu 18. juuli 2022. a määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse. Esialgse õiguskaitse tühistamine jõustub koos kohtuotsusega (HKMS § 253 lg 3). Menetluskulud jäävad poolte endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1). HKMS § 175 lg 3 alusel asendab kohus kaebaja taotlusel tema nime avaldatavas kohtulahendis tähemärgiga X.
(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.