Rahvastik › PPA taotlus isiku kinnipidamiskeskuses kinni pidamiseks

PPA uuendas 11.12.2019 X rahvusvahelise kaitse taotluse menetluse, mis lõppes PPA 10.06.2020 otsusega nr 7001810243-3. PPA luges X taotluse VRKS § 20 lg-te 1 ja 2 kohaselt põhjendamatuks ning lükkas selle tagasi, kuna taotlus on selgelt põhjendamatu VRKS § 20 ́1 punktide 2, 3 ja 4 alusel. Samuti tehti Xle väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (edaspidi VSS) § 72 lg 2 punktide 2 ja 3 alusel sundtäidetav ettekirjutus lahkumiseks Namiibiasse ja VSS § 74 lg 2 alusel kohaldati tema suhtes sissesõidukeeldu 5 aastaks. X esitas Tallinna Halduskohtule 06.05.2019 kaebuse PPA 27.03.2019 otsuse tühistamiseks ning PPA kohustamiseks taotluse uuesti läbi vaatama. Tallinna Halduskohus võttis kaebuse menetlusse 09.05.2019. Tallinna Halduskohus jättis 05.10.2020 otsusega kaebuse rahuldamata. X esitas 11.10.2019 apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Halduskohtu otsuse tühistamiseks. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 14.11.2019 otsusega apellatsioonikaebuse, tühistas Tallinna Halduskohtu otsuse ning PPA otsuse nr 7001810243-1 ja kohustas PPA-d taotleja rahvusvahelise kaitse taotlust uuesti läbi vaatama. PPA tegi 10.06.2020 otsuse nr 7001810243-3, milles lükkas uuesti tagasi X rahvusvahelise kaitse taotluse. X esitas Tallinna Halduskohtule 22.06.2020 kaebuse PPA otsuse nr 7001810243- 3 peale, mille halduskohus jättis 05.10.2021 otsusega rahuldamata. X esitas 04.11.2020 Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, mille Tallinna Ringkonnakohus võttis menetlusse 17.04.2021. Tallinna Ringkonnakohus jättis 30.06.2021 otsusega X apellatsioonkaebuse rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 05.10.2020 otsuse haldusasjas nr 3-201207 muutmata. Riigikohus ei võtnud 21.09.2021 X kassatsioonikaebust menetlusse ja seega jõustus Tallinna Halduskohtu 05.10.2020 otsus, ning isiku senisest rahvusvahelise kaitse taotleja staatusest tulenenud seaduslik alus Eestis viibimiseks on lõppenud. Alates 21.09.2021 viibib X Eesti Vabariigis ja Schengenis ilma seadusliku aluseta. PPA märgib, et on korduvalt kontrollinud elukoha aadresse, mis X on PPA-le edastanud oma kontaktaadressiks, milleks on xxxxxxx ja xxxxxxx. PPA on kontrollinud neid aadresse ning kontrolli käigus tehtud ettekannete kohaselt on vesteldud xxxxxxxx maja elanikega. Üks elanikest ütles, et mustanahaline isik on elanud nende majas. Antud aadressil nähti viimati isikut 2021 suve lõpus või sügisel. Küsiti ka nime järgi, kuid maja elanik ei suutnud kinnitada, kas tegemist oli X või mitte. Samuti on vesteldud korteri 17 elanikuga ning tema sõnade kohaselt antud korteris praegu mustanahaline isik ei ela ning ei osanud ka öelda kas üldse elas kunagi või mitte. xxxxx korteri elaniku ja naabritega ühendust ei saadud. Telefoni teel on suheldud xxxxxxx KÜ esimehega. KÜ esimees ei saanud täpselt öelda, kas korteris nr 6 on kunagi elanud mustanahaline meesterahvas või mitte. Kui mustanahaline elas antud korteris siis KÜ esimehe sõnade kohaselt võis see olla suvel või sügisel. Alates 2021 aasta sügisest kuni 30.04.2022 oli PPA-le X asukoht teadmata. Samuti toob PPA välja, et X on Eesti Vabariigis viibides toime pannus alljärgnevad kuriteod: 30.05.2020 alustati X suhtes menetlus KarS § 121 lg 1 tunnustel, selles et 30.05.2020 aadressil xxxxxxxx X lõi kannatanut mitu korda rusikate ja jalgadega nii pea kui jalgade piirkonda, samuti surus põlvega kõhu ja kubeme piirkonda, mille tõttu tundis kannatanu füüsilist valu. 02.07.2019 alustati X suhtes menetlus KarS § 121 lg 1 tunnustel selles, et 02.07.2019 kella 10.07 paiku Lääne-Virumaal Väike-Maarja vallas Vao külas asuvas Vao majutuskeskuses WC koristamise

küsimuse arutamise pinnalt tekkinud tüli käigus lõi X kannatanut spreipudeliga pähe ning jalaga vastu vasakut põlve, põhjustades kannatanule valu ja peahaava. 30.04.2022 kell 21:13 peeti X kinni KrMS § 217 lg 2, 3. Xd kahtlustatakse KarS § 120 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, mis seisnes selles, et tema 30.04.2022 kella 21.00 paiku viibides aadressil xxxxxxx, ähvardas kannatanut noaga, mille tagajärjel kannatanu tundis ohtu oma elule ja tervisele. 01.05.2022 avaldas X, olles kriminaalmenetluse raames kinni peetud, soovi esitada rahvusvahelise kaitse taotlus. PPA migratsioonijärelevalveametnikud võtsid taotluse vastu (taotluse nr 7001810243), ning viisid Xga läbi küsitluse. Kriminaalmenetluse toimingud X suhtes said läbi viidud 02.05.2022 kella 11:30- ks, seega langes ära isiku suhtes KrMS § 217 lg 2, 3 toodud kinnipidamise alus ning PPA muutis 02.05.2022 kell 11:30 X kinnipidamise alust. Isik oli kinni peetud VRKS § 36 ́1 lg 2 p 4 (VSS § 68 lg 6) ja VRKS § 36 1 lg 2 p 5 alusel. Tallinna Halduskohus 02.05.2022 määrusega haldusasjas 3-22-994 andis loa isiku kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni 02.07.2022. PPA koostas 18.05.2022 (KPK-sse edastatud 23.05.2022; isikule allkirja vastu üle antud 24.05.2022) VRKS § 21 lg 2 alusel isikule korduva rahvusvahelise kaitse taotluse läbi vaatamata jätmise ja taotluse tagasilükkamise otsuse nr 12205010048-1 (edaspidi korduv tagasilükkav otsus), millega jäeti isiku taotlus VRKS § 21 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata, kuna tuvastati, et korduv taotluses uusi asjaolusid ei esinenud, ning taotleja ei ole esitanud uusi dokumente või tõendeid, mis omavad tähtsust taotleja kvalifitseerimisel rahvusvahelise kaitse saajana (VRKS § 24 lg-t 3). Taotlus jäeti sisuliselt läbi vaatamata. 28.06.2022 selgus, et isik ei ole vaidlustanud korduvat tagasilükkavat otsust. Isik peet 28.06.2022 kell 09.00 VSS § 23 lg 1 p 1, 2 ja 3 alusel 48 tunniks kinni.

X ei ole võimalik 48 tunni jooksul Namiibiasse välja saata, kuna tal puudub kehtiv reisidokument. Perioodil 21.09.2021 kuni 30.04.2022 ei ole ta endale reisidokumenti taotlenud. PPA alustab isikule väljasaatmiseks vajaliku reisdokumendi taotlemisega. Vastavalt VSS § 3 lg 1 on väljasõidukohustus välismaalase kohustus Eestist lahkuda, mis tuleneb vahetult seadusest või seaduse alusel antud haldusaktist. VSS § 14 lg 1 kohaselt saadetakse välismaalane Eesti Vabariigist välja lahkumisettekirjutuse sundtäitmise tähtaja saabumisel. VSS § 5 järgi on väljasaatmine seaduses sätestatud juhtudel ja korras väljasõidukohustuse sunniviisiline täitmine. VSS § 18 lg 1 kohaselt viiakse väljasaatmine lõpule 48 tunni jooksul välismaalase esmasest kinnipidamisest arvates. VSS § 15 lg 1 kohalt võib PPA välismaalast ilma halduskohtu loata kinni pidada kuni 48 tundi, et kontrollida välismaalase Eestisse saabumise ja Eestis viibimise seaduslikke aluseid ning selgitada välja tema kinnipidamise vajalikkus käesoleva seaduse § 23 lõikes 1 sätestatud alusel. VSS § 15 lg 2 kohaselt peab kinnipidamine olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ning kinnipidamisel peab igal üksikjuhtumil arvestama välismaalasega seotud olulisi asjaolusid. VSS § 23 lg 1 kohaselt taotleb PPA halduskohtult loa pidada Eestis viibimisaluseta viibiv välismaalane kinni ja paigutada ta kinnipidamiskeskusesse kuni kaheks kuuks, kui VSS § 10 sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga välismaalase Eestist lahkuma kohustamise menetluse läbiviimise või lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust. See on eelkõige lubatud juhul, kui: 1) esineb välismaalase põgenemise oht; 2) välismaalane ei täida kaasaaitamiskohustust või 3) välismaalasel puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist viibib. VSS § 68 p 6 kohaselt esineb välismaalase põgenemisoht kui välismaalane on Politsei- ja Piirivalveametile või Kaitsepolitseiametile teada andnud või haldusorgan järeldab tema hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. VSS § 68 p 9 kohaselt esineb välismaalase põgenemisoht, kui välismaalane on loata lahkunud määratud elukohast või teisest Schengeni konventsiooni liikmesriigist. Isiku varasem käitumine on näidanud, et ta ei austa ega järgi Eesti Vabariigi seadusi. PPA on seisukohal, et vabaduses viibides võib isik jätkata enda varjamist PPA eest, kuna tema rahvusvahelise kaitse taotlus lükati tagasi. Samadel asjaoludel esitatud esimene rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise otsus on kõik kohtuastmed läbi käinud. Arvestades isiku varasemat mitteseaduskuulekat käitumist, leiab PPA, et isik võib jätkata enda varjamist kas Eesti Vabariigis või lahkuda talle sobivasse Euroopa riiki. Schengeni alal ei ole liikmesriikide sisepiiridel piiripunkte ja Schengenisisene liikumine on vaba. 01.05.2022 X küsitluse raames antud ütluste kohaselt on tal sõbrad Läti Vabariigis. 01.05.2022 läbi viidud küsitluse käigus selgitas isik, et ta oli teadlik, et tal ei olnud seaduslikku alust Eestis ega Schengenis viibimiseks. X asus ennast varjama koheselt, 21.09.2021 kui sai teada Tallinna Halduskohtu otsuse jõustumise kohta. Isik oli teadlik, et koos kohtuotsuse jõustumisega lõppes tema seaduslik viibimisalus Eestis ja Schengenis. Seda kinnitab ka asjaolu, et isik vahetas oma elukohta 2021 aasta sügisel, jättes oma uue elukoha aadressi PPA-le teavitamata. Isik oli teadlik, et PPA-le tuleb esitada teavitus oma elukoha muutmisest, kuid ta ei teinud seda. Seega ei ole teinud PPA-ga koostööd ka varasemalt. Kuigi Tallinna Halduskohus 02.05.2022 määrusega haldusasjas nr 3-22-994 andis loa isiku kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks VRKS alusel, ei ole tema staatuse muutumise tõttu varasemad asjaolud muutunud ning on kohaldatavad ka VSS alusel kinnipidamise puhul. Tallinna Halduskohus tõi eeltoodud lahendi punktis 4 välja, et „/.../ Kohus nõustub ka PPA-ga,

et on olemas põgenemisoht. Põgenemisohu aluseks on väljasaatmiskohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 68 p 6, et välismaalane on Politsei- ja Piirivalveametile või Kaitsepolitseiametile teada andnud või haldusorgan järeldab tema hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. Isik ei ole seni olnud seaduskuulekas, vaid on kolmel korral vägivallategudega sattunud ametivõimude huviorbiiti. Pärast Riigikohtu 21.09.2021 määrust lahkus isik Eestist Lätti ning neil kahel asjaolul on omavahel ajaline seos. Istungil väitis isik, et ta ei teadnud, et politsei teda otsib, kuid samas kinnitas ta küsitlusel (küsitluse protokolli faili lk 4), et põhiprobleem lahkumisettekirjutuse täitmisel on kehtiva reisidokumendi puudumine. Kohus ei pea usutavaks, et isik ei teadnud lahkumisettekirjutusest, kuivõrd 10.06.2020 tehti samas dokumendis samaaegselt rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise otsus, ettekirjutus Eestist lahkumiseks ja sissesõidukeelu kohaldamise otsus. Isikul oli kohtumenetluses ka riigi õigusabi korras määratud advokaat. Arvestades nii kuritegude toimepanemist, s.o vägivalla kasutamist, kui ka politsei eest kõrvalehoidumist, leiab kohus, et on oht, et vabaduses asub isik uuesti lahkumisettekirjutuse sundtäitmisest kõrvale hoiduma. Kuivõrd varjupaigataotluse asjaolud (lk 4) on sarnased Tallinna Ringkonnakohtu 30.06.2021 otsuses isiku kohta käsitletuga (sh kontrollis kohus siis asjaolusid kohtuotsuse tegemise aja seisuga), on varjupaigataotluse rahuldamise tõenäosus vähene ning see asjaolu võib samuti kallutada isikut põgenema.“ Sama lahendi punktis 5 on Tallinna Halduskohus jõudnud seisukohale, et „/.../ Kohtule nähtub ka, et varjupaigataotlus on esitatud pärast seda, kui isik peeti kriminaalmenetluses kinni kahtlustatavana. Isik kordas varjupaigataotluses sisuliselt samu argumente, mis oli toodud varasemalt (seonduvalt perekonnaga) ning neid asjaolusid on juba kohtud sisuliselt hinnanud. Seetõttu nõustub kohus PPA kahtlusega, et varjupaigataotlus on esitatud põhjusel, et kehtivat lahkumisettekirjutuse täitmist takistada, s.o edasi lükata.“ PPA korduvas tagasilükkavas otsuses toodi samuti välja, et X ei ole PPA-le esitanud ühtegi uut dokumenti ega asitõendit enda tagakiusu asjaolude kohta Namiibias (lk 2/5). PPA 27.03.2019 otsuse nr 7001810243-3 osas tehtud kaebused läbi vaadanud nii Tallinna Halduskohus 05.10.2020 kui ka Ringkonnakohus 30.06.2021, millega jäeti taotleja kaebused rahuldamata (lk 3/5). Peale taotleja Eestis seadusliku viibimisaluse lõppemist jäi isik PPA-le kättesaadamatuks ning isik varjas ennast Põhja prefektuuri piiri- ja migratsioonijärelevalvetalituse ametnike eest. Samuti rõhutas PPA oma korduvas tagasilükkavas otsuses (lk 3/5 ja 4/5): „VRKS § 11 lg 1 sätestab, et taotleja on kohustatud järgima Eesti põhiseaduslikku korda ja Eesti õigusakte, austama põhiseaduslikke väärtusi ja printsiipe, vabadusel, õiglusel ja õigusel tuginevat riiki ning Eesti ühiskonna korraldust, eesti keelt ja kultuuri. PPA-le nähtub politseiinfosüsteemist, et 02.07.2019 toimus taotlejal Vao majutuskeskuses konflikt, kus ta ründas teist majutuskeskuse elanikku. 30.05.2020 teatati, et taotleja lõi kannatanut korduvalt rusikate ja jalgadega nii pea kui jalgade piirkonda. 06.06.2021 viidi taotleja avalikust kohast kainenema. 30.04.2022 ähvardas taotleja kannatanut noaga, ta osutas vastupanu ning ta tuli viia Kinnipidamiskeskusesse, peale mida selgus, et tegemist on PPA eest ennast varjanud Xga. PPA hinnangul ei ole taotleja järginud Eesti põhiseaduslikku korda ega õigusakte, sh. väärtusi ja printsiipe, mis tuginevad vabadusel, õiglusel ja õigusel. Taotleja on oma käitumisega näidanud, et ta talitab vastupidiselt Eesti ühiskonna korraldusele.“ PPA on seisukohal, et esitatud asjaolud annavad põhjendatud aluse arvata, et korduv rahvusvahelise kaitse taotlus esitati üksnes lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks, ning isik on kuritarvitanud rahvusvahelise kaitse taotlemise õigust. Pärast Riigikohtu 21.09.2021 lahendit ei ole isik taotlenud endale reisidokumenti lahkumiskohustuse täitmiseks. Isik oleks saanud pöörduda PPA poole saamaks abi reisidokumendi taotlemisel, kuid ta ei teinud seda. Isik ei ole abi saamiseks pöördunud ka teiste rahvusvaheliste organisatsioonide poole (nt

IOM). Isik ei ole palunud abi oma sõpradelt ega tädilt, kes oleks võib olla saanud abistada teda reisidokumendi taotlemisel. Isik asus enda varjama ja lahkus Lätti. PPA on seisukohal, et isik ei ole teadlikult endale reisidokumenti taotlenud takistamaks enda väljasaatmist kodakondsus järgsesse riiki. Isikul puudub kehtiv reisidokument, et alustada tema väljasaatmist. PPA alustab isikule reisidokumendi taotlemisega. Varasema praktika kohaselt võtab PPA-l reisidokumendi taotlemine aega 3-4 kuud (sõltub kodakondsusjärgse riigi koostöövalmidusest). Tuginedes isiku varasemale käitumisele (vägivalla süüteod, elukoha vahetusest mitte teavitamine, PPA eest varjamine, lahkumine Lätti, reisidokumendi mitte hankimine, lahkumiskohustuse mitte täitmine, korduva rahvusvahelise kaitse taotluse esitamine) on PPA seisukohal, et vabaduses viibides ei ole isikul motivatsiooni oma lahkumiskohustust täita. Isik ei ole ka varasemalt lahkumiskohustust täitnud. Samuti on isik varasemalt lahkunud teise liikmesriiki. Kas varasemalt ei ole reisidokumendi puudumine takistanud isikul liikumast ühest liikmesriigist teise. PPA on seisukohal, et vabaduses viibides asub isik end PPA eest varjama või lahkub talle sobivasse liikmesriiki. PPA on seisukohal, et VSS §-s 10 sätestatud järelevalvemeetmeid (kindlaksmääratud kohas elamine, registreerimisele ilmumine, elukohast eemal viibimisest teatamine) ei ole võimalik isiku suhtes tõhusalt kohaldada, kuna isiku suhtes esineb põgenemisoht. Põgenemise ohu korral ei tagaks leebemate järelevalvemeetmete rakendamine soovitud eesmärki ka juhul, kui PPA kohaldaks isiku suhtes mitut erinevat järelevalvemeedet samaaegselt, kuivõrd leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine eeldab isiku suhtes usaldust, millele peaks alust andma isiku varasem käitumine (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 16.06.2017 määrus asjas nr 3-3-1-24-17, p 13). Samuti on Riigikohus 29.01.2015 kohtuasjas nr 3-3-1-48-14 leidnud, et põgenemisohu tuvastamisel ei suuda leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine põgenemist eelduslikult ära hoida. PPA hinnangul isiku kinnipidamine on vajalik, et tagada X kättesaadavust isiku dokumenteerimiseks ning väljasaatmise lõpuleviimiseks. Isik taotles VRKS kinnipidamise kohtuistungil elektroonilise järelevalve kohaldamist, kuid ka VSS § 10 ei näe sellise meetme kohaldamise võimalust ette. PPA hinnangul ei ole isiku kinnipidamine ja kinnipidamiskeskusesse paigutamine vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega ega isiku tervise ja tema turvalisuse kaalutlusega.

taotluses viitab. Puudutatud isik ei vaidle vastu sellele, et tema suhtes on alustatud mitu kriminaalmenetlust, kuid talle on jätkuvalt arusaamatu, miks PPA käsitleb puudutatud isikut süüdimõistetuna. Puudutatud isik möönab, et PPA suhtumine temasse võib olla nö skeptiline, kuid PS § 22 kohaselt ei tohi kedagi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

Piirivalveametile või Kaitsepolitseiametile teada andnud või haldusorgan järeldab tema hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. VSS § 68 p 9 kohaselt esineb välismaalase põgenemisoht, kui välismaalane on loata lahkunud määratud elukohast või teisest Schengeni konventsiooni liikmesriigist. Käesoleva asja asjaoludest nende kogumis nähtub kohtule, et isiku hoiakud ja käitumine lubavad järeldada, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. Eeltoodut on kinnitanud ka Tallinna Ringkonnakohus oma 28.06.2022 lahendis nr 3-22-994 märkides muuhulgas, et PPA lükkas 10.06.2020 otsusega isiku rahvusvahelise kaitse taotluse kolmandat korda tagasi. Sama otsusega kohustas PPA isikut Eesti Vabariigist lahkuma pärast seda, kui isiku seaduslik alus Eestis viibimiseks lõppeb. Kohtud jätsid isiku kaebuse PPA 10.06.2020 otsuse tühistamiseks rahuldamata ning kohtuotsus jõustus pärast seda, kui Riigikohus keeldus 21.09.2021 määrusega isiku kassatsioonkaebust menetlusse võtmast. Seega alates 21.09.2021 oli isik kohustatud lahkumisettekirjutuse alusel Eestist lahkuma. PPA märgib, et alates 2021 sügisest, kui Riigikohus jättis isiku kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata, ei ole isiku aadress PPA-le teada. PPA on kontrollinud korduvalt aadresse (xxxxxxxxxx ja xxxxxxxxx kus isik pidi elama, kuid selgus, et ta seal ei ela. Isik PPA-le oma uuest elukohast teada ei andnud. PPA-le 01.05.2022 selgituste andmisel vastas isik PPA esindaja esitatud küsimusele „Kus isik viibis alates 21.09.2021?“, et tal ei olnud kehtivat reisidokumenti Eestist lahkumiseks ja ta sõitis Lätti sõbra juurde, et seal elada ja magada. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus õigesti osundanud, et kaebaja tegevus tekitab põhjendatud kahtluse, et pärast Riigikohtu määruse tegemist selgus isikule, et tal puudub Eestis viibimiseks seaduslik alus ja ta oli kohustatud Eestist lahkuma. Seetõttu on tõenäoline, et isik taotluslikult muutis ennast PPA ametnikele kättesaamatuks ning lahkus Läti Vabariiki eesmärgiga vältida Eestist ja laiemalt Schengeni riikidest väljasaatmist. Kui isiku tahe oleks olnud käituda õiguskuulekalt, siis oleks ta asunud astuma samme selleks, et endale kehtiv reisidokument hankida. Selle asemel otsustas ta hoiduda oma kohustusest – lahkuda Eestist – kõrvale, et jääda Schengeni territooriumile. Kohus on kõiki asjaolusid arvestades ka käesolevas asjas seisukohal, et vaatamata isiku väidetele põgenemisohu puudumisest, on see reaalselt olemas. Põgenemisohu olemasolu ei luba järeldada mitte ainult isiku enda tegevus hoidumisel võimalikust väljasaatmismenetlusest kõrvale, vaid ka isiku teised tegevused seaduste täitmisel. Isik ei ole end juba varasemalt näidanud eriti seaduskuulekana. Nimelt on isiku suhtes alustatud kolmel korral süüteomenetlus, kuna ta on väidetavalt kannatanut ähvardanud ning neid väärkohelnud. Kuigi nendes asjades ei ole käesolevaks ajaks jõutud süüdimõistva kohtuotsuseni, näitab menetluste algatamise fakt iseenesest, et isikul esineb probleeme seaduskuuleka käitumisega. Kohus märgib, et tal puudub käesoleval juhul alus arvata, et süüteomenetlused oleks algatatud Eesti ametivõimude poolt täiesti alusetult ja isikult Eestis elamise võimaluse äravõtmise eesmärgiga. Vaidlust ei ole, et isik teab, et tal puudub alus Eestis viibida ja ta peab Eestist lahkuma. Olukorras, kus isiku suhtes on algatatud ka mitmeid süüteomenetlusi, on suurem tõenäosus, et ta ei pruugi olla PPAle ka väljasaatmismenetluse tarvis kättesaadav. Viimati märgitut eeskätt olukorras, kus isik juba eelnevalt teab, et talle on juba keeldutud rahvusvahelise kaitse andmisest. Isik on jätnud politsei informeerimata oma tegelikust viibimiskohast pärast Riigikohtu 21.09.2021 määrust, mis avas sisuliselt võimaluse isiku väljasaatmiseks Eestist ja Schengeni ruumist ja elanud vahepeal ka Lätis. Isik peeti süüteomenetluse raames 30.04.2022 kinni ning pärast seda esitas ta korduva taotluse rahvusvahelise kaitse saamiseks. Viimati märgitud asjaolud lubavad seega pidada tõenäoliseks, et isikul on selge soov vältida enda riigist väljasaatmist. Soov vältida riigist, sh Schengeni territooriumilt väljasaatmist, suurendab põgenemisohtu. Halduskohus leiab kokkuvõtvalt, et antud juhul puudub isiku varasemast käitumisest tulenevalt usaldus, et isik järgib Eestis järelevalvemeetmeid ning on PPA-le

väljasaatmise teostamiseks kättesaadav. Nimetatud asjaolud kogumis annavad küllaldase aluse kahtluseks, et esineb põgenemisoht.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.