Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 265 lg 5, § 235 lg-d 1 ja 3).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Venemaa Föderatsiooni kodanik X. X (puudutatud isik) mõisteti Harju Maakohtu 12.02.2008 otsusega kriminaalasjas nr 1-08-366 (liidetud 29.09.2004 otsusega) süüdi
3-25-539 kriminaalkoodeksi (KrK) § 115 lg 2 p 4 ja KrK § 15 lg 2 (vägistamise katse, kui sellega kaasnes raske kehavigastuse tekitamine) ning KarS § 114 p 1 (mõrv) järgi ning talle mõisteti karistuseks 20 aastat vangistust. Isik vabanes vanglast 31.05.2024. Isiku tähtajaline elamisluba kehtis kuni 15.03.2000. Siseministeeriumi 13.10.2011 otsusega nr 11-3/214-1 kohaldati talle 10 aasta pikkuse kehtivusajaga sissesõidukeeldu, mille kehtivusaeg peatati väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 32 alusel kuni isiku vanglast vabanemiseni.
2.Puudutatud isik esitas 15.05.2024 rahvusvahelise kaitse taotluse ning ta peeti 31.05.2024 kinni välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) alusel ja paigutati kinnipidamiskeskusesse. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) luges 22.10.2024 otsusega nr 12405230041-1 puudutatud isiku taotluse põhjendamatuks ning tegi VRKS § 20 lg 2 alusel otsuse taotluse tagasilükkamise kohta. Taotlus loeti selgelt põhjendamatuks (VRKS § 20 1 p d 6 ja 9). Isik esitas 18.11.2024 kaebuse PPA otsuse peale, mis jäeti Tallinna Halduskohtu 04.03.2025 otsusega nr 3-24-3153 rahuldamata. Otsus jõustus 04.04.2025.
3.PPA pidas puudutatud isiku 05.03.2025 VSS § 15 lg 1, § 19 lg 1 ja § 23 p-de 1–3 alusel 48 tunniks kinni. Tallinna Halduskohus rahuldas 06.03.2025 määrusega nr 3-25-539 PPA taotluse ning andis loa X. X-i kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 06.05.2025. Tallinna Halduskohus pikendas 02.05.2025 määrusega kinnipidamise tähtaega kuni 02.09.2025 ning 02.09.2025 määrusega kuni 02.01.2026.
4.PPA esitas 23.12.2025 Tallinna Halduskohtule taotluse X. X-i kinnipidamise tähtaja pikendamiseks VSS § 25 lg 2 ja VSS § 23 lg 1 p-de 1–3 alusel kuni neljaks kuuks. Isiku jätkuv kinnipidamine on vajalik tema dokumenteerimiseks ning väljasaatmismenetluse lõpuleviimiseks, kuna reisidokumendi taotlemine on pooleli. Samuti esineb endiselt põgenemisoht, sest isik on korduvalt toime pannud tahtlikke kuritegusid, mille eest on talle mõistetud karistuseks vangistus. Isikust lähtub oht avalikule korrale, talle on kohaldatud sissesõidukeeldu, ta on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse väljasaatmise vältimiseks ning korduvalt keeldunud dokumenteerimisest. Neist asjaoludest kogumis lähtudes on isiku põgenemise oht jätkuvalt aktuaalne, mistõttu pole võimalik järelevalvemeetmeid kohaldada. Varasemates taotlustes ja määrustes käsitletud asjaolud ei ole valdavalt muutunud. 20.10.2025 saabus PPA-le Venemaa Siseministeeriumist vastus, millega anti teada, et PPA tagasivõtutaotlus on jäetud läbi vaatamata, sest see ei vasta nõuetele. PPA on võtnud ühendust Välisministeeriumiga, kes omakorda plaanib suhtlust Venemaa Föderatsiooniga. Varasemas praktikas on isiku dokumenteerimine võtnud isiku koostööga aega umbes pool aastat. Venemaa Föderatsioonile isiku tagasivõtmiseks esitatud taotluse lahendamine on aeganõudvam ja võib võtta aega üle pooleteise aasta tulenevalt Venemaa ametivõimude tegevusest. Dokumendi hankimise protsessi saab kiirendada isiku enda aktiivsus. Läti, Leedu ja Soome Vabariigi kujundatud praktika kohaselt saab Venemaa kodanik naasta ka ajutise reisidokumendi alusel, kuid seda saab taotleda üksnes isik ise. Isiku suhtes esinevad VSS § 23 lg 1 p-des 1˗3 sätestatud kinnipidamise alused. Esineb isiku põgenemise oht VSS § 68 p 4 alusel. Isik on korduvalt toime pannud kuritegusid, mille eest on talle mõistetud vangistus, sh kaks rasket isikuvastast kuritegu, mille tagajärjel sai eriti julmal viisil surma inimene, samuti vägistamise katse, millega kaasnes raske kehavigastuse tekitamine. Ka vangistuse ajal väljendas isik ükskõikset ja vaenulikku suhtumist ametnikesse ning teda karistati 2008. a-l arsti ettekirjutuseta narkootilise ja psühhotroopse aine omandamise ja valdamise eest. Seksuaalkuriteod on kõrge 2(7)
3-25-539 retsidiivsusriskiga kuritegude seas ning uute kuritegude toimepanku riski suurendavad ka korduvad kuriteod. Samuti esineb põgenemisoht VSS § 68 p 6 kohaselt, kuna isik ei soovi lahkumiskohustust täita. Ta on keeldunud täitmast vanglas tagasipöördumistunnistust ning kinnipidamiskeskuses viibides pole asunud PPA-ga koostööle enda dokumenteerimiseks. 01.12.2025 toimunud kohtumisel tagasipöördumise nõustajaga väljendas isik selgesõnaliselt, et ei pöördu dokumendi taotlemiseks saatkonna poole ega ole nõus Venemaale väljasaatmisega. Isik märkis, et viibib kinnipidamiskeskuses ettenähtud aja lõpuni ning pärast sealt vabastamist ei asu ta võimalikke järelevalvemeetmeid täitma. Põgenemisoht hõlmab ka riigisiseselt menetlusest kõrvale hoidumist, mitte üksnes mõnda teise riiki lahkumist. Põgenemisohu tõttu pole võimalik tõhusalt kohaldada järelevalvemeetmeid. Tartu Vangla 11.10.2022 riskihindamise kohaselt seisneb uue kuriteo toimepaneku oht naisterahva (elukaaslase) suhtes vägivalla kasutamises, millega põhjustab kannatanule füüsilist valu ja mis võib päädida kannatanu surmaga, lisaks naisterahva suhtes seksuaalkuriteo toimepanekus. Samuti kaasnes vanglas narkootikumide hoidmisega oht vanglaametnikele ja vangidele, mis ohustas rahvatervist. Ohtlikkus on kõige tõenäolisem alkoholijoobes ja seksuaalse huvi puhul või konfliktiolukorras. Ohtlikkus suureneb tingituna puudulikest probleemilahendusoskustest ja mõtlematusest oma tegude tagajärgedele. Kinnipidamine pole vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega ega isiku tervise ja turvalisuse kaalutlustega.
5.Tallinna Halduskohus andis 29.12.2025 määrusega PPA-le loa pidada puudutatud isikut kinnipidamiskeskuses kinni kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauem kui 29.04.2026 (k.a). Täidetud on kõik VSS 23 lg-s 1 toodud alused. Isik on otsesõnu väljendanud kavatsust kaasaaitamiskohustust mitte täita ning näidanud seda ka tegudega (VSS § 23 lg 1 p 2). PPA-l on olnud raskusi puudutatud isiku tagasisaatmiseks vajalike dokumentide hankimisel, tingituna ühest küljest kaasaaitamiskohustuse rikkumisest ja teisest küljest kehvast koostööst sihtriigiga (VSS § 23 lg 1 p 3). Olukorras, kus välisministeeriumide tasandil suhtlus Eesti ja Venemaa vahel endiselt käib, ei ole siiski alust pidada väljasaatmist täiesti perspektiivituks. Venemaa käitumine võib muutuda ka sõltuvalt rahvusvahelisest olukorrast. Väljasaatmise perspektiiv kasvaks oluliselt, kui puudutatud isik täidaks kaasaaitamiskohustust. Neid asjaolusid arvestades on ühtlasi täidetud VSS § 25 lg-s 2 toodud alused, mis võimaldavad puudutatud isiku kinnipidamise tähtaega pikendada üle kuue kuu piiri, kuni 18 kuuks. Põgenemisohus (VSS § 68 p-d 4 ja 6) ei ole kahtlust. Isik on korduvalt karistatud tahtlike kuritegude toimepaneku eest vangistusega ning PPA on õigesti sisustanud tema toimepandud kuritegude iseloomu arvestades (seksuaalkuritegu, vägivallateod alkoholijoobes, narkokuritegu vanglas) nende korduvuse riski (vt 11.10.2022 kinnipeetava iseloomustus haldusasjas nr 3-24-1636, digitoimiku lehekülg 13), mistõttu on isik ohtlik avalikule korrale. Samuti näitab jõhkrate kuritegude korduv toimepanek, millele lisandus süüteo sooritamine vanglas viibides, isiku suhtumist õiguskorda ja soovimatust või suutmatust õigusnorme järgida. Põgenemisohtu on asjakohaselt järeldatud nii isiku tegudest järeldatavast kui ka otsesõnu väljendatud soovimatusest lahkumiskohustust täita. Isegi kui kinnipidamiskeskusest vabastamise korral jääks isik Eestisse, võib põgenemisoht seisneda väljasaatmismenetlusest kõrvale hoidmises ennast varjates, sh järelevalvemeetmeid mitte järgides. Puudutatud isiku kinnipidamine on VSS § 25 lg 2 alusel jätkuvalt lubatav, kuna ei ületa 18 kuud. Pole põhjust pidada kinnipidamise kestust ebaproportsionaalseks, arvestades praeguse 3(7)
3-25-539 juhtumi asjaolusid ja kinnipidamise eesmärke, sh et kinnipidamise kestus on suurelt jaolt tingitud isiku enda käitumisest (koostööst keeldumine). Kinnipidamine ei ohusta isiku tervist ega turvalisust. Talle on kinnipidamiskeskuses tagatud toitlustus, peavari, võimalus viibida värske õhu käes, võimalus tähenduslikuks suhtluseks ja ligipääs arstiabile. Juhul kui isik pole rahul arstiabi kvaliteediga, mida võib järeldada tema nõustamise kokkuvõttes toodud kommentaarist seoses valuvaigistitega, on tal võimalik esitada sel teemal eraldi kaebus.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.Puudutatud isik palub 20.01.2026 määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 29.12.2025 määrus. PPA ei ole tõendanud, et puudutatud isik on Venemaa Föderatsiooni kodanik. Puudutatud isik ei ole sellekohast tahteavaldust esitanud. PPA ja kohus on tuginenud isiku NSV Liidu passi väljasõidulisale, mis ei tõenda kodakondsust. Venemaa Föderatsiooni presidendi 14.11.1992 määruse nr 1245 ja Siseministeeriumi 27.07.1993 juhendi nr 270 kohaselt väljastati ühekordne väljasõidulisa isikutele, kes lahkusid alaliselt ega kinnitanud kodakondsust. PPA ei ole esitanud ametlikku päringut Venemaa Föderatsiooni konsulaadile ega saanud kinnitust kodakondsuse kohta. Isiku kinnipidamine kinnitatud kodakondsuseta ei ole võimalik. Riik ei ole väljastanud puudutatud isikule ühtegi ajutist isikut tõendavat dokumenti. Dokumentide puudumise tõttu on kinnipidamine ebaseaduslik ning väljasaatmine on perspektiivitu. Kinnipidamise tegelik eesmärk on puudutatud isiku sundimine pöörduma Venemaa Föderatsiooni konsulaati kinnitamaks kodakondsust, mida tal ei ole, ning luua formaalne alus väljasaatmiseks. PPA esindajad on esitanud menetluses ebaõigeid väiteid (nt haldusasja nr 324-1636 kohtuistungil). Üheski kohtulahendis ei ole selgitatud, millist konkreetset ja aktuaalset ohtu puudutatud isik väidetavalt kujutab. Esitatud on üksnes ajaloolised andmed varasemate karistuste kohta. Kriminaalasja nr 1-08-366 menetlus oli kinnine, seega ei saa sealseid materjale kasutada. Puudutatud isikul dokumentide puudumine on riigi tegevusetuse tagajärg. Kohus ei ole analüüsinud leebemate järelevalvemeetmete kohaldamise võimalust.
7.PPA palub 30.01.2026 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata. Puudutatud isik on Venemaa Föderatsiooni kodanik. Talle on Venemaa Föderatsiooni Narva peakonsulaadist väljastatud 06.06.1997 Venemaa rahvuspass nr 43 9862033 kehtivusega 06.06.1997˗06.06.2002, mille kodakondsuse lahtris on märgitud „Venemaa“. Isik ei ole esitanud ühtegi tõendit, et ta oleks loobunud Venemaa kodakondsusest. PPA ei ole küsinud vastust Eestis asuvast Venemaa Föderatsiooni saatkonnast/konsulaarasutusest isiku kodakondsuse kohta, kuna tagasivõtulepingu realiseerimise eest vastutab Venemaa Föderatsiooni Siseministeerium. Kui viimane oleks leidnud, et puudutatud isik ei ole Venemaa kodanik, oleks seda tagasivõtupalvele vastates märgitud. Isiku viidatud määrus nr 1245 ja juhend nr 270 ei sätesta väljasõidulisa andmist. Isikule 06.06.1997 väljastatud dokument kehtis viis aastat. Kui tegemist oleks olnud ühekordse dokumendiga, ei oleks seda väljastatud nii pikaks perioodiks. PPA praktika näitab, Venemaa Föderatsioonile isiku tagasivõtmiseks esitatud taotluse lahendamine on aga aeganõudev ning selleks võib tulenevalt Venemaa ametivõimude tegevusest kuluda üle 1,5 aasta. Vastustajal on olnud raskusi puudutatud isiku tagasisaatmiseks vajalike dokumentide hankimisega, kuna isik ei ole täitnud kaasaaitamiskohustust ning koostöö sihtriigiga on kehv. Väljasaatmine ei ole siiski perspektiivitu. Puudutatud isik on Venemaa kodanik, seega lasub Venemaa Föderatsioonil kohustus tagasivõtutaotlus aktsepteerida. Vastustaja proovib olukorda lahendada koostöös Välisministeeriumiga diplomaatilisi kanaleid kasutades. Väljasaatmise perspektiiv kasvaks, 4(7)
3-25-539 kui isik täidaks kaasaaitamiskohustust, näitaks üles algatust dokumendi taotlemisel ja võtaks ühendust kodakondsusjärgse riigi ametivõimudega. Puudutatud isiku suunamine dokumentide taotlemisele ei ole varjatud eesmärk, vaid väljasaatmismenetluse vältimatu osa. Väljasaatmise realiseerumiseks peab isik ise aktiivselt kaasa aitama menetlusele ja vajaliku dokumendi hankimisele (VSS § 264 lg 3). Seega ei peeta isikut kinni selleks, et sundida teda konsulaati pöörduma, vaid see on õiguspärane meede väljasaatmise läbiviimise tagamiseks. Kuigi üksnes karistatuse fakt ei näita isikust tulenevat põgenemisohtu, viitab kuritegude korduvus sellele, et isik ei pruugi väljasaatmismenetluses õiguskuulekalt käituda, olla menetluses kättesaadav ja teha PPA-ga koostööd. Varasematele kriminaalasjadele viitamine on lubatav tulenevalt VSS § 68 p-st 4. VSS §-s 10 sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole põgenemisohu korral võimalik kohaldada.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Puudutatud isik on esitanud koos määruskaebusega järgmised lisad: 1) Tallinna Halduskohtu 31.05.2024 istungi protokoll haldusasjas nr 3-24-1636 (dtl 224˗226), 2) PPA 23.12.2025 taotlus (dtl 227˗231), 3) puudutatud isiku 12.01.2026 teabenõue (dtl 232), 4) PPA 13.01.2026 vastus teabenõudele (dtl 233), 5) NSV Liidu passi koopia (dtl 234), 6) Tallinna Halduskohtu 29.12.2025 määrus haldusasjas nr 3-25-539 (dtl 235˗238). Ringkonnakohus võtab asja materjalide juurde määruskaebuse lisad 3˗5 (HKMS § 62 lg 2). Puudutatud isikule tuleb HKMS § 62 lg 2 alusel tagastada määruskaebuse lisa 1, mis puudutab isiku VRKS alusel kinnipidamist ega oma käesoleva asja lahendamisel tähtsust. Samuti tuleb tagastada lisad 2 ja 6, mis on juba praeguse asja materjalide juures olemas.
9.VSS § 23 lg-st 1 tulenevalt võib Eestis viibimisaluseta viibiva välismaalase halduskohtu loal kinni pidada ja kinnipidamiskeskusesse paigutada juhul, kui VSS § 10 lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga mh lahkumiskohustuse tulemuslikku täitmist. Kinnipidamine on lubatud juhul, kui esineb välismaalase põgenemise oht (p 1), välismaalane ei täida kaasaaitamiskohustust (p 2) või välismaalasel puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine viibib (p 3). VSS § 23 lg 1 1 kohaselt peab kinnipidamine olema ka kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ning kinnipidamisel peab igal üksikjuhtumil arvestama välismaalasega seotud olulisi asjaolusid. VSS § 25 lg 1 kohaselt pikendab halduskohus PPA taotlusel väljasaadetava kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni nelja kuu kaupa, kuid kõige kauem kuueks kuuks väljasaadetava kinnipidamise päevast arvates, kui esinevad VSS § 23 lg-s 1 sätestatud alus ja sama paragrahvi lg-s 1 1 nimetatud põhimõtted. Pärast kuuekuulist kinnipidamist võib kohus anda loa väljasaadetava kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks nelja kuu kaupa VSS § 25 lg 2 alusel tingimusel, et väljasaadetav ei täida jätkuvalt kaasaaitamiskohustust või tagasipöördumiseks vajalike dokumentide hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist viibib.
10.VSS § 23 lg 1 p-s 1 nimetatud põgenemise ohtu iseloomustavad objektiivsed asjaolud on loetletud VSS §-s 68. Seejuures ei piisa põgenemise ohu kindlakstegemiseks üksnes mõne VSS §-s 68 nimetatud asjaolu tuvastamisest, vaid arvestada tuleb ka muid isikuga seotud asjaolusid kogumis (Riigikohtu 31.05.2017 määrus nr 3-3-1-93-16, p 13). Arvesse võib võtta ka minevikusündmusi ja isiku varasemat käitumist (Riigikohtu 27.02.2014 otsus nr 3-3-1-114, p-d 17 ja 19). Arvestada tuleb ka põgenemisohtu maandavaid tegureid, samuti hinnata isiku kuriteo toimepanemise järgset käitumist.
11.PPA oli taotluses seisukohal, et esineb puudutatud isiku põgenemise oht tulenevalt VSS § 68 p-dest 4 ja 6 ning halduskohus nõustus PPA-ga. Nende sätete kohaselt esineb välismaalase 5(7)
3-25-539 põgenemise oht, kui välismaalane on korduvalt toime pannud tahtlikke kuritegusid või toime pannud kuriteo, mille eest on talle mõistetud vangistus (p 4) ning juhul, kui välismaalane on PPA-le teada andnud või haldusorgan järeldab tema hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita (p 6). Ringkonnakohus nõustub PPA ja halduskohtu hinnanguga. Vaidlust ei ole, et puudutatud isik on korduvalt pannud toime tahtlikke kuritegusid, mille eest on talle mõistetud vangistus. Isikut on kriminaalkorras karistatud kolmel korral. Isik vabanes 31.05.2024 vanglast 20 aasta pikkuse vangistuse kandmisest raskete isikuvastaste kuritegude toimepanemise eest. Ka karistati puudutatud isikut narkootilise aine valdamise eest kriminaalkorras karistuse kandmise ajal kinnipidamisasutuses. Eelnev näitab isiku suhtumist õiguskorda ning annab piisava aluse arvata, et isik võib kinnipidamiskeskusest vabastamisel õiguskorda eiravat käitumist jätkata. Kuritegude jätkuva toimepanemise tõenäosus on suurem sh seksuaal- ning narkokuritegude puhul (Riigikohtu 11.12.2006 määrus nr 3-1-1-103-06, p 15). Isik võib hakata väljasaatmismenetlusest kõrvale hoidma end Eestis varjates, sh eirata järelevalvemeetmeid. Põgenemisohu tõenäosust tõstab asjaolu, et isiku pärast vanglast vabanemist esitatud rahvusvahelise kaitse taotlus ning PPA otsuse peale esitatud kaebus jäeti rahuldamata (haldusasi nr 3-24-3153). Eeltoodust tulenevalt on täidetud alus isiku kinnipidamiseks põhjusel, et esineb tema põgenemise oht (VSS § 23 lg 1 p 1).
12.VSS § 23 lg 1 p-s 2 märgitud kaasaaitamiskohustuse rikkumine peab seonduma mõne teise kohustuse (VSS § 264 lg 1 p-d 1, 2 või 4) mittetäitmisega, kusjuures see peab olema taotluses piisavalt konkreetselt piiritletud (nt Tallinna Ringkonnakohtu 12.07.2024 määrus nr 3-24-1856, p 14, 26.08.2022 määrus nr 3-22-1388, p 13). PPA ja halduskohus on seostanud isiku poolt kaasaaitamiskohustuse rikkumist eeskätt dokumentide hankimisel koostöö puudumisega. Samas on see hõlmatud VSS § 23 lg 1 p-ga 3. Põhjusel, et PPA ei ole praegusel juhul selgitanud, kuidas on puudutatud isik väljasaatmismenetluses rikkunud VSS § 26 4 lg 1 p-des 1, 2 või 4 sätestatud kohustusi, ei saanud kinnipidamiskeskuses kinnipidamise pikendamisel tugineda VSS § 23 lg 1 p-s 2 sätestatud alusele. Selles osas tuleb halduskohtu määruse põhjendusi muuta.
13.VSS § 23 lg 1 p-le 3 tuginemine eeldab, et isik ei aita kaasa enda väljasaatmiseks vajalike dokumentide hankimisele (vrd Riigikohtu 16.06.2017 määrus nr 3-3-1-24-17, p 11). Vaidlust ei ole, et puudutatud isikul puudub reisidokument, ta ei ole nõustunud endale reisidokumenti taotlema ning ta ei tee PPA-ga koostööd dokumentide taotlemisel. Seega esineb VSS § 23 lg 1 p-s 3 sätestatud kinnipidamise alus.
14.Väljasaatmist ei saa pidada perspektiivituks vaatamata sellele, et Venemaa Föderatsiooni Siseministeerium jättis 20.10.2025 PPA esitatud tagasivõtutaotluse läbi vaatamata põhjusel, et taotlus ei vasta nõuete. Tagasisaatmiseks vajalike dokumentide hankimine on viibinud nii puudutatud isiku koostöö puudumisest kui ka sihtriigi tegevusest tulenevalt. PPA on 30.01.2026 vastuses selgitanud, et varasema praktika kohaselt ongi Venemaa Föderatsioonile isiku tagasivõtmiseks esitatud taotluse lahendamine aeganõudvam ning selleks võib kuluda üle 1,5 aasta. Puudutatud isik on Venemaa Föderatsiooni kodanik, talle on 06.06.1997 väljastatud NSV Liidu pass, mille kodakondsuse lahtris on märge „Venemaa“ ning isik ei ole esitanud PPA-le tõendeid selle kohta, et ta oleks Venemaa kodakondsusest loobunud. Seega on Venemaa Föderatsioonil kohustus tagasivõtutaotlus aktsepteerida. PPA selgituste kohaselt proovib PPA koostöös Välisministeeriumiga olukorda parandada diplomaatilisi kanaleid kasutades.
15.Määruskaebuses ei ole toodud esile asjaolusid, mille põhjal saaks puudutatud isiku jätkuvat kinnipidamist hinnata ebaproportsionaalseks (mh puuduvad andmed, et kinnipidamine ohustaks isiku tervist või turvalisust). Kuigi isiku kinnipidamine ligi 14 kuuks kujutab isiku põhiõiguste olulist piiramist, ei saa kinnipidamist ainuüksi selle kestusest 6(7)
3-25-539 tulenevalt lugeda veel ülemääraseks, kuna VSS § 25 lg 2 alusel võib isikut kinni pidada kuni 18 kuud. VSS § 10 lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine eeldaks usaldust, et isik järgib PPA seatavaid reegleid, kuid isiku puhul tuvastatud põgenemisoht ja koostöösoovi puudumine ei anna selleks alust.
16.Eelneva põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 29.12.2025 määruse resolutsioon muutmata, kuid ringkonnakohus muudab halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.
(allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.