Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 265 lg 5, § 235 lg-d 1 ja 3).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Venemaa Föderatsiooni kodanik X. X (endine perekonnanimi X, sünd. XX.XX.XXXX; puudutatud isik) mõisteti Harju Maakohtu 12.02.2008 otsusega kriminaalasjas nr 1-08-366 (liidetud 29.09.2004 otsusega) süüdi kriminaalkoodeksi (KrK) § 115 lg 2 p 4 ja KrK § 15 lg 2
3-25-539 (vägistamise katse, kui sellega kaasnes raske kehavigastuse tekitamine) ning KarS § 114 p 1 (mõrv) järgi ning talle mõisteti karistuseks 20 aastat vangistust. Isik vabanes vanglast 31.05.2024. Isiku tähtajaline elamisluba kehtis kuni 15.03.2000. Siseministeeriumi 13.10.2011 otsusega nr 11-3/214-1 kohaldati talle 10 aasta pikkuse kehtivusajaga sissesõidukeeld, mille kehtivusaeg peatati väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 32 alusel kuni isiku vanglast vabanemiseni.
2.Puudutatud isik esitas 15.05.2024 rahvusvahelise kaitse taotluse ning ta peeti 31.05.2024 kinni välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) alusel ja paigutati kinnipidamiskeskusesse. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) luges 22.10.2024 otsusega nr 12405230041-1 puudutatud isiku taotluse põhjendamatuks ning tegi VRKS § 20 lg 2 alusel otsuse taotluse tagasilükkamise kohta. Taotlus loeti selgelt põhjendamatuks (VRKS § 20 1 p d 6 ja 9). Isik esitas 18.11.2024 kaebuse PPA otsuse peale, mis jäeti Tallinna Halduskohtu 04.03.2025 otsusega nr 3-24-3153 rahuldamata. Otsus jõustus 04.04.2025.
3.PPA pidas puudutatud isiku 05.03.2025 VSS § 15 lg 1, § 19 lg 1 ja § 23 p-de 1–3 alusel 48 tunniks kinni. Tallinna Halduskohus rahuldas 06.03.2025 määrusega nr 3-25-539 PPA taotluse ning andis loa X. X-i kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 06.05.2025. Tallinna Halduskohus pikendas 02.05.2025 määrusega kinnipidamise tähtaega kuni 02.09.2025, 02.09.2025 määrusega kuni 02.01.2026 ning 29.12.2025 määrusega kuni 29.04.2026.
4.PPA esitas 22.04.2026 Tallinna Halduskohtule taotluse X. X-i kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks VSS § 25 lg 2 ja VSS § 23 lg 1 p-de 1–3 alusel kuni neljaks kuuks. Isiku jätkuv kinnipidamine on vajalik tema dokumenteerimiseks ning väljasaatmismenetluse lõpuleviimiseks, kuna reisidokumendi taotlemine on pooleli. Samuti esineb endiselt põgenemisoht, sest isik on korduvalt toime pannud tahtlikke kuritegusid, mille eest on talle mõistetud karistuseks vangistus. Isikust lähtub oht avalikule korrale, talle on kohaldatud sissesõidukeeldu, ta on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse väljasaatmise vältimiseks ning korduvalt keeldunud dokumenteerimisest. Neist asjaoludest kogumis lähtudes on isiku põgenemise oht jätkuvalt aktuaalne, mistõttu pole võimalik järelevalvemeetmeid kohaldada. Varasemates taotlustes ja määrustes käsitletud asjaolud ei ole muutunud. 31.03.2026 viis PPA isikuga läbi tagasipöördumise nõustamise, mille eesmärk oli täpsustada dokumendi taotlemisega seonduvat. Isik rõhutas, et ei ole kunagi avaldanud soovi Venemaa Föderatsiooni kodakondsuse saamiseks, ei ole vastavaid dokumente taotlenud ning ei kavatse seda tulevikus teha. Isik selgitas, et suhtleb küll mõne tuttavaga Eestis, kuid tal ei ole kedagi, kes oleks valmis teda kinnipidamiskeskusest vabastamisel reaalselt toetama või abistama. Tema varasemad head tuttavad ja sõbrad on lahkunud Eestist Euroopa riikidesse. 13.04.2026 tegi PPA isiku osas korduva tagasivõtutaotluse Venemaa Föderatsiooni Siseministeeriumile, millele ei ole veel vastust. Esineb isiku põgenemise oht VSS § 68 p 4 alusel. Isik on korduvalt toime pannud kuritegusid, mille eest on talle mõistetud vangistus, sh kaks rasket isikuvastast kuritegu, mille tagajärjel sai eriti julmal viisil surma inimene, samuti vägistamise katse, millega kaasnes raske kehavigastuse tekitamine. Ka vangistuse ajal väljendas isik ükskõikset ja vaenulikku suhtumist ametnikesse ning teda karistati 2008. a-l arsti ettekirjutuseta narkootilise ja psühhotroopse aine omandamise ja valdamise eest. Seksuaalkuriteod on kõrge retsidiivsusriskiga kuritegude seas ning uute kuritegude toimepanku riski suurendavad ka korduvad kuriteod. 2(6)
3-25-539 Samuti esineb põgenemisoht VSS § 68 p 6 kohaselt, kuna isik ei soovi lahkumiskohustust täita. Ta on keeldunud täitmast vanglas tagasipöördumistunnistust ning kinnipidamiskeskuses viibides pole asunud PPA-ga koostööle enda dokumenteerimiseks. 01.12.2025 toimunud kohtumisel tagasipöördumise nõustajaga väljendas isik selgesõnaliselt, et ei pöördu dokumendi taotlemiseks saatkonna poole ega ole nõus Venemaa Föderatsiooni väljasaatmisega. Isik märkis, et viibib kinnipidamiskeskuses ettenähtud aja lõpuni ning pärast sealt vabastamist ei asu ta võimalikke järelevalvemeetmeid täitma. Põgenemisoht hõlmab ka riigisiseselt menetlusest kõrvale hoidumist, mitte üksnes mõnda teise riiki lahkumist. Tartu Vangla 11.10.2022 riskihindamise kohaselt seisneb uue kuriteo toimepaneku oht naisterahva (elukaaslase) suhtes vägivalla kasutamises, millega põhjustab kannatanule füüsilist valu ja mis võib päädida kannatanu surmaga, lisaks naisterahva suhtes seksuaalkuriteo toimepanekus. Samuti kaasnes vanglas narkootikumide hoidmisega oht vanglaametnikele ja vangidele, mis ohustas rahvatervist. Ohtlikkus on kõige tõenäolisem alkoholijoobes ja seksuaalse huvi puhul või konfliktiolukorras. Ohtlikkus suureneb tingituna puudulikest probleemilahendusoskustest ja mõtlematusest oma tegude tagajärgedele. Kinnipidamine pole vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega ega isiku tervise ja turvalisuse kaalutlustega.
5.Tallinna Halduskohus andis 23.04.2026 määrusega PPA-le loa pikendada X. X-i kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui neljaks kuuks (kuni 23.08.2026 k.a). Täidetud on kõik VSS § 23 lg-s 1 toodud alused. Aluste esinemist on hinnatud eelnevates menetlustes ning praeguses asjas ei ole alust asuda teistsugusele seisukohale. Isik on jätkuvalt väljendanud kavatsust kaasaaitamiskohustust mitte täita ning näidanud seda ka tegudega (VSS § 23 lg 1 p 2). Sellest tulenevalt on PPA-l olnud raskusi tema tagasisaatmiseks vajalike dokumentide hankimisel. Samuti on olnud takistuseks kehv koostöö sihtriigiga (VSS § 23 lg 1 p 3). Siiski ei saa väljasaatmist pidada täiesti perspektiivituks, sest välisministeeriumide tasandil suhtlus Eesti ja Venemaa vahel endiselt käib. Väljasaatmise perspektiiv kasvaks oluliselt, kui X. X täidaks kaasaaitamiskohustust. Samuti on jätkuvalt aktuaalne põgenemisoht, mida PPA ja kohus on varem sisustanud viidetega X. X-i poolt toime pandud kuritegudele ja nende iseloomu arvestades (seksuaalkuritegu, vägivallateod alkoholijoobes, narkokuritegu vanglas) nende korduvuse riskile (vt ka kinnipeetava iseloomustus haldusasjas nr 3-24-1636, digitaalse toimiku lehekülg (dtl) 13). Põgenemisohule viitab ka puudutatud isiku väljendatud soovimatus lahkumiskohustust täita. Seega on põhjendatud alus eeldada, et ta asub väljasaatmismenetlusest kõrvale hoidma. Puudutatud isiku jätkuvat kinnipidamist ei saa pidada ebaproportsionaalseks. Sealjuures on väljasaatmine raskendatud tema enda tegevuse tõttu ning kinnipidamine on otseselt seotud varasema käitumisega, millest järeldub põgenemisoht. Isikut on VSS alusel peetud kinnipidamiskeskuses kinni alates 05.03.2025, seega on ta käesolevaks hetkeks viibinud kinnipidamiskeskuses VSS alusel kokku ligi 13 kuud. Seega ületab puudutatud isiku kinnipidamine VSS alusel küll VSS § 25 lg-s 1 toodud kuue kuu piirangut, kuid on VSS § 25 lg 2 alusel jätkuvalt lubatav, kuna ei ületa ka nelja kuu pärast 18 kuud. Kinnipidamine ei ohusta isiku tervist ega turvalisust. Talle on kinnipidamiskeskuses tagatud toitlustus, peavari, võimalus viibida värske õhu käes, võimalus suhtluseks ja ligipääs arstiabile.
3(6)
3-25-539
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.Puudutatud isik palub 04.05.2026 määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 23.04.2026 määrus. Puudutatud isik ei ole kunagi taotlenud Venemaa Föderatsiooni kodakondsust, ei ole esitanud kunagi vastavaid dokumente ega kavatse seda teha. Kinnipidamine tuleb lõpetada, kui väljasaatmise realistlik perspektiiv puudub. Venemaa Föderatsioon on keeldunud puudutatud isikut vastu võtmast, korduv taotlus on vastuseta, kodakondsus ei ole tuvastatav ning muu vastuvõttev riik puudub. Seega puudub reaalne väljasaatmise perspektiiv. Puudutatud isikule avaldatakse survet, et ta pöörduks Venemaa Föderatsiooni konsulaati ning taotleks kodakondsust. See ei ole seaduslik kinnipidamise alus. Kohus ei ole teinud individuaalset hindamist ning piirdutud on üldise viitega põgenemise ohule. Puudutatud isik kannatab raske kroonilise valusündroomi all ja tal on tekkinud ravimi Tramadool kasutamisest sõltuvus. Ta ei suuda pikalt seista ega istuda, liikumine on tugevalt piiratud. Kinnipidamine on ebaproportsionaalne, sest on kestnud juba 13 kuud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Puudutatud isik on esitanud koos määruskaebusega järgmised lisad: 1) Tallinna Halduskohtu 23.04.2026 määrus nr 3-5-539 (dtl 352˗354), 2) PPA 22.04.2026 taotlus (dtl 355˗358), 3) Tartu Vangla 04.10.2023 vastus X. X-i taotlusele (dtl 359), 4) X. X-i 28.04.2026 avaldus kodakondsuseta isiku staatuse tuvastamiseks (dtl 360˗362), 5) NSV Liidu passi koopia (dtl 363) ja lisaks kirjavahetuse PPA-ga (dtl 365˗366 ja 368). Määruskaebuse lisad tuleb puudutatud isikule tagastada, kuna lisad 1, 2 ja 5 on juba praeguse asja materjalide juures olemas ning lisad 3 ja 4 ning kirjavahetus PPA-ga ei oma käesoleva määruskaebuse lahendamisel tähtsust (HKMS § 62 lg 2).
8.PPA on taotluses ning halduskohus taotluse rahuldamisel tuginenud VSS § 23 lg 1 p-dele 1, 2 ja 3. VSS § 23 lg-st 1 tulenevalt võib Eestis viibimisaluseta viibiva välismaalase halduskohtu loal kinni pidada ja kinnipidamiskeskusesse paigutada juhul, kui VSS § 10 lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga mh lahkumiskohustuse tulemuslikku täitmist. Kinnipidamine on lubatud juhul, kui esineb välismaalase põgenemise oht (p 1), välismaalane ei täida kaasaaitamiskohustust (p 2) või välismaalasel puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine viibib (p 3). Isiku põgenemise ohtu seostas PPA VSS § 68 p-des 4 ja 6 märgitud asjaoludega. Nende sätete kohaselt esineb välismaalase põgenemise oht, kui välismaalane on korduvalt toime pannud tahtlikke kuritegusid või toime pannud kuriteo, mille eest on talle mõistetud vangistus (p 4) ning juhul, kui välismaalane on PPA-le teada andnud või haldusorgan järeldab tema hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita (p 6). VSS § 68 näeb siiski ette üksnes asjaolud, mis peavad põgenemisohu järeldamiseks vältimatult esinema, kuid ohu lõplikuks kindlakstegemiseks tuleb vaadelda ka muid isikut ja juhtumit iseloomustavaid asjaolusid (nt Riigikohtu 12.04.2024 määrus nr 3-23-2232, p 20; 12.04.2024 määrus nr 3-232204, p 19).
9.Ringkonnakohus jääb oma 10.02.2026 määruses (p 11) praeguses asjas väljendatud seisukoha juurde, et puudutatud isiku põgenemise ohu sai tuvastada VSS § 6 8 p-de 4 ja 6 alusel: „Vaidlust ei ole, et puudutatud isik on korduvalt pannud toime tahtlikke kuritegusid, mille eest on talle mõistetud vangistus. Isikut on kriminaalkorras karistatud kolmel korral. Isik vabanes 31.05.2024 vanglast 20 aasta pikkuse vangistuse kandmisest raskete isikuvastaste kuritegude toimepanemise eest. Ka karistati puudutatud isikut narkootilise aine valdamise eest kriminaalkorras karistuse kandmise ajal kinnipidamisasutuses. Eelnev näitab isiku suhtumist 4(6)
3-25-539 õiguskorda ning annab piisava aluse arvata, et isik võib kinnipidamiskeskusest vabastamisel õiguskorda eiravat käitumist jätkata. Kuritegude jätkuva toimepanemise tõenäosus on suurem sh seksuaal- ning narkokuritegude puhul (Riigikohtu 11.12.2006 määrus nr 3-1-1-103-06, p 15). Isik võib hakata väljasaatmismenetlusest kõrvale hoidma end Eestis varjates, sh eirata järelevalvemeetmeid. Põgenemisohu tõenäosust tõstab asjaolu, et isiku pärast vanglast vabanemist esitatud rahvusvahelise kaitse taotlus ning PPA otsuse peale esitatud kaebus jäeti rahuldamata (haldusasi nr 3-24-3153).“ Põgenemisoht on jätkuvalt aktuaalne. Seega on täidetud alus puudutatud isiku kinnipidamiseks põhjusel, et esineb tema põgenemise oht (VSS § 23 lg 1 p 1).
10.VSS § 23 lg 1 p-le 3 tuginemine eeldab mh, et isik ei aita kaasa enda väljasaatmiseks vajalike dokumentide hankimisele (vrd Riigikohtu 16.06.2017 määrus nr 3-3-1-24-17, p 11). Vaidlust ei ole, et puudutatud isikul puudub reisidokument, ta ei ole nõustunud endale reisidokumenti taotlema ning ta ei tee PPA-ga koostööd dokumentide taotlemisel. Seega esineb VSS § 23 lg 1 p-s 3 sätestatud kinnipidamise alus.
11.VSS § 23 lg 1 p-s 2 märgitud kaasaaitamiskohustuse rikkumine peab aga seonduma mõne teise kohustuse (VSS § 264 lg 1 p-d 1, 2 või 4) mittetäitmisega, kusjuures see peab olema taotluses piisavalt konkreetselt piiritletud (nt Tallinna Ringkonnakohtu 12.07.2024 määrus nr 3-24-1856, p 14, 26.08.2022 määrus nr 3-22-1388, p 13). PPA ja halduskohus on seostanud isiku poolt kaasaaitamiskohustuse rikkumist eeskätt dokumentide hankimisel koostöö puudumisega. Samas on see hõlmatud VSS § 23 lg 1 p-ga 3. Põhjusel, et PPA ei ole praegusel juhul selgitanud, kuidas on puudutatud isik väljasaatmismenetluses rikkunud VSS § 26 4 lg 1 p-des 1, 2 või 4 sätestatud kohustusi, ei saanud kinnipidamiskeskuses kinnipidamise pikendamisel tugineda VSS § 23 lg 1 p-s 2 sätestatud alusele. Selles osas tuleb halduskohtu määruse põhjendusi muuta.
12.Väljasaatmist ei saa pidada perspektiivituks. Venemaa ei ole keeldunud puudutatud isikut vastu võtmast. Venemaa Föderatsiooni Siseministeerium jättis 20.10.2025 PPA esitatud tagasivõtutaotluse läbi vaatamata põhjusel, et taotlus ei vasta nõuete. Tagasisaatmiseks vajalike dokumentide hankimine on viibinud nii puudutatud isiku koostöö puudumisest kui ka sihtriigi tegevusest tulenevalt. PPA on varem 30.01.2026 vastuses selgitanud, et senise praktika kohaselt ongi Venemaa Föderatsioonile isiku tagasivõtmiseks esitatud taotluse lahendamine aeganõudvam ning selleks võib kuluda üle 1,5 aasta. Puudutatud isik on Venemaa Föderatsiooni kodanik, talle on 06.06.1997 väljastatud NSV Liidu pass (dtl 234), mille kodakondsuse lahtris on märge „Venemaa“ ning isik ei ole esitanud PPA-le tõendeid selle kohta, et ta oleks Venemaa kodakondsusest loobunud. Seega on Venemaa Föderatsioonil kohustus tagasivõtutaotlus aktsepteerida. PPA taotluse kohaselt on PPA võtnud ühendust Eesti Välisministeeriumiga ning viimane planeerib suhtlust Venemaa Föderatsiooniga parandada diplomaatilisi kanaleid kasutades. Samuti on PPA teada andnud, et tegi puudutatud isiku osas Venemaale 13.04.2026 korduva tagasivõtupalve, millele ei ole veel vastust saabunud.
13.Määruskaebuses ei ole toodud esile asjaolusid, mille põhjal saaks puudutatud isiku jätkuvat kinnipidamist hinnata ebaproportsionaalseks (mh puuduvad andmed, et kinnipidamine ohustaks isiku tervist või turvalisust). Puudutatud isikule on kinnipidamiskeskuses tagatud tervisekontrolli ja vajalike tervishoiuteenuste kättesaadavus, sh vajadusel psühholoogiline nõustamine (VSS § 269). Kuigi isikut on VSS alusel peetud kinni juba 13 kuud, mis vaieldamatult kujutab isiku põhiõiguste olulist piiramist, ei saa kinnipidamist ainuüksi selle kestusest tulenevalt lugeda veel ülemääraseks, kuna VSS § 25 lg 2 alusel võib isikut kinni pidada kuni 18 kuud. VSS § 10 lg-s 2 sätestatud
5(6)
3-25-539 järelevalvemeetmete kohaldamine eeldaks usaldust, et isik järgib PPA seatavaid reegleid, kuid isiku puhul tuvastatud põgenemisoht ja koostöösoovi puudumine ei anna selleks alust.
14.Eelneva põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 23.04.2026 määruse resolutsioon muutmata, kuid ringkonnakohus muudab halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.
(allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.