Taotleja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja JJ Puudutatud isik X, esindaja v.adv Aldo Vassar
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 02.05.2022 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Puudutatud isiku määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
taotlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta X taotlus kohtuistungi korraldamiseks rahuldamata.
2.Jätta X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 02.05.2022 määruse resolutsioon muutmata, kuid muuta halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 265 lg 5).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) esitas 02.05.2022 halduskohtule taotluse X kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 361 lg 2 p-de 4 ja 5 alusel. PPA märkis taotluses kokkuvõtlikult järgmist: 1) isik on Namiibia Vabariigi kodanik;
3-22-994 2) PPA lükkas 10.06.2020 otsusega nr 7001810243-3 isiku rahvusvahelise kaitse taotluse tagasi; 3) alates 2021. a sügisest oli isiku asukoht PPA-le teadmata; 4) PPA alustas 02.07.2019 isiku suhtes menetluse karistusseadustiku (KarS) § 121 lg 1 järgi kahtlustatuna selles, et isik lõi 02.07.2019 Vao majutuskeskuses kannatanut spreipudeliga pähe ning jalaga vastu vasakut põlve, põhjustades kannatanule valu ja peahaava. PPA alustas 30.05.2020 isiku suhtes menetluse KarS § 121 lg 1 järgi kahtlustatuna selles, et isik lõi 30.05.2020 kannatanut mitu korda rusikate ja jalgadega pähe kui jalgadesse, samuti surus põlvega kõhu ja kubeme piirkonda, mille tõttu tundis kannatanu füüsilist valu. Isik peeti 30.04.2022 kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 217 lg-te 2 ja 3 alusel kinni, kuna teda kahtlustatakse KarS § 120 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, mis seisnes selles, et ta ähvardas 30.04.2022 Kanuti aias kannatanut noaga, mille tagajärjel kannatanu tundis ohtu oma elule ja tervisele. Isik esitas 01.05.2022 rahvusvahelise kaitse taotluse, mis võeti menetlusse Kriminaalmenetluse toimingud tehti 02.05.2022 ja isiku kinnipidamise alus KrMS järgi langes ära; 5) VRKS § 361 lg 2 p 4 kohaselt võib taotlejat vältimatu vajaduse korral kinni pidada rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 68 p 6 kohaselt esineb välismaalase põgenemisoht, kui välismaalane on PPA-le teada andnud või haldusorgan järeldab tema hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. Isik asus ennast varjama kohe pärast seda (s.o 21.09.2021), kui sai teada Tallinna Halduskohtu otsuse jõustumisest. Isik oli teadlik, et koos kohtuotsuse jõustumisega lõppeb tema seaduslik alus Eestis viibida. Isik vahetas oma elukohta 2021. a sügisel, jättes PPA oma uue elukoha aadressist teavitamata. Isik on korduvalt toime pannud vägivallakuritegusid. Isik võib vabaduses viibides jätkata enda varjamist. Isik selgitas 01.06.2022, et tal on Lätis sõbrad; 6) VRKS § 361 lg 2 p 5 kohaselt võib taotlejat kinni pidada, kui on põhjendatud alus arvata, et isik on esitanud taotluse lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks. Isiku lahkumisettekirjutus oli sundtäidetav alates 21.09.2021. Isik üritab 01.05.2022 taotlusega riigis viibimist seadustada. Isiku kinnipidamise alus esineb VRKS § 361 lg 2 p 5 alusel ka siis, kui isikut pole kinni peetud VSS-i alusel väljasaatmise eesmärgil; 7) VRKS §-s 29 sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik kohaldada, kuna esineb isiku põgenemise oht.
2.PPA selgitas halduskohtu istungil, et ei ole jõudnud sisuliselt rahvusvahelise kaitse taotluse menetlust alustada. Taotlus on eelnevaga sarnane, kuid 4 aasta jooksul võib olla tekkinud täpsustamist vajavaid asjaolusid. Kui varjupaigataotlus jääb rahuldamata, on isik võimalik umbes 3–4 kuuga välja saata.
3.Tallinna Halduskohus rahuldas 02.05.2022 määrusega PPA taotluse ja lubas paigutada isiku kinnipidamiskeskusesse kuni 02.07.2022. Halduskohus esitas kokkuvõtlikult järgmised põhjendused: 1) PPA põhjendas istungil, et täiendavalt on vaja kontrollida, kas asjaolud on võrreldes varasema varjupaigataotlusega muutunud. Arvestades isiku kinnipidamisest möödunud aega, on selge, et kõiki asjaolusid ei olnud võimalik välja selgitada. Sealjuures on isik keeldunud infot andmast (küsitluse protokolli fail, lk 3); 2) isikust lähtub põgenemisoht, samuti on täidetud VSS § 68 p 6 tingimused. Isik ei ole olnud seaduskuulekas, vaid on sattunud kolmel korral vägivallategudega ametivõimude 2(6)
3-22-994 huviorbiiti. Pärast Riigikohtu 21.09.2021 määrust lahkus isik Läti Vabariiki. Istungil väitis isik, et ta ei teadnud, et politsei teda otsib, kuid samas kinnitas ta küsitlusel (küsitluse protokolli fail, lk 4), et põhiprobleem lahkumisettekirjutuse täitmisel on kehtiva reisidokumendi puudumine. Usutav ei ole, et isik ei teadnud lahkumisettekirjutusest, kuivõrd 10.06.2020 tehti samas dokumendis samaaegselt rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise otsus, ettekirjutus Eestist lahkumiseks ja sissesõidukeelu kohaldamise otsus. Isikul oli kohtumenetluses riigi õigusabi korras määratud advokaat. Arvestades nii kuritegude toimepanemist, s.o vägivalla kasutamist, kui ka politsei eest kõrvalehoidumist, esineb oht, et vabaduses asub isik uuesti lahkumisettekirjutuse sundtäitmisest kõrvale hoiduma. Kuivõrd varjupaigataotluse asjaolud (lk 4) on sarnased Tallinna Ringkonnakohtu 30.06.2021 otsuses isiku kohta käsitletuga (sh kontrollis kohus siis asjaolusid kohtuotsuse tegemise aja seisuga), on varjupaigataotluse rahuldamise tõenäosus vähene ning see asjaolu võib samuti kallutada isikut põgenema; 3) isikule on PPA 10.06.2020 otsuses tehtud kehtiv lahkumisettekirjutus . Isikul on kohustus Eestist lahkuda. Seetõttu ei ole oluline, kas isik on täiendavalt kinni peetud VSS-i alusel. Isik esitas varjupaigataotluse pärast seda, kui ta peeti kriminaalmenetluses kinni kahtlustatavana. Isik kordas varjupaigataotluses sisuliselt samu argumente, mis oli esitatud varem ning neid asjaolusid on kohtud juba sisuliselt hinnanud. Seetõttu esineb põhjendatud kahtlus, et varjupaigataotlus on esitatud põhjusel, et kehtivat lahkumisettekirjutuse täitmist takistada; 4) VRKS § 29 ei näe ette võimalust kohaldada isiku suhtes elektroonilist järelevalvet. Kuna isikust lähtub põgenemisoht, ei ole leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine võimalik. Kehtiva reisidokumendi puudumine ei ole seni isikul takistanud Schengeni alal liikumist. Elamine kindlaksmääratud elukohas ei ole sobiv meede, sest isik lahkus pärast lahkumisettekirjutuse üle toimunud kohtuvaidluse lõppu oma elukohast ega olnud PPA-le kättesaadav.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
4.Isik taotleb määruskaebuses halduskohtu määruse tühistamist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) isikut ei saa kinni pidada mistahes põgenemisohu korral, vaid see peab olema piisavalt suur; 2) tõlk osales üksnes isiku kahtlustatavana kinnipidamisel. Isiku emakeel on namiibia keel. Protokollis puudus tõlgi allkiri ja ta osales menetluses Skype ́i vahendusel. Protokoll on vormiliste puudustega, kuna allkiri puudub. Tõlk ei võtnud osa 01.05.2022 toimunud küsitlusest; 3) põgenemisohuna ei ole käsitatav asjaolu, et isik lahkus pärast 21.09.2020 Läti Vabariiki; 4) kuigi kaebaja suhtes on alustatud mitu kriminaalmenetlust, ei ole ühtegi jõustunud süüdimõistvat kohtuotsust; 5) kohus pole asjaolusid kindlaks teinud kohtuotsuse tegemise seisuga; 6) isiku kuritegude raskust pole sisuliselt analüüsitud ja neid pole seotud PPA taotlusega; 7) kaebaja keeldus üksnes oma sõprade kontakte andmast. Kaebaja ei pea võõrale inimesele rääkima asjaoludest, millest on keeruline rääkida; 8) kohus ei analüüsinud meetme proportsionaalsust ega leebemate järelevalvemeetmete kohaldamise võimalikkust; 9) isik soovib asja arutamist kohtuistungil koos tõlgiga.
5.PPA taotles vastuses määruskaebuse rahuldamata jätmist.
3(6)
3-22-994
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Isiku taotlus korraldada ringkonnakohtus istung jääb rahuldamata, kuna asjas olulist tähtsust omavad asjaolud on võimalik välja selgitada istungit korraldamata ja õiguslikud küsimused on võimalik lahendada ka menetlusosaliste kirjalike dokumentide alusel (HKMS § 265 lg 5).
7.PPA tugines puudutatud isiku kinnipidamise taotluses VRKS § 361 lg 2 p-le 4 ja VSS § 68 p-le 6 ning VRKS § 361 lg 2 p-le 5.
8.Rahvusvahelise kaitse taotlejat võib vältimatu vajaduse korral kinni pidada rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui esineb põgenemise oht (VRKS § 361 lg 2 p 4). Normi eesmärk on tagada, et taotleja oleks PPAle menetlustoimingute tegemiseks (sh ärakuulamiseks) kättesaadav. VRKS § 361 lg 2 p-s 4 nimetatud põgenemisohuna käsitatakse seda, kui esineb VSS §-s 68 nimetatud asjaolu või isik on loata lahkunud teisest Euroopa Liidu liikmesriigist (VRKS § 361 lg 21). Põgenemisohuna käsitatakse muu hulgas seda, kui välismaalane on PPA-le teada andnud või haldusorgan järeldab tema hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita (VSS § 68 p 6). Seejuures näevad VRKS § 361 lg 21 ja VSS § 68 ette üksnes asjaolud, millest mõni peab põgenemisohu jaatamiseks vältimatult esinema, kuid tegeliku põgenemisohu kindlakstegemiseks tuleb vaadelda ka muid välismaalast ja juhtumit iseloomustavaid asjaolusid (nt Riigikohtu 30.03.2021 määrus nr 3-20-2004, p 18; 19.06.2019 määrus nr 3-19-415, p 16; 31.05.2017 määrus nr 3-3-1-93-16, p 13). Kuna vajadus teha menetlustoiminguid ei tingi iseenesest taotleja kinnipidamiskeskusesse paigutamist, peab kinnipidamiseks esinema põhjendatud kahtlus, et isik võiks kinnipidamiseta Eestist lahkuda või asuda ennast PPA eest varjama (nt Riigikohtu 30.01.2018 määrus nr 3-17-792, p-d 18–18.4).
9.Asjaoludest nende kogumis nähtub, et isiku hoiakud ja käitumine lubavad järeldada, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. PPA lükkas 10.06.2020 otsusega isiku rahvusvahelise kaitse taotluse kolmandat korda tagasi. Sama otsusega kohustas PPA isikut Eesti Vabariigist lahkuma pärast seda, kui isiku seaduslik alus Eestis viibimiseks lõppeb. Kohtud jätsid isiku kaebuse PPA 10.06.2020 otsuse tühistamiseks rahuldamata ning kohtuotsus jõustus pärast seda, kui Riigikohus keeldus 21.09.2021 määrusega isiku kassatsioonkaebust menetlusse võtmast. Seega alates 21.09.2021 oli isik kohustatud lahkumisettekirjutuse alusel Eestist lahkuma. PPA märgib, et alates 2021. a sügisest, kui Riigikohus jättis isiku kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata, ei ole isiku aadress PPA-le teada. PPA on kontrollinud korduvalt aadresse (XXX ja XXX), kus isik pidi elama, kuid selgus, et ta seal ei ela. Isik PPA-le oma uuest elukohast teada ei andnud. PPA-le 01.05.2022 selgituste andmisel vastas isik PPA esindaja esitatud küsimusele (kus isik viibis alates 21.09.2021), et tal ei olnud kehtivat reisidokumenti Eestist lahkumiseks ja ta sõitis Lätti sõbra juurde, et seal elada ja magada. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus õigesti osundanud, et kaebaja tegevus tekitab põhjendatud kahtluse, et pärast Riigikohtu määruse tegemist selgus isikule, et tal puudub Eestis viibimiseks seaduslik alus ja ta oli kohustatud Eestist lahkuma. Seetõttu on tõenäoline, et isik taotluslikult muutis ennast PPA ametnikele kättesaamatuks ning lahkus Läti Vabariiki eesmärgiga vältida Eestist väljasaatmist. Kui isiku tahe oleks olnud käituda õiguskuulekalt, siis 4(6)
3-22-994 oleks ta asunud astuma samme selleks, et endale kehtiv reisidokument hankida. Selle asemel otsustas ta hoiduda oma kohustusest – lahkuda Eestist – kõrvale, jäämaks Schengeni territooriumile.
10.Põgenemisohu olemasolu ei luba järeldada ainuüksi isiku enda tegevus hoiduda Eestist lahkumisest kõrvale, vaid ka isiku teised tegevused. Nimelt on isiku suhtes alustatud kolmel korral süüteomenetlus, kuna ta on väidetavalt kannatanut ähvardanud ning neid väärkohelnud. Isik teab, et tal puudub alus Eestis viibida ja ta peab Eestist lahkuma. Olukorras, kus isiku suhtes on algatatud ka süüteomenetlus, on suurem tõenäosus, et ta ei pruugi olla PPA-le rahvusvahelise kaitse menetluse tarvis kättesaadav. Viimati märgitut eeskätt olukorras, kus isik juba eelnevalt teab, et talle on juba keeldutud rahvusvahelise kaitse andmisest. Isik on olnud alates 2018. a lõpust Eesti, sh Schengeni territooriumil. Isik peeti süüteomenetluse raames 30.04.2022 kinni ning pärast seda esitas ta korduva taotluse rahvusvahelise kaitse saamiseks. Viimati märgitud asjaolud lubavad seega pidada tõenäoliseks, et isiku soov on vältida enda riigist väljasaatmist. Soov vältida riigist, sh Schengeni territooriumilt väljasaatmist suurendab põgenemisohtu.
11.PPA-l on kohustus ka pärast korduva rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist korraldada menetlus, sh tagada isiku kättesaadavus sh küsimustele vastamiseks. PPA toob põhjendatult välja, et kontrollimist vajab, kas asjaolud on võrreldes varasema varjupaigataotlusega muutunud. Arvestades isiku kinnipidamisest möödunud aega, ei ole selle lühikese aja jooksul olnud võimalik kõiki asjaolusid välja selgitada ja taotluse kohta otsust langetada.
12.Eeltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus PPA ja halduskohtuga, et PPA-l on õigus taotleda isiku kinnipidamist VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel.
13.PPA taotleb isiku kinni pidamist ka VRKS § 361 lg 2 p 5 alusel. PPA märgib, et viidatud alusel võib isikut kinni pidada ka siis, kui isikule on tehtud lahkumisettekirjutus, kuid isikut pole VSS-i alusel väljasaatmise eesmärgil kinni peetud.
14.VRKS § 361 lg 2 p 5 järgi võib rahvusvahelise kaitse taotlejat vältimatu vajaduse korral kinni pidada, kui on põhjendatud alus arvata, et isik on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks. Selle normiga on Eesti õigusesse üle võetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2013/33, millega sätestatakse rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtu nõuded, art 8 lg 3 punkt d. Direktiivi art 8 lg 3 punkt d lubab rahvusvahelise kaitse taotlejat kinni pidada siis, kui ta peetakse kinni Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel sätestatud tagasisaatmiskorra kohaselt tagasisaatmise ettevalmistamiseks ja/või väljasaatmise läbiviimiseks ning asjaomane liikmesriik saab objektiivsete kriteeriumite alusel, sh selle alusel, et tal on juba olnud võimalus saada juurdepääs varjupaigamenetlusele, põhjendada, et on piisavalt alust arvata, et ta esitas rahvusvahelise kaitse taotluse üksnes eesmärgiga lükata edasi või nurjata tema tagasisaatmist käsitleva otsuse täideviimist. Direktiivi 2013/33 art-i 8 lg 3 esimese lõigu punktis d nimetatud kinnipidamise alus sõltub seega kahest kumulatiivsest tingimusest: ühelt poolt on vaja, et rahvusvahelise kaitse taotlejat peetaks juba väljasaatmise eesmärgil kinni direktiivi 2008/115 IV ptk alusel, ja teiselt poolt, et objektiivsete kriteeriumide alusel on piisavalt alust arvata, et taotleja on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse üksnes selleks, et lükata edasi või nurjata tagasisaatmisotsuse täideviimist 5(6)
3-22-994 (Euroopa Kohtu 03.06.2021 määrus asjas nr C-186/21, p 36). Teist tingimust saab põhjendada objektiivse kriteeriumi abil, milleks on muu hulgas asjaolu, et isikul oli juba võimalus varjupaigamenetluseks (viidatud Euroopa Kohtu otsus, p-d 37–40). Praegusel juhul on täidetud teine tingimus, s.o isikul on olnud võimalus varjupaigamenetluseks. Halduskohus märkis põhjendatult, et isik kordas varjupaigataotluses sisuliselt samu argumente, mis oli toodud varasemalt (seonduvalt perekonnaga) ning neid asjaolusid on juba kohtud sisuliselt hinnanud. Halduskohus märkis, et kuna isikule on tehtud kehtiv lahkumisettekirjutus, ei ole oluline, et ta oleks täiendavalt kinni peetud VSS-i alusel. Isikut ei ole direktiivi 2008/115 IV ptk-s loetletud alustel kinni peetud. Üksnes lahkumisettekirjutuse tegemine ei võimalda järeldada seda, et isikut oleks peetud ka kinni, s.t isiku vabadus oleks võetud väljasaatmise eesmärgil direktiivi 2008/115 IV ptk mõttes. Lahkumisettekirjutuse tegemisest ei järeldu isiku kinnipidamist väljasaatmise eesmärgil, samuti ei kaasne lahkumisettekirjutuse tegemisega isikult vabaduse võtmist. Kuna isikut on siiski õigus kinni pidada VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel, ei oma tähendust küsimus, kas isikut on õigus kinni pidada ka VRKS § 361 lg 2 p 5 alusel.
15.Kuna esineb põgenemisoht, pole alust kohaldada leebemaid järelevalvemeetmeid. Isik on varem teinud ennast PPA-le kättesaamatuks ja lahkunud Eestist Lätti. Kindel viibimiskoht või dokumentide hoiule andmine ei takistaks isikut Eestist lahkumast.
16.Kahekuust kinnipidamist ei saa pidada taotletava eesmärgi suhtes ebaproportsionaalseks meetmeks.
17.Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus isiku määruskaebuse rahuldamata, kuid muudab halduskohtu määruse põhjendusi VRKS § 361 lg 2 p 5 kohaldamise osas.
(allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.